Obsah (4)

§ 45§ 123§ 3§ 43

KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 26. juuli 2018, Tallinn Haldusasja number 3-18-1192 Viimsi valla kaebus Riigihangete vaidlustuskomisjoni 05.06.2018

-i kaudu vastustajale enda pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamisest kuni 01.08.

2. VAKO 05.06.2018 otsusega vaidlustuses 71-18/189177 rahuldas vaidlustuskomisjon kaebaja vaidlustuse täielikult ja tunnistas kehtetuks Viimsi Vallavalitsuse 18.04.2018 korralduse nr 212 p
3. Samuti mõistis VAKO vastustajalt kaebaja kasuks välja vaidlustusmenetluses tasutud riigilõivu 1280 eurot.
4. 15.06.2018 saabus Tallinna Halduskohtusse vastustaja poolt esitatud kaebus VAKO 05.06.2018 otsuse 71-18/189177 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus võttis 18.06.2018 kohtumäärusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Viimsi valla ja kaebajaks Eesti keskkonnateenused AS-i ning kaasas kolmanda isikuna RAGN-SELLS AS-i. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Vastustaja seisukoht
5. VAKO otsuses on jõutud valedele järeldustele, mistõttu on otsus ebaseaduslik ja tuleks tühistada.
6. VAKO keskendus otsuse tegemisel vaid hankija 23.05.2018 ettepanekule pikendada pakkumuse jõusoleku tähtaega kuni 01.08.2018 ja ei ole käsitlenud üldse korralduse nr 212 andmise hetkel kehtinud olukorda ning otsuse andmise aluseks olevaid asjaolusid. Vastustajale jääb arusaamatuks otsuse punktis 21 märgitu, milles märgitakse, et hankija ei saa riigihanget läbi viies käituda vastuoluliselt.
7. Korralduse nr 212 andmise hetkel ei olnud kaebaja oma pakkumuse jõusoleku pikendamiseks antud nõusolekut vastustajale toimetanud, mistõttu vastab vaidlustatud korraldus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 nõuetele. Kaebaja nõusolek pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamise osas toimetati vastustajale kätte läbi riigihangete registri teabevahetuse 20.04.2018 kell 12.39, mis hetkest muutus pakkumus taas TsÜS § 69 lõike 1 tähenduses kehtivaks.
8. Hankemenetluse alustamise ajal kehtinud Riigihangete seaduse (

) § 123 lõike 4 kohaselt on hankijal hankementluse peatamise korral kohustus teha pakkujatele vastavalt

§ 45

lõikes 2 sätestatule ettepanek esitatud pakkumuste jõusoleku tähtaja pikendamiseks. Võttes arvesse, et hankemenetluse peatamise ajal oli kaebaja pakkumus taas jõus, puudus vastustajal tulenevalt

§ 123

lõike 4 imperatiivsusest kaalutlusõigus, kas edastada pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamise otsus ka kaebajale ning 23.05.2018 tegi vastustaja RHR-i kaudu kõigile vastavaks tunnistatud pakkumused esitanud pakkujatele ettepaneku pikendada pakkumuste jõusoleku tähataega kuni 01.08.

1. Kaebaja teatas 25.05.2018 RHR-i kaudu hankijale oma pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamisest kuni 01.08.
2. Kaebaja seisukoht
3. Vastustaja käitus kaebaja pakkumuse jõusoleku hindamisel vastuoluliselt. Vastustaja tegevus - 23.05.2018 ettepanek kaebajale pikendada oma pakkumuse jõusolekut – on vastuolus korraldusega nr 212, milles väidetakse, et kaebaja pakkumuse jõusolek lõppes 04.03.
4. Asjakohatu on vastustaja väide, et tulenevalt

§ 123

lõikest 4 oli hankijal kohustus teha pakkujatele vastavalt

§ 45lõikes 2 sätestatule ettepanek pakkumuste jõusoleku tähtaja 2 pikendamiseks.

Oluline on märkida, et nimetatud sätte kohaselt saab ettepaneku teha vaid pakkujatele. Seega, kui vastustaja leidis korralduses nr 212, et kaebaja pakkumus ei olnud enam jõus, siis ei saanud vastustaja teha 23.05.2018 kaebajale ettepanekut pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamiseks. 15. Kaebaja pakkumus oli kehtiv, mistõttu on korraldus nr 212 õigusvastane. Hanketeate p IV.3.7 järgi pidi pakkumus olema jõus 150 päeva. Seega möödus hankes pakkumuste jõusolek 04.03.2018, mistõttu oleks hankija pidanud

§ 45lõike 2 kohaselt pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamise ettepaneku 22.02.2018.

Vastustaja esitas pakkumuste jõusoleku pikendamise ettepaneku 02.03.2018, st

§ 45lõikes 2 sätestatud 10-päevast tähtaega rikkudes.

Seejuures ei märkinud hankija ettepanekus palvet pikendada pakkumuste jõusolekut või keelduda sellest viie tööpäeva jooksul. Samal päeval, st 02.03.2018 allkirjastas kaebaja pakkumuse jõusoleku pikendamise, kuid ilmselt inimliku eksimuse tõttu jäi pakkumuse pikendamine hankijale edastamata. Kaebaja ei pea õigeks, et vastustaja rikub

§ 45

lõikes 2 kehtestatud tähtaega ja vorminõudeid ning sellega ei kaasne vastustajale mingeid negatiivseid tagajärgi, kuid kaebaja poolse tähtaja rikkumisega kaasneb olukord, kus ta kaotab hankelepingu sõlmimise võimaluse. Samuti, kuna kaebaja pikendas pakkumuse jõusolekut 02.03.2018 (enne korralduse nr 212 andmist), siis oli tema pakkumus korralduse nr 212 andmise ajal jätkuvalt kehtiv. Kaebaja tegi 02.03.2018 pakkumuse jõusoleku pikendamise vastustajale teatavaks 20.04.2018, millest tulenevalt oli 02.03.2018 pakkumuse jõusoleku pikendamine vastustaja suhtes kehtiv sõltumata sellest, et vastustaja ei olnud pakkumuse jõusoleku pikendamisest teadlik. Tähtsust ei oma, et kaebaja ei teavitanud vastustajat oma pakkumuse jõusoleku pikendamisest tähtaegselt. Kaebajal oli võimalik esitada vastav teade ka koos VAKO-le esitatud vaidlustusega ning see ei takistanud pakkumuse jõusoleku pikendamist. Kaebaja pakkumus oli kehtiv kuni 01.06.2018, mistõttu on korraldus nr 212 õigusvastane. 16. Vastustaja kohtles pakkujaid ebavõrdselt, mistõttu on korraldus nr 212 õigusvastane. Vastustaja tunnistas korraldusega nr 212 edukaks kolmanda isiku pakkumuse, mille jõusolek katkes vähemalt üheksaks päevaks (teavitas pakkumuse jõusoleku pikendamisest 12.03.2018) ning mille kehtivust pikendati tagasiulatuvalt. Samas vaidleb vastustaja kaebaja pakkumuse, mille kehtivust on kogu aeg tähtaegselt pikendatud ja mis on kogu aeg kehtinud, edukaks tunnistamisele vastu. Vastustaja kirjeldatud tegevus näitab, et vastustaja kohtles kaebajat ja kolmandat isikut ebavõrdselt ning korraldus nr 212 on vastuolus

§ 3p-dega 2 ja 3 ja on seetõttu õigusvastane.

1. Vastustaja on andnud hankes kaks vastuolulise sisuga haldusakti. Korraldusega nr 749 p 4 tunnistas vastustaja edukaks pakkumuseks kaebaja pakkumuse, korraldusega nr 212 tunnistas hankija edukaks pakkumuseks kolmanda isiku pakkumuse Korraldust nr 749 ei ole kehtetuks tunnistatud, selle kehtivusaega ei ole määratud ja selles antud õigust või kohustust ei ole lõplikult realiseeritud. Seega olid korralduse nr 212 andmise ajal mõlemad haldusaktid, sh korraldus nr 749 ja korraldus nr 212 kehtivad. Korraldus 212 on õigusvastane, kuna see on vastuolus varem antud ja kehtiva korraldusega nr
2. Kolmanda isiku seisukoht
3. Kolmas isik kaebuse osas oma seisukohta ei esitanud. KOHTU PÕHJENDUSED
4. Kohus on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ning VAKO 05.06.2018 otsus vaidlustusasjas 71-18/189177 vastab oma lõppjäreldustes seadusele. Kohtu põhjendused on järgnevad.
5. 25.10.2017 andis vastustaja korralduse nr 749, mille p-ga 4 tunnistas edukaks kaebaja pakkumuse, kuivõrd see teenis enim hindepunkte (teisele kohale jäi kolmanda isiku pakkumus). 02.03.2018 tegi vastustaja RHR-i kaudu kõigile vastavaks tunnistatud pakkumuse esitanud pakkujatele ettepaneku pikendada pakkumuste jõusoleku tähtaega kuni 01.06.
6. Puudub 3 vaidlus selles, et kaebaja on koostanud 02.03.2018 vastustajale teate, milles on teatanud, et nõustub pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamisega (tl 30). Vastava teade on digitaalselt allkirjastatud kaebaja juhatuse liikme Bruno Tammaru poolt 02.03.2018 kell 20:50:
7. Pooled ei vaidle ka selle üle, et viidatud teade jäi hankijale tähtaegselt edastamata ning 02.03.2018 kuupäeval allkirjastatud teade edastati hankijale RHR-i kaudu 20.04.2018 (VAKO toimik lk 37-38). 18.04.2018 andis vastustaja korralduse nr 212, mille p-ga 1 tunnistas edukaks kolmanda isiku pakkumuse, kuna leidis, et kaebaja ei pikendanud oma pakkumuse jõusoleku tähtaega. 23.05.2018 tegi hankija RHRi kaudu kõigile vastavaks tunnistatud pakkumuse esitanud pakkujatele, sh kaebajale, ettepaneku pikendada pakkumuste jõusoleku tähtaega kuni 01.08.
8. 25.05.2018 teatas kaebaja RHR-i kaudu hankijale enda pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamisest kuni 01.08.
9. Vaidlus seisneb selles, kas kaebaja poolt 02.03.2018 allkirjastatud, kuid hankijale edastamata jäetud teade pakkumuse jõusoleku kohta oli korralduse nr 212 andmise ajal kehtiv. Samuti on vaidlus selles, kuidas tuleb hinnata hankija poolt 23.05.2018 kõigile vastavaks tunnistatud pakkujatele, sh kaebajale tehtud ettepanekut pikendada pakkumuste jõusoleku tähtaega kuni 01.08.2018..
10. Kohus nõustub VAKO-ga selles, et vaidluse lahendamisel kuulub kohaldamisele enne 01.09.2017 kehtinud

, mille § 219 lg 1 sätestab, et enne viidatud seaduse jõustumist alustatud riigihanked viiakse lõpuni lähtudes seni kehtinud riigihangete seaduses sätestatud nõuetest, välja arvatud sama seaduse §-s 37 sätestatud kohustus esitada riigihanke aruanne ja aruande lisa. Riigihanget viiakse läbi avatud menetlusena, mis algab HT avaldamisega RHR-s. Antud juhul avaldas vastustaja HT 25.08.2017, millest tulenevalt kuulub kohaldamisele enne 01.09.2017 kehtinud

. 22.

§ 45

lõige 2 sätestab, et hankija on kohustatud tegema pakkumuse jõusoleku pikendamise ettepaneku pakkujale vähemalt kümme päeva enne tema pakkumuse jõusoleku tähtaja lõppu, kui hankemenetlus ei ole selleks hetkeks lõppenud. Pakkuja teatab pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamisest või sellest keeldumisest viie tööpäeva jooksul ettepaneku saamisest arvates. Vastustaja on nimetatud kohustust rikkunud. Kõigi pakkujate pakkumuste jõusoleku tähtaeg lõppes 04.03.2018. Hankija tegi RHR-i vahendusel kõikidele vastavaks tunnistatud pakkumuse esitanud pakkumuse esitanud pakkujatele ettepaneku pikendada pakkumuse jõusoleku tähtaega alles 02.03.2018, paludes pakkujatel vastata „esimesel võimalusel“, mitte

§ 45lõikes 5 sätestatud 5-päevase tähtaja jooksul.

Kaebaja juhib kaebuse punktis 6 õigesti tähelepanu asjaolule, et vastustaja on hankemenetluse läbi viimisel rikkunud

§ 45lõikes 2 sätestatud nõudeid.

Kohus leiab, et ehkki vastustaja on viidatud nõuet rikkunud, ei ole ainuüksi nimetatud rikkumine toonud kaasa ebaõige otsuse tegemist. Nimetatud sätte eesmärgiks on esmajoones kaitsta pakkuja huve. Samuti tagab seaduses sätestatud tähtaeg kõigi pakkujate ühetaolise kohtlemise. Kohtupraktikas on peetud võimalikuks pakkumuse jõusoleku pikendamist ka ettepaneku alusel, mis on esitatud

§ 45

lõikes 2 sätestatud tähtaega rikkudes (nt Tallinna Ringkonnakohtu 09.02.2011 otsus asjas 3-09-1612). Rahandusministeerium juhib oma 30.05.2018 vastuses VAKO 22.05.2018 teatele (VAKO toimik lk 47-48) tähelepanu asjaolule, et RHR andmetest nähtub, et pakkumuste jõusoleku pikendamise ettepaneku tegemisel on võrdselt koheldud kõiki pikendamise ettepaneku tegemise hetkel hankemenetluses osalevaid ettevõtjaid, st ettepanek on samal ajal (02.03.2018), samas sõnastuses saadetud kõikidele menetluses osalevatele pakkujatele, kel on ühtviisi võimalik ettepanekule vastata. Kohus nõustub Rahandusministeeriumi seisukohaga, et vastustaja ei ole pakkumuste jõusoleku tähtaja pikendamise ettepaneku tegemisel rikkunud

§-s 3 sätestatud riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid. Vastustaja poolne rikkumine ei ole sellise kaaluga, et ainuüksi nimetatud rikkumine oleks toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Seega ei ole asjakohane ka kaebaja väide, mille kohaselt peaks nimetatud rikkumine tooma kaasa korralduse nr 212 õigusvastasuse põhjusel, et aktsepteerides vastustaja poolset tähtaja rikkumist tuleks aktsepteerida ka kaebaja poolset eksimust pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamise teate edastamisel. 4 23.

§ 43lg 1 kohaselt on pakkumus pakkuja tahteavaldus hankelepingu sõlmimiseks ning see vastab Ts

ÜS § 68 lõikes 2 sätestatud otsese tahteavalduse tunnustele.

§ 45

lõikest 2 nähtuvalt on ka pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamiseks vajalik pakkuja vastavasisuline tahteavaldus. Sättest tulenevalt on selleks tahteavalduseks pakkuja poolt viie tööpäeva jooksul esitatud vastus hankija ettepanekule, milles ta teavitab hankijat oma pakkumuse jõusoleku pikendamisest. Kohus leiab, et

§ 45lõikest 2 tuleneb, et pakkumuse jõusolekut saab pikendada üksnes otsese tahteavaldusega Ts

ÜS § 68 lõike 2 mõistes. See tähendab, et pakkuja tegevusetust, ehk viie tööpäeva jooksul hankija ettepanekule vastamata jätmist ei saa lugeda pakkuja kaudse tahteavaldusega (vaikimisega) väljendatud sooviks hankija ettepanekuga nõustuda ja oma pakkumuse jõusoleku tähtaega pikendada. Kohus nõustub vastustajaga selles, et pakkuja poolt

§ 45lõike 2 alusel tehtud tahteavaldus muutub Ts

ÜS § 69 lõike 1 alusel kehtivaks alates selle kätte saamisest adressaadi poolt. See tähendab, et kaebaja poolt 02.03.2018 allkirjastatud tahteavalduse kehtivuse puhul õigussuhtes vastustajaga ei ole määrav mitte tahteavalduse allkirjastamise moment kaebaja poolt, vaid vastava teate vastustaja poolt kätte saamine. TsÜS § 69 lg 1 ja lg 2 järgi tuleb kindlale isikule suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu-või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Seega ei nõustu kohus kaebaja käsitlusega, mille kohaselt ei ole antud juhul tähtsust sellel, et kaebaja ei teavitanud vastustajat oma pakkumuse jõusoleku pikendamisest tähtaegselt. Kohus nõustub vastustajaga, et korralduse nr 212 andmise seisuga ei olnud kaebaja oma pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamist vastustajale TsÜS § 69 lg 1 kohaselt kätte toimetanud. Nimetatust järeldub, et korraldus nr 212 andmise seisuga ei olnud kaebaja poolt koostatud pakkumuse jõus oleku tähtaja pikendamise avaldus vastustaja suhtes kehtiv. 24. Olenemata eelpool toodud käsitlusest ei ole kohtu arvates korraldus nr 212 õiguspärane. Nagu kohus eelpool märkis, siis on

§ 45

lg 2 teises lauses pakkujale sätestatud viie tööpäeva pikkuse tähtaja eesmärgiks tagada pakkumuse jõusoleku pikendamisel pakkujate võrdne kohtlemine ja hankemenetluse läbipaistvus. Seega ei tohiks pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamine

§ 45

lg 2 teises lauses sätestatud tähtaega rikkudes olla võimalik, kuna vastupidine käsitlus on vastuolus

§ 3

p-s 3 toodud pakkujate võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna diskrimineeriks neid pakkujaid, kes teavitasid vastustajat oma pakkumuse jõusoleku pikendamisest õigeaegselt. Praegusel juhul on vaidluse asjaolud aga erinevad. Nimelt nähtub VAKO 22.05.2018 kirjast, et kuigi hankes möödus pakkumuste jõusoleku tähtaeg 05.03.2018, tegi vastustaja RHR- vahendusel kõikidele pakkujatele ettepaneku pikendada pakkumuste jõusoleku tähtaega alles 02.03.2018. Seejuures nähtub VAKO kirjast, et vastustaja palus pakkujatel vastata tema ettepanekule pakkumuse tähtaja pikendamiseks „esimesel võimalusel“, mitte viie tööpäeva jooksul, nagu on sätestatud

§ 45lõikes 2.

VAKO kirjast nähtub, et RHR-ist nähtuvalt on Osaühing Ekovir pikendanud oma pakkumuse jõusoleku tähtaega 05.03.2018, st ühe tööpäeva jooksul alates vastustaja vastava ettepaneku saamisest, RAGN-SELLS AS on pikendanud oma pakkumuse jõusoleku tähtaega alles 12.03.2018, st kuus tööpäeva pärast vastustajalt vastava ettepaneku saamisest ja seega üks tööpäev pärast

§ 45

lõikes 2 teises lauses sätestatud tähtaja möödumist, sh peale pakkumuste jõusoleku tähtaja möödumist. Seega on vastustaja aktsepteerinud pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamise võimalikkust kolmanda isiku pakkumuse puhul ka peale

§ 45

lg 2 sätestatud tähtaja möödumist ning tagasiulatuvalt (peale 05.03.2018), st vastustaja jaoks ei olnud viidatud tähtaja järgimine mõiste „esimesel võimalusel“ sisustamisel määrav. Vastustaja on ka kaebaja puhul aktsepteerinud pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamist peale

§ 45

lõikes 2 sätestatud tähtaja ja pakkumuste jõusoleku tähtaja möödumist märkides kaebuses, et kaebaja pakkumus muutus taas jõus olevaks 20.04.2018, st peale seda, kui vastustaja oli saanud kätte kaebaja nõusoleku pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamiseks. 5 Kohus leiab, et aktsepteerides kolmanda isiku pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamist 12.03.2018, oleks vastustaja pidanud aktsepteerima pakkumuse jõusoleku tähtaja tagasiulatuvat pikendamist ka kaebaja puhul. Korraldus nr 212 on õigusvastane põhjusel, et selle andmisel on oluliselt rikutud

§ 3punktis 3 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet.

Rikkudes viidatud põhimõtet on vastustaja ebaõigesti tunnistanud parimaks pakkujaks kolmanda isiku pakkumuse, mis on esitatud vastustaja poolt konkretiseerimata ajal, st „esimesel võimalusel“ peale

§ 45lõikes 2 sätestatud tähtaega.

Sellises olukorras oleks vastustaja pidanud selgitama korralduse nr 212 andmise eelselt välja kaebaja tahte pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamiseks. Kuivõrd kaebaja on tõendanud, et on allkirjastanud pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamise teate 02.03.2018, st kinnitanud oma pakkumuse jõusolekut ja on teate vastustajale edastanud koheselt oma eksimusest teada saamist, on ilmselge, et kaebaja oleks vastava teate vastustajale koheselt esitanud, kui oleks teadnud, et teade ei ole jõudnud vastustajani.

1. Lisaks eeltoodule nõustub kohus VAKO otsuses toodud põhjendusega, mille kohaselt on vastustaja hanke läbi viimisel toiminud vastuoluliselt, kuivõrd on vaidlustusmenetluse ajal teinud RHR-i kaudu kõigile vastavaks tunnistatud pakkujatele, sh kaebajale ettepaneku pikendada pakkumuse jõusoleku tähtaega kuni 01.08.
2. 25.05.2018 teatas kaebaja RHR-i kaudu vastustajale oma pakkumus jõusoleku tähtaja pikendamisest kuni 01.08.
3. Seega, tehes 23.05.2018 teiste seas kaebajale ettepaneku oma pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamiseks, võttis vastustaja selge seisukoha, et kaebaja osaleb jätkuvalt hankemenetlusest, st kaebaja on pakkuja staatuses ja tema pakkumus on jõus. Kohus märgib täiendavalt, et vastustaja on ka kaebuses selgelt aktsepteerinud kaebajat pakkujana märkides, et kaebaja pakkumus muutus taas jõus olevaks alates 20.04.
4. Seega võib vastustaja käitumisest järeldada, et vastustaja on käsitlenud kaebajat hankemenetluses pakkujana, ehkki korralduse nr 212 andmise hetkel ei olnud kaebaja pakkumus vastustaja hinnangul formaalselt jõus. VAKO märgib ka õigesti, et olukorras, kus hankija peab kaebaja pakkumust, mis teenis (algselt) enim hindepunkte jõusolevaks, ei ole õiguspärane hankija 18.04.2018 otsus tunnistada edukaks kolmanda isiku pakkumus. Hankijal ei ole võimalik toimida riigihanget läbi viies vastuoluliselt ning asuda ühel ajahetkel seisukohale, et teatav pakkuja on hankemenetlusest välja langenud, kuna tema pakkumuse jõusoleku tähtaeg on möödunud ja ta ei pikendanud seda õigeaegselt, ent järgmisel ajahetkel käsitleda sama isikut hankemenetluses jätkuva pakkujana, kellele tuleb teha pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamise ettepanek. Kohus nõustub seejuures kaebajaga, et asjakohatu on kaebuse väide, et tulenevalt

§ 123

lõikest 4 oli vastustajal kohustus teha pakkujatele vastavalt

§ 45

lõikes 2 sätestatule ettepanek pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamiseks ning et vastustajal puudus sellises olukorras kaalutlusõigus.

§ 123

lõike 4 kohaselt saab teha ettepaneku pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamiseks vaid pakkujale. Seega, kui vastustaja leidis korralduses nr 212, et kaebaja pakkumus ei ole enam jõus, ei saanud ta teha kaebajale 23.05.2018 ettepanekut pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamiseks. Tehes kaebajale 23.05.2018 ettepaneku pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamiseks, on vastustaja avaldanud, et kaebaja pakkumus on jõus. Sellises olukorras on vastustaja vastuoluliselt tunnistanud korraldusega nr 212 parimaks pakkujaks kolmanda isiku pakkumuse.

1. Eeltoodut kokku võttes on VAKO 05.06.2018 otsus nr 71-18/189177 õiguspärane ning selle tühistamiseks puuduvad alused. Vastustaja poolt esitatud kaebus jääb rahuldamata kogu ulatuses. Menetluskulud
2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda. Vastustaja kantud riigilõiv jääb tulenevalt HKMS § 108 lg 1 samuti tema enda kanda. Kaebaja esitas kohtule taotluse õigusabikulude 759,30 euro väljamõistmiseks. Kohtule on esitatud kuludokument ja menetluskulude nimekiri (tl 37-39) Menetluskulude nimekirja kohaselt on kaebaja 6 kandnud menetluskulusid õigusabile mahus 5 t hinnaga 1 tund = 151,86 eurot. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohtu hinnangul on kaebaja poolt kantud menetluskulud esitatud suuruses vajalikud ja põhjendatud. Seega mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 759,30 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 7