Obsah (4)

§ 5§ 198§ 475§ 6184

Haldusasi 3-17-1612 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Andreas Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 02.07.2018, Tallinn Haldusasja number 3-17-1612 Haldusasi E

) ette nähtud hagita menetlus on spetsiaalselt mõeldud kiireloomuliste vaidluste lahendamiseks. Hagita asjana lahendatakse näiteks eeskoste määramine, isiku paigutamine kinnisesse asutusse, osad pankrotimenetlusega seotud asjad ja ka registriasjad. Tegemist on selliste asjadega, mis vajavad kiiret lahendust. Tsiviilasi nr 2-0925392 ei olnud keeruline õigusvaidlus. Tegemist oli hagita asjaga, mille menetlus on juba olemuslikult oluliselt lihtsam ja kiirem kui näiteks hagimenetlus. Hagita asjad on kõik sellise sisuga vaidlused, milles esimese astme kohtu lahend peaks tehtama kõige rohkem aasta jooksul pärast menetluse alustamist. Pooled vaidlesid, kas avaldajatel peaks oleks võimalik pääseda oma kinnisasjale üle kaebajate kinnisasja. Nii avaldajatel kui ka kaebajatel oli õigustatud huvi asja võimalikult kiire lahendamise vastu. Mõistliku menetlusaja rikkumine on toonud kaebajatele kaasa nii otsese varalise kahju kui ka moraalseid kannatusi. Muu hulgas ei ole kaebajad saanud vabalt kasutada oma kinnisasja, kuna nad on pidanud pidevalt arvestama võimalusega, et äkki tuleb kinnisasjale rajada tee vastavalt avaldajate esitatud taotlusele. Sellest tulenevalt ei ole kaebajad saanud vabalt rajada põlde ega teha soovitud ehitustöid. 4.2 Riigi kohustus kahju hüvitamiseks tuleneb käesoleva juhul inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-st

1. Viidatud artikkel sätestab, et igaühel, kelle konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik. EIÕK art-st 13 tuleneb konventsiooni teiste olulisemate artiklite rikkumise korral ka õigus kahju hüvitamisele ning liikmesriigi kohustus see õigus seadusega tagada (vt EIKo 50390/99, McGlinchey vs. Ühendkuningriik; 30210/96, Kudła vs. Poola). Seda liikmesriigi kohustust tuleb eristada EIÕK art-st 41, mille alusel Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) ise mõistab konventsiooni rikkumise tuvastamisel liikmesriigilt hüvitise välja (vt PS § 25 komm. 1.2, kättesaadav: http://pohiseadus.ee/pg-25#a_1.2). 4.3 EIK praktika kohaselt on isiku õigusi rohkem rikutud, kui menetlus venib eelkõige asja ühes kohtuastmes ebamõistlikult pika menetlemise tõttu. Tsiviilasjas nr 2-09-25392 kestis menetlus esimeses kohtuastmes kauem kui 6 aastat. Arvestades asjaolu, et 4 aastase menetluse eest määras EIK hüvitise summas 1 800 eurot, on 6 aasta pikkuse menetluse eest põhjendatud hüvitis vähemalt 4 000 eurot, sest isikute õigusi on veel jämedamalt rikutud. Menetlus tsiviilasjas nr 2-09-25392 jätkus aga teises kohtuastmes ja kestis kokku 7 aastat. Järgmistes kohtuastmetes menetleti asja veel seega terve aasta. Arvestades asjaolu, et EIK on 5 aasta ja 2 kuu pikkuse menetluse eest kahes kohtuastmes mõistnud välja hüvitise summas 2 000 eurot, on 7 aasta pikkuse menetluse eest põhjendatud hüvitis kokku vähemalt 4 000 eurot, sest isikute õiguste riive on veel intensiivsem.
2. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited. 5.1 Üks kaebajatest N. R. kaasati tsiviilasja nr 2-09-25392 menetlusse alles 27.10.2015 põhiistungil, mistõttu ei saanud menetluse kestvus N. R. õigust mõistlikule menetlusajale rikkuda. Seetõttu tema kaebus tuleks jätta halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata või selle läbivaatamise korral rahuldamata. 2 5.2 Kõnealust menetlust ei saa pidada ebamõistlikult pikaks ka E. R. ja M. R. suhtes, võttes arvesse tsiviilasja nr 2-09-25392 menetluse keerukust ja mahukust, kohtu tegevust ning E. R. ja M. R. käitumist ja huve antud tsiviilasjas. Tsiviilasjas lahendas kohus M. K. ja J. R. avaldust nende kinnistule avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsu määramiseks. Tsiviilasja nr 2-09-25392 näol oli tegemist keskmisest märksa keerukama ja mahukama kohtuasjaga. Selliseks kujunes kohtuasi peaasjalikult kaebajate E. R. ja M. R. (kes olid tsiviilasja menetlusse kaasatud puudutatud isikutena) endi tegevuse tulemusena. E. R. ja M. R. vaidlesid vastu avalduses taotletud juurdepääsuvariantidele, viidates väidetavalt olemas-olevale juurdepääsuteele teise kinnistute kaudu. Kui viidatud tee olemasolu kohtuliku uurimise käigus kinnitust ei leidnud, esitasid nad kohtule mitmeid erinevaid ettepanekuid juurdepääsu määramiseks naaberkinnistute kaudu, mida kohtul tuli kooskõlas hagita menetluse põhimõtetega igakülgselt uurida. Selleks pidi kohus tegema arvukalt menetlustoiminguid. Lisaks tuli kohtul kooskõlas menetlusreeglitega kaasata menetlusse ka puudutatud kinnistute omanikud või nende õigusjärglased ja selgitada välja nende seisukohad. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt kohtu tegevuses märkimisväärseid viivitusi või muid minetusi ei esinenud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt kaebajad avaldajatele kohtumenetluse ajal kinnistule juurdepääsu ei võimaldanud ning avaldajate taotlused esialgse õiguskaitse korras juurdepääsu määramiseks jäid kolmel korral rahuldamata. PMK 23.11.2015 määrusest nähtuvalt olid kaebajad juurdepääsu määramisele kategooriliselt vastu. Seega kohtuasja kiire lahendamine ei olnud kaebajate huvides. 5.3 Isegi, kui kahjunõue oleks mingis ulatuses põhjendatud, on kaebajate taotletud mittevaralise kahju hüvitis põhjendamatult suur. Võttes arvesse EIK praktikat tsiviilasja ebamõistliku menetlusajaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamisel peaks ca 7a pika tsiviilasja menetluse eest mõistetava kahjuhüvitise suurus jääma alla 1 000 euro (vt nt EIKo 45879/07, 29589/11, 31510/11, 15986/16, 59784/16, Semyroda jt vs Ukraina). KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjustel. 6.1 Kaebajad taotlevad neile tsiviilasjas nr 2-09-25392 ebamõistlikult pika kohtumenetlusega tekitatud kahju hüvitamist. Asjas on tuvastatud ja puudub vaidlus, et kohtumenetlus nimetatud asjas kestis kokku 7 aastat, 5 kuud ja 1 päev: avaldus kohtule menetluse algatamiseks esitati 01.06.2009 ja kohtulahend jõustus 02.11.2016 (tl 7-9, 46), sh esimeses kohtuastmes 6 aastat, 5 kuud ja 22 päeva. Samuti selles, et kaebaja E. R. osales menetluses alates 25.09.2009, kaebaja M. R. - alates 01.10.2009 ja kaebaja N. R. - alates 27.10.2015 (tl 12p, 22, 152). Seega on tsiviilasja menetlus kaebajate osalusel kestnud järgmiselt: E. R. - 7 aastat, 1 kuu ja 8 päeva, sh esimeses astmes - 6 aastat, 1 kuu ja 29 päeva; M. R. - 7 aastat, 1 kuu ja 1 päev, sh esimeses astmes - 6 aastat, 1 kuu ja 22 päeva ning N. R. - 1 aasta ja 6 päeva, sh esimeses astmes 28 päeva. Käesoleva vaidluse seisukohalt omab tähtsust aeg, millal kaebajad osalesid menetluses. EIK väljakujunenud praktika kohaselt tuleb menetluse kestuse mõistlikkuse üle otsustamisel lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, kaebajate ja pädevate võimude käitumisest ning sellest, mis on kaebajatel vaidluses kaalul (vt EIKo 41471/10, Bobrenok vs Ukraina jpt). Kohus nõustub vastustajaga, et arvestades tsiviilasja keerukust ja mahtu, kohtu tegevust ning kaebajate käitumist ja huve ei saa viimaste osalusel toimunud menetlust pidada ebamõistlikult pikaks. 6.2 Kaebuse käsitlus ei arvesta tõsiasjaga, et hagita asjad on oma olemuselt väga erinevad. Kui kaebuses loetletud hagita asjades puudub vaidlus ja kohus täidab talle riigilt üle kantud avalikku 3 ülesannet (nn vaidlusvälised asjad, vt RKTKm 3-2-1-25-11, p 26), siis hagita vaidlusasjades toimub sarnane õigusemõistmine hagimenetlusega. Võrreldes hagimenetlusega on hagita vaidlusasjades kohtu roll aga aktiivsem ja menetluse eripära ei seisne seejuures mitte kiiruses, vaid

§ 5

lg-s 3 ning § 477 lg-tes 5 ja 7 väljendatud uurimispõhimõttes (vt RKTKm 3-2-1-45-09, p 14). Nimelt ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ja asjaoludega ega nende poolt asjaoludele antud hinnangutega, vaid kohtul lasub kohustus selgitada ise välja asja lahendamiseks olulised asjaolud ja koguda selleks vajalikud tõendid (

§ 5lg 3 ning § 477 lgd 5 ja 7).

Samuti lasub kohtul hagita menetluses kohustus kaasata omal algatusel menetlusosalised (

§ 198lg 3).

Sisulisteks vaidlusasjadeks on ka avalikult kasutatavale teele juurdepääsu asjad (

§ 475lg 1 p 131).

Kuni 01.01.2009 lahendatigi selliseid vaidlusi hagiasjadena, kuid seadusandja valis nende asjade lahendamiseks hagita menetluse otstarbekuse tõttu, et kohtul oleks võimalik kaasata sellesse menetlusse kõigi kinnisasjade omanikke, keda avalduse lahendamine puudutab (st kõigi nende kinnisasjade omanikke, mille kaudu juurdepääsu määramine võib kõne alla tulla) ja ka kinnisasjade asukohajärgset vallavalitsust (vt RKTKm 3-2-1-42-10, p 21, 20 ja 24). Erialakirjanduses on märgitud, et „[n]imetatud reegel on üks olulisemaid põhimõtteid juurdepääsuasjade lahendamisel, sest selle järgimisega tagatakse vaidluse lahendamine tervikuna ja korraga kõigi naabrite suhtes siduvalt ning seejuures arvestatakse ka avaliku võimu seisukohtadega“ (vt Kersti Kerstna-Vaks. Hagita menetluse üldised küsimused. Riigikohtu praktika – Juridica V, 2011, lk 393). 6.3 Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kohus talle seadusega pandud ülesandeid hoolikalt täitnud. Kohus kaasas menetlusse kõik kinnisasjade omanikud, keda avalduse lahendamine puudutas, selgitas välja asja lahendamiseks olulised asjaolud ja kogus vajalikud tõendid, teostades selleks arvukalt menetlustoiminguid ning koostas põhjalikult motiveeritud määruse. Seejuures on menetluse ajalist pikkust on mõjutanud ühest küljest menetlusosaliste paljusus (2 avaldajat ja 10 puudutatud isikut), kellest viis elasid välismaal ning ühe asjassepuutuva kinnistu omaniku surm, mistõttu kohus pidi välja selgitama tema õigusjärglased - kõigi nende huvidega tuli kohtul kaalumisel arvestada; teisest küljest - asja lahendamiseks oluliste asjaolude rohkus, mistõttu kohus on pidanud teostama arvukalt menetlustoiminguid. Kohus kuulas ära menetlusosalised ja lahendas nende taotlused, korraldas ekspertiisi ning viis kahel korral läbi paikkonna vaatluse, mille käigus käis kohtunik läbi kõik võimalikud variandid juurdepääsutee asukoha määramiseks (tl 16p, 109110). Lisaks sellele püüdis kohus läbivalt suunata menetlusosalisi kompromissile, mis on kohtu seadusest tulenev kohustus ka juurdepääsuasjades (

§ 6184lg 1).

Arvestades asjaoluga, et avaldajad on tsiviilasja materjalidest nähtuvalt läbivalt soovinud kompromissi ning sellega, et avaldajad ja kaebajad on omavahel sugulased (tl 92, 104, 112-113, 173), oli menetlusressursi selline kasutamine antud juhul ka põhjendatud. Eelloetletud põhjustel on kohtul tulnud korraldada kokku 12 istungit ja koguda toimikumaterjale 12 köite jagu. Juurdepääsuteeasjades õiglase, naaberkinnistuomanike mõistlikku ühiselu võimaldava tasakaalustatud lahenduse leidmine (vt RKTKo 3-2-1-85-05, p 22), ei ole midagi, mis saaks toimuda kiiresti ja lihtsalt, vaid võib osutuda ja antud juhul osutuski (vt ka p 6.4), keerukaks ja aeganõudvaks ülesandeks. Ka kaebajad ise on tsiviilasja menetlusosalistena pidanud vaidlust tavapärasest keerukamaks ja mahukamaks (vt puudutatud isikute määruskaebus, p 3.1, tl 33). Kaebuse etteheited on aga üldist laadi, välja pole toodud ühtegi konkreetset kohtupoolset viivitust. 6.4 Viimasena peatub kohus kaebajate käitumisel ja huvidel kõnealuses tsiviilasjas. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajate huvides oli olemasoleva olukorra säilitamine ja nende käitumine oli juurdepääsuprobleemile tasakaalustatud lahenduse leidmist pigem takistav. Ükski kaebajate poolt pakutud avalikult kasutatavale teele juurdepääsu võimalus polnud alternatiivina tõsiselt võetav need polnud maakorralduslikult ilma kapitaalse ehitustööta üldse läbitavad (vt TlnRKo 2-09-25393, 4 lk 23, tl 45; PMKm 2-09-25392, lk 29, tl 25; paikkonna vaatlusprotokoll samas asjas, tl 110). Samuti on tsiviilasjas tuvastatud, et E. R. ja M. R. faktiline käitumine erines kohtule avaldatust (vt PMKm 2-09-25392, lk 14-15, tl 25p-26). Nimelt väitsid kaebajad, et olemasoleval juurdepääsu-teel puudub kandevõime, mis lubaks sellel sõita koormatud sõidukiga uue teelõigu ehitamiseks, samas toimetasid kaebajad puudutatud isiku E. V. sõnul ise endale vajaliku koorma kohale traktoriga (vt samas). Puudub vaidlus, et kaebajad avaldajatele kohtumenetluse ajal kinnistule juurdepääsu ei võimaldanud. Samuti selles, et avaldajate juurdepääsu takistamiseks oli kinnistu piirile paigaldatud värav ja istutatud puid (tl 13, 23, 174). Samas ei toonud kaebajad tsiviilasjas välja mitte ühtegi tegelikku nende omandiõiguse kitsendamise ohtu, mis võiks tuleneda avaldajatele nende kinnistule juurdepääsu võimaldamisest (vt TlnRKo 2-09-25393, lk 23, tl 45). Asjaolule, et kaebajatel puudus tahe avaldajatele juurdepääsu võimaldamiseks viitab lisaks eeltoodule kohtu hinnangul ka see, et ei osatud selgitada tsiviilasjas kompromissile mittejõudmise põhjust (vt N. R. seletus kohtuistungil, tl 173). Kohtu arvates ei „mürgitanud“ kaebajate perekonnaelu mitte kõnealuse tsiviilasja menetlus (vt samas), vaid sellest sõltumatult juba aastaid kestnud sugulaste-vaheline lahendamata konflikt (tl 120, 162, 174). 6.5 Kuna arvestades tsiviilasja keerukust ja mahtu, kohtu tegevust ning kaebajate käitumist ja huve ei saa viimaste osalusel toimunud menetlust pidada ebamõistlikult pikaks, puudub alus kaebajate kahjunõude rahuldamiseks. 7. Alust vastustaja taotletud kaebuse osaliseks läbi vaatamata jätmiseks vastavalt HKMS § 151 lg 2 p-le 2 ei esine. 8. Menetluskuludest. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Vastustaja pole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. /allkirjastanud digitaalselt/ Indrek Andreas Paukštys 5