KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. juuni 2018. a Tallinn Kriminaalasja number 1-18-950 Kohtukoosseis Orvi Koik, Ivi Kesküla ja Urmas Reinola

§ 217alusel kinni peetud 17.10.2017.a, vahistatud 18.10.2017.a.

Kaitsja Kadi Sitska Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu

1. aprilli 2018.a otsus kriminaalasjas nr 1-18-950 muutmata. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Määrata Liis Suik Advokaadibüroo vandeadvokaadi vanemabi Kadi Sitskale makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Oksana Kutšinskaja apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 90 (üheksakümmend) eurot, sh käibemaks 15 eurot. 1 Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Oksana Kutšinskajalt Eesti Vabariigi kasuks välja 90 (üheksakümmend) eurot. Summa tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004 (SWIFT: EEUHEE2X); SWEDBANK EE502200221014193355 (SWIFT: HABAEE2X); NORDEA PANK EE401700017002872300 (SWIFT: NDEAEE2X) või DANSKE BANK EE873300333499990003 (SWIFT: FOREEE2X). Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Summa tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav saadetavas makseinfos. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS:
2. Oksana Kutšinskaja tunnistati süüdi selles, et tema lõi 23.09.
3. a kella 19:26 paiku Tallinnas XXX asuvas korteris XX noaga kõhu piirkonda, millega põhjustas XX-le eluohtliku tervisekahjustuse, s.o keskkõhu piirkonnas kõhuõõnde ulatuva torke-lõikehaava, millega kaasnes kõhuseina sisene hematoom ja maksavigastus. Oma tegevusega pani Oksana Kutšinskaja toime raske tervisekahjustuse tekitamise, millega põhjustas ohu elule, s.o KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. MAAKOHTU OTSUS:
4. Harju Maakohtu
5. aprilli 2018 otsusega lühimenetluses tunnistati Oksana Kutšinskaja süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 6 aastat.

§ 238lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra, lõplik karistus 4 aastat vangistust. Kar

S § 65 lg 1 ja 64 lg 1 alusel suurendati osaliselt mõistetud karistust 19.01.2018.a Viru Maakohtu otsusega mõistetud karistuse võrra – 3 aastat vangistust – ning mõisteti liitkaristuseks 6 aastat vangistust. Mõistetud liitkaristusest arvati maha 19.01.2018.a Viru Maakohtu otsuse järgi ärakantud karistus 22.-23.08.2016.a ning 19.01.2018 kuni 16.04.2018 s.o 2 kuud ja 29 päeva. Lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 5 aastat, 9 kuud 1 päev vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistus, s.o kahtlustatavana kinnipidamise aeg 17.10.2017 kuni 19.01.2018, s.o 3 kuud 1 päev, lugedes ärakandmata karistuseks tähtajalise vangistuse 5 aastat 6 kuud. Karistuse kandmise alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev s.o 16.04.2018.a. Sama otsusega lahendati ka menetluskulude ja asitõenditega seonduv. APELLATSIOON: 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava Oksana Kutšinskaja kaitsja Kadi Sitska. 3.1 Kaitsja taotleb tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ja teha uus otsus, millega mõista Oksana Kutšinskaja süüdi KarS § 119 järgi ning karistada teda 1 aastase vangistusega.

§ 238

lg 2 alusel vähendada Oksana Kutšinskajale mõistetavat karistust 1/3 võrra ning 2 lõplikuks karistuseks mõista 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 ja 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga (19.01.2018.a Viru Maakohtu otsusega mõistetud karistus 3 aastat vangistust) ning mõista liitkaristuseks 3 aastat vangistust. Alternatiivselt, kui kohus jätab kvalifikatsiooni muutmata, tühistada Harju Maakohtu 16.04.2018 otsus Oksana Kutšinskaja suhtes osaliselt, s.o karistuse mõistmise osas ja mõista süüdistatavale kergem karistus. 3.2 Oksana Kutšinskaja on seisukohal, et ta küll lõi süüdistuses nimetatud ajal XX noaga, kuid tema pole XX-le tekitanud maksavigastust. SA Põhja-Tallinna Regionaalhaigla väljavõtte haigusloo nr 1754838 anamneesis on kirjas: „varasemalt anamneesis teada noavigastus koos maksavigastusega, mille tõttu ka opereeritud”. Haigusloost nähtub, et XX-le tehti kompuutertomograafia, mille käigus tuvastati: „Maksa S4 ülaosas ja S1-S2 piiril on väikese madala tihedusega alad – fokaalne steatoos? Intraparehümaalsed hematoomid?” Patsiendi ravi kokkuvõttes on sedastatud, et KT (kompuutertomograafia) alusel tõenäoliselt tegemist lisaks kõhuseina sisesele hematoomile ka väikese maksavigastusega”. Isiku ekspertiisiaktis nr 17E-PõI0173 on kirjeldatud täpselt samu andmeid. Lisaks on märgitud kliiniline diagnoos: maksavigastuse kahtlus. Ekspertiisiks esitatud ravidokumentide andmetel tuvastas ekspert, et 23.09.2017 tekitati XX-le kõhuõõnde ulatuv torke-lõikehaav vasakul pool keskkõhu piirkonnas, millega kompuutertomograafilise uuringu alusel kaasnes kõhuseina sisene hematoom ja tõenäoliselt väike maksavigastus. Kuivõrd

§ 7

lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava süüdiolekus tema kasuks, siis tuleb antud juhul Oksana Kutšinskaja süüdstusest välja jätta maksavigastuse tekitamine, sest pole üheselt tuvastatud, kas XX-l üldse selline vigastus sel päeval tekitati. Maksavigastus võis olla tekitatud varasemalt ja samuti või olla tegemist fokaalse maksasteatoosiga. See asjaolu muudab ilmselgelt isiku süü suuruse väiksemaks. 3.3 Süüdistatav on kahetsenud XX-le raske tervisekahjustuse tekitamist. Kohus ei nõustunud, et Oksana Kutšinskaja oli teo toimepanemise ajal tugeva hingelise erutuse seisundis KarS § 57 lg 1 p 6 mõttes. Kaitsja leiab, et just nimelt eelnevalt koos seksuaalvahekorras olemine ning Oksana Kutšinskaja uinumine peale seda kinnitavad, et XX tegu oli tema jaoks ootamatu ning alandav. Tugev hingelise erutuse seisund on normi piiresse jääva afektiivse reaktsiooni tüüp, mis takistab isikul olulisel määral adekvaatselt tajuda konkreetset olukorda ja mõistlikke otsuseid vastu võtta. Niisugune seisund eeldab tekkimiseks olukorda, mille peamisteks tunnusteks on konfliktsus, väljapääsmatus ja eksistentsiaalsus. See tähendab, et isik on sattunud ootamatult olukorda, kus ohustatakse tema elu (tervist) või alandatakse tema eneseväärikust. Kannatanu tegevus, mis on põhjustanud süüdistataval sellise seisundi, on seega selline kriminaalõiguslik alus, mis kergendab süüdistatava vastutust kannatanu õigusvastase käitumise pärast. Seega esines kaitsja hinnangul Oksana Kutšinskaja siiski tugev hingelise erutuse seisund KarS § 57 lg 1 p 6 mõttes. 3.4 Kohus asus seisukohale, et ei süüdistatav ega tema kaitsja ei ole vaidlustanud süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ehk asjaolu, et tegu on Oksana Kutsinskaja poolt toime pandud tahtlikult. Kaitsja viitas oma kaitsekõnes, et Oksana Kutšinskaja käitumises puudub tahtlus, tegemist on pigem ettevaatamatusest põhjustatud teoga. Oksana Kutšinskaja ei löönud tahtlikult XX kõhu piirkonda, ta lihtsalt rehmas ehmatusest ja unesegasena käega, et lõpetada teda solvav ja alandav käitumine. Ilmselgelt ei soovinud Oksana Kutšinskaja XX-le kehavigastuse tekitamist, sest tegemist oli tema elukaaslasega ning ka Oksana Kutšinskaja tegevus peale kehavigastuse tekitamist viitab asjaolule, et ta ei soovinud sellist tagajärge. Kaitsja hinnangul on Oksana Kutšinskaja tegu toime pandud 3 ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis, s.o KarS § 18 lg 2. Seega tuleks Oksana Kutšinskaja tegu ümberkvalifitseerida KarS § 119 lg 1 järgi. 3.5 Oksana Kutšinskaja süü ei ole suur ning talle võib selle teo eest mõista karistuse miinimummääras. Oksana Kutšinskaja on karistatud 19.01.2018 Viru Maakohtu otsusega KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi ning talle on mõistetud karistus 3 aastat vangistust. Erinevalt isikuvastastest süütegudest ei ole rahva tervise vastu suunatud süüteokoosseisud suunatud konkreetse isiku elu ja tervise kaitsele. Rahvatervis on kollektiivne ehk indiviidiülene õigushüve: kaitsmisväärseks on tunnistatud määratlemata hulga iskute tervis ning ühiskonna toimimisvõime laiemalt. Kuivõrd KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritav tegu on ohtlikum kuritegu kui KarS § 119 lg 1, siis on kohane lugeda KarS § 64 lg 1 alusel kergem karistus kaetuks raskemaga. 3.6 Apellatsioonimenetluse käigus tekkinud kulude väljamõistmisel, juhul kui kohus jätab apellatsiooni rahuldamata, palun need jätta

§ 180lg 3 alusel riigi kanda.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

1. Prokurör palub jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Maakohus on hinnanud kõiki kaitsja ja süüdistatava väiteid tervikuna ning teinud õige lahendi. Kohus on välja selgitanud kõik asja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud ning on mõistnud kohase karistuse. 4.1 Prokuratuur on seisukohal, et kaitsja apellatsioon ei ole põhjendatud ning selles toodud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kohus leidis õigesti, et kannatanut noaga kõhtu lüües tekitas Kutsinskaja X-le maksavigastuse. Asjaolu, et kannatanu avaldas haigusloo kirjutajale, et teda on ka varem noaga kõhtu löödud (varasemalt anamneesis teada noavigastus maksavigastusega), ei võta teadmist, et maksavigastus ka sel korral tekkis. 23.09.2017 tuvastati kompuutertomograafia uuringuga kannatanu maksa vasaku sagara alapooluse ümber verd kuni 1 cm kihina (lk 14). Võib järeldada, et kuivõrd maksas tuvastati välismõjutustest tingitud muudatusi ning maksa ümbruses oli võrdlemisi palju verd, ulatus noa ots ka maksani. Mistahes põhjusel on sellisele järeldusele jõudnud ka X raviarst (lk 16), terviseseisundit kajastavaid materjale hinnanud kohtuekspert ei leidnud X haigusseisundis midagi, millest saaks järeldada, et noalöögi tagajärjel X-l maksavigastust ei tekkinud. Seetõttu ei tõusetu maksavigastuse tekkimise fakti hindamisel sedavõrd kummutamatut kahtlust, mis välistab Kutšinskajale süüdistuses kirjeldatud vigastuse etteheitmise. Lisaks võttis maakohus Kutšinskaja teosüü hindamisel õigustatult arvesse asjaolu, et süüdistatav lõi kannatanut noaga viisil, mis tõi lisaks sügavale ulatuvale haavale kaasa siseorganite vahelise verejooksu. 4.2 Kriminaaltoimiku materjalist ei ilmne ka asjaolusid, mis annaksid aluse mõista menetlusalusele isikule kergem karistus KarS § 57 lg 1 p-s 6 või sama paragrahvi
2. lõikes märgitut arvestades. Nimelt ei saa sedastada, et O. Kutšinskaja pani kuriteo toime tugeva hingelise erutuse mõjul. Riigikohus on asjas 3-1-1-72-16 (p 6) selgitanud, et kannatanu provotseeriv käitumine võib sõltuvalt kuriteo toimepanemise asjaoludest olla käsitatav kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 2 mõttes. Selleks tuleb aga muu hulgas tuvastada, et kannatanu provokatsioon kutsus vahetult esile süüdistatava ründe ja oli seega kuriteo toimepanemise üheks ajendiks. Selleks, et näha X tegu Kutšinskaja süüd kergendava asjaoluna, tuleb tuvastada, kas Kutšinskaja sai aru, et X urineerib tema peale teadvalt ja oma tegevusega soovib kannatanu väärikust alandada. Asja materjalidest ei saa järeldada, et X soovis Kutsinskaja väärikust alandada. X mh pikaajalise alkoholi tarvitamise tagajärjel satub 4 olukorda, kus ta ei pruugi olla võimeline endale aru andma, kus oma vajadusi adekvaatselt rahuldada. Piisanuks leebemast kohtlemisest, et kannatanule olukorda teadvustada. 4.3 Jääb arusaamatuks kaitsja väide, et süüdistatav, võttes laualt terava eseme ning lüües sellega teisele inimesele niivõrd tugevasti kõhu piirkonda, läbistades nahkkoe ning tungides siseelundini, ei tegutsenud tahtlikult. Kutšinskaja tajus olukorda adekvaatselt – ta sai aru, et X rahuldab valel ajal, vales kohas ning valel viisil oma ihuvajadusi, leidis piisavalt kiiresti laualt noa, veendus, et nuga on võetud õigesti kätte, et lüüa sellega tugevasti kannatanut. Kutšinskaja jõudis kogu eelmises lauses kirjeldatud otsustusprotsessi käigus mõtelda ka tagajärjele ning sai aru ning vähemasti möönas kannatanu elule ohu põhjustamist. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
3. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega ning prokuröri seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. 5.1 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule kas käesoleval juhul on tegemist maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 1 p 8 mõttes.

Apellant on apellatsioonis viidanud

§ 339lg 1 p 8 sättele, kuid apellatsiooni sisus mingeid põhjendusi esitatud ei ole.

Seejuures taotletakse apellatsioonis uue, süüdimõistva otsuse tegemist. Seega kontrollib kolleegium kas käesoleval juhul on tegemist

§ 339lg 1 p 8 rikkumisega.

Kolleegium märgib, et vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites toodule nt 3-1-146-07, 3-1-1-27-08 ja

§ 341

lg 2 sättele, pole

§ 339

lg 1 p 8 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tuvastamisel võimalik ringkonnakohtu poolt sisulise otsuse tegemine. Ringkonnakohus tuvastades

§ 339

lg 1 p 8 rikkumise peab vastavalt

§ 341

lg 2 sättele tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Antud juhul on apellandi taotlus süüdimõistva otsuse tegemiseks vastuolus apellatsiooniga, milles viidatud

§ 339lg 1 p 8 nimetatud rikkumisele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on

§ 339

lg 1 p 8 rikkumise osas oma lahendites nt 31-1-13-12, 3-1-1-15-13 selgitanud, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kolleegium sellist vastuolu ei tuvastanud. Maakohus on tõendite analüüsi pinnal kohtuotsuse põhiosas jõudnud järeldusele, et Oksana Kutšinskaja tuleb süüdi tunnistada ning kohtuotsuse resolutiivosa ka sellist järeldust kajastab, kuna Oksana Kutšinskaja on temale inkrimineeritud kuriteos süüdi mõistetud. Kolleegium leiab üheselt, et kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida

§ 339

lg 1 p 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant kohtu järeldustega nõustub või mitte. 5.2 Apellant on apellatsioonis viidanud

§ 339

lg 1 p 12 sättele, kuid ka selles osas apellatsiooni sisus mingeid põhjendusi esitatud ei ole. Riigikohtu Üldkogu on oma lahendis 3-1-2-1-00 asunud seisukohale, et isikule, kelle tegudele hinnang antakse, peab olema tagatud võimalus realiseerida Põhiseaduse §-s 24 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures, õigus kaitsja abile, esitada tõendeid ja argumente kuriteosündmuse ja süü kohta ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni (EIK) artiklis 6

§ 339lg 1 p 12 mõttes.

Käesolevas asjas on süüdistatav Oksana Kutšinskaja olnud maakohtus oma kohtuasja arutamise juures, saanud esitada tõendeid ja taotlusi ning anda ütlusi, seega saanud kaitsta oma õigusi tõhusalt. Tal on olnud tagatud kaitsja abi, saada teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja alustest ning kasutada tasuta tõlgi abi, kui ta ei mõista või ei räägi kohtus kasutatavat keelt. Käesolevas asjas oli loetletud õiguste kasutamine süüdistataval täiel määral võimalik, s.h Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni (EIK) artiklis 6

§ 342

lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele. 6.1 Apellandi apellatsioonis toodud väitele, et maakohus on eksinud oma seisukohas, et kaitsja ei ole vaidlustanud maakohtus süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni, tuleb kolleegiumil märkida järgmist. Maakohtu istungil on süüdistatav end temale inkrimineeritud kuriteos täielikult süüdi tunnistanud ning kaitsja on asunud seisukohale, et esitatud süüdistus on põhjendatud, toimikus olevate materjalidega tõendatud ning tõendid on lubatavad ja süüdistus on õigesti kvalifitseeritud (kd 2 lk 9). Seega on kaitsja üheselt leidnud, et kvalifikatsioon on õige. Kaitsja on küll kohtuvaidlustes märkinud, et pigem on tegemist ettevaatamatusega (kd 2 lk 9 pöördel), kuid ei palu samas kohtul süüdistatava tegu ümberkvalifitseerida. Seejuures võib kaitsja seisukohast teha järelduse, et süüdistatava käitumine ei olnud ettevaatamatu teo ja ka tagajärje suhtes vaid ainult tagajärje suhtes. Kvalifikatsiooni vaidlustab kaitsja esmakordselt alles apellatsioonis, mistõttu on täiesti asjakohatu apellandil maakohtule ette heita, et maakohus on asunud seisukohale, et süüdistatav ja kaitsja ei ole vaidlustanud süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni. 6.2 Apellant on seisukohal, et süüdistatav Oksana Kutšinskaja käitumises puudub tahtlus ning tegemist on ettevaatamatusest põhjustatud teoga, mistõttu tuleb süüdistatava käitumine ümberkvalifitseerida KarS § 119 lg 1 järgi. Maakohus on märkinud, et Oksana Kutšinskaja poolt toimus noaga löömine kavatsetult, kuid tagajärje suhtes oli süüdistataval kaudne tahtlus ning kokkuvõtvalt asus maakohus 6 seisukohale, et Oksana Kutšinskaja pani toime KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava teo, s.o oma tahtliku tegevusega põhjustas kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse (kd 2 lk 32 pöördel). Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et tegemist on ettevaatamatusest põhjustatud teoga. Maakohus on õigesti tuvastanud, et Oksana Kutšinskaja lõi kannatanut noaga ühel korral kõhupiirkonda ja põhjustas seeläbi kannatanule ohu elule. Kolleegium nõustub maakohtu poolt Oksana Kutšinskaja teo subjektiivsele koosseisule antud hinnanguga. 6.3 Veenev on maakohtu seisukoht, et ohu elule tingis Oksana Kutšinskaja tahtlik tegu, s.o löök noaga pandi toime kavatsetult, mitte aga ettevaatamatusest, nagu märgib kaitsja. Kaitsja versiooniga, et süüdistatav ei löönud tahtlikult kannatanule kõhu piirkonda vaid ettevaatamatusest, st süüdistatav lihtsalt rehmas ehmatusest ja unesegase käega, et lõpetada kannatanu poolt süüdistatavat solvav ja alandav käitumine, ei saa kolleegium nõustuda. Kolleegium ei saa asuda seisukohale, et süüdistataval puudus tahtlus juba teo suhtes, s.t. et löök noaga kannatanu suhtes oli pelgalt rehmamise käigus ettevaatamatusest toime pandud, arvestades XX vigastuste tekkimiseni viinud sündmusi, ründe käiku, ründevahendit, noaga lööki, noahaava asukohta ja sügavust ning süüdistatava ja kannatanu ütlusi. Maakohtu otsuses on veenvalt selgitatud, et süüdistatava poolt kannatanu löömist tuleb subjektiivsest koosseisust hinnata kavatsetuna – tegemist oli eesmärgipärase käitumisega. Teo objektiivse pildi alusel ja tulenevalt süüdistatava enda ütlustest, puudub alus rääkida kannatanut kõhupiirkonda tabanud noalöögi juhuslikkusest või olukorrast, kus süüdistatav kannatanule ettevaatamatusest noa kõhtu lõi, mistõttu on maakohtu seisukoht teotahtluse osas õige. Kusjuures puuduva tõendid, mis kinnitaksid, et löök kõhtu oleks toimunud kogemata mingi täiesti juhusliku või kõrvalise tegevuse käigus. 6.4 Tuleb märkida, et teatud juhtudel saab subjektiivse koosseisu tuvastada vaid välise teopildi alusel. Näiteks, kui tegu on sedavõrd intensiivne, et objektiivsele kõrvaltvaatajale on üheselt arusaadav, et antud teoga võib kaasneda oht elule. Kohtupraktika seisukohast on need juhtumid juhul, kui nt kannatanu peksmine on valimatu ja korduv, kui tegu on suunatud elutähtsasse piirkonda (kõhuõõs, pea, kõri, vms) või kui vahend millega rünnatakse on väga ohtlik (pikateraline terariist). Üheselt on tuvastatud, et Oksana Kutšinskaja lõi ühel korral noaga kõhupiirkonda, mistõttu saab asuda seisukohale, et Oksana Kutšinskaja möönis eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist kannatanule. Süüdistatava käitumise puhul saab juba ainuüksi välise teopildi alusel öelda, et noaga lööjal oli eluohtliku tervisekahjustuse osas vähemalt kaudne tahtlus. Kõhupiirkonda noaga löömise järelmid hõlmavad inimeste ettekujutuses üldjuhul ohtu elule ning üldteada on, et kõhu piirkonda peetakse elutähtsaks piirkonnaks. Pole tuvastatud ühtegi mõistlikku eeldust, millele tuginedes oleks Oksana Kutšinskaja saanud loota, et noaga kõhu piirkonda löömise tagajärjel ei teki kannatanul ohtu elule. 6.5 Ka ei kummuta maakohtu järeldust apellatsioonis märgitud asjaolu, et teo pani süüdistatav toime ettevaatamatusest, kuna tegemist oli tema elukaaslasega ning ka süüdistatava tegevus peale kehavigastuse tekitamist viitab asjaolule, et süüdistatav ei soovinud sellist tagajärge. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis 3-1-1-46-15 asunud seisukohale, et KarS § 118 esimesse lõikesse seitsmenda punkti lisamisel on tähendus ka lõike ülejäänud punktide (s.o p-de 1-6) jaoks. Nii on pärast

1. jaanuari 2015 toime pandud tervisekahjustuse tekitamise eest võimalik KarS § 118 lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka isik, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt (KarS § 18 lg 2) või hooletult (KarS § 18 lg 3). Kuivõrd KarS § 118 lg 1 p-des 1-6 kirjeldatud tagajärgede tahtlikku põhjustamist 7 (erinevalt surma põhjustamisest) ei ole seadusandja eraldi kriminaliseerinud, tuleb KarS § 118 lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka selline isik, kes põhjustab tagajärje tahtlikult. Seega tuleb kolleegiumil märkida, et KarS § 118 lg 1 järgi on isikut võimalik ka süüdi mõista, kui tal teo suhtes esineb tahtlus, aga tagajärje suhtes ettevaatamatus. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et teo toimepanemise asjaolud võimaldavad tõsikindlalt jaatada nii teo kui tagajärje suhtes tahtlust.
2. Apellant asub seisukohale, et pole üheselt tuvastatud, kas Oksana Kutšinskaja tekitas noa löögiga maksavigastuse XX-le või oli see tekitatud varasemalt, ka võis olla tegemist fokaalse maksasteatoosiga, mistõttu tuleb maksavigastuse tekitamine süüdistusest välja jätta. Kolleegiumi hinnangul ei ole kahtlust põhjusliku seose olemasolul süüdistatava teo ja kannatanu tervisekahjustuse vahel. Isiku ekspertiisiaktist nr 17E-PõI0173 nähtub eksperdi arvamus, mille kohaselt tekitati 23.09.2017 XX-le kõhuõõnde ulatuv torke-lõikehaav vasakul pool keskkõhu piirkonnas, millega kaasnes kõhuseina sisene hematoom ja tõenäoliselt väike maksavigastus. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-63-08 märkinud, et senises praktikas on põhimõtteliselt aktsepteeritud tõendina kategoorilise eksperdiarvamuse kõrval ka tõenäolikku arvamust (vt otsus nr 3-1-1-121-97). Kehtivast kriminaalmenetlusõigusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu on kohtud õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele. Seega oli maakohus õigustatud tuginema eksperdi arvamusele ka osas, mis puudutab maksavigastust. 7.1 Apellandi versioon (arvamus), et maksavigastus võis olla tekitatud varasemalt või tegemist võib olla fokaalse maksasteatoosiga, ei ole kriminaalmenetluses tõendiks, kuna mitteõiguslike (sh meditsiinialaste) eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis ning käesoleval juhul on nii toimitud. Asjaolu, et apellant eksperdi arvamusega ei nõustu, ei tähenda seda, et eksperdi arvamusele ei saaks kohus tugineda. Apellandi versiooni, et kannatanul võis maksavigastus olla eelnevalt, on kummutanud ekspert oma ekspertiisiakti arvamuses, millest nähtub, et just kõhuõõnde ulatuva torke-lõikehaavga vasakul pool keskkõhu piirkonnas tekitamisega kaasnes kõhuseina sisene hematoom ja tõenäoliselt väike maksavigastus. Seejuures on eksperdi kasutuses olnud ekspertiisi läbiviimiseks ka SA Põhja- Eesti Regionaalhaigla väljavõte haigusloost nr 1754838 koopia, millele viitab kaitsja. 7.2 Kolleegium märgib, et apellant soovides koguda täiendavaid tõendeid enda versiooni kinnitamiseks (maksavigastus võis olla tekitatud varasemalt või tegemist oli fokaalse maksasteatoosiga), sh küsitleda eksperti ekspertiisiakti selgitamiseks või taotleda kannatanu suhtes kohtuarstliku täiend- või ka kordusekspertiisi teostamist, on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et süüdistataval oli enne kohtuliku uurimise lõppu maakohtus võimalik loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest, mida ta ei teinud. Süüdistatav ja tema kaitsja soovides seada eksperdi arvamuse kahtluse alla või koguda täiendavaid tõendeid, pidanuks loobuma lühimenetlusest. Käesoleva kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus ei osutanud süüdistatav ega tema kaitsja ühelegi konkreetsele asjaolule ega toonud välja argumente (ei osutanud, et maksavigastus võis olla tekitatud varasemalt või tegemist võib olla fokaalse maksasteatoosiga), mille pinnalt maakohtul oleks olnud põhjust kaaluda kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist

§ 238lg 1 p 2 alusel.

Juhul kui süüdistatav ja kaitsja leidsid, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad lahendamaks süüdistatava süü küsimust, oli süüdistataval võimalik taotleda kohtult kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja kriminaalasja arutamist üldmenetluses. Kuna süüdistatav ja tema kaitsja 8 kogutud tõenditele vastu ei vaielnud, st tegemist oli lubatud tõenditega ning süüdistatav lühimenetlusest maakohtus ei loobunud, siis on asjakohatu viidata nimetatud asjaoludele alles apellatsioonis. 7.3 Kolleegiumil tuleb märkida, et Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 lg 2 p 9 kohaselt on kõhuõõnde ulatuv haav eluohtlik tervisekahjustus, sh siseorganite kahjustuseta. Isegi kui kõhuõõnde tekitatud haavaga ei kaasne mitte ühtegi siseorgani kahjustust, kujutab selline vigastus endast eluohtlikku tervisekahjustust KarS § 118 lg 1 p 1 tähenduses, mistõttu ei mõjuta kaasnevad vigastused antud juhul otseselt isiku süü suurust ega kvalifikatsiooni. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Oksana Kutšinskaja käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi.

1. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus ei nõustunud Oksana Kutšinskaja inkrimineeritud kuriteo KarS § 118 lg 1 p 1 ümberkvalifitseerimisega KarS § 119 lg 1 järgi, siis puuduvad igasugused alused maakohtu poolt Oksana Kutšinskaja mõistetud karistuse muutmiseks. 8.1 Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. KarS § 118 näeb ette karistusena nelja kuni kaheteistaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 8 aastat vangistust. Maakohus on Oksana Kutšinskajale mõistnud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi vangistuse 6 aastat, seega alla sanktsiooni keskmist määra. Antud asjas ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. 8.2 Maakohus ei ole arvestanud kahetsust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 6 sätet. Maakohus kaalus põhjalikult, kas süüdistatava käitumises esineb karistust kergendava asjaoluna süüteo toimepanemine õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul (kd 2 lk 33-33 pöördel). Kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhistustega, et kannatanute poolne lugupidamatu käitumine Oksana Kutšinskaja suhtes ei õigustanud kindlasti süüdistatava poolt vastukaaluks sellise vägivalla kasutamist, millega põhjustati oht elule. Maakohtu poolt ei ole tuvastatud süüdistataval mingit erilist emotsionaalset seisundit (äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit), teo toimepanemise ajal ja seda tulenevalt just süüdistatava enda ütlustest. Kolleegium nõustub märgitud maakohtu seisukohaga, et Oksana Kutšinskaja on andnud ütlusi, et enne noaga löömist küsis kannatanult, et mida ta teeb ja alles siis haaras diivani juures olevalt tumbalt noa ning lõi noaga ühel korral. Tal oli ebameeldiv ja vastik, kui kannatanu tema peale pissis ja oli ka purjus ning selle tõttu haaraski noa ja lõi. Seega tulenevalt süüdistatava enda ütlustest võib kolleegium teha järelduse, et süüdistatava seisund ei olnud selline, mis oleks omane isikule, kes viibiks tugevas erutusseisundis või mingis erilises psüühilises seisundis ning mille tõttu isiku võime oma teost aru saada ja juhtida oleks olnud piiratud. Arvestades süüdistatava käitumist ja tegutsemist koheselt peale kannatanu noaga löömist, ei saa ilmselgelt jaatada, et tegemist oleks olnud isikuga, kelle käitumine oleks väljendanud erutusseisundit või kes oleks viibinud mingis 9 erilises psüühilises seisundis. Hingelise erutuse seisundile on iseloomulik, et see tekib äkki ja kaob suhteliselt kiiresti, kuid ilmselgelt ei kao taoline seisund teo toimepanemise ajal või koheselt peale teo toimepanemist. Ka apellatsioonis toodud väited ei kummuta maakohtu seisukohta. 8.3 Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Maakohus on põhjalikult analüüsinud nii süüdistatava Oksana Kutšinskaja poolt toimepandut kui ka kannatanu enda käitumist (kd 2 lk 33-33 pöördel) ning karistust kergendavaid asjaolusid. Seejuures jätab apellant tähelepanuta, et maakohus on arvestanud kannatanu solvavat käitumist süüdistatava suhtes karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 2 mõttes, mistõttu ei ole õige ringkonnakohtu poolt veelkord arvestada kannatanu käitumist täiendavalt süüdistatava süü suurust mõjutavaks ja karistust vähendavaks asjaoluks. Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingitele muudele asjaoludele, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse mõista süüdistatavale KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistus sanktsioonis sätestatud alammääras või alla alammäära. Maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult Oksana Kutšinskaja süü suurusele ning selle vähendamiseks puudub igasugune seaduslik alus. 8.4 Apellant palub lugeda Oksana Kutšinskajale mõistetud kergem kaetuks mõistetud raskema karistusega. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et kuna ringkonnakohus ei nõustunud Oksana Kutšinskaja inkrimineeritud kuriteo KarS § 118 lg 1 p 1 ümberkvalifitseerimisega KarS § 119 lg 1 järgi, siis puuduvad igasugused alused maakohtu poolt Oksana Kutšinskaja mõistetud karistuse muutmiseks, sh liitkaristuse muutmiseks. Karistusseadustiku § 65 lg 1 reguleerib liitkaristuse mõistmist neil juhtudel, kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdimõistetu on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime ka teise kuriteo. Seega kirjeldab KarS § 65 lg 1 lause 1 olukorda, mil on tegemist kuritegude hiljem tuvastatud kogumiga. 8.5 Kolleegium nõustub apellandiga, et tavaolukorras oleks pidanud arutama Oksana Kutšinskaja mõlemat kuritegu koos ja mõistma nii üksikkaristused kui ka liitkaristuse ühe kohtuotsusega. Kuritegude kogumi hilisema tuvastamise korral ei ole aga võimalik sellist olukorda täielikult taastada. Riigikohus varasemas praktikas korduvalt tõdenud, et kuigi kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral mõistetakse liitkaristus mitme kohtuotsuse järgi, peab kohus siiski looma olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse kuulutamist mitu kuritegu toime pannud isikute karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne, vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega KarS § 64 lg 1 järgi või mitme kohtuotsusega KarS § 65 lg 1 järgi (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. veebruari
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-4-1-2-02 ja kriminaalkolleegiumi
4. mai
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-26-08). Seega tuleb antud põhimõtteid järgida ka käesoleva asja lahendamisel. KarS § 65 lg 1 esimesest lausest tuleneb sõnaselgelt kohtu kohustus mõista süüdistatavale liitkaristus KarS §-s 64 sätestatud korras. Viimane sätestab kuritegude kogumi eest mõistetava liitkaristuse üldised reeglid. Apellant taotleb liitkaristuse mõistmisel lähtuda absorbtsiooniprintsiibist, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega. Kolleegium asub seisukohal, et maakohus on õigustatult kohaldanud üksikkaristustest raskeima suurendamist ehk karistuste osalise liitmise 10 põhimõtet KarS § 64 lg 1 alusel, kuna toimepandud kuriteod (raske tervisekahjustuse tekitamine ja narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine) on kindlasti nendeks teguriteks, mis mõjutavad süüdistatava süü suurust ja põhjendavad liitkaristuse moodustamisel asperatsioonipõhimõtte rakendamist. Maakohus on liitkaristust suurendanud, kuni see vastas süü suurusele ja karistuse eesmärkidele ning kolleegium nõustub maakohtuga. Viru Maakohtu 19.01.2018.a otsusega mõistetud karistus 3 aastat KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi on mõistetud sanktsiooni alammääras. Antud kriminaalasjas on mõistetud karistuseks 6 aastat, seega taaskord sanktsiooni alammäära lähedal. 8.6 Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt asunud seisukohale, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale (vt 3-1-1-20-16). Kolleegium asub seisukohale, et liitkaristuse moodustamisel ei saa lähtuda absorbtsiooniprintsiibist, kuivõrd raskeim karistus ei ole vastav süü suurusele ja karistuse eesmärkidele. Käesolevas asjas on tagatud selliselt isiku võrdne kohtlemine nende isikutega, kellele mõistetakse mitme kuriteo eest liitkaristus ühe kohtuotsusega. Seejuures tuleb märkida, et ka ühe kohtuotsusega mõistetud liitkaristuse mõistmisel kohaldatakse KarS § 64 lg 1 sätteid ning ka siis on kohtul võimalus mõistetud raskeimat üksikkaristust suurendada või lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. 9.

§ 175lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu.

Apellatsioonimenetluse kulu on Oksana Kutšinskajale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Oksana Kutšinskaja kaitsja Kadi Sitska esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal apellatsiooni koostamiseks kokku 1,5 tundi, s.o 75 eurot. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 75 eurot, millele lisandub käibemaks 15 eurot. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust põhjendatuks ja tasu suurus on kooskõlas justiitsministri 26.07.2016. a määrusega nr 16 kinnitatud korraga. Seega tuleb Liis Suik Advokaadibüroo vandeadvokaadi vanemabi Kadi Sitska kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 90 eurot. 9.1 Kaitsja taotlus jätta menetluskulud

§ 180

lg 3 alusel riigi kanda rahuldamisele ei kuulu.

§ 180

lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid välja mõistes süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi.

§ 180

lg 3 võimaldab kohtul kriminaalmenetluse kulud jätta osaliselt riigi kanda, kuid ei näe ette võimalust jätta menetluskulud täielikult riigi kanda nagu seda taotleb kaitsja oma apellatsioonis. 9.2 Kohtukolleegium juhib apellandi tähelepanu sellele, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Oksana Kutšinskaja ei ole enda maksejõuetust kuidagi tõendanud. Menetluskulude täies ulatuses tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, s.t võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis 3-1-1-105-12. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et Oksana Kutšinskaja esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. 11 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tähenda ainuüksi isiku viibimine vangistuses seda, et ta ei ole võimeline menetluskulusid tasuma. Asjaolu, et isik peab kandma vangistust, ei saa olla menetluskulude riigi kanda jätmise aluseks. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kolleegium a priori välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. 9.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis 3-1-1-7-17 üheselt märkinud menetluskulude riigi kanda jätmise ja ositi tasumise taotlusi tuleb käsitleda eraldi. Kuna üldjuhul mõistetakse kriminaalmenetluse kulud süüdistatavalt välja kogu ulatuses ühe korraga tasutava maksena, ei teki kohtul iga kord kohustust põhjendada menetluskulude ositi tasumise määramata jätmist, kui vastavat taotlust esitatud ei ole.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Oksana Kutšinskaja suhtes muutmata ning apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis tuleb see summa Oksana Kutšinskaja riigi kasuks välja mõista. 10. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 16.

aprilli 2018.a otsuse lühimenetluses muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 12