← Eesti

2-17-5386/78

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 25. mai 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-5386 Tsiviilasi MJ avald

§ 144

sätestatud teabe andmise kohustust ja muu hulgas andma teineteisele teada poja tervislikust seisundist ning lapsega juhtunud õnnetustest ja muudest olulistest asjaoludest, esimesel võimalusel;  kumbki vanem austab poja kiindumust teise vanemasse ja hoidub lapse juuresolekul teise vanema või tema lähikondsete halvustamisest. Käesolevas korras nimetamata jäänud lapsega suhtlemist puudutavates küsimustes lähtuvad vanemad mõistlikkuse põhimõttest, arvestades lapse parimaid huve. Vanemad teevad koostööd käesoleva suhtluskorra täitmiseks ega takista teisel vanemal pojaga suhtlemist;  suhtluskorraga reguleerimata küsimustes ja/või korra muutmiseks loetakse vanemate vahel kokkulepe sõlmituks, kui mõlemad on sellega kirjalikult nõustunud; kokkulepete sõlmimine võib toimuda ka e-kirja ja SMS-i teel. Isa on nõus ka teistsuguse suhtluskorraga kui nädal-nädal, nt pika ja lühikese nädala variant (paaris nädalatel on ema lapsega 2 päeva ja paaritutel 5 päeva), peaasi, et see pojale sobib. Kompromissiga kinnitatud suhtluskord (üle päeva) ei ole hea, kehtiv (3 ja 3 päeva) võiks olla ulatuslikum ehk poeg võiks pikemalt olla ühe vanema ja siis teise vanema juures. Kuna ema takistab pidevalt isal kohtuda tütrega, siis on vajalik määrata kindlaks suhtluskord ka isa ja tütre vahel.

  1. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja (laste esindaja) kohtus ja vestles mõlema vanema ning lapsega. Vanemate põhiline vaidlus on poja hooldusõiguse üle. Vestlusest isaga selgus, et isa soovib poja viibimiskoha otsustusõigust eelkõige põhjusel, et ema ei saa hakkama poja abistamisega koolitöödes seoses ema venekeelsusega. Ema leidis, et avalduses pakutud suhtluskord on lapsele koormav ja väsitav, selline elukorraldus ei ole pojale sobiv ja laps vajab kooli minnes ühte kindlat kodu, milleks on ema kodu. Kohtumisel pojaga ei soovinud poeg laste esindajaga suhelda ja oli häbelik. Esindajale teadaolevalt on pojal mõlema vanemaga hea ja lähedane suhe ning poeg on harjunud viibima mõlema vanema kodus. Esindajaga kohtumisel oli tütar 2,5-aastane, millest tulenevalt ei saanud tütar oma seisukohta esitada. Laste esindaja leidis, et nn kahe kodu mudel on mugavaim variant vanematele, kuid kooliskäiva lapse jaoks on selline elukohtade vahetamine sobilik vaid eeldusel, et vanemad on koostöövõimelised ja lepivad laste suhtes kokku sarnased reeglid. Samas on poeg kogu vanemate lahuselu perioodi elanud võrdselt nii ema kui isa kodus, seega poja viibimiskoha otsustusõiguse andmine emale rikuks väljakujunenud rutiini. Kui kohus annab poja viibimiskoha otsusutusõiguse emale, siis oleks vaja kehtestada poja suhtlus isaga tavapärasest intensiivsemana, kuna poeg on viimased aastad veetnud isa kodus olulise osa ajast.
  2. Tallinna linn (Kesklinna Linnaosa Valitsuse kaudu, eestkosteasutus I) toetas ema avaldust ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks laste viibimiskoha määramise osas. Laste huvides on, et neil oleks üks ja kindel elukoht, kus ühe pere lapsed kasvaksid koos. Pidev liikumine ühe vanema juurest teise juurde, on lastele stressirohke ning takistab lastes vajaliku turva- ja kodutunde tekkimist.
  3. Tallina linn (Pirita Linnaosa Valitsuse kaudu, eestkosteasutus II) on seisukohal, et mõlemad lapsevanemad on vaimselt ja majanduslikult valmis laste kasvatamiseks ja soovivad seda. Laste elutingimused on mõlema vanema juures laste kasvatamiseks sobilikud, seega laste vajadustest 4

(12)ja heaolust lähtuvalt on oluline, et mõlemale lapsevanemale jääks ühine hooldusõigus laste üle ning kokku lepitakse suhtluskorras. Poja elukorraldus peaks jääma samasuguseks nagu see on seni olnud. Laste heaolust lähtuvalt võiksid vanemad laste hooldusõiguse küsimuses arutada kompromisskokkulepet ja otsida küsimuste lahendamisel perelepitaja/nõustaja kaasabi. Eestkosteasutuse II töötaja kohtus pojaga lasteaias ja isa juures kodus. Vestluste käigus selgus, et poeg teab hästi mitme päeva tagant veedab ta aega ema kodus ja isa kodus ning koduks peab poeg oma mõlema vanema kodusid. Vestlusest pojaga võib järeldada, et mõlemad vanemad on tema jaoks olulised ja poeg on praeguse elukorraldusega harjunud. MAAKOHTU MÄÄRUS
  1. Maakohus rahuldas
  2. veebruari 2018 määrusega (vaidlustatud määrus) ema avalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja andis talle ainuhooldusõiguse laste viibimiskoha määramisel. Maakohus jättis rahuldamata isa avalduse hooldusõiguse osas. Maakohus rahuldas isa alternatiivse nõude isa ja lastega suhtluskorra kindlaksmääramiseks. Arvestades osaliselt isa pakutud suhtluskorra ettepanekuga, laste esindaja ja eestkosteasutuste seisukohtadega, seades esile laste huvid, määras maakohus isa ja laste suhtluskorra järgmiselt:  poeg viibib isa juures üle nädala neljapäevast peale kooli kuni pühapäeva õhtul kella 19-ni. Tütar viibib isa juures üle nädala reedest kuni pühapäeva õhtul kella 19-ni. Isal on õigus ajal, mil lapsed suhtluskorra järgselt tema juures ei viibi, lastega suhelda peale lasteaeda/kooli kuni õhtul kella 19-ni;  laste üleandmine ja vastuvõtmine toimub lapsevanemate poolt lasteaias/koolis, ema või isa kodumaja ees juhul, kui vastuvõtmine või üleandmine langeb puhkepäevale;  perekondlikud tähtpäevad (isadepäev, emadepäev), lähisugulaste (õed-vennad, tädidonud, vanavanemad) sünnipäevad/tähtpäevad veedavad lapsed selle vanema juures, kellega tähtpäev seotud on;  paaris aastatel
  3. detsembril on lapsed koos isaga ja paaritutel aastatel koos emaga;  aastavahetuse (
  4. detsember kuni
  5. jaanuar kella 19-ni) veedavad lapsed paaritul aastal emaga ja paaris aastal isaga;  laste sünnipäevad veedavad lapsevanemad üle aasta kordamööda lastega. Mõlematel vanematel (juhul kui ei ole tema aasta) on õigus veeta lastega aega sünnipäevale järgneval päeval. Laste sünnipäeva korralduse lepivad vanemad e-kirja teel kokku 2 nädalat enne lapse sünnipäeva;  muude ürituste kohta nagu sõprade sünnipäevad jne peavad vanemad tegema lisakokkuleppeid, sealjuures arvestama teise vanema plaane ja aktsepteerima teist vanemat;  suvepuhkustel peab andma mõlemale vanemale võimaluse lastega olla vähemalt kaks nädalat järjest ja mitte tegema selleks tahtlikuid takistusi. Suvepuhkusest teavitada teist vanemat hiljemalt
  6. märtsiks;  lastega riigist lahkumiseks teavitab lapsevanem teist lapsevanemat selleks kirjalikult piisava ajaga ette ja märkides ära äraolemise aja ja koha. Vanem ei tohi põhjendamatult takistada teist vanemat lapsega reisimast;  lapsega koosolev vanem ei tee takistusi lapsel mõistlikuks suhtlemiseks telefoni või muu sidevahendi teel teise vanemaga, arvestades lapse magamisaega; 5
(12) vanem, kelle juures laps suhtluskorrajärgselt viibib, tagab lapse kooli/lasteaiavälisest tegevusest, sh treeningutest, osavõtmise. Vanemal, kelle juures laps suhtluskorrajärgselt viibib, on kohustus tagada lapse heaolu, areng, sh koolikohustuse täitmine ja koolis/lasteaias antud koduste tööde tegemine; 

§ 144

sätestatud teabe andmise kohustust ja muu hulgas andma teineteisele teada lapse tervislikust seisundist ning lapsega juhtunud õnnetustest ja muudest olulistest asjaoludest, esimesel võimalusel;  kumbki vanem austab lapse kiindumust teise vanemasse ja hoidub lapse juuresolekul teise vanema või tema lähikondsete halvustamisest. Käesolevas korras nimetamata jäänud lastega suhtlemist puudutavates küsimustes lähtuvad vanemad mõistlikkuse põhimõttest, arvestades laste parimaid huve. Vanemad teevad koostööd käesoleva suhtluskorra täitmiseks ega takista teisel vanemal lastega suhtlemist;  suhtluskorraga reguleerimata küsimustes ja/või korra muutmiseks loetakse vanemate vahel kokkulepe sõlmituks, kui mõlemad on sellega kirjalikult nõustunud; kokkulepete sõlmimine võib toimuda ka e-kirja ja SMS-i teel. Maakohus lähtus PKS §-st 145, mille kohaselt otsustavad vanemad üldjuhul lapsega seotud olulisi asju ühiselt ning lapse igapäevaelu küsimusi otsustab vanem, kelle juures laps viibib. Eelduslikult on lapse huvides, et tema elu korraldaksid ka vanemate lahuselu korral mõlemad vanemad koos. Seega peab PKS § 137 lg 1 rakendamiseks leidma tuvastamist, et vanemad ei suuda lahendada lapsega seotud küsimusi ilma alaliste pingeteta ja erimeelsusteta, kuna see ei ole kooskõlas PKS § 118 lg-st 1 tuleva põhimõttega, et vanemad teostavad laste suhtes ühist hooldusõigust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas laste igakülgset heaolu. Hooldusõiguse osaline üleandmine peab olema lapse huvides. Üldjuhul on lapse arengu huvides see, et lapsel on tema elus keskpunkt, üks koht, mida laps võib pidada koduks. Lisaks stabiilsusele lapse elus tagab see, et vähemalt ühel vanemal on hea ülevaade lapse elus toimuvast, samas kui vahelduva elukoha puhul on oht, et kummalgi vanemal ei ole lapse elus toimuvast terviklikku ülevaadet ja seetõttu ei ole neil võimalik lapse hooldusõigust tegelikkuses tõhusalt teostada. Seega on vahelduva elukoha peaaegu vältimatuks eelduseks mh see, et vanemad suudavad omavahel lapse huvides koostööd teha ja teavet vahetada. Käesoleval juhul on ilmne, et vanemate omavahelised suhted on pingestatud. Tuvastamist on leidnud, et vanemate kooselu on lõppenud ja vanemad ei ole jõudnud ega suuda jõuda kokkuleppele, milline peaks olema poja elukoht. Kohus on seisukohal, et laste elukoht peab olema ühine. Praegust elukorraldust jätkates laste võõrdumine üksteisest järjest süveneb. Lapsel, kes on vanemast lahutatud, on lastekaitseseaduse (LasteKS) § 28 ja PKS § 143 lg 1 järgi õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga. Lapse õigusele vastab PKS § 143 lg 1 teise lause järgi vanemate kohustus ja ka õigus lapsega isiklikult suhelda. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine. Sõltumata sellest, kas vanematele kuulub ühine hooldusõigus või on ühel vanemal ainuhooldusõigus, peab vanem hoiduma PKS § 143 lg 2 esimese lause järgi tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvamist. Vanem ei tohi kahjustada loomupärast suhet teise vanemaga. Laste esindaja kulud jättis maakohus riigi kanda ja muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. MÄÄRUSKAEBUS 6

(12)
  1. Isa esitas
  2. märtsil 2018 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja rahuldada isa avaldus või tema alternatiivne nõue lastega suhtluskorra kindlaksmääramiseks vastavalt
  3. detsembril 2017 esitatud ettepanekule järgmiselt:  isa kohtub oma pojaga 4 päeva ja seejärel on poeg emaga 4 päeva, siis uuesti isaga 4 päeva jne (varasemalt oli suhtluskord 3 ja 3 päeva). Tütar viibib isa juures igal teisel nädalal 3 päeva, siis kui on ka poeg isa juures. Üks päev jääb pojal koos isaga aja veetmiseks, kus nad on kahekesi;  lapse üleandmine ja vastuvõtmine toimub lapsevanemate poolt lasteaias/koolis, ema või isa kodumaja ees juhul, kui vastuvõtmine või üleandmine langeb puhkepäevale;  perekondlikud tähtpäevad (isadepäev, emadepäev, lähisugulaste sünnipäevad vm tähtpäevad) veedab laps selle vanema juures, kellega tähtpäev seotud on;  paaris aastatel
  4. detsembril on laps koos isaga ja paaritutel aastatel koos emaga;  aastavahetuse veedab laps paaritul aastal emaga ja paaris aastal isaga;  lapse sünnipäevad veedavad lapsevanemad üle aasta kordamööda lapsega. Aastal 2017 viibib laps isa juures. Mõlematel vanematel (juhul kui ei ole tema aasta) on õigus veeta lapsega aega sünnipäevale järgneval päeval. Lapse sünnipäeva korralduse lepivad vanemad e-kirja teel kokku kaks nädalat ette;  muude ürituste kohta nagu sõprade sünnipäevad jne peavad vanemad tegema lisakokkuleppeid, sealjuures arvestama teise vanema plaane ja aktsepteerima teist vanemat;  suvepuhkustel peab andma mõlemale vanemale võimaluse lapsega olla ja mitte tegema selleks tahtlikuid takistusi;  lapsega riigist lahkumiseks teavitab lapsevanem teist lapsevanemat selleks kirjalikult piisava ajaga ette ja märkides ära äraolemise aja ja koha. Vanem ei tohi põhjendamatult takistada teist vanemat lapsega reisimast;  lapsega koosolev vanem ei tee takistusi lapsel mõistlikuks suhtlemiseks telefoni või muu sidevahendi teel teise vanemaga, arvestades lapse magamisaega;  vanem, kelle juures laps suhtluskorrajärgselt viibib, tagab lapse kooli/lasteaiavälisest tegevusest, sh treeningutest, osavõtmise. Vanemal, kelle juures laps suhtluskorrajärgselt viibib, on kohustus tagada lapse heaolu, areng, sh koolikohustuse täitmine ja koolis/lasteaias antud koduste tööde tegemine; 

§ 144

sätestatud teabe andmise kohustust ja muu hulgas andma teineteisele teada lapse tervislikust seisundist ning lapsega juhtunud õnnetustest ja muudest olulistest asjaoludest, esimesel võimalusel;  kumbki vanem austab lapse kiindumust teise vanemasse ja hoidub lapse juuresolekul teise vanema või tema lähikondsete halvustamisest. Käesolevas korras nimetamata jäänud lapsega suhtlemist puudutavates küsimustes lähtuvad vanemad mõistlikkuse põhimõttest, arvestades lapse parimaid huve. Vanemad teevad koostööd käesoleva suhtluskorra täitmiseks ega takista teisel vanemal lastega suhtlemist;  suhtluskorraga reguleerimata küsimustes ja/või korra muutmiseks loetakse vanemate vahel kokkulepe sõlmituks, kui mõlemad on sellega kirjalikult nõustunud; kokkulepete sõlmimine võib toimuda ka e-kirja ja SMS-i teel. Menetluskulud palub isa jätta menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: 7

(12) maakohus arvestas üksnes ema soove ning vaidlustatud määrus ei vasta laste huvidele, sest kohus ei ole arvestanud poja emotsionaalset sidet oma isaga ja tema senist elukorraldust. Vaidlustatud määrus on ilmselges vastuolus laste õiguste ja huvidega ning kohus on seadnud ema huvid kõrgemale sellest, mida on arvanud laste huvide kohta laste huvide esindajad ja mis on poja enda arvamus  maakohus jättis arvestamata arvamused spetsialistidelt, kes olid pere igapäevastest detailidest ja probleemidest teadlikud ning olukorraga kursis. Eestkosteasutus II ja laste esindaja on seisukohal, et poja huvides on parem jätkata sarnast elukorraldusmustrit nagu on olnud kolm eelnevat aastat ning viibimiskoha otsustusõiguse andmine ühele vanemale ei ole poja huvides. Suhtluskorra esimene punkt on vastav laste ema soovidele, mida ta väljendas istungitel ja osaliselt avalduses;  poeg on elanud viimased 3,5 aastat pool aega ema ja pool aega isa juures, millest esimene pool aastat ainult isaga. Lapsele on selline elukorraldus sobinud, ta on harjunud kahe kodu režiimiga ja sellele annavad tunnistust tema selgitused laste huvide esindajatele, iseloomustus koolist jne. Isale on vaidlustatud määrus üllatuslik, sest talle ei ole arusaadav, kuidas kohus jõudis otsuseni olukorras, kus laste esindajate seisukohad olid suhtluskorra 4 ja 4 päeva poolt, suhtluskorra erimeelsused ja ühised punktid viimasel istungil kokku lepitud ning poja senine elukorraldus ning tema arvamus sellest olid selged;  maakohus määras lastega suhtlemise korra selliselt, et laste ja isaga koosveedetud aeg väheneb oluliselt. Kohtumäärusega isale määratud aeg ei ole kindlasti piisav, kui üks lastest on harjunud viimased 3,5 aastat poole oma ajast isaga veetma. Kui seni veetis poeg isa ja tema perega 15 päeva koos, siis uue määruse järgi see on kõigest 6 päeva. Paus isata oleks 11 päeva, sellist pausi pole poja ja isa vahel 3,5 aastat olnud. Kohtumäärusega eraldatakse poeg isa elust ja hoolest;  võimalus suhelda isal lastega peale lasteaeda/kooli õhtuti kuni 19.00 on nullilähedane, sest isa tööpäev lõpeb 17.30, oma osa võtab teekond töölt koju jõudmiseks ning lastega koos aja veetmiseks kodus jääks kõigest 30 minutit, mis oleks absurdne, kuna on pigem lapsi koormav;  kohus peab hagita menetluses tehtava määruse resolutsiooniga lahendama esitatud nõuded ja taotlused selgelt ja ühemõtteliselt. Vaidlustatud kohtumäärus ei ole aga selge, täidetav ja jätab paljuski mitmeti mõistetavust. Nt on sisuliselt suvi ja ülejäänud koolivaheajad jäänud määratlemata. Samuti ei lõpetanud vaidlustatud määrus vanemate vaidlusi lastega suhtlemise osas, vaid muutis vanemate vahelise suhtlemise ja kogu olukorra tunduvalt halvemaks, sest ühele vanemale (emale) on antud laste suhtes täielik viibimiskoha otsustusõigus;  ema avalduses toodud asjaolud on muutunud ja selliselt vaidlustatud määruses valed. Ema ei viibi enam lapsehoolduspuhkusel ja tal puudub regulaarne sissetulek. Ema äriühing X OÜ pole viimastel aastatel kasumit tootnud, seega ei oma laste ema ettevõtlusega tegelemine antud olukorras mingit tähtsust. Lisaks on vananenud info, et ema plaanib kolida XXX aadressil asuvasse neljatoalisesse korterisse, kus oleks lastel veelgi avaramad võimalused ja mis oleks poja koolile veelgi lähemal. Ema on müünud nimetatud korteri maha ega asunud kunagi sinna elama. Lapsed elavad emaga viibides YYY asuvas korteris, kus lastel pole eraldi tubasid ja millest on poja kool kaugemal, kui isa juurest. 8
(12)MENETLUSE EDASINE KÄIK
  1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis emale, laste esindajale ja eestkosteasutustele tähtaja kaebusele vastamiseks. Ema ja eestkosteasutus I vaidlesid määruskaebusele vastu. Eestkosteasutus II ja laste esindaja nõustuvad määruskaebusega ning leiavad, et laste ema avaldus tuleb jätta rahuldamata ja rahuldada isa avaldus lastega suhtluskorra kindlaksmääramise vastavalt määruskaebuse taotletule.
  2. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle
  3. aprilli 2018 kirjaga lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 kaudu kohalduva § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.
  5. Ema esitas avalduse laste suhtes osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja hooldusõiguse üleandmiseks laste viibimiskoha määramise osas temale. Isa palus avaldusega omakorda laste ühine hooldusõigus osaliselt lõpetada ja poja viibimiskoha määramise osas ainuhooldusõigus anda isale. Kohus rahuldas ema avalduse ning jättis rahuldamata isa avalduse, kuid rahuldas isa alternatiivse nõude isa ja lastega suhtluskorra kindlaksmääramiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et ühine hooldusõigus laste viibimiskoha määramise osas tuleb lõpetada laste huvidest tingituna (PKS § 123 lg 1 ja § 137). Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ega korda neid juhindudes TsMS § 659 kaudu kohalduvast § 654 lg-st
  6. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
  7. Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 5 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti (Riigikohtu
  8. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-16, p 14 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Hagita menetluses kohaldab kohus esmajoones kaalutlusõigust (Riigikohtu
  9. juuni 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-11, p 11 teine lõik, ja
  10. mai 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 19 teine lõik; hagita perekonnaasja kohta nii ka
  11. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik). Nii hooldusõiguse üle otsustamisel kui ka suhtluskorra määramisel on esimese astme kohtul seega ulatuslik diskretsiooniõigus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui selle teostamisel on ületatud kaalumispiire või oluliselt rikutud menetlusnorme. Lapse ja vanema suhtluskorra vaidluses saaks ringkonnakohus lisaks muuta maakohtu määratud suhtluskorda juhul, kui ilmnevad uued asjaolud, mille põhjal ei ole senine kord enam piisavalt kooskõlas lapse huvidega. Maakohus ei ületanud vanemate avalduste lahendamisel kaalumispiire, sh võttis õigesti arvesse kõigi menetlusosaliste huve, aga seadis esiplaanile laste huvid.
  12. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, otsustavad nad üldjuhul lapsega seotud olulisi asju PKS § 145 lg 1 järgi endiselt ühiselt. Seega säilib üldjuhul vanemate ühine hooldusõigus ka olukorras, kui vanemad asuvad eraldi elama. Ühise hooldusõiguse korral säilivad mõlemal vanemal lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused, sh õigus määrata üksmeelselt lapse viibimiskoht ning leppida kokku, kumma vanema juures laps peamiselt elab ja kuidas laps teise vanemaga suhtleb (vt ka Riigikohtu
  13. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-21-45-11, p 20). Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal PKS § 137 lg 1 esimese lause alusel õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. 9
(12)Otsustusõiguse üleandmine peab PKS § 123 lg 1 ning § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi vastama lapse huvidele. Seega on otsustusõiguse ühele vanemale andmise eeldused, et vanematel puudub vastavas osas kokkulepe ja lapse huvides on ühe vanema otsustusest juhindumine. Ühise hooldusõiguse (ka osaliselt) lõpetamise täiendav eeldus on vanemate lahuselu, mis käesoleval juhul on täidetud.
  1. TsMS § 561 lg 1 kohaselt peab kohus last puudutavates asjades nii vara kui võimalik ja igas menetlusstaadiumis püüdma suunata asjaosalisi asja kokkuleppel lahendama. Kohus peab asjaosalised võimalikult aegsasti ära kuulama ja juhtima nende tähelepanu võimalusele kasutada perenõustaja abi eelkõige ühise seisukoha kujundamiseks lapse hooldamisel ja tema eest vastutamisel. Kohtutoimikutest selgub, et vanematel on laste viibimiskoha määramise osas olnud ületamatud erimeelused, mida ei ole suudetud lahendada ka perenõustaja kaasabil (
  2. oktoobri 2017 ja
  3. jaanuari 2018 ärakuulamise protokollid I kd tl 178–181, II kd tl 17– 19). Vanemate tõsised ja korduvad erimeelsused lapse kasvatamise küsimustes viitavad pigem sellele, et vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine ei pruugi olla lapse huvides (Riigikohtu
  4. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p-d 20 ja 21). Praeguses tsiviilasjas ei ole vanemad jõudnud ühisele seisukohale laste hooldusõiguse ning suhtluskorra määramise osas ka kohtumenetluses, kuid lastele on eakohaseks arenguks ja kasvamiseks vaja stabiilset ning turvalist keskkonda, sh selgust küsimuses, milline on laste elukoht. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et ühine hooldusõigus laste viibimiskoha määramise osas tuleb lõpetada.
  5. Ringkonnakohus leiab, et lasteaia asemel kooli minemine on poja heaolu püsivalt mõjutav kaalukas asjaolu, mille tõttu poeg vajab stabiilsemat elukorraldust, mille tagab tööpäevadel paremini ühest kohast kooli ja vajadusel huviringidesse minemise.
  6. PKS § 123 lg 1 kohaselt teeb kohus kõiki lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Seega on lapse hooldamisega seotud küsimuste puhul põhirõhk lapse heaolul ning tema huvidega arvestamisel. Ringkonnakohus leiab, et lasteaias käimise asemel koolis käimine on lapse elukorraldust oluliselt mõjutav asjaolu. Kui lasteaias käimise puhul on lapse peamine tegevus mängimine, mis ei nõua kõrget enesedistsipliini, siis koolis käimine ja õppimine nõuab lapselt suuremat enesedistsipliini ning vaimset pingutust. Koolis käimisega kaasneb ka koduste ülesannete lahendamine ja õppimine. Seega on lapse vaimse arengu ja heaolu huvides stabiilse koduse õpikeskkonna olemasolu, mille eelduslikult tagab koolipäevadel ühes ja harjutud kohas elamine ja sellega kaasnev rutiin. Kui lasteaias käival lapsel puudub reeglina kohustus võtta endaga igapäevaselt rühma kaasa konkreetsed esemed, siis koolis käimine nõuab kaasa võtmist konkreetseid õppevahendeid, mis olenevalt tunniplaanist võivad päeviti oluliselt varieeruda. Tõenäoline pole ka, et algklassiõpilane suudaks alati järgneva kolme päeva õppevahendid regulaarselt valmis panna ja endaga kaasa võtta. Eelnev kehtiks senise suhtluskorra jätkamisel, mille järgi poeg viibib vaheldumisi kolme päeva kaupa ema ja isa juures. Vältimaks algklassiõpilasele laskuda võivat koormat ning stressi, midagi segi ajada või mõni õppevahend maha unustada, on ringkonnakohus seisukohal, et koolis käival lapsel on vaja ühte stabiilset elukohta. Määruskaebuse esitaja poolt pakutud suhtluskorra variant, mille kohaselt poeg viibib isaga neli päeva ja seejärel emaga neli päeva, eeldaks kõigi nelja päeva õppevahendite pojal kaasas kandmist, mis on ringkonnakohtu hinnangul ebamõistlik. Pidev liikumine ühest elukohast teise on koolis käivale lapsele stressirohke ning takistab vajaliku kodu- ja turvatunde tekkimist. Sagedane elukoha vahetus ei ole laste huvides ning õigustatud ei ole isa poolt taotletud suhtluskord, kuna miski ei õigusta lastele mitmest samaaegsest elukohast tulenevat ebastabiilse elukorralduse loomist. 10
(12)Seega on õige maakohtu järeldus, et ühine hooldusõigus laste viibimiskoha määramisel tuleb lõpetada ning selle tingisid laste huvid.
  1. Määruskaebuses tõi isa esile, et ema avalduses toodud asjaolud on muutunud ja selliselt vaidlustatud määruses valed. Määruskaebuse kohaselt puudub emal regulaarne sissetulek ja vananenud on info, et ema plaanib kolida uude 4-toalisesse korterisse, kus oleks lastel veelgi avaramad võimalused. Ringkonnkohus leiab, et tegemist ei ole asjaolude sedavõrd olulise muutumisega, mis tingiks maakohtu määruse tühistamise. Eestkosteasutuse II lastekaitsespetsialist on
  2. juunil 2016 teinud kodukülastuse ema elukohta, Pirita teel asuvasse korterisse ning leidnud, et tegemist on kõigi mugavustega 3-toalise korteriga, mis on lapsesõbralikult sisustatud ning laste kasvatamiseks on seal olemas kõik vajalikud tingimused (I kd tl 37 pöördel). Isa ei ole toonud esile, et need tingimused oleksid muutunud lastele ebasoodsamaks. Isa väited ema puuduliku regulaarse sissetuleku kohta põhinevad
  3. ja
  4. majandusaasta aruannetel. Sellega ei ole isa toonud esile asjaolusid, et emal ka praegusel hetkel regulaarne sissetulek puudub. Seetõttu nimetatud määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks ega tühistamiseks.
  5. Määruskaebuse esitaja väide, et maakohus oleks pidanud (rohkem) arvestama menetlusse kaasatud spetsialistide seisukohtadega, ei anna ringkonnakohtule alust teha maakohtust erinevat järeldust. Ringkonnakohus ei nõustu isa seisukohaga, et maakohus pole määrust tehes arvestanud eestkosteasutuste ega laste esindajata seisukohtadega. Eestkosteasutus I on kohtumenetluse ajal toetanud ema avaldust ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks laste viibimiskoha määramise osas. Laste huvides on, et neil oleks üks ja kindel elukoht, kus ühe pere lapsed kasvaksid koos. Pidev liikumine ühe vanema juurest teise juurde on lastele stressirohke ning takistab lastes vajaliku turva- ja kodutunde tekkimist (I kd tl 20). Samuti on laste esindaja olnud seisukohal, et n-ö kahe kodu mudel on mugavaim variant vanematele, kuid koolis käiva lapse jaoks on selline elukohtade vahetamine sobilik vaid eeldusel, et vanemad on koostöövõimelised ja lepivad laste suhtes kokku sarnased reeglid. Lisaks on lapse esindaja olnud seisukohal, et pidev liikumine ühe vanema juurest teise juurde on lapsele stressirohke ja takistab ka lapse turvatunde seisukohast vajaliku kodutunde tekkimist (II kd tl 105). Seega on kaasatud eestkosteasutus ning laste esindaja vähemalt teataval määral möönnud laste huvi ühise elukoha vastu. Ringkonnakohus nõustub isaga, et lapse arvamust suhtluskorra määramisel on oluline kuulata ja arvestada, kuid üksnes poja harjumisest kahe kodu režiimiga ei piisa senise suhtluskorra jätkamiseks, vaid oluline on hinnata lapse tegelikule huvile pikas perspektiivis vastavat elukorraldust. Arvestades asjaolu, et lasteaia asemel kooli minek, on poja suhtes oluline elukorralduse muutus, mis omakorda nõuab lapsele stabiilse koduse õpikeskkonna olemasolu, siis tingib poja kooliminek praeguses tsiviilasjas laste viibimiskoha määramise osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist ning selle üleandmise emale. Seega on vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisel laste viibimiskoha määramise osas arvestatud eelkõige lapse heaolu ning huvidega. Samuti peab ringkonnakohus põhjendamatuks isa nõuet ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks poja viibimiskoha määramise osas, sest laste huvidele vastab õe ja venna kui ühe pere laste koos kasvamine, mitte nende eraldamine üksteisest. Tervikuna on maakohus piisavalt arvestanud talle esitatud seisukohtadega, aga teinud kokkuvõttes lahendi lähtudes just laste huvidest, st õigesti kohaldanud LasteKS § 5 p 3 ja §
  6. Maakohtu lahendit ei muuda ebaõigeks ekslik viide nimetatud seaduse §-le
  7. 11
(12)
  1. Järgnevalt käsitleb Ringkonnakohus määruskaebuse väiteid seoses suhtluskorraga.
  2. Määruskaebuse väide, et maakohtu määratud suhtluskorraga on sisuliselt suvi ja ülejäänud koolivaheajad jäänud täiesti määratlemata, ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus on seisukohal, et vaidlustatava määruse resolutsioon on selga ja ühemõtteline. Resolutsioon on TsMS § 442 lg 5 teise lause kohaselt selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on suhtluskorra määramisel piisavalt arvestanud isa
  3. detsembri 2017 ettepanekuga. Määratud suhtluskorra p 8 kohaselt peab suvepuhkustel andma mõlemale vanemale võimaluse lastega olla vähemalt kaks nädalat järjest ja mitte tegema selleks tahtlikuid takistusi ning suvepuhkusest tuleb teavitada teist vanemat vähemalt
  4. märtsiks. Vastav suhtluskord vastab sisuliselt sellele, kuidas isa suvist suhtluskorda lastega ette nägi. Ülejäänud koolivaheaegadel kohaldub üldine suhtluskord vastavalt määratud suhtluskorra p-s 1 reguleeritule. Ringkonnakohus lisab, et vanemad võivad alati kokku leppida kohtu määratust erinevas suhtluskorras ja seda kas ajutiselt või alaliselt. Üksnes muu kokkuleppe puudumisel tuleb vanematel täita kohtu määratud suhtluskorda.
  5. Isa leidis, et maakohtu määratud suhtluskorra p 1 teise lause alusel talle antud võimalus suhelda lastega õhtuti kuni 19.00-ni on nullilähedane, sest peale tööpäeva lõppu jääks koos aja veetmiseks kõigest 30 minutit. Ringkonnakohus on seisukohal, et suhtluskorra p 1 teise lause järgi on tegemist isale antud täiendava võimalusega oma lastega suhelda ja nendega aega veeta ka nendel päevadel, kui lapsed sama punkti esimese lause järgi tema juures ei viibi, mh on sellega isale tagatud võimalus osaleda laste argistes tegevustes nt lapsi õppimises juhendada. Eeltoodust tulenevalt ei anna isa väited alust vaidlustatud määruse tühistamiseks või muutmiseks ega määruskaebuse rahuldamiseks. Maakohus arvestas piisavas ulatuses menetlusosaliste õigustatud huve ja määras isa lastega suhtlemiseks korra, mis lähtub eelkõige laste huvidest.
  6. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud. Vanemad ja eeskosteasutused kannavad oma menetluskulud ise. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad riigi kanda. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Laste esindaja tasutaotluse lahendab kohus täna eraldi määrusega.
  7. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.