← Eesti

2-17-17534/16

Obsah (4)§ 371§ 657§ 3§ 173

Tsiviilasi nr: 2-17-17534 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-17-17534 Määruse tegemise aeg ja koht 29.06.2018, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Par

) sätestatud nõuetele ja nimetatud nõude menetlusse võtmisest tuleb keelduda. Kohtu hinnangul ei ole nõudega võimalik taotletavat eesmärki saavutada, hagi on selles osas perspektiivitu ja kohus keeldub nõude menetlemisest

§ 371lg 2 p 2 alusel. Kaasomandis oleva kinnisasja üürilepingu sõlmimine ei tähenda kinnisasja koormamist asjaõigusseaduse (AÕS) § 74 2

(5)Tsiviilasi nr: 2-17-17534 lg 1 mõttes ja selle kehtivuseks ei ole vaja kaasomanike kokkulepet. Kuigi tulenevalt AÕS § 72 lg-st 1 oleks vajalik kaasomanike nõusolek (kokkulepe), siis ei tingi nõusoleku puudumine üürilepingu kehtetust. Määruskaebus 7. Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses palub hageja tühistada maakohtu määruse osas, milles maakohus keeldus nõude
(2)osas hagiavalduse menetlusse võtmast (resolutsiooni p 1) ja teha uus määrus, millega võtta menetlusse hageja hagi kostjate vastu 01.11.2017 üürilepingu kehtetuks tunnistamise nõudes ja arutada seda tsiviilasjas nr 2-17-
  2. Hageja ei ole nõus maakohtuga selles, et hageja nõudega tunnistada üürileping kehtetuks ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada. Riigikohus on leidnud, et AÕS § 74 keelab muu hulgas kaasomandis oleva asja koormamise kasutuslepinguga ilma kõigi kaasomanike nõusolekuta ning kõigi kaasomanike nõusoleku puudumise korral on kaasomandi osa koormamine kehtetu. AÕS § 74 lg-st 1 ja Riigikohtu seisukohast tulenevalt ei olnud kostjal I õigust sõlmida 01.11.2017 korteri üürilepingut ilma hageja nõusolekuta (Riigikohtu 23.10.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-07, p 16). Seetõttu on väär kohtu seisukoht, et kaasomaniku (hageja) nõusoleku puudumine ei tingi üürilepingu kehtetust.
  3. Kuivõrd tegemist on hageja elukohaga, mille ülalpidamiskulud on tasunud hageja ainuisikuliselt, ei saa nõustuda, et hagejal tuleb korteri valdamise ja kasutamise asemel pöörduda kostja I vastu kohtusse nõudega hüvitada kahju või välja nõuda üürilepingust saadud kasu. Kostja I on korteri üürinud välja 120 euro eest kuus, s.o turuhinnast tunduvalt madalama üürihinna eest. Hagejal ei ole võimalust poole üüritulu ehk 60 euro eest üürida endale elamispinda.
  4. Hageja on hagis märkinud, et üürileping takistab hagejal korteriomandi ja seal olevate hagejale kuuluvate asjade valdamist ja kasutamist. Sellega rikub kostja I AÕS §72 lg 5 nõudeid, mille kohaselt kaasomanikud peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõtetest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. Kostja I tegevuse tulemusena puudub hagejal võim oma asja üle ning tema õigus asja kasutada ja vallata on piiratud. Seega on oluliselt riivatud hageja Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) kaitstud põhiõigusi eraelu puutumatusele (PS § 26), omandi kaitsele (PS § 32) ja kodu puutumatusele (PS § 33).
  5. Kohus on jätnud hagejale selgitamata, kuidas oleks hagejal võimalus oma rikutud õigusi kohtusse pöördumisel õiguslikult kaitsta. Menetluse edasine käik
  6. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 3
(5)Tsiviilasi nr: 2-17-17534 Määruse põhjendused 13. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust määruse tühistamiseks. Määruskaebus jääb rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata (

§ 657lg 1 p 1 ja § 659).

Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning tulenevalt

§-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 14. Maakohus jättis hagiavalduses sisalduva nõude

(2)menetlusse võtmata

§ 371lg 2 p 2 alusel.

Viidatud sätte kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Sätte peamiseks eesmärgiks on vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks puudub õiguslik alus. Hagis märgitud faktiliste asjaolude õigsust eeldades, tuleb kohtul analüüsida, kas on olemas faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse nõude rahuldamiseks. Seejuures ei hinda kohus asjas esitatud nõude põhjendatust ega tõendatust asjas esitatud põhistuste ja tõendite alusel, vaid lähtub hagi õiguslikust perspektiivikusest.

§ 371

lg 2 p 2 järgi võib jätta hagi menetlusse võtmata, kui sellise hagi esitamine on õiguslikult võimatu, ning selle sätte kohaldamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid (vt nt Riigikohtu 18.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-13, p 12; 08.03.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 10). 15. Hageja nõue

(2)on sõnastatud lepingu kehtetuks tunnistamise nõudena (tl 19 pöördel). Kolleegium märgib, et leping (kui tehing) võib olla seaduse alusel tühine (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)
  1. ptk
  2. jagu). Juhul kui lepingu tühisuse aluseid ei esine, võib siiski olla võimalik seda seaduses sätestatud alustel tühistada (kehtetuks tunnistada) (TsÜS
  3. ptk
  4. jagu). Tehingu tühistamine toimub TsÜS § 98 lg 1 (esimese lause) järgi tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele (vt nt Riigikohtu 04.11.2009 otsus asjas nr 3-2-1-108-09, p 9). Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, st kui on täidetud ka tühistamise materiaalsed eeldused, on tehing TsÜS § 90 lg 1 kolmanda lause järgi algusest peale kehtetu (vt nt Riigikohtu 13.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-16, p-d 28 ja 34). Seega ei ole lepingu kehtetuks tunnistamiseks (ehk tühistamiseks) vajalik hagi esitamine kohtule ning sellisel hagil puudub õiguskaitsevajadus. See võimaldaks omakorda hagi menetlusse võtmisest keelduda

§ 371lg 2 p-de 1 ja 2 alusel.

Praegusel juhul on hageja siiski tegelikult soovinud lepingu tühisuse tuvastamist. Ka maakohus on vaidlustatud määruse põhjendustest nähtuvalt nõuet sellisena käsitlenud. 16. Ringkonnakohus leiab, et maakohus asus õigesti seisukohale, et praegusel juhul puudub hageja nõudel

(2)perspektiiv. Maakohus on nii 12.01.2018 käiguta jätmise määruses (tl 15 pöördel) kui ka vaidlustatud määruses (tl 26 pöördel) selgitanud, et kaasomandis oleva kinnisasja üürilepingu sõlmimine ei tähenda kinnisasja koormamist AÕS § 74 lg 1 mõttes ja selle kehtivuseks ei ole vaja kaasomanike kokkulepet, mistõttu ei saa hageja 4
(5)Tsiviilasi nr: 2-17-17534 kui kaasomanik AÕS § 74 lg 1 alusel pöörduda kohtusse teise kaasomaniku (kostja I) vastu üürilepingu kehtetuks tunnistamise nõudega.
  1. Hageja viitab määruskaebuses tsiviilasjas nr 3-2-1-85-07 antud Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt saab kinnisasja üürile anda üksnes kaasomanike kokkuleppel. Kolleegium selgitab, et Riigikohus on pärast viidatud lahendi tegemist täpsustanud oma varasemat seisukohta AÕS § 74 tõlgendamisel. AÕS § 74 lg-s 1 sätestatud koormamise all tuleb mõista eelkõige asjaõiguse, s.o reaalservituudi, kasutusvalduse, isikliku kasutusõiguse, reaalkoormatise, ostueesõiguse ja pandiõiguse seadmist (vt ka nt Riigikohtu 14.10.2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-08, p 10; 16.02.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 17) ning üüri- või rendilepingu sõlmimine ei ole kinnisasja koormamine AÕS § 74 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu 15.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). Seega ei ole hagejal võimalik nõuda üürilepingu tühisuse tuvastamist AÕS § 74 lg-s 1 sätestatud piirangu rikkumise tõttu.
  2. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse põhjendustega osas, milles hageja leiab, et AÕS § 72 lg-st 1 tulenevalt peab kaasomandis asja suhtes sõlmitava üürilepingu jaoks olema kõigi kaasomanike nõusolek, kuid selle nõusoleku puudumine ei tingi siiski üürilepingu kehtetust, vaid annab kaasomanikule aluse võlaõigusseaduse § 115 järgi nõuda kahju hüvitamist või õiguse nõuda välja viljana lepingust saadav kasu vastavalt AÕS § 71 lg-le
  3. Eeltoodut on hagejale selgitanud ka maakohus. Seetõttu ei saa nõustuda hageja etteheitega, et maakohus on jätnud täitmata selgitamiskohustuse, kuidas oleks hagejal võimalik oma õigusi kaitsta. Isegi kui üürileping ei ole sõlmitud kaasomanikele soodsatel tingimustel, ei muuda see ebaõigeks maakohtu seisukohta AÕS § 74 lg 1 kohaldamise osas. Asjaolud, et üürileping takistab hagejal korteriomandi ja seal asuvate hagejale kuuluvate asjade valdamist ja kasutamist ning seejuures kannab hageja korteri ülalpidamiskulusid, annavad seaduse järgi samuti aluse nõuda kahju hüvitamist, kuid ei tingi üürilepingu tühisust.
  4. Maakohus ei ole keeldunud hagi menetlemisest tervikuna, vaid üksnes ühe nõude osas. Seega ole hageja jäetud ilma oma väidetavalt rikutud õiguste kaitsest. Kolleegium märgib, et oma rikutud õiguste kaitseks saab isik kohtusse pöörduda seaduses sätestatud korras (

§ 3

lg 1) ning kohus ei pea menetlema hagiavaldusi, mille rahuldamiseks puudub õiguslik alus. 20. Tegemist ei ole menetlust lõpetava lahendiga, mistõttu ei määra kolleegium kindlaks menetluskulude jaotust (

§ 173lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv Kaupo Paal 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.