← Eesti

2-17-16253/19

Obsah (10)§ 656§ 436§ 438§ 442§ 348§ 347§ 351§ 401§ 53§ 173

KOHTUOTSUS E E S T I VA B A R I I G I N I M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 4. mai 2018, Ta

) § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks järgnevad asjaolud: − hageja esitas

  1. mail 2017 haldurile nõudeavalduse, milles palus tunnustada nõuet summas 615 156 eurot kostja I pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 tähenduses teise järgu nõudena; −
  2. septembril 2017 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitasid kostjad hageja nõudele vastuväite; − hageja ja kostja I sõlmisid
  3. mail 2016 seltsingulepingu; − kostja I ei suutnud täita enda seltsingu- ega töövõtulepingust tulenevaid kohustusi ning hageja oli sunnitud need kohustused üle võtma; −
  4. jaanuaril 2017 sõlmisid pooled muutmise kokkuleppe, millega hageja võttis üle kõik pankrotivõlgniku juhtivpartneri õigused ja kohustused ning 3

(7)− seltsing lõppes VÕS § 596 lg 1 p 7 alusel kostja I pankroti väljakuulutamisega
  1. aprillil
  3. Maakohus leidis, et arvetel põhinevat nõuet summas 414 258, 99 eurot ei ole hageja seltsingu vastu kostja I pankrotimenetluses esitanud, vaid on
  4. mai 2017 nõudeavaldusest nähtuvalt esitanud lisaks leppetrahvinõudele summas 100 000 eurot üksnes seltsinguvara üleandmise nõude summas 515 156 eurot. Seega ei kuulu arvetel põhinev nõue seltsingu vastu tunnustamisele teise rahuldamisjärgu nõudena, kuna hageja ei ole arvetel põhinevat nõuet seltsingu vastu esitanud PankrS § 93 lgs 1 sätestatud tähtaega järgides.
  5. Seltsing lõppes
  6. aprillil 2017 kostja I pankroti väljakuulutamisega. Alates seltsingu lõppemisest tekib seltsinglasel VÕS § 600 lg 1 esimesest lausest tulenevalt õigus seltsingu likvideerimisele ja likvideerimise järgselt vara jaotamisele seltsinglaste vahel. Likvideerimise läbiviimisel tuleb kohustused täita VÕS §des 602–604 ette nähtud järjekorras, st alles viimasena maksta seltsinglastele välja ülejääk vastavalt nende osadele kasumi jaotamises. Kuna seltsinguvarast, mille üleandmist hageja muutmise kokkuleppe p 5 alusel nõuab, tuleb täita enne muid kohustusi, siis on pärast seltsingu lõppemist ja likvideerimisstaadiumi algust hageja poolt kostja I vastu esitatud nõue seltsinguvara üleandmiseks vastuolus likvideerimise läbiviimisega.
  7. Enne nõuete rahuldamist VÕS §dest 602–604 tulenevates järkudes on juhtiv seltsinglane kohustatud VÕS § 591 kohaselt koostama ja seltsinglastele esitama tegevusaruande, sh likvideerimisbilansi. Kuna muutmise kokkuleppe p 1 kohaselt võttis seltsingu juhtivpartneri ülesanded üle hageja, on tal seltsingu lõppemisel koostatava tegevusaruande ja likvideerimisbilansi koostamise kohustus. Hageja ei ole vastavat kohustust täitnud. Seega puudub hagejal VÕS § 600 lg 1 esimese lause järgi nõue seltsinguvara üleandmiseks summas 515 156 eurot.
  8. Leppetrahvinõue summas 100 000 eurot ei ole põhjendatud, sest hageja ei järginud seltsingulepingu p-des 10.1–10.2 kokkulepitud korda leppetrahvi nõudmiseks. Leppetrahvi nõude eelduseks oli, et hageja annab kostjale I mõistliku tähtaja tagajärgede kõrvaldamiseks. Hageja ei andnud
  9. märtsi 2017 nõudekirjas kostjale I sellisttähtaega, vaid nõudis kohe leppetrahvi tasumist. Seltsingulepingu p 10.1 kohaselt on hageja leppetrahvinõude eelduseks kostja I tahtlus või raske hooletus. Kostja I majanduslikud raskused ja sellest tingitud vajadus trammiteede projekt hagejale üle anda ei olnud põhjustatud kostja I tahtlusest või raskest hooletusest VÕS § 104 lg 4 ja lg 5 tähenduses, sest kostja I majanduslikud raskused tekkisid ehituse ja kinnisvaraarenduse valdkonnas tavapäraste äririskide realiseerumise tõttu. Seega hageja leppetrahvinõue ei ole põhjendatud ja hageja nõue summas 615 156 eurot ei kuulu võlgniku pankrotimenetluses tunnustamisele PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena. APELLATSIOONKAEBUS
  10. Hageja esitas
  11. aprillil 2018 apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Hageja palub menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. Maakohus leidis ekslikult, et hageja nõue kostja I vastu seltsinguvara üleandmiseks lõppes kostja I pankroti tagajärjel seltsingulepingu lõppemisega ning et hagejal saab nõudeid olla kostja I vastu ainult seltsingu likvideerimismenetluses. Maakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et 515 156 euro ja leppetrahvi maksmise kohustust oli muutunud sissenõutavaks enne 4
(7)seltsingulepingu lõppemist ja hageja võis nõuda kostjalt I muutmise kokkuleppe p-s 5 lepitud kohustuse täitmist. Seega leidis maakohus vääralt, et endiste seltsinglaste vahel saavad eksisteerida ainult likvideerimismenetluses tekkivad nõuded. Hageja nõue oli suunatud seltsingulepingu kehtivuse hetkel tekkinud seltsinguvara juhtivpartnerile üle andmisele. Maakohus leidis vääralt, et leppetrahvinõue ei kuulu tunnustamisele põhjusel, et hageja ei andnud kostjale I mõistlikku tähtaega kohustuse rikkumise kõrvaldamiseks. Kostjal I ei olnud isegi teoreetilist võimalust ükskõik mis kohustust peale seltsinguvara üleandmise täita, sest seltsingulepingu muutmise kokkuleppega võttis hageja kostja I lepingu rikkumise tõttu kõik kostja I kohustused üle. Samuti on seltsinguvara eraldamata jätmine ning selle muude kohustuste täitmiseks kasutamine teadlik ja tahtlik tegu, kostja I juhatuse liikmete eesmärk oli seltsinguvara eraldamata jätmine ja selle enda või kolmandate isikute kasuks pööramine. Seega kuuluvad hageja nõue summas 515 156 eurot ja leppetrahvinõue tunnustamisele. Lisaks vaidlustab hageja vaidlustatud otsuse ka menetlusõigusnormide olulise rikkumise tõttu. Kohus rikkus kohustust tuvastada faktilised asjaolud. Vaidlustatud otsuses pole järgitav, kas kohus luges ühe või teise poole väited faktiliste asjaolude osas tõendatuks. Lisaks heidab hageja maakohtule ette sisulise arutelu puudumist, sest maakohus pole faktilisi asjaolusid õigusnormidega sidunud. Samuti oli tunnistajate ülekuulamata jätmine ebaseaduslik, kuna ilma tunnistajaid küsitlemata ei ole võimalik ammendavalt tuvastada seltsinguvara puudujäägi kujunemist ja vastava aruande koostamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Ringkonnakohus tutvus apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega ning leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu vaidlustatud otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsiooni-menetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule

§ 656

lg 1 pde 1 ja 5, lg 2 teise lause ning § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 11.

§ 436lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Otsust tehes hindab kohus

§ 438

lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Seejuures ei ole kohus

§ 436

lg 7 järgi poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmisel seotud hageja või kostja esitatud õigusliku hinnanguga, vaid kohaldab õigust ise (vt nt Riigikohtu

  1. septembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-9288 p 23, Riigikohtu
  2. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1116-10, p 39;
  3. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27). Kohtuotsuse põhjendatuse nõue hõlmab ka seda, et otsus peab olema loogiline ja jälgitav (Riigikohtu
  4. märtsi 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-05, p 17 teine lõik;
  5. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18267, p 24). Käesoleval juhul on maakohus otsuses piirdunud õigusnormide tsiteerimise ja poolte väidete kordamisega. Lisaks sisaldab otsus viiteid õiguskirjandusele, mille seisukohtade osas ei ole aga otsusest aru saada, kas maakohus neid ka järgib ja milliste asjaoludega seob. Otsusest ei ole võimalik aru saada, millised põhjendava osa lõigud on mõeldud poolte seisukohtade uuesti esitamisena (milleks puudub vajadus, sest need esitas kohus juba otsuse kirjeldavas osas), aga millised kajastavad kohtu enda hinnanguid ja järeldusi. Maakohus on mitme korral kasutanud üldist viidet, et midagi nähtub toimiku materjalidest, aga see ei ole piisav järgimaks

§ 438

lg 1 ja

§ 442lg 8. 5

(7)12.

§ 442

lg 8 kohaselt peab kohus otsuse tegemisel mh põhjendama ka seda, miks ta ei nõustu poole väidetega. Maakohus ei käsitlenud hageja väiteid, mis puudutavad kostja I vastu esitatud nõuet summas 515 156 eurot lepingulisel alusel. Olukorras, kus nõuet on võimalik kvalifitseerida mitmeti, on küll põhjendatud analüüsida kohtuotsuses erinevaid kvalifikatsioone, kuid samas peab lahend olema loogiline ja vältima vastuolusid (Riigikohtu

  1. septembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 32-1-67-14, p 16 esimene lõik), samuti ei peaks kohus ilma põhjendusteta eirama seda õiguslikku alust, millele hageja ise oma nõude rajab. Maakohtu otsusest ei nähtu, miks ei võiks (endiste) seltsinglaste vahel olla lepingulist suhet, millest kostjale I tulenes kohustus 515 156 eurot hagejale üle anda.
  2. Maakohus ei viinud läbi nõuetekohast eelmenetlust ja jättis täitmata selgitamiskohustuse. Samuti rikkus maakohus menetluse juhtimise kohustust ja kohtuistungi läbiviimise korda. Ka need rikkumised võisid tuua kaasa ebaõige kohtulahendi. Kohtu esmane roll on anda poolte esitatule õiguslik hinnang (

§ 436lg 7, § 438 lg 1 esimene lause).

Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (

§ 348

lgd 1–3, § 351, § 392 lg 1 pd 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4; vt selle kohta nt Riigikohtu

  1. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 32-1-116-10 p 40;
  2. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude kvalifitseerimisel peab kohus ise selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele ka selgitama (vt ka Riigikohtu
  3. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-15, p 15 esimene lõik) Seega on kohtu kohustus võimaldada pooltele õigussuhte võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes esitada ka väiteid ja vastuväiteid. Maakohtu
  4. veebruari 2018 kohtuistungi protokollist (tl 124–125) nähtuvalt pole maakohus kuni asja lahendamise lõpuni hageja ja kostja I õigussuhet kvalifitseerinud ega seda pooltega arutanud. See võist tuua kaasa, et otsuse tegemisel lähtus maakohus ainult kostjate poolt nõudele antud õiguslikust hinnangust ja pole täitnud kohustust kontrollida õiguse kohaldumist ja seda, kas hageja nõuet on võimalik muu nõudenormi järgi rahuldada.

§ 348

lg 1 sätestab mh, et kohus juhib kohtuistungit ning selgitab välja menetlusosaliste arvamuse asjas tähendust omavate asjaolude suhtes.

§ 348

lg 2 paneb kohtule kohustuse hoolitseda, et asja arutatakse ammendavalt ja edasi lükkamiseta.

§ 347

lg 3 näeb ette, et kohtuistungil selgitab kohus menetluse sisu ja menetluslikku olukorda. Vastavalt

§ 351

lgle 1 arutab kohus pooltega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest.

§ 401

lg 1 järgi peab kohus pärast tõendite uurimist menetluse seisu ja selle lõpetamise väljavaateid pooltega arutama ning lg 2 järgi pärast tõendite uurimist pooltelt ka küsima, kas nad soovivad asja arutamist täiendada. Kõiki neid kohustusi on maakohus käesoleva asja lahendamisel eiranud. Ringkonnakohtu hinnangul moodustavad need rikkumised tervikuna õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumise. Menetluse juhtimist korraldas maakohus

  1. novembri 2017 määrusega (hagi menetlusse võtmine), kohtujuristi
  2. novembri 2017 ekirjaga,
  3. detsembri 2017 määrusega (hageja taotluste lahendamine) ja
  4. veebruari 2018 määrusega (vastuväite lahendamine). Seejärel pidas maakohus
  5. veebruaril 2018 istungi. Üheski menetlust juhtivas dokumendis ega istungil ei andnud kohus pooltele tähtaegu taotluste ja seisukohtade esitamiseks ega lõpetanud muul viisil eelmenetlust. Samuti ei eristanud kohus istungi olulisi etappe (võimalikud eelmenetluse toimingud ja asja sisuline arutamine) ega täitnud selgitamiskohustust.
  6. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud on esile toomata ja eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses täitmata (vrd Riigikohtu
  7. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, 6

(7)p 12 teine lõik). Puuduliku eelmenetluse tõttu ei ole võimalik ringkonnakohtul asja sisuliselt ise lahendada ning maakohtul tuleb läbi viia kohane eelmenetlus.
  1. Hageja kaebuse menetluslikud taotlused (tunnistajate ülekuulamine) saab maakohus lahendada asja uuel läbivaatamisel. Ringkonnakohus selgitab, et hageja ei saa praegu enam uuesti taotleda
  2. veebruari 2018 istungi protokolli parandamist, vaid võib oma
  3. veebruari 2018 taotluse ja

§ 53

lg 4 põhjal edasises menetluses üksnes tugineda väitele, et protokoll on ebaõige. 16.

§ 173lg 3 järgi otsustatakse menetluskulude jaotus asja uuel läbivaatamisel.

/ allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.