Obsah (5)

§ 457§ 331§ 162§ 174§ 122

Tsiviilasi nr 2-17-12771 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Donald Kiidjärv Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 31. mai 2018, Tartu kohtumaja kantselei Tsiviilas

) § 457 lg-le

1. Asjaolu, et kostja pidas korterit hageja ainuomandiks, tõendab seegi, et ta ei tundnud selle vastu huvi 20 aastat.
2. 28.03.2018 kohtuistungil (tlk 135-155) kuulas kohus ära hageja taotletud tunnistajad D.G.i, I.G., S.I., J.H. ning J.T. ja kostja taotletud tunnistajad A.G., T.K. ning M.T.i. Hageja seletas, et käis kostja elukaaslase A.G. poes kostjat sõimamas
3. a juunis, sest kostja hakkas ühist vara kõrvaldama. 05.06.1999 otsus haldusõiguserikkumise asjas tõendab, et konflikt ei olnud mitte
4. a novembris ja mehe äravõtmise pärast, vaid kohtumenetluse ajal ja vara tõttu.
5. Kostja leidis 04.04.2018 vastuses (tlk 158-159), et haldusõiguserikkumise asjas tehtud otsus tekitab küsimusi, sest see on tehtud laupäeval, puudub number ja viidatud on haldusõiguserikkumiste seadustiku § 25 lg-le 3, kuigi paragrahvil puudus
6. lõige.
7. Hageja 11.04.2018 vastuse (tlk 167-168) järgi ei vastuta tema selle eest, millal ja millise õigusakti alusel otsus tehti. Kostja viidatud asjaolud ei muuda otsust õigustühiseks või otsuses näidatud asjaolusid olematuks. Hageja tasus õigusrikkumise eest määratud trahvi 07.06.
8. Hageja 03.02.1999 vastuhagi tsiviilasjas nr 2-12/99 ei tõenda poolte kooselu
9. a. 10.11.1998 auto KIA Sephia ostnud osaühing Rolaan asutati 17.10.1995, seega kuulus osaühing ühisvara hulka. Vastuhagis viitas hageja osaühingu varale, mille jagamist ta soovis. Sisuliselt soovis hageja osaühingu jagamist. Hageja koostas vastuhagi juristi abita ega osanud juriidiliselt täpsemalt väljenduda. Osaühing kustutati 10.10.2000 ning hageja loobus auto ja osaühingu muu vara jagamise nõudest.
10. 25.04.2018 kohtuistungil (tlk 174-178) leidis kostja esindaja, et tunnistajate J.H. ja S.I. ütlused on kahtlased. Vastuoluline on, et varasemaid sündmusi tunnistajad mäletavad, kuid hilisemad mitte. J.H. jääb mulje, et ta oli igapäevaselt hageja kõrval. Tunnistajad D.G. ja I.G. on huvitatud isikud ja nende ütlused ebausaldusväärsed, sest vaidlusalune korter lubati nende lastele. Hageja esindaja märkis, et kostja tunnistajate ütlused ei klapi kirjalike tõenditega ja ka tunnistaja A.G. on asjast huvitatud isik.
11. Hageja nimekirja järgi on tema menetluskuluks riigilõiv 1000 eurot, õigusabikulu 2120 eurot (17 t 35 min * 120 eurot käibemaksuta) ja õigusabikulu 25.04.2018 kohtuistungil osalemise eest hinnaga 120 eurot/t (tlk 179-180, 189). Kostja nimekirjade järgi on tema menetluskulud kokku 2643 eurot – õigusabikulu 2343 eurot (17,75 t * 132 eurot käibemaksuga) ja riigilõiv 300 eurot (tlk 181-182, 192-193). KOHTU SEISUKOHT
12. Hagi tuleb rahuldada ja vastuhagi jätta rahuldamata. Põhjendatud on tuvastada, et vaidlusalune korteriomand kuulub hageja ainuomandisse. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu kokku 3229,60 eurot.
13. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - pooled abiellusid XX.XX.XXXX (tlk 2, 78); 3/7 - Tartu Maakohtu menetluses oli tsiviilasi nr 2-12/99 – kostja hagi hageja vastu abielu lahutamiseks ja hageja vastuhagi kostja vastu ühisvara jagamiseks; - jõustunud 15.02.2001 otsusega tsiviilasjas nr 2-12/99 lahutas kohus poolte abielu ja kinnitas poolte abielu ajal soetatud ühisvara jagamist käsitleva ning otsuse kirjeldav-motiveerivas osas kaldkirjas oleva kokkuleppe (tlk 7-10); - XX.XX.XXXX osteti vallasasjana XXX Tartus asuv korter (tlk 22, 90); - XXX Tartus asuv korteriomand (registriosa nr XXX) kanti XX.XX.XXXX avalduse alusel kinnistusraamatusse XX.XX.XXXX, korteriomand kinnistati hageja nimele (tlk 11).
14. Hageja leiab, et korteriomand on tema lahusvara ja sellest lähtusid pooled ka tsiviilasjas nr 2-12/99 ühisvara jagamisel. Hageja palub tuvastada korteriomandi kuulumise oma ainuomandisse. Kostja on seisukohal, et tegemist on poolte ühisvaraga, mis jäi tsiviilasjas nr 2-12/99 jagamata. Kostja palub lõpetada poolte ühisomandi korteriomandile selle müümisega avalikul enampakkumisel.
15. Riigikohus asus 26.09.2012 otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-93-12 p-s 18 seisukohale, et ei enne 01.07.2010 kehtinud ega praegu kehtivas perekonnaseaduses ole sätestatud põhimõtet, et kogu ühisvara tuleb jagada korraga, ega seda, et osa ühisvara jagamine välistaks hiljem muu ühisvara jagamise. Seega on võimalik ühisvara jagada osadena ning 15.02.2001 otsusele tsiviilasjas nr 2-12/99 vaatamata on põhimõtteliselt võimalik, et vaidlusalune korteriomand on poolte jagamata ühisvara. 15.02.2001 otsusega kinnitatud kokkuleppe I punkti järgi soovisid pooled jagada kogu abikaasade ühisvara. Kokkuleppe IX punkti kohaselt loevad pooled kokkuleppe täieliku täitmisega kogu ühisvara jagatuks ja kinnitavad vastastikku, et neil puuduvad igasugused nõuded teineteise vastu. Riigikohus on 01.11.2013 otsuse kohtuasja nr 3-2-1-118-13 p-s 12 selgitanud, et lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas pooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Eelkõige tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest. Juhul kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingu tõlgendamisel arvesse võtta ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada võlaõigusseaduse § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja pooltevahelist praktikat. Kokkuleppest tulenevalt oli poolte tahe suunatud omavaheliste varaliste suhete reguleerimisele ning sõnastus viitab ühisele soovile välistada pärast seda edaspidised nõuded teineteise vastu. Poolte kokkuleppest tuleneb üheselt, et nad soovisid jagada kogu ühisvara ja neil puuduvad teineteise vastu igasugused nõuded. Kokkuleppes ei ole ühisvarana välja toodud vaidlusalust korteriomandit. Poolte esitatud tsiviilasja nr 2-12/99 materjalidest ei ilmne, et nad oleksid seda üldse ühisvaraks pidanud. Hageja esitatu järgi ei ole kostja tundunud korteri vastu ka hiljem huvi ja oli probleemi tekkimisel esialgu nõus seoses korteriomandiga notari juurde ilmuma (tlk 3, 90). Tõlgendades kokkulepet koos antud menetluses tuvastatud muude asjaoludega (vt järgmised punktid), peab kohus põhjendatuks asuda seisukohale, et korteriomand on hageja lahusvara ja kuulub tema ainuomandisse, mistõttu tuleb hagi rahuldada.
16. Riigikohus on selgitanud, et korteriomandi seadmisel saavad selle omanikuks isikud, kes olid korteri kui vallasasja omanikud ning vallasasjana ühisvaraks olnud korter on abikaasade ühisvara ka korteriomandina vaatamata sellele, et korteriomand kinnistati ühe abikaasa nimele pärast abielusuhete lõppu (vt nt Riigikohtu 07.04.2009 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-23-09, p 13). 4/7 Kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 2 alusel tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest. Enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS1995) § 15 lg 1 järgi on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist.
17. Hageja väitel omandas ta korteri vallasasjana pärast abielusuhete lõppemist. Kostja on seisukohal, et korter vallasasjana omandati abielusuhete ajal. PKS1995 § 15 lg 1 ja § 18 lg 2 II lause alusel kujunenud praktika kohaselt loeti abikaasade abielusuhted viidatud sätete mõttes lõppenuks, kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted (vt Riigikohtu 14.05.2014 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-31-14, p 13). Hageja esitatu kohaselt märkis kostja tsiviilasjas nr 2-12/99 järjepidevalt, et poolte abielusuhted lõppesid enam kui kaks aastat tagasi. Kostja hagiavaldus on dateeringuga 07.12.1998 (tlk 36) ja tsiviilasja numbri järgi esitatud hiljemalt
18. a alguses. 15.02.2001 otsuse järgi oli kostja seisukohal, et abielusuhted on lõppenud ja pooled elavad lahus.

§ 457

lg 3 järgi eeldatakse, et kohtuotsuse kirjeldav osa tõendab avaldusi, mida menetlusosalised menetluses tegid. Praeguses menetluses väidab kostja, et

1. a märtsis ei olnud abielusuhted lõppenud, pooled elasid ja majandasid koos sügiseni (tlk 116). Oma seisukohta tõendab kostja lisaks tunnistajate ütlustele hageja 02.02.1999 dateeringuga vastusega (tlk 27), 18.02.1999 hagi tagamise määrusega (tlk 28-29), arve-saatelehega sõiduauto KIA Sephia omandamise kohta (tlk 30) ja hageja 03.02.1999 dateeringuga vastuhagiga (tlk 161-164). Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja 02.02.1999 vastus kinnitab üheselt poolte kooselu lõppemist
2. a sügisel; kostja on õigesti märkinud, et hageja vastuses on esitatud abielusuhete lõppemise kohta erinevaid väiteid (tlk 23). Ka asjaoludest, et osaühing Rolaan ostis 10.11.1998 sõiduauto KIA Sephia, hageja nimetas sõidukit oma vastuhagis ja kohus tegi hageja vastuhagi tagamiseks autole käsutamise keelumärke, ei järeldu abielusuhete lõppemine kostja väidetud ajal. Hageja on arusaadavalt selgitanud oma juriidiliste teadmiste puudumist ning seda, et auto ostnud osaühing Rolaan oli poolte ühisvara ja seega oli ühisvara jagamisel põhjendatud arvestada osaühingule kuuluva varaga selle soetamise ajast sõltumata (tlk 168). Äriregistri väljavõtte kohaselt on osaühing Rolaan esmakanne tehtud 17.10.1995 (tlk 171-172), vaidlust ei ole, et sel ajal olid poolte vahel abielusuhted. Vastuhagist ilmneb sõiduauto KIA Sephia seos osaühinguga (tlk 162). 15.02.2001 otsusest nähtub, et hageja kinnitas menetluses lõppkokkuvõttes siiski kostja väidet, et pooled elavad lahus enam kui paar aastat ning abielusuhted on lõppenud (

§ 457lg 3).

Kostja praegusi seisukohti ei tõenda ka tunnistajate ütlused. Kuigi M.T. (XXX) ütluste järgi ei olnud kostja sünnipäeval XXX lahutusest mingisuguseid jutte, ei kinnita see abielusuhete olemasolu. Tunnistaja ütlusest selgub lisaks, et pärast

1. a suhtles ta pooltega harvem, põhiliselt suhtlesid kostja ema ja tunnistaja vanaema, tunnistaja oli noor ja temani ei pruukinud info jõuda (tlk 153). Tunnistaja A.G. (kostja praeguse abikaasa) ütluste järgi tuli kostja
2. a novembri algul tema töö juurde, seejärel tuli kohe hageja, kes karjus, solvas ja süüdistas tunnistajat oma mehe äraviimises. Tunnistaja kutsus politsei, kes viis hageja minema. Pärast seda ei läinud kostja tagasi perekonna juurde (tlk 149-150). Tunnistaja T.K. ütluste järgi töötas ta A.G.ga samas majas aadressil XXX ja nägi XXX, kuidas politsei tõi poest välja naisterahva, kes karjus, et A.G. võtab ära tema abikaasa ja lõhub peresuhted (tlk 152). A.G. ja T.K. ütlused intsidendi asjaolude ja aja kohta lükkab ümber hageja esitatud 05.06.1999 otsus haldusõigusrikkumise asjas (tlk 156). Selle järgi sõimas hageja kostjat XXX Tartus asuvas kaupluses 01.06.
3. Maksekorraldus tõendab, et hageja tasus määratud 82 krooni suuruse trahvi 07.06.1999 (tlk 170). Kostja märgitud küsitavused otsuse 5/7 vormistamisel (tlk 158) ei sõltu hagejast ega anna alust kahelda otsuses toodud muudes andmetes. Ütluste ja dokumentaalse tõendi vastuolu seab kahtluse alla ka A.G. muud ütlused, sh 24.10.1998 kostjaga tutvumise ja
4. a detsembris poolte suhete lõppemise kohta (tlk 149, 150). Tunnistaja ja kostja võimalik kooselu algusaeg ei välista iseenesest poolte abielusuhete lõppemist tunduvalt varem. Tõendamata ja paljasõnaline on kostja väide, et pooled ostsid korteri investeeringuna ja kostja korraldas seal remondi (tlk 117). Hageja esitatud maksekorraldusest nähtuvalt maksis ta korteri eest 230 000 krooni XX.XX.XXXX (tlk 69). Kõik hageja tõendid kinnitavad tema väiteid, et korteri vallasasjana omandamise ajaks
5. a märtsis olid poolte abielusuhted lõppenud, hageja ostis korteri endale elukohaks ning asus sinna ka elama. Tunnistajate S.I. (XXX), J.T. (XXX), D.G.i (XXX) ja I.G. (XXX) ütluste kohaselt elas hageja kuni XXX poja pool ning seejärel kolis üksinda vaidlusalusesse korterisse. Kõik nimetatud tunnistajad on üksikasjalikult kirjeldanud pooltevahelisi pikaajaliselt halbu suhteid, hageja lahkumist ühisest kodust ja elamist sugulaste juures, seejärel aga uue korteri ostmise ja sinna kolimise asjaolusid, samuti seda, et XX.XX.XXXX pidasid nad hageja uues korteris hageja lapselapse sünnipäeva ja tähistasid korteriostu (tlk 140-149). Ka hagejaga mitteseotud tunnistaja J.H. (XXX) ütluste ja tõendi järgi asus hageja
6. a märtsis korterisse üksi elama ja on korterikaardil fikseeritud 14.03.1998 (tlk 137-140, 113). Hageja korterisse elama asumist tõendavad veel 02.04.1998 liitumisleping Eesti Telefoniga (tlk 93, 94), telefoniarved alates aprillist 1998 osutatud teenuste eest (tlk 95106) ning maksekorraldused korteriühistule tehtud ülekannete kohta
7. a maist (tlk 107-112). Vaidlust ei ole, et pooled nimetatud korteris koos ei elanud. Pooltevahelise suhtluse puudumisele viitab ka asjaolu, et kostja uuris J.H. ütluste järgi temalt hageja majja elama asumise kohta (tlk 138). Pooltevaheliste suhete puudumist kinnitab seegi, et pooled käisid S.I., D.G.i ja I.G. ütluste järgi oma sugavõsadega poja sünnipäeval XXX erinevatel päevadel ning kostja teatas seal oma uuest elust ja suhtest (tlk 141, 146, 148). Kostja on leidnud, et hageja tunnistajad ei ole erapooletud ja nende ütlused on kahtlased. Kohus märgib, et sama saab öelda ka kostja tunnistajate, eelkõige A.G. kohta. Samas on hageja tunnistajate ütlused loogilised ja muude tõenditega kooskõlas, kostja tunnistajate ütlustes tuvastas kohus eespool aga selge ebakõla. Arvestades, et
8. a toimunu ei ole igapäevane ja tavapärane ning oli seotud oluliste sündmustega (korteriost, XXX sünnipäev XXX aastaseks saamine ja kooliminek), ei tekita kahtlusi asjaolu, et hageja tunnistajad mäletasid seda piisavalt detailselt möödunud 20 aastale vaatamata. 25.04.2018 (registreeritud 27.04.2018) seisukohas tõi kostja esmakordselt välja, et hageja ei ole antud asjas tõendanud oma 03.02.1999 menetlusdokumendis esitatud väidet korteri ostmise kohta pärandvara arvel (tlk 184). Kohus leiab, et vastuväide tuleb jätta

§ 331

alusel tähelepanuta, sest kostja on esitanud selle hilinemisega mõjuva põhjuseta ja selle menetlemine põhjustaks menetluse lahendamise viibimist. Kohus märgib, et antud menetluses on hageja tuginenud üksnes sellele, et ostis korteri pärast abielusuhete lõppemist. Iseenesest ei välista korteri ostmine pärandvara arvel, et see toimus pärast abielusuhete lõppemist. 15. Lähtudes hagi rahuldamisel esitatud põhjendustest ja korteriomandi kuulumisest hageja ainuomandisse, on kostja vastuhagi korteriomandi ühisvarana jagamiseks põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. 16.

§ 162

lg-t 1 ja hagi rahuldamist ning vastuhagi rahuldamata jätmist arvestades tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. 17.

§ 174

lg-te 1, 2, § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Hagihind on

§ 122

lg 2, § 126 lg 1 I lause alusel 30 000 eurot, millelt tuli riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 alusel tasuda riigilõivu 1000 eurot. Hageja on riigilõivu tasunud (tlk 1, 68). Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot käibemaksuta on vajalik ja põhjendatud ning vastab kohtupraktikas aktsepteeritule. Arvestades poolte 6/7 menetlusdokumentide sisu ja mahtu, asja keskmist keerukust ja kohtuistungite kestust, peab kohus põhjendatuks ka hageja esindaja ajakulu 18,58 t (sh 25.04.2018 istung 1 t). Seega on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik kulu kokku 2229,60 eurot (120 eurot * 18,58 t). Kostja ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Kokku on hageja menetluskulud 3229,60 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 7/7