KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 27.06.2018, Tallinn Kohtuasja number 2-18-192 Kohtuasi AG hagi LG vastu ela

) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Apellatsioonkaebus

1. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja vähendada kostjale makstavat elatist 180 euroni kuus kuni hageja teise lapse gümnaasiumi lõpetamiseni
2. aastal. Kompromissi sõlmimise ajal ei olnud teada, et teine laps, kes oli saamas 18-aastaseks vajab jätkuvalt ülalpidamist, sest tegeleb veel kooli lõpetamisega. Kuni 13.12.2017 sai hageja otsustada pojaga seotud asju, sh seda, kas poeg õpib gümnaasiumis või mitte, aga edaspidi sai poeg ise mh haridust puudutavad otsused langetada. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb

§ 637

lg 1 p 6 alusel keelduda.

§ 637

lg 1 p 6 sätestab, et kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Maakohus märkis õigesti, et elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Kohtu kinnitatud kompromissi puhul, kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise 2 aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (Riigikohtu 09.06.2017 otsus asjas nr 3-2-1-35-17, p 37.1). Samuti jõudis kohus õigele järeldusele, et hageja teise lapse täisealiseks saamine kolme kuu jooksul pärast tsiviilasjas nr 2-16-7825 tehtud kohtulahendit ja

1. klassis õpingute jätkamine ei ole asjaolu, mille esinemine on käsitletav olulise muutunud asjaoluna kostjale makstava elatise vähendamiseks. Esiteks oli hagejale
2. aasta sügisel teada asjaolu, et tema teine laps on sama aasta detsembris saamas 18-aastaseks, teiseks ei saa olla üllatus, et laps jätkab koolis õpinguid ka pärast detsembris toimunud sünnipäeva, et lõpetada pooleliolev
3. klass ja kolmandaks ei saa elatise maksmise koormuse vähenemine, mis tavaliselt kaasneb ülalpeetavate laste täiskasvanuks saamisega, olla selliseks asjaoluks, mis tingiks alaealise lapse kasuks väljamõistetud elatise vähendamise. Eelneva osas selgitab kohus, et perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära ei saa kohaldada täisealiseks saanud õpinguid jätkava lapse elatise suuruse määramisele. Seadus kaitseb eriliselt just alaealisi lapsi, tagades neile kui eripärastele (ja piiratud teovõimega) õigussubjektidele suurema kaitse minimaalselt eluks vajalike vahendite saamiseks. Miinimumelatise rakendamine kõigile täisealiseks saanud õppivate või muul põhjusel abivajavate täisealiseks saanud laste elatisenõuetele (PKS § 97 p-d 2 ja 3) ei ole põhjendatud, sest erinevalt alaealisest lapsest, kelle puhul eeldatakse, et ta ei suuda endale ise eluks vajalikke vahendeid hankida, saab täisealiseks saanud isiku puhul eeldada, et ta hangib endale eluks vajalikud vahendid ise (Riigikohtu 19.10.2015 määrus asjas nr 3-2-1-119-15, p 10). Üksnes juhul, kui täisealiseks saanud isikul ei ole vara enda ülalpidamiseks ja temalt ei saa õppetöö või muu mõjuva põhjuse tõttu eeldada sissetuleku hankimist oma vajaduste rahuldamiseks, tekib isikul õigus nõuda ülalpidamist. Seejuures sõltub ülalpidamise ulatus isiku abivajaduse ulatusest. Seega ei pruugi täisealiseks saanud laps vajada elatist kõigi oma eluvajaduste rahuldamiseks, mistõttu ei ole ka põhjendatud kohaldada täisealiseks saanud lapse elatisenõudele PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära. Teistsuguseks järelduseks ei anna alust ka asjaolu, et lapse täisealiseks saades ei muutu tavaliselt õppiva lapse elukorraldus ega tema ülalpidamisevajadus ning et miinimumelatis vastab statistiliste uurimustega kindlaks tehtud lapse miinimumvajadustele (Riigikohtu 19.10.2015 määrus asjas nr 3-2-1-119-15, p 10). Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus, kaaludes kõiki kaebuses esitatud väiteid, jõudnud seisukohale, et kaebus ei kuuluks väidete õigsust eeldades rahuldamisele, s.t puudub esitatud faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohus selgitab, et menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomilistel kaalutlustel. Leides menetlusse võtmise otsustamise etapis, et tegemist on perspektiivitu kaebusega, ei toimetata apellatsioonkaebust teisele poolele kätte, mistõttu ei teki teisel poolel menetluskulusid, mis tuleks apellandil kaebuse rahuldamata jätmise korral kanda. Kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et kaebust ei ole esitatud (

§ 638lg 10).

Kuna apellatsioonkaebus on kohtule esitatud elektrooniliselt, siis kohus kaebust kostjale ei tagasta. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda (

§ 168lg 1).

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 3 /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 4