Obsah (5)

§ 45§ 50§ 16§ 223§ 14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 12. juuli 2018, Võru Väärteoasja number 4-18-1531 Kohtukoosseis Kohtunik Erkki Hirsnik Väärteoasi Mai

) § 223 lg 1 järgi väärteomenetlust.

1. PPA
2. juuli 2017 määrusega lõpetati väärteomenetlus väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel. Kohtuväline menetleja leidis, et avariis olid süüdi nii M. Kulla kui ka K. K. . M. Kulla sõitis väliskurvi mitte oma sõidurajal (st parempoolsel sõidurajal), vaid kitsa tee keskel ja rikkus seeläbi

§ 45lg-s 7 kehtestatud nõuet sõita võimalikult sõidutee parema ääre lähedal.

K. K. aga sõitis liiga kiiresti ning eksis seetõttu

§ 50lg 3 p 1 vastu.

Et avariis ei saanud keegi viga ja asi piirdus üksnes varalise kahjuga ning et mõlemad osapooled tunnistavad oma osalist süüd ja on nõus asja lõpetamisega otstarbekuse kaalutlustel, lõpetaski PPA menetluse.

1. Menetluse lõpetamise määruse peale esitas K. K.
2. augustil 2017 kaebuse. Kaebaja leidis, et tema suhtes tuleb väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, sest ta ei pannud toime väärtegu. PPA on menetluse lõpetamise määruses leidnud valesti, et tema (st K. K. ) sõitis liiga kiiresti. Ta sõitis u 40–50 km/h ning sellel teel on see kiirus lubatud. Lisaks pole PPA öelnud, kui kiiresti ta oleks tohtinud liikuda. Tema ei pidanud ette aimama, et M. Kulla hakkab kurvi „lõikama“. Ta tegutses hädakaitse seisundis, sest pidurdades vältis ta laupkokkupõrget. Tal puudub süü karistusseadustiku (KarS) § 38 mõttes.
3. PPA
4. augusti 2017 määrusega K. K. kaebus rahuldati. Põhistusi ei esitatud.
6. septembri 2017 määrusega kohustas PPA Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti tegema avarii kohta liiklustehnilise ekspertiisi.
7. Ekspertiis valmis
8. novembril
11. detsembri 2017 määrusega lõpetas PPA VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse K. K. suhtes, sest viimane sõitis enne kokkupõrget tee paremas ääres ega kujutanud endast ohtu M. Kulla juhitud sõidukile.
13. veebruaril 2018 koostas PPA M. Kulla suhtes väärteoprotokolli. Selle kohaselt rikkus M. Kulla

§ 16

lg 1 ja § 45 lg 7, sest sõitis oma BMW X3-ga piiratud nähtavusega asulavälisel teel vasakkurvis sõidutee vasakpoolse ääre lähedal ehk vastassuunavööndis. Seetõttu pidi vastu tulnud BMW 316i järsult pidurdama. Toimus kokkupõrge, mille tõttu said kahju BMW 316i omanik K. K. ja BMW X3 omanik Swedbank Liising AS. M. Kulla pani niisiis toime

§ 223lg 1 järgse väärteo.

1. PPA
2. märtsi 2018 otsusega karistati M. Kullat

§ 223lg 1 järgi 16 trahviühikuse ehk 64 eurose rahatrahviga.

Lisaks pandi M. Kullale kohustus tasuda 457 eurot ekspertiisi tegemise eest.

2. märtsil 2018 esitas M. Kulla väärteootsuse peale kaebuse, milles märgib järgmist. Ekspertiisiakti kohaselt ei oleks kumbki osaline suutnud liiklusõnnetust vältida. Ekspertiisi 2 tegemine oli ebavajalik, sest kaebaja ei ole kunagi oma süüd eitanud. Seetõttu on väär, et ekspertiisi tegemise kulud nõutakse temalt sisse. Kui ta ka midagi tasuma peab, ei pea ta seda tegema täies mahus, sest õnnetuses on süüdi ka K. K. . M. Kulla esitas neli taotlust: 1) lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel, 2) jätta menetluskulud riigi kanda, 3) alternatiivselt arvestada menetluskulu kandmise adressaadi määramisel seda, et tegemist oli segasüüga ja 4) alternatiivselt võimaldada tal tasuda menetluskulu ositi.
3. PPA leiab kaebusele esitatud vastuses, et väärteootsus tuleb jätta muutmata, aga M. Kullal võib võimaldada menetluskulude ositi tasumist. Täpsemalt leiab kohtuväline menetleja järgmist. Et olid tekkinud vaidlused, pidas menetleja põhjendatuks ekspertiisi tegemist. Ainus õnnetuse põhjustaja oli M. Kulla, kes sõitis vastassuunavööndis. K. K. sõitis 51 km/h ehk märksa aeglasemalt kui lubatud 90 km/h. Ehkki tee oli väga kitsas, oleks sõidukid mõneti teepeenrale sõites teineteisest siiski mööduda saanud. Selle tegi aga võimatuks see, et M. Kulla oli K. K. sõidureal. Seda ei õigusta ka M. Kulla väited, et seal kurvis sõidavad kõik nii, sest parempoolses reas sõites peaks liikuma lahtiste kivikeste peal. Kohtu seisukoht: sissejuhatus
4. Kohus toob kõigepealt välja faktilised asjaolud, annab neile seejärel õigusliku hinnangu, selgitab seejärel, miks on vaja menetlus otstarbekuse kaalutlusel lõpetada ja võtab viimaks seisukoha menetluskulude kohta. Faktilised asjaolud
5. M. Kulla sõitis
6. juulil 2018 BMW X3-ga Võrumaal Haanja vallas Haanja-Kosemäe tee
7. kilomeetril Hallimäe suunas. Talle sõitis samal teel vastu BMW 316i-d juhtinud K. K. . Tee laius oli 3,6 meetrit. BMW X3 laius oli 1,9 meetrit ja BMW 316i laius 1,7 meetrit. M. Kulla sõitis tema ees olevasse väliskurvi n-ö lõigates: tema auto paiknes tugevasti vastassuunavööndis, tee vasakpoolse ääre lähedal. K. K. sõitis samasse kurvi (tema jaoks sisekurvi) tee parempoolse ääre lähedal. Kui M. Kulla ja K. K. teineteise autosid märkasid, oli nende vahemaa 57,2 meetrit ja M. Kulla sõitis siis 42 km/h, K. K. aga 51 km/h. Mõlemad juhid pidurdasid järsult, aga kokkupõrget vältida nad ei suutnud: kummalgi sõidukil sai viga vasakpoolne esiosa. Avarii hetkel oli BMW X3 kiirus ca 15 km/h ja BMW 316i kiirus u 25 km/h. Autodel tekkinud vigastuste tõttu kandsid kahju BMW 316i omanik K. K. ja BMW X3 omanik Swedbank Liising AS.
8. Faktiliste asjaolude osas vaidlus puudub. Need saab tuvastada sündmuskoha vaatlusprotokolli ja selle lisade, K. K. ülekuulamisprotokolli, M. Kulla ülekuulamisprotokolli, Maanteeameti andmebaasi väljatrüki ja liiklustehnilise ekspertiisi akti põhjal. Õiguslik hinnang
9. M. Kullale on pandud süüks

§ 223

lg 1 rikkumine ehk mootorsõidukijuhina teisele isikule varalise kahju tekitamine liiklusnõuete rikkumise tõttu. 16. Kohus kontrollib kõigepealt

§ 223lg 1 objektiivset koosseisu.

1. On ilmne, et M. Kulla oli mootorsõiduki juht: ta toimetas pedaalide ja rooli abil autot edasi.
2. Samuti on selge, et M. Kulla tekitas teisele isikule varalise kahju. Oma autoga vastu K. K. juhitud autot sõites purustas ta nii oma juhitud kui ka K. K. kasutatud auto vasakpoolse esiosa 3 ehk tekitas kahju kummagi auto omanikule, kelleks on vastavalt Swedbank Liising AS ja K. K. .
3. Liiklusnõuded, mille rikkumist M. Kullale ette heideti, on

§ 16lg 1 ja § 45 lg 7.

Kohus analüüsib viidatud norme ükshaaval. 20.

§ 16

lg 1 sätestab, et liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda. See norm ei kujuta endast – sarnaselt

§ 14

lg-ga 2 – midagi muud kui nn üldise hoolsuskohustuse ümber kirjutamist seadusesse: igasugune ettevaatmatusdelikt eeldab seda, et rikutaks mingit käibes vajalikku hoolt ehk nn hoolsuskohustust (vt nt Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2010, X/15 jj.). Kohus leiab, et nii, nagu

§ 14

lg 2 võib üksi ettevaatamatusetteheite tegemiseks piisav olla (RKKKo 3-1-1-12-16, p 11), võib seda olla ka

§ 16lg 1.

Siiski muutub see norm kohtu hinnangul sekundaarseks, kui on võimalik viidata liiklusseaduse mõnele spetsiifilisemale sättele. 21.

§ 45

lg 7 kohaselt tuleb asulavälisel teel sõita sõiduolusid arvestades võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, ohustamata teisi liiklejaid, kui liikluskorraldusvahend ei näita teisiti. Sõna „võimalikult“ viitab sellele, et juht ei pea tingimata alati sõitma tee absoluutselt kõige paremas ääres: sõltuvalt teeoludest ja liiklussituatsioonist võib olla põhjendatud ka liiklemine paremast äärest mõnevõrra eemal. Seda aga ei tohi teha niisuguses olukorras, nagu praegu. Tegemist oli väga piiratud nähtavusega äärmiselt kitsa teega. Niisuguses situatsioonis tuleb sõita selgelt tee paremas ääres. Selle nõude täitmata jätmist ei saa vabandada väidetega, et kõik sõidavad tee keskel ja et tee keskel on vähem lahtisi kive. Esiteks ei ole piisava hoolsuskohustuse (vt käesoleva otsuse eelmist punkti) mastaabiks mitte keskmine, vaid hoolikas liikleja. Teiseks ei saa jätta tähelepanuta seda, et kui „kõik“ sõidaksid korrektselt paremas teeääres, oleks just paremast teeäärest lahtised kivid liikluse tõttu ära kadunud. See tähendab seda, et M. Kulla rikkus

§ 45lg 7.

22. Enamate liikluseeskirjade rikkumist M. Kullale senises menetluses ette heidetud ei ole. See ei tähenda seda, et seda ei saa teha kohus. Nimelt on kohus seotud üksnes väärteoprotokollis esitatud teokirjelduse, mitte aga sellele teole antud õigusliku hinnanguga (RKKKo 3-1-1-5-15, p 9). Et kohus saab vajadusel kohaldada teistsugust karistusnormi kui kohaldas kohtuväline menetleja, saab ta seda enam leida, et kohtuvälise menetleja poolt on valitud õige karistusseadus, aga seda seadust on sisustatud puudulikult või suisa valesti. See tähendab seda, et

§ 223

järgse rikkumise sisustamisel on kohtu käed vabad: ta saab ise otsustada, millist liiklusseaduse normi menetlusalune isik rikkunud on. 23. Küsida tuleb seda, kas M. Kulla rikkus lisaks

§ 45

lg-le 7 ka

§ 50lg 3 p-s 1 sätestatud kohase kiirusega sõitmise kohustust.

24.

§ 50

lg 3 p 1 kohaselt peab juhi kiirus olema selline, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida ta pidi ette aimama. Sõites kitsal kahesuunalisel teel n-ö pimedasse kurvi, saab olla kohane kiirus üksnes selline, mille puhul on juhil võimalik peatuda enne talle nähtava lõigu keskossa jõudmist. Seda seetõttu, et kiiremini liikudes on talle sõiduki vastutuleku korral mingisuguse kahju tekkimine kui mitte päris vältimatu, siis väga tõenäoline (järgnegu siis kokkupõrge, teelt väljasõit vms). Nimelt kehtib äsja viidatud kiiruse hoidmise kohustus loomulikult kõigile liiklejatele: nii ühelt kui ka teiselt poolt kurvi sisenejatele. Kui nad mõlemad sõidavad piisavalt aeglaselt, saavad nad teineteist märgates pidurdada ja jääda enne teineteiseni jõudmist seisma. Nõustuda ei saa sellega, mis paistab olevat politsei seisukoht: kuivõrd teepeenralt on võimalik n-ö lisa võtta, 4 võivad vastutulijad oma sõidurajal püsides ilma suuremate probleemideta teineteisest mööduda. Väga kitsal teel on ohutu vaid selline kiirus, mis võimaldab vastutulijatel enne teineteiseni jõudmist seisma jääda. Sellisel juhul on neil võimalik kas otsesõnu, pilkude abil või sõidukitega manööverdades teineteisega suhelda ja otsustada, mida edasi teha. Nii on tõesti võimalik, et mõlemad juhid sõidavad mõnevõrra teepeenrale ja seejärel väga aeglaselt teineteisest mööda. Mõeldav on aga ka nt see, et üks juhtidest pöörab ümber ja sõidab tagasi sellise kohani, kust teine saab temast paremini mööduda (nt mõni ristmik). Mõnikord võib see olla vältimatu: nt kui ei olla võimalik teepeenral sõita (nt selle läbivettivuse, puuokste vms tõttu). 25. Praegu leidis kokkupõrge aset 3,6 meetri laiusel ehk ülikitsal teel. See tähendab seda, et M. Kulla pidi igal juhul sõitma sellise kiirusega, mis võimaldanuks tal jätta auto seisma hiljemalt vahetult enne seda punkti, mis asus temale nähtava teelõigu keskel. Et juhid said teineteist märgata 57,2 meetri kauguselt (tl 56), tulebki lugeda M. Kulla nähtavusulatuseks 57,2 meetrit. See tähendab seda, et ta pidi sõitma kiirusega, mis võimaldanuks tal jätta auto seisma 28,6 meetriga. M. Kulla kiirus oligi napilt suurem: sõites 42 km/h, sai ta jätta auto seisma 29,5 või 30 meetriga (tl 57). Seega rikkus ta ka

§ 50lg 3 p 1, ehkki n-ö väga napilt.

26. Et M. Kulla rikkus

§ 45

lg 7 ja

§ 50

lg 3 p 1, rikkus ta möödapääsmatult ka

§ 14lg 2 ja § 16 lg 1 (vt käesoleva otsuse p 20).

27. Viimaks tuleb

§ 223lg 1 objektiivse koosseisu kontrollimisel otsustada, kas M.

Kullale on tema tekitatud kahju ka normatiivselt omistatav (vt normatiivse omistamise instituudi kohta: Sootak. Karistusõigus. Üldosa. VI ptk, alap 4.6.5). Praegu võib kahju normatiivse omistamise M. Kullale väärata K. K. käitumine. Et K. K. sõitis liiga kiiresti – vt käesoleva otsuse p 32 –, tuleb küsida, kas tema puhul saab rääkida vabatahtlikust eneseohustamisest, mis välistab mõningatel juhtudel tagajärje põhjustaja vastutuse tagajärje põhjustamise eest (vt nt RKKKm 3-1-1-87-15, p-d 14–15 ja RKKKo 3-1-1-102-16, p-d 10–12). Vabatahtlikku eneseohustamist praegu siiski ei olnud. K. K. politseile esitatud kaebuse põhjal (tl 41) saab üheselt öelda, et K. K. uskus end täiesti korrektselt liiklevat ehk ta ei ohustanud teadlikult ühtki oma õigushüve. 28. Eelöeldu tähendab, et M. Kulla realiseeris

§ 223lg 1 objektiivse koosseisu. 29. Kahju tekitamise tahtlust M. Kullal ei olnud. Ta oli aga selle osas hooletu Kar

S § 18 lg 3 mõttes: M. Kulla oleks pidanud mõistma, et vastassuunavööndis ohutust mõnevõrra kiiremini sõites võib tuua kaasa kokkupõrke mõnele talle vastu sõitva sõidukiga ja sellest tulenevalt võib tekkida kahju. Seega realiseeris menetlusalune isik ka

§ 223lg 1 subjektiivse koosseisu.

1. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ilmne. Menetluse lõpptulem
2. Et M. Kulla pani tulenevalt ülal öeldust toime väärteo, on teda põhimõtteliselt võimalik karistada – nagu kohtuväline menetleja teinud ongi. Siiski tuleb praegusel juhul kõne alla ka menetluse otstarbekuse ehk oportuniteedi kaalutlusel lõpetamine VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Korra on seda juba tehtud: vt tl
3. Sealjuures esitas PPA sellise sammuga seoses igati loogilised seisukohad: keegi viga ei saanud ja kahju tekkimises olid süüdi mõlemad juhid. M. Kulla puhul oleks saanud tuua välja ka selle, et ta ei ole varem süütegusid toime pannud (tl 64). Menetluse lõpetamise määruse tühistas kohtuväline menetleja K. K. kaebuse põhjal (tl 43). Pärast liiklusekspertiisi tegemist asus PPA seisukohale, et K. K. on käitunud õigesti ja lõpetas tema suhtes menetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel (tl 60). Kohtu arusaamise järgi ei pidanud PPA M. Kulla suhtes menetluse teistkordset lõpetamist VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel võimalikuks 5 just seetõttu, et ta (st PPA) asus seisukohale, et valesti käitus M. Kulla üksi. Niisugusest kaalutlusest lähtumine on oportuniteedi üle otsustades igati legitiimne: kui mingi kahju tekkimises on süüdi mitu isikut, väheneb neist igaühe süü. Seetõttu peab kohus praegu paratamatult otsustama, kas K. K. oli kahju tekkimises süüdi või mitte – seda seetõttu, et vastusest sellele küsimusele sõltub suuresti see, kas M. Kulla suhtes saab menetluse VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel lõpetada.
4. K. K. käitumise õigsust on käesoleva otsuse p-des 24–25 öeldut silmas pidades hõlbus hinnata. Et K. K. sõitis kurvi 51 km/h ja tal oli vaja seisma jäämiseks läbida umbes 40 meetrit (tl 57), rikkus ta

§ 50

lg 3 p 1 (ja seetõttu ka

§ 14lg 2 ja § 16 lg 1).

Selle rikkumise tõttu tekitas ta kahju K. K. ja Swedbank Liising AS-le.

1. Eelöeldust lähtuvalt esinevad M. Kulla suhtes menetluse VTMS § 30 lg 1 p 1 järgi lõpetamise alused ja kohus seda VTMS § 132 p 3 alusel teebki. PPA karistusotsus on vaja tühistada. Menetluskulud
2. M. Kulla on osaliselt vaidlustanud ka menetluskuludega seonduvat. Menetluskuluks on liiklusekspertiisi kulu, s.o 457 eurot. Nõustuda ei saa kaebajaga selles, et politsei ei oleks tohtinud ekspertiisi teha. Ekspertiisi tegemise vajalikkuse otsustab menetleja tõendamisvajadusest lähtudes: vt VTMS § 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 105 lg
3. Ka käesolev otsus kinnitab, et ekspertiisi tegemine oli õige samm: paljuski just ekspertiisi põhjal saab öelda, milline oli vahemaa, mil juhid teineteist märkasid, milline oli nende kiirus sel hetkel ja kui pikk oli pidurdusmaa.
4. Otstarbekuse kaalutlusel menetluse lõpetamise korral hüvitab vastavalt VTMS § 30 lg 13

-le 1 menetluskulud menetlusalune isik. Seda normi tuleb siiski mõista koostoimes VTMS § 38 lg-ga 1 ja KrMS § 180 lg-ga

1. KrMS § 180 lg 2 sätestab, et kui ühes kriminaalasjas mõistetakse süüdi mitu isikut, siis otsustab kulude jaotuse kohus, arvestades iga süüdimõistetu vastutuse ulatust ja varalist seisundit. KrMS § 38 lg 1 järgi peab sama põhimõte kehtima ka väärteomenetluses. Et aga väärteomenetluses jäetakse menetluskulud menetlusaluse isiku kanda mitte üksnes tema süüditunnistamise, aga ka menetluse otstarbekuse kaalutlustel lõpetamise korral, tuleb ka oportuniteedi kohaldamisel jälgida seda, kas väärteo pani toime üks või enam isikut. Eelnevast tulenevalt tekitas praegu K. K. ja Swedbank Liising AS-le kahju mitte üksnes M. Kulla, aga ka K. K. . Seetõttu tuleks ekspertiisikulu jagada nende mõlema puhul pooleks. Et aga K. K. ei ole praeguse menetluse osaline, tuleb tema osa jätta riigi kanda. M. Kullalt saab aga välja mõista üksnes poole ekspertiisitasust ehk 228,50 eurot.
2. M. Kulla on esitanud alternatiivselt ka soovi, et menetluskulude tasumine ajatataks. Tulenevalt VTMS § 38 lg-st 1, § 30 lg-st 14 ja KrMS § 180 lg 3

-st 4 on menetluskulude ositi maksmine põhimõtteliselt võimalik. Samas ei ole M. Kulla kuidagi põhjendanud, miks peaks tal võimaldama maksta menetluskulusid tavapärasest pikema aja jooksul. Samuti ei ole menetlusalune isik selgitanud, kui pikka aega oleks tal tarvis. Viimaks tuleb arvestada ka seda, et kohus vähendab M. Kulla menetluskulude maksmise kohustust esialgsega võrreldes poole võrra. Neid asjaolusid silmas pidades jätab kohus menetluskulude tasumise ajatamata. Seega on M. Kullal tarvis need kulud tasuda käesoleva otsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul ehk 30 päeva jooksul alates 12. juulist 2018 (VTMS § 207 ja § 204 lg 3). /alla kirjutatud digitaalselt/ 6