Obsah (4)

§ 100§ 97§ 29§ 88

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 26. märts 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-17-105

) § 100 lg 5 alusel brutosummas 2 358 eurot 59 senti.

1. Hageja esitas
2. aprillil 2017 Tööinspektsioonile avalduse, milles palus kostjalt välja mõista hüvitise

§ 100lg 5 alusel brutosummas 2358 eurot 59 senti.

Hageja leidis, et kuna töölepingu ülesütlemine oli seotud töövõime vähenemisega terviseseisundi tõttu, pidi kostja antud juhul järgima töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaega

§ 100

lg 5 järgi ja teatama hagejale töölepingu ülesütlemisest ette

§ 97lg 2 p 4 alusel vähemalt 90 kalendripäeva.

Tulenevalt asjaolust, et kostja jättis etteteatamistähtaja järgimata, on hagejal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel (

§ 100lg 5).

Vähem etteteatatud aja eest on töötajal õigus saada hüvitist

§ 29

lg 8 alusel vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud keskmise töötasu maksmise tingimustele ja korrale. Seega hüvitist on õigus saada töötaja keskmise tööpäevatasu alusel nende tööpäevade eest, mis jäävad etteteatamistähtaja perioodi sisse ja mille võrra vähem ette teatati. Siinkohal tuleb aluseks võtta osapoolte vahel kokkulepitud kuutöötasu brutosummas 800 eurot. Avalduse kohaselt lõpetas tööandja töötajaga töölepingu sellest eelnevalt ette teatamata. Tööleping öeldi üles

1. märtsil 2017 päevapealt tervisliku seisundi tõttu. Hageja viibis töövõimetuslehel 10 kuud. Hageja tööstaaž kaevanduses on 31 aastat. Kostjal oli võimalik võtta tööle ajutiselt asendaja tema haiguslehe ajaks ilma kahju kandmata. Kostja oleks pidanud töölepingu ülesütlemisest ette teatama. Kostja ei ole pakkunud teist tööd, mida hageja oleks olnud võimeline tegema.
2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja tugines seaduses ette nähtud etteteatamisaja järgimata jätmisel

§ 88

lg 1 p-le 1 ning

§ 97

lg-le 3 selgitades, et hea usu põhimõttest tulenevalt puudus tööandjal kohustus töötajale töösuhte ülesütlemisest ette teatada, kuna töötaja oli eelnenud 4 kuu vältel olnud haige ning tema terviseseisund ei võimaldanud tal tööd teha. Kostja selgitas, et

§ 97

lg 3 alusel etteteatamistähtaja järgimata jätmine ja selle põhjendatuse hindamine on kaalutlusotsus, mille tegemisel arvestati kõiki asjaolusid ja mõlema poole huve: 1) hageja ei töötanud töölepingu ülesütlemise ajaks juba 10 kuu jooksul ja ei kavatsenudki töölepinguga temale pandud töökohustusi täita oma terviseseisundist tulenevalt; 2 2) kostjal tekkisid raskused jaoskonna töö korraldamisel, mille tõttu võis tekkida kahju; 3) pooled ei teadnud hageja tervenemise aega; 4) töösuhte kestus ei kinnita töötaja ülekaalukat huvi saada ülesütlemisest teada 90 kalendripäeva ette; 5) ei ole töölepingu ülesütlemise etteteatamise eesmärk võimaldada aega uue töö otsimiseks, kuna hageja terviseseisund ei lubanud pikka aega ja ka edaspidi töölepinguga pandud töökohustusi täita. Kostja ja hageja vahel sõlmitud töölepingu punkt 10.7. ei ole asjakohane. MAAKOHTU LAHEND 3. Viru Maakohus rahuldas 2. novembri 2017 otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks hüvitise brutosummas 2358 eurot 59 senti töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest

§ 100lg 5 alusel.

Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus luges tuvastatuks, et: 1) hageja töötas kostja juures enam kui 10 aastat; 2) hageja oli enne töösuhte lõpetamist pikaajaliselt (10 kuud) töövõimetu, suhtles tööandjaga oma tervisliku seisundi teemadel ja avaldas soovi, et teda viidaks üle muule kergemaliigilisele tööle; 3) kostja lõpetas hagejaga töösuhte ülesütlemisega

1. märtsil 2017 ning hageja sai avalduse kätte
2. märtsil 2017; 4) kostja rikkus töösuhte lõpetamisel hagejaga seaduses ette nähtud etteteatamistähtaega (vähemalt 90 päeva) täies ulatuses. Maakohus oli seisukohal, et lepingu punkt 10.7 sätestab poolte käitumise juhul kui hagejal esineb takistus, mistõttu ei saa temalt töö tegemist oodata. Maakohus hindas poolte ühist tahet ja märkis, et punkti 10.7 üldine eesmärk (ja ühtlasi ka poolte ühine tahe) on hageja süü puudumisel töösuhte säilitamine ühes töötasu säilitamisega mõistliku aja jooksul. Seega lühiajaliste takistuste korral oli poolte ühiseks tahteks lepingu säilitamine. Käesoleval juhul on tegemist pikaajalise takistusega, mille olemust ja kestvust on pooled omavahel korduvalt arutanud 10 kuu vältel. Kostja on oma huvi defineerinud sel viisil, et hageja pikaajaline (10 kuud) töölt eemalviibimine (haiguslehel viibimine) on põhjustanud kostjale raskusi töökorraldusel ja paratamatuid lisakulutusi. Samas on kostja neid kulutusi teinud ja hagejaga töölepingut jätkanud 10 kuu vältel, kuigi tal oli õigus teha ülesütlemise avaldus 4 kuu möödudes. Hiljem on kostja oma käitumisega
3. märtsil 2017 üheselt väljendanud, et temapoolne huvi on leping pikaajaliselt töövõimetu hagejaga võimalikult kiiresti ja tagaselja lõpetada. Hageja seevastu on kostja sõnul temale eelnevalt avaldanud, et peale tervise taastumist sooviks ta jätkata kostja juures töötamist mõnel muul töökohal. Kostja märgib vastuses hagile, et temal sellise töö andmiseks võimalus puudub. Maakohus leidis, et antud juhul on hageja kostjale selgelt väljendanud tahet töösuhte jätkamiseks mõnel muul ametikohal pärast terviserikke kõrvaldamist. Seega on tegemist töötaja ja tööandja huvide konfliktiga olukorras, kus etteheide hageja tööle puudub ning töösuhe on takistatud hageja pikaaajalise terviserikke tõttu. Maakohus on kostja enda selgituste põhjal tuvastanud hageja tahte kostja juures töötamist jätkata, võimalusel ka muul ametikohal. Maakohus leidis, et puudub

§ 97

lg 3 toodud tingimus – mõlemapoolne huvi lepingu lõpetamiseks enne seaduses ette nähtud etteteatamistähtaja lõppemist. Antud juhul teatas tööandja töötajale töölepingu lõpetamisest tagantjärele. Selline käitumine ei ole kooskõlas hea usuga. Kui lühema töö tegemise takistuse puhul (töölepingu punkt 10.7) on poolte ühine tahe 3 suunatud eelkõige lepingu säilitamisele, siis ei saa pikaajalise takistuse korral eeldada, et ühise tahte ja heas usus lepingutingimuste täitmise käsitlus muutub viisil, mis loeb hea tahte kohaseks ja mõistlikuks tööandja poolse töölepingu ühepoolse tagaselja lõpetamise ilma võimaluseta leppida kokku lühendatud tähtajas (millise võimaluse annab samuti

§ 97lg 3) või järgida seaduses ette nähtud tähtaega.

Antud juhul ei ole tõendatud ka Riigikohtu lahendi tsiviilasjas nr 3-2-1-172-14 punktis 4 toodud täiendavate asjaolude esinemine: hageja (tööandja) ei ole leidnud kostjale asendajat (tööandja on kinnitanud, et asendajad on teinud tööd, mida tegi hageja, samuti ei saa töötajate poolt tehtud ületunnitööd lugeda tööandjale varalise kahju tekitamiseks); täiendava varalise kahju tekkimine. Arvestades hageja töölt eemal viibitud pikka aega (10 kuud), sest kostjal tekkis õigus ja võimalus tulenevalt

§ 88

lg 1 p-st 1 juba 4 kuu möödumisel kostjale seaduses ettenähtud etteteatamistähtaega järgides tööleping lõpetada, kuid kostja ise ei ole seda võimalust pika aja vältel kasutanud. Kostja pikaajaline olukorra aktsepteerimine ja selle aja vältel toimunud hagejaga suhtlus hageja tervise ja võimaliku naasmise teemal tekitasid hagejas õiguspärase ootuse töölepingu kehtimiseks kuni hageja võimaliku tervenemiseni. Samuti lõi selline pikka aega kestnud pooltevaheline suhtlus töövõimetuse ajal kostjale muuhulgas võimaluse pidada hagejaga läbirääkimisi lepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel. Arvestades poolte varasemat käitumist, lepingulisi sätteid, poolte tuvastatud ühist tahet, mis oli 10 kuu vältel kuni lepingu viivitamatu lõpetamise hetkeni suunatud hageja poolt vaadates pigem lepingu kehtima jäämisele, oli maakohus veendunud, et tööandaja pidi antud juhul järgima

§ 97lg 2 p-s 4 toodud etteteatamistähtaega 90 päeva.

Kostja ei ole etteteatamistähtaega järginud ning seetõttu on avaldajal tulenevalt

§ 100

lgst 5 õigus saada hüvitist ulatuses, mis tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgmisel. Poolte vahel puudub vaidlus hageja brutotöötasu suuruse 800 eurot kuus ja hüvitise suuruse osas. Vaidlus puudub ka tähtaegade osas. Kuna hageja sai töölepingu ülesütlemisavalduse kätte

1. märtsil 2017 ning etteteatamisperioodi sisse jääb 90 kalendripäeva alates
2. märtsist 2017 kuni
3. juunini 2017, siis nende tööpäevade tasu on brutosummas 2358 eurot 68 senti (vastavalt 34,78+800+800+723,81=2358,68). Maakohus mõistis kostjalt hagejale välja hüvitise brutosummas 2358 eurot 59 senti töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest

§ 100lg 5 alusel.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Viru Maakohtu
2. novembri 2017 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus eksinud tõendatud asjaolude loetlemisel. Vaidlus käis muuhulgas selle üle, kas on tõendatud, et hageja on avaldanud soovi enda üleviimiseks kergemale tööle ning kostja ei ole seda pakkunud. Kostja on kohtule esitatud tõendites välja toonud teatise, mis edastati hagejale ning selles on selgelt kirjas, et muud tööd ei ole pakkuda. Kostja ei ole rikkunud töösuhte lõpetamisel seadusega ettenähtud etteteatamistähtaega ning lühem etteteatamistähtaeg oli õigustatud. Maakohus ei ole andnud hinnangut asjaoludele ning kostjapoolsetele väidetele, et seaduses ettenähtust lühem etteteatamise tähtaeg oli antud juhtumil õigustatud. Maakohus on üldsõnalisel fikseerinud, et formaalne rikkumine on aset leidnud, kuid ei ole seda põhistanud. Kostja on väitnud, et hageja pikaaegne töölt eemalviibimine põhjustab kostja jaoks täiendavaid kulutusi. Maakohus ei ole arvesse võtnud kostja poolt väljatoodud põhjendust, et kuna tegemist 4 on strateegiliselt tähtsa objektiga (kaevanduse rikastusvabrik), siis kostja ja avalikkuse huvi on selle töökindluse tagamine. Töökindluse tagamine eeldab hästi korraldatud tööd. Käesoleval juhul on hageja töölt eemal viibinud pika aega ning töökorraldus on seetõttu olnud häiritud, sealhulgas tähendas see teistele töötajatele suuremat töökoormust ning teenuse sisseostmist ettevõtteväliselt. Maakohus ei ole arvestanud kostja seisukohti võimalike teiste ametikohtade osas. Kostja on korduvalt märkinud, et tal ei ole pakkuda ametikohti, mis võimaldaksid osalise koormusega või kergemat tööd. Samuti ei ole võimalik pakkuda ametikohti, mis ei eelda suurt füüsilist pingutust (kojamees, valvur), kuna kinnisvarahaldusega seotud ametikohad kaetakse avaliku hanke raames, teenuseid ostetakse sisse. Maakohus ei ole asjaolude analüüsimisel hinnanud kostja vastutulelikkust hagejale. Kostja on pikendanud 4-kuulist perioodi 10 kuu peale, andes hagejale oluliselt pikema perioodi tööle naasmiseks, kui seadus seda ette näeb. Kohus ei ole arvestanud asjaolu, et hageja ei olnud teadlik oma tervisliku seisundi taastumisest või paranemisest töölepingu ülesütlemise hetkel. Maakohus ei ole veenvalt põhjendanud oma seisukohta, et hageja huvi saada ülesütlemisest teada

§ 97

lg 2 p-s 4 sätestatud tähtaega järgides kaalub üles kostja huvi öelda tööleping üles etteteatamistähtaega järgimata. Kostjale jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, milles seisnes kostja tegevuse vastuolu hea usu põhimõttega või mõistlikkusega. Hageja on endiselt haige ja ei ole võimeline töötama ja seetõttu läheks hüvitise väljamõistmine vastuollu seaduse mõttega ning faktilise olukorraga. Kui hageja on endiselt ajutiselt töövõimetu, siis ei oleks ta tähtaja järgimisel saanud mingisugust hüvitist peale puhkusejäägi. Antud juhul on kohus mõistnud hageja kasuks välja hüvitise, vaatamata sellele, et taoline hüvitis on põhjendamatu ning hageja on sisuliselt alusetult rikastunud. Maakohus on jätnud analüüsimata ja hindamata kostja poolt esitatud tõendid, millest nähtub, et hageja on teatise varem kätte saanud (

1. märtsil 2017). Puudub põhistus, miks maakohus asus seisukohale, et hageja sai teatise kätte 4 päeva hiljem.
2. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg 4 alusel neid ei korda, kuid täiendab TsMS § 657 lg 21 kohaselt maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jätab menetluskulud kostja kanda.
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohus tuvastas olulised faktilised asjaolud kooskõlas menetlusõigusega ja ei pea seetõttu TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel faktiliste asjaolude uut tuvastamist ja tõendite hindamist vajalikuks. 8.

§ 97

lg 1 järgi võib tööandja öelda töölepingu erakorraliselt üles sama paragrahvi teises lõikes sätestatud etteteatamistähtaegu järgides.

§ 97

lg 3 järgi võib tööandja töölepingu

§ 88

lg-s 1 nimetatud alusel üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlema poole huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni.

§ 97

lg 3 alusel etteteatamistähtaja järgimata jätmine ja selle põhjendatuse hindamine on kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid ja mõlema poole huve (RKTKo 3-2-1-172-14, p 12, RKTKo 3-2-1-70-16, p 15). Ringkonnakohus saab maakohtu kaalutlusotsusesse sekkuda vaid siis, kui maakohus tegi kaalumisel olulisi kaalumisvigasid. Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus diskretsiooni nõuetekohaselt läbi. 5 9. Ringkonnakohus leiab, et üldjuhul tuleb tööandja poolse töölepingu erakorralise ülesütlemise korral kohaldamisele

§ 97lg-s 2 nimetatud etteteatamise tähtaeg.

Üksnes olukorras, kus lepingu jätkamine ei ole pooltele jõukohane, eelkõige aga põhjusel, et töötaja on töölepingut rikkunud, saab töölepingu lõpetada etteteatamistähtaega järgimata. See, kas töösuhte ülesütlemisel

§ 97

järgi etteteatamistähtaega järgida või mitte, sõltub seega mõjuva põhjuse kaalukusest ja selle mõjust töösuhtele. Erinevaid asjaolusid tuleb hinnata koosmõjus igal üksikjuhtumil eraldi. Hinnangu andmisel on oluline arvestada, et mõjuv põhjus, mille puhul tööandja etteteatamistähtaega ei järgi, peab olemuselt olema eriti mõjuv ning selle esinemisel ei saa tööandjalt heausksuse ja mõistlikkuse põhimõttele tuginedes kuidagi eeldada töösuhte jätkamist etteteatamistähtaja lõppemiseni. Töösuhte lõppemine etteteatamistähtaja järgimiseta on töötajale negatiivsema mõjuga kui etteteatamistähtaega järgides, mistõttu ülesütlemisel tuleb siinkohal eristada olulist ja vähem olulisemat mõjuvat põhjust. Eelkõige on tööandja õigustatud etteteatamistähtaega järgimata töösuhte lõpetama, kui see on tingitud erakorralistest asjaoludest või ülesütlemise põhjuseks on töötaja käitumine ehk lepingurikkumine. Oluline põhjus võib iseenesest seisneda ka kahjus, mis pooltele töösuhte jätkamine kaasa toob. 10. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et kostja ei ole toonud esile neid põhjuseid või seda kaitstavat huvi, mis annaksid alust töösuhte lõpetamisele etteteatamistähtaega järgimata. Olukorras, kus kostja seisukohast lähtudes on mõistlik anda töötajale pikem periood, mis nad saavad töövõimetuslehel viibida, kuna see tagab pikemas perspektiivis stabiilsemad ja pikemaajalisemad töösuhtes (apellatsioonkaebuse p 2.1), ei ole ka põhjendatud lepingu erakorraline ülesütlemine etteteatamistähtaega järgimata. Seda ei muuda ka asjaolu, et kostjal ei olnud töötajale pakkuda teisi töökohti. Kostja ei ole toonud esile mõjuvaid asjaolusid, miks ei saanud temalt mõistlikult nõuda ülesütlemise etteteatamise tähtaja järgimist. Isegi töötaja pikemaajaline haigestumine ei pruugi tähendada, et lepingu ülesütlemine etteteatamistähtaega järgimata oleks põhjendatud. Kostjale oli hageja haigestumine teada ning kostjal oli võimalik tähtaega järgides leping aegsasti üles öelda.

§ 88

lg 1 p 1 teise lause järgne neli kuud kestev töötaja terviseseisundist tulenev töövõime vähenemine ei tähenda eeldusena seda, et tööandja ei pea ülesütlemisel kinni pidama

§-s 97 nimetatud tähtaegadest. Tähtaega järgimata võib töölepingu üles öelda eelkõige juhtudel, kui töötaja rikub süüliselt töölepingut

§ 88lg 1 punktide 2-8 alusel.

Selliseks olukorraks võiks olla näiteks jätkuv süüline kahju põhjustamine tööandjale, kaastöötajate oluline häirimine, pidev sündsusetu käitumine tööandja, kaastöötajate või klientidega, süüteo toimepanemine tööandja või kliendi suhtes, teise isiku elu või tervise ohustamine. Midagi sellist analüüsitavas asjas ei esinenud. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et tal ei olnud hagejale teist tööd pakkuda. Nimetatu aga ei ole ringkonnakohtu hinnangul asjaolu, mille alusel võiks töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata. Kui kostjal tekkis hageja töölt eemal viibimise tõttu oluline kahju, siis oleks kostja saanud töölepingu lõpetada ka varem. Kostja väitel on hageja korduvalt väljendanud, et ta soovib kergemat töökohta ja ei soovi omal töökohal jätkata (apellatsioonkaebuse p 2.2), seega oli kostjal võimalus töösuhe oluliselt varem lõpetada etteteatamistähtaega järgides. Eeltoodule tuginedes oli töölepingu ülesütlemise tähtaja mittejärgimine

§ 97lg 3 kohaselt õigustamatu. 11. Ringkonnakohus jätab Ts

MS § 171 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda, kuna apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et juhul, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. 6 Kuna maakohus ei määranud kindaks menetluskulude rahalist suurust, määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse TsMS § 174 lg 4 ja TsMS § 177 lg 2 kohaselt kindaks määrusega pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson