← Eesti

1-17-8502/40

Obsah (8)§ 185§ 238§ 180§ 233§ 63§ 289§ 60§ 337

1-17-8502 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. juuni 2018. a Tallinn Kriminaalasja number 1-17-8502 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov, l

§ 185

lg 2 alusel välja mõista Urmas Miško-Ordõnski’lt Eesti Vabariigi kasuks 347,64 (kolmsada nelikümmend seitse eurot ja kuuskümmend neli senti) määratud kaitsjale makstud menetluskulude katteks. Menetluskulu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355; LUMINOR PANK EE401700017002872300 või EE

  1. Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  2. Harju Maakohtu
  3. veebruari
  4. a otsusega tunnistati Urmas Miško-Ordõnski süüdi KarS § 118 lg 1 p 1, 2 järgi ning karistuseks mõisteti 8 aastat vangistust; KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi 1 aasta ja 6 kuud vangistust ja KarS § 274 lg 1 järgi 3 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel, üksikkaristustest raskema suurendamise teel mõisteti liitkaristuseks 9 (üheksa) aastat vangistust.

§ 238

lg 2 alusel, tulenevalt lühimenetlusest, vähendati mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku (3 aasta vangistuse) võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 6 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetavat karistust Harju Maakohtu 30.11.

  1. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (7 kuud ja 27 päeva vangistust) võrra ning liitkaristuseks mõisteti 6 (kuus) aastat 7 (seitse) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistus karistusaja hulka (kantud on 12.-13.02.16 ja 29.01.2017 , s.o. 3 päeva) ning määrati, et seisuga
  2. mai 2017 jääb karistusest kanda 6 aastat 7 kuud ja 24 päeva vangistust. Tõkend vahistamine jäeti muutmata kohtuotsuse jõustumiseni. Mõisteti Urmas Miško-Ordõnskilt välja VÕS § 134 lg 2 ja lg 5, § 1043, § 1045 lg 1 p 2, 1050 alusel hüvitis õigusvastaselt tekitatud kahju katteks, s.o. moraalse kahju nõue 20 000 eurot XX kasuks (kanda XX eestkostja MM arvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXX SEB Pangas). Mõisteti Urmas Miško-Ordõnskilt välja

§ 180

lg 1 alusel menetluskulud riigieelarve tuludesse kogusummas 3 225 (kolm tuhat kakssada kakskümmend viis) eurot, sh isiku kohtuarstliku ekspertiisi tegemise kulu 84 eurot, DNA ekspertiisi tegemise kulust 1881 eurot, määratud kaitsjale makstud tasust 660 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevast sundrahast 600 eurot.

§ 180

lg 3 alusel määrati, et menetluskulusid on võimalik tasuda vabatahtlikult osade kaupa 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. 2. Urmas Miško-Ordõnskit on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et ta 12.02.2016 kella 20.29 ajal, viibides Ida-Tallinna Keskhaigla EMO-s aadressil Ravi 18, Tallinn, lõi jalaga tööülesandeid täitvat patrullpolitseinikku PP parema reie piirkonda, tekitades füüsilist valu, samuti tõmbas PP-lt peast ära prillid, mille tagajärjel murdus prilli sang ning deformeerus raam. PP töötas PPA Patrullpolitseiametnikuna ning tema tööülesandeks oli konkreetsel juhul Korrakaitseseaduse § 42 lg 1 alusel, seoses haiglast saadud väljakutsega, joobeseisundis Urmas Miško-Ordõnski toimetamine haigla territooriumilt kainenema. Seega pani süüdistatav vägivalda tarvitades toime vägivalla tarvitamise võimuesindaja suhtes, kuna see oli seotud kannatanu ametikohustuse täitmisega. Seega Urmas Miško-Ordõnski, kasutas vägivalda võimuesindaja vastu seoses tema ametikohsutuste täitmisega, s.o. pani toime KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2

(12)Samuti tema, 29.01.2017.a. kella 01:00 paiku, Tallinnas, XXX korteris, haaras endaga ühises kooselus elaval abikaasal OO-l tugevasti ja valu tekitavalt kätest kinni, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu. Samuti tema, 12.04.2017.a. kella 12:00 paiku, Tallinnas, XXX korteris, lõi endaga ühises kooselus elaval endisel abikaasale OO-le korduvalt lahtise käega näkku, seejärel mõne aja pärast lõi uuesti samal päeval korduvalt kätega kannatanule vastu nägu ja küünarnukiga vastu nina, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu ning tervisekahjustusi – ninaluude murru ja ninaseina nihestuse, mis vajas operatsiooni. Oma tahtliku tegevusega pani Urmas Miško-Ordõnski toime KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so valu ja tervisekahjustusi põhjustanud kehalise väärkohtlemise kui see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes ja korduvalt. Samuti ründas ta XX tervisekahjustuste tekitamise eesmärgil ajavahemikus 13.04.2017.a. kella 10:30 kuni 16.04.2017.a. kella 00:06-ni. Viibides XX elukohas, YYY Tallinnas, lõi ta korduvalt XX-le rusikaga näkku nii tugevasti, et kannatanu kukkus ning seejärel lõi veel maaslamavale kannatanule rusikate ja jalgadega pea ja keha piirkonda. Pea-kaelapiirkonda peksmise tõttu tekkis XX-l peatrauma (sellega kaasnes mõlemapoolne traumaatiline ämblikvõrkkestaalune verevalum, hargnev kuklaluu murd, vasaku ülalõualuu-urke külgmise seina ja ninaluu murd), mis oli eluohtlik ning tüsistuste tõttu põhjustas see pikaajalise üle 4 kuu kestva tervisehäire. Samuti kaasnes peatraumaga sümptomaatiline leid – mäluhäired, luulud, sõnalistest ja ettenäidatud korraldustest arusaamise häire, desorienteeritus ajas, kohas ja oma isiksuses, ataksia ehk liigutuste koordinatsioonipuue, mistõttu vajab kannatanu traumajärgselt igapäevases elus kõrvalabi. Lisaks esines kannatanu peal, näol, kehatüvel ja jäsemetel tervisekahjustusi, s h roiete murdusid, mis ei ole eluohtlikud ning paranevad 10 päeva kuni nelja kuu jooksul. Oma tahtliku tegevusega pani Urmas Miško-Ordõnski toime teisele inimesele raske tervisekahjustuse tekitamise, millega põhjustas ohu elule ja tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud, s.o pani toime KarS § 118 lg 1 p-de 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. ESITATUD APELLATSIOON 3. Kaitsja vaidlustab Urmas Miško-Ordõnski süüditunnistamise KarS § 118 lg 1 p 1,2 järgi. Esitatud apellatsioonis asub süüdistatava kaitsja seisukohale, et kohtuotsuse tegemisel on rikutud olulises ulatuses kriminaalmenetlusõigust, mistõttu on tehtud ebaõige kohtuotsus. Kohtuotsus tuleb tühistada süüdistuse osas KarS § 118 lg 1 p 1, 2 järgi ning Urmas Miško-Ordõnski selle süüdistuse järgi õigeks mõista. 3.1. Kaitsja leiab, et maakohus pole piisavalt konkretiseerinud KarS § 118 lg 1 p 1, 2 järgi teo toimepanemise aega. Süüdistuse järgi on tegu toime pandud ajavahemikul 13.04.2017. a kella 10:30 kuni 16.04.2017. a kella 00:06-ni. Kohtumeditsiinilise ekspertiisi eksperdi arvamuse (II kd.tl. 127137) kohaselt tekitati kehavigastused mitte vähem kui 3-5 ööpäeva enne isiku läbivaatust haiglas 17.04.2017. a. Seega tekitati eksperdi arvates kehavigastused 12-14.04.2017. a. Kui kohus võttis arvesse tunnistaja KK ütlused, kui tõesed, siis tulnuks kohtul 12. aprill 2017. a välistada, sest sel päeval nägi tunnistaja väidetavalt kannatanut ning kannatanul vigastusi ei olnud. Seega saanuks vigastuste tekitamise päevaks olla 13. ja/või 14.aprill 2017. a. 3.2. Kaitsja märgib, et maakohus on otsuse tegemisel ilmselt jätnud tähelepanuta tunnistaja SS eeluurimisel antud ütlused, mis on ajaliselt ja detailidelt väga konkreetsed ning näitavad, et kehavigastused tekitati kannatanu XX-le 14. aprillil 2017. a, mitte 13. aprillil 2017. a. 3
(12)SS on veel täiendavalt tunnistajana üle kuulatud 05.06.2017 ning ka selles tunnistuses jääb ta enda juurde ning täpsustab veel, et
  1. aprilli õhtul olid kanntanu X juures just KK ja TT, sest ta isegi samal õhtul rääkis K-ga, ning K rääkis, et nad olid toonud X-le viina „Mirnaja”. Kaitsja osutab, et maakohus on aga paljasõnaliselt leidnud, et tunnistaja S ütlused on ebaõiged, ta olevat eksinud kuupäevades. Sellisele arvamusele jõuab kohus seetõttu, et tunnistaja väitis oma ütlustes, et tema mees - RR olevat helistanud kiirabisse pühapäeva s.o. 16.04.2017 õhtul. Tegelikult tehti kõne päästeteenistusse laupäeva, 15.04.2017 hilisõhtul kell 23.47-23.50 (II kd.tl. 77). Kaitsja märgib, et ometigi annab tunnistaja ütlusi väga täpselt, nimetab nii nädalapäeva s.o. reede kui ka kuupäeva s.o.
  2. aprill ning seob selle oma abikaasa Norrast töölt tulekuga - üks päev enne abikaasa koju tulekut. Tunnistaja abikaasa, RR oli isik, kes helistas 15.04.2017 päästeametisse. 18.04.2017 eeluurimisel antud ütlusi kinnitas tunnistaja SS ka
  3. juuni
  4. a ülekuulamisel ning isegi täiendas ütlusi (et ta rääkis isiklikult KK-ga sellel päeval), mis kinnitavad, et 14.
  5. jõid ja kaklesid XX korteris KK ja TT. Tunnistaja on elanud selles majas umbes 41 aastat, sellest 16 aastat koos elukaaslase RR-ga. Tunnistaja ütlusi kinnitab ka tema elukaaslane, tunnistaja RR, kes kinnitas 18.04.2017 (seega vahetult peale sündmust), et tema elukaaslane oli talle rääkinud, et enne 15.04.2017 töölt koju tulekut, 14.04.2017 olid XX juures pidutsenud TT, KK ja II. Samuti kinnitas tunnistaja RR, et ta tuli Norrast töölt nimelt 15.04.2017 – s.o. laupäeval. Seega polnud kohtul ühtki ümberlükkavat tõendit ega ka mingisugust muud alust lugeda tunnistaja SS ütlusi ebaõigeteks, vastupidi nende alusel sai kindlaks määrata kehavigastuste tekitamise koha kannatanu korter ja aja - 14.04.2017 kell 20.30-20.45, aga samuti isiku, kes võis kehavigastusi tekitada. Kaitsja järeldab, et selleks isikuks oli TT. Kaitsja leiab, et kui tunnistaja SS elus ja tervet kannatanut 14.04.2017 päeval kella 14.00-14.15 paiku, kes koos KK, TT ja II-ga poodi minemas nägi, siis ei saanud Urmas Miško-Ordõnski tekitada eluohtlikke kehavigastusi 13.04.
  6. a. Tunnistaja SS annab ütlusi, et nägi, kui 14.04.2017 kella 20.45 paiku läksid eesuksest välja TT ja KK. XX-l põles tuli terve öö, korterist kostis oigamist. 3.
  7. Kaitsja leiab, et eel- ja kohtulik uurimine on olnud ühekülgne. Eeluurimisel ei ole üldse uuritud võimalust XX-le kehavigastuste tekitamist TT, KK ja II poolt. TT pole isegi üle kuulatud, on usutud KK ja II ütlusi, et nemad külastasid XX 12.04.
  8. a. Ometigi oli eeluurimisel täpseid andmeid, et nad tegid seda ka 14.04.
  9. a. II-l olid ka XX korteri võtmed, tunnistaja SS sai aru, et 14.04.2017 toimunud riid oli põhjustatud mingite võtmete pärast. 15.04.
  10. a oli XX korteri uks lukus, aken suletud. XX oli ise koomas, seega pidi ukse lukustama keegi, kes oli 14.04.2017 korteris ning omas võtit. 3.
  11. Kaitsja on seisukohal, et eeluurimisel kogutud tõendid on puudulikud. Eeluurimisel oleks võinud ju tunnistaja SS ütluste tõesust kinnitada kaupluse turvakaamera salvestusega. Kui salvestisel oleks olnud 14.04.2017 TT, KK ja II koos kannatanuga, oleks see kinnitanud tunnistaja ütlusi, vastupidisel juhul mitte. Kohus aga oma otsuses leidis, et kuigi AS P turvaosakond on uurijale üle andnud turvakaamerate videosalvestised 13.04.2017 kohta (III kd, lk 25, 27), siis kaitsja väited on alusetud, et tulnuks võtta asja juurde ka 12.04 ja 14.04.2017 videosalvestised, et näha, kas kannatanu on poes viibinud ka nendel päevadel ja kellega koos. 3.
  12. Kaitsja leiab, et sideettevõtjalt saadud andmed ei tõenda kohtu otsuses toodud väidet, et XX võimetust suhelda või tema liikumisi, kuna telefoni aku võis lihtsalt tühjaks saada. Alusetu ja mitte tõenditel põhinev on kohtu väide, et sideettevõtjalt saadud andmete protokolli kohaselt (III kd, lk 99) ei olnud peale 14.04.2017 kell 00:08:03 XX-l võimalust või ta ei olnud enam suuteline kellegagi suhtlema telefoni teel, mida kinnitavat asjaolu, et viimati on XX telefonilt saadetud kolm 4
(12)SMS-i 13.04.2017 õhtul kella 21:08-21:17 ajal ja talle on helistatud ööl vastu 14.04.2017 kell 00:08:
  1. Kohtu arvates ei olevat teda peale viidatud kellaaega (s.o. 14.04.2017 kella 00:08:03) nähtud liikumas ka väljapool oma korterit. Kohtu poolt viidatud sideettevõtjalt saadud andmete alusel (III kd. tl. 98-114) oli VV helistanud 13.04.2017 kell 20:53 kannatanule, samalt telefonilt oli 21:03 helistatud AM-le, 21:08-21:17 XX telefonilt saatnud kaks SMS-i AM-le; ühe NL-le ning 14.04.2017 kell 00.08.03 oli vastatud MN-le sellelt telefonilt 47 sekundit. On loogiline, et selleks telefoni kasutajaks oli telefoni omanik, XX ise, kes siis tõenäoliselt oli täie tervise juures. Selle asjaolu kontrollimiseks oleks eeluurimisel tulnud üle kuulata AM ja NL, et selgitada, kes neile sel päeval helistas ning mis SMS-id saadeti. Kui järgida kohtu poolt omaks võetud ja MN poolt eeluurimisel antud ütlusi, siis pidi XX olema selleks ajaks ilmselt koomas, sest MN lahkus YYY korterist väidetavalt kella 16:46 paiku (seda tõendavad sideettevõtjalt saadud andmed), MN ütluste kohaselt jäi U. Miško-Ordõnski koos ühe naisterahvaga kannatanut korterisse peksma. Kannatanu XX telefon leiti 20.04.
  2. a täiendaval sündmuskoha vaatlusel elutoast voodi tagant. 3.
  3. Kaitsja leiab, et maakohus on teinud uuritud tõenditest vale järelduse. Kohtuotsuse kohaselt tõendavad sideettevõtjalt saadud andmed U. Miško-Ordõnski viibimist kannatanu eluruumis 13.04.2017 hommikust kuni 14.04.2017 hommikul kella 8.19-ni. Viidatud asjaolu loeb kohus tõendatuks seetõttu, kuna kohtualune on viibinud sellel ajal telefoni tugijaama Majaka 13 asukohaga Majaka 12 Tallinn levipiirkonnas. Kohus on jätnud tähelepanuta, et Urmas Miško-Ordõnski enda elukoht on XXX, mis jääb sama tugijaama levipiirkonda. Nimelt asuvad kannatanu elukoht YYY ja XXX ühe kvartali kaugusel. Kaitsja leiab, et sideettevõtja andmed pigem tõendavad, et Urmas Miško-Ordõnski ei viibinud alates 13.40 13.04.2017 kannatanu korteris. Süüdistatava mitteviibimist kannatanu elukohas 13.04.2017 alates kella 13.40 näitavad sideettevõtja poolt esitatud andmed ning neist tulenev asjaolu, et Urmas Miško-Ordõnski on helistanud 13.40 MN-le ja kõneles 46 sekundit. Sama tegi ta kell 17.25 ja siis kõnelesid nad 33 sekundit. Kui Ordõnski ja N oleks viibinud koos kannatanu XX juures, polnuks neil olnud vajadust rääkida teineteisega telefoni teel. 3.
  4. Kaitsja leiab, et tunnistaja MN ütlused on põhjendamatud, loogikavastased ja süüdistatavat alusetult süüdistavad. MN algul kahtlustatavana ja hiljem tunnistajana antud ütlused on kummalised, loogikavastased ja U. Miško-Ordõnskit ülemääraselt süüdistavad. Eeluurimise kontseptsiooni kohaselt jäi Urmas Miško-Ordõnski köögis laua taga istudes magama. Umbes poole tunni pärast peale jooma hakkamist XX köögis, olevat tunnistaja ütluste kohaselt Urmas hakanud X valimatult rusikate ja jalgadega peksma. Kui lugeda, et Sikupilli poes olid nad umbes 10.30 ajal (mida kinnitas turvakaamera video) ning ka tulemiseks pidi mingisugune aeg kuluma, siis jõudsid nad XX koju umbes kella 11.00 paiku ning peksmine tunnistaja ütluste kohaselt oleks pidanud hakkama umbes 11.30 paiku. Kui tunnistaja ütlusi uskuda, pidi valimatu käte ja jalgadega peksmine toimuma vähemasti 6 tundi, kuna peale tema äraminemist jäi süüdistatav kannatanut peksma. Tema lahkumine toimus kella 17.25 paiku, mida kinnitavad ka sideettevõtja andmed. Kummaline on ka tunnistaja ütlustes asjaolu, et poole peksmise pealt helistas keegi vene keelt kõnelev isik XX telefonile ning selleks ajaks kui XX telefoniga rääkis, U. Miško-Ordõnski kannatanut ei peksnud, kuid jätkas peksmist peale telefonikõnet. Mõne minuti möödudes sisenes vene keelt kõnelev naisterahvas, kes kõneles XX-ga midagi, millest tunnistaja aru ei saanud, kuid nähes, et Urmas Miško-Ordõnski peksab X käte ja jalgadega valimatult, ei tulnud ta neile vahele 5
(12)ega kutsunud ka politseid, vaid istus elutuppa (kus peksmine tunnistaja ütluste kohaselt toimus) voodile peksmist pealt vaatama. Kriminaalasja eeluurimisel tehtud XX telefoni kõneeristustest nähtub, et 13.04.2017 kell 20.53 helistas talle NT telefonilt VV, kes rääkis XX-ga 38 sekundit. Ometigi oli selleks ajaks tunnistaja N juba ammu koju Mustamäele läinud. Eeluurimisel on VV ülekuulatud (tl. 69-73), kuid tema väidete kohaselt nägi ja rääkis ta XX-ga viimati 10.04.2017 kell 10.00 paiku. 11.04 või 12.04 nägi ta oma rõdult X kahe tundmatu mehega (kes fotode järgi ei olnud Miško-Ordõnski ja N). Kas ta X-le 13.04.2017 helistas, pole uurija millegipärast küsinud, samuti ka seda, et kas ta viibis 13.04.2017 X korteris. N-le on 16.05.2017 äratundmiseks esitatud (tl. 136 III kd) kolme naisisiku fotod, kelledest esimese s.o. IU tundis MN ära kui isiku, kes viibis X korteris, kui viimast seal peksti ja kuid VV ta ära ei tundnud. 3.8.. Kaitsja leiab, et süüdistatava eeluurimisel antud ütlused on eneserõõn, mille andmist ta usutavalt põhjendab. Urmas Miško-Ordõnski ei kinnita tunnistaja MN ega ka iseenda eeluurimisel antud ütlusi ning põhjendab kohtus veenvalt, miks ta eeluurimisel andis ennast rõõnavid ütlusi. Nimelt oli ta ülekuulamisele eelneval päeval tööl, kus hommikul kella 8-st kuni 17:00-ni tegi rasket füüsilist tööd ning 15.05.2017 kell 18:58 peeti ta politseitöötajate poolt kinni ning kuulati üle alles 16.05.2017 kella 11:
  1. Süüdistatava istungil antud ütluste järgi teda öösel magada ei lastud ning tal oli 16.05.2017 hommikul selline väsimus, et ta kirjutas ülestunnistusele alla ilma seda läbigi lugemata, et puhkama saada. Tunnistaja MN peeti kahtlustatavana kinni 15.05.2017 kell 16:30, kuulati üle aga 16.05.2017 kella 15:22 paiku. 3.
  2. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on DNA-ekspertiisi arvamusest teinud põhjendamatuid järeldusi. Vaidlustatava kohtuotsuse kohaselt ei saa välistada et süüdistatava jope hõlmadelt ja varrukatelt võetud mitmed proovid sisaldasid kannatanu bioloogilist materjali. XX korteri seinalt välisukse kõrvalt võetud proovidest saadi DNA täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult ning ekspert ei välista XX ja U. Miško-Ordõnskilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles. Sellest teeb kohus järelduse, et kohtualune viibis kannatanu peksmise ajal tema korteris. Kõigepealt tegi DNA-ekspertiis (III kd. lk. 9-24) kindlaks, et sigaretikonilt nr 1 on kokkulangevus U. Miško-Ordõnski DNA prooviga, samuti konidel nr 2, 4, 1, 3 ja
  3. Kahtlustava jope vasaku hõlma rinnataskult, jope paremalt varrukalt ja jope vasaku hõlma rinnataskult veremäärdumisest ja pritsmetest saadi DNA täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult ning ei saa välistada Urmas Miško-Ordõnski ja XX-lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist neis proovides. Proovidel kahtlustatava jope parema hõlma alläärest ja jope vasakul varrukal olevatest veremäärdumistest saadi DNA täisprofiilid enam kui ühelt isikult ning nende alusel ei saa välistada XX ja Urmas Miško-Ordõnskilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumise neis proovides. Kaitsja leiab, et ükski DNA-ekspertiisi proov ei kinnita kahtlustatava riietel ja saabastel ainult XX-lt pärinevat bioloogilist materjali. Seega leiab kaitsja, et kohtu otsustus, et riietelt ja majaseintelt võetud proovides ei olnud välistatud süüdistatava bioloogiline materjal ning see tõendab, et ta pidi seega viibima kannatanu peksmise ajal korteris, on paljasõnaline ning ei haaku eeluurimisel kogutud muude tõenditega. Samuti on täiesti väär asjaolu, et tunnistaja MN bioloogilist materjali ei tuvastatud kannatanu korteris. Kaitsja osutab, et DNA-ekspertiisiga on tuvastatud, et sigaretikonidelt nr 3, 2 ja 12 saadud DNA täisprofiil kuulub MNle, seega viibis ka tema kannatanu korteris. 6
(12)3.
  1. Kaitsja leiab, et Harju Maakohus on
  2. veebruari
  3. a U. Miško-Ordõnski süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1, 2; § 121 lg 2 p 2, 3 ja § 274 lg 1 järgi kohtuotsuse tegemisel rikkunud nii kohtuotsuse põhistamise kohustust kui ka on uuritud tõenditest teinud ebaõigeid järeldusi, mistõttu on rikkunud kriminaalmenetlusõigust olulises määras, mis on kaasa toodud ebaõige kohtuotsuse. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu
  4. veebruari
  5. a kohtuotsus U. Miško-Ordõnski süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1, 2; § 121 lg 2 p 2, 3 ja § 274 lg 1 järgi tema süüditunnistamises ja karistamises KarS 118 lg 1 p 1, 2 järgi ning ta selles osas õigeks mõista. Vähendada mõistetud karistust 6 aasta võrra, jätta rahuldamata kannatanu tsiviilhagi. KOHTUISTUNG
  6. Kohtuistungil jäi süüdistatava kaitsja oma apellatsiooni juurde ning palus see rahuldada. Süüdistatav toetas oma kaitsja apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ning palus jätta maakohtu otsus muutmata, kuna see on seadusliku ja põhjendatud. Prokurör palus jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  7. Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära pooled, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, kaitsja apellatsioonis toodud seisukohtadega, leiab, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu ostus on seaduslik ja põhjendatud.
  8. Ringkonnakohus märgib sissejuhatavalt, et esitatud apellatsioonis vaidlustatakse üksnes U. Miško-Ordõnski süüditunnistamisega KarS § 118 lg 1 p-de 1, 2 järgi seonduvat. Asudes vastama apellatsioonis toodud seisukohtadele, märgib kohtukolleegium esmalt, et süüdistatav esitas eelistungil maakohtule taotluse kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluse korras (V. kd. lk 80). Süüdistatava nimetatud taotlusega nõustus prokurör ning süüdistatava taotlust lühimenetluse kohaldamiseks toetas ka kaitsja. Nähtuvalt kriminaaltoimiku materjalidest selgitati süüdistatavale tema õigused lühimenetluses ning muuhulgas see, et

§ 233

lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata. See tähendab muuhulgas seda, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse korras ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud

§ 63

lgs 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks (RKKK 3-1-1-79-10, 3-1-1105-10). Väärib tähelepanu, et selliselt loobusid süüdistatav ja tema kaitsja võimalusest ristküsitleda kohtus kriminaalasjas võtmetunnistajaks olevat MN, kes nägi pealt, kuidas 13.04.2017 süüdistatav U. Miško-Ordõnski peksis XX viimase korteris. Selliselt jäävad kaitsja apellatsioonis esitatud väited MN ütluste ebausaldusväärusest paljasõnalisteks. Kohtukolleegium osutab, et tulenevalt asjaolust, et süüdistatav ja kaitsja soovisid kriminaalasja arutamist lühimenetluse korras, jättes end ilma võimalusest vajadusel taotleda täiendavate tõendite uurimist, on põhjendamatud kaitsja etteheited, et menetluse käigus ei ole üldse uuritud võimalust XX-le kehavigastuste tekitamist TT, KK ja II poolt ning et pole kontrollitud tunnistaja SS ütluste tõesust võrreldes neid kaupluse turvakaamera salvestusega. Maakohus on kriminaalasja lühimenetluses arutamise põhjal jõudnud õigele seisukohale, et kriminaaltoimiku materjalid on piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluse korras. Kriminaalasjas kogutud, maakohtu poolt uuritud ning hinnatud tõendikogumi põhjal saab tulla ainuvõimalikule järeldusele, et U. Miško-Ordõnski on süüdi talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises KarS § 118 lg 1 p-de 1, 2 järgi. Samasugusele järeldusele jõudis apellatsioonimenetluses kriminaalasja arutamise järgselt ka ringkonnakohus. 7

(12)7. Kaitsja apellatsiooni üheks peamiseks argumendiks on eeluurimisel tunnistajana ülekuulatud SS ütlused, mis justkui lükkavad ümber süüdistuse verisooni sellest, et kannatut peksis läbi ning talle tekitas eluohtlikke tervisekahjustusi just U. Miško-Ordõnski. Kohtukolleegium kordab, et taotledes kriminaalasja lahendamist lühimenetluse korras, loobusid süüdistatav ja kaitsja selliselt ka tunnistaja SS ristküsitlemisest, seega ei saanud ristküsitluse käigus ka kontrollida tema ütluste usaldusväärsust. Ringkonnakohus märgib, et esimese astme kohus on ammendavalt vastanud kaitsja poolt juba maakohtus tõstatatud argumendile, et tunnistaja SS on eksinud kuupäevades, sest tema ütlused ei haaku teiste asjas kogutud materjalidega ning ta on kirjeldanud sündmusi, mis leidsid aset kannatanu korteris 12.04.2017 ning mis ei ole seotud XX peksmisega. Kohtukolleegium osutab, et kaitsja moonutab oma apellatsioonis ning kohtukõnes süüdistatavale soodsas suunas tunnistaja SS ütlusi, kui väidab, et SS nägi läbi XX korteri akna reede õhtul (kohtukolleegium: 14.04.2017) kell 20.30, kuidas TT ja XX kaklesid. Tunnistaja SS uuritud ütlustest nähtub, et kuulda oli madinat, seega ta arvab, et nad kaklesid. Kuulda oli kuidas TT ja XX vaidlevad mingi võtme üle (Kd III lk 63). Ringkonnakohus sedastab, et tunnistaja SS ei näinud kaklust XX ja TT vahel. Kohtukolleegium märgib, et SS ütlustesse nii kuupäevade, kui ka väidetavalt reedel, 14.04.2017 nähtud seltskonna osas tuleb suhtuda kriitiliselt ka sellepärast, et nähtuvalt kriminaalasja materjalidest väitis SS, et nägi 14.04.2017 kella 14:00-14:15 paiku, kuidas K (K), P (P), X (X) ja I (I) jalutasid poe suunas (Kd III lk 63). Nähtuvalt II maakohtus uuritud ütlustest lahkus ta XX juurest 11.04.2017 õhtul ning edasi suhtles paaril korral XX-ga 13.04.2017 telefoni teel. 13.04.2017 kella 17:00-18:00 vahel, II helistamise peale, oli XX telefon välja lülitatud (Kd III lk 90). Peale seda ei ole ta XX näinud ega temast midagi kuulnud, kuni 22.04.2017 helistas talle XX tütar ning teatas, et isa on haiglas ja koomas (Kd. III lk 90). Toodud II ütlused riimuvad sideettevõtjalt saadud andmete protokolliga, millest nähtub, et XX helistas II-le 13.04.2017 kell 04:28, seejärel helistas II AA-le 13.04.2017 kell 08:49 (tugijaam Paekivi 2) (Kd III lk 99). II ütlustest nähtub, et XX sõnade kohaselt tulid talle 12.04.2017 külalised, kellest üks töötas Norras, nad jõid õlut. 13.04.2017 II kõnes XX-le teatas talle viimane, et on bussipeatuses ning läheb tööle, mille peale II palus seda mitte teha, kuna XX on kriminaalhoolduse all ning purjuspäi ei tohi tööle ilmuda (Kd. III lk 90). Maakohtus uuritud tunnistaja KK ütlustest nähtub, et tema ja Norras töötav TT 12.04.2017 jõid kolmekesi XX juures alkoholi, kella 17:00 paiku käisid Pallasti tänaval asuvas Maximas alkoholi juurde ostmas. Kell 19:20 istusid KK ja TT bussi peale ning sõitsid Rakverre. 13.04.2017 tegid XXle nii tema, kui ka TT telefonikõned, kuna TT oli unustanud XX juurde oma nokamütsi (Kd III lk 76). Kohtukolleegium märgib, et KK sellised ütlused riimuvad ka sideettevõtjalt saadud andmete protokolliga, millest nähtub, et 13.04.2017 helistasid XX-le nii TT, kui ka KK (Kd III lk 99). Kohtukolleegium märgib sedagi, et KK ei rääkinud, et nende seltskonnas oleks viibinud II, keda väidetavalt nägi nendega koos tunnistaja SS. Sarnaselt maakohtuga ei nõustu kohtukolleegium kaitsja põhjendamatu, uuritud tõenditel mittepõhineva ning kaitsja algatusel teadlikult kontrollimata jäänud versiooniga, et 14.04.2017 said väidetavalt TT, II, KK XX juures uuesti kokku ning TT ja XX vahel oleks toimunud kaklus, mis päädis XX-le eluohtliku tervisekahjustusega. Kohtukolleegium märgib, et selline versioon ei ole ka eluliselt usutav, kuna sellisel juhul oleks tunnistajatena üle kuulatud II ning KK pidanud väitma, et 14.04.2018 olid XX-l nähtavad kehavigastused, mis pidid jääma eelmise päeva (13.04.2017) peksmisest U. Miško-Ordõnski poolt. Juhul, kui 14.04.2018 toimus II ning KK juuresolekul XX läbipeksmine TT poolt, siis eluliselt ei ole usutav, et II ega KK ei ole sellest politseile teatanud või hiljem eeluurimisel rääkinud. Tunnistaja II ütlustest nähtub, et ta ei tunne kedagi XX sõpradest-tuttavatest peale naabrite – R (R) ning V (V). KK selgitas eeluurimisel, et teab, et X-l oli sõbranna I, keda on ta näinud vaid mõned üksikud korrad. Kohtukolleegium leiab, et need tunnistajate ütlused ei ole omavahel vastuolus, 8
(12)tunnistajad II ning KK ei tunne üksteist, seega on ümber lükatud SS ütlused, et nad viibisid 14.04.2017 XX-ga ühes seltskonnas. Tunnistajana üle kuulatud VV ütlustest nähtub, et SS juttu ei tasu usaldada, kuna ta armastab asju välja mõelda ja teisi taga rääkida (Kd III lk 79). Kohtukolleegium märgib, et SS sai teada XX leidmisest 15.04.2017 oma elukaaslase RR poolt. RR sõnadest sai ta teada, et X on läbi pekstud ning teadvuseta olekus ja alasti olles haiglasse viidud. Kohtukolleegium järeldab, et SS seostas põhjendamatult TT ja KK viibimist ning TT ja XX kõval häälel rääkimist XX läbipeksmisega. Seejuures SS kaklust ega XX peksmist vahetult pealt ei näinud, eksis nii kuupäevas, kui ka isikute koosseisus, kes XX-ga ühes seltskonnas viibisid. Eeltoodust tulenevalt järeldab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et kuna SS ütlused ei riimu teiste kriminaalasjas uuritud tõenditega, siis tuleb neid tõendikogumist kõrvale jätta.
  1. Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et 13.04.
  2. a tulid XX-le külla alkoholi tarvitama U. Miško-Ordõnski ning MN. See on kinnitatud nii nende enda ütlustega kui ka Sikupilli Prisma turvakaamerate salvestuste asitõendite vaatlusprotokolliga (Kd. III lk 29-49). Kohtukolleegium märgib, et sündmuskohal XX korteris leiti ja võeti ära suitsukonid, millel on avastatud U. MiškoOrdõnski ja MN DNA-d sisaldav bioloogiline materjal (Kd III lk 14-17), mis samuti tõendab nende isikute viibimist AA korteris 13.04.
  3. Kohtukolleegium kordab, et kaitsja kriitika seoses tunnistaja MN ütlustes sisalduvate vastuoludega jääb paljasõnaliseks, kuna kaitsja loobus teadlikult MN ristküsitlemisest. Kohtukolleegium MN ütlustes selliseid vastuolusid, mis lubaksid kohtul kahelda, et U. Miško-Ordõnski oli isikuks, kes 13.04.2017 asus intensiivselt käte ja jalgadega kannatanut peksma, ei tuvastanud. Kohtukolleegium märgib, et peksmine toimus ühise alkoholitarvitamise käigus, kus selles osalevate isikute ajataju oli meelemürgi pruukimise tulemusena kahtlemata mõjutatud. Nähtuvalt MN ütlustest lahkus ta XX korterist soovimata nn veresauna ehk U. Miško-Ordõnski poolt kannatanu läbipeksmist näha. Tunnistaja selgitas, et tema lahkumisel XX korterist oli õues veel valge ning oma koju jõudis ta kella 18:00 ja 19:00 vahel (Kd III lk 133). Need ütlused riimuvad sideettevõtjalt saadud andmetega, mille kohaselt MN on Majaka 12 tugijaama juures (kannatanu elukoha piirkonnas) viibinud 13.04.2017 hommikust (kella 8:25) kuni kella 16:46-ni. Seejärel on ta suundunud kesklinna ja sealt edasi Mustamäele, kus on viibinud ka 14.04.
  4. Põhjendamatu on kaitsja järeldus, et sideettevõtja andmed pigem tõendavad, et U. Miško-Ordõnski ei viibinud alates 13:40 13.04.2017 kannatanu korteris, kuna on helistanud 13:40 MN-le ja kõneles 46 sekundit. Süüdistataval puudunuks vajadus seda teha juhul, kui nad oleksid viibinud ühes korteris. Kohtukolleegium möönab, et kas süüdistatav või tunnistaja MN võisid mingil põhjusel korterist ka natukeseks ajaks lahkuda, millest võis olla tingitud vajadus helistamiseks. Tuvastatud on see, et selle kõne ajal viibisid nad üksteisele lähedal ehk ühe tugijaama Majaka 12 levialas. Tähelepanuväärne on see, et peale MN lahkumist AA korterist (kella 16:46 paiku) on U. MiškoOrdõnski helistanud MN-le kell 17:25 (kõne kestvus 33 sekundit) ning saatis temale kella 20:17-ni neli SMS-i. MN vastas süüdistatavale kahe SMS-iga. Samuti on U. Miško-Ordõnski helistanud 13.04.2017 kell 18:58 hädaabinumbrile 112 (kõne kestvus 53 sekundit) ning kell 22:18 Häirekeskusesse (kõne kestvus 36 sekundit) (Kd III lk 110-111). Kaitsja on jätnud end ilma võimalusest esitada tunnistaja MN-le küsimusi seoses kõnede ja SMS-i saatmisega tema ja U. Miško-Ordõnski vahel. Kaitsja ei kasutanud võimalust küsida SMS-ide sisu kohta MN-le ega 13.04.2017 kõnedest hädaabinumbrile ka süüdistatava ristküsitlemisel. Kaitsja ei pidanud vajalikuks esitada taotlust lühimenetluse kohaldamisest loobumiseks eesmärgiga koguda tõendid selle kohta, mis sisuga kõned olid tehtud U. Miško-Ordõnski poolt 13.04.2017 hädaabinumbrile. Oletuslikku laadi on kaitsja apellatsioonis tehtud järeldused, et peksmine pidi kestma 6 tundi või, et peksmise järel oli kannatanu täie tervise juures ning tegi telefonikõnesid. Esiteks, on need oletused oma loomult üksteist välistavad. Teiseks, vastavaid tõendeid ei ole kriminaalasjas kogutud ega uuritud ning nende kogumist pole lühimenetluse kohaldamise eripära tõttu kaitsja taotlenud. 9
(12)Kannatanu abonendinumbri telefonikõnede eristuse osas märgib kohtukolleegium, et tuvastatud ei ole, kes need kõned tegi, tuvastatud on vaid see, et abonendi telefoninumber kuulus kannatanule. Samas, kannatanu ekspertiisiaktist nähtuvalt, on vähetõenäoline, kuid siiski pole välistatud, et peale kõikide peavigastuste saamist võis olla kannatanu suuteline ise kutsuma abi/telefoniga helistama (Kd II lk 136). Süüdistatav U. Miško-Ordõnski täpset lahkumise aega XX korterist pole kriminaalmenetluse käigus kindlaks tehtud. Tuvastatud on vaid see, et sideettevõtjalt saadud andmete kohaselt on Majaka 12 tugijaama juures (kannatanu elukoha piirkonnas) U. MiškoOrdõnski viibinud 13.04.2017 hommikust õhtuni ning ka 14.04.2017 hommikul kuni kella 08:19 (III kd, lk 109-111). Ei ole välistatud asjaolu, et peale XX-le eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist on süüdistatav veel mõnda aega viibinud XX korteris kasvõi alkoholi tarvitamise jätkamise eesmärgil. Kohtukolleegium on seisukohal, et uuritud tõenditest (kõnede eristus ning U. Miško-Ordõnski kaks kõnet hädaabinumbrile) ning tuginedes tunnistaja MN ütlustele, võib tulla järeldusele, et peale MN korterist lahkumist ning XX läbipeksmist 13.04.2017 süüdistatav ehmus ning üritas kannatanule abi kutsuda/saada, kuid see tal mingil põhjusel ei õnnestunud. Kohtukolleegium leiab, et alusetu on seega kaitsja kriitika seoses XX-le tervisekahjustuse tekitamise aja konkretiseerimata jätmisega maakohtu poolt. Maakohus on õigesti tuvastanud, et tõendeid kogumis hinnates on kohtul alust väita, et U. Miško-Ordõnski süü kannatanu peksmises ajavahemikul 13.-14.04.2017 on tõendamist leidnud. Maakohus on samuti õigesti märkinud, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, et kannatanut oleks keegi alates 14.04.2017 kuni tema leidmiseni 15.04.2017 näinud või temaga ühenduses olnud. 9. Põhjendamatu on kaitsja argument sellest, et kuna U. Miško-Ordõnski ei kinnitanud tunnistaja MN ega ka iseenda eeluurimisel antud ütlusi ning põhjendas kohtus veenvalt, miks ta eeluurimisel andis ennast rõõnavid ütluseid, pidi maakohus tema kohtus antud ütlusi tõendite hindamisel arvesse võtma. Kohtukolleegium osutab kohtupraktikas väljakujunenud arusaamale, et avaldades süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi

§ 289

lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama süüdistatava vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist süüdistatavat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb süüdistatava ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta (vt RKKK 3-1-1-63-13, p 20.2). Oma hilisemas praktikas asus Riigikohus seisukohale, et ütluste osaline arvestamine on teatud juhtudel siiski võimalik, näiteks võib ütluste osaline arvestamine kõne alla tulla eeskätt siis, kui ütlused tervikuna puudutavad mitut kuritegu ja diametraalsed vastuolud ilmnevad pelgalt ühe või mõne teo osas või ka juhtudel, mil mitut toimepanijat hõlmava süüteo puhul esinevad diametraalsed vastuolud üksnes isikute teopanuse osas (RKKK 3-1-1-131-13, p 13). Kohtukolleegium leiab, et ülaltoodut arvestades on maakohus õigesti tõendikogumist kõrvale jätnud U. Miško-Ordõnski ütluste vastuolusid sisaldavat osa. Õigesti on arvestatud ütluste osaga, milles süüdistatav kinnitab 13.04.2017 viibimist XX korteris ning ühist alkoholi joomist MN ja kannatanuga. 10. Maakohus märkis, et DNA-ekspertiisiakti (III kd, lk 9-24) kohaselt ei saa välistada, et süüdistatava jope hõlmadelt ja varrukatelt võetud mitmed proovid sisaldasid kannatanu bioloogilist materjali. XX korteri seinalt välisukse kõrvalt võetud proovidest saadi DNA täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult ning ekspert ei välista XX ja U. Miško-Ordõnskilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles. Maakohus järeldas, et sellest tulenevalt pidi süüdistatav kannatanu peksmise ajal korteris viibima. Kohtukolleegiuim osutab, et DNA-eksperdi arvamuse tõendina kasutamisel tuleb arvestada, et

§ 60

lg 2 kohaselt peab tõend andma kohtule teavet tõendamiseseme asjaolude olemasolu või puudumise kohta. Süüküsimuse lahendamisel saab

§ 60lg-s 2 sätestatud kriteeriumile vastata 10

(12)seega tõend, mis võimaldab üksi või kogumis koos teiste tõenditega kinnitada või ümber lükata süüdistuse väiteid. Ilma tõenäosusarvutusteta on DNA-eksperdi arvamuse selline tõenduslik jõud üldjuhul olematu. Nimelt möönab ekspert järeldusega „isiku DNA sisaldumist ei saa välistada“ küll võrdlusisiku DNA olemasolu võimalust, kuid selle võimaluse esinemise tõenäosuse määra hindamata on eksperdi arvamuse pinnalt samavõrd võimalik ka vastupidine versioon - et proovis ei sisaldu võrdlusisiku DNA-d. Seetõttu ei kinnita DNA-eksperdi arvamus ilma tõenäosuse määrata süüdistuse väiteid ega lükka neid ka ümber (RKKK 3-1-1-29-14, p 12). Käesolevas kriminaalasjas mittekategoorilises vormis tehtud DNA ekspertarvamuse osas, mille kohaselt ei saa välistada XX ja U. Miško-Ordõnskilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist maakohtu poolt viidatud proovides, tõepära suhte arvutusi tehtud ei ole. Sellest tulenevalt ei ole maakohtu DNA ekspertiisiakti osal põhinev järeldus, et kannatanu peksmise ajal pidi süüdistatav korteris viibima, korrektne, kuna ilma tõepära suhte arvutuseta mittekategoorilises vormis tehtud DNA ekspertarvamusel ei ole tõendusliku jõudu. Nagu ringkonnakohus on eespool juba maininud, samas eksperdiarvamuses on aga kategoorilises vormis tehtud järeldus (p 1.1), mille kohaselt sündmuskohalt leitud ja ekspertiisiks esitatud sigaretikonist nr 1 võetud proovist saadi DNA-analüüsil täisprofiil, mis on kokkulangev U. MiškoOrdõnski DNA-profiiliga. Lisaks on selle DNA-profiili osas ekspert teinud ka tõepärasuhte arvutuse, mille kohaselt on antud DNA-profiili saamine 1018 korda tõenäolisem juhul, kui proovis leiduv bioloogiline materjal pärineb U. Miško-Ordõnskilt võrreldes sellega, kui bioloogiline materjal pärineb juhuslikult valitud tundmatult isikult (Kd. III lk 14). See tõend kinnitab U. MiškoOrdõnski viibimist 13.04.2017 kannatanu korteris.
  1. Kõiki tõendeid kogumis hinnates, nimelt fakti, et 13.04.2017 viibis U. Miško-Ordõnski kannatanu korteris, kus tunnistaja MN ütluste kohaselt hakkas ühise alkoholi tarvitamise käigus süüdistatav intensiivselt ja valimatult erinevatesse kehaosadesse käte ja jalgadega kannatanut peksma, fakti, et süüdistatav 13.04.2017 õhtul on mingil põhjusel kahel korral helistanud hädaabinumbrile, tuli maakohus ainuõigele järeldusele, et U. Miško-Ordõnski süü kannatanu peksmises ajavahemikul 13.-14.04.2017 on tõendamist leidnud ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi; süüdistatav tekitas peksmisega XX-le eluohtliku peatrauma, millega kaasnes pikaajaline, üle 4 kuu kestev tervisehäire.
  2. Esitatud apellatsioonis ei vaidlustanud kaitsja eraldi süüdistatavale mõistetud karistust ega temalt väljamõistetud tsiviilhagi. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on süüdistatavale nii karistuse mõistmisel, kui ka tsiviilhagi väljamõistmisel õigesti kohaldanud menetlus- ja materiaalõigust, mistõttu ei kuulu maakohtu otsus muutmisele ka selles osas.
  3. Õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 797,64 eurot. Menetlustoiminguteks on taotluses märgitud apellatsiooni koostamist ajakuluga 7,5 tundi, ettevalmistamist kohtuistungiks ajakuluga 2 tundi, istungil osalemist - 1 tund. Kaitsja sõidukuluks on nimetatud 167,64 €. Kohtukolleegium sedastab esmalt, et koos apellatsiooniga kohtule esitatud tasutaotluses on kaitsja ekslikult märkinud, et taotlus on esitatud üldmenetluse korras arutatava kriminaalasja raames. Tegemist on lühimenetlusega. Ringkonnakohus osutab kehtivas redaktsioonis Justiitsministri määruse (edaspidi: Määrus) „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 6 lg 4, mille kohaselt määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel lihtmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 25 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 100 euro ühes kohtuastmes. Kohtukolleegium märgib, et Määruse § 2 sätestatud juhtudel võib advokaadi põhjendatud taotluse alusel kohus tasu 11
(12)suurendada, kuid käesoleval juhul advokaat sellist põhjendatud taotlust tasu suurendamiseks ringkonnakohtule esitanud ei ole. Seega maksimaalseks hüvitamisele kuuluvaks tasu suuruseks lühimenetluses arutatavas asjas võib olla apellatsioonimenetluses 100 €, millele lisandub käibemaks. Eraldi kuuluvad hüvitamisele istungil osalemise aeg (1 tund ehk 60 € (koos käibemaksuga) ning advokaadi sõidukulud (167,64 € koos käibemaksuga) ehk kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt - 347,64 € ulatuses.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jääb kaitsjatasu U. Miško-Ordõnski kanda. 14. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi poolt nimetatud ja

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 28.

veebruari 2018 otsuse Urmas Miško-Ordõnski suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.