← Eesti

2-17-4423/33

Obsah (5)§ 100§ 101§ 108§ 102§ 105

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Külli Puusep Otsuse tegemise aeg ja koht 13. juuni 2018, Valga kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-4423 Tsiviilasi K.A., J.A.

) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida

§ 100

lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.

§ 101

lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse

  1. detsembri
  2. a määruse nr 139 järgi on
  3. jaanuarist 2017 töötasu alammäär 470 eurot kuus, millest ½ on 235 eurot ning
  4. jaanuarist 2018 on töötasu alammäär 500 eurot, millest ½ on 250 eurot. Hagejad on soovinud elatist saada ka ühe aasta eest enne hagiavalduse esitamist.

§ 108

alusel võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist.

  1. Kostja on elatise suurusele vastu vaielnud ning leidnud, et põhjendatud on kostjalt välja mõista iga hageja kasuks elatis 50 eurot kuus, s.o 200 eurot kokku. Kostja on esile toonud, et tema sissetulek on 561 eurot. Kostja suuremad väljaminekud on eluaseme üür 100 eurot, toit ca 130 eurot kuus, side- ja transpordikulud 25-30 eurot. Neile kuludele lisanduvad mitteregulaarsed kulud (küttepuude ostmine). Arvestades kostja sissetulekuid ja väljaminekuid, ei ole kostjal võimalik hagejatele elatist tasuda nõutavas summas. Kostja majandusliku olukorra paranemisel on kostja nõus elatist maksma taotletavas summas.
  2. Kohtu hinnangul tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest tagamaks lapse arenguks piisavad vahendid. Hagejate nõue on saada elatist seadusega ettenähtud elatise suuruse alammääras. Riigikohus on selgitanud, et tulenevalt

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt nt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu
  3. veebruari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 12). Riigikohus märkis
  5. märtsi
  6. a lahendis 3

(6)2-17-4423 tsiviilasjas nr 2-16-11905, et üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele

§ 101

lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Samas võib kohus

§ 102

lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel ka miinimumelatist vähendada. 11. Riigikohus on selgitanud, et

§ 102

lg 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks ning mh võib selleks olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2).

§ 102lg 2 kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus.

12. Kohus märgib, et vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud alammääras.

§ 102

lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on

§ 102

lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvate põhjuste loetelu seaduses ei ole ammendav. 13. Kostja on esile toonud, et ta ei ole võimeline tasuma hagejate ülal pidamiseks elatist kehtivas elatise alammääras, kuna tema sissetulek on 561 eurot ning väljaminekuteks ca 260 eurot kuus. Seega tugineb kostja sellele, et põhjendatud on kaaluda elatise vähendamist alla

§ 101lg 1 nimetatud määra.

Esmalt peatub kohus kostja võimekusel tasuda elatist kehtivas alammääras.

  1. Tuvastamaks kostja varalist seisu on kohus esitanud järelepärimise Maksu- ja Tolliametile. Maksu- ja Tolliameti
  2. aprilli
  3. a teatisest (tl 57) tuleneb, et
  4. aprillist 2016 kuni
  5. märtsini 2018 on kostjale tehtud pärast tulumaksu ja kohustusliku kogumispensioni ning töötuskindlustusmaksete mahaarvamist väljamakseid 10 799 eurot 68 senti. See teeb ühes kuus sissetulekuks 449 eurot. Kostja konto väljavõttelt ei nähtu muid sissmakseid (tl 61). Kohus küsis kostja töötasu kohta kostja tööandjalt. Tööandja OÜ Palupera-Agro
  6. mai
  7. a teatises nähtub, et mais 2017 oli kostja töötasu 459 eurot 2 senti, juunis 2017 640 eurot 56 senti, juulis 2017 549 eurot 79 senti, augustis 627 eurot 59 senti, septembris (lõpparve koos saamata jäänud puhkusetasudega) 1203 eurot 5 senti, oktoobrist 2017 kuni märtsini 2018 kostja ei töötanud, aprill 2018 531 eurot 65 senti ja mais 2018 678 eurot 34 senti. Kostja on vastuses hagiavaldusele märkinud, et ta saab lisaks ka 167 euro suurust sotsiaaltoetust. 15.

§ 102

lg 2 alusel peab kostja kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohtu hinnangul

§ 102

lg 2 teises lauses sisalduv sõna „ühetaoliselt“ ei tähenda, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tähendab see, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks (Riigikohtu 19. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15). Siiski toob kohus esile, et ülalpidajale endale, 4

(6)2-17-4423 kui täisealisele isikule, peab tema teenitavast sissetulekust jääma kasutada suurem osa, kui lastele kuluv. Kohtu hinnangul peab täisealisel isikul olema selline rahaline reserv, mis tagaks ootamatute kulude katmise kasvõi osaliselt, olgu selleks siis ülalpidaja haigus, mille tagajärjel sissetulek langeb või olulise kodumasina rike. Samuti peab üle 40-aastane inimene mõtlema ka pensionisäästude peale, et mitte ise pensionieas langeda abivajava rolli. Seega ei pea kohus õigeks, et kostja sissetulek tuleb automaatselt jagada tema enda ja ülalpidajate vahel, et teada saada kostja enda võimekus elatist tasuda. Elatise vähendamise juures peab kohus hindama lapse vanema võimalust tagada enda toimetulek. Viimati nimetatut on Riigikohus rõhutanud
  1. aprilli
  2. a otsuses nr 216100215, milles kohus sedastas, et ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (Riigikohtu
  3. märtsi
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18;
  5. veebruari
  6. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12;
  7. juuni
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1-28.2;
  9. märtsi
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).
  11. Isegi kui kohus jätab kõrvale kostja enda vajadused, ei ole tal võimalik enda sissetulekust ülal pidada oma nelja last seadusest nõutud määras. Kehtiv õigus paneb praegusel juhul kostjale kohustuse ülal pidada oma lapsi 1000 euro eest kuus, mis aga kohtu hinnangul ei ole mõistlik ega kooskõlas üldise arusaamaga laste ülalpidamiseks vajava kohta. Lastel on lisaks teine vanem, kes saab samuti anda neile ülalpidamist. Riigikohtu praktikas on rõhutatud, et lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. (vt nt Riigikohtu
  12. jaanuari
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1160-12;
  14. oktoobri
  15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12) Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, siis saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülalpidamise ulatust.
  16. Kostja on menetluses selgitanud, et tal on võimalik tasuda hagejatele elatist 50 eurot kuus, st 200 eurot kokku. Kohtu hinnangul on kostjal võimalik tasuda kokku oma lastele 300 eurot kuus, st 75 eurot iga hageja kohta. Kohus selgitab, et ka hagejate seaduslikul esindajal tuleb täita oma ülalpidamiskohustus laste suhtes selliselt, et tal tuleb teenida sissetulek.

§ 105

lg 3 kohaselt täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Kui kostja tasub elatist kohtuotsusega väljamõistetud summas, hagejate seaduslik esindaja asub tööle (või hangib muul moel endale sissetuleku) ning hagejad saavad sotsiaaltoetusi (sh peretoetusi), on hagejatele tagatud ülalpidamine määral, mis vastab nende huvidele. 18. Kohtu hinnangul on praeguses vaidluses põhjendatud rahuldada hagejate nõue mõista elatis välja üks aasta enne hagi esitamist

§ 108alusel.

Kostjale oli teada, et tema neli väikest last on vaid hagejate seadusliku esindaja ülalpidamisel ning kostjal oli võimalik selle aja jooksul asuda täitma oma seadusest tulenevat kohustust oma alaealisi lapsi ülal pidada. Selliselt käitudes oleks kostja saanud vältida korraga elatisevõlgnevuse tasumist kahe aasta eest tagantjärele. Kohtu hinnangul ei ole kostjale elatise tasumine tagantjärgi sellisel määral 5

(6)2-17-4423 ülejõukäiv, et kohus peaks jätma selle välja mõistmata. Kohus selgitab kostjale, et tema sissetulekuks on nii töötasu kui ka tema enda märgitud pension. Kui igakuiseks elatise tasumiseks tuleb sellest arvestada 300 eurot, jääb kostjale kätte rohkem kui toimetulekupiir
  1. aasta kohta, milleks on üksi elavale isikule või perekonna esimesele liikmele 140 eurot kuus. Mõistliku majandamise korral ja esile seades oma laste huve, on kostjal võimalik tasuda elatist nii jooksvalt kui ka võlgnevuse tasumiseks ühe aasta eest enne hagi esitamist. Kohus kordab, et kostjale oli teada, et tal on seadusest tulenev kohustus oma lapsi ülal pidada.
  2. Asjaolude võimaliku muutumise korral saavad nii elatise saamiseks õigustatud isikud (hagejad) kui ka kohustatud isik (kostja) pöörduda kohtusse elatise summa muutmise nõudega (vt nt Riigikohtu
  3. septembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-16). Menetluskulude jaotus
  4. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. Toimiku materjalide põhjal on alust arvata, et hagejal ei saa hüvitatavaid menetluskulusid olla, hageja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist. Seetõttu puudub vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.
  5. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Külli Puusep kohtunik 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.