KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. juuni 2018. a Tallinn Kriminaalasja number 1-17-5313 Kohtukoosseis Orvi Koik, Ivi Kesküla ja Sten Lind Kr

§ 2742lg 1 alusel seoses menetluse mõistliku aja möödumisega.

2.2

§ 2742

lg 2 kohaselt teha otsus teatavaks Tallinna Ringkonnakohtu esimehele Villem Lapimaale. 2.3 Mõista Eesti Vabariigilt YY kasuks välja kokku 2 277,50 eurot (sh käibemaks), menetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. 2.4 Jätta rahuldamata YY taotlus apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks. 2.5 Õigeks mõista XX süüdistuses KarS § 376 lg 1-§ 22 lg 3 järgi. 2.6 Mõista Eesti Vabariigilt XX kasuks välja kokku 1 972,50 eurot (sh käibemaks), menetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

1. Süüdistatava YY kaitsja Silver Reinsaare apellatsioon rahuldada osaliselt.
2. Süüdistatava XX kaitsja Ilmar Strausi apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS:
3. YY süüdistatakse selles, tema toimetas tahtlikult XX kaasabil 24.11.2014 kella 18:13 ajal Läti Vabariigist Ikla piiripunkti kaudu Eesti Vabariiki veoauto MAN [XXXXXX] järelhaagises [XXXXX] maksumärgistamata sigarette – sada viiskümmend

§ 2742lõike 1 alusel ning YY menetluskulud jätta riigi kanda.

3.2 Kaitsja Straus taotleb tühistada

1. aprilli 2018 Pärnu Maakohtu otsus kriminaalasjas nr 117-5313 ja teha uus otsus, millega XX mõistetakse esitatud süüdistuses täielikult õigeks. Mõista Eesti Vabariigilt XX kasuks viimase poolt käesolevas kriminaalasjas kantud menetluskulud vastavalt kohtule esitatud aruandele.
2. Apellant Reinsaar asub seisukohale, et maakohus on enda argumentide esitamisel omistanud märkimisväärse tähtsuse ESS § 1111 lõigete 2 ja 3 ning

§ 901lõike 2 alusel sideettevõtjatelt saadud andmete protokollidele.

Need protokollid tulnuks aga tõendite kogumist välja arvata. Euroopa Liidu kohus on 21.12.2016 otsuses ühendatud kohtuasjades nr C-203/15 (Tele2 Sverige AB) ja C-698/15 (Secretary of State for the Home Department) leidnud, et sideandmete kogumine ja säilitamine ei saa toimuda täielikult kõigi isikute suhtes, kelle puhul pole riigiasutustel andmeid, et tegemist võib olla kurjategijatega. Lisaks ilmneb Euroopa Liidu kohtu lahendist, et siseriiklikult peaks taoliste andmete saamiseks olema liikmesriigi õigusnormides kehtestatud materiaal- ja menetlusõiguslikud tingimused. Taolisi piiravaid õigusnorme Eesti siseriiklik õigus ei kehtesta, mistõttu tuleb ESS § 1111 lõiked 2 ja 3 ning

§ 901lõige 2 jätta kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega.

See muudab aga kõnealused andmed lubamatuks tõendiks, millele ei oleks kohus tohtinud tugineda. Lubamatule tõendile tuginemine moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise

§ 339lõike 2 tähenduses.

4.1 Kaitsja palub ringkonnakohtul asja juurde nõuda sideandmete nõudmise load ning veenduda vahetult, et nende andmete saamine ei vastanud antud juhul kummalegi Euroopa Liidu kohtu praktikas nimetatud tingimusele. 1) Siseriiklik õigus ei kehtesta raskete kuritegude kataloogi, mille puhul on sideandmete nõudmine lubatud. 2) Kriminaalasjas pole esitatud taotluseid lubade saamiseks. Ka lube endid ei ole põhjendatud. Sisult on tegemist määruse tunnustele vastava loaga, mis peab olema põhjendatud lisaks Euroopa Liidu kohtu praktikas väljendatud seisukohtadele ka tulenevalt

§ 145lõike 1 p-st 1.

Menetleja (

§ 16

lg 1) luba menetlustoimingu tegemiseks ei ole iseseisev menetlusdokumendi alaliik. Tegemist on otsustusega, mis oma olemuselt vastab määruse (

§ 145

) tunnustele ja tuleb seega teha määruse vormis (RKKKo 3-1-1-1-17 p 55 ja 3-1-1-14-14 p 796). Seega 4 tuleb sideandmete nõudmise luba vormistada prokuratuuri kirjaliku põhistatud määrusena. Sideandmete nõudmise lubade põhiosa on täpsemalt öeldes kolm rida pikk ning selles sisaldub deklaratiivne ja kontrollimatu väide, et muude toimingutega on vajalike andmete saamine võimatu. Lubades ei sisaldu põhjendusi, miks menetleja nii leiab. 4.2 Apellant taotleb YY õigeksmõistmist ka seetõttu, et kohtu poolt vastuvõetud tõendikogum ei ole piisav tuvastamaks YY tegevuses subjektiivse koosseisu olemasolu. Maakohtu otsuse pinnalt ei ole arusaadav, millele tuginevad väited, et YY teadis enda poolt veatava veose keelatust, et veose sisuks on sigaretid, et nendel sigarettidel polnud maksumärke ning et tegemist on sigarettidega sedavõrd suures koguses. Maakohus on nende asjaolude tõendatuks lugemisel jätnud enda põhjendustesse argumentatsioonilüngad, mis on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lõike 2 tähenduses.

4.3 Kohus on otsuse

1. leheküljel tuginenud tunnistaja EE ütlustele ja OÜ T pearaamatu andmetele. Nende andmete pinnalt leiti, et OÜ T välisriikide klientidele arveid ei olnud esitanud. Sellest on omakorda järeldatud, et OÜ T ei teostanud rahvusvahelisi autovedusid. Taolised järeldused on aga meelevaldsed, kuivõrd pearaamatus kajastatakse üksnes raamatupidamiskandeid, aga mitte seda, kuhu ja millisel põhjusel millist toodet transporditi. OÜ T tegeles ka rahvusvaheliste autovedudega, kuid seda vaid Eesti ettevõtetele. Ka K OÜ on nii tegelikkuses kui ka LL-ga peetud e-kirjade vahetuse pinnalt arusaadavalt Eesti Vabariigis tegutsev äriühing. Ka Eesti ettevõtetele on võimalik osutada rahvusvahelist veoteenust. Seda on teinud ka OÜ T. Samuti on põhjendamatu viidata, et varasemalt pole OÜ T teostanud vedusid SIA-le P, OÜ-le K või AS-ile B. Kaitseversioonis pole taolisi väiteid kahtluse alla seatudki. YY on enda ütlustes kinnitanud, et OÜ T on teinud K OÜ-le ühe reisi (s.o 24.11.2014 reisi). Tõendite hindamisel pole aga vähimalgi määral hinnatud YY väidet, et varasemalt kokku lepitud veod jäid erinevatel põhjustel ära. Maakohus pole seda YY väidet märganud, sest on isiku süüga seonduvaks argumendiks pidanud asjaolu, et „tõele ei vasta, et tegemist oli esmakordse suhtlusega“. Midagi taolist pole YY väitnudki. Vastupidi – YY selgitas enda 17.12.2015 ütlustes, et ta on teostanud ainult ühe veo OÜ-le K ning teistel kordadel YY-st sõltumatutel põhjustel kauba vedu ei toimunud. YY on selgitanud, et on LLga suhelnud korduvalt ka varem. See on tõendatud ka e-kirjade ja kõneeristuste pinnalt. 4.4 Kohtus uuritud tõendite pinnalt on prokuratuuril jäänud täielikult kontrollimata võimalus, et LL või tema nimel esinenud isik tellis saadetise Läti Vabariigist Eestisse spetsiaalse eesmärgiga jätta veokijuht salasigarettidest teadmatusse. Sideettevõtjalt saadud andmete protokollist nähtub, et e-kirjades antud mobiiltelefonilt XXXXXXXXX on suheldud YY kasutuses olnud telefoniga juunis, septembris ja ka oktoobris. Seejuures on YY enda ütlustes kõneregistris olevate numbrite pinnalt selgitanud, et suhtles tellijaga vist telefoninumbri YYYYYYYYYYY kaudu. Seega on ilmne, et YY-ga suhelnud isik on vahetanud enda telefoninumbrit ning kõneregistrisse on salvestunud ka telefoninumber, millelt võeti ühendust. Kohus on ekslikult märkinud, et ainus suhtlus numbriga XXXXXXXXX on YY-l olnud 28.10.
2. Tegelikkuses ilmneb YY enda kõneeristusest, et suhtlus on toimunud ka varem. Seega on kohus otsuse
3. leheküljel ekslikult keskendunud YY väitele, et ta varasemalt pole teostanud vedusid OÜ-le K. Maakohus on seejuures enda otsuses esitanud hulgaliselt oletustel põhinevaid väiteid. Nii ei ole kohtuotsuse pinnalt arusaadav, millistele tõenditele tuginevad väited, et YY on teinud fiktiivse meiliaadressi, leidnud kontaktid sigaretimüüjatega või kasutanud omavahelises suhtluses nn teematelefone. Need väited ei tugine kohtuotsusest nähtuvalt mitte ühelegi tõendile. 5 4.5 Arusaamatuks jääb, millele tuginedes on peetud tõendatuks, et YY teadis, et tema sõiduki haagises sisalduvad justnimelt maksumärkideta sigaretid ning seda sedavõrd suures koguses. Isegi kui oleks leidnud tõendamist, et YY teadis, et tema veos või sisaldada midagi keelatut, siis jääb asjas kogutud tõendite pinnalt siiski pelgalt oletuslikuks väide, et ta teadis, et tegemist oli just maksumärkideta sigarettidega või üleüldse millegagi, mille eest võib kriminaal- või väärteokorras saada karistada. Täielikult on jäänud käsitluseta ka võimalus, et LL-na esinenud isik ka tõepoolest on tegelenud Skandinaavia riikidesse salasigarettide transportimisega kasutades pahaaimamatuid Eesti transpordiettevõtteid. Seda enam on oluline tõsiasi, et sigarettidel olid rootsikeelsed kirjad ning samaaegselt on tuvastatud, et LL elukoht asub rahvastikuregistri andmetel justnimelt Rootsi Kuningriigis. Seda võimalust toetab ka tõsiasi, et LL on siiski iga paari kuu tagant käinud mitmeteks päevadeks laevaga Eestis. Prokuratuur pole isegi üritanud välja selgitada, LL identiteeti ega välja selgitada tema rolli salasigarettide Eestisse jõudmisel. 4.6 Kohtuotsuses puudub põhjendus, millele tuginevad maakohtu järeldused, et YY oli teadlik e-posti aadressi XXX@gmail.com fiktiivsusest/ ebaõigsusest või sellest, et tegelikult taoline isik ei ole OÜ-ga K tegelikult seotud. YY karistusõigusliku vastutuse tuvastamiseks peaks asjas esinema ikkagi selged tõendid sellest, et YY teadis e-posti aadressi ebaõigsusest ja sellest, et tema sõidukisse laetakse maksumärkideta sigaretid. Maakohtu otsuse põhjendustes on käsitletud üksnes süüdistusversiooni toetavaid asjaolusid. Nende tõendite pinnalt aga säilivad tõsised argumentatsioonilüngad, mille tulemusena pole mitmete YY vastutuse seisukohalt oluliste asjaoludeni jõudmise teekond jälgitav. Arusaadav ei ole, millele tuginedes on loetud tõendatuks, et YY teadis järgmistest asjaoludest: sellest, et e-posti aadress XXX@gmail.ee fiktiivsusest; sellest, et tema sõidukisse laeti keelatud kaupa; sellest, et tema sõidukisse laeti sigarette; sellest, et tema sõidukisse laetud sigarettidel polnud maksumärke; sellest, et tema sõidukisse laetud maksumärkideta sigarettide kogus oli suur; sellest, et LL pole seotud OÜ-ga K; sellest, et OÜ K ei oma suhteid B AS-iga või SIA-ga P. Sisuliselt on kõigi nende asjaolude teadmist YY-le maakohtu otsuses ette heidetud. Samas ei kinnita nendest asjaoludest teadmist mitte ükski maakohtu poolt uuritud tõend ning otsuse pinnalt ei ole ka arusaadav, miks maakohus neid asjaolusid tuvastatuks on lugenud. Kohus pole nõuetekohaselt tuvastanud YY teadmist käesoleva apellatsiooni p-s 36 nimetatud asjaoludest. See moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise

§ 339lõike 2 tähenduses. Kaitsjad taotlevad seetõttu tõendite ümberhindamist ja YY Kar

S § 376 lõike 1 järgi õigeksmõistmist. 4.7 Alternatiivina taotleb kaitsja kriminaalmenetluse lõpetamist

§ 2742

lõike 1 alusel leides, et karistuse kergendamine ei ole käesolevas asjas piisav meede mõistliku menetlusaja rikkumise kompenseerimiseks. Asjas ei ole vaidlust, et YY õigust mõistlikule menetlusajale on rikutud. Seda möönis kohtuvaidluses ka prokurör. Käesoleval juhul on viidatud

§ 306

lg 1 p-le 61 ja väidetud, et mõistliku menetlusaja rikkumise kompenseerib karistuse kergendamine. Maakohus on otsuse tegemisel jätnud aga kohaldamata

§ 306

lg 1 p-s 6 nimetatud tingimuse: lahendada küsimus sellest, milline karistus tuleb YY-le mõista.

§ 306

lõike 1 ülesehitusest järeldub, et esmalt tuleb lahendada karistuse küsimus selliselt, kui mõistlikku menetlusaega poleks rikutud ning alles seejärel saab toimuda selle karistuse kergendamine. KarS § 306 lg 1 p 61 ei ole osa karistuse mõistmisest KarS § 56 lg 1 ja

§ 306

lg 1 p 6 tähenduses vaid tegemist on iseseisva menetlusliku alusega karistuse kergendamiseks. Arvestades isikule etteheidetud kuriteo olemust ja asjaolu, et YY ei ole varasemalt karistatud, oleks suure tõenäosusega YY-le tema süüdimõistmise korral mõistetud samasugune karistus, nagu lõppastmes YY-le mõisteti, ka juhul, kui mõistlikku menetlusaega ei oleks rikutud. Seega ei ole reaalselt YY-le mõistetud karistuse kergendamist

§ 306lg 6 1 p 61 tähenduses toimunudki.

Mõistliku menetlusaja rikkumine on jäänud asjakohase kompensatsioonita. Karistuse kergendamine ei ole meede, mis mõistliku menetlusaja rikkumist reaalselt kompenseeriks, sest arvestades etteheidetavat kuritegu ja YY isikut, ei ole konkreetse kuriteo eest võimalik mõista sellist karistust, mida oleks veel omakorda

§ 306lg 1 p 61 alusel võimalik kergendada.

Neil põhjustel on antud olukorras sobiv õiguskaitsevahend

§ 2742lõike 1 alusel kriminaalmenetluse lõpetamine.

5. Apellant Ilmar Straus asub seisukohale, et maakohtu otsuse põhjendused on lünklikud, vastukäivad ja mittejälgitavad, mis on

§ 3051lg 1 rikkumine.

Süüdistatava XX puhul on jäänud tõendamata nii kaasaaitamistegu, kui ka kahekordne tahtlus. 5.1 Süüdistuses on esitanud väited selle kohta, et:

1. a)XX sines sõiduautoga Mercedes-Benz (XXX XXX) Eesti Vabariiki Ikla piiripunkti kaudu 24.11.2014 kell 18:00, s.o. 13 minutit enne YY-t;
2. b)pärast piiriületust telefoni teel vesteldes ja andes nõu YY-le, tugevdas ja kindlustas YY teo toimepanemise tahet, mis on käsitletav vaimse ehk intellektuaalse kaasaaitamisena. Seega süüdistuse kohaselt koosnes kaasaaitamise tegu kahest osast: 1) ees sõitmisest ja 2) telefoni teel Y nõustamisest. Apellant leiab, et kaasaaitamistegu oli vaid sellisel juhul, kui X sõitisY auto ees ja nõustas-t selliselt, et see nõustamine aitas Y-l väidetavat tegu toime panna. Puudub vestluse sisu ja muud tõendid, mis kinnitaks vaimset ning intellektuaalset kaasaaitamist. Isegi kui vestlus leidis aset, siis seda vestlust menetluses esitatud pole. Pole ka muid tõendeid, mis tõendaks X poolt vaimset ja intellektuaalset kaasaaitamist. 5.2 Kohtuotsuse (lk 14, alt neljas ja kolmas rida) kohaselt seisnes XX abi veokil väikese ajavahega ees sõitmises, et hoiatada YY-t võimalikest tollipatrullidest, mis kujutab endast teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilise kaasabi osutamist. Kohtuotsuses pole viidatud ühelegi tõendile, mis tõendaks, et X oleks teel tolli- või politseikontrollist möödumisel helistanud Y-le. 24.11.2014 oli tollikontroll teel väljas ja pidas Y kinni. Pole tuvastatud ühtegi kõnefakti X ja Y vahel ajal (samuti varem ega hiljem), kui X väidetavalt möödus tollikontrollist. Pole tõendatud isegi kõne toimumise fakti, rääkimata kõne sisust. Kohtuotsuses pole jälgitavalt põhjendatud, kuidas kohus jõudis järeldusele, et X ülesandeks oli Y-t hoiatada teel olevate tollipatrullide eest. 5.3 Maakohus on meelevaldselt omistanud X-le võõra telefoninumbri. Kohtuotsuses on tõenditena üles loetletud telefonid, numbrid IMEI koodid. Siis on viidatud telefoninumbrite seostamisele telefoniside mastidega. Samas pole kohtu järeldusi tõenditega seostatud või on järeldused üllatavad. Kohtuotsuse kohaselt (lk 13, ülalt kolmas lõige) viibis XX oma sõiduautoga Mercedes–Benz 24.11.2014.a. kell 16:53 kuni 18:00 Läti Vabariigis. Edasi märgib kohus, et abonentnumber XXXXXXXXX on samuti samal ajal viibinud Lätis. Kohtu hinnangul saab eelnevast järeldada, et abonentnumbreid YYYYYYYYYY ja XXXXXXXXX kasutas 24.11.2014.a. üks ja sama isik ning selleks isikuks oli XX. Selline kohtu järeldus on üllatav. XX-l pole kunagi olnud ega tema valdusest pole kunagi leitud telefoni, milles oleks kasutatud kõnekaarti numbriga XXXXXXXXX. XX pole kunagi kasutanud abonentnumbrit XXXXXXXXX. XX seostamine abonentnumbriga XXXXXXXXX on meelevaldne. Kuna puudub kaasaaitamise teo teine pool - väidetav telefoni teel põhiteo toimepanemist aitav nõustamine - siis puudub ka kaasaaitamise tegu. 5.4 Kohus on väljunud süüdistuse raamidest, mis on

§ 268lg 1 rikkumine.

Kohtuotsuse kohaselt on Y ja X korduvalt sõitnud Lätti ja siis tagasi sõitnud nii, et X sõidab ees ja Y autoga taga. Sellist süüdistust pole X-le esitatud. Isegi kui mingid sõidud Lätti toimusid, siis 7 tuleb eeldada, et kõik sõidud Lätti oli seaduslikud. Mitte mingisuguseid rikkumisi pole X ega Y puhul varasemate väidetavate sõitude puhul tuvastatud. Seaduslikest sõitudest ei saa kohus tuvastada “kuritegelikke mustreid” ja seega tuleb viited väidetavatele varasematele sõitudele jätta tähelepanuta. X väidetav piiriületamine 13 minutit enne Y-t ei moodusta iseseisvalt kaasaaitamise tegu kui sellist. Vastavalt

§ 7

lõikele 3 tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. 5.5 X-l puudus kahekordne tahtlus. Kohus on otsuse põhjendavas osas läinud mööda kaitse väitest, et XX-l, kui väidetaval kaasaaitajal, puudus kahekordne tahtlus. Kohtuotsuses puuduvad igasugused jälgitavad põhjendused selle kohta, kuidas kohus jõudus järeldusele, et XX-l oli olemas teadmine, et-Y veab maksumärkideta sigarette, ehk soovib toime panna just nimelt tubakatoodete käitlemise korra rikkumist (s.t. et X-l oli olemas tahtlus ka väidetavalt YY poolt toimepandava teo suhtes). X-l puudus igasugune teadmine, mida YY poolt juhitava autoga veeti. Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (RKKKo nr 3-1-197-09, p 7.4.). Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. (RKKKo nr 3-1-1-6-11, p 13.6). 5.6 Põhjenduste osas, kus kohus peaks põhjendama (kahekordse) tahtluse olemasolu (otsuse lk 15, ülalt teine lõige) on kohus tsiteerinud ainult seadust ja esitanud siis asjasse puutumatud üksteisele vastukäivad väiteid. Esimeses lauses toob kohus välja, et tahtlus jaguneb kavatsetuseks, otseseks ja kaudseks tahtluseks. Seejärel on otsuses tsiteeritud KarS § 16 lõiget 2, mille kohaselt isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Kolmandana nendib kohus, et “nõuab põhjalikku planeerimist ja läbimõeldud tegutsemist, et üles seada reaalselt eksisteeriva ettevõtte nimel fiktiivne meiliaadress, valida välja isik, kes välja valitud ettevõtet võiks esindada”. Sama lõigu lõpus on kohtu järeldus: “käesoleval juhul ei ole oluline, kumma osalise rolliks oli kontaktide leidmine või kes konkreetse plaani välja töötas, oluline on, et YY ja XX töötasid ühiselt ja kooskõlastatult eesmärgi nimel, milleks oli suures koguses maksumärgistuseta ja nõuetele mittevastavate tubakatoodete edasitoimetamine”. Kohus ühelt poolt ütleb, et kogu veo asjaajamine nõuab planeerimist, kuid siis leiab kohus korraga, et polegi oluline, kes planeerimisega tegeles. Kuid, kuidas kohus jõudis tahtlust põhjendavas osas järeldusele, et XX tahtlus hõlmas ka YY poolt toimepandavat maksumärkideta sigaretivedu, on otsusest üldse välja jäetud. Lisaks pole XX kunagi süüdistatud väidetava põhiteo planeerimises, kontaktide leidmises ega meiliaadresside loomises. Kaasaaitamise puhul ei piisa lihtsalt teadmisest, et midagi keelatud on käsil. Tubakaaktsiisipettus on väga spetsiifiline tegu ja seepärast eeldab spetsiifilist teadmist. X-l puudus igasugune teadmine, mida vaidlusaluse veokiga veetakse. Isegi, kui väita, et isikul oli tahe toime panna kaasaaitamistegu, ei tähenda see seda, et isikul tahe hõlmas ka põhitegu. Nii näiteks on autojuhtide hulgas on levinud komme vilgutada vastutulevatele autojuhtidele sõidukitulesid, kui teel asub mõni politseipatrull. Selline vilgutaja hoiatab vastutulijaid politsei eest kindlasti tahtlikult, kuid “vilgutajal” puudub tahe vastutuleva autojuhi (võimaliku) põhiteo suhtes, mis iganes see ka ei ole. Väidetav salastatuse aste või konspireerimise tase ei asenda kohustust tõendada kahekordse tahtluse olemasolu. Kohtuotsusest võib teha järelduse, et väidetav kõrge 8 konspireerimise tase tõendab iseenesest süüteokooseisu puuduvaid elemente. Kaitsja selle seisukohaga ei nõustu. Isegi, kui isikul oli tahtmine panna toime kaasaaitamistegu ja sellega käis kaasas väidatav konspiratsioon, siis see ei tõenda veel kaasaaitaja tahet põhiteo suhtes. PROKURÖRI SEISUKOHT: 6. Prokurör palub jätta süüdistatavate kaitsjate apellatsioonkaebused rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 25. aprilli 2018 kohtuotsus muutmata. 6.1 Sideettevõtjalt andmete nõudmise lubade puhul on tegemist nn vabatõendiga

§ 63lg 2 tähenduses.

Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-105-06 toonud välja, et

§ 63

lg-s 2 sätestatu kohaselt aga on lubatud sama paragrahvi esimeses lõikes loetlemata tõendiliike (nn vabatõendeid) kasutada väga kitsalt vaid menetluse enese kulgu puudutavate asjaolude tuvastamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-142-05). Menetluse kulgu puudutavateks asjaoludeks on näiteks menetlustähtaegade järgimist, menetlejate pädevust, mingi menetlustoimingu lubatavust jne puudutavad asjaolud. Kaitsjad ei ole senise kriminaalmenetluse jooksul kordagi seadnud kahtluse alla sideettevõtjalt andmete nõudmise lubasid ega saadud andmete alusel koostatud protokolle - ei kaitseaktis, ei kohtulikul uurimisel tõendite (protokollide) esitamisel ja avaldamisel, ega kohtuvaidluses. Samuti ei ole kaitsjad maakohtult taotlenud vabatõendina (

§ 63

lg 2) sideettevõtjaltandmete nõudmise lubade vastuvõtmist, kuigi need olid kriminaaltoimikus kaitsjate valduses olemas. Apellatsioonis ei ole toodud ühtegi põhjust, miks ei ole vaidlusaluseid lubasid maakohtule esitatud ja sellega seonduvat probleemi kohtus arutatud. Kuna kaitsjad aktsepteerisid ja pidasid nimetatud tõendeid lubatavaks, siis ei ole ka maakohus antud teemat kohtuotsuses käsitlenud. Prokurörile näib, et YY kaitsjad, nähes, et kohtuotsuses on üheks kaalukamaks tõendiks osutunud sideettevõtjalt saadud andmed (nn kõneeristuse andmed), on asunud aktiivselt otsima võimalusi ebasobivast tõendist „vabanemiseks“. Prokuröri hinnangul ei saa pidada seaduspäraseks kaitsetaktikat, kus esimese astme kohtus jäetakse osa kaitsja vastuargumente esitamata, et siis nendega esimest korda ja prokuratuurile üllatuslikult tulla välja apellatsioonimenetluses. Sellise praktika tagajärjel sisuliselt eemaldatakse maakohus mingites olulistes küsimustes õiguslikust diskussioonist (st kohtule ei antagi võimalust antud küsimust lahendada) ning ringkonnakohus muutub seeläbi justkui esimese instantsi kohtuks. Seesugune üllatav kaitsja taktika on kahtlemata vastuolus poolte võrduse ning ausa ja õiglase kohtupidamisega, mis omakorda on tihedalt seotud kohtumenetluse võistlevuse põhimõttega. Kokkuvõtvalt tuleb asuda seisukohale, et vaidlusaluses küsimuses ei saa maakohtule teha ühtegi etteheidet, kuna kohus ei ole kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Vastates kaitsjate etteheidetele sisulisemalt tuleb esmalt välja tuua, et Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-51-14 käsitlenud

§ 901

toimingu vastavust Põhiseadusele Euroopa Kohtu otsuse valguses ja asunud seisukohale, et

§ 117

koostoimes andmete säilitamise regulatsiooniga elektroonilise side seaduses ei ole vastuolus põhiseadusega ulatuses, mis võimaldab taotleda ja kasutada sideettevõtja andmeid kriminaalmenetluses. Järgnevalt tuleb nõustuda, et kriitika sideettevõtjalt andmete nõudmise lubade põhistamise osas on osaliselt põhjendatud, mis aga ei tähenda, et tegemist oleks automaatselt lubamatu tõendiga. Siinkohal tuleb nentida, et lubade põhistamise ulatus on seotud nimetatud ajal valitsenud menetluspraktikaga ja asusaamaga prokuratuuri poolt väljastatavate lubade motiveerimise mahust. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-1-15 välja toonud, et tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt nt 3-1-152-09, p 11.1). Prokurör leiab, et isegi kui asuda seisukohale, et sideettevõtjalt andmete nõudmise load ei ole piiavalt motiveeritud, ei ole tõendi kogumise korda oluliselt rikutud. 9 Nimelt lubade piisava põhistuse korral oleks sideettevõtjatelt saadud täpselt samad andmed ja tulemuseks oleks samad tõendid (s.o sideettevõtjalt saadud andmete protokoll), millele maakohtu otsuses on tuginetud. Seega mõtteliselt rikkumise eemaldamisel ei oleks tulemus muutunud. Samuti on Riigikohus lahendis nr 3-1-1-14-14 sedastanud, et jälitustoimingu loa põhistamatus enne 01.01.2013 kehtinud

§ 111

kohaselt ei too kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust. Kriminaalasja lahendav kohus on õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi. Sideettevõtjatele päringu koostamine oli kohtueelses menetluses põhjendatud ja vältimatult vajalik. Olukorras, kus kinni oli peetud veoauto suure koguse Eesti maksumärgiga märgistamata sigarettidega ja veoki juhi valdusest kinnipidamisel leitud ühes mobiiltelefonis puudus sim-kaart, oli püstitatud uurimisversiooni ja menetletava kuriteoga seotud isikute kindlakstegemiseks veoki juhi YY ja võimaliku kuriteo kaasaaitaja XX kasutuse olevate abonentnumbrite ja mobiiltelefonide suhtes kõneerituse teostamine sisuliselt ainuvõimalik menetlustoiming. Maksu- ja Tolliameti piiriületuste automaatse numbrituvastuse süsteemist (ANTS) nähtus YY ja XX poolt juhitavate sõidukite riigipiiri ületused, millest joonistus välja kindel muster, mis omakorda viitas kuriteo suuremale ulatusele ja organiseeritusele. Kriminaalmenetlusega tuli tuvastada isikute omavaheline suhtus ningvõimalikud kuriteo kaasosalised. Samuti oli vaja tuvastada, kes on tellimuskirjades LL-na esineva ja abonentnumbrit XXXXXXXXX kasutav isik ja tema suhtlus teiste isikutega. Lisaks oli vaja tuvastada isikute viibimise asukohad kõne teostamise hetkel, et seeläbi tuvastada nende kasutuses olevad kõnekaardid ja omavahelised seosed. Antud hetkel ei olnud teada isikuid, kes teaksid kuriteo toimepanemise asjaolusid ja keda oleks saanud menetlust kahjustamata üle kuulata. Isikute kasutuses olevad kõnekaardid viitasid selgelt kuriteo hoolikale organiseeritusele ja konspiratiivsusele. Objektiivsete kohtukõlbulike tõendite kogumine kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks kriminaalmenetlust kahjustamata oli menetluse asjaolusid arvestades muude uurimistoimingutega oluliselt raskendatud või välistatud. Seega olid päringud elektroonilise side ettevõtjatele kohtueelse uurimise käigus põhjendaud ja vältimatult vajalikud. 6.2 Ei saa nõustuda apellatsioonis toodud seisukohaga, et maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt ja ei ole arvesse võtnud kaitseversiooni. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et YY juhitava veoauto haagisest leiti suures koguses Eesti maksumärgiga märgistamata sigarette. Keskne vaidlus puudutab YY subjektiivset külge ning XX puhul kaasaaitamistegu ja tahtluse olemasolu. Soovimata korrata otsuses toodud seisukohti tuleb märkida, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seejuures on kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav ja arusaadav. Otsuse motiveerivas osas on peatükkide kaupa välja toodud kohu mõttekäik ja analüüs kõikide tõendamiseseme asjaolude suhtes. Kohtuotsuses on vastatud kaitsjate poolt tõstatatud küsimustele. Seejuures tuleb otsuses tahtluse tuvastamisel lugeda kohtu põhjendusi tervikuna, mitte ainult tahtluse alajaotist, milles viidatakse otsuse eelnevale analüüsile. Lisaks analüüsis prokurör süüdistavate käitumist ja seeläbi nende süüdistavate tahtlust kuritegu toime panna süüdistuskõnes, mis on ka kirjalikult kohtule esitatud, mistõttu palub prokurör süüdistuskõne lugeda käesolevate seisukohtade osaks. Riigikohus on korduvalt oma lahendites märkinud, et vaieldamatult saab isiku teoeelne ja järgne käitumine anda teavet lisaks objektiivsetele tehioludele ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta. Seejuures tuleb arvestada sündmuste käiku tervikuna ning anda neile üldhinnang. (3-1-1-142-05) Ka käesolevas kohtuasjas tuleb YY ja ka XX tahtlust hinnata läbi nende käitumise s.o läbi objektiivsete tehiolude. Nagu YY kaitsjad on apellatsioonis tabavalt märkinud: „Ei jää kahtlust, et sideandmete protokollideta oleks YY KarS § 376 lõike 1 järgi õigeks mõistetud. Seda kaitsjad ringkonnakohtult taotlevadki“. Seega teatud mõttes möönavad ka kaitsjad, et sideettevõtjalt saadud andmete valguses on YY tegevust keeruline selgitada. 10 Siinjuures tuleb nõustuda, et nn kõneeritustel on YY ja XX süü tõendamisel keskne roll. Lisaks sellele, et süüdistavate ütlused on mitmes osas vastuolus kogutud tõenditega ja sisaldavad seetõttu mitmeid valeväiteid, on nii kohusotsuses kui ka süüdistukõnes välja toonud erinevad asjaolud, mis kogumis viitavad YY ja ka XX poolt tahtlikule tubakatoodete käitlemise korra rikkumisele s.o nende teadmisele ja tahtlusele toimetada Eesti Vabariiki maksumärgiga märgistamata ja teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatooteid. YY ja LL-na esineva isiku (XXX@gmail.com) omavahelisest kirjavahetusest ei nähtu kordagi, et mõni kaubavedu oleks ära jäänud, või et veosega oleks varem esinenud mingeidki probleeme. Kirjavahtuse järgi toimuks justkui igapäevane veose tellimuse täitmine. Varasemate kaubavedude ära jäämist ei kinnita ka ükski kogutud tõenditest. Ei ole eluliselt usutav, et YY, olles neli korda käinud Lätis kaubal järgi, mis kõik on teadmata põhjustel ära jäänud, läheb viiendat korda uuesti kaubale järgi, seejuures (e-posti teel) ühtegi küsimust esitamata. 26.11.2014 ülekuulamisel, mille prokurör kohtule esitas ütles YY „Kuskil reedel 21.11.2014 helistati ja küsiti, kas tegelen transpordiga. Mina vastasin, et tegelen küll ja küsisin palju kaupa on. See on transpordis täiesti tavaline, et pakutakse maili teel või telefoni teel kiireloomulisi vedusid“. Antud ütlusega püüdis YY näidata, et veose pakkumine tuli temale tundmatult isikult kiireloomulisena ja justkui ootamatult. Samas on prokurör süüdistuskõne ja kohus otsuses välja toonud, et YY on suhelnud „LL“ nimelise isikuga eelnevalt vähemalt neljal korral seoses plastiktoodete toomisega Riiast Tallinnasse. Ekirjadest nähtub, et üksteist sinatatakse ja kutsutakse eesnimega. Selliste eksitavate ütluste andmiseks pidi YY-l olema mõjuv põhjus. Kohus on veenvalt välja toonud, et YY ja XX olles tuttevad ja omades isiklikke tavapärased telefoni abonentnumbreid, suhtlesid omavahel anonüümsete kõnekaartidega. Tõendamist on ka leidnud, et LL ei ole kunagi töötanu OÜ-s K ja nimetatud ettevõte ei ole kunagi sellist e-posti aadressi kasutanud. Rahvastikuregistri andmetel on Eestis ainult üks LL, kelleks oli 72-aastane Rootsis elav väliseestlane. Tuvastamist on leidnud, et ajal mil abonentnumber XXXXXXXXX (mis on e-kirjadel märgitus LL kontaktiks) tegi Eestis telefonikõne, viibis LL väljaspool Eestit. Kohtule ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis veenvalt lükkaks ümber kohtuotsuse põhisused või kinnitaks kaitsjate seisukohti. 6.3 Prokurör edastas kohtule kriminaalasjas nr 14930000460 kohtueelsel uurimisel tehtud menetlustoimingute kokkuvõte kuupäevade kaupa. Käesoleva hetke seisuga on kriminaalmenetlus YY suhtes kestnud 3 aastat ja 7 kuud. Tuleb nõustuda, et krimimaalmenetluse jooksul on olnud mitmeid seisakuid ja passiivseid perioode, mida ka prokurör karistuse mõistmisel palus kohtul arvestada. Siiski on prokurör arvamusel, et antud hetkel ei ole kriminaalmenetluse mõistlik aeg ületatud ja kriminaalmenetluse lõpetamine

§ 2742lõike 1 alusel ei ole põhjendatud.

Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-109-15 sedastanud, et kriminaalmenetlus lõpetatakse

§ 2742

lg 1 alusel üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. Lisaks ei ole kriminaalmenetluse lõpetamine

§ 2742

lg 1 alusel suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele (nt 3-1-1-63-13, p 17). Kriminaalmenetluse lõpetamine

§ 2742

lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. Kaitsja ei esitanud kriminaalmenetluse lõpetamise taotlust maakohtus, millest tulenevalt võib järeldada, et ta pidas kohtuasjas lõpliku lahendi saamist mõistliku aja jooksul võimalikuks. Käesoleval hetkel on kriminaalasi ringkonnakohtu menetluses, milles toimub kohtuotsuse kuulutamine 28. juunil 2018. Prokuröri hinnangul ei ole edasises menetluses ette näha olulisi viivitusi, mistõttu on 11 kriminaalasja arutamine mõistliku aja jooksul võimalik. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-6415 välja toonud, et

§ 2742

lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule (3-1-1-14-14, p 660). Lisaks tuleb välja tuua, et Pärnu Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud kriminaalmenetlusele kulunud aega ja seetõttu süüdistavate karistust kergendanud. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 7. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsioonide motiividega, prokuröri seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. 7.1 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha apellandi Silver Reinsaare apellatsioonis toodule, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339

lg 2 tähenduses, kuna on tuginenud kohtuotsuse tegemisel sideettevõtjatelt saadud andemetele, mis on lubamatud tõendid. Esiteks ei ole kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus süüdistatav YY ega tema kaitsja osutanud nimetatud tõendile kui lubamatule tõendile (kd 2 lk 106), ka ei ole ükski kohtumenetluse pool kahtluse alla seadnud protokolli usaldusväärsust. Seega ei ole maakohtus nimetatud tõendeid kahtluse alla seatud ega kogutud tõendile vastu vaieldud, s.t tegemist oli lubatud tõendiga, siis on asjakohatu apellandil viidata nimetatud asjaoludele alles apellatsioonis. Jättes maakohtus nimetatud tõenditele kui lubamatutele tõenditele viitamata ning nõustudes tõendite juurdevõtmisega ja avaldamisega, pole apellandil alust apellatsioonis ka maakohtule ette heita otsuse tegemisel sideettevõtjatelt saadud andmetest sisalduva teabe kajastamist või selle kui usaldusväärsele tõendile tuginemist ja kasutamist karistusõigusliku hinnangu andmisel. Kolleegium märgib, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes, kuna sellega ei kaasnenud ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse tegemist. Kolleegium peab lisaks vajalikus märkida, et kaitsja Reinsaare apellatsioon on oma olemuselt vastuoluline, nii palub kaitsja tõendite ümberhindamist, toetudes oma väidetes seejuures tõenditele, mille lubamatuks tunnistamist taotleb. 7.2 PS § 152 lg 1 sätestab, et kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. YY kaitsja Silver Reinsaar ei taotle aga ESS § 1111 lg-te 2 ja 3 ning

§ 901

lg 2 põhiseadusvastaseks tunnistamist ja sellest tulenevalt nende kohaldamata jätmist, vaid põhjusel, et Eesti Vabariigi siseriiklik õigus ei vasta Euroopa Liidu õigusega kehtestatud tingimustele. Nii õiguskantsler kui Riigikohus on leidnud, et sideandmete kogumise ja töötlemise normistik ei ole vastuolus põhiseadusega (vt nt RKKKo 3-1-1-51-14; http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/elektroonilise_side_seaduse_s s_111_1_alusel_sideandmete_tootlemise_pohiseadusparasus.pdf). Kuigi Riigikohus on haldusasjades tõepoolest korduvalt tunnustanud Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevate riigisiseste normide kohaldamata jätmist (RKHKo 3-3-1-85-07, p 38; RKHKo 3-3-1-33-06, p 35), märgib ringkonnakohus, et formaalses mõttes on Euroopa Kohtu eelotsused siduvad üksnes eelotsustust taotlenud kohtule. 7.3 Kaitsja poolt viidatud liidetud kohtuasjas C-203/15 ja C-698/15 (edaspidi Tele2 Sverige AB) tehtud otsuse näol on tegemist justnimelt eelotsusega. Samas möönab ringkonnakohus, et just eelotsuste tegemisel on Euroopa Kohus loonud hulga õiguse üldpõhimõtteid, mille tähendus ulatub konkreetsest kohtuasjast kaugemale, nagu näiteks põhimõte, et konflikti 12 korral on Euroopa Liidu õigus liikmesriigi õiguse suhtes ülimuslik. Ringkonnakohus leiab, et Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevate riigisiseste normide kohaldamata jätmine kriminaalasjas võib tulla kõne alla üksnes siis, kui konkreetses kriminaalasjas on tõend saadud Euroopa Liidu õigusest hälbivalt. See, kuidas toimida Euroopa Liidu õigusega vastuolus oleva õigusnormiga üleüldiselt, on seadusandja otsustada. 7.4 Kaitsja poolt viidatud kohtuasjas Tele2 Sverige AB selgitas Euroopa Kohus, et pärast direktiivi 2006/24/EÜ kadumist reguleerib Euroopa Liidus elektroonilise side andmete säilitamist ja nendele juurdepääsu jätkuvalt direktiiv 2002/58/EÜ. Direktiiv 2002/58/EÜ lubab erandkorras piirata elektroonilise side valdkonnas isikute õigust eraelu puutumatusele. Seda juhul, kui selline piiramine on vajalik, otstarbekas ja proportsionaalne abinõu selleks, et tagada riiklik julgeolek, riigikaitse, avalik kord, kuritegude või elektroonilise sidesüsteemi volitamata kasutamise ennetamine, uurimine, avastamine ja kohtus menetlemine (art 15 lg 1). Tele2 Sverige AB lahendis leidis kohus, et Euroopa Liidu õigust tuleb tõlgendada kitsendavalt ning andmete säilitamist ja ligipääsu andmetele saab lubada ainult ja üksnes juhul, kui võideldakse raskete kuritegudega. 7.5 Isiku perekonna- või eraellu sekkuvaid toiminguid saab

§ 9

lg 4 kohaselt teha vaid kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks, kriminaalasjas tõe tuvastamiseks ja kohtuotsuse täitmise tagamiseks.

§ 1262

lg-s 2 on loetletud kuriteokoosseisud, milliste puhul on ette nähtud jälitustoimingute tegemise võimalus, s.o üksnes raskete kuritegude ja selliste kuritegude puhul, kus kuriteo avastamine ning tõendamine on ilma jälitustoimingute tegemise võimaluseta oluliselt raskendatud. Nimetatud loetelus on muuhulgas ka KarS § 376, mis on küll teise astme kuritegu, kuid seadusandja hindas seda piisavalt raskeks kuriteoks, mille puhul on kehtiva

§ 1262

lg 2 järgi Eesti õiguskorras lubatud ka jälitustoimingud, sh ka sõnumisaladust intensiivselt riivav pealtkuulamine. Seega vaatamata asjaolule, et alates 01.01.2013 ei ole päringuga sideettevõtjale enam tegemist jälitustoiminguga, on antud juhul piiratud elektroonilise side valdkonnas isikute õigust eraelu puutumatusele kooskõlas direktiiviga 2002/58/EÜ, s.o raskete kuritegudega võitlemise eesmärgil. 7.6 Kriminaalmenetluses on piiratud isikute ring, kes saavad nimetatud andmetele ligipääsu. ESS § 1111 lg 11 p 1 kohaselt edastatakse sama paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmeid kriminaalmenetluse seadustiku alusel uurimisasutusele, jälitusasutusele, prokuratuurile ja kohtule.

§ 901

lg 2 alusel võib uurimisasutus kriminaalmenetluses elektroonilise side liiklusandmete saamiseks teha päringu sideettevõtjale prokuratuuri loal kohtueelses menetluses või kohtu loal kohtumenetluses. Päringu tegemise eelduseks on selle vältimatu vajalikkus kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks (

§ 901lg 3).

Direktiivi 2002/58/EÜ põhjenduste 22 ja 26 järgi on sidet ja sellega seonduvate liiklusandmete töötlemine ja säilitamine direktiivi art 6 kohaselt lubatud ainult niisuguses ulatuses ja kestusega, mis on vajalik teenuste eest arvete koostamiseks ja lisaväärtusteenuste osutamiseks. Nagu eelnevalt märgitud, lubab direktiiv 2002/58/EÜ art 15 lg 1 piirata elektroonilise side valdkonnas isikute õigust eraelu puutumatusele juhul, kui selline piiramine on vajalik, otstarbekas ja proportsionaalne abinõu selleks, et tagada riiklik julgeolek, riigikaitse, avalik kord, kuritegude või elektroonilise sidesüsteemi volitamata kasutamise ennetamine, uurimine, avastamine ja kohtus menetlemine. 7.7 Arutatavas asjas on vaadeldud YY kasutuses oleva mobiiltelefoni abonentnumbri CCCCCCCC kõneeristusest sisse ja välja helistamisi, YY kasutuses oleva veoauto kabiinist leitud mobiiltelefoni abonentnumbri PPPPPPPPP kõneeristusest sisse ja välja helistamisi ning XX kasutuses oleva mobiiltelefoni abonentnumbri YYYYYYYYYY ja mobiiltelefoni 13 abonentnumbri TTTTTTTTT kõneeristustest sisse ja välja helistamisi, et jälgida nende liikumist mastide piirkondade järgi. Kõnede kohta koostati koondtabel, millest nähtuvalt jälgiti liikumist ajavahemikul 10.09.2014-25.11.

1. Prokuröri abi andis vastava loa 25.11.
2. Seega oli andmeid enne uurimisasutusele kuriteo uurimiseks väljastamist säilitatud ca poolteist kuud. Direktiivi 2002/58/EÜ art 6 lg 2 kohaselt on töötlemine lubatud ainult selle tähtaja lõpuni, mille jooksul võib arve õiguspäraselt vaidlustada või mille jooksul võib võtta meetmeid arve sissenõudmiseks. Kuivõrd eelneva kuu arve tasumise kohustus tekib tavapäraselt hiljemalt jooksva kuu lõpuks, siis on kahekuuline säilitamisetähtaeg igati põhjendatud ja kooskõlas direktiiviga. Seega ka ettevõtja ärilistel eesmärkidel oleks kõnealuse menetlustoimingu tegemise objektiks olnud andmeid säilitatud vähemalt ulatuses, et vaatlusprotokollis nimetatud ajal toimusid kõned süüdistatavate vahel, ning kriminaalmenetluses tehtud päringu alusel oleks menetlejal võimalik neid andmeid saada sõltumata riigi poolt pandud säilitamiskohustusest. 7.8 Küll nähtub aga 17.09.
3. a vaatlusprotokollist, et mobiiltelefoni abonentnumbri XXXXXXXXX sisse ja välja helistamisi vaadeldi ajavahemikus 11.09.2014 kuni 01.12.2014, mille jooksul tehti ainult üks kõne 28.10.
4. Prokuröri abi andis selleks loa 11.09.2015, s.o aasta hiljem. Samas oli aga kriminaalasjas varasemalt tuvastatud, et konkreetne isikute ring võib olla seotud tubakatoodete käitlemise korra rikkumisega. Seega oli konkreetses asjas andmete säilitamise abinõu suunatud isikute ringile, kellega seotud andmetest võis avalduda kasvõi kaudne seos raskete kuritegudega, milline meede on kooskõlas Euroopa Liidu kohtupraktikaga. Seega ei saa asuda seisukohale, et arutatavas kriminaalasjas ei ole kõnealused tõendid lubatavad põhjusel, et elektroonilise side seaduse regulatsioon, mis näeb ette asjakohaste andmete säilitamist ja nendele juurdepääsu andmist, on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. 7.9 Nõustuda tuleb kaitsja Reinsaarega, et prokuratuuri poolt antud sideettevõtjalt andemete nõudmise load ei ole piisaval määral põhistatud. Samas tuleb kolleegiumil märkida tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale toetudes, et kuigi prokuratuuri jälitustoimingu load on piisaval määral põhistamata, ei too siiski kaasa nende lubade alusel kogutud tõendite lubamatust. Kõnealune puudus lubade andmisel ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena tõendi saamisel (vt 3-1-1-14-14 punktid 777-779, 797). Ühtlasi tuleb kolleegiumil märkida, et EIK on üheselt leidnud, et eelnev (ex ante) luba ei ole ilmtingimata vajalik, kui on olemas tugev kohtulik järelkontroll, mis võib heastada algse loa puudumise puudujääke (vt EIKo 18.05.2010, 26839/05, Kennedy vs. Ühendkuningriik, p 167) Kolleegium asus juba eelnevalt seisukohale, et tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh olid täidetud

§ 901lg-st 3 tulenevad eeldused prokuratuuri lubades määratud toimingute tegemiseks.

8. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja Silver Reinsaare apellatsiooni järeldusega, et maakohus on hinnanud YY puudutavaid tõendeid kallutatult ja rikkunud

§ 61lg 2 sätestatut.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Kaitsja taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3- 14 1-1-4-07). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti YY puudutavate tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja YY suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks KarS § 376 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises. 8.1 Vaidlus, mida apellant Reinsaar tõstatab, puudutab sisuliselt vaid kuriteo n-ö subjektiivset külge ehk YY tahtlust kõnealuse kuriteo toimepanemisel. KarS § 376 lg 1 süüteokoosseis on täidetud, kui isik paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Seega peab tahtluse olemasoluks isik teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta paneb toime suures koguses maksumärgiga märgistamata ja teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodete edasitoimetamise. Kaudse tahtluse korral tunneb isik ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse ning kiidab võimaliku tagajärje heaks, st soostub selle saabumisega. 8.2 Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et YY toimetas 24.11.2014 Läti Vabariigist Eesti Vabariiki suures koguses maksumärgiga märgistamata ja teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatooteid. Samuti ei ole vaidlust selles, et YY paigaldas kastides oleva kauba veoautosse ning esitas tolliametnikele ilma numbrita rahvusvahelise kaubaveo saatelehe (CMR), mille kohtueelsel uurimisel antud ning kohtumenetluses avaldatud YY ütluste kohaselt täitis ise eelnevalt veotellimuse alusel. Seejuures väärib märkimist, et nn veotellimus ja CMR saatelehel märgitud andmed ei ühti ning on omavahel vastuolus (kd 1 lk 78-82, 99-100), kusjuures kauba kogused on erinevad, kuid märgitud kaal on sama. Nõustuda tuleb maakohtuga, et tõepoolest CMR ei anna vedajale õigust kontrollida pakendi sisu, kuid Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioon (CMR) art 8 1a kohaselt kauba vastuvõtmisel vedaja kontrollib saatedokumendis kaubapakkide arvu kohta tehtud kirjete õigsust, nende markeeringut ja numeratsiooni. Läbiotsimisprotokolli juures olevatel fotodelt ja asitõendi vaatlusprotokolli fotodelt nähtub üheselt, et veoki haagisest leitud kastide ühel nurgal on näha kleebitav triipkood, kuid muud markeeringud puuduvad, kuigi CMR ja veotellimise kohaselt pidi tegemist olema erinevate kaupadega, millel erinevad artiklid. Sellised asjaolud annavad aluse järelduseks, et kaup ei vasta märgitule ning tegemist ei ole saatelehel märgitud kaubaga. Ka ei ole vähetähtis maakohu poolt viidatu, et saatelehel puudub kuupäev, lahtris 1 on kauba saatjaks märgitud SIA P, lahtrisse 22 on aga saatjaks märgitud ehk pitsat löödud ettevõte nimega „B2“ poolt. Kõik need asjaolusid viitavad veose ebatavalisusele. Ka tunnistaja KK on andnud ütlusi, et kaup ei vastanud saatedokumentidele, kastid olid markeerimata, n-ö puhtad, kirjeldused ja markeeringud puudusid, mistõttu äratas see visuaalselt juba kahtlust ning seda tuli kontrollida põhjalikumalt. 15 8.3 Oluline on kolleegiumi jaoks seegi, et kuigi YY väitis oma kohtueelsel uurimisel antud ütlustes, et varasemalt kokkulepitud veosed K OÜ- ga jäid ära, nähtub e- kirjadest ehk veotellimusest, et tegemist on tellimustega mis peaks tekitama kahtlust igas inimeses, kelle pidevaks tööks on kauba transportimine tellimuste alusel. 20.11.2014 tellimuses on kirjas nr 4 all art. 0870521- 3 alust (36 kasti) plast-köögitarvikuid, 1370 kg, siis 28.10.2014 tellimusel oli kirjas nr 4 sama art. 0870521 all 5- alust (60 kasti) plast-köögitarvikuid, 1370 kg, seega kirjas on täpselt sama kaup, kogus erinev, kuid kauba kaal sama. Ka 21.07.2014 tellimuses on kirjas nr 1 all art. 0032071 3- alust (120 kasti) lehtreid, 900 kg, siis 20.11.2014 ja 28.10.2014 tellimustes kirjas nr 1 sama art. 0032071 all 3- alust

§ 274

² lg 1 alusel, kuna mõistlik menetlusaeg on möödunud ning seda ei kompenseeri karistuse kergendamine. Kaitsja on seisukohal, et tegelikkuses ei ole maakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamist

§ 306lg 1 p 61 tähenduses toimunud.

Süüdistatav YY toetas kaitsja taotlust menetluse lõpetamiseks ning on esitanud nõusoleku menetluse lõpetamiseks. 9.1 Maakohus on küll märkinud, et karistuse mõistmisel tuleks arvestada mõnevõrra menetlusele kulunud aega ning antud juhul on õigusrikkumise menetlemine olnud ebamõistlikult pikaajaline, kuid igasugune sisuline analüüs menetluses esinenud seisakute ja pauside osas maakohtu otsuses puudub. Kolleegium asub seisukohale, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339

lg 2 tähenduses, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine ei ole selles osas jälgitav ning maakohtu otsuses puuduvad põhjendused, kuid kolleegiumil on võimalik see rikkumine kõrvaldada. 9.2 Kolleegiumil tuleb nõustuda, et tegelikkuses ei ole maakohus mõistetud karistust kergendanud

§ 306lg 1 p 61 tähenduses.

Kolleegiumil tuleb esmalt märkida, et kuriteo eest kohaldatavad põhikaristuse liigid on rahaline karistus või vangistus, seega maakohus kohaldades KarS § 73 sätteid

§ 306

lg 1 p 61 tähenduses, jättis täielikult tähelepanuta, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistuse liik, vaid tegemist on vangistuse alternatiiviga (vt RKKK 3-1-1-99-06, 3-1-1-116-12).

§ 306

lg 1 p 61 tähenduses karistuse kergendamine tähendab seda, et esmalt tuleb otsustada isiku süü suurus ja karistust kergendavate ning raskendavate asjaolude esinemine 16 või puudumine, seejärel karistuse liik ja määr. Alles seejärel on võimalik lahendada küsimus, millises ulatuses annab mõistliku menetlusaja ületamine alust karistust kergendada. Maakohus ei ole selliselt toiminud vaid on sisuliselt nõustunud prokuröri karistusettepanekuga, mistõttu on väga raske hinnata, kas konkreetsel juhul on karistust kergendatud süüdistatava õiguste rikkumise heastamiseks piisavalt. 9.3 Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt König v. Saksamaa, otsus

1. juunist 1978, p-d 99 ja 111; Kud?a v. Poola, p 124; Konashevskaya jt v. Venemaa, otsus
2. juunist 2010, p 42). Samade põhimõtete alusel on kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piiri üle otsustanud ka Riigikohus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1100-09, p 17). Vaid juhtudel, mil menetlusaeg on olnud ilmselgelt ebamõistlik, on inimõiguste kohus pidanud võimalikuks tuvastada EIÕK art 6 lg 1 esimese lause rikkumine üksikuid hindamiskriteeriume üksikasjalikult vaagimata (vt nt Estima Jorge v. Portugal, otsus
5. aprillist 1998, p 45). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. juuni
7. a otsuses asjas nr 3-1-1-43-10 (punktis 25) selgitati järgmist: "Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Seejuures on inimõiguste kohus kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes määratlenud kui pädeva asutuse poolt isikule esitatud ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on pannud toime kuriteo. (Vt nt Reinhardt ja Slimane-Kaļd v Prantsusmaa, otsus
8. märtsist 1998, p 93 ja Malkov v. Eesti, otsus
9. veebruarist 2010, p 56.) Samuti tulevad menetlusaja kulgemise käivitajana arvesse muud ametivõimude meetmed või toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt riigipoolsele kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid mis mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda (vt nt Kangasluoma v. Soome, otsus
10. jaanuarist 2004, p 26). Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel aluseks võetava perioodi alguspunktina on käsitatav näiteks isiku vahi alla võtmise kuupäev või aeg, mil isiku suhtes on alustatud kohtueelset menetlust ja – ehkki teda ei ole vahistatud – on ta ametlikult uurimisest teada saanud või see uurimine mõjutab teda (vrd Reinhardt ja Slimane-Kaļd v Prantsusmaa, p 93 ja Kangasluoma v. Soome, p 26). Näiteks otsuses Malkov v Eesti leidis inimõiguste kohus, et kaebaja suhtes kriminaalmenetluse alustamise ajaks ei saa lugeda kuriteosündmuse suhtes kriminaalmenetluse alustamise kuupäeva ega kuupäeva, mil kaebaja kuulati (pealiskaudselt) üle tunnistajana (sest sel ajal ei puudutanud menetlus kaebajat), vaid kuupäeva, mil uurija koostas kaebaja süüdistatavana vastutusele võtmise määruse ja kaebaja kuulutati tagaotsitavaks (kuna kaebaja pidi umbes sel ajal saama teada sellest, et ametiasutused otsivad teda taga). Menetlusaja kulgemise alguseks võib olla ka esimene ülekuulamine politsei poolt (Kangasluoma v. Soome, p 26), dokumentide võetus (T.K. ja S.E. v. Soome, otsus
11. maist 2005) või isiku elu- ja tööruumides toimunud läbiotsimine (Coėme jt v. Belgia, otsus
12. juunist 2000, p 133). Samuti mõjutab kriminaalmenetlus oluliselt isiku olukorda ja tuleb seega lugeda alanuks ajast, mil ametivõimud rakendavad isiku suhtes eksisteeriva kuriteokahtluse kohta tõendite kogumiseks meetmeid, millega sekkutakse isiku teadmata tema eraellu, nt küsitletakse seoses isiku käitumisega tunnistajaid (vt Šubinski v. Sloveenia, otsus
13. jaanuarist 2007, p 65). 9.4 Kolleegiumil tuleb esmalt tuvastada, kui kaua käesolev menetlus süüdistatava YY suhtes on kestnud. Seejärel tuleb hinnata, kas see ajavahemik on ebamõistlikult pikk ning juhul kui 17 ilmneb, et süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, tuleb otsustada millist õiguskaitsevahendit selle rikkumise heastamiseks kohaldada. Nõue hinnata, mis on kaebaja jaoks kaalul, tähendab kontrollimist, kas esineb mingeid asjaolusid, mille tõttu esinevad kõrgendatud nõuded menetluse kiirusele. See tähendab, kas menetluse ese või menetluse mõju isikule on selline, et menetlus peaks saama lahenduse nii kiiresti kui võimalik. Kriminaalasjade puhul on EIK sellise asjaoluna nimetanud eelkõige seda, kui isik on vahi all (EIK otsus asjas Abdoella v. Madalmaad). Asja materjalidest nähtub, YY on kahtlustatavana kinni peetud 24.11.2014 ning vahistatud 26.11.2014.a. (kd 1 lk 200, kd 2 lk 74-75 pöördel, 100). Kahtlustatavana kuulati YY üle 26.11.2014 (kd 2 lk 129-133). YY oli 05.01.2015 vabastatud elektroonilise järelevalve alla ning 02.02.2015 kohaldati tema suhtes tõkendina elukohast lahkumise keeld (kd 2 lk 82). Tõkend elukohast lahkumise keeld oli kohaldatud kuni 02.02.2017.a. Seega on YY suhtes kriminaalmenetlus kestnud pea 3 aastat 7 kuud ning tema õiguste riivet on ilmselgelt suurendanud ka asjaolu, et tema suhtes on kohaldatud tõkendit vahistamine ja hiljem elukohast lahkumise keeldu kuni 02.02.
14. Need asjaolud kogumis esitasid kõrgendatud nõudeid menetluse kiirusele. 9.5 Kolleegiumi hinnangul ei ole tegemist mahuka kriminaalasjaga, vaid väiksema mahuga kriminaalasjaga (2 toimikut). Kriminaalasi ei ole õiguslikult ega tõenduslikult keskmisest keerukam. Tegemist oli tavapärase ja lihtsakoelise tubakatoodete käitlemise korra rikkumisega, mille kohta tõendite kogumine ei ole tegelikkuses olnud ajamahukas. Nii nähtub prokuröri kohtule esitatud õiendist, et enamik tõendeid on kogutud peamiselt 2014 lõpp ja 2015 aastal ning aktiivselt on kogutud tõendeid sisuliselt kokku 5 kuud. Märgitu ei viita kriminaalasjas lahendamist vajanud küsimuste arvukusele ja keerukusele. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et viimati oli isik kahtlustatava ülekuulatud täiendavalt 17.12.2015.a (kd 2 lk 138-143). 9.6 Kolleegium ei tuvastanud, et süüdistatava YY enda käitumine on tinginud menetluse pikenemise ning süüdistatava YY käitumine on olnud eeskujulik menetluse kestel. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et selles asjas tervikuna ei saa süüdistatavale YY-le ega tema kaitsjale ette heita menetluse pahatahtlikku venitamist. 9.7 Kohtukolleegium märgib, et käesolevas asjas on jäetud täielikult tähelepanuta menetluse mõistliku tähtaja küsimus eeluurimise staadiumi osas ja osaliselt ka maakohtus. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et maakohus on küll märkinud, et menetluses olid seisakud ja toimingutes pikad pausid, kuid jätnud sisulise hinnangu neile andmata. Prokurör möönis, et kohtueelsel uurimisel on teatud seisakud ja passiivseid perioode. Mõistliku tähtaja küsimuses on oluline see, kuidas on menetluse kestust mõjutanud ka menetlejate tegevus või tegevusetus. Pikka menetluse kestust õigustab see, kui see on tingitud menetluse keerukusest või mahukusest või kui selle on põhjustanud oma käitumisega süüdistatav(ad). Kui aga on tuvastatavad riigi põhjendamatud viivitused asja menetlemisel, annab see alust järelduseks, et mõistlikku menetlusaega on rikutud (vt EIK otsus asjas Humen v. Poola, p 66; EIK otsus asjas Pedersen ja Baadsgaard v. Taani, p 49). 9.8 Kolleegium osundab sellele, et kohtueelses menetluses on olnud pikemaid riigivõimu tegevusetuse või väheaktiivse tegevuse perioode mitu ning mingeid mõistlike põhjendusi prokuratuur esitanud ei ole. Prokuröri poolt kohtule esitatud õiendist nähtub ja kohtule esitatud kriminaalasja materjalidest nähtub, et sisuliselt on aktiivselt teostatud menetlustoiminguid kokku 5 kuud, kuid seisakuid ehk tegevusetuse perioode kokku mitu ja nimelt 2 kuud (12.02.2015 kuni 01.04.2015), 5 kuud 18 (01.04.2015 kuni 04.09.2015), 10 kuud (27.01.2016 kuni 02.11.2016), 4 kuud (10.01.2017 kuni 31.05.2017), seega kokku täielikke seisakuid 1 aasta 9 kuud. Tähelepanuväärne on seegi, et sisuliselt alates 27.01.2016 kuni süüdistusakti koostamiseni 31.05.2017 ehk 1 aasta 4 kuud ei ole toiminud ühtegi menetlustoimingut, mis oleks seotud tõendite kogumisega vaid vahemikus 02.11.2016 ja 04.01.2017 on toimunud kirjavahetus abiprokuröri ja kaitsja vahel. Seejuures väheaktiivse tegevuse perioode esineb samuti, nii aprillis 2015 tehtud vaid üks menetlustoiming, oktoobris 2015 üks menetlustoiming ning november 2015 üks menetlustoiming, jaanuar 2016 kaks menetlustoimingut. Esitatud menetlustoimingute nimekirjast nähtub, et üksikute menetlustoimingute vahel on täheldatavad põhjendamatud kuudes mõõdetavad seisakud, sh prokuratuuris. Selliste viivituste põhjendatust ei ole prokurör selgitanud. Kolleegiumi hinnangul ei olnud ilmselgelt kohtueelse menetleja tegevus tõendite kogumisel nendel ajaperioodil intensiivne, vaid tegemist oli riigivõimu tegevusetusega. Nii on ka EIK tuvastanud menetluse ebamõistliku kestuse ja art 6 lg 1 rikkumise olukorras, kus 3 aastat 4 kuud kestnud kriminaalmenetluses esines enam kui aastapikkune viivitus (vt Lopatin ja Medvedskiy vs. Ukraina, kohtuotsus
15. maist 2010). Antud asjas kestis pikim viivitus 10 kuud, kuid arvestades asjaolu, et november 2016 kuni jaanuar 2017 toimus vaid kirjavahetus, siis võib sisuliselt märkida, et pikim viivitus oli tegelikkuses kokku 1 aasta 4 kuud ning kõik tegevusetuse periood kokku pea 2 aastat. Arvestades asjaolu, et aktiivselt on tõendeid kogutud ehk aktiivselt teostatud menetlustoiminguid kokku sisuliselt 5 kuu jooksul, võinuks kohtueelse menetluse lõpetada
16. aasta mai kuus või äärmisel juhul
17. aasta teises pooles. 9.9 Ka peale süüdistusakti saatmist maakohtule on kriminaalasi seisnud sisuliselt üle
18. kuu, kuna prokurör oli hõivatud ja ei olnud võimalik planeerida kohtuistungit enne 2018 jaanuari teist poolt, seejuures leidis prokurör eelistungil, et võimalusel võiks alustada 2018 veebruari alguses (kd 1 lk 13). On äärmiselt taunitav, et prokuratuur ei ole leidnud aega asja kiiremaks menetluse läbiviimiseks, arvestades juba kohtueelsel uurimisel olevaid põhjendamatute viivituste ja seisakute pikkusi ning asja arutamisele eeldatavalt kulunud aega, s.o prokuröri arvates kokku koos vaidlustega 3 päeva. Kokkuvõtvalt tuleb kolleegiumil nentida, et nii uurimisasutuse, prokuratuuri, kui ka maakohtu menetluses prokuratuuri tegevuses on täheldatavad ulatuslikud tegevusetuse ja väheaktiivse tegevuse perioodid, mis mõjutavad otsustavalt menetlusaja mõistlikkusele antavat hinnangut. Kahtlustatava/süüdistatava õigusele, et tema kriminaalasja menetletaks mõistliku aja jooksul, vastab menetleja kohustus astuda nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (Riigikohtu 27.02.2013 otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-2-13, p 11.1). Seega oli prokuratuuri kohustus leida meetmeid, kuidas vähendada prokuröri hõivatusest tulenevat mõju menetluse kestusele. 9.10 Kolleegium ei kahtle, et menetlus on olnud süüdistatavale koormav ning teadmatus menetluse käigust on süvendanud seda veelgi. EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida seda, et süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma (vt Konashevskaya jt v. Venemaa, otsus
19. juunist 2010, p 43).

§ 2742

lg 1 kohaselt lõpetatakse kriminaalmenetlus selle sätte alusel üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. Kriminaalmenetluse lõpetamine

§ 2742

lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a määrus asjas nr 3-1-163-13, p 17). 19 Võttes arvesse kõiki eeltoodud asjaolusid, leiab kolleegium, et mõistlik aeg selle kriminaalasja menetlemiseks on ammendumas. Samuti tuleb arvestada, et ka praegust menetlust võidakse jätkata Riigikohtus, arvestades kohtumenetluse poolte positsioone ja menetluse senist käiku, on alust arvata, et ringkonnakohtu otsus vaidlustaks igal juhul, st juba selles menetluses võtab lõpliku lahendini jõudmine aega. Ilmselgelt ei ole antud asjas menetluse lõpetamise vaidluses lõpliku lahendini jõudmine võimalik käesoleva aasta jooksul, mistõttu kokku võib menetluse pikkus venida juba üle 4 aasta. 9.11 Avaliku menetlushuvi puhul on oluline kuritegude raskus ning avaliku menetlushuvi kaalumisel saab lähtuda ainult nendest kuritegudest, milles süüdistatavaid süüdistatakse. Kolleegium nendib, et avalik menetlushuvi on pigem väike, kuivõrd süüdistatavat süüdistatakse II astme kuriteo toimepanemises, mille eest raskeima karistusena oli ettenähtud 3 aastat vangistust. Peamiseks põhjuseks, miks menetluse jätkamine riivaks ebaproportsionaalselt süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, peab kolleegium seda, et kohtueelses menetluses on toimunud pea
3. aasta ulatuses põhjendamatuid seisakuid ja väheaktiivse tegevuse perioode ning kohtu menetluses 5 kuud. Nende seisakute ulatust näitab see, et pausid kohtueelses ja kohtu menetluses (kokku üle
4. aasta) on võtnud ajaliselt rohkem kui aktiivne kohtueelne menetlus uurimisasutuses (kokku 5 kuud) ja kohtumenetlus (natuke üle
5. kuu) kokku. Samuti moodustab pausi pikkus ajaliselt rohkem aega, kui kogu aktiivne menetlus nii kohtueelsel uurimisel, kui ka kohtumenetluses kokku. Kuna mõistliku menetlusaja rikkumine on tingitud just riigivõimu tegevusetusest pikema aja jooksul ning süüdistatava õiguste riive on nii ulatuslik, et ei ole heastatav

§ 306

lg 1 p 6¹ kohaldamisega, peab ringkonnakohus põhjendatuks menetluse lõpetamist

§ 2742lg 1 alusel.

9.12 Seonduvalt YY kaitsja Silver Reinsaare taotlusega hüvitada koos õigeksmõistva kohtuotsusega kinnipidamisega põhjustatud kahju, märgib kohtukolleegium järgmist. Esmalt sätestab süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 18 lg 1, et taotlus kahju hüvitamiseks esitatakse maakohtu menetluses enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Kuivõrd kaitsja taotles juba maakohtus YY õigeksmõistmist, siis oleks tulnud taotlus kahju hüvitamiseks esitada maakohtule ning maakohus oleks saanud kahju hüvitamise otsustada kohtuotsusega. SKHS § 21 lg 1 kohaselt võib kahju hüvitamise taotluse esitada pärast maakohtu lahendi kuulutamist üksnes siis, kui isik jättis maakohtule kahju hüvitamise taotluse esitamata mõjuval põhjusel. Isegi, kui eeldada, et kaitsjal oli mõjuv põhjus taotluse esitamata jätmiseks maakohtus, selgitab ringkonnakohus, et SKHS § 5 lg 1 kohaselt võib nõuda kahju hüvitamist üksnes siis, kui isik mõistetakse õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus

§ 199lg 1 p-de 1, 2 või 5 alusel.

Kuivõrd ringkonnakohus lõpetab kriminaalmenetluse YY suhtes seoses menetluse mõistliku aja möödumisega, siis ei ole YY-l õigust nõuda vahistamisega tekitatud kahju hüvitamist. 10. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha kaitsja Ilmar Straus apellatsioonis toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339

lg 2 tähenduses, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav ning maakohtu otsuses puuduvad põhjendused süüdistatava XX kaasaaitamisteo, kui ka kahekordse tahtluse osas. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (

§ 3051

lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Kolleegium leiab, et apellandi Ilmar Straus väited väärivad tähelepanu, et käesoleval juhul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339

lg 2 mõttes, kuna kaasaaitamistahtluse osas puuduvad igasugused jälgitavad põhjendused selle kohta, et XX-l oli 20 olemas vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks ja vähemalt kaudne tahtlus ka YY poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. Kuivõrd maakohtu põhjendused kaasaaitamistahtluse tuvastamisel ei ole jälgitavad, siis on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes, jättes XX kaasaaitamistahtluse (Kar

S § 376 lg 1– § 22 lg 3) nõuetekohaselt põhistamata. Kolleegium on seisukohal, et see rikkumine ei tingi siiski kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks, sest ringkonnakohtul on võimalik see rikkumine ise kõrvaldada. 10.1 Kolleegiumil tuleb märkida, et maakohus küll tuvastas, et XX aitas kuriteole kaasa (kd 2 lk 193), kuid samas leidis, et süüdistatavate YY ja XX teod kandsid püsivat ja kooskõlastatud iseloomu ning nad tegutsesid läbimõeldud plaani alusel, milles kummalgi oli oma roll (kd 2 lk 193-194). Sellisele seisukohale on asunud ka prokurör kohtuvaidlustes. Maakohtu sellised järeldused on omavahel täielikus vastuolus, kuna seeläbi tõdeti, et süüdistatavad YY ja XX tegutsesid kaastäideviijatena. On ilmselge, et sama teo osas ei saanud XX olla samaaegselt kaasaaitaja ja kaastäideviija. 10.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt oma lahendites märkinud, millele viitab kaitsja ka oma apellatsioonis, et KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kuriteole kaasaaitamine tähendab seega teise isiku õigusvastase teo toetamist ehk soodustamist. Maakohus küll sedastas, et XX süüdistuses märgitud tegevus on küll põhjuslikus seoses YY põhiteoga, kuna see tugevdas ja kindlustas õigusvastast põhitegu, kuid maakohus jättis süüdimõistva otsuse tegemisel tähelepanuta vajaduse tuvastada süüdistatava tahtluse aidata kaasa täideviija põhiteo süüteokoosseisu tunnuste realiseerimisele. Seega on apellant asjakohaselt viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditele, mille kohaselt peab kaasaaitaja tahtlus hõlmama täideviija poolt toimepandava teo koosseisu ja ulatuma välja selle objektiivse ning subjektiivse ebaõiguse kõige olulisemate elementideni vähemalt kaudse tahtluse tasemel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 31-1-94-00 p-d 6.5-6.6). Vaidlustatud maakohtu otsuse järelduste pinnalt võib kaitsjaga nõustuda selles, et kohtulikul arutamisel uuritud tõendikogumi pinnalt pole võimalik XX kaasaaitamistahtluse esinemist tõsikindlalt jaatada. 10.3 Üksnes kaasaaitamisteo tahtlikkus ei tähenda samas veel, et kaasaaitamise subjektiivsed koosseisutunnused oleksid realiseeritud. Selleks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus, see tähendab tal peab vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. Tahtlus toimepanija poolt tahtliku õigusvastase teo toimepanemiseks tähendab minimaalselt vähemalt seda, et kaasaaitaja peab võimalikuks konkreetse koosseisupärase teo toimepanemist täideviija poolt ja möönab seda. Seevastu on tahtlus välistatud olukorras, kus kaasaaitaja peab küll võimalikuks ja möönab täideviija poolt mingi õigusvastase teo toimepanemist, kuid tal puudub sellest teost täpsem ettekujutus. Selles mõttes on kaasaaitamise jaoks vajalik, et kaasaaitaja kujutaks endale konkreetset individualiseeritavat kuriteosündmust selle ebaõigussisu olulisemates joontes ette. Olulisemate joontena tuleb mõista kahjustatava õigushüve liiki ja õigushüve kahjustamise viisi ja määra (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemat samasisulist seisukohta
3. veebruari
4. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-150-03, p 17). 10.4 Apellant on viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-6-11, p 13.6, mille kohaselt kui põhiteo ebaõigussisusse kuuluvad erilised subjektiivsed koosseisulised tunnused, peab kaasaaitaja olema neist teadlik. Seega peab ka KarS § 376 kaasaaitaja teadma, et YY veab maksumärgiga märgistamata ja teistele nõuetele mittevastavas müügipakendid tubakatooteid, 21 kuid maakohtuotsuses puuduvad igasugused veenvad põhjendused, kuidas maakohus selle asjaolu tuvastatuks on lugenud. Maakohus on märkinud, et kuivõrd XX käis nii 24.11.2014.a., kui ka varasemalt 2014.a kokku viiel korral Läti Vabariigis samal ajal, kui seal viibis YY, sel ajal suheldi omavahel kõnekaartide, mitte tavapäraste telefoninumbrite vahendusel ning sõidukite Eestisse sisenemise järjekord ja ajaline vahe näitavad kohtu hinnangul selgelt, et XX roll oli aidata YY-l transportida Lätist toodud nn salasigarette nende poolt varasemalt kokku lepitud ja menetlusega tuvastamata kohta. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et varasemalt Läti Vabariigis viibimine ka ajal, mil seal viibis YY ja väidetav suhtlus kõnekaartide vahendus, teadmata käesoleval ajal kõnede sisu, annab aluse lugeda tuvastatuks, et süüdistatav XX oli teadlik, et YY veab maksumärgiga märgistamata ja teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatooteid. 10.5 Maakohus on seejuures viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile, mille kohaselt on kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et süüdistatava käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada. Samas on kolleegium leidnud, et vaatamata sellele võib ka süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Seda põhjusel, et kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust, ja süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-04 p 9). Samas on jäetud maakohtu poolt tähelepanuta, et tegemist on esmajoones abistava kriteeriumiga, mis aitab tahtlust siduda isiku subjektiivse suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal. Samas on kriminaalkolleegium märkinud, et sellist tõendamise viisi tuleb rakendada iga kaasuse puhul rangelt individualiseeritult (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-80-02). 10.6 Asjaolu, et mõlemad süüdistatavad on korduvalt samasuguse käitumismustriga ületanud Läti Vabariigi riigi piiri enne 24.11.2014, st 2014 aastal on järelhaagisega veokiga MAN käidud Läti Vabariigis kokku viiel korral ning iga kord on tegutsetud sama mustri alusel ehk esmalt siseneb Lätti veok, sellele järgneb mõne tunnise vahega Mercedes-Benz, Eestisse naastakse ca 10- minutilise vahega, kusjuures alati siseneb esmalt Mercedes Benz, tegi maakohus järelduse, et selline käitumismall iseloomustab 24.11.2014.a toimepandud tegu ning süüdistatavate käitumist. Kolleegium asub seisukohale, et eelmärgitust saab teha järelduse vaid selles osas, et süüdistatav XX ei sattunud nn juhuslikult YY-ga Ainažises kokku, nagu süüdistatav on oma ütlustes kohtueelsel menetluses väitnud, kuid nõustuda tuleb kaitsjaga, et sellest ei saa teha järeldust, et ka enne 24.11.2014 toimunud sõitudes oli midagi ebaseaduslikku. Seejuures ei ole maakohus näidanud ära kuidas selline kaudne tõend võimaldavad teha tõsikindlaid järeldusi tõendamiseseme mingi kindla asjaolu suhtes. Selles osas on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt leidnud, et kaudse tõendi kasutamine tõendamisel eeldab seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas selle tõendi abil tuvastatud asjaolud võimaldavad teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. mai
8. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-09, p-d 6 ja 8). Kriminaalasjas puuduvad tõendid, sh isikulised tõendiallikad, mis annaksid kaudset teavet selle kohta, et enne 24.11.2014.a toimunud reisidel Läti Vabariiki ja tagasi Eesti Vabariiki oleks veokis olnud mingi ebaseaduslik kaup või süüdistatav oleks olnud seotud eelnevalt maksumärguga märgistamata tubakatoodetega mingilgi moel pärast sellist reisi, et teha eelmistest reisidest alust järelduseks milline oli süüdistatava käitumine kuriteosündmuse ajal. 22 Sellisel kindlal väljakujunenud liikumisel autodega Eesti Vabariigist Läti Vabariiki ja tagasi, tekib kolleegiumi hinnangul tõepoolest põhjendatud kahtlus, et YY ja XX ei sidunud üksnes sõprus, vaid ka muud ettevõtmised, kuid nimetatud asjaolu ei ole võimalik kolleegiumi hinnangul mingil määral seostada XX teadmise ja tahtmisega kaasa aidata YY poolt toimepandule. Puuduvad tõendid millest saaks teha tõsikindla järelduse, et XX oleks avaldanud mõnele isikule mingit informatsiooni toimunud eelnevate vedude kohta, mis annaks teavat isiku käitumise motiivide kohta 24.11.2014.a Maakohus ei ole põhistanud, miks annab selline asjaolu alust järelduseks, et XX oli teadlik, et YY veab maksumärgiga märgistamata ja teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatooteid. Maakohus, sisuliselt leides, et kriminaalasjas puuduvad otsesed tõendid XX teadmise kohta, asus hindama kaudseid tõendeid ning järeldas süüdistuse piiridest väljuva süüdistatavate käitumise pinnalt, et tõendatud asjaolude kogumis on tuvastatud XX tahtlus kaasa aidata YY poolt toimepandule. Kolleegium leiab, et ka kriminaalasjas kogutud teised tõendid, mis on käsitletavad kaudsete tõenditena XX kaasaaitamissüüdistuses, ei tõenda XX tahtlust. 10.7 Riigikohtu kriminaalkolleegium on aga varasemas praktikas leidnud, et kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi süüteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse

§ 61lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis.

Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-12, p 14). Kolleegium leiab, et käesolevas asjas ei ole kaudsetest tõenditest tekkinud sellist tõendite kogumit, mis võimaldaks teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo toimepanemise kohta XX poolt temale esitatud süüdistuses. Prokuratuuri poolt kogutud tõendid ei kinnita tõsikindlalt süüteo toimepanemist. Kolleegiumil ei ole võimalik lugeda kuriteokoosseis tõendatuks põhjusel, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada enda süütust. Selliselt pööraks kohus tõendamiskoormise ümber ja nii toimides läheks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikuks ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

10.8 Maakohus on XX süüdi tunnistamisel toetunud 25.11.2014 andmebaasi ANTS vaatluse käigus kindlaks tehtule, et nii 24.11.2014.a, kui ka varasemalt on veok MAN ja sõiduauto Mercedes- Benz sisenenud Läti Vabariigist Eesti Vabariiki, 25.11.2014 sõiduki detailandmete päringu kohaselt kuulub sõiduauto Mercedes- Benz XX-le, 01.12.2014 vaatlusprotokollile, millega vaadeldi XX menetlejale üle antud telefoni, 26.11.2014 vaatlusprotokolli lisas 1 vaadeldud abonentnumbrite kõneeristusi. Samas ei nähtu maakohtu otsustest, kuidas on kohus nimetatud tõendiga lugenud tuvastatuks kõik süüdistuses kajastatud tõendamiseseme asjaolud ning lükanud ümber esitatud kaitseversiooni. Tuleb nõustuda kaitsjaga, et maakohtu ostus tugineb üksnes oletustele süüdistusversiooni kinnitamisel ning XX kaitsja kaitseargumente ei ole maakohus sisuliselt käsitlenud. Tõepoolest võivad kolleegiumi hinnangul mõned süüdistatava XX käitumisaktid tekitada kahtlusi, küsimusi elulises usutavuses ja teatud oletusi, kuid tuleb märkida, et ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina

§ 63

lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-172-13, p 14). Kohtuotsus saab

§ 60

lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks, mitte oletustel. Tulenevalt

§-dest 7 ja 14 ei või kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23 otsus nr 3-1-1-10-11, p 26). Seega on maakohtu otsus vajalikul määral jäänud põhistamata ja kahtlused süüdistatava süüdiolekus kõrvaldamata. Kolleegium asub seisukohale, et maakohtu poolt viidatud kaudsete tõendite kogumile ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada süüdistuses kajastatud tõendamiseseme asjaolusid ning maakohus on otsuse rajanud oletustele. 10.9 Nõustuda tuleb kaitsjaga, et isiku käitumise kvalifitseerimiseks kuriteost osavõtjana ehk kaasaaitajana ei piisa sellest, kui on abstraktselt ära näidatud tema seotus teo toimepanemisega. Selleks tuleb süüdimõistvas otsuses näidata konkreetne osavõtutegu, samuti peab kohtuotsusest nähtuma osavõtja osavõtutahtlus ja tahtlus põhiteo toimepanemise suhtes. Kolleegium asub seisukohale, et XX suhtes puuduvad otsesed süüd kinnitavad tõendid ning kaudsed tõendid ei ole nii kaalukad, et nende alusel saaks tõsikindlalt tuvastada XX kaasaaitamisteo. Kolleegium asus juba eelnevalt seisukohale, et alusetu on maakohtu järeldus selle kohta, justkui XX oleks olnud teadlik YY Lätti Vabariiki sõidu eesmärgist, sh suures koguses maksumärgiga märgistamata ja teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodete edasitoimetamisest. Nimetatud asjaolu ei kinnita kumbki süüdistatav ning ka ükski teine kriminaalasjas kogutud tõend. Ühtlasi ei ole võimalik pelgalt XX poolt veoauto ees sõitmise faktist ja kellegi poolt kõnekaardilt tehtud kõnedest, kui puudub vestluse sisu ja tõsikindel teadmine vestluspartneritest, järeldada koheselt XX tahtlust kaasa aidata kuriteo toimepanemisele, kuivõrd sellekohased tõendid puuduvad. 10.10 Maakohus on teinud 26.11.204.a vaatlusprotokolli lisas 1 (kd 2 lk 62-64) abonentnumbrite YYYYYYYYYY (mustas kirjas ehk XX) ja XXXXXXXXX (punases kirjas ehk number, millele YY helistas korduvalt abonentnumbrilt PPPPPPPPP) kõneeristusest sisse ja välja helistamisi ajavahemikus 01.05-25.11.2014.a järelduse, et abonentnumbrid on viibinud kõnesid tehes samas piirkonnas ning eraldi väljatoomist väärib kuupäev 14.11.2014.a. Lisaks võrdles maakohus 26.11.2014.a sideettevõtjalt saadud andmete protokolli lisa 1 (kd 2 lk 63) 25.11.2014 vaatlusprotokolli andmeid (kd 1 lk 56) ning tegi järelduse, et sel ajal, kui XX viibis oma sõiduautoga Mercedes Benz 24.11.2014.a kell 16.53 kuni 18.00 Läti Vabariigis, on abonentnumber XXXXXXXXX samuti viibinud Läti Vabariigis, mistõttu luges kohus tõendatuks, et abonentnumbreid XXXXXXXXX ja YYYYYYYYYY kasutas sama isik ning selleks oli XX. 10.11 Kolleegium asub seisukohale, et nimetatud tõendid ei kinnita üheselt, et abonentnumbri XXXXXXXXX kasutajaks oli XX. Maakohtu poolt väljatoodud asjaolud ei kinnita üheselt XX seotust nimetatud abonentnumbriga. Tõepoolest esineb teatud kokkusattumusi kahe abonentnumbri võrdlemisel, mis kolleegiumi hinnangul esmapilgul ületaksid usutava juhuslikkuse määra. Samas tuleb arvestada asjaolu, et asukohta on võimalik määrata ainult juhul, kui telefoni on kasutatud, kas SMS saatmiseks, kõne vastuvõtmiseks või helistamiseks. Lisaks on abonentnumbreid kasutatud mõne tunniste vahedega, mistõttu ei ole võimalik teha kahe numbri võrdlemisel tõsikindlaid järeldusi. Näiteks 10.09.2014 asub abonentnumber XXXXXXXXX kell 19:39:33 SAUE“ masti piirkonnas asukohaga Saue linn Sooja 1 katlamaja, kuid abonentnumber YYYYYYYYYY kell 19:46:35 asub U5027-Aasmae2 masti piirkonnas Harjumaal. Abonentnumber XXXXXXXXX asub 29.10.2014 kell 14:39:42 AASMAEKYLA3 masti piirkonnas asukohaga Saue vald Ääsmäe küla ning abonentnumber YYYYYYYYYY kell 14:52:08 asub U0107- Riisipere mastipiirkonnas asukohaga Harjumaa. Seejuures ei ole kogutud tõendeid millelt nähtuks, kas nimetatud mastipiirkonnad asuvad omavahel lähestikku ning mille pinnalt oleks võimalik teha tõsikindlaid järeldusi, et läbides autoga või jalgsi nimetatud teekonna jõuab märgitud ajavahemiku jooksul teise masti piirkonda või katavad erinevate operaatorite mastipiirkonnad tegelikkuses sama piirkonda. 24 Lisa 2 on toodud ära vaid Elisa Eesti AS mobiiltelefonide mastide asukohad ehk mõjupiirkonnad, kuid puuduvad Tele2 mobiiltelefoni mastide asukohad ja mõjupiirkonnad, mistõttu ei saa teha mingeid järeldusi masti asukoha kauguste või ühtivuse osas. Seejuures 31.10.2014.a. on abonentnumber XXXXXXXXX kell 11:15:07 olnud LINNU4 masti piirkonnas asukohaga Tallinn Linnu tee 75A Tuletõrjemaja ja liikunud mõni minut hiljem kell 11:19:22 VABAAJAKESKUS5 masti piirkonda asukohaga Tallinn Ehitajate tee 109 A, kuid abonentnumber YYYYYYYYYY asub 31.10.2014.a alates kella 09:48:44 U1998- Ehitaja masti piirkonnas asukohaga Ehitajate tee 86, Tallinn ja seda ka kell 11:27:

1. Ka ei kinnita maakohtu poolt eraldi väljatoodud kuupäev 14.11.2014 mõne minutiline ajaline vahe, et telefoninumbrite kasutajad on olnud samas piirkonnas, kuivõrd abonentnumber XXXXXXXXX asub kell 14:01:02 VESKIMETSA1 masti piirkonnas asukohaga Tallinn Kadaka tee 42, EE maja, aga abonentnumber YYYYYYYYYY asub kell 14:05:25 U1998Ehitaja masti piirkonnas asukohaga Ehitajate tee 86, Tallinn ning on asunud seal masti piirkonnas ja asukohas juba alates kella 13:25:
2. Kolleegium asub seisukohale, et ilma täiendavate tõenditeta (nt abonentnumber XXXXXXXXX oleks olnud kasutuses XX-lt ära võetud mobiiltelefonis vms) on keeruline seostada abonentnumbri kasutamist otseselt XX poolt. 10.12 Kolleegium nõustub maakohtuga, et võrreldes 26.11.2014.a sideettevõtjalt saadud andmete protokolli lisa 1 (kd 2 lk 63) ja 25.11.2014 vaatlusprotokolli andmeid (kd 1 lk 56) saab järeldada, et ajal, kui XX viibis oma sõiduautoga Mercedes Benz 24.11.2014.a kell 16.53 kuni 18.00 Läti Vabariigis, on abonentnumber XXXXXXXXX samuti viibinud Läti Vabariigis, kuid kolleegiumi arvates ei saa tõendeid kogumis hinnates ka sellest üheselt järeldada, et abonentnumbrit kasutas 24.11.2014 just XX ja seda tulenevalt eeltoodust. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu selline seisukoht veenev, et vastavad tõendid kinnitavad, et abonentnumbreid XXXXXXXXX ja YYYYYYYYYY kasutas sama isik ning selleks oli XX. Maakohtu selline seisukoht on tegelikkuses oletuslik ning tegemist on puhtteoreetiliste väidetega, mille vastu saab püstitada vastupidise sisuga teoreetilisi väiteid. Näiteks võib omakorda väita, et kuna ei nähtu, et abonentnumber XXXXXXXXX oleks viibinud 29.10.2014 ja ka 11.09.2014 Läti Vabariigis ajal, mil XX viibis oma sõiduautoga Mercedes Benz seal, siis ei ole alust arvata, et süüdistatav oli abonentnumbri XXXXXXXXX kasutaja. Seega ei nähtu maakohtu poolt viidatud tõenditest tõsikindlalt, et XX 24.11.2014.a suhtles ajal, mil väidetavalt YY oli tegevuses maksumärgistuseta sigarettide transpordiga Lätist Eestisse, kõnekaardi vahendusel YY-ga. Seejuures on meelevaldne maakohtu seisukoht, et ka varasemalt 2014.a kokku viiel korral, kui käidi Läti Vabariigis suheldi omavahel kõnekaartidega. Menetluse käigus ei ole kogutud ühtegi tõendit, mis nimetatud järeldust kinnitaks, kõnekaartidega suhtlus nähtub vaid 20.10.2014 ja 24.11.2014.a. 10.13 Kolleegium nõustub apellandiga, et puuduvad igasugused tõendid, millest nähtuks isikute vahel toimunud vestluste sisu või mille pinnalt saaks üheselt järeldada, et XX kaasaaitamistegu seisnes veoki teekonna turvamises ning väikese ajavahega ees sõitmise eesmärgiks oli hoiatada YY võimalikest tollipatrullidest ning omavaheline suhtlus veose teostamise ajal, toetas YY tahet tegu toime panna, suurendades temas kindlust, et XX kaasabi suurendab võimalust ohutult sihtkohta jõuda. Pelgalt veoauto ees sõitmine ei ole kriminaalkorras karistatav tegu ning sellest ei saa ei saa üheselt järeldada, et XX kaasaaitamistegu seisnes veoki teekonna turvamises ning väikese ajavahega ees sõitmise eesmärgiks oli hoiatada YY võimalikest tollipatrullidest, kui asjas puuduvad muud tõendid, mis sellist süüdistusversiooni kinnitaks. Kolleegiumi hinnangul oleks sellistele tõenditele (mobiiltelefonide vaatluse protokollile ja sideettevõtjalt saadud andmete protokollide) isikut süüstava tähenduse andmine võimalik siis, kui oleks sedastatav, et just vaidlusaluse 25 abonentnumbri kasutaja oleks olnud tõsikindlalt XX ning just veoki ees sõitmine väikese ajavahega ja suhtlus mobiiltelefonide kaudu (kõne sisu) veose teostamise ajal toetas süüdistatav XX YY, kuid tõendikogum sellist järeldust tõsikindlalt teha ei võimalda. Seetõttu on tegemist vaid oletusega. Kolleegium peab vajalikuks viidata Riigikohtu praktikale (nt lahendid 3-1-1-82-06, 3-1-1-8806, 3-1-1-90-06), milles on korduvalt väljendatud, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et XX tahtlus YY poolt toimepandu kaasaaitamiseks ei ole kriminaalasja materjalidega veenvalt tõendatud, mistõttu tuleb XX talle esitatud süüdistuses KarS § 376 lg 1-§ 22 lg 3 järgi õigeks mõista. 11.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale makstud tasu ja muud vajalikud kulud käsitatavad menetluskuluna üksnes osas, milles need on mõistliku suurusega. Riigikohus on varem selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (RKKKo nr 3-1-1-108-12, p 29). Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (RKKKo nr 3-1-1-9911, p-d 9-12). Otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses kuriteoasjas ning arvestades selle asja keerukuse astet. Samuti tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaitsja argumendid põhjendatud ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik. Riigikohtu kriminaalkolleegium on viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt on kohtul võimalus hinnata esindaja töö mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. mai 2010. a otsus asjas nr 3-2-1-43-10, p 14). Riigikohtu halduskolleegium on samuti sarnaselt selgitanud, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks tuleb analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajava materjali mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja aeganõudvust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18. mai 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-28-09, p 11). 11.1

§ 183

lg 1 kohaselt kannab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik (v.a lg-s 2 sätestatud juhtudel). Kuna kolleegium lõpetab YY suhtes kriminaalmenetluse seoses menetluse mõistliku aja möödumisega, siis kannab menetluskulud riik. Kaitsja Andres Simon esitas taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 1 800 eurot kohtueelsel uurimisel osalemise eest ning 1 575 eurot maakohtu menetluses osutatud õigusabi eest. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt märgitud õigusabiteenuse tunnihind on arutatava kriminaalasja kontekstis mõistliku suurusega ja ka osutatud õigusteenus on olnud tervikuna vajalik, kuid märgitud aeg osaliselt ebamõistlik. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks vandeadvokaat Andres Simsoni poolt osutatud õigusteenust seonduvalt kohtueelsel uurimisel novembrist 2014 kuni jaanuarini 2015 (ülekuulamised, kohtumised arestimajas, el. valve istung) kokku 12 tunni ulatuses. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et YY peeti 26 kahtlustatavana kinni 24.11.2014. Arves nimetatud ajaperioodil on kaitsja osalenud kahtlustatava ülekuulamisel 26.11.2014 ja täiendaval ülekuulamisel 23.01.2015, mis kestsid kokku 3 tundi ja 41 minutit. Lisaks on kaitsja osalenud vahistamise istungil 26.11.2014 (28 minutit) ja elektroonilise valve taotluse arutamisel 23.12.2014 (10 minutit). Kaitsja ei ole konkreetselt välja toonud, millal ja kui kaua on ta kaitsealusega arestimajas kohtunud. Vaatamata sellele ei saa jätta tähelepanuta, et YY peeti kahtlustatavana kinni 24.11.2014, tema suhtes kohaldati vahistamist 26.11.2014 ja vahistamine asendati elektroonilise valvega 20.12.2014, seega viibis kaitsealune arestimajas lühikest aega. Eeltoodut kogumis arvestades leiab ringkonnakohus, et kohtueelses menetluses on tuvastatav õigusabiteenus kokku 4 tunni ja 41 minuti ulatuses (kohaldades kohtuistungil osalemisele lähima pooltunnini ümardamise põhimõtet). Maakohtu istungitel osalemise ja ettevalmistumise osas kokku 10,5 tunni ulatuses peab kohtukolleegium taotlust põhjendatuks. Seega loeb kohtukolleegium valitud kaitsjale

§ 175

lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega tasuks kokku 15 tundi ja 11 minutit ehk summas 2 277,50 eurot (sh käibemaks), mis tuleb Eesti Vabariigilt YY kasuks välja mõista. 11.2

§ 181

lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Kuna kolleegium mõistab XX õigeks temale inkrimineeritud kuriteos, siis hüvitab menetluskulud riik. Kaitsja Ilmar Straus esitas taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 1 800 eurot kohtueelsel uurimisel osalemise eest ning 1 249,50 eurot maakohtu menetluses osutatud õigusabi eest. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt märgitud õigusabiteenuse tunnihind on arutatava kriminaalasja kontekstis mõistliku suurusega ja ka osutatud õigusteenus on olnud tervikuna vajalik, kuid märgitud aeg osaliselt ebamõistlik. Nimelt ei pea ringkonnakohus põhjendatuks vandeadvokaat Ilmar Strausi poolt osutatud õigusteenust seonduvalt kohtueelsel uurimisel novembrist 2014 kuni jaanuarini 2015 kokku 12 tunni ulatuses. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et arves nimetatud ajaperioodil on kaitsja osalenud kahtlustatava ülekuulamisel 01.12.2014, mis kestis 49 minutit. Lisaks on kaitsja osalenud vahistamise istungil 02.12.2014 (45 minutit). Seega on kohtueelses menetluses tuvastatav õigusabiteenus kokku 1 tunni ja 49 minuti ulatuses (kohaldades kohtuistungil osalemisele lähima pooltunnini ümardamise põhimõtet). Maakohtu istungitel osalemise ja ettevalmistumise osas kokku 8 tunni ja 20 minuti ulatuses peab kohtukolleegium taotlust põhjendatuks. Seega loeb kohtukolleegium valitud kaitsjale

§ 175

lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega tasuks kokku 10 tundi ja 9 minutit ehk summas 1 522,50 eurot (sh käibemaks), mis tuleb Eesti Vabariigilt XX kasuks välja mõista. 12. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. YY on esitanud ringkonnakohtule taotluse valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks 1 200 euro suuruses summas. Taotluses on küll märgitud, et tõendina lisatud advokaadibüroo arve, kuid tegelikkuses ei ole taotlusele aga lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente. Seetõttu ei saa ringkonnakohus võtta

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt seisukohta, kas süüdistataval on tekkinud seoses apellatsioonimenetlusega menetluskulu. Järelikult pole vajalik hinnata, kas taotluses märgitud summa on käsitatav valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuna. Seega jätab kriminaalkolleegium esitatud taotluse rahuldamata ning selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses tooduga (vt 1-17-1205). 12.1 Nagu eelnevalt märgitud, on

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt valitud kaitsjale makstud tasu ja muud vajalikud kulud käsitatavad menetluskuluna üksnes osas, milles need on mõistliku 27 suurusega. Süüdistatava XX kaitsja vandeadvokaat Ilmar Straus esitas taotluse hüvitada apellatsioonimenetluses osutatud kaitsetoimingute eest kokku 1 200 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus leiab, et ka apellatsioonimenetluses on kaitsja poolt osutatud õigusteenus olnud tervikuna vajalik, kuid märgitud apellatsioonkaebuse koostamise aeg ebamõistlik. Antud asjas osutusid apellatsiooni väited põhjendatuks ning kohtukolleegium rahuldas kaitsja apellatsiooni. Apellatsioonkaebuse sisuline argumentatsioon on kokku võetud viiel leheküljel, selle õiguslik argumentatsioon ei ole keerukas. Seejuures ei saa jätta arvestamata asjaolu, et apellatsiooni sisu kattub olulises ja enamus osas kaitsja kirjalike teesidega, mis esitati maakohtule. Seega peab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 25.04.2018.a otsusele apellatsiooni koostamiseks põhjendatud ajakuluks 3 tundi. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele koos käibemaksuga, kokku summas 450 eurot. Arvestades kõike eelmärgitut, tuleb Eesti Vabariigilt XX kasuks välja mõista kokku 1 972,50 eurot (sh käibemaks). 13. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4 tühistab kolleegium Pärnu Maakohtu 25.aprilli 2018.a kohtuotsuse, välja arvatud osas, mis puudutab konfiskeerimise ja asitõenditega seonduvat ja teeb uue otsuse XX suhtes ning

§ 274² lg 1 alusel lõpetab kriminaalmenetluse YY suhtes.

Kaitsja advokaat Silver Reinsaare apellatsioon rahuldada osaliselt ja vandeadvokaat Ilmar Strausi apellatsioon rahuldada. /allkirjastatud digitaalselt/ 28