KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus, Tartu kohtumaja Kohtunik Vahur-Peeter Liin Määruse tegemise aeg ja koht 2. märts 2018. a, Tartu Tsiviilasi T.S.e kaebus kohtutäitur Oksana Kutšmei 25. jaanuari 2018.

) § 131 keelab arestida. Kohtutäitur ei arvestanud ka võlgniku tervisliku seisundiga, võlgniku vasak käsi on amputeeritud, võlgnikul on krooniline B ja C hepatiit ning esimese tüübi diabeet. Võlgnikul on diagnoositud ka depressioon, paanikahäired ning ärevushäired. Võlgnik peab maksma elatist ka enda alaealisele lapsele. Võlgnikul muid sissetulekuid ei ole ning tal on olemasoleva sissetulekugagi raske toime tulla. Võlgniku sissetulek on pension 267,93 eurot kuus ja sotsiaaltoetus 50,88 eurot kuus. Võlgniku igakuised kulutused on eluasemekulu 50 eurot kuus, toidukulu 155-200 eurot kuus, transpordikulu 10 eurot kuus, telefonikulu 8 eurot kuus, ravikulu 50-60 eurot kuus ja elatisemaksed 45 eurot kuus. Seoses ravikulude suurenemisega ei ole võlgnik viimasel kolmel kuul suutnud elatist tasuda.

§ 132

lg 12 annab kohtutäiturile kaalutlusõiguse arestida kuni 20% võlgniku sissetulekust. Kohtutäitur ei ole arestimisel asjaolusid kaalunud.

§ 132lg 12 on vastuolus põhiseaduse §-ga 10 ja § 28 lg-ga 2.

Võlgniku ainsa sissetuleku arestimine selliselt, et see ei taga minimaalseid elamisvahendeid, on inimväärikust alandav. Tagamata jäävad selliselt võlgniku esmavajadused.

1. Kohtutäitur esitas
2. veebruaril 2018 seisukoha, milles leidis, et kaebus on põhjendamatu. Kohtutäitur leiab, et

§ 132

lg 12 on põhiseadusega kooskõlas ja võlgniku põhiõiguste riive on proportsionaalne. Säte võimaldab arestida kuni 20% võlgniku sissetulekust. Samuti on võlgnikule tagatud sissetulek kehtestatud toimetulekupiiri ulatuses, mis vastab võlgniku ülalpidamiseks minimaalselt vajalike vahendite suurusele.

§ 132

lg 12 aitab vähendada palga alammäära kasvust tingitud negatiivset mõju täitemenetluse efektiivsusele. Arestimine on kooskõlas ka

§ 131

lg 1 p-st 10 ja riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 47 lg-st 3 tuleneva arestimise piiranguga, kuna võlgnikule jääb rohkem kui 50% tema pensionist.

§ 132lg 12 kohaldamise eeldused on täidetud.

Täitemenetlus on võlgniku suhtes kestnud üle kolme aasta ning sissenõudja nõue aegub

1. augustil
2. Võlgniku esitatud vara nimekirja kohaselt puudub tal igasugune vara. Seega ei ole sissenõude pööramine võlgniku muule varale viinud ega vii ka edaspidi nõude rahuldamisele. Võlgniku sissetuleku arestimine 20% ulatuses on õigustatud. Võlgniku pensioni suurus on 267,93 eurot. Sellest 20% arestimisel jääb sissetuleku suuruseks 214,34 eurot, mis ületab enam kui 1,5 korda toimetulekupiiri. Arestimisel arvestas kohtutäitur ka sellega, et võlgnikul on täiendavaid sissetulekuid, mis nähtub tsiviilasja nr 2-15-16111 materjalidest. Võlgnik on kasutanud enda alaealise lapse nimel avatud pangakontosid. Sissetuleku arestimisel ei olnud alust

§ 132

lg 2 kohaldamiseks, kuivõrd võlgnik ei ole lapsele alates oktoobrist 2017 elatist maksnud.

1. Eesti Vabariik (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) esitas kohtule
2. veebruaril 2018 seisukoha, milles leidis, et soovib seadusega etteantud piires võlgnikult nõude sissenõudmist. KOHTU SEISUKOHT
3. Võlgnik on vaidlustanud kohtutäituri otsuse, millega jäeti rahuldamata võlgniku kaebus kohtutäituri
4. jaanuari
5. a sissetuleku arestimise akti peale. Arvestades asjaolu, et võlgnik on palunud kohustada kohtutäiturit ka tema sissetulek arestist vabastama hõlmab kaebus kohtu hinnangul ka algset arestimisakti (vt Riigikohtu
6. juuni
7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-136-16, p 21).
8. Menetlusosaliste vahel on erimeelsus selles, kas kohtutäituril oli õigus arestida 20% võlgniku pensionist. Kohtu hinnangul on asja lahendamisel määrava tähtsusega

§ 132lg 12 kohaldamine.

Nimetatud sätte kohaselt, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20%

§ 132lg-s 1 nimetatud sissetulekust.

Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri. Kohus nõustub kohtutäituriga, et

§ 132lg 12 kohaldamise eeldused on täidetud.

Arvestades täitemenetluse kestust üle kolme aasta ja asjaolu, et võlgniku vara nimekirjast (tl 68-70) nähtuvalt ei ole võlgnikul muud vara, millele saaks sissenõuet pöörata, on õige kohtutäituri seisukoht, et sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei vii eeldatavasti sissenõudja nõude rahuldamisele. Võlgniku sissetuleku arestimine ei ole kohtu hinnangul välistatud ka

§ 131lg 1 alusel.

Arestimisaktist nähtuvalt on kohtutäitur arestinud võlgniku pensioni.

§ 131

lg 1 p 10 kohaselt ei saa pöörata sissenõuet riiklikule pensionile seaduses sätestatud ulatuses. Pensioni 2 arestimise lubatav määr on reguleeritud RPKS § 47 lg-s 3, mille kohaselt võib sissenõude pöörata kuni 50 protsendile riiklikust pensionist, kuid pensionärile tuleb säilitada seejuures vähemalt 50 protsenti rahvapensioni määrast. Praegusel juhul on arestitud 20% võlgniku pensionist. Samuti jääb võlgnikule kätte rohkem kui 50% rahvapensioni määrast (rahvapensioni määr on sotsiaalkindlustusameti kodulehel avaldatud andmetel 189,31 eurot https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/pension/pension-liigid-jasoodustused#Rahvapension). Kohus märgib, et kuna asjas esitatud võlgniku pangakonto väljavõttest (tl 34) nähtuvalt on võlgniku sissetulekust kinnipidamisi tehtud alles pärast 9. jaanuari 2018, mil

§ 132

lg 12 jõustus, ei muuda sissetuleku arestimist õigusvastaseks asjaolu, et arestimisakt oli koostatud enne sätte jõustumist. 6. Võlgnik leiab, et

§ 132lg 12 on vastuolus põhiseaduse § 10 ja § 28 lg-ga 2.

Kohus leiab, et regulatsioon, mis võimaldab arestida isiku sissetuleku sisuliselt kuni toimetulekupiirini võib riivata võlgniku nimetatud põhiõigusi. Selle riive eesmärgiks on üldjuhul täitemenetluses sissenõudja omandipõhiõiguse kaitse. Praegusel juhul, kus sissenõudjaks on riik, saab riive eesmärgiks pidada riigieelarve tulude tagamist ning arvestades võla olemust (arestimisaktist nähtuvalt politsei rahatrahvi otsus) ka riigi karistusõiguse süsteemi efektiivsuse tagamist. Nii võlgnik kui ka kohtutäitur on leidnud, et

§ 132

lg-t 12 tuleb tõlgendada selliselt, et see jätab arestimisel kohtutäiturile kaalutlusruumi arestitava sissetuleku osa kindlaksmääramisel. Kohus nõustub selle tõlgendusega. Kohtu hinnangul viitab kohtutäituri kaalutlusruumile sätte sõnastuses kasutatud sõna „kuni“, millest võib järeldada, et sissetuleku arestimine saab olla vahemikus 0-20% sissetulekust. Samuti tuleb võimaluse korral eelistada normi põhiseaduskonformset tõlgendust. Kohus leiab, et sellise tõlgenduse puhul ei ole säte vastuolus põhiseadusega, kuna kohtutäitur saab sissenõudja ja võlgniku huve kaaludes jõuda iga konkreetse asja puhul tulemuseni, kus võlgniku õigused ei ole ebaproportsionaalselt kahjustatud. Tõlgendus, mille kohaselt kohtutäituril ei oleks arestimisel kaalumisruumi, vaid arestida tuleks igal juhul täpselt 20% võlgniku sissetulekust, oleks aga kohtu hinnangul ilmselt põhiseadusega vastuolus, kuivõrd isikule toimetulekupiirile vastava sissetuleku jätmine ei taga alati isiku inimväärset äraelamist. Nimelt sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 131 lg 2 kohaselt ei hõlma toimetulekupiir vajalikke kulusid eluasemele. Kohtu hinnangul ei ole kindel ka see, et praegu kehtestatud toimetulekupiir vastaks SHS § 131 lg-s 3 sätestatud nõuetele, st et toimetulekupiiri kehtestamisel oleks lähtutud minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks. 2018. aasta riigieelarve seaduse, mille § 2 lg 7 p-ga 3 on toimetulekupiir kehtestatud, eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et seadusandja oleks nimetatud minimaalsed kulud välja selgitanud. Isegi kui see nii oleks, saab toimetulekupiir arvestada üksnes keskmise inimese kuludega ning isiku tervise- või muust seisundist või muudest asjaoludest, nagu lapse ülalpidamine, tingitud lisakulusid toimetulekupiir ei arvesta. 7. Nagu kohus eelnevalt leidis, tuleneb

§ 132

lg-st 12 kohtutäiturile kaalutlusõigus, millises ulatuses võlgniku sissetulek arestida. Kohtutäitur peab seejuures kohtu hinnangul kaaluma võlgniku ja võlausaldaja huve ning arvestama mh sellega, et sissetuleku arestimisel oleks võlgnikule tagatud minimaalsete vajaduste rahuldamine. Kaalumine ei tohi olla üksnes abstraktne, vaid peab lähtuma konkreetsete täitemenetluse osaliste huvidest, sh tuleb arvestada võlgniku sissetuleku suurust ja tema vajadusi. 8. Kohtutäitur on praeguses asjas arestinud võlgniku pensioni

§ 132lg-s 12 sätestatud maksimaalselt võimalikus ulatuses.

Kohus leiab, et praegusel juhul ei nähtu kohtutäituri otsustest ja menetluses esitatud põhjendustest, et kohtutäitur oleks kaalunud sissetuleku arestimise ulatuse määramisel kõiki asjas tähtsaid asjaolusid. Samuti on kohtutäitur lähtunud otsuse tegemisel asjaoludest, mis kohtumenetluses tuvastamist ei leidnud. Kohtu hinnangul ei 3 saa pidada, arvestades kohtule esitatud asjaolusid, võlgniku pensioni arestimist 20% ulatuses põhjendatuks. Seetõttu tuleb kaebus rahuldada ja kohus tühistab nii kohtutäituri

1. jaanuari
2. a otsuse täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX kui ka
3. jaanuari
4. a sissetuleku arestimise akti samas täiteasjas, millega arestiti 20% võlgniku pensionist.
5. Arestimisaktist ei nähtu, millistel kaalutlustel on kohtutäitur arestinud just 20% võlgniku pensionist. Kohtutäituri
6. jaanuari
7. a otsuses on kohtutäitur põhjendanud pensionist 20% arestimist üksnes sellega, et täitemenetlus on kestnud juba üle kolme aasta, mille jooksul ei ole võlga tasutud. Samuti on kohtutäitur viidanud sissenõudja nõude aegumisele
8. augustil
9. Seega ei nähtu kohtutäituri otsusest võlgnike huvide kaalumist, vaid kohtutäitur on lähtunud üksnes sissenõudja huvidest. Kohtumenetluses on kohtutäitur oma seisukohas täiendavalt välja toonud, et võlgniku minimaalsed vajadused on tagatud, kuna talle jääb kätte summa, mis ületab 1,5 kordselt toimetulekupiiri, ning lisakas on võlgnikul varjatud sissetulekud.
10. Kohus leiab, et kohtutäituri väide selle kohta, et võlgnikul on täiendavad sissetulekud, ei ole tõendamist leidnud. Võlgnikul täiendavate sissetulekute olemasolu ei nähtu ei võlgniku enda pangakonto väljavõttest, võlgniku poolt oma lapse nimel avatud pangakontode väljavõttest ega esitatud tsiviilasja nr 2-15-16111 kohtuistungi protokollidest. Võlgniku lapse kontode väljavõtetest nähtub, et võlgniku sissetulek piirdub pensioni ja sotsiaaltoetusega. Lisaks on sinna laekunud võlgniku õe ja tema abikaasa sissetulekud, mida ei saa lugeda võlgniku sissetulekuks, ja mis koosnevad samuti pensionist ja sotsiaaltoetustest. Peale oma kontode vahel toimunud ülekannete nähtub kontoväljavõttest veel üksikud füüsiliste isikute tehtud ülekanded, mida ei saa pidada võlgniku regulaarseks sissetulekuks. Tõenäoliselt on tegu olnud laenudega, kuna enamasti on samad summad tagasi kantud. Ka üksikud sularaha sissemaksed ei võimalda teha järeldust, et võlgnikul oleks mingeid varjatud regulaarseid sissetulekuid, arvestades sissemaksete vähest arvu ja summasid. Seega on kohtutäitur võlgniku peansioni arestimisel põhjendamatult leidnud, et võlgnikul on täiendavaid varjatud sissetulekuid. Tuvastatud asjaoludel on võlgniku sissetulekuks üksnes pension ja sotsiaaltoetus, mis ka kogusummas on oluliselt vähem

§ 132lg-s 1 sätestatud arestimisvabast miinimumist.

1. Kohtu hinnangul on kohtutäitur jätnud arestimise kohaldamisel ekslikult arvestamata võlgniku terviseseisundi ja sellest tingitud lisakuludega. Asjas esitatud ambulatoorsete epikriisidega on tõendatud võlgniku väited, et võlgniku vasak käsi on amputeeritud, võlgnikul on krooniline B ja C hepatiit, esimese tüübi diabeet ning tal on diagnoositud ka depressioon, paanikahäired ja ärevushäired. Kohtu hinnangul on ilmselge, et sellest tingitult on võlgnikul võrreldes keskmise inimesega täiendavad kulud. See nähtub ka võlgniku esitatud ravimite ostutšekist. Kohus leiab, et kohtutäitur oleks pidanud arestimise ulatuse kindlaksmääramisel tegema eeltoodust lähtuvalt kindlaks, millised on võlgniku ülalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid. Piisavaks ei saa seega lugeda kohtutäituri viidet sellele, et võlgniku sissetulek ületab toimetulekupiiri (vt selles osas ka määruse p 6).
2. Kohus leiab, et kohtutäitur oleks pidanud sissetuleku arestimisel arvestama ka võlgnikul alaealise lapse olemasolu. Võlgnikul on seadusest tulenev kohustus alaealist last ülal pidada. Võlgniku ja tema kasutatud lapse pangakontode väljavõtetest nähtuvalt on võlgnik varem lapse ülalpidamiseks elatist maksnud. Ainuüksi asjaolu, et võlgnik seda viimastel kuudel ei ole teinud, ei anna kohtu hinnangul alust lapse olemasolu kõrvale jätta. Võlgniku väitel ei ole ta elatisemakseid teinud tõusnud ravikulude tõttu. Arvestades eespool tuvastatud võlgniku tervislikku seisundit, võib see põhjendus tõenäoliselt õige olla. Sissetuleku arestimisega kahaneb veelgi võlgniku võimalus enda last ülal pidada.
3. Kaebuse rahuldamise tõttu jätab kohus menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg-te 1 ja 10 alusel kohtutäituri kanda. Kohus määrab menetluskulud TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel kindlaks pärast määruse jõustumist. 4 /allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin kohtunik 5