← Eesti

2-17-121410/54

Obsah (5)§ 100§ 99§ 105§ 101§ 102

Tsiviilasi nr: 2-17-121410 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-17-121410 Otsuse tegemise aeg ja koht 05.07.2018, Tallinn Kohtukoossei

) §-de 96 ja 97 kohaselt on vanemad kohustatud oma alaealisi lapsi ülal pidama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt nt Riigikohtu 16.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 17, 17.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100lg 2 järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele elatist makstes. 7

(13)Tsiviilasi nr: 2-17-121410
  1. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väidetega, et maakohus oleks pidanud elatisenõude lahendamisel esmalt kontrollima seda, kas kostja on ülalpidamiskohustust mõne hageja või kõigi hagejate suhtes rikkunud. Asjaolu, et elatist nõutakse käesolevas asjas üksnes 100 eurot lapse kohta kuus (ehk oluliselt vähem kui kehtiv elatise miinimummäär), ei vabastanud maakohut kostja vastuväiteid arvestades elatise väljamõistmise eelduste kontrollimisest. Juhul kui vanem täidab ülalpidamiskohustust piisavalt, ei ole alust temalt elatist välja mõista. Kostja on menetluses läbivalt väitnud, et kuivõrd ta elab hagejate (ja hagejate emaga) koos (samas majas), täidab ta ülalpidamiskohustust vahetult ja on seda seni teinud piisavas ulatuses.
  2. Otsustamaks selle üle, kas kostja on täitnud ülalpidamiskohustust piisavalt, tuleb esmalt kindlaks määrata vajaliku ülalpidamise ulatus.

§ 99

lg 1 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse

§ 99

lg 2 järgi lapse kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema kasvatamise kulutusi. Mitme lapse elatisenõuet ühiselt lahendades tuleb laste vajadusi hinnata eraldi.

  1. X vajadustena ühe kuu kohta on hagiavalduses (tl 32 pöördel) välja toodud kulutused toidule 100 eurot, kultused transpordile 10 eurot, tervishoiule 10 eurot, hügieenitarvetele 10 eurot, samuti kulutused koolikohustuse täitmiseks 30 eurot ning muud vältimatud püsikulutused (üritused, sünnipäevad) 20 eurot. Lisaks on summat täpsustamata välja toodud kulutused riietele ja jalanõudele (vajadusel ja võimalusel). Kokku on X vajadustena ühe kuu kohta hagiavalduses välja toodud kulutused 180 eurot (hagiavalduses ilmselt ekslikult märgitud 170 eurot).
  2. Y vajadustena ühe kuu kohta on hagiavalduses (tl 32 pöördel) välja toodud kulutused toidule 100 eurot, kultused transpordile 10 eurot, tervishoiule 80 eurot, hügieenitarvetele 10 eurot, samuti kulutused koolikohustuse täitmiseks 30 eurot ning muud vältimatud püsikulutused (üritused, sünnipäevad) 20 eurot. Lisaks on summat täpsustamata ka Y puhul välja toodud kulutused riietele ja jalanõudele (vajadusel ja võimalusel). Kokku on Y vajadustena ühe kuu kohta hagiavalduses välja toodud kulutused 250 eurot.
  3. C vajadustena ühe kuu kohta on hagiavalduses (tl 32 pöördel) välja toodud kulutused toidule 100 eurot, kultused transpordile 10 eurot, tervishoiule 10 eurot, hügieenitarvetele 10 eurot, samuti kulutused koolikohustuse täitmiseks 30 eurot ning muud vältimatud püsikulutused (üritused, sünnipäevad) 20 eurot. Lisaks on summat täpsustamata välja toodud C kulutused riietele ja jalanõudele (vajadusel ja võimalusel). Kokku on C vajadustena ühe kuu kohta hagiavalduses välja toodud kulutused 180 eurot (hagiavalduses ilmselt ekslikult märgitud 170 eurot). 8

(13)Tsiviilasi nr: 2-17-121410
  1. Kostja ei ole nende hagis loetletud ülalpidamiskulude põhjendatusele vastu vaielnud. Muu hulgas ei ole vaidluse all, et Y kulud tervishoiule on tema terviseprobleemide tõttu tavapärasest suuremad.
  2. 27.11.2017 esitatud hagi täpsustuses on hagejad välja toonud (tl 49), et ajavahemikus 27.09–30.10.2017 on kulunud laste riietele 284 eurot, lisaks on kulutusteks olnud igakuine taskuraha igale lapsele 15 eurot.
  3. Puudub vaidlus, et lapsed 15–16 eurot kuus taskuraha vanematelt saavad ning neid summasid tuleb arvestada ülalpidamiskulude hulka. Samuti võib kolleegiumi hinnangul vajalike ülalpidamiskulude hulka mõistlikus ulatuses arvestada kulutused laste riietele ja jalanõudele – 30 eurot lapse kohta kuus.
  4. Lisaks nähtub poolte väidetest, et laste vajaduseks on ka sidekulud ligikaudu 24 eurot kuus.
  5. Eelmärgitut arvestades moodustavad X igapäevased ülalpidamiskulud vähemalt 250 eurot (s.o 180 + 16 + 30 + 24), Y kulud 320 eurot (s.o 250 + 16 + 30 + 24) ja C kulud 250 eurot (180 + 16 + 30 + 24).
  6. Lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust ja panust lapse ülalpidamisse.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Viidatud sättest tulenevalt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt ka Riigikohtu 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16; 03.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-21-56-15, p 12).

  1. Praeguses asjas kohtu ette toodud asjaoludel ei ole vanemate sissetulekud ja varaline seisund oluliselt erinev ning seega peavad vanemad andma lasetele ülalpidamist võrdsetes osades. Hagejate ema on küll väitnud, et kostja igakuine tegelik sissetulek on suurem kui ametlik netopalk 398 eurot 46 senti kuus ning kostja saab ilmselgelt osa töötasust mitteametlikult. Sellised väited kostja oluliselt suuremate sissetulekute kohta ei ole asjas siiski tõendamist leidnud. Eelmärgitut arvestades peaks kostja osa Xi ülalpidamiskulude kandmises olema rahaliselt väljendatuna 125 eurot (s.o 250:2), Yi kulude kandmisel 160 eurot (s.o 320:2) ja C ülalpidamiskulude kandmisel 125 eurot (s.o 250:2).
  2. Hagejad on menetluses nõustunud sellega, et kostja kannab igakuiselt 64 euro 22 sendi ulatuses laste ülalpidamisega seotud kulusid (nendeks on elektrikulud 23,44 eurot kuus, 9

(13)Tsiviilasi nr: 2-17-121410 sidekulud 24,08 eurot kuus ning kulud toidule ja taskurahale 16,70 eurot kuus). Kolme lapse peale kokku moodustavad hagejate poolt õigeks võetud kostja kulutused 192 eurot 66 senti. Lisaks tuleb kolleegiumi hinnangul arvestada laste ülalpidamiseks vajalike kostja kulutuste hulka ka kütusekulu 12 eurot 50 senti. Asjaolu, et kostja tööandja kütusekulu kostjale kompenseerib, ei oma kolleegiumi hinnangul elatisenõude lahendamisel määravat tähtsust. Tegu on kostja rahaliselt hinnatava panusega laste ülalpidamisse.
  1. Seega on kostja osalenud nii X, Y kui ka C ülalpidamises igakuiselt vähemalt 76 euro 72 sendi ulatuses (64,22 + 12,50), kolme lapse peale kokku 230 euro 16 sendi ulatuses.
  2. Kostja on oma vastuväidetes tuginenud ka sellele, et elatisenõude lahendamisel tuleb arvestada lapsetoetusega ja lasterikka pere toetusega (st peretoetustega), samuti Y puude tõttu emale makstavat puudega lapse toetust.
  3. Perehüvitiste seaduse (PHS) § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p-de 1 ja 5 kohaselt on nendeks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena mh lapsetoetus ja lasterikka pere toetus. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 6 lg 1 järgi makstakse puudega lapse toetust igakuiselt keskmise, raske või sügava puudega lapsele puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks ja rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud tegevusteks, välja arvatud ravikindlustuse ja riigieelarve muudest vahenditest finantseeritavateks tegevusteks. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt makstakse puudega lapse toetust kuni lapse 16aastaseks saamiseni.
  4. Hagejate poolt maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajal (27.09.2017) kehtinud PHS § 17 lg 3 redaktsiooni järgi oli lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 50 eurot. Kolmanda ja iga järgmise lapse kohta oli lapsetoetuse suurus 100 eurot. Alates 01.01.2018 kehtiva PHS § 17 lg 3 redaktsiooni järgi on selle toetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta on 55 eurot. Kolmanda ja iga järgmise lapse kohta on lapsetoetuse suurus 100 eurot. PHS § 21 lg-st 1 tuleneb, et lasterikka pere toetuse saamise õigus on ühel vanemal, kes kasvatab peres kolme või enamat last (kes vastavad sama seaduse § 17 lg-s 1 või lg-s 2 sätestatud tingimusele). Lasterikka pere toetuse suurus on alates 01.07.2017 kolme kuni kuut last kasvatavale perele 300 eurot (PHS § 21 lg 2). PISTS § 6 lg 5 p 1 järgi makstakse puudega lapse toetust keskmise puudega lapsele 270 protsenti sotsiaaltoetuste määrast. PISTS § 6 lg 3 järgi makstakse puudega lapse toetus välja lapse vanemale või eestkostjale.
  5. Asjas ei ole vaidlust, et peretoetused ja puudega lapse toetus märgitud suurustes hagejate ema kontole laekuvad (tl 48 pöördel). Hagejate ema avaldatust nähtub, et temale makstav puudega lapse toetus on praegusel hetkel 68 eurot kuus (tl 49). 10
(13)Tsiviilasi nr: 2-17-121410
  1. Seega sai hagejate ema maksekäsu avalduse esitamise hetkel X eest igakuiselt (PHS § 28) lapsetoetust 50 eurot (maakohtu otsuse tegemise aja seisuga 55 eurot), Yi eest 50 eurot (otsuse tegemise aja seisuga 55 eurot) ning C eest 100 eurot. Lisaks laekus hagejate emale lasterikaste perede toetus arvestuslikult 100 eurot kuus lapse kohta ning puudega lapse toetus Y puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks 68 eurot.
  2. Senises kohtupraktikas on leitud, et ainuüksi peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (vt Riigikohtu 28.03.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 19 koos seal viidatud varasema praktikaga).
  3. Arvestades ülalpeetavate arvu, laste ülalkäsitletud vajadusi ning vanemate Eesti keskmisest palgast oluliselt väiksemaid sissetulekuid (netopalk emal 405 eurot (tl 51) ja isal 398 eurot 46 senti (tl 17)), leiab kolleegium, et toetustega tuleb käesolevas asjas kostja taotletud viisil arvestada. Tehes iga lapse igapäevavajaduste rahuldamiseks kulutusi 64 euro 22 sendi (s.o ülalpidamise vaidlustamata ulatus), kulub kostjal sellele kokkuvõttes märkimisväärne osa palgast. Elatise väljamõistmisel hagejate taotletud ulatuses jääks kostjale enda igapäevavajaduste rahuldamiseks igakuiselt rahalisi vahendeid alla toimetulekupiiri (
  4. a-l üksi elavale isikule või perekonna esimesele liikmele 140 eurot kuus). Ka hagejate ema sissetulekud ei võimaldaks tuvastatud asjaoludel osaleda enda tavapärast toimetulekut kahjustamata kõigi laste ülalpidamises igakuselt 100 euro ulatuses.
  5. Seega saab kostja osa laste ülalpidamiskulude kandmisel arvestada toetustega kaetuks järgmiselt: X ülalpidamiskulude kandmisel (125 eurot) 75 euro ulatuses, Y ülalpidamiskulude kandmisel (160 eurot) 109 euro ulatuses ja C ülalpidamiskulude kandmisel (125 eurot) 100 euro ulatuses. Katmata kostja osaks jääks seega vastavalt 50 eurot, 51 eurot ja 25 eurot.
  6. Arvestades, et eelpool tuvastatud asjaolude kohaselt on kostja seni osalenud nii X, Y kui ka C ülalpidamises igakuiselt vähemalt 76 euro 72 sendi ulatuses, ei ole kostja ringkonnakohtu hinnangul seni ühegi hageja suhtes ülalpidamiskohustust rikkunud ning puudub alus elatise väljamõistmiseks.
  7. Seonduvalt apellatsioonkaebuse väidetega lisab kolleegium, et lastega koos elamine (st sama eluruumi kasutamine) ei välista iseenesest elatisenõude rahuldamist.

§-de 96 jj mõtte kohaselt on elatisenõude rahuldamise seisukohalt määrav, kas vanem on ülalpidamist andnud piisavas ulatuses või on ülalpidamiskohustust rikkunud. 60. Senise kohtupraktika valguses on iseenesest põhjendatud kostja seisukoht, et ülalpidamise ulatust määrates tuleb arvestada kostjale kuuluva kinnisasja (ja maja) kasutamise väärtust laste vajaduste rahuldamisel. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 16.10.2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13 kolleegiumi kogukoosseisus tehtud otsuse p-des 11

(13)Tsiviilasi nr: 2-17-121410 16-21 leidnud, et lapse põhivajaduste hulka kuulub ka vajadus kasutada eluruumi. Seetõttu tuleb ülalpidamise ulatust määrates arvestada mh lapse vajadust kasutada eluaset ning seda ka siis, kui laps elab ühele vanemale kuuluvas eluruumis, sõltumata sellest, kas eluruumi soetamiseks on võetud krediiti. Eluasemevajaduse ulatuse ja rahalise väärtuse saab Riigikohtu tsiviilkolleegiumi arvates määrata kindlaks eluaseme kasutamisest saadava varaliselt hinnatava eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu, kuna laps saab vanema kasutuses olevas eluruumis elades kasutuseeliseid tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 mõttes. Viidatud otsuse järgi tuleb vanema eluaseme kasutamisest saadava kasutuseelise väärtus TsÜS § 65 vastavalt kohaldades määrata kindlaks eluruumi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi. Eluruumi kasutuseelise väärtuse saab määrata võrreldava eluruumi keskmise üürihinna järgi samas piirkonnas, arvestades mh lapse kasutuses oleva eluruumi osa suurust ning asjaolu, et eluruum on ühiskasutuses. Praegusel juhul ei ole kostjale kuuluva eluruumi kasutamisest saadava eelise arvestamisel asja lahendamise seisukohalt siiski määravat tähtsust. Hagi ei ole alust rahuldada ka kõnealust kastutuseelist arvestamata. 61. Seonduvalt hagejate väidetega lisab kolleegium, et

§ 101

lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise

§ 102

lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel.

§ 102

lg 2 neljandas lauses on selliste mõjutvate põhjustena sätestatud vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. See loetelu mõjuvatest põhjustest on sätestatud siiski näidisloeteluna ning kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab senise kohtupraktika põhjal olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 20-23 ja 28 koos alapunktide ja seal viidatud varasema praktikaga). 62. Hagejate esindaja on 23.06.2018 esitatud menetlusdokumendis märkinud, et hetkeseisuga ei vasta tõele kostja väide, et lapsed ja lapse mõlemad vanemad elavad koos kostjale kuuluvas majas ja laste isa osaleb laste elus. Kostja elavat vähemalt kuu aega maja kõrval asuvas ehitussoojakus, ning ei täida vastustajate ees ülalpidamiskohustust. Kostja on vaielnud 25.06.2018 esitatud vastuses hagejate esindaja väidetele vastu. Kostja märgib, et ta üksnes ajutiselt ööbib elumajast 2-3 meetri kaugusel olevas soojakus (üksnes vahel soojemate ilmadega ja üksnes suviti). Muul ajal aastaringselt ööbib kostja majas koos hagejate ema ja lastega ning osaleb laste elus endisel viisil. Maja kõrval soojakus ööbimine ei tähenda, et kostja laste elus ei osaleks 12

(13)Tsiviilasi nr: 2-17-121410 või et ta ei panustaks nende ülalpidamisse. Kolleegiumi hinnangul ei muuda hagejate 23.06.2018 esitatud menetlusdokumendis märgitu ringkonnakohtu ülalesitatud järeldusi. Hagejate esindaja enda poolt varasemas menetluses välja toodu kohaselt on kostja suviti ka varem kasutanud eluruumina kostja kinnistul asuvat soojakut. Seega ei ole alust arvata, et sellel aastal on poolte elukorralduses midagi oluliselt muutunud. Samal kinnistul asuvas teise hoone kasutamise faktist ei saa ringkonnakohtu arvates järeldada, et kostja laste ülalpidamisse enam ei panustaks. Menetluskulude jaotus
  1. Poolete mõlemas kohtuastmes kantud menetluskulud peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Hagejad on alaealised, kellel endal puuduvad sissetulekud ja muu vara, mille arvel kostja menetluskulusid hüvitada. Seetõttu oleks kostja menetluskulude hagejatelt väljamõistmine hagejate suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Kohtutel ei ole tekkinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid.
  2. Eelmärgitut arvestades puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.