KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 2. juuli 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-13-4928

§ 1045lg 1 p 5 järgi.

Järgnevalt analüüsis maakohus, kas kostja käitumine oli heade kommete vastane

§ 1045lg 1 p 8 järgi.

Maakohtu hinnangul on tõendamata hageja väide, et metsa raiuti ainult kattuvalt alalt. Maakohus leidis, et kostja teadmist, et metsa raiuti kattuvalt alalt, ei tõenda hageja saadetud e-kiri kostjale ja Tarmo Põldojale, kostja aadressile saadetud tähitud kiri ega menetluse algatamise määrus tsiviilasjas nr 2-13-

1. Samas selgitas Tabivere valla esindaja Mati Põldma
2. oktoobri 2014 istungil kohtule, et oli võtnud kontakti Mart Põldojaga ja teda probleemist teavitanud. Samuti oli kostja esindajale Mart Põldojale väljastatud metsateatise lisaks kinnistuplaan, millelt on näha kinnistute kattuv ala. Maakohtu hinnangul saab seetõttu asuda seisukohale, et kostja esindaja Mart Põldoja pidi olema kinnistute osalisest kattumisest ning tekkinud piiriprobleemist teadlik ning kinnistute kattuvalt alalt metsa maha võttes teadma, et tema tegu võib olla õigusvastane

§ 1045lg 1 p 8 järgi.

Maakohtu hinnangul ei ole aga tõendatud see, et kostja pidi ise kinnistute kattumisest teadlik olema. Maakohus leidis, et kostja esitatud OÜ Metsaekspert eksperthinnanguga on tõendatud, et kinnistute kattuvalt alalt maha võetud puude turuväärtus oli 1198 eurot. Samas asus maakohus seisukohale, et kogu hageja nõutav kahju ei ole tekitatud kostja õigusvastase käitumisega. Kui kostja ei oleks vaidlusalusel maa-alal metsa maha võtnud, kuuluks poolte vahel tsiviilasjas nr 2-13-28737 sõlmitud kompromissi arvestades vaidlusalune maa-ala hageja kinnistu koosseisu koos sellel kasvava metsaga. Samas tuleb arvestada, et kui piir oleks kindlaks määratud lähtuvalt ringkonnakohtu suunistest tsiviilasjas nr 2-13-28737, oleks pool vaidlusalusest maast jäänud hageja ja pool kostja kinnistu koosseisu. Eeltoodut arvestades pidas maakohus põhjendatuks nõutava kahju hüvitamist pooles ulatuses. Maakohus märkis, et tahtlus on

§ 1045lg 1 p 8 puhul õigusvastasuse element, mida peab tõendama kannatanu.

Maakohus leidis, et kuna kostja esindaja Mart Põldoja pidi metsa maharaiumise ajal olema teadlik kinnistute osalisest kattuvusest ja tekkinud piiriprobleemist, oleks pidanud kostja enne raie teostamist selgitama välja kinnistute õige piiri ning tema süüd ei välista ka asjaolu, et raie teostamiseks oli väljastatud metsateatis. 3 Maakohus leidis, et kostja isa Mart Põldoja õigusvastane tegu on

§ 1054lg 3 alusel omistatav kostjale.

Keskkonnaameti vastusega teabenõudele on tõendatud, et kostja oli esindaja kaudu taotlenud puude raiumiseks metsateatise, mis väljastati

1. juulil 2013 volikirja alusel tema isale Mart Põldojale. Maakohtu hinnangul on volikirja ja Mart Põldoja selgitustega
2. novembri 2017 kohtuistungil tõendatud, et ta võttis metsa maha kostja volitusel. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtuvalt ta ei saanud oma esindaja tegevust kontrollida. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
4. märtsi 2018 otsuse tühistamist osas, milles hagi rahuldati ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole hagi rahuldamine võimalik, kuna hageja ei ole tõendanud puude raiumist kinnistute kattuvalt alalt. Maakohus ei ole TsMS § 392 lg 1 p 3 alusel kostjalt küsinud, kas ta võtab omaks väite, et puid on tehtud kinnistute kattuvalt alalt, mistõttu ei saanud maakohus TsMS § 231 lg 4 alusel lähtuda vaikimisi omaksvõtust (vt Riigikohtu
5. juuli 2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). Kostja andis
6. novembri 2017 istungil mõista, et hageja ei ole vastavat asjaolu tõendanud. Kostja ei ole kattuvalt alalt metsa raiunud. Maakohus on kohaldanud üllatuslikult ja ebaõigesti

§ 1054lg-t 3.

Sätte eeldused ei ole täidetud ning kostjal ei olnud võimalust sätte kohaldamise osas oma arvamust avaldada. Mart Põldoja on küll kostja esindajana saanud metsateatise ja korraldanud volituse alusel metsaraiet, kuid ei ole ise puid raiunud ega selleks kostjaga töövõtulepingut sõlminud. Metsa ülestöötamise teenust võeti kolmandatelt isikutelt.

§ 1054lg 3 ei reguleeri volitatud esindaja tegevust.

Kostjal puuduvad andmed, kas, millal ja mida on vallavalitsuse ametnik rääkinud Mart Põldojaga väidetava telefonikõne ajal. Mart Põldoja on 22. novembri 2017 istungil kinnitanud, et teda ei teavitatud piirivaidlusest ja kohus ei oleks tohtinud väidetava telefonikõne ja selle sisu osas lähtuva vaid valla esindaja vastuskirjas toodust.

§ 1045

lg 1 p 8 kohaldamiseks peab olema tuvastatud teise isiku teadlik kahjustamissoov ja tahtlik heade kommete vastane tegu. Maakohus ega hageja ei ole neid eeldusi esile toonud. Kostja teostas metsaraiet oma kinnistul, mille osas ta oli riigile kasvava metsa varasemalt kinni maksnud. Isegi kui raiet teostati mingis osas kinnistute kattuvalt alalt, on kostja ka selle osa eest maksnud. Hagi osaline rahuldamine tähendab, et kostja peaks sama metsa veelkord kinni maksma. Arvestades seda, et kostjale oli metsa raiumiseks Keskkonnaameti poolt väljastatud metsateatis, on arusaamatu, kuidas saab järeldada hageja omandi rikkumist ja tahtlikku heade kommetega vastuolus olevat käitumist. Ringkonnakohus leidis

1. oktoobri 2015 lahendis tsiviilasjas nr 2-13-28737, et piir ei olnud hageja näidatud asukohas, vaid tegemist oli kattuva osaga ning eksisteeris kaks piiri, mis olid mõlemad kehtivad. Samuti oli ringkonnakohtu hinnangul oluline, et katastriüksuste osaline kattumine ei olnud tekitanud pika aja vältel probleeme ega takistanud omandi teostamist. Kostja teos puudub seega õigusvastasus. Hageja enda käitumine on pannud aluse kahe võrdselt õige piiri ja kattuva ala tekkeks. Ringkonnakohus on
2. oktoobri 2015 lahendis tsiviilasjas nr 2-13-28737 järeldanud, et Oja kinnistu piir oli piiriprotokollis märgitud viisil tähistamata. Sama on rõhutanud Maa-amet
3. oktoobri 2017 seisukohas.
4. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude kostja kanda jätmist. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
6. märtsi 2018 otsus tuleb tühistada ja ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 2), millega jätab hageja hagi kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks rahuldamata.
7. Asja materjalide kohaselt kuulub hagejale Oja kinnistu asukohaga Jõgevamaa Tabivere vald Pataste küla ning kostja on hageja kinnistu kõrval asuva Kasarmu kinnistu kaasomanik. Kinnistute piiriandmete vastuolulise tõttu kattusid kinnistute piirid osaliselt 0,670 ha ulatuses. Hageja väite kohaselt kostja organiseeris kinnistute piiride kattuval alal metsa maharaiumise ajal, mil poolte vahel oli vaidlus kinnistute piiride üle, ning seoses ebaseadusliku raie teostamisega tekkis hagejal kahju. Nõude õigusliku alusena tugineb hageja

§ 1045lg 1 p-dele 5 ja 8.

Kostja vastuväite järgi ei ole ta hageja omandit rikkunud ega hagejale õigusvastaselt kahju tekitanud, sest ta teostas metsaraiet metsateatise alusel talle kuuluval kinnistul ning enne metsaraiet ei teavitanud hageja teda probleemidest kinnistute piiridega.

1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kostja ei ole TsMS § 231 lg 4 mõttes omaks võtnud faktilise asjaolu kohta esitatud väidet, et ta korraldas metsaraiet kinnistute kattuvalt alalt, ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud. TsMS § 231 lg 4 alusel eeldatakse omaksvõttu, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Maakohtu hinnangul on kostja menetluse kestel esitatud seisukohtades kattuvalt alalt raie teostamise omaks võtnud ning puuduvad alused omaksvõtu tagasivõtmiseks, ning omaksvõtt on toimunud sel viisil, et vastuses hagile, 19.09.2016 ja 22.05.2017 eelistungitel, 29.06.2017 seisukohtades ja 22.11.2017 kohtuistungil ei ole kostja väitnud, et n-ö kinnistute kattuvalt alalt ei ole raiet üldse teostatud, vaid alles 08.12.2017 lõplikes seisukohtades väidab kostja, et kinnistu vahetust lähedusest, n-ö kattuvalt alalt. Asja materjalidest nähtuvalt 19.09.2016 eelistungil (I kd, tl 70-71) on pooled rääkinud tsiviilasjaga nr 2-3-28737 (kinnisasjade piiride kindlaksmääramine) seonduvast ja käsitletud ei ole asjaolusid seoses käesoleva tsiviilvaidlusega. 22.05.2017 eelistungi protokollist (I kd, tl 109-110) nähtub, et kostja esindaja on selgitanud, et hageja „/…/peaks näitama, millised puud on võetud tema alal. Metsateatis anti ju välja. Ta raius oma väljaostetud metsa.“ 29.06.2017 seisukohad (I kd, tl 140-142) on esitatud vastuseks hageja 12.06.2017 taotlusele, milles hageja on taotlenud kostjana Eesti Vabariigi kaasamist ning esitanud oma seisukoha selle kohta, et kostja ja tema esindaja enne puude maharaiumist teadsid kinnistute piiride kattumisest. 22.11.2017 kohtuistungil (I kd, tl 174175) on kostja esindaja küsinud hagejalt, et „Kust on näha, et puud on maha võetud ainult vaidlusaluselt maalt?“. Lähtudes eelnimetatud tõenditest on alusetu maakohtu seisukoht, et kostja on menetluse kestel TsMS § 231 lg 4 alusel omaks võtnud selle, et ta teostas raiet vaid vaidlusaluselt (kattuvalt) alalt. Lisaks eeltoodule on asjakohane kostja viide Riigikohtu
2. juuli 2009 lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p-le 12, mille kohaselt „TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab kolleegiumi arvates TsMS § 392 lg 1 p 3 järgimist kohtu poolt, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud.“ Antud juhul ei ole maakohus TsMS § 392 lg 1 p 3 alusel kostjalt küsinud, kas ta võtab omaks väite, et puid on raiutud kinnistute kattuvalt alalt.
3. Maakohus asus seisukohale, et kinnistute n-ö kattuvalt alalt puid raiudes rikkus kostja vähemalt osaliselt hageja omandiõigust ning kostja käitumine on õigusvastane

§ 1045lg 1 p 5 järgi.

5 Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga.

§ 1045

lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Tsiviilasjas nr 2-13-28737 on tuvastatud, et kinnistute Kasarmu ja Oja piiriandmed on vastuolulised ning on tuvastatav 0,670 ha ulatused katastriüksuste piiride kattuvus. Kostja, raiudes väidetavalt katastriüksuste kattuvalt alalt 0,670 ha-lt puid, käsutas oma omandit ning seetõttu ei ole raie teostamine iseenesest õigusvastane.

§ 1045

lg-st 1 tuleneb küll eeldus, et sama paragrahvi lg 1 p-s 5 absoluutse õigushüve kahjustamise korral kellegi teo tagajärjel oli tegu õigusvastane, kuid käesoleval juhul katastriüksuste piiride kattuvuse tõttu oli kostja poolt omandi käsutamine õiguspärane.

1. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et isegi kui nõustuda maakohtu seisukohaga, et kui tsiviilasjas nr 2-13-28737 ei oleks sõlmitud kompromissi ja piir oleks määratud kindlaks lähtuvalt ringkonnakohtu suunistest, oleks pool vaidlusalusest maast jäänud hageja ja pool kostja kinnistu koosseisu (ning sellest tulenevalt oleks poolel kattuval osal kostja teostatud raie õigusvastane), ei oleks siiski põhjendatud nõutava kahju hüvitamine pooles ulatuses, s.o summas 599 eurot. Hageja on esitanud väidetava kahju suuruse tõendamiseks
2. oktoobri 2013 eksperthinnangu (I kd, tl 11-20) ning metsamaterjali hinna (I kd, tl 21), metsalugemislehe (I kd, tl 22-23), puude mahu arvestuse (I kd, tl 24), raiekoha hindamise (I kd, tl 25) ja 4 fotot (I kd, tl 26-27). Nimetatud tõendite alusel ei ole võimalik kindlaks teha, kui suures mahus raiuti puid kinnistute kattuvalt alalt hageja poolele jäävalt osalt (ja mis oli nende väärtus) ning kostja poolele jäävalt osalt (ja mis oli nende väärtus). Hagis nõutava kahjuhüvitise suuruse mehhaaniline jagamine kaheks ei oleks õiglane, vaid kostja peaks hüvitama siiski ainult sellise kahju, mis tekkis hagejale tema õigusvastase tegevuse tõttu. Lisaks märgib ringkonnakohus, et metsateatis on antud kostjale raie lubamiseks eraldistelt 1, 2 ja 4 (I kd, tl 43) ning arvatavasti ta teostas puude raiet lubatud eraldistel, kuid eksperthinnangus märgitu kohaselt oli hindamise eesmärgiks eraldiselt 24 lageraie käigus raiutud puude mahu ja sortimentide müügist saadud kasumi määramine. Arvatavasti on erinevus eraldiste numbrites tingitud sellest, et eksperthinnang on antud Oja kinnistu kohta, kuid metsateatis on välja antud raieks Kasarmu kinnistul, kuid samas esitatud tõendite alusel ei ole võimalik järeldada, kuidas paiknes lank pindalaga 0,200 ha kinnistute kattuval alal 0,670 ha. Eelnevast tulenevalt ei ole hageja tõendanud väidetava kahju suurust. Seega lisaks asjaolule, et kostja poolt raie teostamine katastriüksuste kattuval alal ei ole õigusvastane, ei ole hageja tõendanud üldse asjaolu, et kostja organiseeris raie tegemise katastriüksuste kattuvalt alalt (samuti väidetav raie maht nimetatud alal ja ulatus).
3. Hageja oma nõudes on tuginenud lisaks

§ 1045

lg 1 p-le 5 ka

§ 1045

lg 1 p-le 8, leides, et kostja on tekitanud talle kahju heade kommete vastase tahtliku käitumisega.

§ 1045

lg 1 p-s 8 nimetatud õigusvastane tegu sisaldab teotunnusena tahtlust ja teo heade kommete vastasust. Teo õigusvastasuse tõendamise koormus lasub kannatanul ning kannatanu peab tõendama kahju tekitaja tahtluse. Riigikohtu praktika kohaselt on käitumine heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks

§ 1045

lg 1 p 8 järgi sellest, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua hagejale kaasa kahju (vt nt Riigikohtu

1. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16). Hageja väitel käitus kostja tahtlikult heade kommete vastaselt, kui organiseeris metsa maharaiumise alal, mille üle käis piirivaidlus. 6 Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud oma väidet metsa raiumise kohta ainult n-ö kattuvalt alalt.
2. Kostja teadmist hageja väidetud asjaoludest soovis hageja tõendada järgmiste dokumentidega: 1) e-kiri, mis on saadetud kostja e-posti aadressil marju.kulo@just.ee ja tarmo.poldoja@just.ee (tl 106); 2) kostjale aadressil Teguri 49 Tartu saadetud kiri (tl 90); 3) kohtu 18.06.2013 määrus tsiviilasjas nr 2-13-28737 menetluse alustamise kohta (tl 59); 4) 28.10.2014 kohtuistungi protokoll tsiviilasjas nr 2-13-28737 (tl 96-105); 5) Tabivere valla 25.05.2017 kiri (tl 126); 6) metsateatis ja selle lisa (tl 43-44).
3. Riigikohus on selgitanud, et kui saatja e-kirja kättesaamise kinnitust ei nõudnud, peab saatja tõendama, et teade jõudis tähtaegselt saajani. E-kirja saajani jõudmist ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja jõudmist saajani. Usaldusväärseks tõendiks võib olla aga nt kolmandast isikust teenusepakkuja serveri väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse (vt Riigikohtu
4. detsembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 14; Riigikohtu
5. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-15, p 13). Kostja esindaja on 22.11.2017 kohtuistungil (tl 174 pöördel) kinnitanud, et kostja ei ole e-kirja saanud. E-kiri on edastatud kostja töö meilile. Kostja väitel oli ta siis lastega kodus ning ei kasutanud oma töö meili. Hageja esindaja ei ole saatnud e-kirja aadressil, millest kostja oli teavitanud Jõgeva Kohtumaja (marju.kulo@eesti.ee). Eeltoodut arvestades ei ole tõendatud, et e-kiri jõudis enne metsa maha raiumist kostjani. Tarmo Põldojale e-kirja saatmine asjas tähtsust ei oma.
6. Ringkonnakohtu arvates ei ole kostja, aadressil Teguri 49 Tartu, hageja poolt saadetud tähitud kirja kätte saanud. Kohus osundab, et TsÜS § 69 lg 2 paneb eemalviibijale tehtud tahteavalduse kättesaamise tõendamise riski tahteavalduse saatjale. Vaidluse korral tuleb tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et saadetis on jõudnud tahteavalduse saaja tegevuskohta ning saajal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda. Tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta ning seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda (vt nt Riigikohtu
7. märtsi
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-09, p 11 ja Riigikohtu
9. aprilli 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 14). Nimetatud põhimõttest kõrvalekaldumine saaja pahatahtlikkuse eeldamise kaudu (saadetisele postiasutusse järele minemata jätmine) ei oleks õigustatud ja tähendaks tahteavalduse kättesaamise riski teistsugust jaotamist, kui seaduse eesmärgipärasest tõlgendamisest tuleneb (Riigikohtu
10. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-17677, p 13). Vaidlus puudub selles, et kostjale aadressil Teguri 49, Tartu saadetud kiri on tagastatud hoiutähtaja möödumisel. Eeltoodut arvestades ei saa lugeda, et kostjal olnuks mõistlik võimalus kirja sisuga tutvuda.
11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuigi menetluse algatamise määrus tsiviilasjas nr 2-13-28737 on koostatud enne puude maha raiumist, ei ole hageja esitanud andmeid selle kohta, et see oleks enne puude maha raiumist kostjale kätte toimetatud. Seega ei ole tõendatud, et kostja tema vastu omandiõiguse tuvastamisele suunatud hagi esitamisest puude maharaiumise ajal teadis. 7
12. 28.10.2014 kohtuistungi protokollist tsiviilasjas nr 2-13-28737 (I kd, tl 96-105 nähtub, et Tabivere valla esindaja Mati Põldma selgitas maakohtule, et oli võtnud kontakti Mart Põldojaga ja teavitanud teda probleemist. Tabivere valla 25.05.2017 kirjas märgitu kohaselt pöördus
13. aasta algul hageja Tabivere Vallavalitsuse poole sooviga saada vallavalitsuse poolset abi piiriprobleemide lahendamisel ning Tabivere Vallavalitsuse peamaakorraldaja vestles telefoni teel Kasarmu katastriüksuse omanike esindaja Mart Põldojaga, tutvustades viimasele tekkinud olukorda ja väljapakutud lahendusvarianti ning soovitas ühendust võtta hagejaga, et kokkuleppematerjalid allkirjastada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et viidatud tõendid tõendavad Mart Põldoja teadmist enne metsaraie organiseerimist asjaolust, et vaidluse all on kinnistute Oja ja Kasarmu piirid. Samas nimetatud asjaolu ei tõenda Mart Põldojale väljastatud metsateatise lisaks olnud plaan, sest sellelt ei nähtu metsateatises nimetatud eraldiste paiknemine väidetaval vaidlusalusel alal. Samuti on õige maakohtu seisukoht, et kostja ei olnud teadlik piirivaidlusest.
14. Kostja seisukoha kohaselt on maakohus kohaldanud üllatuslikult ja ebaõigesti

§ 1054

lg-t 3, sest sätte eeldused ei ole täidetud ning kostjal ei olnud võimalust sätte kohaldamise osas oma arvamust avaldada. 17.

1. Metsateatisest (I kd, tl 43) nähtub, et see on väljastatud kostja volitatud esindajale Mart Põldojale 24.07.
2. Maakohus on viidanud 22.11.2017 kohtuistungil (I kd, tl 175) Mart Põldoja poolt esitatud selgitusele, kuid ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, millises staatuses on Mart Põldoja istungil olnud. Kohtuistungi protokolli kohaselt on Mart Põldoja osalenud istungil kostjana, kuid antud tsiviilasjas on olnud kostjaks siiski Marju Kulo. Mart Põldoja võis olla menetluses kostja esindajana, kuid nimetatud asjaolu ei nähtu kohtuistungi protokollist. Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et ta andis volituse Mart Põldojale teostada raiet metsateatises märgitud eraldistel. Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt otsuse p-s 16, et Mart Põldoja oli enne metsaraie organiseerimist teadlik asjaolust, et vaidluse all on kinnistute Oja ja Kasarmu piirid, kuid kostja ei olnud nimetatud asjaolust teadlik. 17.
3. Maakohus on asunud seisukohale, et Mart Põldoja, teostades metsateatise alusel raiet, tegutses tahtlikult heade kommete vastaselt ning tema käitumine on õigusvastane

§ 1045lg 1 p 8 järgi.

Arvestades asjaolu, et Mart Põldoja tegutses raie teostamisel (organiseerimisel) kostja ülesandel, leidis maakohus, et kohaldamisele kuulub

§ 1054

lg 3, mille kohaselt kui isik teeb teise isiku ülesandel teatud toimingu, vastutab ülesande andja ülesande täitmise käigus õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda poolt tekitatud kahju eest, kui kahju tekitati või kahju tekitamine sai võimalikuks seoses ülesande täitmisega ja ülesande andjal oli vastavalt tema ja kahju tekitanu vahelisele suhtele kontroll kahju tekitanu käitumise üle.

§ 1045

lg 1 p 8 puhul on kahju tekitaja tahtlus õigusvastasuse element, mida peab tõendama kannatanu. Kahju tekitaja käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. 17.3. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuna kostja esindaja Mart Põldoja pidi kinnistute piiride osalisest kattuvusest ning tekkinud piiriprobleemist metsa maharaiumise ajal teadlik olema, siis oli tema käitumine tahtlikult heade kommete vastane.

§ 1045

lg 1 p 8 koosseisuliseks õigusvastasuse elemendiks on kahju tekitaja tahtlus tekitada kannatanule õigusvastase teoga kahju.

§ 104

lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Antud juhul ei ole asjas olevate tõendite alusel tuvastatav asjaolu, et Mart Põldoja oleks soovinud metsateatise alusel metsaraie korraldamisel tekitada hagejale kahju, s.o asjas puudub

§ 1045

8 lg 1 p-s 8 sätestatud õigusvastasuse koosseisuline element (tahtlus), seega ei ole tuvastatav Mart Põldoja teo õigusvastasus ning kostja ei vastuta

§ 1054lg 3 järgi.

Teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda ka asjaolu, et Mart Põldoja oli teadlik kinnistute vahelise piiri vaidlusest enne metsateatise taotlemist ja raie teostamist. Mart Põldoja kostja esindajana taotles metsateatise väljastamist ja ka teostas raiet teadmises, et kostja on eraldiste nr 1, 2 ja 4 omanik (millede osas oli raie lubatud) ning tal puudus tahtlus hagejale kahju tekitada. 18. Ringkonnakohus leiab, et kuna asjas puuduvad

§ 1045

lg 1 p 5 ja

§ 1045lg 1 p 8 kohaldamise eeldused, siis tuleb jätta hagi rahuldamata.

1. Hagiavalduse kohaselt on hageja taotlenud kostjalt enne hagi esitamist kantud menetluskulude summas 343 eurot väljamõistmist. Maakohus ei ole nimetatud nõude osas seisukohta võtnud ja sellega rikkunud menetlusnormi. Samas aga ringkonnakohus jätab hagi tervikuna rahuldamata, sh ka enne hagi esitamist kantud menetluskulude summas 343 eurot väljamõistmise nõude, ja seetõttu ei ole maakohtupoolne menetlusnormi rikkumine maakohtu otsuse tühistamise aluseks.
2. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel samuti hageja kanda. Maakohus on menetluskulud jätnud poolte endi kanda ning ei ole rahaliselt menetluskulusid kindlaks määranud. Seetõttu jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse ringkonnakohtus kindlaks määramata ning menetluskulud määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson