Obsah (6)

§ 100§ 96§ 99§ 101§ 102§ 97

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 3. juuli 2018. a Tsiviilasja number

) § 102 lg 2 esimese ja teise lause koosmõjust lähtudes tuleb vanemalt alaealise lapse kasuks elatise väljamõistmisel arvestada vanema reaalset suutlikkust ülalpidamist anda, sh katta tema enda minimaalsed vajadused, samuti tõenäosust leida täiendavaid sissetulekuid. 4 Tartu Maakohtu

1. veebruari 2016 määrusega kinnitati hagejate vanemate vaheline kompromiss (tl 118-119), mille kohaselt on hagejate alaline elukoht ema elukoht ja määrati kindlaks hagejate ning kostja suhtlemise kord. Asja materjalidest nähtub, et hagejad viibivad vastavalt vanemate vahelisele kokkuleppele kostja juures umbes 20% ajast (tl 95, 112, 134). Maakohus nõustus kostjaga, et kuna hagejad viibivad sel ajal kostja täielikul ülalpidamisel ei tule kostjalt hagejate kasuks selle perioodi eest elatist välja mõista. Maakohus nõustus hagejatega, et kolmanda lapse toetus on mõeldud kolmanda lapse kasvatamiseks ja lasterikka pere toetuse eesmärk on toetada lapsevanemaid kõigi laste kasvatamisel ning põhjendatud ei ole nende arvestamine hagejatele elatise suuruse määramisel. Maakohus nõustus hagejatega ka selles, et kui kostja osaleb laste ülalpidamisel muul viisil kui rahaliselt, siis peaksid vanemad selles eelnevalt kokku leppima. Kui kostja tasub hageja I telefoni Google Play makseid (novembris
2. a 69 eurot 93 senti, detsembris
3. a 44 eurot 95 senti; tl 110, 113), saab seda lugeda elatise tasumiseks juhul, kui vanemad on selles eelnevalt kokku leppinud. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagiavaldus rahuldamata. Menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuna seadusandja ei ole elatise arvestamise metoodikat muutnud, siis ei saa kohus õiguse kohaldamisel arvestada Riigikohtu seisukohta, mille kohaselt elatise miinimummäär ei ole kooskõlas tegelikkusega. Miinimumelatis kuuluks kohaldamisele olukorras, kus lastel oleksid erivajadused vms. Maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata kostja osalemise hagejate elus muul viisil. Kostja tasub igakuiselt laste telefoniarved, mis on käsitletav ülalpidamiskohustuse täitmisena. Maakohus ei arvestanud elatise väljamõistmisel kostja kolmanda lapsega, millega maakohus seadis lapsed ebavõrdsesse olukorda. Kostjal ei ole võimalik tasuda mõlemale hagejale
5. aasta eest elatist 163 eurot kuus, s.o kokku 326 eurot ja alates 2018 aastast 172 eurot 50 senti kuus, s.o igakuiselt kokku 345 eurot. Kui kostja tasub igakuiselt oma palgast 345 eurot hagejatele elatiseks, jääb kostjale 137 eurot. Maakohus on valesti järeldanud, et kostja kolmanda lapse ülalpidamises osaleb vaid lapse ema ja abistavas rollis on vanavanemad. Maakohtus esitatud tõendid tõendavad, et kostja sissetulekuks on miinimumpalk ja kostja ei ole majanduslikult võimeline tasuma elatist suuremas summas kui 100 eurot. Kostjal ei ole muud vara. Arvestada tuleb ka sellega, et pärast elatise tasumist peavad kostjale jääma minimaalsed vahendid enda eluliste vajaduste katmiseks. Maakohtu järeldus, et kostja võiks leida tasuvama töö, mis võimaldaks tasuda miinimumelatist, ei ole õige ega asjakohane. Kostja hinnangul on maakohus kohelnud vanemaid ebavõrdselt. Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas osaleb hagejate ema hagejate elus miinimummääras. Ilmselgelt ei ole mõlemad vanemad võimelised täitma laste ülalpidamist miinimummääras, mistõttu on laste vajadused miinimumist väiksemad. Laste elulaad sõltub vanemate sissetulekust ja on põhjuslikult seotud laste ülalpidamise ulatusega. Kostja hinnangul puudub käesolevas asjas

§ 100

lg-s 1 ja lg-s 2 sätestatud koosseis, kuna kostja osaleb hagejate elus vahetu ülalpidamise kaudu ja suhtleb hagejatega regulaarselt. Hagejad ei ole sellele vastu vaielnud. Vanematel on hagejate suhtes ühine hooldusõigus. 5 Hagejad elavad ja viibivad olulise osa ajast kostja juures, mis on tõendanud nii suhtluskorraga kui ka kalendri väljavõtetega, s.o kokku 30% aastas. Kostja on seisukohal, et käesoleval juhul ei saa arvestada asjaoluga, et seaduses sätestatud elatise määr on tõusnud, kuna varasemalt väljamõistetud elatis ei olnud väljamõistetud kehtinud miinimummääras. Ka ei ole tõendatud, et hagejate vajadused oleksid suurenenud. Antud juhul on kohane arvesse võtta 2016 kehtinud miinimumelatise, s.o 215 euro ja 2017 kehtinud 235 euro ja 2018 kehtiva, s.o 250 euro vahe. Seega hagejate vajadused said tõusta maksimaalselt

1. aastal 20 eurot (235-215) ja
2. aastal 15 eurot (250-235). Lähtuvalt kostja poolt maakohtule esitatud 2017 kalendrist viibisid hagejad kostja juures 2017 aastal 110-l päeval, mis annab aluse elatise väljamõistmisel arvesse võtta 30% määra (110×100%÷365). Maakohus ei ole põhjendanud, miks kohus on lähtunud 20%-st.
3. Hagejad palusid jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Vale on kostja seisukoht, et maakohus ei ole elatise väljamõistmisel arvestanud kostja kolmanda lapsega. Kostja on jätnud menetluses välja toomata kolmanda lapse vajadused ning on tuginenud menetluse jooksul vaid asjaolule, et tema sissetulek koosneb miinimumtöötasust. Eluliselt ei ole usutav, et arenevas ettevõttes töötav isik saab palka vaid miinimumtöötasu ulatuses. Kostja on suutnud oma alla 400 eurose sissetuleku juures palgata endale lepingulise esindaja, samas kui hagejate seaduslikul esindajal ei ole võimalik 750-eurose kuu sissetuleku juures endale esindajat palgata. Maakohus on asja lahendamisel arvestanud õigesti ka asjaoluga, et hagejate seaduslikul esindajal on samuti kolmas laps, seega on mõlemal vanemal uuest kooselust veel üks laps. Kostjal on võimalik tasuda hageja I telefoni Google Play makseid (novembris
4. a 69 eurot 93 senti ja detsembris
5. a 44 eurot 95 senti). Laste ülalpidamiseks väljamõistetav elatisraha peab katma eelkõige laste esmased vajadused. Telefoni Googel Play makseid ei saa seostada lapse esmaste vajadustega. Õige on kostja väide, et vanematel on ühine hooldusõigus. Elatisraha on ette nähtud eelkõige laste kasvatamiseks, st laste igapäevaste kulude katmiseks, mitte aga laste soovide rahuldamiseks.

§ 100

lg 1 kohaselt tasutakse elatist raha perioodilise maksmisega, mitte aga kostja või laste soovide järgi lastele asjade ostmisena. Õigeks ei saa pidada kostja seisukohta, mille kohaselt saab elatist suurendada vaid tingimusel, et laste vajadused on suurenenud. Maakohus on õigesti leidnud, et hagejad viibivad kostja juures umbes 20% ajast. Hagejate hinnangul erineb hagejate ja kostja arvutusprotsent seetõttu, et kostja arvestab täispäevadena ka need päevad, kui hagejad olid tema juures pool päeva. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väidetest ja tõenditest ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus jätab menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on otsuses märkinud tsiviilasja hinna valesti. Hagi hinnaks on iga hageja haginõude osas välja mõistetud ja käesolevas asjas taotletud suurendatud elatise vahe. Tartu Maakohtu
2. jaanuari 2016 otsuse järgi peab kostja maksma hagejatele elatist 100 eurot kuus. Hagejad taotlesid elatise väljamõistmist seadusjärgses miinimummääras, s.o 2017 aastal summas 235 eurot hageja kohta. Seega saab tsiviilasja hinna määramisel lähtuda hagi esitamise aegsest erinevusest 135 eurot (235-100) kuus, mis teeb hagi hinnaks 6 TsMS § 129 lg 2 järgi iga hageja kohta 1215 eurot (135×9; vt Riigikohtu
3. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 15). Tartu Maakohtu
4. märtsi 2018 otsusega mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja elatise 163 eurot kuus perioodiks
5. oktoober 2017 kuni
6. detsember 2017 ja alates
7. jaanuarist 2018 elatise 172 eurot 50 senti kuus. Kostja taotleb apellatsioonkaebuses hagi rahuldamata jätmist, s.o Tartu Maakohtu
8. jaanuari 2016 otsusega välja mõistetud elatise 100 eurot hageja kohta muutmata jätmist. Apellatsioonkaebuse hinnaks hageja kohta on 652 eurot 50 senti [(172,50-100)×9]. Riigikohus on
9. aprilli 2015 otsuse nr 3-2-1-21-15 p-s 11 märkinud, et kohus ei ole perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega (vt Riigikohtu
10. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 11). TsMS § 230 lg 3 järgi võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Ülalpidamisasjas võib kohus TsMS § 230 lg 4 alusel kohustada poolt esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta ning TsMS § 230 lg 5 järgi nõuda ka ise asjakohastelt asutustelt teavet. Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde XX OÜ kodulehe www.XX .ee kontaktide väljatrüki. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on maakohtu otsuse vaidlustanud elatise suurendamise osas. 7.

§ 96

ja 97 kohaselt on kostja kohustatud hagejate isana andma hagejatele ülalpidamist. Ülalpidamise ulatus määratakse

§ 99

järgi kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades tema kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete kohase haridusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Igakuine elatis ühele lapsele ei või

§ 101

lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

§ 102

lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg-st 2 tulenevalt ei vabane vanemad lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus on esitatud tõendite analüüsimisel ja järelduste tegemisel ületanud diskretsiooni piire (vt Riigikohtu

1. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 215-15909, p 14). Maakohus on tõendeid ja seisukohti otsuse põhjendavas osas analüüsinud ning arvestanud, et kostja ülalpidamisel on veel üks alaealine laps ning hagejad viibivad vastavalt suhtluskorrale regulaarselt kostja vahetul ülalpidamisel. Lahus elaval vanemal on kohustus tasuda oma lastele elatisena põhjendatud ja vajalik summa. Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes (vt Riigikohtu
2. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-1515909, p 12). Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ja ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike, ning vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike (vt Riigikohtu
3. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14;
4. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16012, p 17,
5. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Elatise väljamõistmisel alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et elatise vähendamiseks on

§ 102lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus (Riigikohtu 16.

jaanuari 2013 7 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud määra, mh juhul, kui vanem on töövõimetu või kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra (vt Riigikohtu

1. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 10). Järeldus selle kohta, kas vanema teine laps osutuks vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua millised on kohustatud vanema lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse (vt Riigikohtu
2. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12). Kostja on seisukohal, et kostja kolmanda lapse vajadusi ei ole vaja tõendada, kuna lapse ülalpidamise ulatus jääb alla miinimummäära (vt kostja
3. juuni 2018 seisukoht, p 3). Kostja ei ole käesolevalt välja toonud, milles seisneb laste ebavõrdne kohtlemine ega asjaolusid, millest nähtuks kostja kolmanda lapse heaolu halvenemine hagejatele maakohtu poolt kindlaksmääratud elatise 172 eurot 50 sendi tasumisel hageja kohta.
4. Kostja apellatsioonkaebusest ei nähtu kostja igapäevased kulutused, mida saaks ringkonnakohus võtta arvesse maakohtu poolt kindlaksmääratud elatise võimalikul vähendamisel. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mis võimaldaks elatist vähendada kostja ülalpidamiskohustust

§ 102lg 1 alusel hagejate ees 100 euroni kuus hageja kohta.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hagejatele elatise tasumisel kahjustaks kostja enda ja tema ülalpidamisel oleva alaealise lapse heaolu ja, et kostja majanduslik olukord on selline, mis ei võimalda hagejatele elatise tasumist maakohtu poolt kindlaksmääratud ulatuses. Kostja on asunud seisukohale, et tema sissetulekuks on töötasu 500 eurot kuus, millest ta saab kolme alaealise lapse ülalpidamiseks tasuda 100 eurot lapse kohta (tl 22, p 10). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kostja ainukeseks sissetulekuks on töötasu 500 eurot. Asja materjalide kohaselt töötab kostja XX OÜ-s. Ettevõtte kodulehe www.XX .ee kohaselt töötab kostja ettevõttes katusemeistrina, mitte lihttöölisena nagu väidab kostja (vt

1. juuni 2018 seisukoht, p 4). Eluliselt ei ole usutav, et ettevõte tasub valdkonna meistrile miinimummääras töötasu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja kohtule avaldanud oma tegelikku sissetulekut. Olukorras, kus kostja väidab, et tema sissetulekuks on töötasu 500 eurot, millest ta tasub 200 eurot igakuiselt hagejatele elatisena ja peab üleval ka kolmandat alaealist last ning ka ennast, on ta suuteline tasuma igakuiselt telefoniarveid, mis nt augustis 2017 oli kokku summas 52 eurot 23 senti (tl 36), septembris 44 eurot 94 senti (tl 42), oktoobris 2017 summas 74 eurot 32 senti (tl 40), novembris 2017 oli kokku summas 181 eurot 12 senti (tl 110) ja detsembris 2017 summas 91 eurot 12 senti (tl 114). Detsembrikuu arvest nähtuvalt ei ole kostjal tekkinud võlgnevust teenusepakkuja ees ja arved on tasutud tähtaegselt (tl 114). Seega nt detsembris 2017 tasus kostja 500 eurose sissetuleku juures 200 eurot elatist hagejatele, 100 eurot kolmandale lapsele ja telefoniarve 181 eurot 12 senti, s.o kokku 481 eurot 12 senti. Kostja ei ole selgitanud, arvestades kostja poolt avaldatud kulutusi, kuidas on kostjal oma avaldatud sissetuleku juures võimalik rahuldada kostja enda esmavajadused, s.o kulu söögile, eluasemele, riietele jne. Lisaks on kostjal olnud võimalik palgata endale käesolevas vaidluses esindaja. Kuigi kostja ei ole kohtule esitanud menetluskulude nimekirja ja apellatsioonkaebuses taotleb kostja menetluskulude jätmist poolte endi kanda, näitab ka esindaja palkamine seda, et kostjal on olemas rahaline võimekus. 8
2. Õige ei ole kostja väide, et maakohus ei ole arvestanud elatise vähendamisel hagejatele makstava lapsetoetusega. Maakohus on hagejatele elatise kindlaksmääramisel arvestanud riikliku lapsetoetusega, mis oli
3. aastal 50 eurot lapse kohta ja
4. aastal on 55 eurot lapse kohta. Ringkonnakohus märgib, et kuigi poole lapsetoetusega arvestamine ei tulene otseselt maakohtu otsuse põhjendustest, siis on see maakohtu arvutuskäigust elatise kindlaksmääramiseks tuvastatav. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus põhjendatult arvesse võtmata hagejate emale makstava lasterikka pere toetuse perehüvitiste seaduse (PHS) § 21 lg-te 1 ja 2 tähenduses, summas 300 eurot. PHS § 15 kohaselt on peretoetuse eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Vastavalt

§ 97

p-le 2 on kuni 21-aastase õppiva lapse ülalpidamise kohustus eelkõige lapse vanematel.

sätetest ei tulene, nagu võiks kohus

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on õigus PHS §-s 17 alusel saada lapsetoetust ja lapse vanemal on PHS § 21 alusel õigus lasterikka pere toetusele. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikkust vajadusest (vt Riigikohtu

1. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu
2. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Käesolevas asja ei ole selliseid asjaolusid tõendatud. Kostja on leidnud, et põhjendatud on osta hagejale II dressid hinnaga 83 eurot 96 senti (tl 29). Kostja peab põhjendatud ja vajalikuks hageja I telefoniarveid summas 30 eurot 75 senti (tl 40), 77 eurot 42 eurot (tl 110), 52 eurot 77 senti (tl 113) ning selliste kulude kandmisele kostja vastu ei vaidle (tl 151 p 2.2). Põhjendatud on hagejate seisukoht, et elatis on ettenähtud eelkõige laste igapäevaste kulude katmiseks, mitte aga laste soovide rahuldamiseks (nt Google Play tasuliste teenuste tarbimine, kõlarite ostmine).
3. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et miinimummääras elatise väljamõistmine on õigustatud vaid olukorras, kus lapsel on erivajadused (tl 151). Ülalpidamise ulatus määratakse

§ 99

lg 1 kohaselt kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavaliselt elulaadist lähtudes. Maakohus on võtnud arvesse, et hagejad viibivad vastavalt suhtluskorrale kostja juures ja on sel perioodil kostja vahetul ülalpidamisel. Asja materjalidest nähtub, et nii kostja kui hagejate ema on erineval perioodil ostnud lastele riideid jne. Lähtudes esitatud asjaoludest (suhtluskord, kalendrite väljavõtted, poolte selgitused), veedavad hagejad hinnanguliselt 20% ajast kostja juures.

1. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult jätnud menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Tartu Maakohtu
2. septembri 2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-12915 määrati hagejate seaduslikule esindajale riigi õigusabi korras esindaja kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud hagiavalduse esitamiseks elatise väljamõistmiseks miinimummääras. Advokaat Marit Seesmaa esitas
3. mail 2018 taotluse hagejate seadusliku esindaja esindamise eest riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt osutas advokaat Marit Seesma hagejate seaduslikule esindajale riigi õigusabi 3,5 tunni (7 pooltunni) ulatuses, s.o apellatsioonkaebusega tutvumine, kliendiga suhtlemine ja vastuse koostamine. Esindaja palub välja mõista 175 eurot, millele lisandub käibemaks 35 eurot, tasu koos käibemaksuga 210 eurot. 9 Ringkonnakohus leiab, et taotlus kuulub riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 7 alusel rahuldamisele. Taotluses märgitud ajakulu 3,5 tunni ulatuses on antud asja mahtu ja keerukust arvestades mõistlik ja põhjendatud. Advokaat Marit Seesmaa taotlus on kooskõlas RÕS § 22 lg-ga 1 ning alates
4. jaanuarist 2018 kehtiva Justiitsministri
5. juuli 2016 määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 10 lg 3 redaktsiooniga. Õigusabi on osutatud
6. mail
7. Esindajale tuleb hüvitada riigi õigusabi tasu 175 eurot (25×7 pooltundi). Viidatud määruse § 1 lg 10 alusel lisandub ülalnimetatud summale käibemaks 20%, s.o 35 eurot, tasu koos käibemaksuga moodustab 210 eurot. TsMS § 190 lg 3 kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse. Kuna hagejate seaduslik esindaja oli vabastatud riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude hüvitamisest ja ringkonnakohus jättis menetluskulud kostja kanda, tuleb TsMS § 190 lg 3 alusel kostjalt välja mõista menetluskuluna riigituludesse hagejate seaduslikule esindajale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulude hüvitis kokku 210 eurot. Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 10