← Eesti

2-13-45150/134

Obsah (8)§ 657§ 652§ 230§ 386§ 442§ 162§ 174§ 188

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Iris Kangur-Gontšarov Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 20. apr

) § 162 lg 1 alusel. POOLTE SEISUKOHAD

  1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: - maakohus ei rajanud otsust asjas kogutud tõenditele. Tõendamata on, et kostja poolt hagejale
  2. novembril 2011 tasutud 216 254,04 eurot oleks tasutud mingi muu kohustuse eest kui Vene 8-9 ja Vene 8-12 korterite eest. Tõendamiskoormis muu kohustuse olemasolu kohta lasus hagejal ja see väide on tõendamata; 4

(7)- - maakohus tõlgendas valesti ÄS §-st 306 ning §-st 317 tulenevaid nõukogu õiguseid ja juhatuse kohustusi ning tegi vale järelduse justkui peaks juhatuse liige täitma oma kohustusi vastupidiselt nõukogu juhistele; maakohus tõlgendab valesti VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõtet kui leidis, et hageja ei ole kaotanud õigust viiviste nõudmiseks. Viivisenõue tuleb võlgnikule esitada mõistliku aja jooksul. Hageja ei teatanud kostjatele viivisnõudest mõistliku aja jooksul, vaid esitas viivisenõude esmakordselt mitu aastat peale seda, kui ta sai teada viivise nõudmise õigusest. Sellist käitumist ei saa lugeda hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte kohaseks käitumiseks. Hageja loobus oma tegevusetusega õigusest nõuda viiviseid. 7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 2 alusel tühistada.

Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Hageja kannab kõik senised menetluskulud. 9.

§ 652

lg 1 p 1 sätestab, et ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsust asjaolude tuvastamise osas. Seega saab ringkonnakohus lähtuda maakohtu tuvastatud järgmistest asjaoludest: - äriühingu aktsiakapitali suurendamise otsus võeti vastu

  1. septembril 2008; hageja võõrandas korteri nr 1 äriühingule aktsiakapitali suurendamise eesmärgil ja vastava sissemakse väärtuseks hinnati 83 085,14 eurot (1 300 000 krooni); aktsiakapitali suurendamist tegelikult ei toimunud; äriühing võõrandas korteri nr 1 kolmandale isikule ja äriühingut esindas nii sissemakse vastuvõtmisel kui ka edasivõõrandamisel kostja; hageja müüs äriühingule lisaks ka korterid nr 9 ja 12, mille ostuhinnaks lepiti kokku 154 666,19 eurot (2 420 000 krooni); äriühing tasus
  2. novembril 2011 hagejale 145 399 eurot; kostja tasus samal päeval hagejale 216 254,04 eurot.
  3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja nõude õiguslik alus on ÄS § 347 lg 2 teine ja kolmas lause ning nõue ei ole aegunud. Kostja kaebuses enam ka aegumisele ei tuginenud. Viidatud alusel esitatud nõue on seadusest tulenev nõue, mis aegub TsÜS § 149 järgi kümne aastaga. Maakohus järeldas VÕS § 82 lg-test 2, 3 ja 7 õigesti, et hageja mitterahalise sissemakse tagastamise nõue muutus sissenõutavaks alates
  4. aprillist
  5. Seega aeguks vastav nõue kõige varem
  6. aprillil
  7. Eeltoodu alusel pole hageja nõue aegunud.
  8. Samuti on õiged maakohtu põhjendused selles osas, et kostjal tekkis alates
  9. aprillist 2009 õigus nõuda mh kostjalt kui äriühingu juhatuse liikmelt sissemakse tagastamist, aga selle võimatuse korral analoogia alusel VÕS § 1032 lg-ga 1 hüvitamist rahas. Kuna äriühing oli sissemakseks kasutatud korteri nr 1 võõrandanud, siis on selle tagastamine võimatu ja hageja saab nõuda selle väärtusele vastavat rahasummat, mille suuruse üle pooled ei vaidle. Eelnevast järeldas maakohus põhjendatult, et vaidluse põhiküsimuseks kujuneb, kas kostja on kõnealuse rahalise kohustuse täitnud. Ringkonnakohtu hinnangul jaotas maakohus selle küsimuse osas tõendamiskoormise vääralt, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. 5

(7)
  1. Käesolevas asjas tuli hagejal tõendada, et ta on kostjalt saanud raha mingi muu kohustuse katteks kui korteri nr 1 väärtuse hüvitamine. Nimetatud asjaolu hageja ei tõendanud. Ringkonnakohus põhjendab seda järgmiselt. 12.
  2. Kui hageja esitab kohtusse kostja vastu rahalise nõude, siis saab kostja hagile vastu vaielda väitega, et ta on nõutud summa tasunud. Sellises olukorras peab kostja tõendama raha maksmise, mida kostja on käesoleval juhul teinud vähemalt summas 216 254,04 eurot (II kd tl 39). Kostja makstud summa ületab hageja põhinõuet, st korteri nr 1 väärtust 83 085,14 eurot. Sellega on kostja esmaselt oma tõendamiskoormise täitnud ja hagejal on võimalik omakorda tõendada, et kostja esile toodud rahaline sooritus tehti mingi muu kohustuse katteks. 12.
  3. Tõendamiskoormise jaotus ei tohiks sisuliselt muutuda sõltuvalt sellest, kumb pool pärast rahalise soorituse tegemist teise vastu kohtusse pöördub. Nimelt olukorras, kus isik teeb teisele alusetu rahalise soorituse, tekib tal VÕS § 1028 lg 1 alusel õigus nõuda raha tagasi. Sel juhul peab ta tõendama raha maksmise ja selle saaja peab omakorda tõendama, et tal oli õigus vastav summa saada (vt nt Riigikohtu
  4. novembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-09, p 13 teine lõik). Kui poolte vahel on mitu õigussuhet ja hageja nõuab neist ühest tuleneva rahalise kohustuse täitmist, siis saab täitmiseks kohustatud kostja sarnaselt piirduda tõendiga oma soorituse kohta. Hageja peab aga tõendama, et tal oli alus nii makstud summa kui ka täiendavalt praegu hagetava saamiseks. 12.
  5. Hageja väidabki käesolevas asjas, et kostja tasus talle äriühingu aktsiate eest, st kostjal oli kohustus maksta aktsiate nominaalhind 38 346,96 eurot, tasuda nende eest täiendavalt 216 254,04 eurot, aga ka lisaks hüvitada korteri nr 1 väärtusena 83 085,14 eurot. 12.4.

§ 230

lg 1 esimese lause kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja ei tõendanud, et pooled leppisid äriühingu aktsiate ostuhinnaks 254 601 eurot ( = 38 346,96 + 216 254,04). Sellist kokkulepet ei saa järeldada ka asjaolust, et äriühingule jäi kõigi korteriomandite võõrandamisest pärast kolmandatele isikutele võlgnetava mahaarvamist veel enam kui 600 000 eurot (I kd tl 43, III kd tl 167–168). Hageja enda väitel tuli äriühingul talle tasuda korterite nr 9 ja 12 eest, mille tulemusel oleks kõnealuste tehingute brutotulem olnud mõneti enam kui 450 000 eurot. Samas nähtub äriühingu bilansist ja kasumiaruandest (II kd tl 43–44), et ühingul oli ka muid kohustusi, st hinnang hageja aktsiate väärtusele ühingu netovara põhjal ei oleks objektiivselt sedavõrd kõrge, et kostja pidanuks nende eest kindlasti maksma üle 250 000 euro. Muid tõendeid hageja aktsiate ostuhinna kohta ei esitanud. 12.

  1. Lisaks ei ole hageja väide eluliselt usutavam, kui kostja seisukoht, mille kohaselt leppisid pooled kõigi äriühingu ja kostja kohustuste katteks hagejale kokku 400 000 euro tasumises, millest 145 399 eurot kanti üle äriühingu arvelt, 38 346,96 eurot väärtpaberitehinguna ja 216 254,04 eurot kostja arvelt. 12.
  2. Kostja seletusele
  3. juuli 2017 istungil maakohtus (III kd tl 158–159) ei saa anda sellist sisu nagu soovib hageja. Kostja on menetluses läbivalt väitnud, et kui poolte eraelulised ja majanduslikud suhted lõppesid, siis sõlmiti
  4. aasta novembri algul kokkulepe, millega mõlemad pooled soovisid saavutada suhetes selguse. Sellist kokkulepet ilmestavad eelmises alapunktis kirjeldatud arvandmed. Otsest tähtsust ei oma ka kostja esindaja avaldus
  5. septembri 2017 istungil, et 216 254,04 eurot oli korterite nr 9 ja 12 müügihind, sest samal istungil väitis kostja esindaja, et hageja on kokku saanud raha rohkem kui oli korterite ja aktsiate ostuhind (III kd tl 179). 12.
  6. Vaidluse lahendamisel ei ole vaja enam hinnata kostja esitatud
  7. novembri 2011 kokkulepet (II kd tl 41) ega sellele kantud väidetavalt hageja allkirja võltsituse vastuväite toetuseks esitatud ekspertiisiakti (II kd tl 128–132), sest neist ei nähtu, kas ja millises aktsiate ostuhinnas või muus kostja rahalises kohustuses pooled kokku leppisid. Samuti ei ole vaja käsitleda kostja alternatiivseid vastuväiteid ja nendega seonduvaid tõendeid. 6

(7)
  1. Kuna hageja ei tõendanud, et kostjal oli kohustus maksta talle kokku enam kui kostja tõendatud sooritus summas 216 254,04 eurot, siis tuleb lugeda, et kostja on mh täitnud kohustuse hüvitada korteri nr 1 väärtus. Järelikult ei saa hagi rahuldada ÄS § 347 lg 2 alusel ega hageja poolt alternatiivsena palutud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena. Neil kaalutlustel jääb hageja rahaline põhinõue rahuldamata.
  2. Viivise nõue pole samuti edukas. Maakohus tuvastas viivise arvutamise algusajana
  3. jaanuari 2012, mida ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Kuna kostja kandis raha hagejale üle
  4. novembril 2011, st enne nimetatud kuupäeva, siis ei ole hagejal viivise nõuet mingi vahepealse perioodi eest. Järelikult pole vaja eraldi käsitleda kostja vastuväiteid viivise osas. Hagi kostja vastu jääb tervikuna rahuldamata. 15.

§ 386

lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, sh ka juhul, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus. Vastavalt

§ 442

lg-le 5 peab kohus hagi tagamise abinõudega seonduva otsustama lõpplahendi resolutsioonis. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb maakohtu

  1. septembri 2013 määrusega (parandatud
  2. septembri 2013 määrusega) rakendatud hagi tagamise abinõu tühistada. Hagi tagamise tühistamisel ei ole vaja loetleda üksikasjalikult toiminguid, mida tuleb hagi tagamise määruse (abinõude) toime lõppemiseks teha (Riigikohtu
  3. septembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-21-72-14, p 20).
  4. Lõpuks käsitleb ringkonnakohus menetluskuludega seonduvat. 16.
  5. Hagi rahuldamata jätmise tõttu kannab hageja

§ 162lg 1 järgi kõik menetluskulud.

Kulud määrab

§ 174lg 4 mõtte kohaselt rahaliselt kindlaks maakohus (vt Riigikohtu 20.

aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 21 kolmas lõik). 16.

  1. Ringkonnakohus rahuldas
  2. detsembri 2017 määrusega kostja taotluse riigipoolse abi saamiseks menetluskulude kandmisel ja võimaldas tasuda apellatsioonkaebuselt riigilõivu osamaksetena.

§ 188

lg 1 p 2 sätestab, et kui menetlusabi korras on määratud menetluskulude tasumine osadena, peatab kohus määrusega osamaksete tasumise, kui jõustub lahend, mille alusel peab menetluskulud kandma teine menetlusosaline. Seega ei mõjuta otsuse tegemine kostja kohustust jätkata viidatud määruse alusel osamaksete tasumist. Kui otsus jõustub enne kõigi osamaksete tasumist, siis võib kostja esitada ringkonnakohtule taotluse osamaksete peatamiseks. See ei mõjuta kostja õigust nõuda hagejalt riigilõivu hüvitamist koos teiste menetluskuludega. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Iris Kangur-Gontšarov 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.