KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-15

§ 162

lg 1) ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu kokku summas 4862 eurot. Ühtlasi rahuldas kohus kostja taotluse viiviste väljamõistmiseks. Kohus leidis, et kuna hagi jääb rahuldamata, puudub

§ 162

lg 1 ja

§ 167

lg 1 tulevalt alus kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmiseks kostjalt, mistõttu tuleb kolmanda isiku menetluskulud

§ 167lg 2 alusel jätta kolmanda isiku kanda.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. 14.07.2017 esitas hageja Harju Maakohtu 21.06.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.
2. Apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja täpsustatud raamatupidamise algdokumentide ning raamatupidamisregistrite väljaandmise nõue tõendatud, selgepiiriline ning kohtuotsuse alusel täidetav. 08.11.2013 menetlusdokumendis konkretiseeritud majandustehingute aluseks olevate algdokumentide väljaandmise nõude rahuldamiseks ei pea hagis nimetama vastavaid dokumente kuupäevaliselt ja nimeliselt. Hagejal oleks võimatu seda teha, sest ta ei tea, mis on olnud vaidlusaluste majandustehingute majanduslik sisu ja alus. Hageja hinnangul on lisaks tema poolt esitatud pangaväljavõttele ka kostja enda vande all antud seletusega tõendatud, et raamatupidamise algdokumendid 01.11-27.12.2013 eksisteerisid. Raamatupidamise registritega ei tohiks üldse probleemi olla, kuivõrd raamatupidamisregistreid peetakse RPS § 9 lg-te 1 ja 2 kohaselt andmekogudena, mis sisaldavad informatsiooni kontodel kajastatud kirjendite ja saldode kohta. Vaidlust ei ole selle üle, et perioodil 01.11-27.12.2013 pidas raamatupidamisregistreid kostja isiklikult (seda kinnitas kostja ise vande all).
3. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis arvestamata hageja pangakonto väljavõttega. Juhul, kui maakohus leidis, et .pdf failina esitatud pangakonto väljavõte ei ole tõendina arvestatav, siis pidanuks ta sellele eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima. Hageja arvates ei ole lubatav, et kohtu seisukoht tõendi formaalse lubatavuse kohta ilmneb alles kohtuotsusest, sest antud juhul oli tegemist tõendi formaalse puudusega, mida oli hagejal võimalik kõrvaldada.
4. Sularahakassa väljamõistmise ning alternatiivse kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmisel on maakohus jätnud põhjendamatult arvestamata sularahakassa olemasolu, kujunemist ja suurust tõendavate tõenditega. Sealhulgas on maakohus jätnud arvestamata kostja vande all antud seletusega, milles kostja kirjeldas sularahakassa suurust haginõudega võrreldavas suuruses ja selgitas ka selle kujunemise asjaolusid sarnaselt hagejaga. Samuti on maakohus jätnud põhjendamatult arvestamata hageja poolt 08.11.2016 esitatud hageja läbimüügi aruannetega ja laekumiste koondarvestusega, hageja kassaraamatu väljavõttega ja hageja juhatuse liikme poolt kinnitatud bilansiga. Maakohtu põhjendus nagu ei oleks nimetatud tõendid arvestatavad, kuna ei ole selge, kes on need koostanud ja praeguse juhatuse liikme allkiri ei tõenda hageja varasema raamatupidamisaruandluse õigsust, ei ole õige. Raamatupidamiskohustuslaseks on hageja kui osaühing ning hageja kassaaruandluse, sealhulgas varasemate perioodide aruandluse õigsust, on võimalik ka tema praegusel juhatusel kinnitada.
5. Maakohus on omistanud põhjendamatult suure tähtsuse ATi poolt ekslikult vande all selgitatule, et sularahakassa kujunes sularaha väljavõtmistest kostja poolt. Hageja on korduvalt seletanud, et AT ajas segamini erinevad ajaperioodid ning ta kirjeldas kassa 8 kujunemist sularaha väljavõtmisega kostja poolt perioodil 01.11 kuni 27.12.2013.a. Maakohus on hinnanud ATi ütlusi ühekülgselt ning ilma ülejäänud tõenditega arvestamata. ATi eksimus ei tähenda mingil juhul seda, et sularahakassat ei oleks olnud.
6. Kuna asjas on tõendatud hageja sularahakassa olemasolu, ei ole kostjal võimalik lõpmatult tugineda vastuväitele, et hageja ei ole tõendanud tema jaoks piisavalt veenvalt sularahakassa suurust. Olukorras, kus kostja väidab, et sularahakassat ei olnud üleüldse või eksisteeris see mingis muus suuruses, peab ta seda väidet tõendama.
7. Maakohus on ka hageja alternatiivse nõude rahuldamata jätmisel eksinud tõendite hindamisel ja tõendamiskoormuse jagamisel. Vastus apellatsioonkaebusele
8. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kolmas isik toetas apellatsioonkaebust ja palus selle rahuldada. Ringkonnakohtu seisukoht
9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja tsiviilasi saata

§ 657lg 1 p 3 alusel uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

1. Hageja esitas 08.11.2016 hagi täpsustuse, milles loetles üles toimingud ja tehingud, mille kohta soovis ta kostjalt raamatupidamise algdokumente ja elektroonilisi raamatupidamisregistreid. Hageja märkis, et tehingute ja toimingute nimekiri tugineb tema pangakonto väljavõttele (III kd tl 43-49). Asjaolu, et kostja tegeles raamatupidamisega, nähtub tema vande all antud seletusest, mille kohaselt pidas ta raamatupidamise arvestust alates 01.11.2013 – 2013.a detsember. Lisaks on kostja andnud 04.11.2013 kinnituskirja, et EL on temale üle andnud kogu hageja raamatupidamisdokumentatsiooni 04.11.2013 seisuga. 04.12.2013 on kostja väljastanud kinnituskirja, et SS ja EL on temale üle andnud kõik Zelluloosi Spordiklubiga seotud raamatupidamisdokumendid, mis on edasi antud raamatupidamisettevõttele alates 01.04.2010 kuni 03.12.
2. Maakohus asus seisukohale, et pangakonto väljavõtte puhul ei ole tegemist nõuetekohase tõendiga, kuna sellest ei nähtu, millise ettevõtte väidetavaid tehinguid see kajastab, millisest pangast on väljavõte tehtud ja millise arveldusarve kohta, lisaks on see allkirjastamata. Seetõttu ei ole maakohtu hinnangul tõendatud ka tehingute toimumine, mille aluseks olevaid raamatupidamise algdokumente ja elektroonilisi registreid hageja nõuab. Sisuliselt on maakohus seega jätnud pangakonto väljavõtte ebausaldusväärsuse tõttu tõendina arvestamata. Kolleegiumi arvates rikkus maakohus sellega

§ 392

lg 1 p 4, mille kohaselt selgitab kohus eelmenetluses välja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. Riigikohtu 20.06.2014 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14 (p 10) tuleneb, et kui maakohus jätab tõendid arvestamata põhjendusega, et need ei ole usaldusväärsed, kuna neid ei saa kontrollida, siis on maakohus asunud sisuliselt seisukohale, et nimetatud tõendid on asjakohatud. Sellises olukorras peab maakohus tegema

§ 238

lg 4 järgi määruse, millega keelduma nende tõendite vastuvõtmisest ning andma poolele

§ 230lg 2 teise lause järgi võimaluse esitada muid tõendeid.

9 Käesoleval juhul ei ole maakohus teinud määrust nimetatud dokumentaalse tõendi vastuvõtmisest keeldumise kohta ega avaldanud enne kohtuotsuse tegemist, et ta sellega ei arvesta. Nii on maakohus käitunud hageja jaoks üllatuslikult ning jätnud hageja ilma võimalusest esitada pangakonto väljavõte (tavapärasel) viisil, millest nähtuksid maakohtu poolt viidatud andmed, ja sellega tõendada nende tehingute ja toimingute tegemist, millega seotud raamatupidamise algdokumente ja registreid ta nõuab. 29. Lisaks leidis maakohus, et hageja nõue raamatupidamise algdokumentide ja elektrooniliste registrite üleandmiseks ei ole selge ega täidetav, kuna hageja esitatud nimekiri ei ole loetelu dokumentidest, mida oleks hagi rahuldava kohtuotsuse korral võimalik üle anda. Kolleegium märgib, et hageja esitatud nimekirjas on toiminguid, kus on viide konkreetsele raamatupidamise algdokumendile (nt 11.11.2013 ECTACO AS arve nr 143146), kui ka toiminguid, milles ei ole viidatud konkreetsele raamatupidamise algdokumendile (nt 11.11.2013 Rödl & Partner OÜ 268.43). Ringkonnakohtu arvates saab aga hageja nõuet pidada piisavalt piiritletuks. Hageja nõuet saab mõista selliselt, et ta nõuab kostjalt nimekirjas märgitud toimingutega (tehingutega) seotud raamatupidamise algdokumente ja raamatupidamisregistreid, milles on need toimingud (tehingud) kajastatud. Tuleb arvestada ka sellega, et kuna hagiavalduse kohaselt hagejal endal neid raamatupidamisdokumente ei ole, siis ei ole tal võimalik iga pangakonto väljavõttest nähtuva toimingu puhul oma nõuet dokumendi täpsusega piiritleda. Kolleegium viitab ka Riigikohtu 17.01.2011 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-108-10 (p 10), kus nõuti tutvumist mh raamatupidamise algdokumentidega konkreetse rahasumma laekumise kohta, ning Riigikohus leidis, et nõudes on dokumendid piisava selgusega piiritletud. Samuti on Riigikohus selgitanud, et lahendi detailsus peab jääma mõistlikesse piiridesse, kuna liigne detailsus võib kaasa tuua omakorda vaidlusi. Kohtulahendi resolutsioonist peavad nähtuma selle täitmise üldised parameetrid (vt Riigikohtu 13.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-10 p

§ 392

lg 1 p 4 ja

§ 232

lg 1.

§ 392

lg 1 p 4 järgi selgitab kohus eelmenetluses välja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta.

§ 232

lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Maakohus leidis, et ATi vande all antud seletus, et pangakontode kohaselt oli viie-kuue aasta jooksul sularahas välja võetud üle 200 000 euro, ei ole usaldusväärne, kuna kohtule esitatud AS Swedbank ja AS SEB Pank hageja pangakonto väljavõtted seda ei kinnita. Samas on maakohus jätnud arvestamata tõendid, mis ei viita sellele, et sularahakassa kujunes pangakontolt raha väljavõtmise tulemusel. MMi 02.11.2013 selgitusest nähtuvalt kujunes sularahakassa selliselt, et kliendid maksid kaupade eest sularahas (II kd tl 105). Ka maakohtu 30.03.3016 istungil kostja vande all antud seletuse kohaselt maksid paljud kliendid sularahas (II kd tl 5). Maakohus ei ole kostja vande all antud seletuse osas seisukohta võtnud. Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta ja hinnangu andmata kostja vande all antud seletusele, et kassajääk oli üle 200 000 euro. 10 08.11.2016 esitas hageja väljavõtte läbimüügi aruannetest ja pearaamatust (kassa), mis oli allkirjastatud juhatuse liikme poolt. Kostja väitis, et dokumentidest ei nähtu nende päritolu ja tõelevastavus. Samuti ei näita pearaamat kassa kujunemist kogu ulatuses. Maakohus märkis, et jätab nimetatud tõendid otsuse tegemisel arvestamata, kuna hageja ei esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et need oleksid koostatud hageja tegeliku majandustegevuse alusel, ning dokumentidest ei nähtu nende päritolu. Nagu ülalpool viidatud, tuleneb Riigikohtu 20.06.2014 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14 (p 10), et kui maakohus jätab tõendid ebausaldusväärsuse tõttu arvestamata (tõendid on asjakohatud), siis peab maakohus tegema

§ 238

lg 4 järgi määruse, millega keelduma nende tõendite vastuvõtmisest ning andma poolele

§ 230lg 2 teise lause järgi võimaluse esitada muid tõendeid.

Maakohus ei ole teinud määrust nimetatud tõendite vastuvõtmisest keeldumise kohta ega avaldanud enne kohtuotsuse tegemist, et ta nendega ei arvesta. Sellisel viisil on maakohus käitunud hageja jaoks üllatuslikult. Kui maakohus leidis, et nimetatud tõendid on ebausaldusväärsed, kuna ei ole kontrollitavad, siis oleks maakohus pidanud andma hagejale võimaluse tõendada kassa puudujääki täiendavate raamatupidamislike või muude tõenditega. 31. Ülaltoodust tulenevalt jättis maakohus kolleegiumi hinnangul eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses täitmata, mis võis kaasa tuua ebaõige otsuse. Seega tuleb maakohtu otsus

§ 657lg 1 p 3 alusel tühistada.

Kuna maakohus on jätnud olulises osas tõendid välja selgitamata, ei ole ringkonnakohtul võimalik teha asjas uut otsust ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

1. Käesolevas asjas nõuab hageja kostjalt muuhulgas sularahakassa summas 231 874,46 eurot (30.09.2013 seisuga) üleandmist või alternatiivselt samas summas kahju hüvitamist. 04.06.2018 istungil selgitas hageja, et poolte vahel on maakohtus teine tsiviilasi nende summade osas, mida kostja on välja võtnud peale 30.09.
2. Kolleegium leiab, et kuna pooltel on kaks vaidlust raha väljamõistmiseks seoses kostja poolt juhatuse liikme kohustuste väidetava rikkumisega, siis võib maakohtul olla mõistlik kaaluda asjade liitmist (

§ 374). Menetluskulude jaotus 33.

Menetluskulude jaotus jääb

§ 173

lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 11