) § 8910 järgi rahatrahviga. Otsus jõustus 05.12.2017 (tl 33). Otsuse kohaselt kandis A. Mäesalu 30.10.2017 Hallaste alevikus Mulgi vallas Viljandimaal temale kuuluvat vintraudset püssi Tikka-T-3 nr 411729 alkoholijoobes. Sellega rikkus ta otsuse kohaselt
3. PPA Lõuna prefektuuri 06.02.2018 otsusega nr 4.2-1/53725-2 (tl 6) tunnistati A. Mäesalu relvaluba nr RL788662 kehtetuks
Mäesalut karistati
järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest, s.t esines soetamisloa või relvaloa andmist välistav asjaolu.
§-le 8910, mis näeb ette rahalise karistuse kuni 200 trahviühikut või aresti. 6.4.
lg 3 p 2 koostoimes
lg 1 p-ga 7 on vastuolus põhiseadusega osas, milles see ei võimalda valida karistusena kas tunnistada soetamisluba või relvaluba kehtetuks või peatada luba kindla tähtajani, arvestades rikkumise asjaolusid, mh kas esines kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Kaebaja hinnangul on vastav regulatsioon vastuolus põhiseaduse §-ga 11. 6.5. Kaebaja arvates tuleb vahet teha, kas alkoholijoobes isik kannab relva vahetult oma käes, või kui relv on kolmandate isikute kontrolli all, kes ei ole alkoholijoobes. Samuti seda, 2
lg 3 p 2 koostoimes
Vastustaja ei ole nõus kaebaja seisukohaga sätte põhiseadusvastasusest. Teadaolevalt on tulirelvad ja laskemoon kõrgendatud ohu allikas ning seetõttu on nii nende käitlemisele kui ka käitlejale seadusega seatud kõrgendatud nõudmised. Relvaseadusega kehtestatud nõuded ja reeglid on ohtu ennetav abinõu, et välistada relvade ja laskemoona sattumine kõrvaliste isikute kätte ning tagada nii relvaomaniku enda kui ka teiste isikute turvalisus. Relvaomanikul on kohustus tulirelvade käitlemiseks kehtestatud reegleid järgida. Riik saab usaldada tulirelva isikule, kes käitub seadusekuulekalt ja on usaldusväärne. Seetõttu on ka seadusandja ette näinud, et kui relvaomanik ei suuda või ei taha relvaseadusega kehtestatud reeglitest kinni pidada, siis talle tulirelva usaldada ei saa. KOHTU PÕHJENDUSED 8. Praeguse vaidluse ajendanud otsusega on vastustaja tunnistanud kaebaja relvaloa kehtetuks
Vastustaja tugines vaidlustatud otsust tehes kaebaja karistamisele väärteo eest 17.11.2017 otsusega (tl 32-32p).
lg 3 p 2 sätestab, et Politsei- ja Piirivalveamet tunnistab soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam relvaseadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb
lõike 1 punktis 1–7, 9 või 10 või § 40 lõikes 1 nimetatud asjaolu.
lg 1 p 7 kohaselt ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on väärteomenetluse korras karistatud relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise eest või jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta.
9. Kohus nõustub menetlusosalistega, et
lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 on vähemalt grammatilise tõlgenduse järgi imperatiivne norm, mis ei jäta kaalumisruumi otsustamaks, kas tunnistada kehtetuks sellise isiku relvaluba, kes on väärteomenetluse korras karistatud
lg 1 p-s 7 loetletud tegude (sh relva kandmist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise) eest. Sarnasele järeldusele on jõutud ka varasemas kohtupraktikas (nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2015 otsus asjas nr 3-13-70234, p 12). 10. Kaebajat karistati PPA 17.11.2017 väärteootsusega relva alkoholijoobes kandmise eest (
Varasema kohtupraktika (viidatud otsus asjas nr 3-13-70234, p 12) kohaselt eeldab
lg 1 p 7 kohaldamine väärteootsusega karistamist, mitte karistatava teo toimepanemist. Ringkonnakohus leidis viidatud otsuses, et
lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 osas, milles need ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada väärteomenetluse korras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu, sätete vastuolu tõttu PS §-ga 11 ning § 19 lg-ga
§-d 34, 44). Kaebajale oli väljastatud relvaluba enese ja vara kaitseks ning jahipidamiseks. Relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise eesmärgil on üks vaba eneseteostuse lubatud viise (Riigikohtu otsuse nr 3-4-1-10-10 p 44). Samamoodi on selleks tegelemine jahipidamisega. Kuna relvaloa kehtetuks tunnistamine võtab kaebajalt õiguse relva omada ja kasutada, siis on vaidlustatava otsusega riivatud kaebaja õigust vabale eneseteostusele. 13.
lg 3 p 2 eesmärk on ennetada ohtu inimese elule ja tervisele ning tagada avalik kord. Need eesmärgid on vaba eneseteostuse piiramiseks lubatavad (Riigikohtu 26.03.2009 otsuse nr 3-4-1-16-08 p 28 ja otsuse nr 3-4-1-10-10 p 49). 14. Relva kandmise nõuete rikkumise eest väärteo korras karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine on nimetatud eesmärgi saavutamiseks sobiv. Isik, kes eirab relva kandmise nõudeid või ei pea relva kandmise nõuete järgimist oluliseks, võib oma tegevusega ohustada teiste isikute elu ja tervist ning avalikku korda. Kohus nõustub vastustajaga, et relva alkoholijoobes kandmisega võib põhjustada relva kadumise, teise isiku valdusesse sattumise või muul moel seada ohtu relvaloa adressaadi enda ja teiste isikute turvalisuse. Relvaloa kehtetuks tunnistamisel peab isik relvaloa, relva ning laskemoona politseile üle andma (
) ega saa seega relva kandmise nõuete rikkumise kaudu teiste inimeste elule ja tervisele ning avalikule korrale ohtu põhjustada. 15. Relvaloa kehtetuks tunnistamine on eesmärkide saavutamiseks vajalik, sest puuduvad teised abinõud, mis koormaks isikut vähem, kuid oleks vähemalt sama efektiivsed. Kohtu hinnangul ei saa kõnealust sätet pidada põhiseadusvastaseks põhjusel, et kehtiv õigus ei sätesta alternatiivina relvaloa peatamist või kehtetuks tunnistamist konkreetseks ajavahemikuks, nagu arvab kaebaja. Arvestades relvaloa kehtetuks tunnistamise eesmärki (inimeste elule ja tervisele 4
Riigikohtu menetletud asjas nr 3-4-1-10-10 oli vaidluse all
lg 3 p 2 kooskõla põhiseadusega koostoimes
lg 1 p-ga 6, mis sätestas, et soetamisluba ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud. Riigikohus tunnistas
lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Riigikohus leidis, et kaalutlusõigust välistav relvaseaduse regulatsioon ei arvesta võimalusega, et iga kriminaalkorras karistatud isik ei pruugi kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnata ning et igasuguse kuriteo ja isiku puhul ei saa olla tõenäosus, et kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnatakse, sedavõrd suur, et ilma kaalumata relvaluba kehtetuks tunnistada (vt otsuse p 59). Muuhulgas selgitas Riigikohus viidatud otsuses järgmist: „/---/ kõige paremini tagab ühelt poolt inimese elu ja tervise kaitse, riigi julgeoleku ning avaliku korra ja teiselt poolt kriminaalkorras karistatud isiku üldise vabaduspõhiõiguse kaitse, kui relvaseaduse kohaldajal on võimalik arvestada relvaloa või soetamisloa kehtetuks tunnistamisel kriminaalkorras karistatud isiku, toimepandud kuriteo asjaolude ja muude oluliste asjaoludega ning põhjendatud huvidega. Üldise vabaduspõhiõiguse piiramisel ette nähtud kaalutlusruum väldib isiku muutumist riigivõimu objektiks ja aitab kaasa inimväärikuse tagamisele (p 64). /---/ eelöeldu ei tähenda seda, et seadusandja ei võiks kehtestada selliseid regulatsioone, kus soetamisloa või relvaloa andjal ei ole kaalutlusõigust. Ka õigusakt, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib olla põhiseadusega kooskõlas. Seadusandja võib ise jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguse olemasoluta /---/. Seadusandjal on otsustusvabadust kasutades võimalik piiritleda relvaseaduses asjaolud, mille esinemisel tuleb kriminaalkorras karistatud isiku relvaluba või soetamisluba kohustuslikus korras kehtetuks tunnistada.(p 65)“. Praegusel juhul on seadusandja piiritlenud
lg 1 p-s 7 asjaolud, mille esinemisel tuleb väärteomenetluses karistatud isiku relvaluba imperatiivselt kehtetuks tunnistada, st loetletud on konkreetsed väärteod. 17. Relvaloa kehtetuks tunnistamine välistab kaebaja võimaluse kasutada turvalisuse tagamiseks relva ning uue loa saamine pärast karistusandmete kustutamist eeldab loa uut taotlemist, millega kaasneb mõningane aja- ja rahakulu (riigilõivu tasumine). Kohus mõistab põhimõtteliselt isiku soovi enda ja perekonna ning vara kaitseks kohaseid abinõusid kasutada. Samas ei ole Eesti ühiskond ega looduskeskkond oma iseloomult üldteadaolevalt selline, et relva omamine oleks turvalisuse tagamiseks ilmtingimata vajalik. Kohus on seisukohal, et turvalisust saab alternatiivselt tagada ka muude abinõudega, näiteks turvateenuse kasutamise, signalisatsiooni või turvakaamera paigaldamisega jne. Ka Riigikohus on märkinud, et turvalisuse tagamine, nagu ka jahipidamine, ei eelda alati relva kasutamist (otsuse nr 3-4-1-1010 p 44). Relvaloa kehtetuks tunnistamine
lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 ei ole ka alatine tagajärg kogu eluks.
lg 2 näeb ette, et § 36 lg 1 p-st 7 tulenev keeld ei laiene isikule, kelle karistusandmed on kustutatud karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt. Kokkuvõttes ei ole relvaloa kehtetuks tunnistamine seega kaebaja jaoks eriliselt intensiivne piirang. 5
lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 tunnistada põhiseadusvastaseks ja kehtetuks, sest selliselt on Riigikohus otsustanud
lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 osas otsuses asjas nr 34-1-10-10, on põhjendamatu. Need sätted koostoimes võimaldasid relvaloa kehtetuks tunnistada isiku poolt mistahes kuriteo toimepanemisele tuginedes. Karistusseadustik sisaldab aga väga erinevaid süüteokoosseise, mis kõik ei ole suunatud teise inimese elu ja tervise ega avaliku korra vastu ega anna alust eeldada, et teo toime pannud isik võiks nimetatud õigushüvesid rünnata relva kasutades. Proportsionaalse tulemuse saavutamiseks oli Riigikohtu käsitletud juhtumil seetõttu vajalik, et relvaloa kehtetuks tunnistamisel oleks menetlejal võimalik arvestada kriminaalkorras karistatud isiku ja toimepandud teoga. Käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohase
lg 1 p 7 puhul on seadusandja aga detailsemalt reguleerinud, milliste just relva käitlemise nõuete rikkumise puhul võib eeldada, et teiste isikute elu ja tervise ning avaliku korra kaitse vajadus on kaalukam rikkuja õigustest, ning seega on seadusandja kaalumise teostanud juba seaduse tasandil. Tegemist ei ole tagajärjega mistahes liiki väärteo eest karistamise tõttu. 21. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et
Sarnaselt on kohus varasemas praktikas (viidatud lahend asjas nr 3-13-70234, p 15) leidnud, et relvaloa kehtetuks tunnistamist väärteootsuse alusel ei saa pidada ebaproportsionaalseks relva omamise ja kasutamise piiranguks ning relvaseadust seetõttu põhiseadusega vastuolus olevaks, kuna relva hoiustamisega seotud nõuete järgimine on kaalukas avalik huvi, mis piirangute seadmist õigustab. 22. Kuna
lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 ei andnud PPA-le õigust kaaluda kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamata jätmist ja kohus ei leidnud nende sätete koostoimes vastuolu põhiseadusega, peab kohus vaidlustatud otsust sisuliselt õiguspäraseks. Seda järeldust ei saa mõjutada ka Polli Jahimeeste Seltsi ja Kaitseliidu Sakala Maleva Karksi Malevkonna positiivsed iseloomustused, milles muuhulgas on märgitud, et kaebajal pole olnud probleeme distsipliiniga ega relvade või laskemoona käsitlemisel (tl 13-16). Ka viidatud lahendis asjas 3-13-70234 on kohus leidnud, et isikut iseloomustavad andmed ei oma tähtsust olukorras, kus kehtiv õigus otsustajale kaalumisruumi ei anna ning kohus peab asjakohast normi põhiseaduspäraseks. 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.