Tsiviilasi nr: 2-17-12578 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-17-12578 Otsuse tegemise aeg ja koht 29.06.2018, Tallinn Kohtukoosseis

) § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras alates 01.09.

2. Hagiavalduse kohaselt ei ela hageja alates
3. a maist kostjaga koos ja kostja ei toeta hagejat elatise tasumisega. Hageja vajadused kuupõhiselt on järgmised: eluasemekulud 100 eurot, kulutused toidule 150 eurot, kulutused transpordile 50 eurot, kulutused tervishoiule 30 eurot, kulutused hügieenitarvetele 30 eurot, kulutused hageja koolikohustuse täitmiseks 150 eurot, kulutused riietele ja jalanõudele 150 eurot. Kuupõhised kulutused kokku on 660 eurot. MM (hageja esindaja, ema) saab töötasu 1400 eurot kuus ja lisatasu kord aastas. Kostja vastuväited
4. Kostja tunnistab hagi osaliselt ning on palunud vähendada elatise summat 150 euroni kuus ning jätta menetluskulud poolte endi kanda.
5. Kostja ei nõustu nõutava elatise suurusega. Kostja oli töötu alates
6. a augusti keskelt. Alates 30.10.2017 asus tööle kostja ca 500 eurose kuutasu eest. Kostja elab kahetoalises korteris Maardu linnas (lahusvara), mille kuludeks on ca 100 eurot kuus. Kostjal on liisitud sõiduauto Toyota Rav4 (ühisvara hageja emaga), mille kuludeks läheb ca 170 eurot kuus, ja olemas on ka teine auto Toyota Corolla (ühisvara), mis on pangalt välja ostetud ja mille omanik ARK-i andmete järgi on kostja, kuid sõidukit kasutab ainult hageja ema. Lisaks on kostja 23.10.2017 sõlmitud laenulepingu P OÜga kuumaksega 63 eurot 96 senti. Viimane makse on
7. aastal.
8. Hageja ema lahusvara hulgas on eramaja ning kindel püsiv sissetulek, mistõttu kostja arvab, et hageja ema materiaalne seisund on parem kui kostjal. Kostja leiab, et elatise suurus peab olema proportsioonis vanemate sissetulekuga. Kostja hinnangul võiks kohus arvestada, et osa lapse vajadustest on kaetud lapsetoetusega 50 eurot. Kostjal puuduvad kindlad andmed hageja ema sissetuleku kohta, kuid kostja arvates võiks vähendada nõutud elatise summat vähemalt 25 euro võrra. 2

) § 101 lg-st 1, § 105 lgst 3 ja § 102 lg-st 2 ning Riigikohtu praktikast. Maakohus arvestas asjaoluga, et hageja ema ei saa enda teise lapse ülalpidamiseks elatisraha, hageja emal kulub kahe lapse ülalpidamiseks otsuse tegemise seisuga minimaalselt 1000 eurot kuus (= 2*500 eurot). Kuigi hageja ema sissetulek on ca 3 korda suurem kostja sissetulekust, on hageja ema varaline seisund tulenevalt vältimatutest kuludest, eelkõige kahe lapse ülalpidamisest, sarnane kostja varalise seisundiga. Sellest tulenevalt leidis kohus, et vanemate varalised seisundid on teineteisega proportsioonis. 10. Maakohus arvestas elatise suuruse kindlaksmääramisel kostja taotlusel sellega, et hagejale makstakse peretoetust. Kohus asus seisukohale, et kuivõrd lapse 3

§ 108

alusel välja mõistmata elatise tagasiulatuvalt alates 01.09.2016 kuni 23.08.

1. Hageja ei olnud kohtu hinnangul esitanud asjaolusid, millest selguks, et hageja oleks enne hagi esitamist järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist nõudnud. Kostja majanduslik seisund (miinimumpalk ja tehtava kohtuotsusega väljamõistetav elatis) muudaks tagasiulatuva elatise tasumise kohustuse täitmise äärmiselt keeruliseks või isegi võimatuks, seades kostja äärmiselt raskesse majanduslikku seisu. Võimalik sundtäitmine muudaks olukorra veel keerulisemaks ja võiks ohustada üldiselt kostja võimet tasuda jooksvaid elatise kohustusi. Maakohus arvestas ka asjaoluga, et kostja kohustub hagejale tasuma märkimisväärse elatise nõude alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Kuivõrd ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks, siis praegusel juhul ülalpidamisnõude rahuldamine tagasiulatuvalt ei täidaks oma eesmärki. Apellatsioonkaebus
2. Maakohtu otsuse peale on esitanud kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega mõisteti kostjalt välja elatis hageja kasuks alates 24.08.2017 kuni hageja täisealiseks saamiseni, s.o 06.04.2030, elatise miinimummääras, millest on maha arvestatud pool lapsetoetusest. Kostja palub teha asjas uus otsuse, millega mõista kostjalt välja elatis hageja kasuks alates 24.08.2017 kuni hageja täisealiseks saamiseni, s.o kuni 06.04.2030, summas 150 eurot või summas, mis oleks maakohtu poolt mõistetust väiksem ringkonnakohtu äranägemisel. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
3. Kostja on seisukohal, et maakohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme, jättes kostja esitatud tõendid arvesse võtmata ja asjaoludesse süvenemata. Kostja esitatud tõendid (pangakonto väljavõte, laenuleping) ja seisukohad on täies ulatuses jäetud arvestamata. Kuigi kohus on väidetavalt hinnanud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, ei ole need kohtuotsuse põhjendavas osas tuvastatavad. Kostja leiab, et asjas kogutud tõendeid on uuritud valikuliselt ja seetõttu on järeldused ebaobjektiivsed.
4. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksemaks elatise väljamõistmiseks võib olla mh vanema halb varaline seisund. Kostja igakuised kulud on kokku ca 556 eurot (korteri kommunaalkulud ca 100 eurot, sõiduki liising ca 170 eurot, P OÜ laen ca 64 eurot, korteri laen ca 222 eurot), millele lisanduvad mõistlikud toidu-, side- ning transpordikulud jmt. Kostja palk oli ca 500 eurot kuus, kuid apellatsioonkaebuse esitamise ajaks on kostja jälle töötu. Elatise suuruse määramisel tuleb muuhulgas arvestada asjaoluga, et kostja oleks suuteline kohtuotsust täitma. Väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalset vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (Riigikohtu otsus 3-2-1-127-09). 4

§-de 96 ja 97 kohaselt on vanemad kohustatud oma alaealisi lapsi ülal pidama.

§ 101

lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise

§ 102

lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel.

§ 102

lg 2 neljandas lauses on selliste mõjutvate põhjustena sätestatud vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. See loetelu mõjuvatest põhjustest on sätestatud siiski näidisloeteluna ning kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab senise kohtupraktika põhjal olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 20-23 ja 28 koos alapunktide ja seal viidatud varasema praktikaga). 24. Maakohus ei ole otsuses vastanud kostja väitele, et mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära võib olla muu hulgas see, et laps elab mingi osa ajast lahuselava vanema juures. Eeldusel, et laps elab osa aega kohustatud vanema juures, tuleb kohtul juhtida menetlusosaliste tähelepanu vajadusele tõendada lapse ülalpidamiskulude suurus (vt nt ülalviidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.3). Kolleegium leiab, et käesoleval juhul siiski ei nähtu esitatud tõenditest, et hagejal oleks n-ö vahelduv elukoht või hageja viibiks kostja juures olulise osa ajast. Hageja lühiajalised viibimised kostja juures 24.05.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-6605 kinnitatud suhtluskorra täitmiseks ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust elatise vähendamiseks olukorras, kus elatist nõutakse miinimummääras. Lisaks jääb poolte väidete põhjal ebaselgeks, mis osas ülalviidatud määrusega kinnitatud suhtluskorda üldse täidetakse. Kostja ei ole ka apellatsioonimenetluses välja toonud, millised on olnud tema kulud lapse vajaduste vahetuks rahuldamiseks või millisel määral on hageja ema kulud väiksemad põhjusel, et hageja viibib väikese osa ajast isa juures. Samas on maakohus õigesti juhtinud kostja tähelepanu vastavate asjaolude esiletoomise vajadusele (tl 52 pöördel). 6

§ 101lg-s 1 sätestatust väiksema elatise.

Kohus on kooskõlas

§ 101

lg-ga 2 mõistnud tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise välja muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Maakohus on arvestanud kostja taotlusel hageja emale makstavate peretoetusega ning asunud seisukohale, et kuivõrd lapse ülalpidamiskohustus on osaliselt toetusega kaetud, siis esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks poole lapsetoetuse ulatuses. Osas, milles maakohus elatist vähendas, ei ole otsust vaidlustatud. Seonduvalt apellatsioonkaebuse väidetega kolleegium siiski rõhutab, et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna senise kohtupraktika põhjal alust elatist alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt nt Riigikohtu otsus ülalviidatud tsiviilajas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). 28. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu poolt välja mõistetud elatise täiendavaks vähendamiseks. 29.

§ 102

lg 2 neljandas lauses otseselt nimetatud mõjuvaid põhjuseid ei ole kostja menetluses välja toonud. Kostja ei ole menetluses väitnud, et ta oleks püsivalt töövõimetu või et tema töövõime oleks vähenenud. Samuti ei ole kostjal kohtu ette 7

§ 102

lg 2 järgi ei vabane vanem

§ 102

lg 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike, ning vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike (vt nt Riigikohtu 29.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14; 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1118-12, p 15). Olukorras, kus elatise maksmiseks kohustatud vanem ei ole oma muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Riigikohtu praktika järgi peab vanem hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras (vt nt Riigikohtu 19.04.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-17, p 12; 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15).

1. Ringkonnakohtu hinnangul on kostjal Eesti hetke üldistes majandustingimustes eelduslikult võimalik leida Tallinnas või Harjumaal (st enda elukoha lähedal) selline töökoht, mis võimaldab tasuda hagejale elatist maakohtu poolt määratud ulatuses kostja enese tavalist ülalpidamist kahjustamata. Seda järeldust ei muuda ka kostja poolt koos apellatsioonkaebusega esitanud Eesti Töötukassa 17.01.2018 otsus, millest nähtuvalt on kostja sellel kuupäeval töötuna arvele võetud (tl 67). Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja poolt põhjendatud kuus ligikaudu 170 euro kulutamine sõiduki liisingule, eriti veel olukorras, kus hageja ema on menetluses avaldatu kohaselt valmis andma kostja kasutusse teise ühisvarasse kuuluva sõiduki, millelt liisingumakseid tasuda ei tuleks. Tõenditest nähtuvalt on kostja laenulepingu P OÜ-ga sõlminud 23.10.2017 (tl-d 36–37), seega on hageja oma kohustusi suurendanud pärast hagimaterjalide kättesaamist käesolevas asjas (tl 13).
2. Kostja on leidnud, et elatist tuleb vähendada ka põhjusel, et hageja ema varaline seisund on kostja omast oluliselt parem. Maakohus leidis, et hageja vanemate varalises seisundis olulisi erinevusi ei ole. Kolleegium lisab, et ainuüksi ühe vanema parem majanduslik seisund ei annaks ka alust vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära (vt Riigikohtu 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 13). Ringkonnakohtu hinnangul ei oma asja lahendamisel tähtsust see, kas hageja emaga koos elav teine laps on nõudnud elatist enda isalt või millistel põhjustel on ta jätnud selle tegemata. Menetluskulude jaotus
3. Kolleegium ei näe alust muuta menetlusosaliste menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad 8