lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja pole tõendanud, et kostja poolt talle tasutud summa, mida kostja nimetab päevarahaks, oli tasutud tegelikult reisimajutus-või söögikulude katteks. Kohus märgib, et raamatupidamiskontrolli tõttu tuleb nimetatud kulude kohta esitada alati tööandajale kuludokumendid. Hageja pole selgitanud, et ta nimetatud dokumendid oleks kostjale väljamaksete saamiseks üldse esitanud ega palunud nende välja nõudmist kostjalt. Kohus on seisukohal, et kuni kohtumenetluseni hageja ise ei pidanud nimetatud väljamakseid kulude hüvitiseks. Eeltoodud asjaolusid kogumis aluseks võttes tuleb tasutud päevarahad lugeda palga alammäära hulka. Kohus leiab, et hageja käsitlus võimalikkust kokkuleppest päevarahade töötasu hulka mittearvestamise kohta ei ole tõendatud ega arvesta ka õigusaktidega (antud juhul lähetatud töötajate direktiiviga) määratud lähetusekulude hüvitamise korda. Hageja tõlgendab esitatud tõendeid ja kostja töötasu arvestust meelevaldselt. Kas nn päevarahade maksmise ajal maksti nendelt makse või mitte, ei muuda nimetatud maksete kvalifitseerimist ning hagejal ei olnud nimetatud asjaolu alusel õigust midagi eeldada. Kohus märgib, et ilmselgelt käsitles ka hageja ise lepingu kehtivuse ajal talle tehtud väljamakseid veidi erinevalt kohtumenetluse ajal esitatud käsitlusest, sest ei nõudnud mitme kuu jooksul töötasu Rootsis kehtiva kollektiivlepingu alusel, millest võib järeldada, et hageja pidas endale kohalduvaks Eesti Vabariigi seadusi ja töölepingut, mille kohaselt oli tal õigus saada oluliselt madalamat töötasu aga ka päevaraha. Kostja aga leidis ka veel kohtumenetluses, et hagejale tuleb väljamakseid teha Eesti kehtiva seadusandluse ja lepingu alusel. Kuna hageja on oma positsiooni muutnud, tuleb ka kostja tegevus hinnata hageja esile toodud asjaoludest lähtuvalt. Kostjal tuleb tehtud väljamaksetelt tasuda maksud tagantjärgi Hageja esitas kostja vastuväite suhtes ka menetluslikke vastuväiteid. Hageja leidis, et lähetusrahade arvestamiseks põhitasu hulka tuleks kostjal esitada tasaarvestuse taotlus, kuid seda ta esitanud ei ole. Kohus hagejaga ei nõustu ja leiab, et kostja võis oma vastuväite esitada ka ilma tasaarvestuse taotlust esitamata. Käesolevalt on kostja vastuväide oma olemuselt õigusliku kvalifitseerimise küsimus: kostja palub ühel alusel tehtud väljamaksed kvalifitseerida ümber teisel aluseks tehtud väljamakseteks. Kohus möönab, et kostjal oli menetluslikult kaks võimalust: esitada tasaarvestuse taotlus lähtudes tema võimalikust nõudest hageja vastu alusetult saadu tagastamiseks või esitada menetluses alternatiivne vastuväide: juhul kui kohus leiab, et tegemist on lähetatud töötajaga, siis lugeda makstud päevaraha töötasuks. Kostja on valinud teise variandi ning kohtu hinnangul on kostja taotlus esitatud õiguspäraselt. Menetlusosalisel on õigus ise määrata, mis asjaolusid ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (
Kostja esitas tasaarvestuse vastuväite kostja poolt hagejale antud nn laenu osas, mida kohus käsitleb allpool. Samuti leidis hageja, et kohaldada tuleb aegumist, kuna töösuhtest tulenevalte nõuete esitamise tähtaeg on 4 kuud. Kohus jällegi hagejaga ei nõustu, sest et TsÜS § 142 kohaselt kohaldatakse aegumist nõudele mitte õigussuhtele. Kostja ei ole asitanud hageja vastu nõuet, millele saaks aegumist kohaldada. Kostja on esitanud vastuväite ja palunud kohaldada seadust ja kvalifitseerida õigustoiming- rahade välja maksmine- ümber erinevalt kostja enda algsest kvalifitseeringust. 11 Kuna kohus arvestab tasutud päevarahad töötasuks, on kostja hagejale kokku arvestanud töötasuna 17 038.03 eurot, millest ta on välja maksnud 16078.49. Arvestades töötasu, mida kostja pidid hagejale Rootsi määrade alusel arvestama- 14 191.67 eurot- on kostja maksnud töötasu ettenähtust enam ja hagejal seega nõue töötasu osas puudub. Kohus viitab, et tööandja võib alati tasuda töötasuna miinimumsummast suuremat tasu, mistõttu eeldatavalt kostjal ei saa olla hageja vastu töötasu tagastamise nõuet. Kohus märgib vaid, et kostjal tuleb seni lähetusrahadena käsitletud summa 6826 eurot Maksuja tolliametis deklareerida ning tasuda nimetatud summalt tööjõumaksud. Hageja palus enda kasuks välja mõista kasutamata puhkuse hüvitise summas 1532.27 eurot. Kohus leiab, et nõue on põhjendatud. Kohus leiab, et kostja on esitanud õige puhkusearvestusse minevate tööpäevade arvestuse ja hagejal on õigsus saada hüvitist 177 päeva eest. Kui arvestada, et hageja töötasuks oli 17 038.03 eurot, siis on ühe päeva hüvitis 96.26 eurot ning kogu perioodi hüvitis 24,55 päeva eest 2363.18 eurot. Kostja ei ole puhkusehüvitist välja maksnud, mistõttu tuleb see temalt hageja kasuks välja mõista. Kohus leiab, et puudub alus tasaarvestada kostja väidetav nõue summas 1300 eurot hageja puhkusehüvitise nõudega. Kostja on esitanud sõnumi väljatrükist, millega hageja 1400 eurot palus (t lk 135). Hageja konto väljavõttest nähtub, et 23.023.2017.a kanti talle laenuna kostja poolt üle 1300 eurot (t lk 9). Pooled vaidlesid selle üle, millisel eesmärgil summa üle kanti. Kirjalike tõendite kohaselt oli tegemist kostja laenuga hagejale, kuigi menetluses mõlemad pooled selgitasid, et see polnud laen. Selles olid pooled ühel meelel, et summa oli vajalik puksiirteenuse tellimiseks, et jätkata sõitu. Kuna tegemist oli kostjal kuuluva sõidukiga ja täideti tema tellimust, oli puksiirteenuse tellimine kostja huvides- vastasel korral ei oleks tellimust õigel ajal täidetud, st kostja oleks rikkunud lepingut öö tellijaga. Kostja leidis, et hageja on tekitanud talle kahju jättes paigaldamata jääketid, mis olid sellel teel sõitmiseks kohustuslikud. Hageja selgitas, et sellele veokil ei saanud jääkette nõuetekohaselt paigaldada. Kostja omamorda vaidles hageja vastuväitele vastu teatades, et hageja käsitlus veokile jääkettide paigaldamisest on ebaõige ja neid oli võimalik paigaldada. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagejal võisid puududa teadmised sellest, kuidas tema kasutuses olnud sõidukile jääkette paigaldada. Üldteada on, et Eesti Vabariigis ei kasutata jääkette, seega ei saanud kostja hagejal selliste oskuste olemasolu ka tööle võtmisel eeldada. Tegemist on siiski üsna spetsiifilise oskusega. Kostja väide, et hageja on pikalt olnud kaugsõiduautojuht ja seetõttu pidi oskama jääkette paigaldada, ei ole asjakohane, sest puudub teave, millistes piirkondades oli hageja varem autojuhina sõitnud ning tõendid selle kohta, et kostja oleks nimetatud asjaolu hageja tööle võtmisel kontrollinud. Vajalike oskuste nõude kohta puudub viide ka töölepingus või ametijuhendis (t lk 158-160). Kostja ise teatas, et hagejat jääkettide paigaldamise osas ei juhendatud. TLS § 74 lg 1 sätestab: Kui töötaja on töölepingut tahtlikult rikkunud, vastutab ta rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt juhul, kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Kohus leiab, et hageja ei ole rikkunud töölepingu tahtlikult. Kohus möönab, et tegemist võis olla kahju tekitamisega hooletuse tõttu- hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine 12 (TsÜS § 104 lg 3): nähes küll tee ääres jääkette nõudvaid liikluskorraldusvahendeid, jätkas hageja sõitu ilma kette paigaldamata. Samas leiab kohus, et kostja ei olnud hagejat ilmselgelt piisavalt juhendanud jääkettide paigaldamise küsimuses ja eeldas põhjendamatult, et hageja oskab neid kasutada. Seejuures kaasneb ka muul juhul talvistel teedel sõitmisega risk, et vajalik võib olla kasutada puskiirteenust, mistõttu võis kostja seda ette näha, et aegajalt tuleb nimetatud teenuse eest ka tasuda ning tal oli võimalik nimetatud risk kindlustada. Kohus märgib ka, et pole kindel, kas veokis jääketid üldse olid. Kostja nimetatut küll väitis, kuid hagejale tööle asumisel üle antud varade nimekirjas (t lk 160 pöördel) jääkette ei ole nimetatud. Kohus leiab, et kuigi hageja vastutab hooletuse tõttu tekitatud kulude eest, siis tuleb tema hüvitist siiski vähendada nullini TLS § 74 lg 2 nimetatud aluste (eelkõige kostja juhendamise puudumine, töö iseloom ja asjaolu, et kostja polnud oma riski kindlustanud) koosmõjul. Eeltoodud alusel kohus ei tasaarvestada kostja nõuet hageja vastu, sest kostjal nõue puudub. Hageja palus enda kasuks välja mõista ka hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel kolme kuu keskmise töötasu suuruses summas. TLS § 100 lg 4 sätestab: Kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Kohus leiab käesolevalt, et hüvitise suurust tuleb vähendada ja mõista välja ligikaudu ühe kuu keskmise töötasu suuruses summas. Põhjuseks on muuhulgas töölepingu ülesütlemise põhjuste kaalukus- kohus leiab, et kostja rikkumised ei olnud niivõrd kaalukad, et oleks vähem kui aastase töötamise puhul põhjendatud hüvitise määramine kolme kuu suuruses summas. Hüvitis oleks sellisel juhul ¼ kogu töötamise aja töötasust, mis kohtu hinnangul ei ole rikkumistega õiglases suhtes. Rikkumistega seoses märgib kohus, et esitatud materjalidest nähtuvalt oli kostja küll hilinenud töötasu väljamaksetaga, kuid mitte oluliselt. Lepingu kohaselt tuli töötasu maksta iga kuu 15-daks kuupäevaks. Valdavalt on tasu makstud 1-2 päevase hilinemisega, kahel korral 4 päeva hiljem aga ühel korral lausa 5 päeva varem. Puuduvad tõendeid, et hageja oleks kostja poole pöördunud probleemiga, et ta ei ole hilinemisega rahul. Sega on tegemist küll rikkumisega, kuid mitte väga kaalukaga. Mis puudutab töö- ja puhekaja kokkulepetesse, siis ei ole hageja seda etteheidet tõendanud. Tööaega tõendavatest aruannetest nähtub, et hagejale on puhkeaega võimaldatud piisavaltselle tingib juba ka digimeerikuga mõõdetav töö- ja puhkeaja üle-Euroopaline regulatsioon. Küsimus on eeldatavalt aga hoopiski võimaluses veeta kodus pikemad perioodid, millises osas lähevad poolte käsitlused lahku: kostja väitel soovis hageja rohkem teenida ja oli seetõttu valmis ka pikemad perioodid tööl olema, hageja pole tõendanud, et ta mingeid nõudmisi sellega seoses esitas. Esitatud tõenditest nähtub aga küll, et hageja oli enne 24.03.2017.a ligi kolm kuud järjest tööl ega saanud pikemat perioodi kodus olla. Kohus märgib aga, et ka töösuhtes kehtib hea usu põhimõte, mis tähendab, et ka töötaja peaks esitama oma nõudmised ja pretensioonid eelnevalt tööandjale, et oleks võimalik olukord kokkuleppel lahendada. Hageja ei selgitanud, kas ta esitas kostjale nimetatud 12 nädalasel perioodil nõudmisi, et talle võimaldaks pikemat kodusolekut. Kui hageja ise pole oma rahuolematusest tööandjat teavitanud, siis ei saa ta tööandjale ka rahuolematuse põhjuse mittekõrvaldamist ette heita. Kohus märgib, et ei hinda käesolevalt ülesütlemise kehtivust, sest selle üle enam vaidlust olla ei saa, kuid ülesütlemise põhjuste kaalukus või mittekaalukus on siiski oluline hüvitise suuruse määramisel. Kohus leiab poolte käitumist, töösuhte pikkust ja lepingu ülesütlemise põhjusi hinnates, et õiglane on määrata hüvitise suuruseks umbes ühe kuu keskmine töötasu. Kohtul puudub võimalus täpset keskmist töötasu välja arvestada, mistõttu määrab kohus hüvitise lähtudes 13 kogu perioodi töötasust 17 038.03, mille jagab kümne (ligikaudu) töötatud kuu peale. Kohus leiab, et hüvitise suuruseks tuleb mõista 1 700 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista saamata puhkusehüvitis 2363.18 eurot hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel summas 1700 eurot. ja Menetluskulude jaotus Vastavalt
lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse.
lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt. Hageja nõuded olid kokku 20 157.71 eurot, millest kohus rahuldas 4063.18 eurot- s.o 1/5. Hageja palus enda kasuks välja mõista menetluskulud summas 2310 eurot. Kostja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude hüvitamiseks, kuigi ka kostjat esindas menetluses lepinguline esindaja ja tal eeldatavalt olid sellega seoses ka menetluskulud. Arvestades hagi rahuldamise ulatust tuleb
lg 1 alusel mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud hagi rahuldatu osaga võrreldavas suuruses, s.o 1/5 hageja kuludest. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulusid kokku 2310 eurot. Nimetatud kulud on kulud tehtud seoses õigusnõustamisega ja on sega kohtuvälised kulud
Kostja vastaspoole kulude osas vastuväiteid esitanud ei ole.
lg 1 sätestab: Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus peab seega hindama tehtud õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust konkreetse menetluse kontekstis. Kohus leiab, et hageja esindaja taotluses väljendatud töö maht on kooskõlas esindaja poolt kohtule esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahuga ning seetõttu põhjendatud. Esindaja tasumäär on vastavuses kohalike keskmiste tasumääradega ja samuti põhjendatud. Kohus leiab, et hageja esindaja taotluses esitatud menetluskulud on põhjendatud. Arvestades menetluskulude jaotust, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja menetluskuludest 1/5- 462 eurot. Ülejäänud osas jäävad hageja õigusabikulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.