KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Reet Allikvere, Kaupo Paal, Imbi Sidok-Toomsalu Määruse tegemise aeg ja koht 20.06.2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-12785 Tsiviilasi XX ava

§ 24

lg 1 alusel võimalik kinnitada.

§ 24

lg 3 kohaselt võib kohus kinnitada ka ümberkujundamiskava, millega võlausaldajad ei nõustunud või nõustusid

§ 24

lõikes 2 sätestatust väiksemas ulatuses, kui kohtu hinnangul: 1) on võlgade ümberkujundamine poolte õigustatud huve ja õigusi kaaludes põhjendatud; 2) ümberkujundamiskava alusel ei kohelda mõnda võlausaldajat oluliselt halvemini võrreldes teiste võlausaldajatega, välja arvatud, kui mõne võlausaldaja eelistamiseks on mõjuv põhjus.

§ 24

lg 4 kohaselt poolte õigustatud huvide ja õiguste kaalumisel hindab kohus muu hulgas ka seda, kui suures ulatuses oleks võimalik rahuldada vastuväite esitanud võlausaldaja nõue pankrotimenetluses, võrreldes ümberkujundamiskava alusel sellele võlausaldajale välja makstava summaga. Pankrotimenetluse kohta võrdlusandmete koostamisel lähtutakse sellest, et pankrotimenetlus viiakse läbi võlgade ümberkujundamismenetluse algatamise seisuga. Võrdlemisel arvestatakse ka füüsilisest isikust võlgniku võlgadest vabastamise võimalust lähtuvalt võlgniku sissetulekust ümberkujundamismenetluse ajal. Võlausaldaja nõude ümberkujundamine ei ole poolte õigustatud huve ja õigusi kaaludes põhjendatud. Ümberkujundamiskavaga pakuti nõude rahuldamise määraks 51%. PankrS § 173 lg 3 ja 4 kohaselt võlgniku töö- või teenistussuhtes või muust sarnasest suhtest saadud tulu nõuded loovutatakse usaldusisikule ja nimetatud tulust peab usaldusisik võlgnikule üle andma 25%. Võlgniku keskmine brutotöötasu on 796,82 eurot. See teeb netosummaks umbes 714 eurot kuus, millest 75% on 535,50 eurot. PankrS § 173 lg 5 järgi ei pea võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet.

1. a võlgniku sissetuleku arestimise skeemi järgi kuuluks arestimisele umbes 143 eurot kuus. Oletades, et pankrotimenetlus koos kohustustest vabastamise menetlusega kestab kokku 6 aastat, kuuluks võlausaldaja nõue rahuldamisele 10 296 eurot (143*12*6). Sellele lisanduks kinnistu müügist saadu. Võlgnik kinnistut müüa ei soovi ja kui, siis vennale, ning kahtleb, kas sellele ostja leiduks, kuna tegemist on vana majaga metsa sees. Kui eeldada, et kinnistu müüakse 25 000 euroga, siis sellest pool on 12 500 eurot. Hinnanguliselt lähevad sellest maha kulud 4000 eurot (ajutise halduri ja halduri arvatav tasu), alles jääks umbes 8500 eurot. Seega kokku saaks võlausaldaja nõue pankrotimenetluses rahuldatuks ca 18 796 eurot ja nõude 4 rahuldamine võib jätkuda ka pärast pankrotimenetlust (juhul kui võlgnikku kohustustest ei vabastata). Võlgnik plaanib võlgade ümberkujundamise plaani järgi rahuldada nõudest 51%, ehk 29 043,67 eurot ca 34 aasta jooksul. Tegemist on liiga pika ajaga ja võlgnik oleks siis üle 80-aastane ning vaevalt vanaduspensionist suudab ta makseid teha pangale. Võlgnikule kuuluvale kinnisasja osale võiks aga leida ostja, küsimus on lihtsalt müügihinnas. Seni on võlgnikult laekunud võla katteks vaid 101,68 eurot. Eeltoodust tulenevalt on võlausaldaja jaoks võlgade ümberkujundamiskavaga pakutud tingimused kahjulikumad võrreldes pankrotimenetlusega. Ümberkujundamiskavale vastu vaielnud võlausaldajale ei taga ümberkujundamiskava täitmisel nõude rahuldamist vähemalt sarnases ulatuses sellest, mida tõenäoliselt oleks võimalik saavutada võlgniku pankrotimenetluses. Seega ei ole võla ümberkujundamine poolte õigustatud huve ja õigusi kaaludes põhjendatud. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste enda kanda. Määruskaebus ja menetluse edasine käik Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada, jätkata asjas menetlust ja kuulata võlgnik ära. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohtu määrus piisavalt põhjendatud ning kohus rikkus tõendite hindamise kohustust. Maakohus jättis arvestamata, et ümberkujundamiskava kinnitamine tagab võlgnikule temale kuuluva kinnisvara säilimise. Ümberkujundamiskava kohaselt soovib avaldaja kujundada nõude ümber selliselt, et nõude summat vähendatakse ja selle täitmise tähtaega pikendatakse. Mõlemad ümberkujundamisabinõud on seaduse järgi lubatud. Avaldaja soovib võlgade ümberkujundamise plaani järgi rahuldada nõudest 51%, ehk 29 043,67 eurot, ca 34 aasta jooksul. Arvestada tuleb mh, et võlgnikud on juba tasunud võlausaldajale 98 640,96 eurot (sh täitemenetluses realiseeritud varast on tasutud 20 244,55 eurot). Täitemenetluse käigus on avaldaja ning solidaarvõlgnik jäänud täiesti varatuks, kuid samas ei ole müüdud varast piisanud võlausaldaja ees olnud kohustuse täitmiseks. Ümberkujundamiskava kinnitamata jätmise tõttu on makseraskustesse sattunud isik sattunud veelgi halvemasse olukorda, misläbi ta võib kaotada osa oma praegusest kinnisvarast, mis pooles osas kuulub avaldaja vennale. Maakohus oleks pidanud välja selgitama, kas võlanõude aluseks olevad summad on kinnisasjade turuväärtusega võrreldes asjakohased või mitte, arvestades, et kinnisasjade väärtus nende müümise ajal ei olnud samaväärne nende soetamise ajaga võrreldes ja nõue on endiselt täitmata. Kuna võlausaldaja nõuded olid täielikult tagatud kinnistusraamatus esimesele järjekohale seatud hüpoteekidega ning võlgnike kinnisasjad müüdi hinnaga, mis oli tunduvalt väiksem sarnaste kinnisasjade väärtusest, siis ei saa öelda, et võlausaldajat oleks võlgnikest oluliselt halvemini koheldud. Nõude vähendamine ning kinnitamine suuruses 29 043,67 eurot (mis jaguneks kahe võlgniku vahel võrdselt), siis võib võlgade ümberkujundamise tähtaeg väheneda ja kohustuse täitmine toimuks
2. aastal. Seetõttu palub avaldaja kinnitada võlgade ümberkujundamiskava selliselt, et võlgnik tasub nõude 14 521,84 eurot 145 kuu jooksul, igakuiselt 100 eurot ja 1 kuu 21,84 eurot, kohustuse täitmise lõpptähtajaga
3. aasta. Võlausaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Võlausaldaja arvamuse kohaselt ei ole avaldaja endiselt põhistanud, miks talle ½ suuruse kinnisasja mõttelise osa omandi säilitamine 5 oluline on – tegemist ei ole tema elukohaga, enda sõnul ta seal ei käi ning selle müük aitaks avaldaja kohustusi võlausaldaja ees koheselt ja suures ulatuses vähendada. Praegusel juhul oleks ümberkujundamiskava kinnitamine võlausaldajale kahjulik ning paneb võlausaldaja halvemasse olukorda võrreldes nõude rahuldamisega pankrotimenetluses. Vastuväited, mis puudutavad tsiviilasjas nr 2-16-10697 avaldajalt ja solidaarvõlgnikult välja mõistetud summasid, oleks tulnud esitada täitemenetluses või tsiviilasjas nr 2-16-10697 ning nimetatud kohtuotsusega mitte nõustumise korral oleks tulnud esitada selle peale apellatsioonkaebus. Kuna võlgnikud seda ei teinud, ei saanud ega pidanudki maakohus praegu esitatud vastuväiteid arvesse võtma ning kinnitas õigesti võlausaldaja nõude 56 948,37 eurot. Avaldaja teine ümberkujundamiskava 14 521,84 euro tasumiseks 146 kuu jooksul kahjustaks veelgi enam võlausaldaja huve, kuna avaldaja rahuldaks oma võlgnevusest maksimaalselt 25,5% ja seda ka mitte kohe, vaid 146 kuu jooksul ning eeldusel, et ta kava üldse täidab. Võlausaldaja saaks pankrotimenetluses poole lühema aja jooksul rahuldatud suurema osa oma nõudest. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada, mistõttu tuleb jätta määruskaebus TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 koosmõjus TsMS §-ga 659 üle. Ringkonnakohus lahendab määruskaebuse TsMS § 667 lg 3 alusel kirjalikus menetluses. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Võlgnik leidis, et erinevalt pankrotimenetlusest on võlgade ümberkujundamise puhul tal võimalik säilitada kinnisasi, millest pool kuulub võlgnikule ning pool tema vennale, kuid võlgnik ei ole selgitanud maakohtule ega ka määruskaebuses esile toonud, millisel põhjusel on võlgnikule oluline kinnisasja, mida võlgnik ise ei kasuta, säilimine tema omandis. Teisi põhjendusi, miks peaks kohus otsustama võlgade ümberkujundamise kasuks, võlgnik kohtu ette toonud ei ole. Kolleegium märgib, et võlgade ümberkujundamise menetluses ei saa kohus anda hinnangut eelnevale võlgade sissenõudmise menetlusele ega asjaolule, milline väärtus oli võlgniku omandis olnud kinnisasjadel või millise hinnaga on need realiseeritud. Võlgade ümberkujundamise avalduse vaatab kohus läbi hagita menetluses (

§ 5

), mistõttu ei lahendata suuresti taolises menetluses keerulisi õigusküsimusi, vaid kohus kohaldab esmajoones kaalutlusõigust (vt nt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10). Asjaolu üle, kas võlgade ümberkujundamine on võimalik ja kas ümberkujundamiskava täitmine on võlgniku vara ja sissetulekuid arvestades tõenäoline, saab maakohus otsustada ümberkujundamiskava läbivaatamisel

§ 24järgi.

Nimetatud sätte lg 3 alusel võib kohus kinnitada ka ümberkujundamiskava, millega võlausaldajad ei nõustunud, kui kohtu hinnangul on võlgade ümberkujundamine poolte õigustatud huve ja õigusi kaaludes põhjendatud ja ümberkujundamiskava alusel ei kohelda mõnda võlausaldajat oluliselt halvemini, võrreldes teiste võlausaldajatega, välja arvatud, kui mõne võlausaldaja eelistamiseks on mõjuv põhjus. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt hindab kohus poolte huvide ja õiguste kaalumisel muu hulgas ka seda, kui suures ulatuses oleks võimalik 6 rahuldada vastuväite esitanud võlausaldaja nõue pankrotimenetluses, ümberkujundamiskava alusel sellele võlausaldajale välja makstava summaga. võrreldes Võlgade ümberkujundamise menetluse mõte on olla eelkõige alternatiiviks pankrotimenetlusele ja menetluse üldpõhimõtte kohaselt ei tohiks makseraskustesse sattunud isiku võlausaldajad võlgade ümberkujundamise menetluses sattuda oluliselt halvemasse olukorda võrreldes sellega, milles nad oleksid, kui võlgniku olemasolev vara võõrandataks pankrotimenetluses (vt nt Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-70-15). Seega on võlgade ümberkujundamiskava kinnitamine või kinnitamata jätmine kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotsustus, mille tegemisel peab kohus kaaluma võlgniku ja võlausaldajate huve. Praegusel juhul on maakohus taolise kaalutluse määruses esitanud ning põhjendatult leidnud, et avaldaja esitatud võlgade ümberkujundamiskavaga pakutud tingimused on võlausaldajale oluliselt kahjulikumad võrreldes pankrotimenetlusega. Kuna võlausaldaja on tervikuna võlgade ümberkujundamise avaldusele vastu vaielnud, ning maakohus leidis õigesti, et ümberkujundamise kava esitatud kujul ei ole reaalne ning on ebamõistlikult võlausaldaja huve kahjustav, ei olnud maakohtul ka põhjust kaaluda võlausaldaja nõude kinnitamist vähendatud ulatuses. Mis puudutab avaldaja määruskaebuses toodud arvestust võlgade ümberkujundamiseks, siis märgib ringkonnakohus, et tegemist on põhimõtteliselt uue võlgade ümberkujundamise kava esitamisega, mistõttu ei anna kolleegium hinnangut nimetatud arvestusele maakohtu määruse õiguspärasuse kontrollimisel. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata.

§ 8lg 1 alusel jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu