← Eesti

3-18-106/25

Obsah (6)§ 184§ 182§ 116§ 121§ 49§ 108

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev 3-18-106 15. juuni 2018 Kohtunik Juhan Siider Mihhail Žukovi kaebus Viru Vangla 17. novembri 2017. a käskkirja nr 6-

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-18-106

  1. Viru Vangla
  2. novembri
  3. a käskkirjaga nr 6-3/1120-1 karistati kinnipeetav kaebajat kartserisse paigutamisega 21 ja 18 ööpäevaks kahe erineva rikkumise eest. Rikkumised seisnesid selles, et kinnipeetav ei allunud vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kaebaja keeldus minemast
  4. oktoobril 2017 temale määratud kambrisse ning samuti keeldus ta
  5. oktoobril 2017 tööle asumise korralduse täitmisest. Esimese rikkumise eest määrati kaebajale kartserikaristus 21 ööpäeva kartserit. Seoses kambrisse minemisest keeldumise intsidendiga märgiti käskkirjas, et ei esinenud aluseid korralduse täitmata jätmiseks. Kambris ei viibinud temale ohtlikku kinnipeetavat. Isik püüdis tahtlikult eirata seaduslikku korraldust, ilmselt toetudes subkultuursetele hoiakutele. Vanglal ei olnud korralduse andmise ajal teavet, et kambris viibinuks kaebaja suhtes vaenulikult meelestatud kinnipeetav. Korralduse täitmata jätmine näitab kinnipeetava poolset suhtumist õiguskorda ja vanglateenistuse ametnikesse. Kinnipeetavat on ka varem karistatud korraldusele mitte allumise eest ja karistatud teda 18 ööpäevase kartserikaristusega. Kuna korraldusele allumatus seab ohtu vangla julgeoleku ning antud juhul tuli kaebaja suhtes kasutada korralduse täitmise tagamiseks ka füüsilist jõudu (isikut hoiatati eelnevalt füüsilise jõu kasutamisega kolm korda), siis on vangla hinnangul tegemist raske rikkumisega ning 21 ööpäeva pikkune kartserikaristus on proportsionaalne.
  6. Kaebaja esitas
  7. detsembril 2017 Viru Vanglale vaide käskkirja nr 6-3/1120-1 kehtetuks tunnistamiseks osas, mis puudutab kartserisse paigutamist 21 ööpäevaks seoses kambrisse sisenemisest keeldumise intsidendiga.
  8. Viru Vangla jättis
  9. jaanuari
  10. a vaideotsusega nr 6-12/610-4 vaide rahuldamata.
  11. Kaebaja esitas
  12. jaanuaril 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub hüvitada talle 21 ööpäevaks kartserisse paigutamisega tekitatud kahju.
  13. Tartu Halduskohus jättis
  14. veebruari
  15. a määrusega kaebuse käiguta ja selgitas kaebajale, et kuna kohtule esitatud materjalide kohaselt ei ole kaebaja seoses käskkirjaga nr 63/1120-1 vanglale kahju hüvitamise taotlust esitanud, siis ei ole VangS § 1¹ lg-st 8 tulenev kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud ning hüvitamiskaebus kuuluks

§ 121lg 1 p 4 alusel tagastamisele.

Samuti selgitas kohus, et kaebajal on oma õiguste kaitseks efektiivsem esitada tühistamiskaebus Viru Vangla

  1. novembri
  2. a käskkirja nr 6-3/1120-1 peale osas, millega ta tunnistati distsiplinaarkorras süüdi VangS § 67 p 1 rikkumises seoses kambrisse sisenemisest keeldumisega ning talle määrati 21 ööpäeva pikkune kartserikaristus.
  3. Kaebaja esitas
  4. veebruaril 2018 kaebuse täpsustuse, milles palub tühistada Viru Vangla
  5. novembri
  6. a käskkiri nr 6-3/1120-1 osas, mis puudutas kartserisse paigutamist 21 ööpäevaks.
  7. Tartu Halduskohus vabastas
  8. veebruari
  9. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ja võttis tühistamiskaebus menetlusse ning määras asja
  10. aprilli
  11. a määrusega läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
  12. Kaebaja esitas
  13. aprillil 2018 kohtule kaebuse täienduse, milles taotles, et kohus vaataks läbi ka tema esmase kahju hüvitamise nõude Viru Vangla vastu seoses 21 ööpäevaks väidetavalt ebaseaduslikult kartserisse paigutamisega (tl 75). 2 3-18-106
  14. Tartu Halduskohus jättis
  15. mai
  16. a määrusega taotluse kaebuse muutmiseks rahuldamata. Kohus leidis, et kuna kohtueelne menetlus kahju hüvitamise nõudes vanglas veel kestab ning nõude läbivaatamise tähtaeg ei ole saabunud, siis ei saa lugeda kahju hüvitamise nõude osas kohtueelset menetlust läbituks ning

§ 49lg 1 eeldused kaebuse muutmiseks ei ole seega täidetud (tl-d 85-86).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

  1. Kaebaja leiab, et pole distsiplinaarsüütegu toime pannud ning mõistetud karistus on ebaproportsionaalselt range. Kaebuse kohaselt keeldus kaebaja naasmast temale määratud uude kambrisse, kuna seal viibis tema suhtes vaenulikult meelestatud kinnipeetav. Kaebaja teavitas pärast kambrisse paigutamist vanglaametnike konfliktiohust ning palus end paigutada teise kambrisse. Kaebaja lahkus seejärel kambrist ning keeldus sinna naasmast, seejärel kasutasid vanglaametnikud tema suhtes füüsilist jõudu ning tõid ta kambrisse tagasi. Vangla provotseeris kinnipeetavate omavahelist tüli. Alles pärast seda, kui kaebaja viitas, et kakluse korral vastutavad vanglaametnikud, paigutati ta vangistusseaduse (VangS) § 69 alusel eraldi lukustatud kambrisse. Kaebajale tekitati füüsilise jõu kasutamisega valu. Kartseris viibimise tõttu jäi ära ka kokkusaamine lähedasega.
  2. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Enne kaebaja paigutamist kambrisse hinnati konfliktiohtu. Vanglale teada olnud informatsioonist ei nähtunud, et kahe kinnipeetava suhtlus oleks olnud vaenulik. Samuti ei nähtunud konfliktiohtu kaebaja paigutamisel kambrisse. Kinnipeetavale antud korraldus naasta temale määratud kambrisse ei olnud ilmselgelt tühine korraldus, mistõttu pidi kinnipeetav selle täitma. Korralduse täitmata jätmine on raske rikkumine, mis ohustab vangla julgeolekut. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vanglaametnikud provotseerisid kinnipeetavate konflikti. Väited kaaskinnipeetava vaenulikkusest on paljasõnalised. Konflikti tekitas kaebaja ise, kui ei allunud vanglaametnike korraldusele, mistõttu tuli kaebaja kambrisse saamiseks kasutada füüsilist jõudu. Alles pärast kambrisse tagasi toomist ähvardas kaebaja kaaskinnipeetavat rünnata, misjärel paigutati ta VangS § 69 alusel teise kambrisse. Vastustaja osundab, et kokkusaamine lähedasega ei osutunud võimatuks vaidlustatud käskkirjaga määratud karistuse tõttu. Kaebaja kandis 21 ööpäevase kartserikaristuse ära ajavahemikul
  3. november kuni
  4. detsember
  5. Kokkusaamine oli planeeritud aga
  6. detsembrile 2017, mil kaebaja viibis kartseris teise distsiplinaarsüüteo tõttu. Kaebaja ei ole kohtueelses menetluses eelnimetatud alusele ka tuginenud. Distsiplinaarkaristuse määramisel arvestati nõuetekohaselt rikkumise raskust, süüd ning varasemaid karistusi. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  7. Vaidluse all on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasus, mille kohaselt ei allunud kaebaja vanglaametniku korraldusele minna temale määratud kambrisse ja pani sellega toime distsiplinaarsüüteo VangS § 67 lg 1 mõttes.
  8. VangS § 67 p 1 kohaselt on julgeoleku tagamiseks vanglas kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kohtupraktika kohaselt saab vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata jätmine olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusevastasusest ei anna 3 3-18-106 kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (Riigikohtu halduskolleegiumi (RKHK) otsused nr 3-3-1103-06, p 14; nr 3-3-2-2-15, p 18; nr 3-3-2-1-15, p 17).
  9. HMS § 63 lg 2 kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan (p 1) või haldusakti adressaat (p 2); seda ei ole andnud pädev haldusorgan (p 3); see kohustab toime panema õigusrikkumise (p 4); sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita (p 5). Kohus saab kaebaja väidetest aru nii, et korraldus oli tema hinnangul õigusvastane ning tühine seetõttu, et kaebaja oleks pidanud toime panema õigusrikkumise, sest esines konfliktioht teise kinnipeetavaga.
  10. VangS § 11 lg 1 kohaselt toimub kinnipeetava paigutamine vanglasse täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Vangistusseaduse alusel antud justiitsministri
  11. novembri
  12. a määrus nr 72 „vangla sisekorraeeskiri“ täpsustab, et vanglas paigutatakse kinnipeetav ühe- või mitmekohalisesse tuppa või kambrisse (§ 6 lg 1). VangS § 12 lg-s 1 on sätestatud kinnipeetavate kategooriad, kelle kokkupaigutamine ei ole lubatud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib vangla paigutada kinnipeetavad eraldi ka muude tunnuste alusel. Nimetatud normidest tulenevalt on vanglal kambri ja kambrikaaslaste määramisel lai kaalumisruum. Kinnipeetav ei saa ise asuda valima meelepärast kambrit ja kambrikaaslast, sest vastupidine võiks omakorda tekitada pingeid ja ohustada vangla julgeolekut. Ka kohtupraktikas on rõhutatud, et kinnipeetaval puudub õigus nõuda enda paigutamist konkreetsesse kambrisse ning valida endale meelepärast kambrikaaslast (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  13. jaanuari
  14. a otsus asjas nr 3-3-1-76-11). Kuna vanglal lasub kohustus tagada nii vangla kui kinnipeetavate julgeolek, siis tuleb arvestada ka kinnipeetavate omavahelisi suhteid. Kahe vaenulikult meelestatud kinnipeetava ühte ruumi paigutamine ei ole lubatav, kui on reaalne oht, et üks kinnipeetav võib teist rünnata ning seeläbi seada ohtu teise kinnipeetava elu ja tervise ning vangla ei suuda eelduslikult järelevalvemeetmetega kinnipeetavate julgeolekut piisavalt tagada.
  15. Käesolevas asjas esitatud asjaolude pinnalt leiab kohus, et kaebajale antud korraldusel minna kambrisse ei olnud ilmselgeid tühisuse tunnuseid ning selle täitmisega ei kohustatud kaebajat toime panema õigusrikkumist. Samuti ei esine asjaolusid, mis kinnitaks, et korraldust ei olnud võimalik täita. Üksnes võimalik konfliktioht ei ole korralduse täitmata jätmiseks ning korralduse tühisuse tuvastamiseks piisav. Vastupidisel juhul oleks kinnipeetaval võimalik iga kord üldsõnalise viitega konfliktiohule keelduda korralduse täitmisest ning saaks seeläbi ise dikteerida, millises kambris ja kellega koos ta karistust kannab. See ei oleks kooskõlas karistuse täideviimise eesmärkidega ega võimaldaks arvestada kambrisse paigutamisel VangS § 11 ja 12 sätestatud alustega. Pealegi ei ole kinnipeetava isiklik antipaatia teise kinnipeetava vastu kambrisse paigutamise otsustamisel määrav.
  16. Asja materjalid ei kinnita, et kaebajal oleks uue kambrikaaslasega olnud varasemalt olulisi konflikte ning ka kaebaja kambrisse paigutamisel ei ilmnenud algselt konfliktiohtu. See tekkis alles pärast kinnipeetava kambrist lahkumist ning sinna naasmisest keeldumist. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et kaebaja enda elu ja tervist oleks seoses uude kambrisse paigutamisega ähvardanud oht. Vastupidi, distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast (tl 6-8), täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjast (tl 44-46) ning vaideotsusest (tl 9) nähtub, et kaebaja ähvardas pärast tema suhtes vanglaametnike poolt füüsilise jõu kasutamist ning kambrisse naasmist kambrikaaslast rünnata ning ta paigutati seejärel eraldi lukustatud kambrisse. Kambrisse naasmise korralduse andmise hetkel ei olnud vanglaametnikel põhjust 4 3-18-106 ründeohtu reaalseks pidada. Miski ei viita, et kambrikaaslaste tervist ja elu ei olnud võimalik vanglas järelevalvemeetmega tagada ning isikuid ühte kambrisse ei tohtinud paigutada. Asjaolu, et kaebaja muutus pärast korralduse andmist agressiivseks ning lubas kambrikaaslast rünnata, ei muuda paigutamise otsust ning kambrisse minemiseks antud korraldust tühiseks ega õigusvastaseks. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja on rikkunud VangS § 67 lg-t 1 jättes täitmata kambrisse naasmiseks antud seadusliku korralduse ning ilmutades seeläbi allumatust.
  17. Kohus on seisukohal, et vastustaja on karistuse määramisel järginud kaalumisreegleid ning mõistetud karistus on proportsionaalne. Kohtupraktikas on rõhutatud, et vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglaametnike korralduste täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks. Käskkirjaga määratud karistuste proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvestada ka kaebaja eelnevate samaliigiliste rikkumistega, kuna see iseloomustab isiku käitumist ja suhtumist õiguskorda, sh vanglateenistuse ametnike korraldustesse ja distsipliini (vt RKHK otsused nr 3-3-2-2-15, p-d 25-26 ja nr 3-3-2-1-15, p-d 24-25). Kaebajale on varasemalt samalaadse rikkumise eest määratud distsiplinaarkaristusena 18 päevane kartserikaristus. Arvestades, et varasemalt määratud karistus ei ole kaebajale mõju avaldanud ning ta on uuesti toime pannud samalaadse rikkumise, siis oli käesoleval juhul proportsionaalne ja eesmärgipärane karistada kaebajat kartserisse paigutamisega 21 ööpäevaks. Vastustaja on kohtu hinnangul kaebajale karistuse määramisel õigesti arvestanud rikkumise iseloomu ja laadi ning kehtivaid karistusi, samuti võimalust mõjutada kaebajat õiguskuulekalt käituma. Vaidlusaluses käskkirjas on ka põhjendatud, miks muud karistused ei täida eesmärki. Kohtu hinnangul on vastustaja oma kaalutlusõigust teostanud seega nõuetekohaselt.
  18. Käskkirjas ei esine ka menetluslikke või vormilisi puudusi, mis annaks alust pidada vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest, selgitatud menetluse käiku ja menetluslikke õigusi, distsiplinaarmenetlus on läbi viidud vastavalt VangS § 64 nõuetele.
  19. Kohus jätab tähelepanuta kaebaja väite, et kartserikaristuse tõttu jäi tal ära planeeritud kokkusaamine lähedasega. Esiteks, ei mõjuta nimetatud asjaolu distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust ning teiseks, ei ole kaebaja nimetatud alusele kohtueelses menetluses tuginenud. Nimetatud asjaolu võib omada tähtsust üksnes kahju hüvitamise nõude läbivaatamisel. Selles asjas kahju hüvitamise nõuet kohtu menetluses aga ei ole.
  20. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (

§ 108lg 1, 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.