← Eesti

1-15-10510/138

Obsah (11)§ 262§ 154§ 2742§ 2052§ 274§ 199§ 202§ 2861§ 293§ 390§ 187

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitaja Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakohus

§ 262

p 2 alusel prokuratuurile, kuna süüdistusakt ei vastanud

§ 154lg 2 p-st 4 ja lg 3 p-st 2 tulenevatele nõuetele.

  2. detsembril 2015 saatis Viru Ringkonnaprokuratuur Viru Maakohtule uuesti süüdistusakti, kus käsitleti väidetavat valeandmete esitamist Ladu NF OÜ
  3. aasta mõningates käibedeklaratsioonides. Selle süüdistusakti kohaselt süüdistati kokku üheksat isikut, sh A. Murelit KarS § 3891 lg 2 järgi; G. Saarmi KarS § 3891 lg 2 ja 3–§ 22 lg 3; § 347 lg 1; § 348 lg 1 ja § 280 lg 1 järgi; M. Kuusi KarS § 3891 lg-te 2 ja 3–§ 22 lg 3 järgi, Ladu NF OÜ-d KarS § 3891 lg 3 järgi.
  4. Viru Maakohtu
  5. detsembri
  6. a määrusega anti süüdistatavad kohtu alla.
  7. Viru Maakohtu
  8. detsembri
  9. a määrusega lõpetati kriminaalmenetlus kõigi süüdistatavate suhtes

§ 2742lg 1 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu.

  1. Tartu Ringkonnakohtu
  2. veebruari
  3. a määrusega tühistati prokuratuuri määruskaebuse alusel Viru Maakohtu
  4. detsembri
  5. a määrus ja kriminaalasi saadeti menetluse jätkamiseks samale maakohtule samas kohtukoosseisus. Riigikohtu
  6. juuni
  7. a määrustega jäeti ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebused menetlusse võtmata ja ringkonnakohtu määrus jõustus.
  9. mail 2018 tegi Viru Maakohus järgmised kaks määrust: 1) ühe määrusega lõpetas kohus viie süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu; 2) teise määrusega tagastas kohus süüdistusakti ülejäänud nelja süüdistatavat – A. Murelit, G. Saarmi, M. Kuusi ja Ladu NF OÜ-d – puudutavas osas

§ 262p 2 alusel prokuratuurile.

Praeguses määruskaebemenetluses vaidlustataksegi seda määrust. Viru Maakohtu

  1. mai
  2. a määrus süüdistusakti prokuratuurile tagastamise kohta
  3. Maakohus leidis, et
  4. detsembri
  5. a süüdistusakt ei vasta

§ 154lg 2 p-st 4 ega lg 3 p-st 2 tulenevatele nõuetele.

9. Süüdistusakti tõendite loetelus on märgitud 422 tõendit. Paljude tõendite osas jääb nende seotus süüdistusega küsitavaks, pole viidatud, millist asjaolu nendega tõendada soovitakse, viited on laialivalguvad või arusaamatud. Nii näiteks on tõendite loetelu punktis 36 läbiotsimisprotokolli kohta märgitud, et see tõendab läbiotsimisel A. Mureli kodust leitud kriminaalasjas süüdistust kinnitavaid esemeid. Tõendite loetelu punktis 54 on märgitud: „Valge A4 paberileht, millel meesterahva, kellel prillid juustesse tõstetud, mustvalge pilt, mis tõendab, et Alo Murel tegi ettevalmistusi võimalikuks kokkupuuteks maksuhalduri või muu ametiasutusega, lähtudes oma ebaseaduslikust tegevusest arvete ja maksudega.“ Tõendite loetelu punktis 56 on vaatlusprotokolli kohta märgitud, et see tõendab A. Mureli kodust ära võetud arvutis sisalduvaid kriminaalasjas tähtsust omavaid dokumente. Suure hulga tõendite panemine tõendite nimekirja, esitamata nende 2

(17)kohta

§ 154

lg 2 p-le 4 vastavaid viiteid on lubamatu, sest see raskendab kohtuliku arutamise planeerimist, koormab alusetult kohtulikku uurimist ja venitab kohtumenetlust.

  1. Süüdistuste sisu on keeleliselt ebakorrektne, laialivalguv, sisaldab kordusi, tarbetut informatsiooni ja vastuolusid, andmata seejuures piisava täpsuse ja selgusega edasi isikule tehtava etteheite faktilist alust. Süüdistustes on sisutühje kordusi ja ka täiesti arusaamatuid lõike, kirjeldatakse tegevusi, mille kohta pole arusaadav, kellele neid omistatakse. Nii G. Saarmi kui ka teiste KarS § 3891 lg-te 2 ja 3 – § 22 lg 3 järgi süüdistatavate süüdistuses deklareeritakse korduvalt, et nad aitasid kaasa maksuhaldurile tahtlikult valeandmete esitamisele, samas ei nähtu süüdistusest piisava selguse ja täpsusega, milles see kaasaaitamine seisnes. Kui räägitaksegi konkreetse süüdistatava tehtust, siis mattub see asjasse mittepuutuvasse informatsiooni või mõttetutesse kordustesse. Süüdistuses tsiteeritakse korduvalt ja tarbetult raamatupidamise seaduse ja käibemaksuseaduse sätteid.
  2. Süüdistuse puuduste maht on selline, mis ei võimalda süüdistusakti alusel kohtumenetluse kiiret läbiviimist ja kohtulahendini jõudmist isegi maakohtu poolt oskusliku töökorralduse rakendamise ja efektiivse menetluse juhtimise korral.
  3. Kui kohus
  4. novembri
  5. a määrusega süüdistusakti prokuratuurile tagastas, olid etteheited süüdistusaktile näiteks tõendite osas samad, kuid prokuratuur on jätnud need tähelepanuta. Prokuratuur aktsepteeris süüdistusakti mittevastavust

§ 154nõuetele, jättes Viru Maakohtu 5.

novembri

  1. a määruse vaidlustamata. Samas ei kõrvaldanud prokuratuur puudusi süüdistusakti uues redaktsioonis. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Prokuratuuri määruskaebus
  2. Viru Maakohtu
  3. mai
  4. a määruse peale esitas määruskaebuse prokuratuur, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja palub saata kriminaalasja esimese astme kohtule kriminaalmenetluse jätkamiseks.
  5. Määruskaebuse hinnangul vastab süüdistusakt kõigile

§-st 154 tulenevatele nõuetele. Võrreldes algse süüdistusaktiga on vaidlusaluses süüdistusaktis muudetud nii teksti ülesehitust kui ka isikute teopanuse sõnastust selgemaks ja arusaadavamaks. Samuti ei leidu tekstis korduvaid viiteid käibemaksu- ja raamatupidamisseadusele, vaid etteheited on toodud ühtse loeteluna. Seega ei ole alust väideteks, nagu oleks süüdistusaktis tehtud vaid kosmeetilisi parandusi ja sisuliselt saadetud kohtusse sama süüdistusakt. 15. Maakohtu etteheide

§ 154lg 2 p 4 nõuete rikkumise kohta on põhjendamatu.

Riigikohtu praktika kohaselt ei tohi süüdistusakt kajastada tõendite sisu ega nende analüüsi. Tõendite avamise küsimus on alati subjektiivselt hinnatav. Seega saaks

§ 154

lg 2 p 4 rikkumisele viidates tagastada kõik süüdistusaktid väitega, et kohtu meelest on tõendeid avatud liiga palju või liiga vähe. Kohus ei saa nõuda süüdistusaktis tõendite avamist ja nende osas ristviidete tegemist. 16. Jääb arusaamatuks, kuidas sai kohus leida, et süüdistus on laialivalguv, kordusi täis ja arusaamatu, kui ta oli varem samas kohtukoosseisus sama süüdistusakti alusel kriminaalmenetluse mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetanud.

§ 2052kuulub kohaldamisele juhul, kui kohus tuvastab, et süüdistatavate käitumises on Kar

S § 2 lg 2 sätestatud teo karistatavuse üldised eeldused – süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü – vähemalt menetluse jätkamiseks vajalikus määras. Kohus saab nimetatud otsuse vastu võtta juhul, kui kohtunik on veendunud, et puuduvad 3

(17)kriminaalmenetlust välistavad asjaolud, mis on toodud

§-s 199, nende hulgas ka kriminaalmenetluse alus. Ka

§ 2052

alusel otsustust tehes peab kohus seega lähtuma süüdistusaktis välja toodud etteheidetest ja teokoosseisust, mh ka tegu tõendavatest tõenditest, mis on näha süüdistusaktis. 17. Põhjendatud ei ole süüdistusakti tagastamine olukorras, kus kõik

§-s 154 toodud punktid on aktis kajastatud, kuid kellegi subjektiivse hinnangu alusel pole kirjutatu piisavalt hea. See tooks kaasa olukorra, kus kohus saaks akti tagastada lugematu arv kordi ning lõppkokkuvõttes ei oleks võimalik mõistliku aja jooksul menetlemiseni jõuda. Eelkõige ei saa sellist otsustust langetada menetluse kõige varasemas faasis, milleks on eelmenetlus. Mart Kuusi kaitsja vastus määruskaebusele

  1. Kaitsja leiab, et prokuratuuri määruskaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
  2. Prokuratuur püüab ringkonnakohut eksitada, märkides nagu oleks maakohus nõudnud prokuratuurilt süüdistusaktis tõendite avamist ja nende osas ristviidete tegemist. Vastupidi, maakohus on osutanud üksnes

§ 154lg 2 p 4 sätestatud nõuetele.

Maakohus on kahel korral süüdistusakti prokuratuurile tagastanud, sest süüdistusaktis ei ole paljude tõendite puhul selgelt viidatud, millist asjaolu soovitakse tõendada, samuti on viited olnud laialivalguvad või arusaamatud. Süüdistusakti esmasel tagastamisel prokuratuur seda ei vaidlustanud. Kahetsusväärselt ei ole prokuratuur uue süüdistusakti põhiosas teinud sisulisi muudatusi, vaid on piirdunud üksnes kosmeetiliste parandustega.

  1. Asjakohatu on määruskaebuse esitaja arutluskäik, nagu välistaks maakohtu varasem otsustus kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetada võimaluse süüdistusakt puuduste tõttu prokuratuurile tagastada. Maakohus toimis mõistlikult, lahendades esmalt kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse ja asudes alles siis hindama süüdistusakti nõuetelevastavust.
  2. Kaitsja hinnangul on M. Kuusile etteheidetav kuritegu aegunud ja kriminaalmenetlus tuleks seetõttu tema suhtes õpetada. Kaitsja juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka asjaolule, et praeguseks on ka mõistlik menetlusaeg ületatud. Alo Mureli ja Ladu NF OÜ kaitsja vastus määruskaebusele
  3. Kaitsja taotleb prokuratuuri määruskaebuse rahuldamata jätmist.
  4. Iga tõendite loetelusse kuuluva tõendi puhul peab olema ära nimetatud see konkreetne süüdistuse sisust hõlmatud faktiline asjaolu, mille kinnitamiseks prokurör sellele tõendile tugineda soovib. Vaidlusaluse süüdistusakti tõendite loetelus pole enamiku tõendite puhul välja toodud, mida selle tõendiga tõendada soovitakse – tõendile lisatud viide ei viita ühelegi elulisele asjaolule, mida süüdistuse sisus kajastatakse. Ekslik on prokuröri seisukoht, nagu maakohus oleks soovinud süüdistusaktis näha tõendite sisu ja analüüsi.
  5. Väär on prokuratuuri seisukoht, et kohtunik, kes on eelnevalt menetluse mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetanud, ei saa hiljem tugineda süüdistusakti nõuetele mittevastavusele, kuna ta on eelnevalt justkui jaatanud kuriteo toimepanemist ning ühtlasi aktsepteerinud süüdistusakti. 4

(17)RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 25. Kolleegium leiab maakohtu lõppjäreldusega nõustuvalt, et menetletavas kriminaalasjas kohtusse saadetud süüdistusakt ei vasta

§-st 154 tulenevatele nõuetele ja see akt tuleb

§ 262lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastada.

1.

§ 262

lg 1 p 2 kohaldamise üldised eeldused 26.

§ 262

lg 1 p 2 järgi võib kohtunik teha eelistungil mh määruse prokuratuurile süüdistusakti tagastamiseks, kui süüdistusakt ei vasta sama seadustiku § 154 nõuetele. Ringkonnakohus leiab, et

§ 262

lg 1 p 2 kohaldamiseks ei pea süüdistusakti puudused olema sellised, et need muudaksid kriminaalasja menetlemise, sh kaitseõiguse teostamise võimatuks või ebamõistlikult raskeks. Piisab sellest, kui süüdistusakti kvaliteediprobleemid raskendavad kriminaalasja menetlemist määral, mis ei ole ebaoluline, näiteks kui süüdistuse sisu on raskesti jälgitav. Riigikohus on korduvalt osutanud sellele, et süüdistusakti puudused, mis ei muuda asja menetlemist võimatuks ega ebamõistlikult raskeks, võivad siiski menetlust raskendada ja aeglustada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 51;
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 634 ja
  5. veebruari
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p-d 197–200). Kriminaalasja arutamine selliste puudustega süüdistusakti alusel pole küll käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena ega tingi menetluse tulemina valmiva kohtuotsuse tühistamist, kuid samas annavad kõnealused vead süüdistusaktis küllaldase aluse

§ 262lg 1 p 2 kohaldamiseks.

27. Siinkohal tuleb silmas pidada, et

§ 262

lg 1 p-s 2 nimetatud otsustuse saab maakohus teha üksnes kohtulikus eelmenetluses enne kohtuliku arutamise algust. Seega ei tingi puudustega süüdistusakti prokuratuurile tagastamine kohtuliku uurimise ega muude ajamahukate menetlustoimingute täielikku ega osalist kordamist. Samuti ei kaasne süüdistusakti prokuratuurile tagastamisega üldjuhul vajadust teha mahukaid menetlustoiminguid kohtueelses menetluses. Tavaliselt pole vajalik isegi

§-des 224–225 ette nähtud protseduuride kordamine. Prokuratuuril on võimalik süüdistusakti puudused

§-s 226 sätestatud korras kiiresti kõrvaldada ja süüdistusakt uuesti kohtusse saata. Seega ei põhjusta

§ 262

lg 1 p-s 2 ette nähtud otsustus tavaliselt märkimisväärset aja- ega muud kulu ja süüdistusakti kvaliteediprobleemide kõrvaldamisega saavutatav menetluslik eelis kaalub reeglina üles menetluse mõningase pidurdumise.

§ 262

lg 1 p 2 üks olulisi eesmärke ongi anda kohtule võimalus ennetada aegsasti menetluslikke raskusi ja vaieldavusi, mis võivad tekkida kohtulikul arutamisel, kui selle aluseks olev süüdistusakt on puudulik. 28. Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et

§ 262

lg 1 p 2 kohaldamise lävend on võrdlemisi madal: süüdistusakti prokuratuurile tagastamiseks ei pea selle puudused olema sedavõrd olulised, et need tõkestaksid edasise menetluse, ehkki samas ei piisa mõistetavalt ka ebaolulistest pisivigadest. Ühtlasi leiab kolleegium sedagi, et otsustades, kas süüdistusaktis olevad puudused tingivad selle prokuratuurile tagastamise, on maakohtul teatav kaalutlusruum, mille piiresse jäävat otsustust ei peaks kõrgema astme kohus muutma. Maakohtu otsustus süüdistusakt prokuratuurile tagastada tuleb määruskaebemenetluses tühistada üksnes siis, kui esimese astme kohus sedastab

§ 154

nõuete rikkumise, mida tegelikult ei ole, või kui rikkumine küll on, kuid see on selline, mis ilmselgelt ei anna piisavat põhjust süüdistusakti prokuratuurile tagastada. 5

(17)2.

§ 154lg 3 p 2 nõuete rikkumisest 29.

Menetletavas kriminaalasjas näeb kolleegium süüdistusakti prokuratuurile tagastamise peamise alusena puudusi süüdistuse sisus, ehk

§ 154lg 3 p 2 nõuete rikkumist.

2.1.

§ 154lg 3 p-st 2 tulenev süüdistuse selguse ja täpsuse nõue 30.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (vt nt Riigikohtu üldkogu

  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p 14 ja kriminaalkolleegiumi
  3. veebruari
  4. a otsus asjas nr 1-17-1327, p 13 jpt). Süüdistuse selgus eeldab muu hulgas süüdistuse teksti jälgitavust. Riigikohus on korduvalt juhtinud prokuratuuri tähelepanu sellele, et süüdistuse tekst peab olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud. Süüdistus peab vastama kirjakeele normile ja taunitav on praktika formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi. Süüdistuse sisu kirjeldades tuleb hoiduda ka põhjendamatutest kordustest. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. veebruari
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 197 koos seal viidatud kohtupraktikaga.) Vähemalt mahukamate süüdistuste puhul on jälgitavuse huvides teksti alaosade numereerimine (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. detsembri
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 20.1).
  9. Ringkonnakohus märgib, et süüdistuse selgus eeldab vältimatult sedagi, et väidetava kuriteo elulised asjaolud oleksid süüdistuses esitatud nii, et karistusõiguslikult relevantsete sündmuste käik oleks ülemääraste raskusteta mõistetav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Mõistetavalt on süüdistuse selguse nõuet rikutud ka siis, kui süüdistuses on sisemised vasturääkivused. Kõneksolevas kontekstis ei ole tähtsusetu ka juriidiliste mõistete korrektne kasutamine süüdistuse tekstis. 2.2.

§ 154lg 3 p 2 nõuete rikkumine A. Mureli süüdistuses 32. A. Murelile Kar

S § 3891 lg 2 järgi esitatud süüdistuse tekst algab järgmise sedastusega (kirjaviis siin ja järgnevates osundustes muutmata): Alo Murelit süüdistatakse selles, et tema, olles alates 03.06.2010.a OÜ Ladu NF (äriregistrikood 11949003, juriidiline aadress Narva 17, Rakvere, käibemaksukohustuslaseks registreeritud alates 09.08.2010.a registreerimisnumbriga EE101390868) juhatuse liige esitas sisendkäibemaksu suurendamise ja seeläbi osaühingu käibemaksukohustuse vähendamise eesmärgil ajavahemikul 2011.a juuli - 2011.a september raamatupidaja vahendusel maksuhaldurile maksustamisperioodide kohta OÜ Ladu NF käibedeklaratsioonides teadvalt valeandmeid.

  1. Lisaks asjaolule, et viidatud lause on liiga pikk ja keeleliselt ebakorrektne, tekitab see segadust küsimuses, millal ja milliste maksustamisperioodide kohta käivates OÜ Ladu NF käibedeklaratsioonides valeandmeid esitati. Käibemaksuseaduse (KMS) § 27 lg 1 kohaselt on käibemaksu puhul maksustamisperiood kalendrikuu, kusjuures käibedeklaratsioon esitatakse maksuhaldurile maksustamisperioodile järgneva kuu
  2. kuupäevaks. Seega näiteks
  3. a juulikuu käibedeklaratsiooni esitamise tähtpäev oli
  4. august 2011, ehkki pole välistatud, et konkreetne maksukohustuslane esitas deklaratsiooni enne või pärast seda kuupäeva. Järelikult peab KarS § 3891 järgi esitatav süüdistus, kus isikule heidetakse ette maksuhaldurile käibedeklaratsioonis valeandmete esitamist, kajastama eraldi kaht järgmist asjaolu: 1) millise 6

(17)maksustamisperioodi kohta käivas käibedeklaratsioonis valeandmeid esitati ja 2) millal karistatav tegu – valeandmeid sisaldava käibedeklaratsiooni maksuhaldurile esitamine – aset leidis. Eelmises punktis osundatud süüdistuse tekst „esitas […] ajavahemikul 2011.a juuli - 2011.a september [...] valeandmeid“ näib esmapilgul viitavat sellele, et valeandmeid sisaldavad käibedeklaratsioonid esitati maksuhaldurile
  1. aasta juulis, augustis ja septembris. Kui eeldada, et deklaratsioonid esitati tähtaegselt, tähendaks see seda, et valeandmeid esitati Ladu NF OÜ kolmes käibedeklaratsioonis, mis puudutasid maksustamisperioode juuni, juuli ja august
  2. Süüdistuse käsitletavas lõigus on omapäraselt märgitud, et valeandmeid sisaldavad käibedeklaratsioonid esitati „maksustamisperioodide kohta“, toomata välja, milliste maksustamisperioodide kohta need käibedeklaratsioonid esitati.
  3. Süüdistuse esimesest lõigust tulenev järeldus, et A. Murel esitas maksuhaldurile valeandmeid Ladu NF OÜ
  4. a juuni-, juuli- ja augustikuu käibedeklaratsioonides, pannes selle teo toime ajavahemikus juulist septembrini 2011, ei sobitu aga süüdistuse järgneva tekstiga. Nimelt on neli lõiku allpool loetletud väidetavalt tegelikkusele mittevastavaid arveid, mida Ladu NF OÜ käibedeklaratsioonides väidetavalt kajastati. Selles loetelus on välja toodud arved, mida kajastati äriühingu käibedeklaratsioonis „juulis 2011“, ja arved, mida kajastati „augustis 2011“. Süüdistuse sellest lõigust võib järeldada, et valeandmeid ei esitatud mitte kolmes, vaid kahes käibedeklaratsioonis. Samas jääb ka süüdistuse kõnealuse lõigu põhjal ebaselgeks, kas mingi arve kajastamine nt juulis 2011 tähendab süüdistuse kohaselt seda, et arvet kajastati
  5. a juulikuus koostatud ja esitatud
  6. a juunikuu käibedeklaratsioonis, või hoopis seda, et arvet kajastati maksustamisperioodi juuli 2011 kohta käivas käibedeklaratsioonis, mis esitati augustis
  8. Alles A. Mureli süüdistuse teise lehekülje lõpus lahendab prokuratuur eelnevalt tekitatud segaduse ja lugeja saab teada, et prokuratuuri arvates esitas A. Murel valeandmeid
  9. augustil 2011 Ladu NF OÜ
  10. aasta juulikuu käibedeklaratsioonis ja
  11. septembril 2011 Ladu NF OÜ
  12. a augustikuu käibedeklaratsioonis. See väide on aga vastuolus A. Mureli süüdistuse esimeses lõigus märgituga, mille kohaselt algas valeandmete esitamine juba juulis
  14. Ehkki eelnevalt kirjeldatud ebaselgus küsimuses, millal ja milliste maksustamisperioodide kohta käivates Ladu NF OÜ käibedeklaratsioonides A. Murel valeandmeid esitas, on süüdistuse teksti tõlgendades tõenäoliselt kõrvaldatav, näitab see süüdistuse halba kvaliteeti.
  15. A. Mureli süüdistuse teine lõik, mis koosneb küll vaid ühest lausest, kõlab järgmiselt: Nimelt, kasutades ära raamatupidaja teadmatust OÜ Metsavennad Invest, OÜ GTF Partnerid, OÜ Animer, OÜ Al Mare Media, OÜ Mavaro Invest, OÜ Buna Power ja OÜ BestStyle nimelt väljastatud arvete näilikkusest, korraldas Alo Murel OÜ Ladu NF raamatupidamises ja käibedeklaratsioonides raamatupidaja vahendusel OÜ Metsavennad Invest, OÜ GTF Partnerid, OÜ Animer, OÜ Al Mare Media, OÜ Mavaro Invest, OÜ Buna Power ja OÜ BestStyle reaalseid majandustehinguid mittekajastavate arvete ja seal märgitud käibemaksusumma kajastamise sisendkäibemaksusumma suurendamise ja osaühingu käibemaksukohustuse vähendamise eesmärgil, mille tulemusel jäi laekumata käibemaksu kokku summas 450 202, 94 eurot.
  16. Tegemist on just sellise ülipika, informatsioonist üleküllastunud ja samas keeleliselt vigase ning väga raskesti jälgitava lausega, milliste kasutamist on Riigikohus eelnevalt viidatud kohtupraktikas korduvalt tauninud. Muu hulgas on kõrvallause „…mille tulemusel jäi laekumata…“ asukoht vale, sest käibemaksu laekumata jäämine saab toimuda valeandmete esitamise, mitte käibemaksukohustuse vähendamise eesmärgi tulemusel. Arveid väljastanud äriühingute nimede loetelu kordamine on selgelt tarbetu. Teksti muudab raskemini jälgitavaks ka see, et esmalt viidatakse raamatupidaja teadmatusele arvete näilikkusest ja alles siis selgitatakse, miks need arved on näilikud. Tsiteeritud lauses toodud mõtte saanuks prokuratuur panna kirja keeleliselt korrektselt näiteks järgmiselt: „OÜ Metsavennad Invest, OÜ GTF Partnerid, 7
(17)OÜ Animer, OÜ Al Mare Media, OÜ Mavaro Invest, OÜ Buna Power ja OÜ BestStyle väljastasid Ladu NF OÜ-le näilikke arveid. Arved olid näilikud, kuna nendel kajastatud majandustehinguid tegelikult ei toimunud. A. Murel korraldas kõnealuste arvete kajastamise Ladu NF OÜ raamatupidamises ja käibedeklaratsioonides. Selleks andis A. Murel Ladu NF OÜ raamatupidajale korralduse kajastada näilikel arvetel märgitud käibemaksusummad Ladu NF OÜ käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksuna. Selle tulemusena jäi riigile laekumata 450 202 eurot 94 senti käibemaksu. Raamatupidaja ei teadnud käibedeklaratsioone esitades, et nendes kajastuvatel arvetel märgitud tehinguid tegelikult ei tehtud. Sel viisil suurendas A. Murel Ladu NF OÜ käibedeklaratsioonides deklareeritavat sisendkäibemaksu 450 202 eurot 94 sendi võrra, tehes seda eesmärgiga vähendada samas summas alusetult äriühingu käibemaksukohustust.“ Kolleegiumi toodud näide olnuks mõistetavalt vaid üks võimalik viis süüdistuse kõnealuse osa keeleliselt arusaadavaks väljendamiseks.
  1. Lisaks eelmises punktis osutatud keelelistele puudustele sisaldab süüdistuse kõnealune lõik ka sisulisi küsitavusi. Süüdistuse kohaselt „korraldas“ A. Murel arvete kajastamise Ladu NF OÜ raamatupidamises ja käibedeklaratsioonides. Samas jääb süüdistuse pinnalt ebaselgeks, millises tegevuses selline „korraldamine“ prokuratuuri arvates seisnes. Näiteks ei ole käsitletavas lõigus öeldud, et A. Murel esitas arved raamatupidajale ja andis viimasele käsu neid äriühingu raamatupidamises ja maksuarvestuses kajastada. Samuti on võrdlemisi umbmäärane süüdistuse väide, et A. Murel pani kõneksolevat teo „raamatupidaja vahendusel“. Võib oletada, et prokuratuur pidas silmas seda, et heauskne raamatupidaja kajastas arved A. Mureli korraldusel Ladu NF OÜ raamatupidamises ja esitas nende alusel koostatud käibedeklaratsioonid, kuid selgelt see süüdistuse kõnealusest lõigust välja ei tule (tõsi, midagi sellist väidetakse süüdistuse hilisemas osas, ent see ei õigusta ebaselgust käsitletavas lõigus ja tähendab sisuliselt mõningate asjaolude põhjendamatut kordamist).
  2. A. Mureli süüdistuse kolmas lõik kõlab järgmiselt: Eelpool nimetatud ettevõtete poolt näilike arvete väljastamine toimus Gert Saarmi, Mart Kuusi ja Andres Sokmanni korraldusel või omasid nad ettevõte üle kontrolli, mis võimaldas neil endil ettevõtete nimelt arveid koostada ja väljastada. Samuti leidsid eelpool nimetatud isikud ettevõtete juhatuse liikmeteks Tarmo Moisto, Maris Saarmi, Andro Raiki, Kamil Floria, Andres Sokmanni ja Mart Musta.
  3. Kolleegiumile jääb arusaamatuks, milline tähendus on osundatud lõigus kajastatud teabel A. Mureli käitumise karistatavuse seisukohalt. Asjaolul, kes Ladu NF OÜ-le väidetavalt näilikke arveid väljastanud juriidilisi isikuid tegelikult või näilikult juhtisid, pole A. Mureli süüdistuse seisukohalt otsest tähtsust.
  4. Lisaks märgib kolleegium süüdistuse kõnealuse lõigu puhul ära ebakorrektse mõistekasutuse. Nimelt räägib prokuratuur „ettevõtete“ poolt väljastatud näilikest arvetest, pidades seejuures tegelikult ilmselgelt silmas süüdistuses eelnevalt loetletud osaühingute väljastatud arveid. Äriühing, sh osaühing ei ole ettevõte. Ettevõtte mõiste sätestab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 661, mille kohaselt on ettevõte majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. Võlaõigusseaduse § 180 lg 2 kohaselt kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Seega ei ole ettevõtte näol tegemist (juriidilise) isikuga, vaid sisuliselt isikule kuuluva varakogumiga. Ettevõte erinevalt äriühingust ei ole mitte õigussubjekt, vaid õiguse objekt. „Ettevõtet“ tuleb eristada „ettevõtjast“, kelleks on äriseadustiku (ÄS) § 1 kohaselt füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kellele kaupade müük või teenuste osutamine on püsiv tegevus, ning samas seaduses sätestatud äriühing. Äriühing on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu. Seaduses võib ette näha ka teisi äriühinguid. 8
(17)(ÄS § 2 lg 1) Õigushariduseta tavakodaniku avalduses ettevõtte mõiste käsitamine juriidilise isiku või äriühingu sünonüümina ei vääriks tähelepanu. Prokuratuurilt tuleb aga eeldada enamat. Kolleegium möönab, et arveid väljastanud osaühingute tituleerimine „ettevõteteks“ ei muuda süüdistust iseenesest ebaselgeks ega raskenda oluliselt selle lugemist. Samas õõnestab sedavõrd algeline viga juriidiliste terminite kasutamisel süüdistuse autoriteeti üldisemal tasandil, tekitades küsimuse, kuivõrd asjatundlikult ja pühendunult on prokuratuur süüdistust koostanud.
  1. A. Mureli süüdistuse neljandast lõigus on kirjas järgnev: Eelnevalt oli Alo Murel leppinud kokku Roland Leesiga, et reaalselt soetab ta metsamarjad temalt, ilma viimasele arveid esitamata ja maksusid maksuhaldurile tasumata. Metsamarjad viis Roland Leesi AS-i Japs OÜ Ladu NF nimelt.
  2. Süüdistuse eelnevas tekstis pole viiteid sellele, et valeandmete esitamine Ladu NF OÜ käibedeklaratsioonides oleks kuidagi seotud metsamarjadega tehtavate tehingutega. Samas räägitakse süüdistuse kõneksolevas lõigus metsamarjade soetamisest sellise enesemõistetavusega, nagu peaks see olema lugejale süüdistuse eelneva teksti põhjal teada fakt. Tegelikult mõjub metsamarjade sissetoomine üllatuslikult ja segadusttekitavalt. Süüdistuse teksti sisemise loogika seisukohalt tulnuks juba näilikest arvetest rääkides ära märkida, et arvetel kajastatud tehingud, mida tegelikult ei toimunud, puudutasid metsamarjade müüki. Sellisel juhul asetunuks kõnealuse lõigu esimeses lauses märgitu konteksti. Tõsi, süüdistusakti põhiosas (mitukümmend lehekülge varem) on sissejuhatavalt märgitud, et Ladu NF OÜ käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu alusetuks suurendamiseks kasutatud arved kajastasid metsamarjade soetamist. Samas peab silmas pidama, et kohtupraktika kohaselt tuleb just süüdistusakti lõpposas esitada süüdistuse sisu, st süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. oktoobri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-59-16, p 22).
  5. Käsitletava lõigu teine lause jääb aga suurel määral arusaamatuks. Esmalt on ebaselge, mida peab prokuratuur silmas metsamarjade „viimise“ all. Grammatiliselt tähendab viimine eeskätt millegi toimetamist ühest punktist teise. See mõiste ei hõlma „viidava“ objektiga tehingu tegemist. Süüdistuse kontekst näib aga viitavat sellele, et prokuratuur peab vaadeldavas lauses siiski silmas mingit laadi tehingut (nt müügilepingut), mis tehti AS-iga Japs ja mille objektiks olid metsamarjad. Millise tehinguga tegemist oli, jääb aga süüdistusest ebaselgeks. Juriidiliselt mõistetamatu on ka väide, et R. Leesi viis marjad AS-i Japs „Ladu NF OÜ nimelt“. Millegi ühest punktist teise toimetamine „kellegi nimelt“ on täiesti arusaamatu tegevus. Kui aga lähtuda oletusest, et süüdistuses peetakse marjade „viimise“ all silmas tehingu tegemist, jääb selgusetuks, kas AS-i Japs lepingupartneriks oli R. Leesi või Ladu NF OÜ. Üks võimalik tõlgendus süüdistusele on see, et R. Leesi tegi AS-iga Japs mingi tehingu Ladu NF OÜ kui esindatava nimel (TsÜS § 116 lg 1). Kindlat alust süüdistuse selliseks mõistmiseks aga ei ole. Süüdistuse ebaselgust suurendab veelgi tõik, et lõigu esimese lause kohaselt oli A. Murel leppinud R. Leesiga kokku, et soetab viimaselt metsamarju (seda, kas tehinguni ka jõuti, süüdistuses ei märgita). Lõigu teises lauses räägitakse aga sellest, kuidas R. Leesi viis marju AS-ile Japs, tehes seda Ladu NF OÜ „nimelt“. Kokkuvõttes jääb arusaamatuks, milline oli see sündmuste käik, mida prokuratuur on üritanud süüdistuse kõneksolevas lõigus kirjeldada.
  6. Lõpuks pole kergelt mõistetav seegi, kuidas käsitletavas lõigus – eriti selle teises lauses – märgitu haakub A. Murelile inkrimineeritava kuriteoga.
  7. A. Mureli süüdistuse viiendas lõigus tuuakse välja see, milliste äriühingute milliste arvete alusel ja millistel summades Ladu NF OÜ oma käibedeklaratsioonides alusetult sisendkäibemaksu kajastas. Sellele järgnev A. Mureli süüdistuse kuues lõik kõlab aga järgmiselt: 9
(17)Seega Maris Saarm kuni 29.07.2011 OÜ Metsavennad Invest juhatuse liikmena ja alates sellest Gert Saarm, kui isik, kes tegelikult teostas OÜ Metsavennad Invest nimel majandustehinguid, Tarmo Moisto OÜ GTF Partnerid juhatuse liikmena, Mart Kuus OÜ Al Mare Media juhatuse liikmena, Kamil Floria OÜ Buna Power juhatuse liikmena, Andro Raik OÜ Animer juhatuse liikmena, Andres Sokmann OÜ Mavaro Invest juhatuse liikmena ja Mart Must OÜ BestStyle juhatuse liikmena osutasid Alo Murelile vaimset ja ainelist kaasabi OÜ Ladu NF maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele, koostades ja esitades enda juhitavate ettevõtete nimelt näilikke, reaalseid majandustehinguid mittekajastavaid arveid, mille Alo Murel esitas või korraldas nende esitamise OÜ Ladu NF raamatupidajale Ene Raele nende kajastamiseks raamatupidamises. Raamatupidamises registreeritud andmete põhjal esitas raamatupidaja ka käibedeklaratsioonid, kajastades seega näilike OÜ Metsavennad Invest, OÜ GTF Partnerid, OÜ Animer, OÜ Al Mare Media, OÜ Mavaro Invest, OÜ Buna Power ja OÜ BestStyle arvete alusel tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna deklaratsioonidel, suurendades seeläbi alusetult OÜ Ladu NF sisendkäibemaksu ning vähendades seeläbi maksmisele kuuluvat käibemaksu.
  1. Sõna „seega“, millega tsiteeritud lõigu kahest lausest esimene algab, viitab järeldusele. Jääb arusaamatuks, kuidas järeldub süüdistuse eelnevast tekstist, mis valdavalt puudutab A. Mureli käitumist, asjaolu, et M. Saarm, G. Saarm, T. Moisto, M. Kuus, K. Floria, A. Raik, A. Sokman ja M. Must osutasid A. Murelile deklareerimiskohustuse rikkumisel kaasabi. Veelgi arusaamatum on see, miks kajastab üksnes A. Murelit puudutav süüdistuse tekst eraldi järeldust, et rida isikuid osutasid A. Mureli teole vaimset ja ainelist kaasabi. Seejuures on süüdistuse järelduse rõhuasetus just nimelt väidetavate kaasaaitajate, mitte A. Mureli käitumisel: süüdistuses ei märgita mitte seda, et A. Murel pani sellise ja sellise teo toime nende ja nende isikute kaasaaitamisel, vaid hoopis seda, et need ja need isikud aitasid kaasa A. Mureli sellisele ja sellisele teole.
  2. A. Mureli süüdistuse seitsmes lõik, mis koosneb kahest alalõigust, ütleb järgmist: Jätmaks muljet tehingute reaalsest toimumisest korraldas Alo Murel esitatud näilike arvete eest tasumise makstes OÜ Metsavennad Invest, OÜ GTF Partnerid, OÜ Animer, OÜ Al Mare Media, OÜ Mavaro Invest, OÜ Buna Power ja OÜ BestStyle arvetel näidatud summad eelpool nimetatud ettevõtete kontodele. Seejärel võeti OÜ Metsavennad Invest, OÜ GTF Partnerid, OÜ Animer, OÜ Mavaro Invest kontodele laekunud summad sularahaautomaatidest välja juhatuse liikmete või Gert Saarmi ja Sander Stepanovi poolt. OÜ Metsavennad Invest kontole kantud summad, milliseid sularahaautomaadist välja ei võetud, kanti samuti fiktiivsete arvete alusel edasi OÜ GTF Partnerid arvelduskontole, OÜ Revinda arvelduskontole ja OÜ Fortus Trade arvelduskontole, millest OÜ Revinda juhatuse liige oli G. Saarm ning OÜ Fortus Trade ettevõtte juhatuse liikmeks pettuse toimepanemisel oli Sander Stepanov. Laekunud raha võeti ettevõtete kontodelt Gert Saarmi ja Sander Stepanovi poolt sularahas välja. OÜ Buna Power ja OÜ Beststyle kontole kantud summad kanti juhatuse liikmete Kamil Floria ja Mart Must poolt edasi AS Eurex Capital kontodele ning võeti sealt seejärel sularahas välja. OÜ Al Mare Media kontole kantud summad võeti suures osas välja Alo Mureli poolt, kasutades selleks Mart Kuus´ile väljastatud pangakaarti. Tegelikkuses arvetel näidatud tehinguid OÜ Ladu NF ja OÜ Metsavennad Invest, OÜ GTF Partnerid, OÜ Animer, OÜ Al Mare Media, OÜ Mavaro Invest, OÜ Buna Power ja OÜ BestStyle vahel ei toimunud.
  3. Osundatud teksti keeleline ebakorrektsus on taaskord lausa silmatorkav. Samuti kasutatakse süüdistuses juriidiliselt ebakorrektset terminit „fiktiivne“ arve. Riigikohus on selgitanud, et sõnal "fiktiivne" puudub selgepiiriline õiguslik tähendus ja selle kasutamine ei ole kõnealuses kontekstis õige. Väljendite "fiktiivne tehing" ja "fiktiivne arve" kasutamine on maksuõigussuhetes liialt umbmäärane ja mitmeti mõistetav. Kasutada tuleks tsiviilseadustiku üldosa seaduses kehtetu, eeskätt tühise tehingu kohta sätestatut. Riigikohus on soovitanud kasutada termini "fiktiivne" arve/tehing asemel termineid "võltsarve" ja vajadusel ka "näilik tehing", eristades seejuures sellist näilikku tehingut, millega varjatakse teist tehingut. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  4. detsembri
  5. a otsus asjas nr 3-3-1-23-12, p 17 ja
  6. mai
  7. a otsus asjas nr 3-3-1-81-12, p 16, samuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. jaanuari
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-133-13, p 25) 10
(17)
  1. Süüdistuse viimati tsiteeritud lõigu lõpus märgitud asjaolu, et tegelikult Ladu NF OÜ loetletud äriühingutega arvetel näidatud tehinguid ei teinud, on süüdistuse eelnevas tekstis korduvalt välja toodud. Selle asjaolu taaskordamine üksnes koormab süüdistuse teksti.
  2. Sisulisest aspektist on aga küsitav, kuivõrd oluline on A. Murelile etteheidetava teo – Ladu NF OÜ käibedeklaratsioonides maksuhaldurile valeandmete esitamise – seisukohalt anda süüdistuses sedavõrd detailne ülevaade võltsarvete alusel üle kantud raha edasisest saatusest. Tegemist süüdistusversiooni (arvetel märgitud tehingute näilikkust) toetava teabega, mitte aga karistatava teo kirjeldusega. A. Mureli teo karistatavuse seisukohalt on oluline, kas Ladu NF OÜ tegi käibedeklaratsioonides kajastatud arvetel märgitud tehingud, mitte aga see, mis sai arvete alusel äriühingu pangakontolt üle kantud rahast edasi. Raha edasine liikumine võib olla käsitatav vaid ühe asjaoluna, mis kinnitab tehingute näilikkust. Kõik süüdistuse alusfakte kinnitavad asjaolud ei pea aga kajastuma süüdistuse sisus.
  3. A. Mureli süüdistus jätkub nii: Lisaks võltsis Gert Saarm Edvin Seemani kaasabil Leedu Vabariigi nimelt koostatud ID kaardi Vilcinskas Žigimantase nimele, eesmärgiga kirjutada võltsitud ID kaardi alusel ettevõtted välja mõeldud Leedu kodaniku nimele ning seeläbi omandada tegelik kontroll ettevõtete üle, välistades hilisemalt enda ja teiste kaasosaliste vastutus.
  4. Osundatud teksti seos A. Murelile KarS § 3891 lg 2 järgi esitatud süüdistusega jääb täiesti arusaamatuks. Lugejal jääb vaid mõistatada, kas prokuratuur on lihtsalt lohakusest kopeerinud lõigu G. Saarmi süüdistusest ka A. Mureli süüdistusse või on siiski üritatud G. Saarmi väidetavat võltsimistegu kuidagi seostada A. Mureli teoga. Nii ühel kui ka teisel juhul pole prokuratuur olnud süüdistusakti koostades piisavalt hoolas.
  5. Järgnevalt käsitletakse A. Mureli süüdistuses seda, milliseid maksuseaduste sätteid A. Murel süüdistuses nimetatud arvetel näidatud tehinguid Ladu NF OÜ käibemaksuarvestuses kajastades rikkus. Seejuures korratakse taas – täiesti tarbetult – arveid väljastanud äriühingute loetelu ja väidet, et tegelikult Ladu NF OÜ nendelt kaupu ega teenuseid ei soetanud.
  6. Süüdistuses suures mahus refereeritud käibemaksuseaduse sätetest suur osa on A. Murelile etteheidetava teo sisu arvestades ilmselgelt asjassepuutumatud. Nii näiteks on selgelt ülearune viide KMS § 1 lg 1 p-le 1, § 15 lg-le 1, § 24 lg-le 1, § 27 lg-le
  8. Arvestades asjaolu, et A. Murelit ei süüdistata KarS § 3811 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, jääb veelgi arusaamatumaks tema süüdistuse järgmine lõik, kus loetletakse ja tsiteeritakse raamatupidamise seaduse sätteid, mida A. Murel prokuratuuri arvates rikkus. Lisaks esitatakse süüdistuses taaskord loetelu üheksast inimesest, kelle väidetaval kaasabil olevat A. Murel raamatupidamise seadust rikkunud. 2.3.

§ 154lg 3 p 2 nõuete rikkumine G. Saarmi, M. Kuusi ja Ladu NF OÜ süüdistuses 58. G. Saarmile ja M. Kuusile Kar

S § 3891 lg-te 2 ja 3–§ 22 lg 3 järgi esitatud süüdistuste teksti on põhjendamatult peaaegu täies mahus kopeeritud ka A. Mureli süüdistuse tekst. Tegelikult moodustubki G. Saarmi ja M. Kuusi kõneksoleva süüdistuse tekst peaasjalikult A. Mureli süüdistuse tekstist. Oluliselt paremini jälgitava tulemuse annaks see, kui prokuratuur piirduks kaasaaitamissüüdistuses täideviija põhitegu kirjeldades vaid viitega sama süüdistusakti sellele osale, mis kajastab täideviijale esitatud süüdistuse sisu. Sellisele viitele tuleks lisada konkreetse kaasaaitaja teopanuse kirjeldus. Alternatiivselt on võimalik esitada sama teo täideviija ja kaasaaitajate kohta üks teokirjeldus, kus on selgelt välja toodud nii täideviija kui ka kaasaaitajate 11

(17)teopanused (vrd ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 634). A. Mureli süüdistuse sisu on korratud ka Ladu NF OÜ-le KarS § 3891 lg 3 järgi esitatud süüdistuses. Riigikohus on osutanud sellele, et juriidilisele esitatavas süüdistuses on põhjendamatu korrata asjaolusid, mis on juba eelnevalt ära toodud füüsilistest isikutest süüdistatavate käitumise kirjelduses, ja piirduda tuleks KarS §-s 14 sätestatud eeldustele vastavate faktiliste asjaolude kirjeldamisega (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 199). Praegusel juhul on Ladu NF OÜ süüdistuse tekst koopia A. Mureli süüdistuse tekstist, kuid KarS § 14 lg-st 1 tulenevate vastutuse eelduste kohta süüdistuses midagi ei märgita. Kõrvalmärkuse korras mainib kolleegium sedagi, et juriidilisest isikust süüdistatava nimi on süüdistusaktis kirjutatud läbivalt ebaõigel kujul (OÜ Ladu NF). Äriregistrist nähtuvalt on selle isiku ärinime õige kuju Ladu NF OÜ.
  1. Sisuliselt ainukene lisandus, mis kajastub G. Saarmi kaasaaitamissüüdistuses võrreldes A. Mureli täideviimissüüdistusega on järgmised kaks lauset: Kokku on eelnimetatud perioodil G. Saarmi kontrolli all olevad ettevõtted Metsavennad Invest OÜ, GTF Partnerid OÜ ja Animer OÜ esitanud OÜ Ladu NF-le arveid summas 2 102 831,72 eurot, millest käibemaks on kokku 350 471,95 eurot. Seega Gert Saarm Metsavennad Invest OÜ-s, GTF Partnerid OÜ-s ja Animer OÜ-s tegelikku võimu omava isikuna osutas Alo Murelile vaimset ja ainelist kaasabi OÜ Ladu NF maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele, koostades ja esitades enda juhitavate ettevõtete nimelt näilikke, reaalseid majandustehinguid mittekajastavaid arveid, mille Alo Murel esitas või korraldas nende esitamise OÜ Ladu NF raamatupidajale Ene Raele nende kajastamiseks raamatupidamises.
  2. See tekstiosa sisuliselt mattub A. Mureli süüdistusest kopeeritud teksti, mis moodustab G. Saarmi süüdistusest põhilise osa. Seega on G. Saarmi kaasaaitamisteo kirjeldus põhjendamatult raskesti leitav ja jälgitav. Eelmärgitu kehtib samamoodi ka M. Kuusile esitatud kaasaaitamissüüdistuse kohta. Ühtlasi on A. Mureli süüdistuse puudused, millele kolleegium eelnevalt osutas, kandunud edasi ka G. Saarmi ja M. Kuusi süüdistustesse.
  3. Arusaamatu ja segadusttekitav on nii G. Saarmi kui ka M. Kuusi kaasaaitamissüüdistuses kirjeldatud kuriteo kvalifikatsioonis (

§ 154lg 3 p 3) mh sisalduv viide Kar

S § 3891 lg-le 3, mis nägi ja näeb ette juriidilise isiku vastutuse (täideviija A. Mureli teo kvalifitseerimisel pole prokuratuur KarS § 3891 lg-le 3 osutanud). Nii G. Saarm kui ka M. Kuus on füüsilised, mitte juriidilised isikud. Seetõttu on nende süüdistatavate teo kvalifikatsioonis ilmne ebatäpsus.

  1. G. Saarmile on esitatud süüdistus ka KarS § 347 lg 1, § 348 lg 1 ja § 280 lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes. Nende süüdistuste teksti maht on maksukuriteo süüdistusega võrreldes oluliselt väiksem. Samas on süüdistuse sõnastus siingi vähemalt kohmakas ja keeleliselt vigane. Nii koosneb G. Saarmile KarS § 348 järgi esitatud süüdistust ühest väga pikast ja grammatiliselt ebakorrektsest lausest, mis kõlab järgmiselt: Samuti süüdistatakse Gert Saarmi selles, et tema andis tuvastamata ajal enne 01.07.2011 Edvin Seemanile kasutamiseks, eelnevalt tema poolt Leedu Vabariigi nimelt koostatud võltsitud ID kaardi number “11575260”, kaardi omaniku nimega “Vilcinskas Žigimantas”, sünniajaga “27.07.1991”, isikukoodiga “39107276213”, kehtivusajaga “23.07.2018” ning väljaandmise kuupäevaga “23.07.2008”, mida E. Seeman esinedes Vilcinskas Žigimantasena kasutas OÜ Metsavennad Invest osa müügilepingu sõlmimisel 29.07.2011.a Tallinna notar Jaan Hargi juures ning OÜ Revinda osa müügilepingu sõlmimisel 01.07.2011.a Tallinna notar Kätlin Aun-Janisk´i juures. 2.
  2. Süüdistusakti tagastamise lubatavus pärast maakohtu (tühistatud) otsustust kriminaalmenetlus

§ 2742lg 1 alusel lõpetada 63.

Määruskaebuse selles osas, milles prokuratuur vaidlustab maakohtu järeldust, et süüdistusakt ei vasta

§ 154lg 3 p 2 nõuetele, on keskse argumendina esitatud väide, et kuna sama 12

(17)maakohtunik tegi varem otsustuse lõpetada kriminaalmenetlus

§ 2742

lg 1 alusel (vt käesoleva määruse punktid 5–6), siis poleks kohus praegu tohtinud asuda seisukohale, et süüdistusakt ei vasta nõuetele ja tuleb prokuratuurile tagastada. Oma sellist seisukohta põhjendades märgib prokuratuur, et kriminaalmenetluse lõpetamiseks menetluse mõistliku aja möödumise tõttu peab kohus menetluse käigus tuvastama, et süüdistatavate käitumises on tuvastatud KarS § 2 lg 2 sätestatud teo karistatavuse üldised eeldused – süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü – vähemalt menetluse jätkamiseks vajalikus määras. Kriminaalmenetluse lõpetamiseks

§ 2742

lg 1 alusel peab kohus prokuratuuri arvates tuvastama, et puuduvad

§-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud, sh kriminaalmenetluse alus. Sellest teeb määruskaebuse esitaja järelduse, et kuna maakohus pidas varem võimalikuks kriminaalmenetluse lõpetada, hindas ta süüdistusakti piisavalt kvaliteetseks, et tuvastada selle alusel süüdistatavate käitumises karistatavuse üldised eeldused. 64. Ringkonnakohus märgib, et ilmselgelt väär on prokuratuuri arusaam, nagu eeldaks

§ 2742

lg 1 kohaldamine kohtult süüdistatava teo karistatavuse tuvastamist ja kriminaalmenetluse aluse olemasolu jaatamist. Lõpetades süüdistatava nõusolekul – mis on alati obligatoorne – kriminaalmenetluse menetluse mõistliku aja möödumise tõttu, ei pea kohus andma hinnangut süüdistuses kirjeldatud teo koosseisupärasusele, õigusvastasusele ega süülisusele ega kaaluma eelnevalt kriminaalmenetluse lõpetamist

§ 274

lg 1 ja § 199 lg 1 p 1 alusel.

§ 274

lg-st 1 nähtub üheselt, et kohus saab lõpetada kriminaalmenetluse

§ 199lg 1 p 1 alusel üksnes siis, kui süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele.

Muudel juhtudel tehakse

§ 199lg 1 p-s 1 nimetatud alusel õigeksmõistev kohtuotsus.

Kohtuotsuse saab kohus teha aga alles pärast kohtuliku uurimise ja kohtuvaidluse lõppu nõupidamistoas. Samas on maakohtul kohustus lahendada taotlus menetlusaja ebamõistlikkuse tuvastamiseks igas menetlusstaadiumis, mitte üksnes kohtuotsust tehes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-81-11, p 18). Ühtlasi tuleb silmas pidada, et mõistliku menetlusaja möödumine ei eelda isikult enda süüditunnistamist ega nõustumist enda käsitlemisega kuriteo toimepanijana. Seega ei saa kriminaalmenetluse lõpetamist

§ 2742lg 1 alusel siduda hinnangu andmisega teo karistatavusele.

Ilmselt ajab prokuratuur

§ 2742

lg 1 kohaldamise eeldused segamini

§ 202

kohaldamise eeldustega, mille puhul on tõesti nõutav, et eelnenud kriminaalmenetluse käigus on kahtlustatava või süüdistatava käitumises tuvastatud KarS § 2 lg-s 2 sätestatud teo karistatavuse üldised eeldused – süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-19-10, p 8.3). 65. Eeltoodust tulenevalt puudub alus väita, et maakohtu varasem otsustus lõpetada kriminaalmenetlus

§ 2742

lg 1 alusel hõlmab ka otsustus tunnistada süüdistusakt kuriteo tuvastamiseks piisavalt nõuetekohaseks. Sõltumata sellest kordab kolleegium eelnevalt esitatud seisukohta, et

§ 262

lg 1 p 2 kohaldamiseks ei pea süüdistusakti puudused olema sellised, et need muudaksid kriminaalasja arutamise võimatuks. 2.5. Vahekokkuvõte

§ 154lg 3 p 2 nõuete rikkumise kohta 66.

Eeltoodud põhjustel asub ringkonnakohus seisukohale, et A. Murelile, G. Saarmile, M. Kuusile ja Ladu NF OÜ-le esitatud süüdistuste sisu (teokirjeldus) ei vasta

§ 154

lg 3 p-st 2 tulenevatele nõuetele – eeskätt kohtupraktikas korduvalt rõhutatud süüdistuse selguse nõudele. Menetletavas asjas koostatud süüdistuse puudused ei pruugi olla küll sedavõrd suured, et muudaksid kriminaalasja arutamise võimatuks ja tingiksid selle alusel tehtava kohtuotsuse tühistamise, kuid on samas enam kui küllaldased

§ 262lg 1 p 2 kohaldamiseks. 13

(17)3.

§ 154lg 2 p 4 nõuete rikkumisest 67.

Maakohus sedastas süüdistusaktis ka

§ 154lg 2 p 4 nõuete rikkumise.

Esimese astme kohtu hinnangul jääb süüdistusakti 422-punktilises tõendite loetelus paljude tõendite puhul küsitavaks tõendi seos süüdistusega, süüdistusaktis pole viidatud, millist asjaolu nendega tõendada soovitakse, viited on laialivalguvad või arusaamatud. Määruskaebuse esitaja on seevastu seisukohal, et süüdistusakti tõendite loetelu vastab nõuetele. 68.

§ 154

lg 2 p 4 kohaselt märgitakse süüdistusakti põhiosas mh tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, viidates, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Osutatud sätte peamine eesmärk on lihtsustada kohtul tõendi asjakohasuse (

§ 2861lg 1) hindamist ja kohtumenetluse planeerimist ning juhtimist.

Muu hulgas on

§ 154

lg 2 p 4 üks olulisi eesmärke tagada, et prokuratuur ei esitaks kohtule tõendeid, millel kriminaalasja lahendamise seisukohalt tegelikult tähtsust ei ole, ega koormaks niiviisi kohtutoimikut üle. Riigikohus on selgitanud, et osutatud sättest tulenevalt peab iga loetelusse kuuluva tõendi puhul olema ära nimetatud see konkreetne süüdistuse sisust (

§ 154

lg 3 p 2) hõlmatud faktiline asjaolu (faktilised asjaolud), mille kinnitamiseks prokurör sellele tõendile tugineda soovib. Tõendi nimetusele lisatav viide peab olema täpne ja osutama mingile konkreetsele elulisele asjaolule, mida süüdistuse sisus kajastatakse. Ebapiisav on üldsõnaline märkus, et tõend tõendab näiteks kuriteokoosseisu objektiivse või subjektiivse külje tunnustele vastavaid asjaolusid vmt. Samas ei tohi süüdistusakt kajastada tõendite sisu ega nende analüüsi: süüdistusaktist peab nähtuma, mida tõendiga tõendada soovitakse, mitte aga see, kuidas tõend seda asjaolu tõendab. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-7-12, p-d 13–14) 69. Ringkonnakohus märgib, et

§ 154

lg 2 p 4 kohaselt süüdistusaktis märgitavad tõendatavad faktilised asjaolud ei pea tingimata olema sellised, mis kajastuvad süüdistuse sisus vahetult. Tegemist võib olla ka asjaoludega, mille kaudu soovib prokuratuur süüdistuse alusfaktide õigsust põhjendada, s.o asjaoludega, mis tõendatuse korral kinnitavad süüdistuses väidetud faktiliste asjaolude paikapidavust. 70. Ringkonnakohus leiab, et vaidlusaluses süüdistusaktis on suuremale osale tõenditest lisatud sisuliselt nõuetepärane viide tõendatava asjaolu kohta, osade tõendite puhul ei täida aga prokuratuuri selgitus ilmselgelt

§ 154lg 2 p 4 eesmärki.

  1. Näiteks on tõendite loetelu punktis 36 nimetatud läbiotsimisprotokolli kohta märgitud, et see „tõendab läbiotsimisel 15.11.2011 Alo Mureli kodust leitud kriminaalasjas süüdistust kinnitavaid esemeid“. Kolleegium märgib, et tõendada saab asjaolusid, mitte esemeid. „Süüdistust kinnitavad esemed“ pole süüdistuse sisust tulenev tõendamiseseme asjaolu, mille tõendamise vajadusega saaks põhjendada tõendi esitamise vajadust. Süüdistusaktist ei selgu, millist faktilist asjaolu need esemed võiksid kinnitada. Sarnase vea on prokuratuur teinud ka näiteks tõendite loetelu punktides 37 ja
  3. Tõendite loetelu punktis 204 on lubamatult kajastatud G. Saarmi kohtueelses menetluses antud ütluste sisu – nimelt asjaolu, et süüdistatav tunnistas end süüdi ja kahetses (rohkem ütlusi süüdistatav kohtueelses menetluses süüdistusakti järgi ei andnudki). Selline teave peaks üldmenetluses kohtuni jõudma üldjuhul üksnes

§ 293

lg 1 ja § 289 lg-s 1 või §-s 2891 või §-s 294 ette nähtud korras, mitte aga süüdistusakti tõendite loetelu kaudu. Samasuguse vea on prokuratuur teinud ka loetelu punktides 282, 283 ja 306. 14

(17)73. Punktis 205 nimetatud läbiotsimisprotokolli kohta on süüdistusaktis märgitud, et see „tõendab, et Gert Saarmi kodust leiti süüdistust kinnitavaid dokumente ja esemeid“. Kolleegiumi hinnangul ei seo selline selgitus läbiotsimisprotokolli ühegi süüdistuses märgitud faktilise asjaoluga ja on

§ 154lg 2 p 4 eesmärki silmas pidades väärtusetu.

Süüdistusaktist ei nähtu, millist süüdistuses kajastuvat (või seda kinnitavat) asjaolu G. Saarmi kodust leitud dokumendid ja esemed prokuratuuri arvates tõendavad. Samasuguse vea on prokuratuur teinud ka tõendite loetelu punktis 206 antud selgituses.

  1. Loetelu punktides 210–211 nimetatud vaatlusprotokollide kohta on prokuratuur märkinud, et need tõendavad G. Saarmi „kontaktandmeid kaassüüdistatavatega“. Kolleegiumile jääb arusaamatuks, mida tähendab väljend „kontaktandmed kaassüüdistatavatega“.
  2. Loetelu punktis 212 nimetatud vaatlusprotokolli kohta on märgitud, et see „tõendab Gert Saarmile kuuluva arvuti andmete vaatlusel leitud dokumentaalseid tõendeid“. Kolleegium märgib, et tõendada saab asjaolusid, mitte tõendeid. Süüdistusaktis pole välja toodud, milliseid süüdistuse asjaolusid G. Saarmi arvuti andmete vaatlusel leitud dokumendid tõendavad.
  3. Loetelu punktis 276 nimetatud vaatlusprotokoll tõendavat süüdistusakti kohaselt „äriühingu andmeid ja majandustegevust süüdistusele eelnenud perioodil“. Sellisest selgitusest ei nähtu, millise äriühingu milliseid andmeid ja majandustegevust prokuratuur vaatlusprotokolliga tõendada soovib.
  4. Loetelu punktis 307 R. Leesi ülekuulamise protokolli kohta märgitu kajastab lubamatult R. Leesi kohtueelses menetluses antud ütluste sisu.
  5. Loetelu punktis 312 nimetatud kauba saatelehe kohta on prokuratuur selgitanud, et see tõendab „teostatud äritehingut“. Kolleegiumi hinnangul jääb selline selgitus liiga ebamääraseks, kuna sellest ei nähtu, kelle vahel ja millise sisuga tehingut silmas peetakse. Mõiste „äritehing“ kasutamine on omaette teema, sest sellisel terminil õiguslik sisu puudub.
  6. Loetelu punktis 313 toodud valge märkmepaberi kohta on prokuratuur väitnud, et see tõendab metsamarjade soetamist
  7. aastal. Samas jääb selgusetuks, kes oli see isik, kelle poolt metsamarjade soetamist prokuratuur kõnealuse tõendiga tõendada soovib.
  8. Sarnaselt on loetelu punktis 315 nimetatud märkmepaberite puhul väidetud, et need tõendavad metsamarjade kogumist
  9. aastal, kuid pole täpsustatud kelle poolt metsamarjade kogumist seejuures silmas peetakse.
  10. Loetelu punktis 345 toodud selgitus, et seal nimetatud tunnistaja ülekuulamise protokoll tõendab „majandustehingute toimumist“, jätab lahtiseks, milliste tehingute toimumist prokuratuur selle tunnistaja ütlustega tõendada soovib.
  11. Eeskätt loetelu punktides 372–376 on ülemääraselt avatud tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütluste sisu.
  12. Kokkuvõttes asub kolleegium seisukohale, et ehkki maakohtu etteheited süüdistusakti tõendite loetelule on mõnevõrra ülepaisutatud ja samas liialt umbmäärased, peab paika see, et täiel määral süüdistusakt

§ 154lg 2 p 4 nõuetele ei vasta. 15

(17)
  1. Määruskaebemenetluse tulemuse kokkuvõte
  2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 390lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 7.

mai

  1. a määruse muutmata ja prokuratuuri määruskaebuse rahuldamata.
  2. M. Kuusi kaitsja vastusest ja obiter dictum
  3. M. Kuusi kaitsja väidab prokuratuuri määruskaebusele esitatud vastuses muu hulgas seda, et tema kaitsealusele ette heidetav kuritegu on aegunud ja seetõttu tuleks kriminaalmenetlus M. Kuusi suhtes lõpetada. Samuti osutab kaitsja sellele, et praeguseks on mõistlik menetlusaeg kriminaalasja lahendamiseks möödunud.
  4. Ringkonnakohus märgib, et

§ 390lg 2 kohaselt vaadatakse määruskaebus läbi kaebuse piires.

Seega lahendades prokuratuuri määruskaebust, milles vaidlustatakse maakohtu määrust süüdistusakti prokuratuurile tagastamise kohta, ei ole ringkonnakohus pädev otsustama, kas kriminaalmenetlus mõne süüdistatava suhtes tuleks kuriteo aegumise või menetluse mõistliku aja möödumise tõttu lõpetada. Need küsimused peab lahendama prokuratuur kohtueelses menetluses enne uue süüdistusakti koostamist või maakohus süüdistatavaid uue süüdistusakti järgi kohtu alla andes. 87. Obiter dictum’i korras peab aga kolleegium vajalikuks märkida järgmist. Tartu Ringkonnakohtu 27. veebruari 2017. a määrusega tühistati maakohtu määrus, millega praegune kriminaalmenetlus oli

§ 2742lg 1 alusel lõpetatud.

Selles määruses tuvastas ringkonnakohus, et kriminaalmenetlus sai kõigi süüdistatavate puhul alguse

  1. aasta novembris või detsembris. Kolleegium leidis, et ehkki süüdistatavad ega kaitsjad ei ole takistanud menetluse läbiviimist ja prokuratuuril võttis puuduliku süüdistusakti uuega asendamine liiga kaua (rohkem kui aasta) aega, tuleb kriminaalasja tõenduslikku keerukust ja mahukust arvestades ning kuriteo raskust ning võrdlemisi suurt avalikku menetlushuvi silmas pidades kriminaalmenetlust jätkata. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu poolt oskusliku töökorralduse rakendamise ja efektiivse menetluse juhtimisega oleks kriminaalasjas võimalik võrdlemisi kiirelt esimese astme kohtu lahendini jõuda.
  2. Nüüdseks on eelmises punktis viidatud ringkonnakohtu määruse tegemisest möödunud ligikaudu 1 aasta ja 4 kuud. Kahetsusväärselt ei ole selle aja jooksul kriminaalasja lahendamisel toimunud mingit sisulist edasiminekut. Kohtulik arutamine pole alanud, paika on panemata kohtuistungi toimumise aeg (prokurör on varem hinnanud, et istungiks kuluks hinnanguliselt 33 päeva) ja käesolevast määrusest nähtuvalt tuleb ka süüdistusakt puuduste tõttu prokuratuurile tagastada. Samas läheneb kriminaalmenetluse kogukestus varsti juba seitsmele aastale. On küllaltki tõenäoline, et maakohus ei jõua otsuse tegemiseni enne
  3. a kevadet-suve (see oleks nii ilmselt ka juhul, kui poleks vajadust süüdistusakti prokuratuurile tagastada). Juhul, kui esimese astme kohtu menetlusele peaks järgnema ka apellatsiooni- ja kassatsioonimenetlus, võib eeldada, et jõustunud kohtuotsuseni jõutaks alles aastal 2020, mil kriminaalmenetlus on süüdistatavate suhtes väldanud juba ligikaudu üheksa aastat. Ringkonnakohus leiab, et neid asjaolusid arvestades peab prokuratuur kohtueelses menetluses ja/või maakohus uues kohtulikus eelmenetluses kaaluma, kas on tekkinud põhjendatud alus lõpetada kriminaalmenetlus menetluse mõistliku aja möödumise tõttu. Seda muidugi vaid juhul, kui kriminaalmenetlust ei tule lõpetada kuriteo aegumise tõttu. 16

(17)
  1. Riigi õigusabi tasu taotlus ja määruskaebemenetluse kulude hüvitamine
  2. M. Kuusi kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse määrata Advokaadibüroo Küünemäe&Partnerid OÜ-le M. Kuusile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest tasu 90 eurot (sh käibemaks 15 eurot). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal prokuratuuri määruskaebusega tutvumiseks üks pooltund ja sellele vastuse koostamiseks kaks pooltundi. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7, § 23 lg-st 1 ja justiitsministri
  3. juuli
  4. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 1 lg-test 6 ning 10 ja § 7 lg-st 1, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. M. Kuusile määratav riigi õigusabi tasu 90 eurot tuleb määruskaebemenetluse kuluna jätta

§ 187lg 2 alusel riigi kanda. /allkiri/ Juhan Sarv /allkiri/ Tiit Lõhmus /allkiri/ Aarne Sarjas 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.