1-18-3445/13

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2018.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-18-3445 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Orvi Koik Kriminaalasi Vladimir Aleskerovi süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi lühimenetluses (kiirmenetluse korras) Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. aprilli 2018.a. otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Vladimir Aleskerov Prokurör Natalia Duškina Süüdistatav Kaitsja Vladimir Aleskerov (ankeetandmed maakohtu otsuses) Adv. Jugans Grossmann Süüdistatava Vladimir Aleskerovi apellatsioon Harju Maakohtu
3. aprilli 2018.a. otsusele – jätta läbi vaatamata. RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu
4. aprilli 2018.a. otsusega tunnistati Vladimir Aleskerov süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõisteti V. Aleskerovile 2 kuud vangistust. 1 KarS § 69 lg 7 ja § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust V. Aleskerovile Harju Maakohtu
5. veebruari
6. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 100 tundi üldkasulikku tööd, s.o 3 kuud ja 10 päeva vangistust – võrra ja mõisteti lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 5 kuud ja 10 päeva vangistust. V. Aleskerov võeti kohtusaalist vahi alla ning määrati tema karistusaja alguseks kinnipidamise aeg
7. aprillil
8. V. Aleskerov mõisteti süüdi selles, et tema isikuna, keda on karistatud Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 7,9 - § 25 lg 2 alusel
9. veebruaril 2018 varguse eest (teod on toime pandud
10. oktoobril 2017,
11. detsembril 2017,
12. jaanuaril 2018), uuesti
13. aprillil 2018 kella 16.52 paiku Tallinnas Vilde tee 75/77 asuvas Maxima Eesti OÜ-ile kuuluvas Maxima kaupluses, alustas vahetult vastavalt oma ettekujutusele teost süüteo toimepanemist, võõra vara hõivamist selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis kolm tahvlit piimašokolaadi Extracocao Pergale maksumusega 0,99€/tk, kogumaksumusega 2,97€, peitis võetud kauba jope taskusse, möödus kassadest ja läbis turvaväravad, jättes kauba eest tahtlikult tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata tema tahtest olenemata, sest ta peeti kinni kaupluse turvatöötaja poolt. APELLATSIOONI SISU: Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatav maakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamist. Ta leiab, et karistus on liiga range. Kaup oli kauplusele rikkumata tagastatud ning varastatu summa on väike. On nõus tasuma rahalise karistusega või tegema üldkasulikku tööd. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-12009). Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et eelosutatud Riigikohtu 2 lahendites viidatud KrMS § 326 lg-le 2 vastab käesoleval ajal samas sõnastuses KrMS § 326 lg
14. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse raskus. Maakohus on oma otsuses põhjendanud, miks V. Aleskerovile ei ole võimalik vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest mõista rahalist karistust ja miks mõistetud liitkaristus tuleb temal reaalselt ära kanda. Põhjendatud on ka süüdistatavale mõistetud vangistuse määra. Kohtukolleegiumi arvates on igati põhjendatud, et olukorras, kus isikule, kes paneb pidevalt toime samalaadseid kuritegusid ja seda veel eelmise karistuse kandmise ajal, on igati põhjendatud uute kuritegude eest eelmisest karistusest rangema karistuse mõistmine. Vastupidine ei oleks kooskõlas ei karistuse mõistmise põhimõtetega ega ka Riigikohtu seisukohtadega. Ka Riigikohus on otsuses 3-1-1-58-13 märkinud, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Süüdistatavale vaidlustatud maakohtu otsusega tuvastatud varguse katse eest mõistetud vangistus on ligilähedane sanktsioonis ettenähtud vangistuse alammäärale ja selline lühikaristus väljendab juba neid asjaolusid, mida süüdistatav on palunud apellatsioonis arvestada karistuse mõistmisel e maakohtu otsuses on karistusmäära valikut põhjendatud juba nende asjaoludega. KarS prg 69 lg 7 sätestab: Kui süüdlane paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud vahekorras. Liitkaristus mõistetakse vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule. Seega, välistades võimaluse karistada süüdistatavat rahalise karistusega, jääb ainuvõimalikuks tema karistamine vangistusega, mis omakorda tähendab aga eeltsiteeritud seadusesätte valguses seda, et ainuvõimalikuks liitkaristuseks saab olla vaid reaalne vangistus. Eeltoodud asjaolusid arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja süüdistatava karistusõiguslik kergendav kohtlemine on välistatud ka apellatsioonimenetluses. Maakohus on süüdistatavale mõistetud karistusmäära ja -liiki põhjendanud ning arvestades nii maakohtu põhjendusi, kui ka käesolevas määruses toodud selgitusi, ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada apellatsioonimenetlust esitatud apellatsioonide alusel. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. /allkirjastatud digitaalselt/ 3