← Eesti

3-16-1472/92

Obsah (7)§ 121§ 51§ 231§ 1§ 41§ 108§ 107

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3161472 Otsuse kuupäev 8. august 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Nele Parrest ja Jüri Põld Kohtuasi MTÜ

). Vastustaja uued väited, asjaolud ja põhjendused tuleb jätta tähelepanuta. Samuti tuleb jätta tähelepanuta kolmanda isiku seisukoht, kuna see esitati hilinemisega. 10. Vastustaja palub jätta kaebused läbi vaatamata kaebeõiguse ilmselge puudumise ja perspektiivituse tõttu. Kui Riigikohus vaatab kaebused läbi, tuleks jätta kassatsioonkaebused rahuldamata, ringkonnakohtu otsus muutmata, kaebajate menetluskulud nende endi kanda ning mõista kassaatorilt välja Rahandusministeeriumi menetluskulud. Vastustaja seisukohad on järgmised. 1) Mereplaneering on abstraktne strateegiline dokument, mille ülesandeks on võimalike arenduspiirkondade määramine, st üksnes neile aladele saab kaaluda tuulikute rajamist. Mujale tuulikuid ei saa püstitada. Tegu on võimalusega ning kellelgi ei ole subjektiivset õigust tuuleparkide püstitamiseks. Järgmistes menetlustes lahendatakse detailsemad küsimused, mistõttu on kaebused esitatud ennatlikult. Kaebajad saavad osaleda ka hoonestusloa ja vee erikasutusloa menetlustes. 2) Kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki (

§ 121

lg 2 p 2), kuna sisuliselt vaidlustavad kaebajad täitevvõimu ainupädevusse kuuluvat kaalumist ning tuulikute mitterajamine oleks vastuolus mitmete riigi ja kohaliku tasandi strateegiliste dokumentidega. 3) Kaebajatel pole ilmselgelt kaebeõigust (

§ 121lg 2 p 1).

Mereplaneering ei riku eraisikute subjektiivseid õigusi ning seda ei saa vaidlustada ka populaarkaebusega. MTÜ Hiiu Tuul ei ole keskkonnaorganisatsioon KeÜS § 31 lg 1 p 1 mõttes, kuna ühingu eesmärk on tuulikute takistamine (s.o kitsas lobitöö), mitte keskkonnakaitse. 4) Mereplaneering on kooskõlas pädevus- ja menetlusnormidega. 5) Mereplaneeringu kehtestamisel ei tehtud kaalutlusvigu. Planeeringu aluseks on avalikud huvid. Kohalike elanike huve on arvestatud. Mereplaneering on kooskõlas üleriigilise planeeringuga „Eesti 2030+“. Kaalutlused, miks eelistati teist stsenaariumi, on põhjendustes esitatud. Põhjalikult on kaalutud tuuleparkide asukohti ja kaugust rannikust (tuuleressursi olemasolu, mere sügavus, kaugus maismaast, looduskaitselised huvid). Mida kaugemale rannikust tuulikuid rajada, seda ebaotstarbekam see majanduslikult on. Seejuures sügavamas meres toimub kala traalpüük ja asuvad laevateed. 6) Mereplaneeringu keskkonnamõju on hinnatud nõuetekohaselt, arvestades planeeringu üldistuse astet. Mereplaneering on kooskõlas piiriülese koostöö nõuetega. Tuuleparkide negatiivset mõju Natura 2000 aladele ei saa olemasolevatele andmetele tuginedes kindlalt jaatada, rääkimata 12

(27)13 3-16-1472 kahjulikust mõjust Natura alade kaitse-eesmärkidele. Natura 2000 alade kaitse-eesmärgiga on kooskõlas just selline olukord, kus mõju hinnatakse tervikliku teabe olemasolul. Planeering arvestab Apollo meremadaliku (kaitseala moodustamine on algatatud) ja Vinkovi meremadaliku (
  1. mail 2018 keeldus Keskkonnaministeerium kaitse alla võtmise menetluse algatamisest) kaitsega. Keskkonnamõju hinnatakse edasistes hoonestus-, vee erikasutus-, ehitus- ja kasutusloa menetlustes. 7) Mereplaneeringus ei pidanud kajastama merekaableid, kuna kaablite täpsed asukohad selguvad edaspidi. Seetõttu ei saanud hinnata ka kaablite mõju. 8) Mereplaneering on kooskõlas ORMO regulatsiooniga.
  2. Kolmas isik palub jätta kaebused läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu. Alternatiivselt tuleks jätta kassatsioonkaebused rahuldamata ja Nelja Energia AS menetluskulud proportsionaalselt kassaatorite kanda. Kolmanda isiku seisukohad on järgmised. 1) Kaebajatel puudub õigus vaidlustada mereplaneeringut subjektiivsete õiguste kaitseks. Populaarkaebuse esitamise õigust maakonnaplaneeringu peale kehtiv õigus ette ei näe. MTÜ Hiiu Tuul loodi spetsiaalselt mereplaneeringu vaidlustamiseks, mistõttu ei ole tegu keskkonnaorganisatsiooniga KeÜS § 30 lg 2 mõttes. Lähtuda ei või üksnes formaalsest kriteeriumist. 2) Mereplaneering on abstraktne strateegiline üldakt, mis ei sea keeldu ega anna ka luba, esitades vaid üldised suunised. Mereplaneering ei ole tuulikute ehitustegevuse aluseks. Otsustatud ei ole ei tuulikute arv, suurus, paiknemine ega võimsus. Igal planeeringul on oma ülesanne, sh täpsusaste. Mereplaneeringu täpsusaste on 1 : 100 000 (vrd ehitustegevuse aluseks olevatel detailplaneeringutel on see 1 : 500). 3) Põhjendatud ei ole kassaatorite nõue, et KSH ja nn Natura hindamise raames hinnataks mõjusid sellise täpsusastmega, mida saab eeldada vaid tegevuslubade KMH raames. Kumuleeruvaid mõjusid on hinnatud. Fikseeritud on edasise hindamise lähtealused ja nõuded lisauuringuteks tuuleenergia tootmise alade lõikes. Ette on nähtud leevendavad meetmed. Kolmas isik peab tuulikute rajamiseks läbima mitmeid loamenetlusi, sh koostama nende raames KMHd. Euroopa Komisjoni juhendmaterjalid kinnitavad mereplaneeringu nn Natura hindamise (täpsemalt eelhindamise) täpsusastme kooskõla Euroopa Liidu õigusega. 4) Mereplaneeringus on piisavalt arvestatud Hiiumaa elanike huve. Riiklikke ja kohalikke ruumilise arengu vajadusi ja huve on tasakaalustatud. Planeeringut ei koostatud üksnes Nelja Energia AS huvides. 5) Mereplaneering ei pea kajastama merekaableid, mille paiknemine ei ole muude asjaolude tõttu veel selge. Mereplaneeringu seletuskiri käsitleb merekaablite teemat ja joonisel on toodud olemasolevad kaablid. Perspektiivsete merekaablite paiknemine lahendatakse tulenevalt nende väga suurest maksumusest ühtselt ja mitte vaid ühe tuulepargi piires. Nende asukohti kaalutakse ja keskkonnamõju hinnatakse. 6) Apollo madala kaitse alla võtmise menetlus algas pärast mereplaneeringu kehtestamist. Seejuures saab mereplaneeringu järgi Apollo ja Vinkovi madalikel rajada tuuleparke vaid tingimusel, et alasid ei võeta kaitse alla ning ei selgu nende tähtsus rahvusvahelise tähtsusega linnualadena. 7) Piiriülese koostöö nõudeid ei ole rikutud. Mereplaneeringuga ei kavandata tuuleparke, vaid üksnes määratletakse alad, kus meretuuleparkide rajamine ei ole põhimõtteliselt välistatud. 13
(27)14 3-16-1472 8) Mereplaneering on kooskõlas pädevus- ja menetlusnormidega. 9) Mereplaneeringu tühistamine võib kaasa tuua Euroopa Komisjoni algatatava rikkumismenetluse Eesti Vabariigi suhtes. Samuti kahjustaks see Nelja Energia AS õigustatud huve. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12. Vastustaja esitas vastuse kassatsioonkaebusele Riigikohtu määratud tähtaja jooksul, kolmas isik kahepäevase hilinemisega.

§ 51lg 4 alusel peab kolleegium võimalikuks kolmanda isiku vastuse vastu võtta.

  1. Kolleegium selgitab järgnevalt oma seisukohta kaebeõiguse (I osa) ning maavanema pädevuse küsimuses mereplaneeringu kehtestamiseks (II osa). Otsuse III osas annab kolleegium hinnangu mereplaneeringu KSH läbiviimise, nn Natura hindamise algatamata jätmise ja piiriülese koostöö õiguspärasusele. Lõpuks lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse ja jagab menetluskulud (IV ja V osa). I
  2. Kolleegium nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et MTÜ-l Hiiu Tuul on KeÜS § 30 lgst 2 ja §st 31 tulenev valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigus. Puudub vajadus sellekohaseid põhjendusi korrata (

§ 231lg 6).

15. Ka nõustub kolleegium halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et füüsilisest isikust kaebajatel puudub õigus vaidlustada maakonnaplaneeringut subjektiivsete õiguste kaitseks. Kolleegiumi hinnangul puudub füüsilisest isikust kaebajatel antud asjas ka populaarkaebuse esitamise õigus. Mereplaneering algatati PlanS v.r kehtivusajal, kuid viidi lõpule PlanS u.r kehtivusajal. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 1 lg 1 sätestab, et enne PlanS u.r jõustumist algatatud planeeringud menetletakse lõpuni, lähtudes PlanS v.r-s sätestatud nõuetest. Kui varem kehtinud seadus nägi ette maakonnaplaneeringu vaidlustamise populaarkaebuse vormis (PlanS v.r § 26 lg 1), siis kehtiv seadus seda ette ei näe (vrd PlanS u.r § 54 riigi eriplaneering, § 94 üldplaneering, § 123 kohaliku omavalitsuse eriplaneering, § 141 detailplaneering). EhSRS ei reguleeri kaebeõigusega seonduvat.

§ 1

lg 4 sätestab üldreegli, mille kohaselt tehakse halduskohtumenetluse toiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Kohtukaebeõiguse küsimus ei ole osa planeerimismenetlusest, vaid osa kohtumenetlusest, mistõttu PlanS v.r § 26 lg 1 kohaldatavust EhSRS § 1 lgst 1 ei tulene. Avalikes huvides kaebuse 14

(27)15 3-16-1472 esitamise õigust ei saa tuletada ka õiguskindluse põhimõttest ega PlanS v.r ja PlanS u.r maakonnaplaneeringu sätete, sh maakonnaplaneeringu ülesannete võrdlusest. Mereplaneering ei olnud PlanS u.r jõustumise hetkeks veel kehtestatud (st kaebeõigus ei olnud tekkinud) ning füüsilistel isikutel puudub selles asjas ka materiaalõiguslik positsioon, mille kaitseks õiguskindluse põhimõtet kohaldada.
  1. Eeltoodust tulenevalt jäävad Inge Taltsi, Lembit Vainumäe, Igor Prigoda ja Kristi Udami kassatsioonkaebused rahuldamata.
  2. KeÜS § 30 lg 2 sätestab, et kui keskkonnaorganisatsioon vaidlustab haldusakti või sooritatud toimingu, eeldatakse, et tema huvi on põhjendatud või et tema õigusi on rikutud, kui vaidlustatud haldusakt või toiming on seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga. Kuigi eeltoodud normist tuleneb keskkonnaorganisatsiooni õigus kohtusse pöörduda, seab säte keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigusele siiski ka piirangud. Lisaks sellele, et vaidlustatud haldusakt või toiming peab olema seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või tegevusvaldkonnaga (tingimus, mis antud juhul on täidetud), tuleneb sellest ka loogiline järeldus, et keskkonnaorganisatsiooni kaebuse alus (

§ 41lg 2) peab eelnimetatutega seonduma.

Keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigus ei ole piiramatu populaarkaebuse esitamise õigus, mistõttu keskkonnaorganisatsiooni kaebuse aluseks olevad argumendid peavad olema seotud keskkonna kaitse eesmärkidega. Kaebuses võib tõstatada nii materiaalse kui ka formaalse õiguspärasuse küsimusi ning tugineda võib nii rahvusvahelisele kui ka riigisisesele õigusele (vt ka keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsiooni) art 9 lg 2; haldusasi nr 3318103 , p 25), sh piiriülese KMH või KSH nõuetele.

  1. MTÜ Hiiu Tuul kassatsioonkaebuse väited seoses Emmaste ja Käina valla ning Kaitseministeeriumi ja Rahandusministeeriumi kooskõlastustega ei seondu nimetatud eesmärkidega, mistõttu jätab kolleegium need tähelepanuta. Samuti ei saa keskkonnaorganisatsioon kaitsta teiste isikute õigusi, mistõttu jäävad ka Hiiumaa elanike petitsiooni puudutavad väited tähelepanuta. II
  2. Olukorras, kus PlanS v.r § 7 lg 2 võimaldas maakonnaplaneeringuga avalikku veekogu planeerida, sisemeri ja territoriaalmeri on avalik veekogu (VeeS § 5 lg 1 pd 1 ja 2), tegu on riigi tasandi huvisid väljendava planeeringuga, maavanem oli riigi esindaja ning Vabariigi Valitsus oli andnud Hiiu maavanemale ka vastava volituse, oli Hiiu maavanem pädev Hiiu maakonnaga piirneval merealal maakonnaplaneeringut kehtestama. 15

(27)16 3-16-1472
  1. Kolleegium nõustub kohtute käsitlustega ka selles, et PlanS v.r §s 29 sätestatud ORMO asukoha valiku menetluslikke põhimõtteid järgiti, mereplaneeringu põhjendamise kohustuse formaalsed nõuded on täidetud (PlanS v.r § 2 lg 2, HMS § 56) ning tuuleenergia tootmise ala PT7 asukoht ei ole vastuolus üleriigilise planeeringuga „Eesti 2030+“. 2 III
  2. Menetlusosaliste vahel on põhimõtteline erimeelsus küsimuses, kas vaidlusalune mereplaneering on sedavõrd abstraktne planeerimisdokument, et ei eelda tuuleparkide rajamisega kaasnevate mõjude põhjalikumat hindamist, kui seda praegu KSH ja nn Natura eelhindamise raames tehti, ja põhjalikum hindamine on võimalik lükata hilisematesse tuuleparkide rajamise etappidesse. KSH läbiviimine
  3. KeHJS v.r § 2 lg 2 sätestab KSH eesmärgi ning
  4. ptk
  5. jagu reguleerib KSH aluseid ja menetlust. Regulatsiooni aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  6. juuni
  7. a direktiiv 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (KSH direktiiv). KSH eesmärk on selgitada ja arvestada keskkonnamõju otsustusprotsessi varajases staadiumis, kui kavandatava tegevusega seotud põhimõttelised alternatiivid on veel otsustamiseks avatud (vt nt direktiivi eelnõu seletuskiri, p 1.1, COM
(1996)511). Mõju tuleks arvestada juba „raamistiku“ loomisel tulevase olulise keskkonnamõjuga projektide jaoks, kui tehakse strateegilisi valikuid (vt nt KSH direktiivi art 3 lg 2 p a). KSH ülesanne on kumulatiivsete (KeHJS v.r § 40 lg 4 pd 6 ja 7 ja KSH direktiivi I lisa p f alamärkus 1) ja laiahaardeliste mõjude väljaselgitamine varakult, tagades järgmiste põhimõtete realiseerimise: keskkonna kõrgetasemelise ja tervikliku kaitse põhimõte, lõimimispõhimõte, ettevaatuspõhimõte ja vältimispõhimõte (KeHJS v.r § 2 lg 2, KeÜS §d 8–11, KSH direktiiv art 1 ja art 6 lg 2 ning põhjendused 1, 3, 4, 5).
  1. KSH toimub planeerimismenetlusega paralleelselt ning võimaldab välja selgitatava teabe jooksvat arvessevõtmist planeeringulahenduse väljatöötamisel (KeHJS v.r § 32 p 6, § 43 p 1). Seega peaks KSH mängima aktiivset rolli planeeringulahenduse kujunemisel, mitte piirduma planeerimisprotsessis väljatöötatud lahenduse mõjude hindamise, tagantjärgi korrigeerimise ja leevendusmeetmete väljapakkumisega.
  2. KSH direktiivi põhjendusest 9, art 4 lgst 3 ja art 5 lgst 2 tuleneb nn reastamise põhimõte, st otsustusprotsessi kõrgemal tasandil tehtav hindamine peab andma raamistiku edasiste hindamiste jaoks ning jätma tulevaste menetluste raames hindamiseks küsimused, mida saab tõhusamalt hinnata otsustusprotsessi madalamal tasandil. Nn reastamise põhimõte ei tähenda, et KMH saaks asendada KSH-d või et KSH raames võiks jätta hindamata need mõjud, mille hindamine on just KSH ülesanne. KMH-l ja KSH-l on erinevad meetodid ja eesmärgid (vt C295/10, Valčiukienė jt, pd 59 16
(27)17 3-16-1472 ja 60; C671/16, Inter-Environnement Bruxelles jt, p 65; C160/17, Thybaut jt, p 64). Kui KMH puhul on üldjuhul keskseks küsimuseks, kuidas konkreetset arendustegevust teoks teha (vt KeHJS v.r § 2 lg 1), siis KSH eesmärk on mõjutada arendustegevuse alternatiivide valikut otsustusprotsessi varases staadiumis, kui on veel võimalik analüüsida erinevaid alternatiive ja seeläbi mõjutada strateegilisi valikuid (C671/16, Inter-Environnement Bruxelles jt, p 63; C160/17, Thybaut jt, p 62). Ka dokumendi abstraktne olemus ei vabasta KSH direktiivi nõuetele vastava KSH tegemise kohustusest, kui dokument on kava või programm direktiivi mõttes (vt normatiivakti näitel C290/15, D’Oultremont jt, p 52; C671/16, Inter-Environnement Bruxelles jt, p 60). Seejuures on oluline takistada KSH direktiivist tulenevatest kohustustest kõrvalehoidmise võimalike strateegiate kasutamist, mis võivad väljenduda meetmete osadeks jagamises, vähendades nii KSH direktiivi kasulikku mõju (C290/15, D’Oultremont jt, p 48; C671/16, Inter-Environnement Bruxelles jt, p 55; C160/17, Thybaut jt, p 55).
  1. KSH aruanne peab sisaldama „põhjendatult nõutavat teavet, võttes arvesse olemasolevaid teadmisi ja hindamismeetodeid, kava või programmi sisu ja üksikasjalikkust, otsuse tegemise etappi ja mil määral saab mitmekordse hindamise vältimiseks teatavaid küsimusi täpsemalt hinnata otsustamise erinevatel tasanditel“ (KSH direktiivi art 5 lg 2). Viide „olemasolevatele teadmistele ja hindamismeetoditele“ (vt ka KeHJS v.r § 40 lg 3 p 1) ei tähenda seda, et piirduda võib juba teadaolevaga ja varem tehtud uuringutega, vaid viitab hindamise ajal mõistlikult kättesaadavatele, sh uute uuringutega kogutavatele teaduslikele andmetele. Vastasel korral ei saavutataks KSH direktiivi eesmärki tagada keskkonnakaitse kõrge tase. Teave eeltoodud sätte mõttes hõlmab KSH direktiivi lisast I ja KeHJS v.r § 40 lgst 4 tulenevalt nt teavet kavandatava tegevuse ja mõjutatava keskkonna kohta, samas piirkonnas paralleelselt toimuvate ja kavandatavate tegevuste kohta jne. Euroopa Kohus on KMH-d puudutavas kohtupraktikas rõhutanud, et on oluline selgitada välja erinevate projektide kuhjuv ehk kumuleeruv keskkonnamõju, kusjuures see kohustus ei piirdu ainult samalaadiliste projektidega (nt C404/09, komisjon vs. Hispaania, p 80; C531/13, Marktgemeinde Straβwalchen jt, pd 43–47; C141/14, komisjon vs. Bulgaaria, pd 95–96). KSH direktiivi lisa I allmärkusest 1 ning KeHJS v.r § 40 lg 4 pst 6 tulenevalt kehtib see ka KSH kohta. Samuti on oluline välja selgitada mõistlikud alternatiivid, mille puhul võetakse arvesse kava või programmi eesmärke ja geograafilist rakendusala (KSH direktiivi põhjendus 14 ja art 5 lg 1; KeHJS v.r § 32 p 4, § 40 lg 2, lg 4 pd 3, 9 ja 10).
  2. EhSRS § 14 sätestab, et riigi eriplaneeringu koostamine merealal ei ole planeerimisseaduses nimetatud ehitisele kohustuslik, kui ehitise asukohta on käsitletud enne sama seaduse jõustumist algatatud maakonnaplaneeringus (lg 1). Riigi eriplaneeringu koostamine ei ole kohustuslik ka sellist ehitist teenindavale veekaabelliinile (lg 2). Viidatud sätted on EhSRS eelnõu muudatusettepanekute järgi ajendatud mh just vaidlusalusest mereplaneeringust ning nende eesmärk on välistada kohustus läbi viia täiendavaid eriplaneeringu menetlusi tuuleparkide rajamisel (muudatusettepanekute loetelu EhSRS eelnõu juurde, 572 SE II,
  3. veebruar 2015, lk 5). Seega edasine tegevus mereplaneeringu alusel tuuleparkide rajamisel, sh merekaablite paigaldamisel piirdub hoonestusloa, vee erikasutusloa, ehitusloa jms loamenetlustega, mille raames on kas 17
(27)18 3-16-1472 seadusest või vaidlusalusest mereplaneeringust tulenevalt KMH tegemine kohustuslik. KSH läbiviimise kohustus nendes loamenetlustes puudub.
  1. Kohtud nõustusid vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga, et mereplaneeringu kui abstraktse dokumendi eesmärk on üksnes määrata tuuleenergia tootmise alad ja välistada mujale tuulikute rajamise võimalus. Kas arendajad on üldse huvitatud tuuleparkide rajamisest, kuhu täpselt arendusalade sees need rajatakse ning milliste parameetritega, sõltub edasistest menetlustest. Kuna kirjeldatud asjaolud ei ole teada ja arvestades mereplaneeringu abstraktsust, võib vastustaja ja kolmanda isiku hinnangul piirduda KSH raames üldisema mõjude hindamisega, mis põhineb varem tehtud uuringutel täiendavaid uuringuid tegemata. Nad viitasid, et täpsem hindamine võib toimuda hiljem KMH-na loamenetlustes.
  2. Kolleegium rõhutab, et KSH raames ei tohi jätta mõju vajaliku täpsusega hindamata ja KSH ülesanded täitmata argumendiga, et kindlalt ei ole teada arendustegevuse parameetrid. Vaatamata maakonnaplaneeringu kõrgele üldistusastmele näeb seadus selle koostamisel ette KSH kohustuse (PlanS v.r § 7 lg 6; KeHJS v.r § 31 p 1). Põhjendatud pole väide, et täpsemat mõjuhindamist takistas määramatus seoses arendajate edasiste kavatsustega planeeringu elluviimisel. Riikliku tasandi (maakonna)planeeringu mõju hindamisel on lähtealusena määrav see, millist tegevust, millises asukohas ja millises mahus riik planeeringus kavandab ja põhimõtteliselt võimalikuks peab, mitte see, millises ulatuses ja kuidas täpselt arendajad kavandatu tulevikus tegelikult ellu viivad.
  3. PlanS v.r § 7 lg 3 p 8 järgi oli maakonnaplaneeringu ülesanne mh veealade üldiste kasutustingimuste määratlemine. Määratledes alad PT1–PT5 ja PT7 võimalike tuuleenergia tootmise aladena, pidi vastustajal planeerimismenetluse tulemusel kujunema veendumus, et need alad sobivad põhimõtteliselt, st vähemalt teatud tingimustel tuuleenergia tootmiseks. Vastustaja pidi ka veenduma, et paremad alternatiivid võimalike tuuleenergia tootmise alade kindlaksmääramiseks puuduvad, pidades seejuures silmas mh keskkonnakaalutlusi. Alternatiivide puudumine võib osutuda eriti oluliseks juhul, kui selgub vajadus kavandatava tegevuse elluviimiseks hoolimata selle ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale (vt KeHJS v.r § 29 lg 3 ja § 45 lg 3). KSH ei tohi jääda formaalseks, jättes niisuguste arendusalade, nagu praegu vaidluse all, põhimõttelise sobivuse lahtiseks ning piirdudes sisuliselt vaid tõdemusega, et selle küsimuse lahendamiseks alles tuleb asuda uuringuid tegema.
  4. KSH menetluse tõhusaks läbiviimiseks on hindajal esmalt võimalik näiteks lähtuda nn maksimumstsenaariumist, st kavandatava tegevuse elluviimisest suurimas mahus, mida koostatav planeerimisdokument võimaldaks. Kui maksimumstsenaarium osutub keskkonna seisukohast problemaatiliseks, on hindajal koostöös planeeringu koostajaga võimalik modelleerida ja hinnata täiendavaid tõenäolisi stsenaariume, mil planeering viidaks ellu tegevuse asukoha ja laadi mõttes piiratumal kujul. Tuuleenergia tootmise stsenaariume kirjeldavateks parameetriteks võivad olla 18
(27)19 3-16-1472 tuuleenergia tootmise alade asukoht, suurim lubatav aluspindala, tuulikute kõrgus, võimsus, töötamise aeg jne. Väär on ka eeldada, et hinnatav planeeringulahendus peab juba KSH algstaadiumis olema lõplikult selge ning et KSH peaks piirduma vaid juba lõpliku ja selge lahenduse hindamisega. Hindamine peaks võimaluste paljususe korral andma soovitusi parima lahenduse valimiseks ning hinnatav planeeringulahendus peabki arenema käsikäes KSH menetluse käigus täienevate teadmistega. KSH aruande nõuetele vastavaks tunnistamise staadiumis aga pidid hinnatav stsenaarium ja selle alternatiivid olema selginenud sellisel määral, et oleks olnud võimalik otsustada tuuleenergia tootmise põhimõttelise lubatavuse üle väljavalitud aladel. Eelnev ei tähenda, et KSH peab detailideni välja selgitama kõik tingimused, mida maakonnaplaneeringu edasisel elluviimisel tuleb arvestada. Ka kõiki parameetreid, millest lähtudes KSH raames erinevaid variatsioone hinnatakse, ei ole tarvis planeeringuga siduvalt kehtestada, kui nende üle on hiljem kohasem otsustada loamenetlustes. Küll võib osutuda vajalikuks arvestada nende lähteparameetritega hilisemates loamenetlustes. Kuidagi ei saa maakonnaplaneeringu abstraktne iseloom aga õigustada planeeringuala olemasoleva keskkonnaseisundi uurimata jätmist. 31. Vaidlusaluse mereplaneeringu KSH programmis märgiti järgmist: „Kuna KSH lähtub maakonnaplaneeringu täpsusastmest, hinnatakse ka mõjusid üldisemal tasemel kui näiteks detailplaneeringu või tegevusloa tasandil, seejuures ei viida KSH käigus läbi täiendavaid uuringuid. Hindamine toimub peamiselt kvalitatiivselt kasutades alusandmetena varasemalt piirkonnas teostatud uurimusi ning konsulteerides töö käigus vajadusel uuringuid teostanud erialaekspertidega.“ (lk 8) KSH aruandest nähtub, et KSH raames kasutati peamiselt välismõjude analüüsi kvalitatiivse (kirjeldava) hindamisega varem tehtud uuringute, analoogiate, andmebaaside jms põhjal, kuna merekasutusviiside (nt torujuhtmed ja kaablid, energeetika) kohta puudub piisavalt täpne teave kvantitatiivsete hinnangute andmiseks (lk 78). Olulise raskusena tuuakse aruandes välja probleemid elupaikade modelleerimisega, mille tulemuste usaldusväärsus on küsitav ning sellest tulenevalt on KSH raames õigete järelduste tegemine keeruline (lk 224). KSH aruandes mööndakse, et merekaabli paigaldamisel ja hilisemal käitamisel on mõju veekvaliteedile, elupaikadele meres ja põhjaelustikule, kuid mõju sõltub paljuski kaablikoridoride asukohast, tööde mahust, kaabli paigaldusviisist ja kasutatavast tehnikast (lkd 94–97, 229). Keskkonnamõjude täpsemal hindamisel ei olnud takistuseks siiski üksnes teabe puudumine kaablikoridoride täpse kulgemise kohta. Nii märgitakse KSH aruandes, et kuna maailmapraktikas puuduvad piisavad uuringud, siis võimalikke mõjusid kaabli läheduses tekkinud elektromagnetväljast ja kõrgenenud temperatuurist on raske hinnata. Selget mõju bentilistele organismidele lühiajalisel mõjutamisel ei ole tuvastatud, kuid pikaajalisel mõjutamisel avalduvad mõjud vajavad uurimist. Elektromagnetiline väli võib mõjutada ka kalade füsioloogiat, käitumist ja rännet (eriti nt rändangerjate rändeteed). Kirjeldatud mõjude leevendamiseks pakutakse välja 19
(27)20 3-16-1472 leevendusmeetmed (kasutada võimalikult väikest elektromagnetvälja genereerivaid kaableid ning matta kaablid põhjasetetesse). (Lkd 97, 100–101.) Tuuleenergia tootmise alade arendamise mõjude hindamisel tehakse KSH aruandes mitme teema all (nt elupaigad, põhjaelustik, veekvaliteet, tuule kahanemise mõju hoovustele, lainetusele ja segunemisele) viide sellele, et mõju tuleb hinnata edaspidi KMH raames, kui on selge täpsem tuuleparkide asukoht, suurus, kasutatav tehnoloogia, sh vundamendi liik jne (lkd 107–108). Lisaks on toodud rida uuringuid, mis tuleks teha sõltumata eeltoodust. Nii on linnustiku rännete lisauuringud vajalikud kõigil tuuleenergia tootmise aladel, kasutades selleks asjakohast loendusmetoodikat. Seda põhjusel, et kõik alad jäävad täielikult või osaliselt suurele Ida-Atlandi lindude rändeteele. Eraldi rõhutatakse lisauuringute peatükis põhja- ja pelaagilise elustiku ning lindude leviku ja arvukuse andmete ökosüsteemse kompleksanalüüsi vajalikkust, et teha kindlaks tuuleparkide aladele jäävate lindude toitumisalade olulisus ning võrrelda seda ülejäänud Eesti rannikuvetega. Esile on toodud alad PT1 ja PT3, kus on vaja lisauuringud linnustiku rännete kohta, selgitamaks välja Apollo ja Vinkovi madalike vastavus rahvusvahelise tähtsusega linnuala kriteeriumitele. Sellest lähtudes on võimalik otsustada alade sobivus tuuleenergia tootmiseks või vajadus vähendada alade pindala. Aladel PT2, PT3 ja PT5 on vajalik veealuse mürataseme prognoosimine, et olla kindel, et tuuleenergia tootmise alad ei mõjuta räimede liikumist rändeteel. Kui räimede rännet võidakse oluliselt mõjutada, siis tuleb aladest PT2, PT3 ja PT5 loobuda. Uuringuid vajavad ka PT7 ala osaline kattumine räimede rändeteega ning PT1 kattumine räime ja lesta kudealadega. Uuringu tulemuste alusel saab teha järeldusi, kui suures mahus ja kuhu on PT1 ja PT7 alal võimalik tuulikuid rajada. PT7 arendamisel tuleb teha nahkhiireuuringud, millest lähtudes saab otsustada tuuleenergia tootmise võimalikkus seal. (Lkd 109, 113–118, 232–233, 238– 239.) Kirjeldatud linnustiku, kalade ja nahkhiirte uuringute puhul on tegu geograafiliselt ja mõjult laiaulatuslike kumulatiivsete mõjude hindamist eeldavate uuringutega. Suures osas on nende esemeks olemasolev keskkond, mille uurimist ei saa takistada planeeringulahenduse abstraktsus. Selliste uuringute tegemine on KSH, mitte üksikute üksnes piiratud alal asuvate tuuleparkide KMH ülesanne. Viimase vaatlusobjekt piirdub eeskätt konkreetse(te) ehitis(t)ega ja toimub pärast strateegilise valiku tegemist ehk KSH direktiivi art 5 lg 2 seisukohast liiga hilja. Kõnealune teave tuleks välja selgitada võimalikult varases arendustegevuse staadiumis KSH käigus. Isegi kui hilisemates loamenetlustes on võimalik keskkonnakaalutlustele tuginedes keelduda loa andmisest, ei õigusta see mereplaneeringu kehtestamist tegevuse eelisarendamiseks, mille puhul pole teada, kas seda põhimõtteliselt üldse teha tohib. Seega tulnuks kirjeldatud teave välja selgitada mereplaneeringu KSH raames ning uuringute tulemusena väljaselgitatav keskkonnateave integreerida mereplaneeringu lahendusse. 32. Vaidlusaluse mereplaneeringu KSH aruande ptks 4.2.4 kirjeldatakse erinevaid võimalikke merekaabli paigaldamise tehnoloogilisi lahendusi ning nii paigaldamise kui ka hilisema käitamisega kaasnevaid lühi- ja pikaajalisi mõjusid (mitmel pool siiski klausliga alusandmete puudulikkusest). Planeeringu seletuskirjas (lk 20–22, 27) ega põhijoonisel ei ole kindlaks määratud kavandatavate merekaablite kulgemise koridore ega maale jõudmise punkte. Esitatud on vaid tuuleparkide 20
(27)21 3-16-1472 arendusaladest lähtuvad merekaabli esialgsed ühendussuunad ja üksikud maismaalt lähtuvad suunad. Seega ei ole vaidlustatud planeeringu põhjal selge merekaabli kulgemise koridor, sh kas see liigub noolte alguspunktidest sirgjoones mööda merepõhja ja viiakse lähimas punktis maismaale vm. Merekaablite täpsemate trasside määramata jätmist põhjendatakse asjaoluga, et „tuulikute paigutamine tuuleenergia tootmise alale sõltub paljudest teguritest ja on vaja teha täiendavaid uuringuid /…/ Kaabli täpne asukoht sõltub tuuleenergia arendusalade elluviidavusest, tuulegeneraatorite arvust, paigutusest ja kujust, tuulikute tehnilistest parameetritest jm.“ (lk 21) Merekaablite potentsiaalselt võimalike koridoride välja selgitamata jätmine, samuti merekaablite mõjude hindamata ja kaalumata jätmine on vastuolus kohustusega hinnata KSH käigus kumulatiivseid ja laiahaardelisi mõjusid võimalikult vara (arvestades kaablikoridoride omavahelist koostoimet kui ka koostoimet tuulikuparkide ja maismaaga) (KeHJS v.r § 40 lg 4 pd 6 ja 7; vt ka otsuse pd 22 ja 24). Seda enam, et PlanS v.r § 7 lg 3 p 10 järgi oli just maakonnaplaneeringu ülesandeks tehnovõrkude koridoride määramine. PlanS v.r § 7 lg 3 pst 10 tulenev koridori määramise kohustus ei iseenesest tähenda seda, et otsustada tuleks täpne merekaabli kulgemise asukoht. Samuti võib maakonnaplaneering jätta tehnovõrgu koridori määramata, kui määramine toimub hilisema teemaplaneeringuga (PlanS v.r § 7 lg 2 p 2). Küll aga tuleb merre tuuleenergia tootmise alade planeerimisel strateegilisest vaatenurgast hinnata ka nende alade jaoks vältimatult vajalike merekaablite mõjusid.
  1. Vabariigi Valitsuse
  2. juuli
  3. a korraldusega nr 337 algatati Hiiu maakonnaplaneering 2030+, mis võeti vastu
  4. juunil 2016 (s.o 11 päeva enne mereplaneeringu kehtestamist) ja kehtestati
  5. märtsil
  6. Kõnealusel maismaa maakonnaplaneeringu põhijoonisel on märgitud kavandatavate elektriliinide orienteeruvad asukohad, sh ka merekaablite maismaale jõudvad otsad (joonis on samuti seletuskirja lk 54). Kuigi vaidlusaluse mereplaneeringu seletuskirjas kinnitatakse, et planeeringu koostamisel analüüsiti seoseid maismaaga (lk 5), siis kaablite koridore ega mõju maismaal paiknevale ei käsitletud (lk 21). KSH aruandes piirdutakse nendinguga, et „kaablite paigaldamisest tingitud mõju ei ole maismaaelupaikadele välistatud ja eeskätt võib kaablite paigaldamine põhjustada elupaikade füüsilist kahjustamist.“ (lk 95) Maismaal paiknev ei ole vaidlusaluse mereplaneeringu reguleerimisesemes, st mereplaneeringuga ei saa maismaaga seonduvat õiguslikult siduvalt kindlaks määrata ega peagi. Eeltoodu ei tähenda, et seosed maismaaga tuleks jätta tähelepanuta, kui on selge, et mereplaneeringuga kavandatav mõjutab merekaablite kaldaga ühendamise tõttu ka maismaad. Maismaal avalduvad mereplaneeringu mõjud kuuluvad mereplaneeringu kontrolliesemesse, kuna mereplaneeringu kehtestajal peab kujunema veendumus, et tuuleparkidest lähtuvate merekaablite ühendamine maismaaga on põhimõtteliselt võimalik. Lisaks, nagu öeldud, tuleb KSH aruande koostamisel arvesse võtta kogu olemasolev teadmine. See hõlmab ka kõigi juba teadaolevate paralleelsete arendustegevustega arvestamise kohustust. Kolleegium on varem rõhutanud, et mitme samaaegse planeerimismenetluse puhul tuleb korrektseks kaalumiseks teises asjakohases planeeringus sisalduvat silmas pidada (haldusasi nr 3318815, p 23). 21
(27)22 3-16-1472
  1. Eeltoodust tulenevalt ei vasta KSH kehtivast õigusest tulenevatele nõuetele: mitmed KSH raames hinnatavad tuulikute ja kaablite mõjud ja seosed on välja selgitamata ning asjakohased uuringud tegemata. Nn Natura hindamine
  2. Vaidlusaluse mereplaneeringu KSH aruandes märgitakse, et Hiiu merealal asub 11 Natura 2000 ala, nendest 3 linnuala ja 8 loodusala (kõik kolm linnuala kattuvad loodusaladega) (KSH aruande lk 169). Planeeringuga ei kavandata tegevusi, mis oleks seotud loodus- ja linnualade kaitse korraldamisega.
  3. Nõukogu
  4. mai
  5. a direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (elupaikade direktiiv) art 6 lg 3 sätestab esiteks Natura alade hindamiskohustuse ja teiseks tegevusele loa andmise lubatavuse eeldused (säte laieneb ka linnustiku elupaikadele – vt art 3 lg 1, art 7). Need on järgmised: „Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab. Pädevad siseriiklikud asutused annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel ning lõike 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist.“
  6. Elupaikade direktiivi eeltoodud sätted on üle võetud mh KeHJS v.r §ga
  7. KeHJS v.r § 45 lg 2 sätestas, et strateegilise planeerimisdokumendi võib kehtestada juhul, kui seda lubab Natura 2000 võrgustiku ala kaitsekord ning strateegilise planeerimisdokumendi kehtestaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõju kahjulikult selle Natura 2000 võrgustiku ala terviklikkusele ega mõjuta negatiivselt selle ala kaitse eesmärki.
  8. Elupaikade direktiivist ega KeHJS-st ei nähtu, et eeltoodud sätted ei kehtiks maakonnaplaneeringu puhul, mille ülesanded on loetletud PlanS v.r § 7 lgs
  9. Maakonnaplaneering oli vastavalt KeHJS v.r § 31 ple 1 strateegiline planeerimisdokument KeHJS v.r § 45 mõttes. Maakonnaplaneeringu ülesannete hulka kuuluvad lisaks üldiste ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määramisele ka näiteks majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja looduskeskkonna arengu vajaduste tasakaalustamine, maa- ja veealade üldiste kasutustingimuste määratlemine, tehnovõrkude koridoride ja muude tehnorajatiste paigutuse määramine, rohelise võrgustiku toimimist tagavate meetmete kavandamine jms. 22
(27)23 3-16-1472
  1. Euroopa Komisjoni üldises Natura juhendis (Managing Natura 2000 Sites. The provisions of Article 6 of the 'Habitats' Directive 92/43/EEC, 2000) küll eristatakse vahetu mõjuga detailsemaid maakasutuse planeeringuid ja üldisemaid, mis loovad üksnes raamistiku otsest õiguslikku mõju omavatele lubadele, kuid märgitakse, et mõlemad tuleb lugeda direktiiviga hõlmatuks. Välistatud on üldjuhul vaid poliitilist tahet väljendavad dokumendid (p 4.3.2). Tuuleenergiale keskenduvas juhendis (Wind energy developments and Natura 2000, 2011) selgitab Euroopa Komisjon, et elupaikade direktiivi art 6 alla kuuluvad kavad, mis loovad arendustegevusele raamistiku. See tagab, et võimaliku mõjuga Natura 2000 võrgustiku alale arvestatakse juba strateegilise planeerimise tasandil (lk 67). Tuuleparkide strateegiline planeerimine suurele alale korraga aitab kõige tõhusamalt vähendada nende mõju elusloodusele juba varajases planeerimisstaadiumis ning planeerimismenetluse esmane eesmärk peab olema sobivate asukohtade valik, et vähendada mõju Natura aladele ja liikidele (lk 47). Ka selgitatakse, et tuuleparkide mõju hinnates tuleb arvestada, et mõju ei pruugi piirduda tuulikutega, vaid lisanduvad ka juurdepääsuteed, vundamendid, elektrikaablid jms ning kõiki neid aspekte tuleb mõjude hindamisel arvesse võtta (lkd 31, 64). Seejuures on oluline juurdepääsu elektrivõrgule arvesse võtta juba varajases planeerimisstaadiumis, kuna ka sellel infrastruktuuril võib olla oluline mõju looduskeskkonnale. Meretuuleparkide puhul julgustatakse elektrivõrgule ligipääsu vaatamist rahvusvahelises perspektiivis, sest see võib pakkuda tõhusamaid koordineeritud lahendusi. Kaablipaigutuse varajane arvestamine aitab leida optimaalsed asukohad ka tuuleparkidele (lk 51). Vastuolus KeHJS v.r § 45 lgga 2 lubavad Eesti „Juhised Natura hindamise läbiviimiseks loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 rakendamisel Eestis“ (mereplaneeringu koostamisel olid aluseks
  2. a kehtinud juhised;
  3. a juhised on antud küsimuses samasisulised) kõrgema taseme planeeringute puhul piirduda ainult eelhinnanguga (lk 59). See seisukoht ei tugine aga ühelgi õigusnormil. Samuti tuleb rõhutada, et antud juhul rajatakse tuulepargid vahetult maakonnaplaneeringuna kehtestatud mereplaneeringu alusel väljastatavatele lubadele tuginedes, s.o täiendavaid planeeringuid ei koostata. Ükski eelnimetatud juhenditest ei ole siduv õigusakt, vaid eeskätt on tegu õigusnormide tõlgendamist abistavate halduseeskirjadega (vt nt otsused haldusasjades nr 331816, p 21; nr 3316116, p 15).
  4. Vaidlusaluse mereplaneeringu KSH käigus tehti Natura eelhindamine, mille tulemusena jõuti järeldusele, et mõningane negatiivne mõju loodusaladele ja nende kaitse-eesmärkidele võib kaasneda mitme planeeritava tegevuse elluviimisega. Tuuleenergia tootmise alade jaoks vajalike kaablite paigaldamine võib mõjutada maismaal olevaid elupaiku, kuid neid mõjusid ei ole KSH raames käsitletud. KSH aruandes märgitakse ka: „Planeeritud tuuleenergia tootmise alade PT1–PT5 ja PT7 rajamisel võib Natura linnualade kaitse-eesmärkide täitmisele kaasneda negatiivne mõju, mille hulka kuulub lindude häirimine, kokkupõrkeoht, peletamine ja väljatõrjumine, lendamisbarjäär ja elu- ning toitumisalade hävimine. Mõju suurendab planeeritavate avameretuuleparkide asukoht, mis ühtlasi jääb suurele Ida-Atlandi lindude rändeteele, mida iga aastaselt läbib ligi miljon veelindu. /…/ Seoses kaabelühenduse loomisega suureneb piirkonnas ajutiselt 23
(27)24 3-16-1472 inimtegevus (kaablite paigaldamine, alajaama ehitamine), mis on linde häiriv faktor. Kaabelühenduse opereerimise perioodil võib toimuda teatav linnustiku häirimine, kui toimub alajaama külastamine ja/või kaabli parandustööd vmt. Kuna vähesel määral muudetakse ka merepõhja elustikku, võib see mõjutada bentosetoidulisi linde.“ Kokkuvõtlikult asutakse seisukohale, et kavandatavate tegevuste kohta andmete puudumise tõttu (pindala, mõjuala, tööde maht, kasutatav tehnika jne) ei ole KSH raames võimalik teha Natura hindamist ega anda lõpphinnangut selle kohta, milline mõju täpselt Natura võrgustiku aladele ja kaitstavatele elupaigatüüpidele ning kaitstavate liikide elupaikadele avaldub. Edaspidistes etappides tuleb teha nn Natura hindamine mh ka tuuleenergia tootmise alade PT1–PT5 ja PT7 arendamisel ning tuulepargi ja mandri vaheliste kaabelühenduste loomisel. (KSH aruande lkd 95, 176, 214-217, 239241)
  1. Eeltoodust nähtuvalt ilmnes Natura eelhindamisest, et kavandatav tegevus võib mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala ning seda nii meres kui maismaal. Seega on KeHJS v.r § 45 lgga 2 vastuolus vaidlusaluse mereplaneeringu kehtestamine ilma, et algatataks Natura hindamine ja selgitataks välja KeHJS v.r § 45 lgs 2 sätestatud eelduste täidetus, s.o planeeringu kehtestamist lubab Natura 2000 võrgustiku ala kaitsekord ning strateegilise planeerimisdokumendi kehtestaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõju kahjulikult selle Natura 2000 võrgustiku ala terviklikkusele ega mõjuta negatiivselt selle ala kaitse eesmärki. Natura hindamine tuleb alati algatada ja läbi viia, kui on olemas ala olulise mõjutamise võimalus või oht, st võttes arvesse ala eriomaseid keskkonnatunnuseid ja tingimusi, ei saa objektiivsete asjaolude alusel välistada, et kava või projekt mõjutab asjaomast ala olulisel moel (C323/17, People Over Wind ja Sweetman, p 34 ja seal viidatud praktika). Seejuures on vajadusel nõutav kava või projekti alast väljapoole ulatuva mõju (st antud juhul merekaablite paigaldamise ja käitamise mõju maismaa elupaikadele) hindamine (C142/16, komisjon vs. Saksamaa, p 29).
  2. Ka sisuliselt ei vasta eelhindamise raames tehtud uuringud elupaikade direktiivi art 6 lgst 3 tulenevatele Natura hindamise nõuetele. Euroopa Kohtu praktikast nähtuvalt tähendab asjakohane hindamine seda, et „selle valdkonna parimatest teadussaavutustest lähtudes tuleb teha kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis eraldi või koostoimes muude kavade või projektidega võivad avaldada mõju asjaomase ala kaitse-eesmärkidele“. Hinnangus „ei tohi olla lünki ja selles peavad olema täielikud, täpsed ja lõplikud seisukohad ning järeldused, mis hajutaksid kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused asjaomasel kaitsealal kavandatud tööde mõju kohta“. (C323/17, People Over Wind ja Sweetman, p 38 ja seal viidatud praktika; C441/17, komisjon vs. Poola, pd 113–114.)
  3. Euroopa Kohus on rõhutanud, et elupaikade direktiivi art 6 lg 3 mõttes nõusoleku kavale või projektile võib anda üksnes juhul, kui ala kaitsestaatus jääb soodsaks, st püsivalt säilivad ala olemuslikud tunnused, mis on seotud teatud loodusliku elupaigatüübi esinemisega, mille kaitseeesmärk õigustas selle ala kandmist ühenduse tähtsusega alade loetellu direktiivi tähenduses. Püsiva negatiivse mõju puudumine ala terviklikkusele tähendab seda, et teaduslikust seisukohast ei 24
(27)25 3-16-1472 ole mingisugust põhjendatud kahtlust sellise mõju puudumises. (C441/17, komisjon vs. Poola, pd 115121 ja seal viidatud praktika.)
  1. Eeltoodust tulenevalt ei olnud vastustajal võimalik teha õiguspärast otsust planeeringu kehtestamise kohta, sest tal puudus KeHJS v.r § 45 lgs 2 kirjeldatud teave, kuna nn Natura hindamist ei algatatud. Piiriülene koostöö
  2. KeHJS v.r § 40 lg 4 p 7 sätestab, et KSH aruanne peab sisaldama mh piiriülese keskkonnamõju käsitlust. KSH raames piiriülese mõju hindamise kohustus tuleneb piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsiooni (ehk Espoo konventsiooni) KSH protokollist. KSH protokoll on üle võetud KSH direktiivi (art 7) ning riigisisesesse õigusesse (KeHJS v.r § 46).
  3. KeHJS v.r § 46 lg 1 sätestab, et piiriülese KSH sätet kohaldatakse, kui strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega eeldatavalt kaasneb oluline keskkonnamõju teise riigi keskkonnale või kui seda taotleb eeldatavalt oluliselt mõjutatav riik. Espoo konventsiooni lisa 1 p 22 ja KSH protokolli art 4 lg 2 järgi koostoimes lisa 2 pga 15 on tuulepargid kavandatav tegevus, mis võib eeldatavalt esile kutsuda olulist kahjulikku piiriülest keskkonnamõju. KeHJS v.r § 46 lg 2 reguleerib teise riigi teavitamise kohustust ning lg 3 loetleb andmed, mida teade (KSH protokolli art 10 lg 2) sisaldama peab. Teavitusele võib järgneda sisuline koostöö, kui mõjutatav pool teatab osalussoovist: saadetakse dokumendi eelnõu, riik saab osaleda KSH-s, toimuvad konsultatsioonid (KeHJS v.r § 46 lg 5) ja kaasatakse mõjutatava riigi avalikkus (KeHJS v.r § 46 lg 6). Kui mõjutatav pool ei teata osalussoovist, siis sisulist koostööd teavitusele ei järgne. Erinevalt tavalisest KSH-st on piiriülese KSH puhul järelevalvajaks Keskkonnaameti asemel Keskkonnaministeerium (KeHJS v.r § 38 lg 1).
  4. Keskkonnaministeerium teavitas Soomet ja Rootsit
  5. veebruari
  6. a kirjaga (I kd, tl 209), et algatati KSH, ja saatis kokkuvõtte KSH programmist. Kirjas märgitakse mh, et tegu ei ole olulist keskkonnamõju omava tegevusega KSH protokolli art 10 lg 1 mõttes ja et praeguses etapis ei ole piiriülest mõju ette näha, kuid see võib kaasneda tuuleparkide ja tehniliste rajatiste (kaablid, torujuhtmed) arendamisel. Kaaskirjas (e-kiri) rõhutatakse, et tegu ei ole KSH protokolli kohase teavituse, vaid teabe andmisega. Edasisse menetlusse naaberriike ei kaasatud. KSH aruandes on märgitud, et vaidlusalusel mereplaneeringul piiriülene mõju puudub (lkd 80 ja 225). Piiriülese keskkonnamõju võimalikku tekkimist mööndakse juhul, kui rajatakse kaabelühendus teiste riikidega (seletuskiri lk 21). 25
(27)26 3-16-1472
  1. Kolleegiumi hinnangul oleks praegusel juhul tulnud algatada piiriülene menetlus ja saata naaberriikidele nõuetekohane ametlik teavitus. Kuna tuuleparkide ning neid teenindavate tehniliste rajatistega võib kaasneda oluline mõju naaberriikide keskkonnale, siis lasus riigil kohustus algatada piiriülese KSH menetlus sõltumata sellest, et vahetult vaidlusaluse maakonnaplaneeringu alusel keskkonda mõjutavat tegevust veel ei saa alustada ning vajalikud on täiendavad loamenetlused. Sarnaselt KSH direktiiviga on KSH protokolli eesmärk tagada teise mõjutatava riigi (ja selle avalikkuse) kaasamine võimalikult varases staadiumis, kui kõik variandid on lahtised. Viimast nõuab avalikkuse kaasamise puhul ka Århusi konventsiooni art 6 lg
  2. Hiljem loamenetlustes, mille ajaks põhimõttelised otsused on juba tehtud, ei ole kaasatutel enam võimalik tuuleenergia tootmise alade valikul sama tõhusalt kaasa rääkida. Piiriülese KSH vajalikkust ja Soome soovi osaleda menetluses kinnitab ka Soome
  3. jaanuari
  4. a kiri Eestile, mis on esitatud Nelja Energia AS algatatud Loode-Eesti meretuulepargi projekti vee erikasutusloa ja hoonestusloa menetluste piiriülese KMH raames ja mis sisaldab eri institutsioonide ja organisatsioonide seisukohti KMH aruande kohta nii kalade kui ka lindude, sh rändlindude probleemidega seoses (kd 1, tl 81).
  5. Keskkonnaministeeriumi
  6. veebruari
  7. a kiri ei vasta ka sisuliselt KeHJS v.r § 46 lgs 3 sätestatud nõuetele. Esiteks rõhutab ministeerium ise, et tegu ei ole KSH protokolli kohase teatega. Teiseks, kuigi üldjoontes võib teatele lisatud kokkuvõtet KSH programmist pidada vastavaks KSH protokolli art 10 lg 1 p-le a, siis puuduvad nii KSH ajakava kui ka teatele vastamise ja kommentaaride esitamise tähtaeg (lg 3 pd 3 ja 4).
  8. Kolmas isik on kohtumenetluse käigus rõhutanud, et isegi kui oleks pidanud olema tihedam piiriülene koostöö, siis mereplaneeringu KSH-s on käsitletud võimalikke mõjusid Soome
  9. a kirjas viidatud linnuliikidele ning seega puudub sisuline vastuolu (kd 5, tl 127). Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Nagu eespool kirjeldatud, ei vasta ka KSH aruanne ega nn Natura eelhinnang seaduses nõutud tingimustele. Lisaks on seetõttu jäänud kaasamata naaberriikide avalikkus.
  10. Piiriülese KSH algatamata jätmine oli eeltoodust tulenevalt vastuolus KeHJS v.r §ga 46 ning vastuolus KeHJS v.r § 38 lgga 1 teostas KSH üle järelevalvet Keskkonnaministeeriumi asemel Keskkonnaamet. IV
  11. Eelnevast järeldub, et vaidlusaluse mereplaneeringu KSH ei vastanud kehtivast õigusest tulenevatele nõuetele: mitmed olulised KSH raames hinnatavad mõjud ja seosed on välja selgitamata ning asjakohased uuringud tegemata. Nn Natura hindamise algatamata ja tegemata 26
(27)27 3-16-1472 jätmine oli vastuolus KeHJS v.r §ga 45 ning piiriülese KSH algatamata jätmine KeHJS v.r §ga
  1. Järelevalvet KSH üle oleks pidanud tegema Keskkonnaministeerium, mitte Keskkonnaamet.
  2. Kirjeldatud menetlusvead KSH käigus ja nn Natura hindamisel on sellised, mis võisid mõjutada asja sisulist otsustamist. Sel põhjusel ei ole võimalik kohaldada HMS § 58, mis võimaldaks ebaoluliste (s.o sisulist otsustamist mittemõjutavate) menetlusvigade korral jätta haldusakti kehtima. Kuivõrd kaebajad on planeeringu vaidlustanud vaid tuuleenergia tootmisega seotud probleemide tõttu ning ka kolleegiumi tuvastatud puudused on seotud tuuleenergia tootmise alade planeerimisega, ei ole põhjendatud tühistada mereplaneeringut täies ulatuses. Seetõttu tuleb mereplaneering tühistada tuuleenergia tootmise alade osas. V 54.

§ 108lg 1 järgi tuleb MTÜ Hiiu Tuul menetluskulud vastustajalt välja mõista.

Kuigi mereplaneeringut ei tühistata täies ulatuses, on selle tühistamine tuuleenergia tootmise alade osas kooskõlas MTÜ Hiiu Tuul kaebuse eesmärkidega, mistõttu ei ole põhjendatud

§ 108lgst 2 lähtudes jätta osa menetluskulusid tema enda kanda.

Vastustaja ja kolmanda isiku kulud jäävad nende endi kanda (

§ 108lgd 1 ja 8).

Seda vaatamata asjaolule, et füüsilistest isikutest kaebajate kaebus jääb rahuldamata. Nende kaebeõiguse puudumine ei olnud ilmselge. Vaidlusaluse mereplaneeringu vaidlustamiseks kohtusse pöördumist ei saa pidada pahatahtlikuks või kaebeõiguse kuritarvitamiseks. Samuti arvestab kolleegium sellega, et menetluskulude väljamõistmise ohul ei või olla keskkonnavaidlustes heidutavat mõju. (C260/11, Edwards ja Pallikaropoulos, p 35; C470/16, North East Pylon Pressure Campaing ja Sheehy, p 65). Kaebajate arv ei saanud märkimisväärselt mõjutada ka kolmanda isiku kulude suurust.

  1. MTÜ Hiiu Tuul menetluskuluks, mille vastustajalt väljamõistmist ta taotleb, oli halduskohtus 17 481 eurot (sh riigilõiv) ja ringkonnakohtus 12 291 eurot (sh riigilõiv), kokku 29 772 eurot. Summad sisaldavad käibemaksu. Riigikohtus kantud menetluskulude nimekirja ei ole esitatud. Kolleegiumi hinnangul on tegu vajalike ja põhjendatud kuludega, mis tuleb vastustajalt välja mõista.
  2. Kautsjon tuleb MTÜ-le Hiiu Tuul tagastada (

§ 107lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) 27

(27)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.