lg 2 sätestab, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (vanema hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju.
lg 1 kohaselt on isikuhooldus hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda.
kohaselt hõlmab varahooldus õigust ja kohustust valitseda lapse vara, muu hulgas last esindada.
lg 1 kohaselt, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, muu hulgas
§-des 135 ja 136 loetletuid.
lg 2 sätestab, et isikuhoolduse võib kohus vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised 2 abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks.
lg 1 kohaselt lähtub kohus lapsesse puutuvate asjade läbivaatamisel esmajoones lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Riigikohus on 04.05.2011 lahendis nr 3-2-1-13-11 selgitanud, et vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Abinõu valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia põhimõttega ning eelistama võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ja lapse sidet tugevdada või taastada. Kohus võib kohaldada abinõusid, mis lahutavad vanema ja lapse, sh eraldada lapse vanemast ja võtta vanemalt isikuhooldusõiguse lapse suhtes täielikult ära, üksnes juhul, kui vanema ja lapse õigussuhet toetavad abinõud ei ole andnud soovitud tulemust või on ilmne, et toetavate abinõudega ei ole võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada. Maakohus leidis, et E.T. ja R.T. ei ole suutelised vanema kohustusi täitma ega teostama oma lapse isikuhooldust s.t hooldaja kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata ja viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. Vanema kohustuseks on tagada lapsele heaolu: turvaline kodu, võimalused õppimiseks ja arenemiseks, asjakohane järelevalve ja kontroll. Antud juhul tuleb lapse huve silmas pidades lõpetada vanema hooldusõigus lapse üle. On tõendatud vanemate poolt lapse hooletusse jätmine ja hoolimatult tema kasvatamisse suhtumine. Vanemad ei ole suutnud ka hooldusõigust puudutava kohtumenetluse kestel kinni pidada kohtu poolt kehtestatud käitumisjuhistest, eelkõige kohustusest hoiduda tarbimast narkootilisi ja psühhotroopseid aineid. Lapse huvidega ei ole kooskõlas olukord, kus vanemad võivad olla narkootiliste ainete mõju all, jättes seetõttu oma vanema kohustused täitmata. Vanematelt tuleb ära võtta lapse isikuhooldusõigus
Samuti tuleb vanematelt täielikult ära võtta lapse suhtes varahooldusõigus. Suhteliselt pika kohtumenetluse kestel on vanematele antud võimalus oma elukorraldust muuta lapse huvidele vastavaks, kuid seda ei ole suudetud teha. Vanemad on jätkanud sõltuvusainete tarvitamist ning see on peamiseks põhjuseks hooldusõiguse äravõtmisel. Olukorra paranemisel on vanematel õigus kohtu kaudu taotleda hooldusõiguse taastamist. Suhtlusõigus ei sõltu hooldusõiguse kuuluvusest ega ole vanema hooldusõiguse osa.
Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Seega ei tähenda isiku- ja varahooldusõiguse äravõtmine lapsega suhtlemise keeldu.
Hooldusõiguse peatumise ajal ei või vanem hooldusõigust teostada, küll aga on vanemal lapsega suhtlusõigus ja tema ülalpidamiskohustus. Asjaolude muutmise korral võivad laste vanemad
lg 2 alusel taotleda, et nende hooldusõigust piiravate abinõude rakendamine lõpetataks. Selleks peavad aga esinema lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud, mis annavad alust järeldada, et lapse huvid ei ole vanema hoole all enam ohus, s.o vanem soovib ja suudab hoida ära ohu lapse heaolule ja varale ning täita vanema kohustusi. TsMS § 557 lg 1 kohaselt määrab kohus alaealisele eestkostja määrusega ning
lg 1 kohaselt määratakse lapsele eestkostja, kui alaealise lapse kummalgi vanemal ei ole esindusõigust või kui lapse päritolu ei ole võimalik kindlaks teha. Kuna vanemate hooldusõiguse peatamise tõttu ei ole vanematel lapse isikuhooldusõigust, on alaealise isiklike ja varaliste õiguste ja huvide kaitseks vajalik eestkostja määramine. Sobivate füüsiliste isikute puudumisel tuleb eestkostjaks määrata PS § 176 lg 2 kohaselt lapse elukohajärgne eestkosteasutus Tartu Linnavalitsus. Tartu Linnavalitsusel tuleb korraldada lapse suhtlemine oma ema ja isaga ning suhtlemise tingimused. TsMS § 172 lg 2 kohaselt tuleb menetluskulud jätta riigi kanda, vajadusel teeb kohus eraldi määruse. 3 MÄÄRUSKAEBUS JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
lg 2 alusel on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Maakohtu määruses neid puudusi ei ole. 12.
lg 2 sätestab, et kohus võib hooldusõiguse vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Maakohus leidis õigesti, et lapse vanematel, sh määruskaebuse esitajal, oli kohtumenetluse kestel piisavalt aega oma elustiili muutmiseks. Kuna määruskaebuse esitaja seda ei teinud, on oht lapsele jätkuv ja pikaajaline. Hooldusõiguse äravõtmise aluseks võib olla vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega (vt ka RKTKm 3-2-1-99-16, p 19). Ringkonnakohus märgib, et laps on veel väga noor (3 aastat vana) ja seetõttu võib vähimgi hooletusse jätmine ohustada ka lapse hingelist heaolu. Ühegi teise meetme kohaldamine ei tagaks lapse kindlat ohutust. Ringkonnakohus nõustub lapse esindajaga, et ainuüksi töökoha olemasolu ja üürilepingu sõlmimine ei tõenda, et määruskaebuse esitaja on oma elustiili oluliselt muutnud. Määruskaebuse esitaja esitas 02.05.2018 koostatud üürilepingu nr 2 lisa, mille kohaselt R.T. lisandus teise üürnikuna varem M.S. poolt üüritud korterisse (lk 156). 13. Ringkonnakohus selgitab, et määruskaebuse esitajal on
lg 1 alusel õigus maakohtult taotleda hooldusõiguse taastamist, kui oht lapsele on ära langenud. Selleks peab määruskaebuse esitaja püsivalt loobuma ebaseaduslike ainete tarvitamisest ja kriminaalkuritegude toimepanemisest ning lõpetama lapse ohustamise mis tahes muul viisil. 14. Menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta määruskaebuse esitaja kanda, kuna määruskaebus jäeti rahuldamata. /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja /digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson 4 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.