KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 3. juuli 2018. a Tsiviilasja number

§ 91

lg 2 alusel töötajapoolse töölepingu erakorralise ülesütlemisega, mille kohta tuleb teha vastav kandemuudatus Maksu- ja Tolliameti töötamise registris. TVK mõistis kostjalt hageja kasuks välja töölepingu erakorralise ülesütlemise eest hüvitise brutosummas 650 eurot ja märkis, et summa kuulub maksustamisele. Kostja esitas

1. jaanuaril 2017 TVK-le avalduse tuvastamaks hageja poolt
2. detsembril 2016 esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemiseavalduse tühisus. TVK kohaldas
3. jaanuari 2017 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1-121/17 kostja avalduse suhtes aegumist. TVK jättis kostja taotluse vaidlustamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata.
4. Kostja esitas
5. veebruaril 2017 maakohtule hagi kostjapoolse avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks ja hageja
6. detsembri 2016 töölepingu erakorralise ülesütlemiseavalduse tühisuse tuvastamiseks. Avalduse kohaselt ei esitanud kostja TVK-le 30 kalendripäeva jooksul avaldust hagejapoolse avalduse tühisuse tuvastamiseks, sest eeldas, et hageja sai enda pretensioonidele
7. detsembri 2016 dokumendist ammendavad vastused. Nii hageja kui ka kostja töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldustest nähtub, et pooled vaidlevad samade asjaolude üle. Hagiavalduse esitamise tähtaja ennistamine ei põhjusta menetluse viibimist ning hageja ja kostja avaldusi saab menetleda ühes menetluses. Menetlustähtaja ennistamata jätmine põhjustaks kostjale negatiivse tagajärje tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 67 lg 1 mõttes. Kostja lõpetas töölepingu hagejaga alates
8. detsembrist 2016 TLS § 88 lg 1 p 3 ja 5 alusel, sest hageja eiras korduvalt kostja korraldusi, rikkus töökohustusi ning põhjustas kostja usalduse kaotuse. Hageja töökohustuste süstemaatiline rikkumine on tõendatav välikaamera pildi abil, 3 mis salvestab tegevust töökoha ees oleval parkimisplatsil ning tõendab hageja liikumist autoga konkreetsetel kellaaegadel. Kostja esitas
9. novembril 2016 hagejale kirjaliku hoiatuse.
10. Kostja esitas
11. veebruaril 2017 maakohtule hagi hageja poolt töövaidluskomisjoni esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses.
12. Hageja palus kohaldada kostja hagiavalduse suhtes aegumist. Alternatiivselt palus hageja jätta kostja hagi rahuldamata ja tuvastada, et tööleping on lõppenud
13. detsembril 2016 hagejapoolse erakorralise ülesütlemiseavalduse esitamisega TLS § 91 lg 2 alusel ja kohustada kostjat tegema vastav kandemuudatus Maksu- ja Tolliameti töötamise registris. Hageja esitas kostjale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse
14. detsembril
15. Kostja esitas avalduse TVK-le
16. jaanuaril 2017, s.o peale TLS § 105 lg-s 1 sätestatud 30-päevase vaidlustamistähtaja möödumist. Kostja ei ole välja toonud mõjuvat põhjust tähtaja mittejärgimiseks ega ka negatiivset tagajärge, mis võiks talle kaasneda tähtaja ennistamata jätmisel. Hageja töötas kostja juures täistööajaga. Hagejal ei ole kohustust teha ületunnitööd, kui selles ei ole TLS § 44 lg 1 tähenduses kokku lepitud. Kostja ei ole tõendanud hagejapoolset töökohustuste rikkumist. Kostja avaldus töölepingu erakorraliseks lõpetamiseks ei sisaldanud põhjendusi TLS § 95 lg 2 tähenduses ning põhjendused esitas kostja 12 päeva hiljem, s.o
17. detsembril
18. Kuna hageja ütles töölepingu erakorraliselt üles
19. detsembril 2016, siis ei saanud kostja juba ülesöeldud töölepingut veelkord üles öelda. MAAKOHTU LAHEND
20. Tartu Maakohus jättis
21. veebruari 2018 otsusega kostja hagi pooltevahelise töölepingu
22. detsembri 2016 hagejapoolse erakorralise ülesütlemiseavalduse tühisuse tuvastamise nõudes läbi vaatamata. Maakohus rahuldas hageja hagi kostja vastu ja tuvastas, et hageja ja kostja vaheline tööleping nr 126 on lõppenud 7.

§ 91

lg 2 p 1 alusel seoses hagejapoolse töölepingu erakorralise ülesütlemisega ja mõistis kostjalt välja hüvitise 650 eurot, milliselt summalt kuuluvad kinnipidamisele seadustega ettenähtud maksud. Maakohus jättis taotluse tähtaja ennistamiseks lahendamata ja võttis tsiviilasja

1. märtsil 2017 ekslikult menetlusse (tsiviilasi nr 2-17-3201; I kd, tl 27). Tartu Maakohtu
2. oktoobri 2017 määrusega liideti tsiviilasjad nr 2-17-3201 ja 2-17-3225 ühte menetlusse nr 2-17-3225 alla. Maakohtu hinnangul puudub vaidlus selles, et kostja on esitanud avalduse hagejapoolse töölepingu nr 126 erakorralise ülesütlemiseavalduse tühisuse tuvastamiseks TVK-le pärast TLS § 105 lg 1 sätestatud tähtaja (30 kalendripäeva jooksul ülesütlemiseavalduse saamisest) möödumist. Kostja sai hageja ülesütlemiseavalduse kätte
3. detsembril 2016 ja esitas avalduse TVK-le
4. jaanuaril
5. Hilinemist on kostja põhistanud sellega, et ta eeldas, et hageja sai enda pretensioonidele ammendavad vastused kostja
6. detsembri 2016 dokumendist. Samuti on vaidluse ese sama, mistõttu avalduse esitamise tähtaja ennistamine ei põhjusta menetluse viibimist. Maakohus nõustus hagejaga, et kostja ei ole tõendanud mõjuva põhjuse esinemist, mis tingiks avalduse esitamise tähtaja ennistamise. Kostja esitas hagejale
7. detsembril 2016 selgituskirja kostjapoolse erakorralise ülesütlemiseavalduse põhjendamiseks, kuid ei esitanud 30 kalendripäeva jooksul hageja ülesütlemiseavalduse saamisest töövaidlusorganile avaldust erakorralise ülesütlemiseavalduse tühisuse tuvastamiseks TLS § 105 lg 1 alusel. Maakohus leidis, et kuna antud juhul on tegu menetlustähtajaga, puudub vajadus analüüsida nõude 4 aegumise ja selle peatumise küsimusi. Kuna kostja esitas avalduse pärast seaduses sätestatud tähtaega, TVK ega kohus ei ennistanud kostja jaoks sätestatud menetlustähtaega, leidis maakohus, et kohus on
8. märtsil 2017 võtnud ekslikult asja menetluse ja jättis kostja hagi TsMS § 423 lg 3 ja § 66 koostoimes läbi vaatamata. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja ja kostja vahel oli alates
9. aprillist 2012 sõlmitud määramata tähtajaks tööleping nr 126 ja
10. detsembril 2016 esitas hageja kostjale avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 alusel. Maakohus leidis, et lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 sätestatud tahteavalduse tõlgendamise reeglitest on hageja avaldusest üheselt mõistetav, et hageja lõpetab kostjaga sõlmitud töölepingu. Hageja on avalduses märkinud oma tööloleku viimase päeva ja palunud välja maksta töötasu ja hüvitis TLS § 100 lg 4 järgi. Seega on tööleping lõppenud hageja erakorralise ülesütlemiseavalduse alusel. Maakohus nõustus hagejaga, et kuna tööleping oli lõppenud juba hageja poolt esitatud avalduse alusel, ei ole võimalik hilisem töölepingu lõppemine kostja poolt. Hageja täpsustas kohtuistungil, et kuna ülesütlemiseavalduses oli märgitud ülesütlemise alus paragrahvi ja lõike täpsusega, aga avalduse tekstis oli viide ka punktile, siis hageja ütles töölepingu üles TLS § 91 lg 2 p 1 alusel. Kostja tõendi (töövaidlusasi nr 4-1/2654-2016, tl 81) kohaselt oli hageja keskmine kuutöötasu 400 eurot 87 senti. TVK
11. jaanuari 2017 otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja töölepingu erakorralise ülesütlemise eest hüvitis brutosummas 650 eurot, mida hageja ei ole vaidlustanud. Maakohus leidis, et põhjendatud on kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis 650 eurot, milliselt summalt kuuluvad kinnipidamisele seadustega ettenähtud maksud. Kuna maakohus jättis kostja hagiavalduse läbi vaatamata ja rahuldas hageja hagiavalduse, jättis maakohus menetluskulud kostja kanda. Tartu Maakohtu
12. märtsi 2017 määrusega määrati hagejale riigi õigusabi korras esindaja kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Maakohus mõistis TsMS § 190 lg 3 alusel kostjalt välja hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulude hüvitise riigituludesse kokku 584 eurot 16 senti. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
13. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus, millega maakohus jättis kostja hagi hageja vastu pooltevahelise töölepingu
14. detsembri 2016 hagejapoolse erakorralise ülesütlemiseavalduse tühisuse tuvastamise nõudes läbi vaatamata. Kostja palub tuvastada hageja poolt töölepingu
15. detsembril 2016 erakorralise ülesütlemiseavalduse tühisus ja tuvastada, et hageja ja kostja vaheline tööleping nr 126 on lõppenud 7.

§ 88lg 1 p 3 ja p 5 alustel seoses kostjapoolse erakorralise ülesütlemisega.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja leiab, maakohus on rikkunud TsMS § 2 sätestatud põhimõtet lahendada vaidlus õigesti ja jätnud tähelepanuta, et

1. detsembril 2016 vastastikku esitatud töölepingu ülesütlemiseavalduste alusel vaieldakse ühte ja sama vaidlust. Maakohus jättis hindamata kõik tõendid ja tsiteeris otsuses üksnes
2. detsembri 2016 hageja ülesütlemiseavaldust ja selle põhjendusi, kuid jättis tuvastamata, kas ja milliste tõenditega on hageja avaldus ja hagiavaldus tõendatud. Esineb rohkem kui üks erandlik asjaolu, miks maakohus oleks pidanud kostja avalduse esitamise tähtaja ennistama ning töövaidluse sisuliselt lahendama (kostja
3. veebruari 2017 hagiavalduse p. 1.2., kostja
4. detsembri 2017 selgitus hagejale). Kuna
5. detsembri 2016 5 ülesütlemiseavalduste alusel vaieldakse ühte ja sama vaidlust, ei oleks tähtaja ennistamine põhjustanud TVK-s menetluse viibimist. Kostja leidis, tõlgendades TLS § 105 grammatiliselt, et detsembris 2016 olid TLS § 105 kohaldamise eeldused täidetud. Viidatud sättes ei ole märgitud, kas töövaidlusorganisse peaks pöörduma hageja või kostja. Hageja pöördus TVK-sse ja sellega oli TLS § 105 sätestatud olukord saavutatud. Tarbetu on nõuda kostjalt täiendava avalduse esitamist. Kostja leiab, et maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendid seoses TLS § 91 lg 2 p 3 ja TLS § 104 lg 1 kohaldamisega ei ole käesolevas asjas kohaldatavad. Maakohus võttis kostja hagiavalduse
6. märtsil 2017 õigesti menetlusse (tsiviilasi nr 2-173201), kuid maakohus jättis kostja hagiavalduse TsMS § 423 lg 3 ja § 66 koostoimes ebaõigesti läbi vaatamata. Tähtsust ei oma, kas töölepingu ülesütlemiseavalduse esitas esimesena hageja või kostja. TsÜS § 69 lg 1 kohaselt muutus hageja avaldus kehtivaks selle kättesaamisega
7. detsembril 2016, kuid kostjal oli õigus hageja avaldus vaidlustada. Tööleping ei ole lõppenud seoses maakohtu otsuse edasikaebamisega. Kostja hinnangul on ebaõige maakohtu järeldus, et kuna tööleping oli lõppenud juba hageja poolt esitatud avalduse alusel, ei ole võimalik hilisem töölepingu lõppemine kostja poolt esitatud töölepingu ülesütlemiseavalduse alusel. Hageja poolt
8. detsembril 2016 esitatud töölepingu ülesütlemiseavaldus on esitatud otsitud põhjustel alles pärast kostja korduvaid etteheiteid töölepingu rikkumise kohta (
9. novembri 2016 kirjalik hoiatus töölepingu lõpetamiseks,
10. detsembril 2016 kostja korralduste täitmisest keeldumine). Hageja väited TLS § 91 lg 2 p 1 rikkumise kohta on paljasõnalised ning tõendamata. Hageja ülesütlemiseavalduse alusetust on kinnitanud ka töövaidluskomisjon oma otsuses, kuid maakohus jättis töövaidluse sisuliselt lahendamata.
11. Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja esitas avalduse hagejapoolse töölepingu erakorralise ülesütlemiseavalduse tühisuse tuvastamiseks töövaidluskomisjonile pärast 30-päevase tähtaja möödumist. Tähtaja ennistamiseks ei piisa sellest, et tähtaja ennistamata jätmine põhjustab kostjale negatiivse tagajärje, sest isegi juhul, kui negatiivne tagajärg saabuks, peab kostja esitama tähtaja möödalaskmise mõjuva põhjuse, mida antud juhul ei ole tehtud. Hageja jaoks on arusaamatu kostja TLS § 105 grammatiline tõlgendus. Ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks oleks pidanud TVK poole pöörduma kostja, kuivõrd hageja ei olnud TVK-s palunud enda poolt tehtud ülesütlemisetoimingu tühisuse tuvastamist. Hageja ei nõustu kostja väitega, et käesolevas asjas ei oma tähtsust, kas töölepingu ülesütlemiseavalduse esitas esimesena hageja või kostja. Kostja saaks oma ülesütlemiseavaldusele tugineda siis, kui ta oleks pöördunud töövaidluskomisjoni 30-päevase tähtaja jooksul ja TVK oleks hagejapoolse ülesütlemise tühisuse tuvastanud. Hageja ülesütlemiseavaldus on kehtiv ja lähtuda tuleb sellest, et juba ülesöeldud töölepingut ei ole võimalik uuesti üles öelda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse esitamisega kaasnenud menetluskulud kostja kanda. 6
13. Maakohtu menetluses oli kostja hagi hagejapoolse töölepingu
14. detsembri 2016 erakorralise ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamiseks ja hageja hagi kostja vastu töölepingu erakorralise ülesütlemisega lõppemise tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendatult kostja hagi läbi vaatamata. Töölepingu ülesütlemise tühisusele tuginemist sätestava TLS § 105 lg 1 järgi peab kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et kostja esitas avalduse hagejapoolse töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks pärast selle tähtaja möödumist. Kostja sai avalduse kätte
15. detsembril 2016 ning avalduse töövaidluskomisjonile esitas kostja
16. jaanuaril
17. Kostja taotles
18. veebruari 2017 hagiavalduses töövaidluskomisjonile ja kohtule esitatava hagi tähtaja ennistamist. TLS § 105 lg 2 järgi on ülesütlemine juhul, kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud kostja taotluse menetlustähtaja ennistamiseks rahuldamata. TsMS § 67 lg 1 järgi ennistab kohus juhul, kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel ja tähtaja möödalaskmine ei võimalda enam menetlustoimingut teha või põhjustab talle muu negatiivse tagajärje. Kostja apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt tingis menetlustähtaja ületamise töötajale tööandjapoolse ülesütlemisavalduse selgitamine, ei anna alust menetlustähtaja ennistamiseks. TLS § 105 lg 1 kohase hagi või avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks peab esitama pool, kellele avaldus tehti (vt Riigikohtu
19. mai
20. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-54-12, p 12). Seega kui töölepingu ülesütlemisavalduse esitavad mõlemad, nii töötaja kui ka tööandja, on poolel, kes soovib vaidlustada tema suhtes tehtud tahteavalduse kehtivust, õigus pöörduda hagiga kohtusse või esitada avaldus töövaidluskomisjonile. Tööandjapoolne avalduse esitamine töötaja töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ei koorma tarbetult töövaidlust lahendavaid organeid nagu kostja väidab, vaid ainuüksi nii saab kohus või töövaidluskomisjon poole nõude alusel tsiviilvaidluse lahendada. See, et TLS § 105 ei sätesta, kas töövaidlusorganisse peaks pöörduma tööandja või töötaja, mistõttu ei pruugigi kostja oma õiguste kaitseks avaldust või hagi esitada, ei ole mitte TLS § 105 grammatiline tõlgendamine, nagu kostja väidab, vaid kostja ekslik arusaam tsiviilõiguste teostamisest tsiviilkohtumenetluses. Kohus ei või teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud (TsMS § 349). Kui hageja esitab nõude tuvastada temapoolse ülesütlemisavalduse kehtivus ja mõista talle välja hüvitis, ei saa kohus teha lahendit, mis väljub selle nõude piiridest. Kostja saab esitada hageja nõudele sisulisi vastuväiteid nõude aluse ja suuruse suhtes, mistõttu ei põhjusta menetlustähtaja ennistamata jätmine ka kostjale hagis nimetatud negatiivseid tagajärgi TsMS § 67 lg 1 mõttes. Olukorras, kus TLS §-i 105 sõnastusest ei tulene selgelt, kas tegemist on menetlustähtajaga, kuid lõike 2 sõnastus nimetab otseselt tähtaja ennistamist, mis viitab menetlustähtajale, siis jättes tähtaja ennistamata, on maakohus ringkonnakohtu hinnangul jätnud põhjendatult kostja hagi läbi vaatamata TsMS §-de 423 lg 3 ja § 66 alusel.
21. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. 7 Apellatsioonkaebuse p-s 1.2 vaidlustab kostja maakohtu otsuse kogu ulatuses. Apellatsioonkaebuse resolutsioonis palub kostja aga tühistada maakohtu otsus, millega maakohus jättis kostja hagi pooltevahelise töölepingu töötajapoolse erakorralise ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamise nõudes läbi vaatamata, tuvastada töötaja töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse tühisus ja tuvastada, et tööleping lõppes 7.

§ 88lg 1 p 3 ja 5 alustel seoses tööandjapoolse erakorralise ülesütlemisega.

Ringkonnakohus jõudis otsuse p-s 10 seisukohale, et maakohus jättis õigesti kostja taotluse ennistada tähtaeg nõude esitamiseks töövaidluskomisjonile või kohtule rahuldamata. Hageja on esitanud maakohtule taotluse hagejapoolse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses. Kuigi ühestki apellatsioonkaebuse põhjendustest ja ka esitatud nõuetest kaebuse resolutsioonis ei tulene, et kostja vaidlustaks maakohtu otsuse osas, milles maakohus hageja nõude rahuldas, märgib ringkonnakohus, et maakohus on hageja nõude põhjendatult rahuldanud. TLS § 92 lg 2 järgi võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu. Kostja on teatanud hagejale

1. novembril 2016 töölepingu tingimuste muutmisest (TVK, tl 7). Teatisest tuleneb, et kostja soovib muuta oluliselt hageja lepingujärgset töökoormust ja tasu maksmise tingimusi. Hageja teavitas kostjat
2. novembri 2016 avaldusega, et ta ei ole nõus töölepingu tingimuste muutmisega. Kostja tegi hagejale
3. novembril 2016, seega pärast töölepingu muudatuste esitamist, hoiatuse. Tööleping hageja ja kostja vahel sõlmiti
4. aprillil
5. Asja materjalide juures ei ole ühtegi varasemat hoiatust, etteheidet või muid tööandjapoolseid juhiseid hageja töökohustuste täitmise kohta hagejale enne tema teavitamist töölepingu tingimuste muutumisest. Ka kostja teiste töötajate pöördumisest kostja poole seoses hageja töökohustuste rikkumisega (TVK, tl 45) ei selgu, et hagejale endale oleks etteheiteid tehtud. Kostja kui tööandja kohustuseks oli mh anda TLS § 28 lg 2 p 1 järgi selgeid ja õigeaegseid korraldusi. Täiendavates põhjenduses töölepingu tööandja erakorralise ülesütlemise kohta (TVK tl, 10) viitab kostja hagejapoolsetele töökohustuste rikkumisele oktoobris
6. Kostja on kogu menetluse kestel tuginenud sellele, et ta soovis töötingimusi muuta, kuna tema andmetel täitis hageja töölepingus ettenähtud kohustusi vaid osaliselt. Ringkonnakohus leiab, et kostja on lepingu ühepoolse muutmise sooviga seadnud töötaja sisuliselt sundolukorda. Töötajale ei antud võimalust talle tehtud etteheidetele reageerida. Kostja väide, et töötaja ei olnud nõus tööd tegema ei vanadel ega ka uutel tingimustel, on paljasõnaline. Hageja ülesütlemisavalduse kohaselt ei ole talle töölepingu muudatuste kohta ettepanekuid tehtud. Hageja väitel on kostja esindaja talle selgitanud, et kui ta ei nõustu lepingumuudatustega või ise lahkumisavaldust ei kirjuta, siis ootavad töötajat negatiivsed tagajärjed. Kostja ei ole selgitanud, miks ta ei ole nt hoiatamisega püüdnud saavutada eesmärki anda töötajale võimalus oma käitumist parandada. Ringkonnakohus leiab, et hageja on rikkunud oma lepingulisi kohustusi oluliselt. Hageja on esitanud kostjale
7. novembril 2016 seletuskirja ja tegi ettepaneku läbirääkimiste pidamiseks, kostja ettepanekule ei vastanud. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja vaidlustanud hageja kasuks väljamõistetud kahjuhüvitise suurust.
8. Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. 8 Tartu Maakohtu
9. märtsi 2017 määrusega käesoleva tsiviilasjaga liidetud tsiviilasjas nr 2-173201 määrati hagejale riigi õigusabi korras esindaja kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Advokaat Toomas Metsma esitas
10. mail 2018 taotluse hageja esindamise eest riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt osutas advokaat Toomas Metsma hagejale riigi õigusabi 3 tunni (6 pooltunni) ulatuses, s.o apellatsioonkaebusega tutvumine ja vastuse koostamine. Esindaja palub välja mõista 150 eurot, millele lisandub käibemaks 30 eurot, tasu koos käibemaksuga 180 eurot. Ringkonnakohus leiab, et taotlus kuulub riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 7 alusel rahuldamisele. Taotluses märgitud ajakulu 3 tunni ulatuses on antud asja mahtu ja keerukust arvestades mõistlik ja põhjendatud. Advokaat Toomas Metsma taotlus on kooskõlas RÕS § 22 lg-ga 1 ning alates
11. jaanuarist 2018 kehtiva Justiitsministri
12. juuli 2016 määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 10 lg 3 redaktsiooniga. Õigusabi on osutatud ajavahemikul
13. aprill kuni
14. mai
16. Hageja esindajale tuleb hüvitada riigi õigusabi tasu 150 eurot (25×6 pooltundi). Viidatud määruse § 1 lg 10 alusel lisandub ülalnimetatud summale käibemaks 20%, s.o 30 eurot, tasu koos käibemaksuga moodustab 180 eurot. TsMS § 190 lg 3 kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Kuna hageja oli vabastatud riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude hüvitamisest ja ringkonnakohus jättis menetluskulud kostja kanda, tuleb TsMS § 190 lg 3 alusel kostjalt välja mõista menetluskuluna riigituludesse hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulude hüvitis kokku 180 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 9