KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 13. juuni 2018. a, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-9105 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus K

§ 121

lg 2 p 2 ja § 120 lg 1 järgi üldmenetluses Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 4. aprilli 2018 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Aleksei Mihhejev

§ 121lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Lisaks eelnevale süüdistati A. Mihhejevit endise abikaasa V.P. tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamises, s.o kuriteos

§ 120lg 1 järgi.

Antud süüdistust apellatsioonis ei vaidlustata. 3. Maakohus tunnistas A. Mihhejevi

§ 121lg 2 p 2 järgi süüdi ning mõistis karistuseks 6 kuud vangistust.

A. Mihhejev tunnistati süüdi ka

§ 120

lg 1 järgi ning mõisteti karistuseks 2 kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel mõistis maakohus A.

Mihhejevile liitkaristuseks 8 kuud vangistust.

§ 74lg 1 alusel jäeti mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata, kui A.

Mihhejev ei pane1-aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab talle

§ 75

lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid ja

§ 75

lg 2 p-s 8 sätestatud kohustust osaleda kriminaalhooldaja pakutud sotsiaalprogrammis. 4. Süüdimõistmist

§ 120lg 1 järgi A.

Mihhejev ei vaidlusta, kuid ei ole nõus süüditunnistamisega

§ 121lg 2 p 2 järgi.

Viru Maakohtu põhjendused A. Mihhejevi süüditunnistamises

§ 121lg 2 p 2 järgi seisnesid lühidalt järgnevas.

Maakohus tuvastas, et kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et süüdistatava ka kannatanu vahel oli 8. septembril 2016 konflikt. Vaidlus puudub selleski, et süüdistatav tuli kannatanule last üle andma ning laps nägi sündmust pealt, nuttis ning palus isal ema mitte lüüa. Kohtu hinnangul oli vaidlusküsimuseks aga asjaolu, kas süüdistatav lõi kannatanut. Kohus asus seisukohale, et süüdistatava süüd eitavad väited on ümber lükatud kannatanu V.P. ütlustega, mida toetavad tunnistajate M. K ja R. P ütlused. Maakohtu hinnangul on tunnistajate ütlused usaldusväärsed ja neis ei ole alust kahelda. Kohtu arvates kinnitavad kannatanu ja tunnistajate ütlusi kaudselt ka sündmuskohale saabunud politseiametniku A. S ütlused. Kuigi tunnistaja nähtavaid vägivalla märke kannatanul ei näinud, kinnitas talle kannatanu, et endine abikaasa A. Mihhejev (kes politsei saabumise ajaks oli lahkunud) kasutas tema suhtes vägivalda. Kuigi kohtu hinnangul ei ole kogutud tõenditega tuvastatud kannatanu kehavigastuste olemasolu, kinnitavad kogutud tõendid siiski süüdistuses kirjeldatud vägivallategude toimepanemist süüdistatava poolt kannatanu suhtes. Kohus märkis, et

§ 121

lg 2 p 2 sätestatud teokoosseisu täidab samuti ka selline kehaline väärkohtlemine, mis seisneb tõukamises, löömises, peksmises, vms, kui see tekitab valu. Kannatanu avaldas, et tundis löömisest valu. Maakohus leidis kokkuvõtteks, et löömine kätega vastu pead ning jalaga vastu jalga põhjustab füüsilist valu. Maakohtu hinnangul pani A. Mihhejev kehalise väärkohtlemise (löömise ja tõukamise) toime otsese tahtlusega. APELLATSIOON

1. Süüdistatav vaidlustab maakohtu otsuse osaliselt.
2. septembril 2016 toimus suuline skandaal kannatanu V.P. ga, kuid füüsilist vägivalda ta ei kasutanud. Sündmuskohale saabunud politseiniku A. S ütluste kohaselt tema kannatanul kehavigastusi ei näinud. Korteris viibisid kannatanu ja 2 last, lapsed olid rahulikud. Süüdistus on üles ehitatud asjast huvitatud isiku sõnadele. Kannatanu poeg R. P ja kannatanu sõbranna M. K püüdsid neid kannatanuga tülli ajada. Meditsiinilisi dokumente peksmise kohta ei ole. Süüdistatav leiab, et M. K ja R. P andsid valeütlusi. Süüdistatav selgitab, et tal olid tol hetkel kannatanuga pingelised suhted. Kannatanu solvas teda, alandas, provotseeris skandaale, levitas kuulujutte. Kannatanu rakendas kõiki meetmeid, et ta ei suhtleks tütrega, pöördus kohtusse, et ainuisikuliselt kasvatada last.. A. Mihhejev leiab, et kannatanu V.P. oli motiiv anda süüdistatavat rõõnavaid ütlusi. PROKURATUURI VASTUS APELLATSIOONILE 2
3. Prokuratuuri hinnangul on apellatsioon põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Süüdistatava kaebeväited on maakohtu poolt analüüsitud tõendite kogumiga jälgitavalt ümberlükatud. Lisaks peab prokuratuur vajalikuks rõhutada, et kuna tegemist on lähisuhtes toime pandud kuriteoga, on süüdistuse koostamisel ja selle esitamisel kontrollitud faktilisi asjaolusid erilise hoolsusega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohtu kolmeliikmeline kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et A. Mihhejevi apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu, ja jätab selle seetõttu KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata. KrMS § 326 lg 3 sätestab, et ringkonnakohus võib apellatsiooni määrusega jätta läbi vaatamata ka juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased (nt on need suunatud mõne õigusliku keelu rikkumisele) või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega (nt süüteo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse liigi või määra osas) ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. novembri
6. a määrus asjas nr 3-1-1-88-11, p 7)
7. A. Mihhejevi apellatsioon on tervikuna perspektiivitu – ükski selles esitatud väide ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu seaduslikku ja põhjendatud kohtuotsust tühistada. Apellatsioonis seatakse kahtluse alla

§ 121lg 2 p 2 järgi süüditunnistamise õiguspärasus, s.o V.P.

suhtes toime pandud kehalise väärkohtlemise tõendatus. Seejuures ei esita apellant aga ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti, mis võiks anda põhjust kahelda maakohtu tõenduslike järelduste paikapidavuses. Kõik apellandi kaitseväited on saanud piisava vastuse juba maakohtu otsuses. Maakohtu otsuses kajastatud ja maakohtu poolt argumenteeritult usaldusväärseteks loetud tõendite alusel on jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine A. Mihhejevi süüküsimuse lahendamisel. Märkida tuleb sedagi, et kohtuotsus ei ole vägivallateo tõendamisel rajatud üksnes kannatanu V.P. ütlustele, vaid tuginetakse ka tunnistajate M. K ja R. P ütlustele. Maakohus märkis sedagi, et vaatamata asjaolule, et käesolevas asjas ei ole kannatanul kehavigastuste olemasolu fikseeritud, ei ole see teokoosseisu täidetuse aspektist oluline.

§ 121

lg 2 p 2 järgi on karistatav kehaline väärkohtlemine, milleks võib olla näiteks tõukamine, löömine, peksmine, millega tekitatakse valu. Kannatanu kinnitas, et tundis füüsilist valu. Seega on kohus järeldanud põhjendatult, et löömine kätega pähe ja jalgadesse põhjustab valu.

1. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3, jätab Tartu Ringkonnakohus A. Mihhejevi apellatsiooni Viru Maakohtu
2. aprilli
3. a otsuse peale läbi vaatamata, kuna kohtukoosseisu üksmeelse hinnangu kohaselt pole sellel apellatsioonil vähimatki edulootust. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Maarika Kuusk Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 3