Obsah (14)

§ 198§ 140§ 223§ 217§ 55§ 10§ 74§ 14§ 77§ 222§ 5§ 8§ 59§ 60

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 12. märts 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-16-614

§ 198

lg-s 2 sätestatud sissenõude pööramise järjekorda, pööratakse sissenõue viimasena võlgniku osale ühises varas. Võlgnevus ei ole suur, sissenõue on pööratud võlgniku varale (pensionile), ülejäänud vallasvarale sissenõuet pööratud ei ole ning hageja II omandis on sõiduk, mille kohtutäitur oleks saanud arestida. Samuti on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet võlgnevuse suuruse ja kinnistu väärtuse vahel. Hageja pensionist peetakse iga kuu kinni raha võlgnevuse kustutamiseks ning seega täidab hageja oma kohustust. 2 Hageja I esitas kohtutäiturile 22.03.2016 avalduse, milles teatas, et vaidlusalune kinnistu on abikaasade ühisvara ning ta ei anna nõusolekut kinnisvarale sissenõude pööramiseks. Hageja I ei ole võlgnik ning puudub täitedokument, mis kohustaks mõlemaid abikaasasid kohustust täitma. Kohtutäitur tegi 28.03.2016 kaebuse suhtes otsuse, jättes kaebuse rahuldamata, millega hagejad nõus ei ole. Kohtutäituri passiivsuse tõttu oli hageja II juba 2015. aastaks unustanud, et tema suhtes viiakse läbi täitemenetlust. Hagejad viitasid

§-dele 14 lg 1, 75 lg 4, 98 lg 2, 198 lg 1, 2; AÕS §-dele 68, 80 lg 2, 89 ja kinnistusraamatuseaduse § 341 lg-le 8 ning palusid tunnistada kehtetuks 30.03.2016 enampakkumine täiteasjas nr 095/2008/4437, nõuda kinnisasi välja ostja valdusest ning parandada kinnisturaamatu kanne selliselt, et kustutada ostja omaniku kanne ja kanda omanikuna kinnistusraamatuse hageja II ning asendada ostja tahteavaldus kinnistusraamatu kande parandamiseks kohtuotsusega.

1. Kostja I ja kostja II vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta hagi rahuldamata. Kostja III vastust hagile ei esitanud.
2. Kohtutäitur leidis, et asjaolu, et vaidlusalune kinnistu on ühisvara, ei anna ainuüksi alust enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks. Kohtutäitur on hagejale I saadetud vastuses selgitanud, et täitemenetlus on formaliseeritud menetlus ja täiturilt saab oodata asjaolude tuvastamist üksnes seaduses sätestatud piiratud ulatuses. Vaidluse korral eseme kuuluvuse üle, sh selle kuulumise üle ühisvarasse, tuleb vaidlus üldjuhul lahendada hagimenetluses. Täitur saab lähtuda esmajoones formaalsetest kriteeriumidest, nagu kinnistusraamatu kanne.

§ 140

lg l järgi võib sissenõudja pöörata täitmiseks kinnisasjale sisenõude, kui võlgnik on kantud kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Täitemenetluses nr 095/2008/4437 oli nõude suuruseks 1009 eurot 77 senti. Võlgnik ei ole alates 2008 kordagi kohtutäituri poole pöördunud. Võlgnikul on täitemenetluses ka kohustused ning antud juhul on võlgnik hoidnud kõrvale oma võlakohustuste täitmisest. Hagejad kinnistu hinna kohta tõendeid esitanud ei ole ega ole ka seaduses ettenähtud korras kinnistu hinda vaidlustanud. 4. Kostja II leidis, et tema on omandanud kinnistu kehtivalt, mistõttu kinnistusraamatu kanne on õige ning hagejad ei saa esitada kinnistusraamatu kande parandamise nõuet. Juhul, kui kohus tunnistab enampakkumise kehtetuks, on hagejatel võimalik tugineda üksnes

§ 223lg-s 2 toodud nõuetele.

Seega ei ole antud juhul võimalik enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagiga või sellele järgnevalt taotleda kinnistusraamatu kande parandamist ehk saavutada hagejate taotletavat eesmärki ning hagi tuleks kohtul jätta läbi vaatamata.

§ 223

lg 1 sätestab kinnise loetelu tingimustest, mille korral on isik õigustatud esitama hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks. Ühisvara hulka kuuluva kinnisasja arestimine ja müümine enampakkumisel ei too kaasa enampakkumise kehtetust. Võlgnik sai kätte arestimise akti kohtutäituri poolt kuulutuse avaldamisega Ametlikes Teadaannetes hiljemalt 30.01.2010 ning tõene ei ole väide arestimise akti kättesaamisest alles 18.03.2016. Tulenevalt arestimise akti kätte toimetamise ajast on hagejad

§ 217

lg 6 järgi minetanud õiguse tugineda arestimise akti puudustele enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagis. Arestimise tühisuse aluseks on

§ 55

järgi üksnes sisulised ning olulised puudused vara arestimisel, millega kaasneb võlgniku õiguste rikkumine. Selliseid asjaolusid ei ole hagejad esile toonud. Hageja I avaldus kinnistu aresti alt vabastamiseks ei kvalifitseeru arestimise akti vaidlustamisena

§ 217

lg 1 alusel arestimise akti formaalsete puuduste tõttu, kuna avalduse sisuks on taotlus vara aresti alt vabastamiseks abikaasade varaühisuse tõttu.

§ 10

lg 1 ei sätesta kohtutäituri kohustust toimetada võlgnikule kätte vara ümberhindamise akti ning piisab, kui see on võlgnikule saadetud.

§ 217

lg-st 6 tulenevalt ei saa hagejad tugineda kinnistu madalale müügihinnale, 3 kuna nad ei ole arestimisel määratud hinda

§ 74lg-tes 7 ja 8 ning § 217 lg-s 1 sätestatud korras vaidlustanud.

Kuna muu vara võlgnikul puudus ning puudus ka võimalus, et võlgnik täidaks oma kohustused mõistliku aja jooksul vabatahtlikult, oli põhjendatud nõude pööramine võlgniku kinnisvarale. MAAKOHTU LAHEND

1. Viru Maakohus jättis
2. oktoobri 2017 otsusega hagi rahuldamata ning tühistas asjas kohaldatud hagi tagamise abinõud. Menetluskulud jättis maakohus võrdsetes osades hagejate kanda, mõistes kostja II kasuks välja menetluskulude katteks 550 eurot, s.o 275 eurot kummaltki hagejalt ning viivise menetluskuludelt lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus ei nõustunud kostja II seisukohaga, et enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagiga ei ole võimalik taotleda kinnistusraamatu kande parandamist ja nõue tuleks jätta läbi vaatamata. Enampakkumise kehtetuks tunnistamisel kaotab asja omandaja omandamise õigusliku aluse tagasiulatuvalt ning kinnisturaamatu kanne on sellisel juhul ebaõige. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et täitmisteade oli hagejale II kätte toimetatud ning täitedokumendiks oli Viru Maakohtu
3. septembri 2006 otsus. Vaidlust ei ole ka selle üle, et hageja II on kätte saanud kinnisasja arestimise akti ja teate enampakkumise toimumise aja ja viisi kohta. Samas ei ole usutav, et hageja II sai 28.10.2008 kinnisasja arestimise akti kätte alles 18.03.
4. Kohus leidis, et kinnisasja arestimise akt on hagejale kätte toimetatud 30.01.2010 teate avaldamisega Ametlikes Teadaannetes. Kohus märkis, et kinnisasja arestimise aktil olev aadress Endla 10-18 on hagejate registrijärgseks aadressiks ning sama aadressi on hagejad märkinud ka hagiavalduses oma elukohaks. Kui võlgnik ei tee täitemenetluses kohtutäituriga koostööd ja hoiab täitemenetlusest kõrvale, mh ei kinnita temale edastatud dokumentide kättesaamist, peab kohtutäitur täitemenetluse tõhusust ja sissenõudja huvisid silmas pidades toimetama täitemenetluse dokumendid kätte avalikult. Kohus viitas Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-95-15 ning leidis, et ühisvarasse kuuluva kinnisasja võõrandamine enampakkumisel ei too kaasa enampakkumise kehtetust. Täitemenetlus on formaliseeritud menetlus ja täiturilt saab oodata asjaolude tuvastamist üksnes seaduses sätestatud piiratud ulatuses. Vaidluse korral mingi eseme kuulumise üle, mh selle kuulumise üle ühisvarasse, tuleb vaidlus vähemalt üldjuhul lahendada hagimenetluses. Täitur saab lähtuda esmajoones formaalsetest kriteeriumidest nagu vallasasjade puhul valdus ja kinnisasjade puhul kinnistusraamatu kanne. Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt oli vaidlusaluse kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kantud üksnes hageja II. Kohtutäitur lähtus õigesti kinnistusraamatu omanikukandest ning täituril ei olnud kinnistule sissenõude pööramiseks vaja abikaasa nõusolekut ega mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustavat täitedokumenti (

§ 14

). Ühisvaraks oleva vara müümisel ei ole tegemist vara müümisega isikule, kellel ei oleks olnud õigust seda osta, enampakkumine ei ole toimunud tühise arestimise alusel vastavalt

§-le 55 ning müügiga ei ole rikutud teisi enampakkumise olulisi tingimusi. Kohtutäitur on selgitanud vastuses hagejale I tema võimalusi õiguste kaitseks, mida aga hageja I kasutanud ei ole, s.o hageja I ei esitanud hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ega taotlenud ka kinnisturaamatu kande parandamist. Kohtutäituri vastusest nähtub, et kaks võlausaldajat (VKG Soojus AS, Telia Eesti AS) ei andnud nõusolekut vara aresti alt vabastamiseks (

§ 77lg 1).

Käesolevaks ajaks on hageja I minetanud õiguse enampakkumisel müüdud varale ning hagejal on õigus üksnes enampakkumise tulemile (

§ 222lg 5).

4 Hagejate muud väited, sh sissenõude pööramise järjekorra ja kaebeõiguse rikkumine, enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks alust ei anna. Võlgnik on kinnisasja arestimise akti ja kinnisvara ümberhindamise akti kätte saanud, kuid vaidlustanud neid ei ole. Täitemenetlus on toimunud pikka aega ja hagejatel oli mitmeid tõhusaid seadusest tulenevaid vahendeid oma õiguste kaitseks, mida hagejad aga kasutanud ei ole. Võlgnik peab ise aktiivselt täitemenetluses osalema ja oma õigusi kaitsma ning mh välja pakkuma tegelikke võimalusi muu vara müümiseks, et vältida kinnisasja müüki. Hageja II ei ole kohtutäituri määratud hinda

§-s 217 sätestatud korras vaidlustanud, mistõttu on ta

§ 217

lg 6 alusel kaotanud õiguse tugineda asjaolule, et kohtutäituri poolt määratud kinnistu hind oli liiga madal. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 6. Hagejad paluvad apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostjate kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt ei ole maakohus järginud TsMS §-des 229, 232, 436 ja 442 lg 8 sätestatud nõudeid. Kohus on ekslikult otsuse p-s 9 märkinud, et hagi tuleb rahuldada ja, et pooled olid nõus kirjaliku menetlusega. Kohus tuvastas ebaõigesti, et enampakkumise korraldamise ajal oli võlgniku omandis ainult kinnisasi. Samuti on kohus rikkunud selgitamiskohustust, kuna kohus ei nõudnud välja täitetoimikut ega selgitanud välja asjaolu, et võlgnikule kuulub sõiduauto Volkswagen Transporter registrinumbriga XXX. Kohus tuvastas vääralt sissenõude pööramise järjekorra ja selle proportsionaalsuse õiguspärasuse. Antud juhul on kohtutäitur pahauskselt rakendanud äärmuslikku mõjutusvahendit, s.o ühisvara koosseisu kuuluva kinnisasja müük, eirates seaduslikke regulatsioone ja võlgniku varalise seisundi uurimise võimalust. Kohtu poolt jäi tähelepanuta hagejate väide selle kohta, et kohtutäitur ei võimaldanud võlgnikul esitada vara nimekirja. Kohtutäitur eiras

§-s 198 ettenähtud sissenõude pööramise järjekorda, sest ta on jätnud arestimata võlgnikule kuuluva sõiduauto, mille müügist oleks piisanud nõuete täitmiseks. Võlgniku varale sissenõude pööramisel rahuldas kohtutäitur kõikide võlausaldajate kogunõudeid (mitte ainult kostja III nõudeid). Kohtutäitur ei teavitanud hagejat I kui kolmandat isikut ja võlgniku abikaasat tema õigustest täitemenetluses ja see tõi kaasa tema kui täitemenetluse osalise varaliste õiguste rikkumise analoogia korras tulenevalt

§ 55p-st 4.

Hagejate arvates tuleb kohtul anda uus tõlgendus hageja I poolt esitatud dokumentaalsele tõendile, s.o Rita Grigoryani 22.03.2016 avaldusele kinnistu aresti alt vabastamiseks. Kohus tõlgendas seadust vääralt ning on eksinud

§ 222lg 5 põhjal faktilise asjaolu ajalise saabumise osas.

Hageja I esitas õigeaegselt kohtutäiturile nõuetekohase teate enampakkumise korraldamist takistava asjaolu ilmnemise kohta ning täitemenetluse peatamiseks. Hageja I sai täiturilt vastuse alles pärast enampakkumise läbiviimist. Kohtul tuleb anda hinnang kohtutäituri tegevusetusele ajavahemikul 22.03. - 27.03.2016 hea usu ja mõistlikkuse põhimõtete kontekstis. Tõendatud ei ole, et võlausaldajad keeldusid enampakkumist välistava asjaolu ilmnemisel vara aresti alt vabastamisega. Kohus rikkus TsMS § 243 tõendi vahetut hindamist ja lähtus üksnes kohtutäituri seisukohast tõendi suhtes. Kohus on küll tuvastatud, millal võlgnik sai menetlusdokumendid kätte, kuid ei ole tuvastanud seda, millal sai hageja I kolmanda isikuna omandiõiguse kaotamisest teada. Hageja I asus kaitsma oma varaõigusi enampakkumise toimumisest teada saamisel, s.o alles 22.03.2016 kohtutäiturile 5 avalduse esitamisega. 28.03.2017 sai hageja I kätte kohtutäituri vastuse ning selleks ajaks puudusid tal igasugused võimalused oma õigusi tähtaegselt kaitsta. Hagejad on kogu menetluse vältel selgitanud, et võlgnikku ei ole olulises osas teavitatud tema õigustest täitemenetluses ja see on kaasa toonud võlgniku õiguste rikkumise (

§ 55p 4), mis on aluseks arestimise tühistamisele.

Samuti pole kohus välja nõudnud täitetoimikut, mis on ebaõige kohtuotsuse üheks põhjuseks. Kohus ei ole oma otsuses viidanud ühelegi tõendile, millele on tema otsus rajatud, rikkudes TsMS 442 lg 8 tulenevat nõuet.

1. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, leides, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
3. oktoobri 2017 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Kuna Viru Maakohtu
4. oktoobri 2017 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
5. Iseenesest õige on hagejate väide, et maakohus on ebaõigesti märkinud vaidlustatud otsuse p-s 9, et hagi tuleb rahuldada. Samas aga ei ole nimetatud asjaolud vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks, sest otsuse resolutsioonis on õigesti märgitud maakohtu seisukoht (resolutsiooni p 1 – jätta hagi täies ulatuses rahuldamata) ning TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Asja materjalide kohaselt on maakohus teinud pooltele ettepaneku lahendada asi kirjalikus menetluses (I kd tl 128) ning pooled on sellega nõustunud (I kd tl 134, 137). Kuna pooled olid nõus kirjaliku menetlusega, siis maakohus teatas neile tähtaja, mille jooksul oli võimalik esitada avaldusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja (I kd tl 138). Avalduste ja dokumentide esitamise tähtajal (võis esitada neid kuni 21.04.2017) esitas hagejate esindaja (17.04.2017) taotluse asja lahendamiseks kohtuistungil (I kd tl 144). TsMS § 403 lg 2 kohaselt võivad pooled TsMS § 403 lg-s 1 nimetatud nõusoleku tagasi võtta üksnes menetlusliku olukorra olulisel muutumisel. Antud juhul ei olnud menetluslik olukord
6. aprilliks 2017 oluliselt muutunud ja seetõttu ei olnud hagejatel võimalik oma nõusolekut kirjaliku menetluse läbiviimiseks tagasi võtta. Samas on aga maakohus hagejate soovil nad 24.08.2017 ära kuulanud (II kd tl 186).
7. Asja materjalide kohaselt on hagejad esitanud hagi täitemenetluses läbiviidud enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks. Vastavalt

§ 223

lg-le 1 võib täitemenetluse osaline esitada enampakkumise akti kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul kohtule hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks, kui vara on müüdud isikule, kellel ei olnud õigust seda osta, või kui enampakkumine toimus tühise arestimise akti alusel või kui rikuti teisi enampakkumise olulisi tingimusi.

§ 55

järgi on arestimine tühine ja sellest ei tulene õiguslikke tagajärgi arestimise kohta käivate menetlusnormide olulise rikkumise korral, eelkõige kui: 1) vara on arestitud ilma kehtiva täitedokumendita; 2) võlgnikule ei ole kätte toimetatud täitmisteadet; 3) vara on arestinud ebapädev isik; 4) võlgnikku ei ole olulises osas teavitatud tema õigustest täitemenetluses ja see tõi kaasa võlgniku õiguste rikkumise. 6 11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kinnisasja arestimine ei olnud

§-s 55 märgitud aluste puudumise tõttu tühine. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-des 10 ja 11, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. Hagejad on apellatsioonkaebuses tuginenud asjaolule, et kohtutäitur ei teavitanud hagejat I (võlgniku abikaasa) olulises osas tema õigustest täitemenetluses ja see tõi kaasa hageja I õiguste rikkumise, mille tõttu on kinnisasja arestimine tühine (analoogia

§ 55lg-ga 4).

Ringkonnakohus leiab, et

§-st 55 tulenevad alused, mille kohaselt on arestimine tühine ja sellest ei tulene õiguslikke tagajärgi, on seotud võlgniku isikuga, mitte aga kolmanda isikuga. Asjaolu, et hageja I (võlgniku abikaasa) on täitemenetluses

§ 5

järgi menetlusosaliseks, ei anna alust kohaldada ka tema suhtes (analoogiliselt võlgnikuga)

-i § 55.

§ 5

kohaselt on menetlusosalisteks kõik, kelle õigusi menetlus puudutab, nt võlgniku abikaasa. Menetlusosalistele tuleb selgitada nende õigusi ja kohustusi täitemenetluses (

§ 8

). Kohe menetluse alguses on kohtutäituri teada kaks peamist menetluses osalevat isikut: võlgnik ja sissenõudja. Ülejäänutel tuleb nii õiguste ja kohustuste selgitamiseks kui ka toimikuga tutvumiseks olla ise aktiivne, ilmuda kohtutäituri juurde ja oma õigust tõendada. Kohtutäituri omapoolne initsiatiiv isiku lugemisel menetlusosaliseks, kui on vaja kätte toimetada dokumente, piirdub eelkõige kinnisasja sundtäitmisel kinnistusraamatust nähtuvate isikutega. Menetlusosalistena kvalifitseeruvad ilma eraldi tõendamise vajaduseta registrisse kantud ühisomanikust võlgniku abikaasa. Need menetlusosalised, keda ei nähtu registrist, peavad endast ise kohtutäiturile teada andma, kui neil on menetluse vastu huvi või menetlus nende õigusi puudutab, sest kohtutäituril ei ole kohustust menetlusosaliste ringi ammendavalt välja selgitada. 12. Antud juhul ei nähtu kinnistusraamatust, et kinnistu, asukohaga XXX Jõhvi, oli abikaasade ühisvaraks. Kinnistusraamatusse oli kinnisasja omanikuna kantud võlgnik (I kd tl 26). Lähtudes kinnistusraamatu kandest oli kohtutäitur õigustatud kinnisasja arestima kui võlgnikule kuuluva vara ning tal ei olnud vaja kinnistule sissenõude pööramiseks hageja I kui võlgniku abikaasa nõusolekut ega mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustavat täitedokumenti (

§ 14

). Hageja I on alles 22.03.2016 esitanud kohtutäiturile avalduse (I kd tl 13), milles teatas, et kinnistu, asukohaga XXX Jõhvi, on abikaasade ühisvaraks. Selleks ajaks oli kinnisasi arestitud (kinnisasja arestimise akt oli võlgnikule kätte toimetatud 30.01.2010 avaldamisega Ametlikes Teadaannetes) ning kohtutäitur oli välja kuulutanud kinnistu, asukohaga XXX Jõhvi, avaliku elektroonilise enampakkumise algusega 22.03.2016 kuni 30.03.

1. Maakohus on käsitlenud kohtutäituri poolt ühisvarasse kuuluva kinnisasja võõrandamisega enampakkumisel seonduvat vaidlustatud otsuse p-des
2. 13 ja
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea neid vajalikuks korrata. Maakohus on õigesti, lähtudes Riigikohtu lahendi tsiviilasjas nr 3-2-1-95-15 p-des 20 ja 22 väljendatud seisukohtadest, asunud seisukohale, et kui enampakkumise toimumise ajaks ei ole arestitud vara suhtes enampakkumist takistava õiguse omaja esitanud kohtutäiturile kokkulepet või kohtulahendit vara aresti alt vabastamiseks või täitemenetluse peatamiseks või lõpetamiseks ning vara enampakkumisel müüakse, kaotab kolmas isik

§ 222lg 5 järgi õiguse varale ja tal on õigus üksnes enampakkumise tulemile.

Antud juhul ei ole hageja I enampakkumise toimumise ajaks esitanud kohtutäiturile arestitud kinnisasja suhtes kokkulepet või kohtulahendit vara aresti alt vabastamiseks või täitemenetluse peatamiseks või lõpetamiseks ning vara on enampakkumisel müüdud, mistõttu hageja I on kaotanud

§ 222lg 5 järgi õiguse kinnisasjale ja tal on õigus üksnes enampakkumise tulemile.

7 13. Paljasõnaline on hagejate väide, et võlgnikku ei ole olulises osas teavitatud tema õigustest täitemenetluses ja see on kaasa toonud võlgniku õiguste rikkumise. Samuti ei ole kohtutäituri poolt rikutus täitemenetluse läbiviimisel hageja I õigusi. Arusaamatu on hagejate seisukoht, mille kohaselt kohtu poolt täitetoimiku väljanõudmata jätmine on ebaõige kohtuotsuse üheks põhjuseks. Siinkohal ei ole hagejad täpsustanud, milleks (millise asjaolu tõendamiseks) oli vajalik välja nõuda täitetoimik. Ringkonnakohtu arvates ei ole kohtuotsus ebaõige. Ringkonnakohus leiab, et kinnisasja arestimine ei ole

§-s 55 märgitud aluste puudumise tõttu tühine ning seetõttu ei ole ka enampakkumine toimunud tühise arestimise akti alusel. 14. Hagejate väitel on enampakkumine tühine seetõttu, et võlgnikul oli muud vara, mille arvel täita sissenõue, sest võlgnikule kuulub sõiduauto Volkswagen Transporter registrinumbriga XXX.

§ 59

lg 1 kohaselt peab võlgnik kohtutäiturile andma oma vara kohta teavet, mida kohtutäitur seoses täitemenetlusega vajab. Tulenevalt

§ 59

lg-st 1 pidi võlgnik ise teatama kohtutäiturile, et tal on vallasvarana sõiduauto, mida on võimalik täitemenetluses võõrandada võlgade katteks ning nimetatud kohustusest ei vabasta võlgnikku

§ 60

lg 1, mille järgi on võlgnik kohustatud esitama kohtutäituri nõudel oma vara, sealhulgas ka kohustuste nimekirja. Võlgnik pidi ka ise aktiivselt täitemenetluses osalema ja oma õigusi kaitsma ning mh välja pakkuma tegelikke võimalusi muu vara müümiseks, et vältida kinnisasja müüki. Siinkohal arvestab ringkonnakohus ka asjaolu, et täitemenetlus kestis pikka aega (ligikaudu 8 aastat). Võlgnik on kinnisasja arestimise akti ja kinnisvara ümberhindamise akti kätte saanud, kuid vaidlustanud neid ei ole. Juhul, kui võlgnik leidis, et tal on piisavalt vallasvara, et täitemenetluses nõuded rahuldada, oli tal võimalus sellest kohtutäiturile teatada. Kuna kohtutäiturile teadaolevalt ei olnud võlgnikul vallasvara, millele sissenõude pööramine oleks olnud edukas, siis on kohtutäitur õigustatult pööranud sissenõude

§ 198lg 2 kohaselt võlgnikule kuuluvale kinnisvarale.

Asjakohatu on võlgniku väide, et kohtutäitur pidi nõudma talt varade nimekirja esitamist ning kuna ta seda ei teinud, siis on ebaõigesti pööratud sissenõue kinnisasjale enne sõiduautole sissenõude pööramist. Kohustus teatada kohtutäiturile talle kuuluva vara koosseis oli seadusest tulenevalt eelkõige võlgnikul. Lisaks eeltoodule nähtub asja materjalidest, et isegi kui kohtutäitur oleks pööranud sissenõude sõiduautole Volkswagen Transporter (väljalaskeaasta 1994), ei oleks täitmisel olevad nõuded täidetud. 15. Hagejate väitel ei ole tõendatud, et võlausaldajad keeldusid enampakkumist välistava asjaolu ilmnemisel vara aresti alt vabastamisega. Vastavalt

§ 77

lg-le 1 vabastab kohtutäitur sissenõudja taotlusel ja võlgniku nõusolekul asja arestist, isegi kui muu arestitud vara ei ole küllaldane täitedokumendi täitmiseks. Antud juhul ei ole sissenõudjad vastavat taotlust esitanud, kuid saades hageja I avalduse, on kohtutäitur ise pöördunud võlausaldajate poole nõusoleku saamiseks vara aresti alt vabastamiseks, kuid võlausaldajad keeldusid (I kd tl 17, 18).

§ 77

lg 2 kohaselt vabastab kohtutäitur kolmanda isiku avalduse alusel asja arestist, kui on ilmne, et ta on arestinud kolmandale isikule kuuluva asja. Sama paragrahvi lg 3 järgi kui kolmas isik taotleb asja arestist vabastamist ja kohtutäitur sellest keeldub, selgitab ta kolmandale isikule õigust esitada vara arestist vabastamise hagi. Hageja I ei ole 22.03.2016 avalduses kohtutäiturile taotlenud kinnisasja arestist vabastamist, vaid on märkinud, et kinnisasi on abikaasade ühisvara, ta ei anna nõusolekut sissenõude pööramiseks 8 kinnistule ja palus peatada kinnistu sundvõõrandamine. Kohtutäitur on vastuses (I kd tl 17, 18) selgitanud hagejale I võimalusi õiguste kaitseks, kuid hageja I ei ole neid kasutanud.

1. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et puudub alus kinnisasja enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks, sest vara ei ole müüdud isikule, kellel ei olnud õigust seda osta; enampakkumine ei toimunud tühise arestimise akti alusel ning ei rikutud teisi enampakkumise olulisi tingimusi.
2. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta hagejate poolt apellatsioonkaebusele lisatud sõiduauto Volkswagen Transporter, registrinumbriga XXX, registreerimistunnistuse, sest tegemist on korduva tõendiga (on juba esitatud maakohtule).
3. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel võrdselt hagejate kanda. Kostja III (VKG Soojus AS) menetluskulude nimekirja ei esitanud ning seetõttu tema osas jäävad menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. Kostja I (kohtutäitur) on esitanud taotluse hagejatelt apellatsiooniastmes menetluskulude summas 150 eurot väljamõistmiseks (vastuse koostamine apellatsioonkaebusele). Tegemist on vajalike ja põhjendatud menetluskuluga TsMS § 175 lg 1 mõttes ning seetõttu kuulub taotlus rahuldamisele. Lisaks taotleb kostja I maakohtus kantud menetluskulude väljamõistmist summas 200 eurot, kuid kuna maakohus on jätnud menetluskulud välja mõistmata seoses taotluse hilinenult esitamisega, siis ringkonnakohus ei vaata läbi ringkonnakohtule esitatud menetluskulude taotlust maakohtu menetluskulude osas. Kostja II (Wiru Maja OÜ) taotleb hagejalt menetluskulude summas 550 eurot väljamõistmist (õigusabi osutati 5 tunni ulatuses tunnitasuga 110 eurot). Ringkonnakohus peab põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks 330 eurot (vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 3 tundi) ning hagejatelt tuleb välja mõista kostja II kasuks 330 eurot. Kuna kostja I ja kostja II on esitanud vastava taotluse, siis märgib ringkonnakohus menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson