Obsah (11)

§ 230§ 369§ 445§ 162§ 637§ 314§ 633§ 652§ 638§ 639§ 168

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-17-102897 Määruse tegemise aeg ja koht 29.06.2018, Tallinn Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Ande Tänav, Kaija Kaijanen Kohtuasi HSi hagi RSi v

§ 230lg 5 sätestatule.

Kostja kohta esitasid kohtule pangakonto väljavõtte AS SEB Pank, Swedbank ning Nordea Bank AS Eesti filiaal. Maanteeameti andmebaasi andmetel kostjale sõidukit ei kuulu, küll aga kuulub talle ½ mõttelist osa kinnistust xxxxxxxx, xxxxxx alevikus, 2 xxxxxxxxmaal ja kostja on ka üheks ühisomanikuks korteriomandile xxxxxxx xx-xx, xxxxxxx.

1. Elatisenõude esitajaks ehk hagejaks kohtus on alaealine laps, keda esindab kohtumenetluses tema hooldusõiguslik vanem ehk seaduslik esindaja vastavalt PKS § 120 lg 1 sätestatule.
2. Lapse ülalpidamise ulatust reguleerib PKS § 99, mille lõigete 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.
3. PKS § 100 lõike 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatisena), kusjuures PKS § 101 lõike 1 kohaselt ei tohi igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad. Riigikohus on oma lahendis 24.10.2012 tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 16 ja 16.01.2013 lahendis p 17 märkinud, et PKS § 101 lg 1 sätestatust tulenevalt tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud (vt RK lahend 3-2-1-37-11 p 12).
4. Tulenevalt

§ 230

lg 1 sätestatust on kostja tõendamise koormuseks asjaolu, et ta on oma lapse ülalpidamisest osa võtnud vaidlusalusel perioodil. Kohus selgitas pooltele nende tõendamiskoormust asja menetlusse võtmise määruses. 14. Vastavalt

§ 369

sätestatule võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik ei täida oma korduvaid kohustusi tulevikus õigel ajal. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine. Sellisele seisukohale on asunud oma lahendis 3-2-1-33-11 p 18 Riigikohus.

1. Kohus oli seisukohal, et kuivõrd kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta jättis oma lapse ülalpidamiseks vahepeal elatise maksmata, on kostja jätnud hageja ees täitmata oma seadusest tuleneva kohustuse maksta oma alaealise lapse ülalpidamiseks elatist vähemalt seaduses sätestatud miinimummääras ja hagi esitamine kostja vastu oli õiguslikult põhjendatud.
2. Hageja palub kostjalt elatise välja mõista miinimumsummas.
3. Tulenevalt asjaolust, et Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-7-05 p 20 jt asunud seisukohale, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsetele vajadustele, ega ole ülemäära suur ning arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist ka siis, kui vanemad elavad lahus ning kohtuotsuse p-s 9 märgitu kohaselt ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada, kui need ei ületa kahekordset elatise miinimummäära, puudub kohtuotsuses vajadus analüüsida hageja kulutusi ning tuleb asuda seisukohale, et miinimummääras elatise väljamõistmine kostjalt on igal juhul põhjendatud.
4. Kohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul aluseid kostjalt elatise väljamõistmiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära, sest kostja ei ole selle aluseks olevaid asjaolusid esile toonud ega neid ka tõendanud. Sellisteks alusteks saavad olla PKS § 102 lg 2 kohaselt muu hulgas vanema töövõimetus või olukord kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seadustiku § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Selliseid asjaolusid kostjal ei esine. 3
5. Eeltoodust tulenevalt kuulub elatis kostjalt välja mõistmisele alates 31.03.2017 sätestatud miinimummääras, kuid mitte vähem kui ½ Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäära.
6. Arvestades asjaoluga, et hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtule 31.03.2017 ja elatise miinimummäär, mis on PKS § 101 lg 1 kohaselt ½ Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäära, on 2017.a. 235 eurot kuus, tuleb kostjalt hageja ülalpidamiseks elatis välja mõista perioodi 31.03.2017 kuni 31.10.2017 eest summas 1645 eurot /(7 x 235) ja alates 01.11.2017 235 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäära. Elatis kuulub väljamõistmisele kuni hageja täisealiseks saamiseni.
7. Tulenevalt hageja soovist ja

§ 445

lg 1 sätestatust, tuleb kohtuotsusega kindlaks määrata ka selle täitmise viis ja kord. Maksmata elatis tuleb kostjal tasuda viivitamatult pärast kohtuotsuse jõustumist ja jooksev elatis PKS § 100 lg 4 kohaselt iga kalendrikuu eest ette iga jooksva kuu 1. kuupäevaks lapse seadusliku esindaja MMi arvelduskontole. 22. Vastavalt

§ 162lõikele 1 jättis kohus poolte menetluskulud kostja kanda.

Tulenevalt asjaolust, et pooled ei esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ning ka kohtutoimikust ei nähtu, et pooled oleksid menetluskulusid kandnud, ei määranud kohus kindlaks poolte menetluskulude rahalist suurust. Apellatsioonkaebus ja menetluse edasine käik

1. 06.12.2017 esitas kostja Harju Maakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks, mis koos asja materjalidega jõudis ringkonnakohtusse 14.12.
3. Taotluse kohaselt soovib kostja maakohtu otsuse peale edasi kaevata, kuna kostja õigusi ei ole kuulatud ega tema argumente arvesse võetud, õigusemõistmine on kallutatud hageja kasuks. Kostja õigusi on rikutud, kuna mõlemal vanemal on võrdsed õigused lapsega suhtlemisks. Kostja oli töötu perioodil, kui hageja ta kohtusse kaebas ja maksekäsu esitas. Kostjal puuduvad juriidilised teadmised, mistõttu soovib riigipoolset õigusabi oma õiguste kaitsmisel. Kostja soovib selgitada, miks on asi nii kaugele jõudnud ning tühistada perioodi 06.03.2017-27.07.2017 eest väljamõistetud summa 1645 eurot.
4. Tallinna Ringkonankohus jättis 24.04.2018 määrusega apellandi taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata, käsitles kohtule esitatud taotlust riigi õigusabi saamiseks apellatsioonkaebusena, jättis selle käiguta ja määras apellandile tähtaja kaebuses esinenud puuduste kõrvaldamiseks. Ringkonnakohtu määruse põhjendused
5. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega leiab, et apellatsioonkaebus tuleb

§ § 637 lg 2 ja § 637 lg 1 p 6 alusel jätta menetlusse võtmata. 27.

§ 637

lg 2 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse ka siis, kui asja läbivaatamist takistab apellatsioonkaebusele seaduses sätestatud vormi ja sisu nõuete rikkumine, mh pädeva isiku allkirja puudumine kaebusel. 28. Ringkonnakohus kohustas 24.04.2018 määrusega apellanti täpsustama apellatsioonkaebuse põhjendusi ja esitama ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, millest nähtub, 1) millist õigusnormi on esimese astme kohus oma otsuses või otsuse tegemisel rikkunud või missuguse asjaolu on esimese astme kohus ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud; 2) millest tuleneb õigusnormi rikkumine või asjaolu ebaõige või ebapiisav tuvastamine; 3) viide tõenditele, millega apellant soovib iga faktiväidet tõendada, 10 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest. Kohus hoiatas apellanti, 4 et kui kohtu määratud tähtajaks ei ole puudused kõrvaldatud, keeldub kohus

§ 637alusel apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.

29. Apellandile edastati ringkonnakohtu 24.04.2018 määrus tsiviilasja toimiku materjalide kohaselt tema poolt käesolevas menetluses kohtule avaldatud e-posti aadressile xxxxxxxx@xxxxxxx, millelt apellant ka ringkonnakohtuga suhtles (tlk 89), 18.05.2018 (tlk 94) koos

§ 314

¹ lg 1 kohase hoiatusega, et kui menetlusdokument on saajale samas kohtumenetluses kätte toimetatud, võib saata menetlusdokumendi või teabe selle kättesaadavaks tegemise kohta sama aadressi või sidevahendi andmeid kasutades ning menetlusdokument loetakse saatmisest kolme tööpäeva möödumisel saajale kättetoimetatuks.

1. Eeltoodust tulenevalt saab ringkonnakohtu 24.04.2018 määruse apellandile kätte toimetatuks lugeda alates 24.05.
2. Määruse vaidlustamise 15 päevane tähtaeg hakkas seega kulgema 25.05.2018 ning lõppes 08.06.
3. Kuivõrd apellant määrust ei vaidlustanud, jõustus see 09.06.
4. Kaebusel esinenud puuduste kõrvaldamiseks antud 10 päevane tähtaeg lõppes eeltoodust tulenevalt 19.06.
6. Apellant ei ole kaebusel esinenud puudusi kohtu poolt määratud tähtaja jooksul ning ka käesoleva määruse tegemise seisuga kõrvaldanud, mistõttu tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda.
7. Täiendavalt on kaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks alus

§ 637lg 1 p 6 kohaselt kaebuse perspektiivituse tõttu.

33. Ringkonnakohus selgitas 24.04.2018 määruses apellandile, et kohtul on õigus keelduda kaebuse menetlemisest ka juhul, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada (

§ 637lg 1 p 6).

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et eeldades kaebuses toodud väidete õigsust ei saaks apellatsioonkaebust ilmselt rahuldada.
2. Apellant on apellatsioonkaebuses välja toonud, et tema kui kostja õigusi ega argumente ei ole kuulatud ega arvesse võetud ning õigusemõistmine on kõvasti kallutatud hageja kasuks. Põhiseadus ütleb, et mõlemal vanemal on võrdsed õigused lapsega suhtlemisel. Apellant oli töötu perioodil, kui hageja ta kohtusse kaebas ja maksekäsu avalduse esitas. Juriidiline teadmine apellandil puudub. Apellant soovib seletada, miks on asi üldse nii kaugele jõudnud ning maakohtu otsuse tühistamist väljanõutava summa 1645 eurot osas, kuna oli töötu (tervislikel põhjustel). Laps oli ema poolt röövitud, seega puudus suhtlusõigus ning igasugune kontakt lapsega üle 2 aasta.
3. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga selles, et tema väiteid ja argumente ei ole maakohtu menetluses arvestatud.
4. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus kostja vastuväidetena arvesse võtnud nii maksekäsu kiirmenetluse avaldusele esitatud vastuväidet, et lapse ema ei lase lapsega suhelda kui hagiavaldusele esitatud vastust, et kostja oli vahepeal töötu ega saanud seepärast elatist maksta.
5. PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. 5
6. Maakohus on vaidlustatud otsuse põhjendustes õigesti välja toonud, et käesoleval juhul ei esine aluseid kostjalt elatise väljamõistmiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära, kuna kostja ise ei ole selle aluseks olevaid asjaolusid esile toonud ega neid ka tõendanud. Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti selgitanud, et PKS § 102 lg 2 kohaselt saavad seadusjärgse elatise suuruse vähendamise aluseks olla mh vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes seadusjärgse elatise väljamõistmisel osutuks vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.
7. Ringkonnakohus on seisukohal, et ülalpeetavaga suhtlusõiguse teostamise takistamine teise vanema poolt ei ole elatise vähendamise iseseisvaks aluseks ega kuulu nende mõjuvate põhjuste hulka, mida seadusandja on silmas pidanud elatise määra vähendamise alusena PKS § 102 lg 2 mõttes.
8. PKS § 143 lg 2¹ kohaselt lepivad vanemad lahuselu korral kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus.
9. Seega on apellandile ülalpeetavaga suhtlusõiguse teostamise takistamise korral teise vanema poolt õiguskaitse tagatud kohtu poole pöördumise õigusega ning lapsega suhtluskorra kindlaksmääramise nõude esitamisega. Kui vanem seda õigust ei kasuta ega saa ka lapsega koos elava vanemaga suhtluskorra osas kokkuleppele, ei ole see elatise vähendamise aluseks.
10. Elatise vähendamise iseseisvaks aluseks ei ole ka vanema töötus, vaid PKS § 102 lg 2 kohaselt töövõimetus.
11. Väitele, et tema töötus oli tingitud tervislikest põhjustest, tugines kostja alles apellatsioonkaebuses. Seega ei saanud maakohus otsuse tegemisel selle asjaoluga ka arvestada ning etteheited maakohtule ei ole põhjendatud. Tegemist on apellandi poolt esile toodud uue asjaoluga

§ 633lg 5 mõttes.

45.

§ 633

lg 5 kohaselt kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. 46.

§ 652

lg 1 p 2 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. 47.

§ 652

lg 3 p 2 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus.

1. Eeltoodust tulenevalt saab uusi asjaolusid apellatsiooniastmes esitada vaid erandlikel juhtudel ning apellandil tuli apellatsioonkaebuses põhjendada, miks ei saanud ta hagiavaldusele esitatud vastuses töötuse põhjuseks olevaid asjaolusid varasemas maakohtu menetluses esile tuua ja põhistada.
2. Apellatsioonkaebus nimetatud põhjendust ei sisalda, ka ei ole apellant esile toonud ega nimetanud neid konkreetseid tervislikke põhjusi, mis väidetavalt tema töövõimetuse ja seega ka töötuks oleku tingisid.
3. Ringkonnakohus on seisukohal, et tegemist ei saa olla uue asjaoluga, mis sai apellandile teatavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus või mida ei saanud esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi rikkumise tõttu.
4. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on maakohus hagiavalduse menetlusse võtmise määruses kostjale selgitanud, et PKS § 102 lg 2 mõttes saab mõjuvaks põhjuseks olla vanema töövõimetus, millise asjaolu tõendamise koormus lasub kostjal (tlk 28). Seega ei saa maakohtule selgitamiskohutuse rikkumist ette heita ning apellant ei saa 6 asjaolule, et töötus oli tingitud tervislikest põhjustest, apellatsioonkaebuses enam tugineda.
5. Ka Riigikohtu seisukohtade kohaselt piirab

§ 652oluliselt uutele asjaoludele tuginemist apellatsioonimenetluses.

Menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt nt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 17). Lisaks peab ringkonnakohus võimaldama uute asjaolude esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata (vt nt Riigikohtu
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 27) (vt Riigikohtu lahend nr 2-16-11905, p 24).
5. Apellant ei ole tuginenud kaebuses ka sellele väitele, et maakohus oleks perioodi 31.03.2017-31.10.2017 eest väljamõistetud elatisenõude rahuldamisel eksinud tema varalise seisundi hindamisel või, et elatise tasumine ei ole tema olemasolevat vara arvestades võimalik.
6. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et apellandi poolt esile toodud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks.
7. Ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamisel hinnanud apellatsioonkaebuses esitatud kostja väiteid ning neile käesolevas määruses vastanud. Apellatsioonkaebuses oli kostjal võimalik kohtu ette tuua kõik asjaolud, mille alusel saaks ringkonnakohus leida, et maakohus on hagi ebaõigesti rahuldanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole apellant käesoleval juhul selliseid asjaolusid kohtu ette toonud ning apellatsioonkaebust ei saa selles esile toodud asjaoludel ilmselt rahuldada.
8. Kohus selgitab, et menetlusse võtmise otsustamisel on apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine põhjendatud menetlusökonoomilistel kaalutlustel, kuivõrd leides, et tegemist on perspektiivitu kaebusega, jäävad apellandil kandmata teise poole menetluskulud apellatsioonimenetluses.
9. Käesoleval juhul kontrollis ringkonnakohus kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel ühtlasi maakohtu otsuse seaduslikkust. Maakohtule materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist või menetlusõiguse rikkumist ette heita ei saa.
10. Eeltoodust tulenevalt keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
11. Kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, ei toimeta kohus kaebust vastustajale kätte ja tagastab selle kättetoimetamisega apellandile koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega (

§ 638lg 4).

Apellatsioonkaebus tagastatakse apellandile pärast käesoleva kohtumääruse jõustumist. 60.

§ 639

lg 1 ja

§ 168lg 1 alusel jätab ringkonnakohus menetluskulud apellandi kanda.

Kuna kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, puuduvad kindlaksmääratavad menetluskulud. 61. Käesolev määrus on edasikaevatav tulenevalt

§ 638lg 9.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu Ande Tänav Kaija Kaijanen kohtunik kohtunik kohtunik 7