1-17-1148/79

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2018, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-1148 Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Kriminaalasi Viktoria Manjak süüdistatuna KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
2. veebruari 2018 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Viktoria Manjaki kaitsja advokaat Robert Sprengk Prokurör Ringkonnaprokurör Liina Pikma Kaitsja Advokaat Robert Sprengk Süüdistatav Viktoria Manjak isikukood 46511302248; elukoht XXX Kiviõli linn Ida-Virumaa; varem kriminaalkorras karistatud; tõkendina kohaldatud vahistamist alates 13.09.
3. RESOLUTSIOON
4. Tühistada Viru Maakohtu
5. veebruari 2018 otsus osaliselt, see on asitõendiks olevate Viktoria Manjakile kuuluvate kolme märkmiku, mobiiltelefoni „LG“, kahe mobiiltelefoni „Nokia“, sülearvuti „Dell Inspiron 5423“ ja sülearvuti „Asus N53S“ hävitamise osas.
6. Teha nimetatud osas uus otsustus, millega eelmises punktis näidatud esemed tagastada Viktoria Manjakile.
7. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
8. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
9. Advokaat Robert Sprengki taotlus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks jätta läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
10. mail 2018 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates
11. maist
12. Süüdistus
13. V. Manjakki süüdistatakse KarS § 184 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi ajavahemikul maist 2006 kuni 13.09.2016 Ida-Virumaal Kiviõli linnas isikute grupis tuvastamata isikutega, kes tarnisid talle amfetamiini edasimüümise ja varalise kasu saamise eesmärgil, narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises. Narkootilist ainet hoidis V. Manjak enda elukohas aadressil XXX Kiviõli linn Ida-Virumaa, kus pakendas ainet minigripp kilekottidesse ja müüs oma korterist ainet erinevatele isikutele. Ajavahemikul maist 2006-2011 müüs V. Manjak amfetamiini hinnaga 50 krooni üks doos ning 2011 jaanuarist kuni 13.09.2016 hinnaga 10 eurot üks doos. Kokku müüs V. Manjak ajavahemikul maist 2006 kuni 13.09.2016 vähemalt 5151 doosi, teenides kokku 34 740,42 eurot. Maakohtu otsus
14. Viru Maakohtu 02.02.2018 otsusega mõisteti V. Manjak süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning mõisteti karistuseks 6 aastat vangistust. V. Manjak mõisteti KarS § 184 lg 2 p 1 järgi õigeks. KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeeriti ja arvati pärast kohtuotsuse jõustumist riigituludesse V. Manjaki elukohast leitud sularaha 1194,46 eurot. KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitatakse kriminaalasja juures olevad asitõendid, sealhulgas kolm märkmiku, mobiiltelefon „LG“, kaks mobiiltelefoni „Nokia“, sülearvuti „Dell Inspiron“ ja sülearvuti „Asus N53S“.
15. V. Manjaki elukohast leiti läbiotsimise käigus musta värvi rahakott, milles oli 6 mingripp pakki valget värvi pulbrilise ainega ja 8 minigripp pakki roosat värvi ainega. Valkjas pulber massiga 0,96 grammi sisaldas 40 % amfetamiinsulfaati (sh 0,28 grammi amfetamiini) ja roosakas pulber massiga 1,52 grammi sisaldas 28 % amfetamiinsulfaati (sh 0,31 grammi amfetamiini). Rahakott leiti magamistoast, mis asub korterisse sisenedes paremal. Asjaolu, et tegemist on V. Manjaki magamistoaga, kinnitavad tunnistaja L.P. ütlused.
16. Tunnistaja D.D. kinnitas maakohtu istungil, et tema magamistuba oli korteris paremalt esimene tuba ning et leitud amfetamiin kuulub talle, mida ta on vahetevahel ümber pakendanud. DNAekspertiisi 05.10.2016 ekspertiisiaktist nr 16E-GE1062 nähtub, et proovidelt, s.o minigripp kilekotilt nr 1, minigripp kilekotilt nr 3, ühelt salvrätiku tükilt, teiselt salvrätiku tükilt ja esimeselt fooliumpaberi tükilt leiti DNA-analüüsil täisprofiilid, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Samas ei tuvastanud ekspertiis ühelgi proovil D.D. i DNA-profiili, samal ajal kui igast proovist leiti süüdistatava DNA-profiil (vt maakohtu otsus lk 11). Maakohtu hinnangul ei ole D.D. i ütlused usaldusväärsed, kuna tunnistaja ütlused selle kohta, et paremal asuv tuba kuulub talle, ei lange kokku tunnistaja L.P. ütlustega, kelle ütluste kohaselt kuulub viidatud tuba V. Manjakile. Ka narkootilise aine kuuluvuse osas peab maakohus D.D. i ütluseid ebausaldusväärseks, kuna DNA-ekspertiis ei tuvastanud ühelgi proovil D.D. i DNA-profiili – 2 kui narkootiline aine olekski kuulunud D.D. ile, ta oleks seda hankinud, tarvitanud ja pakendanud, oleks see tuvastatav DNA-ekspertiisi abil. Maakohus jättis D.D. i ütlused tõendina kõrvale.
17. Tunnistajate I.F. ja V.K. ülekuulamise protokollidest nähtub, kuidas nad omandasid V. Manjakilt narkootilist ainet. Nende ütlused on kooskõlas ka jälitustegevuse käigus saadud tõenditega, kust nähtub, et süüdistataval oli tihe suhtlus narkootikume tarvitavate isikutega. Varjatud jälgimisega on tuvastatud, et lisaks telefoni teel suhtlemisele, käisid narkootikume tarvitavad isikud ka süüdistatava juures kodus (vt maakohtu otsus lk 12).
18. Tunnistajad T.L. , O.K. , E.K. ja A.K. andsid kohtueelse menetluse kestel teistsuguseid ütluseid kui maakohtu istungil. Kõik viidatud tunnistajad kinnitasid maakohtu istungil ristküsitluse käigus, et ei ole süüdistatava käest narkootilist ainet ostnud. Prokuröri taotlusel avaldati tunnistajate eeluurimisel antud ütlused, et kontrollida ütluste usaldusväärsust. Maakohus leidis, et viidatud tunnistajate poolt maakohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna need on diametraalselt erinevad võrreldes kohtueelse menetluse käigus antud ütlustega, kus tunnistajad kirjeldasid V. Manjaki käest narkootilise aine omandamist. Ükski tunnistaja ei suutnud arusaadavalt ütluste erinevusi põhjendada, mistõttu jättis maakohus tunnistajate poolt maakohtu istungil antud ütlused tervikuna kui ebausaldusväärsed kõrvale. Maakohus leidis, et eelnimetatud nelja tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütlused on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud materjalide ning tunnistajate ütlustega. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et tunnistajad on andnud süüdistatavat õigustavaid ütluseid eesmärgiga vabastada V. Manjaki süüdistusest ning karistusest (vt maakohtu otsus lk 12-14).
19. Süüdistatav V. Manjak ei ole ise ega kaitsja vahendusel esitanud ühtegi tõendit ega loonud ka menetlejale reaalset võimalust kontrollida tema seisukohti ja väidete õigsust. Vastupidi, süüdistatav V. Manjak keeldus maakohtu istungil ütluste andmisest.
20. Käesoleva kriminaalasja materjalidest ja eelkõige tunnistaja L.P. ütlustest nähtub süüdistatava elustiil kuni vahistamiseni. Kaitsja väidetel ja 22.09.2016 süüdistatava ülekuulamise protokollist nähtub, et süüdistatava sissetulek kokku oli 680 eurot (vt maakohtu otsus lk 15). Süüdistataval on kolm poega ja tütar, poegadest keegi ei tööta ja kaks neist elavad emaga. Maakohus ei nõustu siinjuures kaitsja seisukohaga, et 680 eurot kuus on sellisel juhul piisav sissetulek ja arvestab siinkohal ka tunnistaja L.P. ütluseid kasiinokülastuste kohta (vt maakohtu otsus lk 15). Maakohus nõustub prokuröri seisukohaga, et ilmselgelt ei jätkunud süüdistataval selliseks eluviisiks legaalseid sissetulekuid. Samuti ei ole asja materjalides usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et süüdistatav oleks kasiinodes saanud märkimisväärsetes summades võite. Vastupidi, asja materjalides asuvatest erinevate kasiinode vastustest nähtub, et registreeritud võite V. Manjakil ei ole ja võite ei ole talle ka pangaülekandega välja makstud. Süüdistatava elustiilist annavad tunnistust ka tema elukohas XXX Kiviõli läbiotsimisel leitud erinevad esemed – sülearvutid, mobiiltelefonid, tühjad erinevate mobiiltelefonide karbid, pandimaja kviitungid jne.
21. Kriminaalasjas on 10.10.2016 arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisiga leidnud tuvastamist, et süüdistatava elukohast leitud ja äravõetud puhta amfetamiini kogusest oleks võimalik joove tekitada neljale inimesele. Tunnistaja I.F. ütlustest nähtub, et tema ostis süüdistatava käest amfetamiini viiel korral. Tunnistaja V.K. ütlustest nähtub, et tema ostis süüdistatavalt amfetamiini alates aastast 2000, viimasel korral veebruari või märtsi alguses
22. Tunnistaja T.L. ostis süüdistatavalt amfetamiini alates aastast 2002, oktoobrist 2002 kuni maini 2005 kandis ta vangistust, pärast mida hakkas taas V. Manjakilt amfetamiini ostma. Viimati ostis ta V. Manjakilt amfetamiini 01.09.2016 – 02.09.
23. Tunnistaja O.K. ütlustest nähtub, et perioodil 2006 – 2014 tarvitas ta aktiivselt amfetamiini, mida soetas süüdistatavalt. Tunnistaja A.K. ) tarvitab alates 18-ndast eluaastast amfetamiini, mida ostis alates 2008 aastast V. 3 Manjakilt.
24. Kaitsja on seisukohal, et kuna I.F. on ülekuulamisel väitnud, et süüdistatavalt omandatud amfetamiin oli halva kvaliteediga, siis võib arvata, et kogus ei olnud selline, millest piisaks joobe tekitamiseks ühele inimesele. Maakohus tooduga ei nõustu ja leiab, et kui tunnistaja ei oleks süüdistatava käest ostetud amfetamiinist saanud vajalikku narkootilist joovet, ei oleks ta ainet enam samast kohast hankinud, rääkimata sellest, et ta oleks seda teinud veel viiel korral.
25. Arvestades eeltoodut ja eriti pidades silmas tunnistajate ütluseid süüdistatavalt narkootilise aine soetamise perioodi osas, leiab maakohus, et V. Manjakile esitatud süüdistus narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises on leidnud tõendamist.
26. Maakohus nõustub kaitsjaga, et süüdistatavale 24.08.2007 otsusega mõistetud karistus on täidetud, andmed kustutatud ja arhiivi kantud, kuid rõhutab, et KarS § 184 lg 2 p 2 objektiivse koosseisu täidab ka faktiline korduvus. Siinkohal ei nõustu maakohus kaitsja seisukohaga, et tegemist on ühe ja jätkuva kuriteoga, mistõttu ei saa tegemist olla faktilise korduvusega. Kuigi käesolevas kriminaalasjas süüdistatavale inkrimineeritud teod on kantud ühtsest tahtlusest, ei ole need toime pandud ajaliselt sedavõrd lähestikku, et rääkida jätkuvast teost, tegemist on pikaajalise perioodiga (RKKKo 3-1-1-4-04). Seetõttu leidis maakohus, et V. Manjak on toime pannud KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
27. Samas puuduvad maakohtu hinnangul kriminaalasjas tõendid selle kohta, et V. Manjak on toime pannud KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o narkootilise aine suures koguses käitlemise grupis (vt maakohtu otsus lk 17-18). V. Manjaki õigeksmõistmist KarS § 184 lg 2 p 1 järgi vaidlustatud ei ole.
28. Maakohtu hinnangul on V. Manjaki teo toime pannud otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 tähenduses. V. Manjaki puhul karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Karistust raskendavaks asjaoluks on V. Manjaki poolt kuriteo toimepanemine KarS § 58 p 1 tähenduses omakasu motiivil. V. Manjakki süüdistatakse narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises suures koguses pika perioodi vältel. Teda on varasemalt karistatud samaliigiliste tegude eest, missugused karistused on küll kustunud, kuid mida saab arvestada iseloomustava materjalina. Käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuse kohaselt jätkas V. Manjak kuritegude toimepanemist ajal, mil tema suhtes oli menetluses eelmine kriminaalasi ja ta mõisteti süüdi ning ta oli talle mõistetud vangistusest tingimisi katseajaga vabastatud. Karistuse mõistmisel arvestab maakohus ka sellega, et V. Manjaki süüdistus on vähenenud. Lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja selleks, et mõjutada V. Manjakki edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma, tuleb süüdistatavat karistada reaalse vangistusega. Arvestades toimepandud kuriteo raskust, laadi, asjaolusid, süüdistatava isikut ning kergendavate asjaolude puudumist ja ühe raskendava asjaolu olemasolu, samuti süüdistuse mahu vähenemist, leiab maakohus, et põhjendatud on mõista V. Manjakile karistuseks vangistus alla sanktsiooni keskmise määra. Eeltoodu alusel mõistab maakohus V. Manjakile karistuseks 6 aastat vangistust (vt maakohtu otsus lk 19-21).
29. Arvestades kuriteo olemust ja käesolevas otsuses toodud põhjendusi süüdistatava legaalse sissetuleku ning elatustaseme kohta, rahuldab maakohus ringkonnaprokuröri taotluse konfiskeerida KarS § 832 lg 1 alusel V. Manjaki elukohast leitud ja äravõetud sularaha summas 1194,46 eurot (vt maakohtu otsus lk 22).
30. Kriminaalasja juures olevad asitõendid tuleb KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel kohtuotsuse jõustumisel hävitada. 4 Apellatsioon
31. Maakohtu otsuse peale esitas kaks apellatsiooni V. Manjaki kaitsja advokaat R. Sprengk, kes vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega V. Manjak tunnistati süüdi ja karistati KarS § 184 lg 2 p 2 järgi 6 aasta pikkuse vangistusega. Samuti vaidlustatakse maakohtu otsus osas, millega konfiskeeriti V. Manjakile kuuluv sularaha summas 1194,46 eurot ning otsustati hävitada korterist XXX , Kiviõli ära võetud kolm märkmikku, mobiiltelefon LG, kaks mobiiltelefoni Nokia, sülearvuti Dell Inspiron ja sülearvuti Asus N53S. Kaitsja hinnangul on maakohus valesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, kohtulik uurimine oli ühekülgne ning mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele. Kohtuotsus ei ole seega seaduslik ja põhjendatud ning ei vasta KrMS § 3051 lg 1 nõuetele. Maakohus ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetluse nõudeid. Osas, millega V. Manjak mõisteti KarS §184 lg 2 p 1 järgi õigeks, otsust ei vaidlustata.
32. V. Manjaki elukohast leiti läbiotsimisel rahakott, milles oli 6 minigripp pakki valget värvi pulbriga, mis sisaldas 0,28 grammi amfetamiini ning 8 minigripp pakki roosat värvi ainega, mis sisaldas 0,31 grammi amfetamiini. Süüdistatav ja kaitsja on olnud kogu menetluse kestel seisukohal, et nimetatud aine kuulus V. Manjaki pojale D.D. ile, kes elas V. Manjaki juures aadressil XXX Kiviõli. Asjaolu, et nimetatud amfetamiin kuulus D.D. ile, on tõendatud 13.09.2016 läbiotsimise protokolliga, mille kohaselt V. Manjak andis nimetatud amfetamiini ise välja ja ütles juba läbiotsimisel, et see kuulub D.D. ile. Läbiotsimise protokolli kohaselt oli ka D.D. läbiotsimisel oma kodus aadressil XXX , Kiviõli. Asjaolu, et nimetatud amfetamiin kuulus D.D. ile, on tõendatud ka viimase ütlustega, mille kohaselt on ta narkosõltlane, amfetamiin oli tema oma ja ta kasutas seda enda tarbeks ning korterisse sisenemisel paremalt esimene tuba, kust aine leiti, oli tema tuba, samuti võttis tema ema V. Manjak temalt aeg-ajalt ära narkootikume, et ta ei saaks neid korraga liiga palju tarbida. Asjaolu, et nimetatud amfetamiin kuulus D.D. ile, on tõendatud ka tunnistaja L.P. ütlustega, mille kohaselt D.D. oli narkosõltlane ning paremalt esimene tuba oli D.D. i oma. Asjaolu, et nimetatud amfetamiin kuulus D.D. ile, on tõendatud ka süüdistatava V. Manjaki kohtueelse menetluse ülekuulamise protokolliga, mis avaldati ja mida uuriti kohtuliku menetluse käigus.
33. Maakohus leidis aga, et tunnistaja L.P. on andnud kohtuistungil ütlusi, et korterisse sisenemisel paremalt esimene tuba (s.o tuba, kust leiti amfetamiin) oli V. Manjaki magamistuba. Tunnistaja L.P. ei ole aga kohtus selliseid ütlusi andnud. Tunnistaja L.P. on 30.11.2017 istungil avaldanud, et ta ei tea täpselt, kus oli V. Manjaki magamistuba, kuid mõnikord, kui ta hommikuti tuli, magas V. Manjak elutoas, mis on vasakut kätt. Samuti selgitas tunnistaja L.P. , et paremalt esimene tuba oli varem V. Manjaki magamistuba, kuid hiljem magas ta suures toas. Seega on maakohus omistanud tunnistajale ütlusi, mida tunnistaja kohtus andnud ei ole. Nimetatud viga on viinud maakohtu valele järeldusele ka tunnistaja D.D. i ütluste usaldusväärsuse hindamisel.
34. Maakohus leidis, et tunnistaja D.D. i ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna need ei lange kokku tunnistaja L.P. ütlustega. Tegelikult ei ole tunnistajate ütluste osas vasturääkivusi ning ei ole põhjust järeldada, et need ei lange kokku. Maakohtu järeldus põhineb tõendite valel hindamisel. D.D. ütles, et paremalt esimest tuba kasutas tema. Tunnistaja L.P. ütles, et V. Manjak magas elutoas, mis oli vasakul. Seega ei ole nende tunnistajate ütlustes vasturääkivusi ning maakohtu järeldus tunnistajate ütluste mitte kokkulangemise osas on meelevaldne ja tegemist on tõendite ilmse vale hindamisega.
35. 05.10.2016 DNA ekspertiisiaktist nähtub, et minigripp kilekottidelt ja salvrättidelt leiti DNAprofiil, mis on kokkulangev V. Manjaki DNA-profiiliga ning DNA-profiili, mis on kokkulangev D.D. i DNA-profiiliga, ei leitud. Maakohus leidis, et kui tunnistaja D.D. neid narkootikume hankis, pakendas ja tarvitas, siis oleks see olnud tuvastatav DNA-ekspertiisi abil. 5 Maakohus jättis kõrvale ega andnud hinnangut kaitsja väitele, et DNA on kaudne tõend ja arvestada tuleb seda, et korter oli V. Manjaki oma, kus viimane elas. Ilmne on, et kõik asjad, mis korteris olid, võisid olla V. Manjaki DNA-jäljega. 13.09.2016 läbiotsimise protokolli juurde lisatud fotodelt nr 10–13 on näha, et läbiotsimist läbi viinud uurijad panid rahakotist leitud minigripp-pakendid voodile ja samale voodile pandi ka V. Manjaki rahakotist leitud raha, kusjuures läbiotsimisprotokollist ei selgu, mis järjekorras asjad voodile pandi. Ilmne on see, et ka sellise tegevuse tulemusena sai minigripp-pakenditele V. Manjaki DNA. Samuti on maakohus jätnud arvestamata, et üldteada on asjaolu, et narkootikume käitlevad isikud on vastava tegevuse juures ülimalt ettevaatlikud ja väldivad oma DNA-jälgede jätmist narkootikumide käitlemisega seotud vahenditele ja pakenditele. D.D. tarbis narkootikume ja käitles enda valduses olevaid narkootikume eeldatavasti ettevaatlikult. Seetõttu ei olnud pakenditel ja salvrättidel D.D. i DNA-profiili. Samas sattus mentlejate lohakuse tõttu läbiotsimisel pakendite vaatlemisel sinna V. Manjaki DNA-profiil.
36. Maakohus jättis üldse hindamata V. Manjaki poolt kohtueelses menetluses antud ütlused. Nimetatud ütlused avaldati 18.01.2018 kohtuistungil. Süüdistatava ütluste kohaselt tarvitas tema poeg D.D. amfetamiini, läbiotsimise hommikul ta nägi, kus D.D. narkootikume hoidis ja V. Manjak andis need läbiotsimisel välja. Samuti avaldas ta, et tuba, kust amfetamiin leiti, oli tema poja D.D. i tuba. Maakohus hindas seega läbiotsimisel leitud amfetamiini kuuluvust valesti ning leidis põhjendamatult, et D.D. i ütlused ei ole usaldusväärsed ning jättis osa tõendeid hindamata. Maakohus jõudis sellest tulenevalt valele järeldusele, et läbiotsimise käigus leitud amfetamiin kuulus süüdistatavale ja leidis põhjendamatult, et selles pole ühtegi kõrvaldamata kahtlust.
37. Kaitsja hinnangul on läbiotsimise käigus leitud amfetamiini osas piisavalt alust kahtlustada, et see ei kuulu V. Manjakile, mida tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsja hinnangul on vajalik uurida tunnistajate D.D. i ja L.P. poolt maakohtus antud ütluseid, 13.09.2016 läbiotsimise protokolli ning V. Manjaki poolt kohtueelses menetluses antud ütluseid.
38. Maakohus leidis põhjendamatult, et jälitusprotokollidest nähtub üheselt süüdistatava tihe ja intensiivne suhtlus eelkõige narkootikume tarvitavate isikutega. Samuti leidis maakohus põhjendamatult, et varjatud jälgimisega on tuvastatud, et lisaks telefonisuhtlusele käisid narkootikume tarvitavad isikud süüdistatava juures kodus. Apellant on seisukohal, et maakohus on valesti ja ühepoolselt hinnanud neid tõendeid ja on tulnud seetõttu valedele järeldustele. Asjas pole tõendeid, et V. Manjakiga telefonis suhelnud isikud olid narkootikumide tarvitajad. Maakohtu selline hinnang on põhjendamata. Samuti ei nähtu telefonikõnedest narkootikumide müüki. Samuti ei nähtu varjatud jälgimise protokollidest, et V. Manjak oleks müünud narkootilisi aineid. See, et isikud käivad samas trepikojas, kus elab V. Manjak, ei viita sellele, et V. Manjak narkootilisi aineid müüs. Tegemist on korrusmajaga ja isikud võisid käia teiste elanike juures või mingil muul põhjusel kui narkootikumide ostmine V. Manjaki juures. Ei ole teada, et need isikud käisid narkootikume ostmas. Tegemist on oletusega, millel aga süüdimõistev kohtuotsus ei saa põhineda. Kohtuotsus esinev viide kaitsja väitele, et isikud käisid süüdistataval külas 3-5 minutiks, on eksitus ja kaitsja pole sellist väidet esitanud. Kaitsja on vastupidi väitnud, et pole tõendatud, et isikud käisid V. Manjakil külas.
39. Maakohus leidis, et V. Manjaki poolt narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine on muuhulgas tõendatud tunnistajate T.L. , O.K. ja A.K. i ütlustega. Nimetatud isikud kohtus sellekohaseid ütlusi ei andnud. Maakohtus avaldati ristküsitlusel tunnistajate usaldusväärsuse kontrollimiseks nende varasemad kohtueelses menetluses antud ütlused. Nimetatud kohtueelses menetluses antud ütlusi saab kasutada ainult usaldusväärsuse kontrollimiseks ning kui maakohus leiab, et tunnistajate kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, tuleb nimetatud tunnistaja(d) tõendikogumist tervikuna välja jätta. Maakohus seda aga ei teinud, vaid tugines 6 nendele tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel. Maakohus leidis otsuses samas, et nimetatud tunnistajad on ebausaldusväärsed, kuid hiljem rajas otsuse nende ütlustele, mis on menetlusõiguse oluline rikkumine. Riigikohus on korduvalt (nt otsuses 3-1-1-101-15) leidnud, et ristküsitluses KrMS § 289 lg 1 avaldatavaid ütlusi saab kasutada ainult usaldusväärsuse kontrollimiseks ning kui kohus leiab, et tunnistaja on ebausaldusväärne, siis otsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaal-menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise.
40. Kohtumenetluses avaldati süüdistaja taotlusel tunnistajate I.F. ja V.K. kohtueelses menetluses antud ütlused, kuna tunnistaja I.F. on surnud ja tunnistaja V.K. tervislik seisund ei võimaldanud kohtus tunnistusi anda. Kaitsja vaidles mõlema tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisele vastu, leides, et tegemist pole usaldusväärsete tunnistajatega. Seda eelkõige I.F. osas, kuna ta ise on kohtueelses menetluses andnud ütlusi, et tal oli V. Manjakiga tüli. Tunnistaja V.K. ütlused on niivõrd vastuolulised ja arusaamatud, et neid ei saa käsitleda usaldusväärsetena. Maakohus nimetatud tunnistajate usaldusväärsust aga ei kontrollinud ja rajas kohtuotsuse nende ütlustele. Maakohus jättis tähelepanuta ka kaitsja väited, et tunnistaja V.K. ütlustest selgub ainult ühel korral V. Manjaki juures käimine. Apellant on seisukohal, et vajalik on uurida nimetatud tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlusi.
41. Tunnistaja V.K. on 08.03.2016 ülekuulamisel andnud ütlusi, et „Käesoleval ajal tarbin seda üks kord kuus pärast pensioni saamist….“ Kuna ülekuulamine toimus 08.03.2016, siis saab sõna „käesoleval ajal“ mõista ainult selliselt, et see käib ainult ülekuulamise toimumise lähiaja kohta, mitte kuni kümne või rohkemate aastate kohta. Tunnistaja V.K. ütluste kohaselt on ta käinud V. Manjaki juures kas 04.03.2016 või 05.02.2016, s.o järelikult ühel korral. See on V.K. kategooriline väide ja teistmoodi sellest aru saada ei ole võimalik. Apellant on seisukohal, et sellest ütlusest saab üheselt aru, et tunnistaja on isiklikult V. Manjaki juures käinud ainult ühe korra. Seega on ta maksimaalselt ostnud amfetamiini koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks ühele inimesele.
42. Tunnistaja I.F. 04.11.2016 ülekuulamisel antud ütluste kohaselt omandas ta 2015 a. ühe kuu jooksul V. Manjakilt amfetamiini kokku viiel korral. Samas on ta ise väitnud, et amfetamiini kvaliteet oli halb ja seega võib arvata, et kogus ei olnud selline, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks ühele inimesele. Tunnistaja sõnul oli selle suhe muu ainega 20/
43. Apellant on nõus, et narko-joobe tekkimist ja narkootilise aine kogust on võimalik tuvastada ka vaid tunnistaja ütlustega ja tarvitajale narkootilise aine müümisel saab eeldada, et ainet müüdi koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks. Samas käesoleval juhul ei ole tegemist ainult väitega, et I.F. le müüdud aine kontsentratsioon ja kogus ei ole teada, vaid I.F. ise väidab, et see oli halva kvaliteediga ja ta ei saavutanud joovet.
44. Lisaks eeltoodule tuleb arvestada, et KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Tunnistajaid I.F. t ega V.K. ei olnud võimalik süüdistataval ega kaitsjal küsitleda. Seega nendele tõenditele ei saa otsus valdavalt tugineda. Käesolevas asjas saab narkootilise aine suurt kogust tuvastada ainult läbiotsimisel ära võetud amfetamiini kogust arvestades, mitte tunnistajate I.F. ja V.K. ütlusetele tuginedes. Läbiotsimisel on võetud ära amfetamiin koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks umbes neljale inimesele. Kuna suure koguse tuvastamiseks on vajalik tuvastada veel kogus, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks vähemalt kuuele inimesele, siis oleks see käesolevas asjas võimalik ainult tunnistajate I.F. ja V.K. ütlustele tuginedes. Arvestades, et läbiotsimisel leitud amfetamiin kuulus D.D. ile, siis on tunnistajate I.F. t ja V.K. ütlused määrava tähtsusega antud asjas ja seda eelkõige narkootilise aine suure koguse tuvastamisel.
45. Apellant on seisukohal, et tunnistajate I.F. 7 ja V.K. ütlused on vastuolulised ja ebausaldusväärsed ning kuna neid tunnistajaid ei olnud võimalik küsitleda, siis nende ütlustele ei saa V. Manjaki süüdi mõistmine valdavas ulatuses tugineda. Kui maakohus ka leiab, et need on usaldusväärsed, siis nendele ei saa valdavas osas otsust rajada. Riigikohus on otsuses 3-1-189-12 käsitlenud küsimust, millal kohtulahend tugineb tõendile „valdavas ulatuses“ ja leidnud, et siis kui tõend on määrava või otsustava tähtsusega. Antud juhul on tunnistajate I.F. ja V.K. ütlused määrava ja otsustava tähtsusega ning otsus ei saa valdavas osas seega neile tugineda. Apellant on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et V. Manjak on ebaseaduslikult käidelnud narkootilisi aineid suures koguses ning maakohus on otsuse KarS § 184 järgi valesti kvalifitseerinud.
46. Apellant on seisukohal, et maakohus on valesti kvalifitseerinud kuriteo KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning on valesti leidnud, et tegemist on faktilise kordusega. Apellant on seisukohal, et narkootikumidega kaubitsemist saab pidada jätkuvaks kuriteoks ja seda eriti süüdistuses esitatud ja kohtuotsuses tuvastatud viisil. Asjaolu, et tegemist oli pika ajalise perioodiga, ei oma siinjuures tähtsust. Tähtsust omab asjaolu, et kolmandale isikule on see narkootikumide kaubitsemine (narkodiilerlus) vaadeldav ühtse, kokku-kuuluva teona. Apellant on seisukohal, et kohtuotsus on narkootilise aine suure koguse tuvastamise ja faktilise korduse tuvastamise osas ka vastuoluline. Narkootilise aine suure koguse tuvastamise osas on maakohus käsitlenud ebaseaduslikult käideldud narkootilist ainet summaarselt nagu oleks tegemist ühe jätkuva kuriteoga, samas faktilise korduse osas on erinevad käitlemised eraldatud. Kaitsja on palunud kohtul alternatiivselt hinnata ka narkootilise aine käitlemise kvalifitseerimist KarS § 183 järgi, s.o väikeses koguses käitlemisena. Samas ei ole käesolevas asjas tõendatud ühtegi üksikut juhtumit, kus korraga oleks käideldud narkootilist ainet suures koguses. Kui maakohus leidis, et tegemist oli faktilise kordusega ja kvalifitseeris kuriteo KarS § 184 lg 2 p 2 järgi, pidi maakohus aga sellise suures koguses ühekordse käitlemise tuvastama. Apellant on seisukohal, et V. Manjaki puhul ei ole tegemist isikuga, kes vastab KarS § 184 lg 2 p 2 sätestatud tingimustele.
47. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga selles osas, et V. Manjaki sissetulekutest ei piisanud tema eluviisiks. V. Manjak sai sissetulekutena kuus kokku ca 680 eurot, mis on piisav selleks, et elada ilma kuritegusid toime panemata. V. Manjak on 22.09.2016 andnud ütluseid selle kohta, et läbiotsimisel leitud sularahast 1000 eurot võitis ta kasiinos. Samuti on tunnistaja L.P. andnud ütluseid, et V. Manjak külastas tihti kasiinosid ja võitis, millest tuli talle täiendavaid rahalisi vahendeid. Apellant on seisukohal, et kasiinos mängimine ei tähenda koheselt ainult raha kulutamist, isik võib ka võita ja seda pidevalt. Apellant on seisukohal, et vajalik on uurida tunnistaja L.P. ütluseid ja süüdistatava V. Manjaki poolt kohtueelses menetluses antuid ütluseid.
48. Apellant on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole tõendeid, mille põhjal saab tuvastada, et V. Manjak on narkootikumide ebaseadusliku käitlemisega tegelenud omakasu motiivil ja ta oleks seetõttu saanud kuriteo tulemusena vara, mis on oluliselt suurendanud tema sissetulekuid võrreldes legaalsete sissetulekutega. Maakohus rajas oma sellise seisukoha tunnistajate T.L. , O.K. ja A.K. i ütlustele, mis aga tuleb tõenditena kõrvale jätta. Tunnistajate I.F. ega V.K. ütlustele tuginedes ei saa aga tuvastada, et käesolevas asjas esineb alus vara konfiskeerimiseks KarS § 832 lg 1 alusel või esineks KarS § 58 p 1 omakasu motiiv karistuse raskuse arvestamisel. Samuti on V. Manjak kohtueelses menetluses andnud ütluseid, kust pärineb läbiotsimisel leitud sularaha. Apellant on seisukohal, et põhjendamatu on maakohtu seisukoht korterist XXX , Kiviõli ära võetud 3 märkmiku, mobiiltelefon LG, 2 mobiiltelefoni Nokia, sülearvuti Dell Inspiron, sülearvuti Asus N53S hävitamise osas. Need tuleb V. Manjakile tagastada. Apellant on seisukohal, et karistuse mõistmisel on arvestatud asjaoluga, mida ei ole tõendatud. Samuti on valesti konfiskeeritud vara.
49. Apellant on seisukohal, et maakohus määras V. Manjakile põhjendamatult range karistuse. Seda 8 eelkõige seetõttu, et maakohus tuvastas valesti tunnistajate T.L. , O.K. ja A.K. i ütlustele tuginedes narkootikumidega kauplemise perioodi pikkuse ja müüdud narkootilise aine suured kogused ning omakasu motiivi. Käesolevas asjas ei ole narkootikumidega kauplemise pikk periood ja omakasu motiiv tõendatud. Apellant on seisukohal, et kui käesolevas asjas oleks süüdistus KarS § 184 lg 2 p 2 järgi põhjendatud, siis tuleb mõistetud karistust vähendada, seda eelkõige omakasu motiivi puudumise tõttu. Samuti ei saa karistuse mõistmisel arvestada varasemaid karistusi, mis on kustunud ja kantud arhiivi. Maakohus on aga varasemaid karistusi karistuse mõistmisel arvestanud süüdistatavat iseloomustava materjalina. Ringkonnaprokuröri kirjalik seisukoht
50. Prokurör, tutvunud kaitsja apellatsiooniga, leiab, et see on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata.
51. Kaitsja ei nõustu maakohtu otsuses tooduga, et 13.09.2016 läbiotsimise käigus V. Manjaki elukohas XXX Kiviõli leitud narkootiline aine kuulus V. Manjakile. Prokurör ei ole eeltoodud kaitsja seisukohaga nõus ja leiab, et maakohus on oma otsuses põhjalikult ja jälgitavalt kirjeldanud, millistele tõenditele tuginedes on maakohus lugenud tõendatuks, et V. Manjaki kodust leitud narkootiline aine kuulus talle ning mitte tema pojale D.D. ile (maakohtu otsus lk 11-12). Maakohus on viidanud DNA ekspertiisiaktile nr 16E-GE1062, millest nähtub, et DNAprofiilides ilmsiks tulnud alleelid on leitavad V. Manjaki DNA-profiilis, kuid mitte D.D. i DNA-profiilis.
52. Kaitsja on seisukohal, et läbiotsimise käigus sattus V. Manjaki DNA leitud esemetele seetõttu, et need olid asetatud tema elukohas olevale voodile, kus võis leiduda tema DNA-d. Selline kaitsja järeldus ei oleks kooskõlas D.D. i ütlustega selle kohta, et tema tuba oli esimene tuba paremat kätt. Juhul kui D.D. tõepoolest oleks selles toas V.Manjaki kinnipidamise hetkel elanud ja kasutanud seda oma magamistoana, oleks olnud suurem tõenäosus, et läbiotsimise käigus leitud ja fotografeerimiseks tegemata voodile asetatud esemed oleksid kokku puutunud pigem tema DNA-ga, mitte V. Manjaki omaga. Seega on kaitsja poolt toodu oletuslik ja ei tugine ühelgi asjas uuritud tõendile.
53. Tunnistaja L.P. on kohtus kinnitanud, vastupidiselt kaitsja poolt väidetule, et paremalt esimest tuba kasutas V. Manjak (s.o tuba, kust amfetamiini leiti). Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrolliks avaldas maakohus KrMS § 289 alusel tunnistaja kohtueelsel menetlusel antud ütlused „Viktoria tuba asub korteri sissepääsu poolt paremat kätt“ ning „Viktoria vahetas isegi oma toaukse ära, lukustab ust, et D. tema tuppa ei pääseks“. Prokuröri hinnangul ei saa L.P. ütlustest selle kohta, et ühel korral, kui ta oma sõbrannale V. Manjakile külla läks ja viimane suures toas magas, teha järeldust selle kohta, et V. Manjak kasutaski suurt tuba oma magamistoana. Prokurör leiab, et maakohus õigesti tõlgendanud tunnistaja L.P. kohtus ja kohtueelsel menetlusel antud ütlusi, millist tuba kasutas V. Manjak, mis põhjusel esimesele toale paremal lukk uksele ette pandi ja miks V. Manjak seda tuba lukus hoidis.
54. Sellest tulenevalt on maakohus õigustatult D.D. i ütlused tõendite hulgast, kui ebausaldusväärsed, kõrvale jätnud. Juhul kui läbiotsimise käigus leiti narkootiline aine väidetavalt tema kasutuses olnud toast, siis miks ei ole D.D. läbiotsimise protokollis kinnitanud V. Manjaki ütluseid selle kohta, et narkootiline aine kuulub talle.
55. V. Manjaki kohtueelsel menetlusel antud ütlused, millistele kaitsja samuti oma apellatsioonis viitab, ei lange prokuröri hinnangul kokku asjas kogutud teiste tõenditega. Eelkõige tunnistaja L.P. ütluste ja DNA ekspertiisiaktiga nr 16E-GE
56. V. Manjaki kohtueelses menetluses antud ütlused on antud ajendatud soovist vabaneda vastutusest, süüdistades oma narkosõltlasest/kasutajast poega narkootilise aine omamises, millised tema elukoha 9 läbiotsimise käigus leiti. Lisaks väidab V. Manjak kohtueelsel ülekuulamisel (VIII kd, tl 138143), et läbiotsimisele eelnenud päeval ta nägi, kust tema poeg D.D. narkootilist ainet võttis ja seda tarvitas. Prokurör on seisukohal, et juhul kui D.D. tõepoolest pakendatud narkootiliste ainete pakkidega kokku puutus, nagu seda väidab V. Manjak, oleks nendelt leitud ka D.D. i DNA-d. Seetõttu leiab prokurör, et maakohus on õigesti tõendatuks lugenud, et V. Manjaki korteri XXX , Kiviõli läbiotsimise käigus leitud narkootiline aine ja sularaha kuulusid just V. Manjakile.
57. Prokurör on seisukohal, et V. Manjaki kõnedest teiste isikutega nähtub, et vestluses kasutatakse kokkulepitud väljendeid ja vesteldakse konspiratiivselt, mis on iseloomulik sellele, kui telefoni teel tahetakse välja selgitada, kas aine müüja on kodus ja kas tal on ainet mida müüa ning kas isik soovib narkootilist ainet omandada. Samuti nähtub V. Manjaki telefonikõnedest ja SMSdest võlgade tagasinõudmine ja mitte tasumise korral ähvardamine erinevate meetmetega. Kõrvutades jälitustoimingutega saadud informatsiooni asjas kogutud teiste tõenditega, on keskmisele tavainimesele mõistetav, et V. Manjak tegeles narkootilise aine müümisega ning kui ostjad jäid talle võlgu, üritas ta ähvarduste ja meeldetuletustega võlgasid nendelt kätte saada.
58. Kriminaalmenetluse käigus ei ole jälitustoimingutega selgunud, et keegi teine isik võiks peale V. Manjaki tema sissekäigus tegeleda narkootilise aine müügiga. Kogutud tõendid ja sealhulgas ka varjatud jälgimine, viitavad sellele, et aadressil XXX, Kiviõli tegeles narkootilise aine müümisega V. Manjak. Seda kinnitab prokuröri hinnangul 06.07.2016 jälitustoimingu protokoll, mille kohaselt kui V. Manjak oli 19.05.2016 kuupäeval kodus, said võõrad isikud fonoluku kaudu helistades V. Manjaki sissekäiku sisse ja olid seal keskmiselt 3-5 minutit, mis prokuröri hinnangul on piisav aeg selleks, et saada V. Manjaki käest narkootilist ainet ja anda selle eest V. Manjakile raha. Kui V. Manjak 19.05.2016 kell 14.05 kuni 15.42 päeval oma korteris ei viibinud, ei saanud tema äraoleku ajal fonoluku kaudu helistades võõrad isikud sissekäiku, kes soovisid tema käest narkootilist ainet omandada. Seega leiab prokurör, et maakohus on andnud objektiivse hinnangu jälitustoimingutega kogutud informatsioonile.
59. Prokurör nõustub kaitsjaga selles osas, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlust, leides, et V. Manjaki poolt narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine on muuhulgas tõendatud tunnistajate T.L. , O.K. ja A.K. i ütlustega. Kohtulikul uurimisel andsid nimetatud tunnistajad erinevaid ütlusi võrreldes kohtueelses menetluses antud ütlustega ka selle kohta kust, mitu korda ja kelle käest nad narkootilisi aineid tarvitamiseks ostsid. Sellegi poolest on prokurör seisukohal, et suures koguses narkootilise aine käitlemine V. Manjaki poolt on tõendatud teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Asjaolu, et maakohus on tuginenud suure koguse tõendatuks lugemisel ühele mittelubatavale tõendile, ei tohiks kaasa tuua otsuse tühistamist, kui tõendatav asjaolu, suur kogus, on tõendatud teiste tõenditega. Nendeks tõenditeks on tunnistajate I.F. ja V.K. kohtueelses menetluses antud ütlused, jälitustoimingu protokoll, 13.09.2016 läbiotsimisprotokoll ja 10.10.2016 kohtutoksikoloogia ekspertiisiakt nr 16E-LÕX
61. Kaitsja hinnangul ei ole tunnistajate I.F. ja V.K. kohtueelses menetluses antud ja kohtuistungil avaldatud ütlused usaldusväärsed. Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga, et nimetatud tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed põhjusel, et kaitsjal ja süüdistataval ei olnud võimalik neid tunnistajaid ristküsitluse käigus küsitleda.
62. Prokurör tahab siinkohal tähelepanu pöörata tunnistaja V.K. ülekuulamise protokollile ja selle tõlkele, mis prokuröri hinnangul on viinud kaitsja valedele järeldustele. Nimelt on tunnistaja üle kuulatud vene keeles ja tunnistaja ülekuulamise protokolli tõlkes on valesti tõlgitud järgmine lause - isiklikult mina käisin tema juures kas 04.03.2016 või 05.02.2016, kuid õige tõlge on – mina isiklikult käisin viimati tema pool 04.02.2016 või 05.02.2016, käesoleval hetkel 10 ei mäleta kummal kuupäeval sain pensioni, kuid käisin tema pool kohe peale pensioni saamist. Seega ei ole kaitsja järeldus õige, et tunnistaja on tema juures käinud ainult ühel korral 4.03.2016 või 05.02.2016 ja hoopis kaitsja on ekslikule tõlkele tuginedes teinud vale järelduse tunnistaja ütluste osas.
63. Tunnistaja I.F. ütluste osas on maakohus nõustunud prokuröri arvamusega (maakohtu otsus lk 16) ja siinkohal ei pea prokurör vajalikuks nende motiivide kordamist. Tunnistaja ütluste ebausaldusväärseteks lugemine ainuüksi seetõttu, et kaitsjal ei olnud võimalik neile vastu vaielda, ei ole prokuröri arvates antud juhul põhjendatud. Kaitsja sai nende tunnistajate osas oma vastuväited välja tuua kaitseaktis, kuid seda ei ole kaitsja teinud.
64. Prokuröri hinnangul on maakohus arvesse võtnud V. Manjaki poolt suure koguse narkootilise aine käitlemise tõendamisel mitte ainult kaitsja poolt apellatsioonis nimetatud tunnistajaid, vaid ka kohtutoksikoloogia 10.10.2016 ekspertiisiakti nr 16E-LÕX
65. Seega ei ole maakohus vastupidiselt kaitsja arvamusele tuginenud „valdavas ulatuses“ tunnistajate I.F. ja V.K. ütlustele.
66. Ülejäänud osas nõustub prokurör kohtuotsuses toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks nende üle kordamist. Täiendavalt märgib prokurör vaid seda, et maakohus on oma otsuses rõhutanud, et V. Manjakile karistust mõistes arvestatakse tema varaseimaid karistusi süüdistatavat iseloomustava materjalina eripreventiivseid eesmärke silmas pidades. Ringkonnakohtu järeldused
67. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, apellatsiooni, prokuröri kirjaliku seisukoha, kohtuistungite protokollide ja dokumentaalsete tõenditega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt, s.o mõnedele asitõenditele rakendatud meetmete osas, tühistada ja selles osas teha uus otsustus. Nimetatud osas tuleb apellatsioon rahuldada. Muus osas jääb otsus muutmata ja apellatsiooni vastavad taotlused rahuldamata.
68. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsus on igakülgselt motiveeritud. Selles on käsitletud kõiki kaitseversioone, antud neile hinnang ning näidatud, miks need ei too kaasa õigeksmõistmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega ning KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel jätab oma otsuses maakohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata.
69. Riigikohus on märkinud, et otsuse muutmata jätmise korral piisab nende apellatsioonis esitatud argumentide analüüsist, mida maakohtu otsuses ei ole käsitletud (RKKKo nr 1-16-5757 p 16).
70. Käesolevas asjas on enamus apellatsioonis esitatud argumentidest juba esitatud kaitseaktis, eelistungil ja kohtulike tõendite uurimisel maakohtus ning kaitsja kirjalikus kohtukõnes (I kd lk 53, 55-56, 169, 185-190, X kd lk 8-9, 10, 32 pöördel, 46, 48, 57-62). Kaitsja seisukohad olid maakohtule teada ja neile on maakohtu otsuses ammendavalt vastatud (vt MK otsuse lk 11-17). Sellest lähtudes ringkonnakohus kaitsja 12.02.2018 ja 19.02.2018 esitatud apellatsioone käsitleb ainult nende põhipunktides.
71. Kaitsja põhiväide on, et maakohtu otsus tugineb lubamatutele tõenditele. Nii ei ole arvestatud tunnistaja D.D. i ja V. Manjaki enda eeluurimisel antud ütlusi narkoaine tegeliku omaniku kohta, valesti on hinnatud tunnistaja L.P. ütlusi selles, kus asus V. Manjaki magamistuba, jälitusprotokollidest on valed järeldused tehtud, tunnistajate T.L. , O.K. ja A.K. i ütlusi narkoaine suure koguse kohta on valesti hinnatud, alusetult avaldati ja arvestati tunnistajate I.F. ja V.K. ütlusi. Lisaks eeltoodud tõendite vaidlustamisele kaitsja leiab, et kuritegu on valesti kvalifitseeritud korduvusena ning tegemist on jätkuva kuriteoga. Samuti ei ole tõendatud suur kogus ega kuriteo toimepanemine omakasu motiivil. Vara konfiskeerimiseks puudub alus. Karistus on liiga range ja alusetult on seejuures iseloomustava materjalina arvestatud V. 11 Manjaki kustunud karistusi. Osa asitõendeid on alusetult määratud hävitamisele, need tuleb tagastada V. Manjakile.
72. Ringkonnakohus märgib, et maakohus luges tunnistaja D.D. i ütlused mitteusaldusväärseteks ja jättis need tõendina kõrvale (vt MK otsuse lk 11-12). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ning selle tunnistaja ütlusi tõendina ei arvesta.
73. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohus pole andnud hinnangut V. Manjaki enda eeluurimisel antud ütlustele, millised maakohtus prokuröri taotlusel avaldati (X kd lk 46).
74. Riigikohus on märkinud, et ringkonnakohus on pädev apellatsioonimenetluses arutama kriminaalasja sisuliselt, st hindama tõendeid ja tuvastama faktilisi asjaolusid samamoodi nagu maakohus. Seega on ringkonnakohtul õigus hinnata tõendeid ja tuvastada faktilisi asjaolusid ning vajadusel seda ka maakohtust erinevalt (RKKKo nr 1-16-5757 p 15).
75. Prokurör on oma vastuses kaitsja apellatsioonile märkinud, et V. Manjaki kohtueelsel menetlusel antud ütlused, millistele kaitsja apellatsioonis viitab, ei lange prokuröri hinnangul kokku asjas kogutud teiste tõenditega, eelkõige tunnistaja L.P. ütluste ja DNA ekspertiisiaktiga nr 16E-GE1062 (vt täpsemalt käesoleva otsuse p 40).
76. Ringkonnakohus, hinnates V. Manjaki kohtueelsel menetlusel antud ütlusi (IX kd lk 79-95), leiab, et need on vastuolus süüdistust kinnitavate tõenditega, eelkõige tunnistajate L.P. , I.F. ja V.K. ütlustega, läbiotsimisprotokolli, narkootilise aine- ja DNA ekspertiisiaktidega, jälitusprotokollidega. Seega need ütlused ei anna alust süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks, nagu kaitsja seda taotleb.
77. Kaitsja leiab, et maakohus on tunnistaja L.P. ütlusi valesti hinnanud.
78. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. L.P. ülekuulamisest nähtub, et paremalt esimest tuba kasutas V. Manjak (s.o tuba, kust amfetamiini leiti). Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrolliks avaldas maakohus KrMS § 289 lg 1 alusel tunnistaja kohtueelsel menetlusel antud ütlused „Viktoria tuba asub korteri sissepääsu poolt paremat kätt“ ning „Viktoria vahetas isegi oma toaukse ära, lukustab ust, et D tema tuppa ei pääseks“. L.P. kinnitas nende ütluste õigsust. Ütlustest selle kohta, et ühel korral, kui ta V. Manjakile külla läks ja viimane suures toas magas, ei saa teha järeldust, et V. Manjak kasutaski suurt tuba oma magamistoana. Maakohus on õigesti tõlgendanud tunnistaja L.P. kohtus ja kohtueelsel menetlusel antud ütlusi, millist tuba kasutas V. Manjak, mis põhjusel esimesele toale paremal lukk uksele ette pandi ja miks V. Manjak seda tuba lukus hoidis (X kd lk 12-13).
79. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus on jälitusprotokollidest valed järeldused teinud.
80. Maakohus luges süüdistust kinnitavateks tõenditeks jälitusprotokollid, millega teostati trepikojas varjatud jälgimist ning koguti teavet V. Manjaki vestluste kohta.
81. Ringkonnakohus, hinnates jälitusprotokolle, leiab, et need kinnitavad süüdistust. Nii nähtub V. Manjaki kõnedest teiste isikutega, et vestluses kasutatakse kokkulepitud väljendeid ja vesteldakse konspiratiivselt, mis on iseloomulik sellele, kui telefoni teel tahetakse välja selgitada, kas aine müüja on kodus ja kas tal on ainet mida müüa ning kas isik soovib narkootilist ainet omandada. Samuti nähtub V. Manjaki telefonikõnedest ja SMS-dest võlgade tagasinõudmine ja mitte tasumise korral ähvardamine erinevate meetmetega. Kõrvutades jälitustoimingutega saadud informatsiooni asjas kogutud teiste tõenditega, on keskmisele tavainimesele mõistetav, et V. Manjak tegeles narkootilise aine müümisega ning kui ostjad jäid talle võlgu, üritas ta ähvarduste ja meeldetuletustega võlgasid nendelt kätte saada. Kriminaalmenetluse käigus ei ole jälitustoimingutega selgunud, et keegi teine isik võiks peale V. Manjaki tema sissekäigus tegeleda narkootilise aine müügiga. Kogutud tõendid ja sealhulgas 12 ka varjatud jälgimine, viitavad sellele, et aadressil XXX, Kiviõli tegeles narkootilise aine müümisega V. Manjak. Seda kinnitab 06.07.2016 jälitustoimingu protokoll, mille kohaselt kui V. Manjak oli 19.05.2016 kodus, said võõrad isikud fonoluku kaudu helistades V. Manjaki sissekäiku sisse ja olid seal keskmiselt 3-5 minutit, mis on piisav aeg selleks, et saada V. Manjaki käest narkootilist ainet ja anda selle eest V. Manjakile raha. Kui V. Manjak 19.05.2016 kell 14.05 kuni 15.42 päeval oma korteris ei viibinud, ei saanud tema äraoleku ajal fonoluku kaudu helistades võõrad isikud sissekäiku, kes soovisid tema käest narkootilist ainet omandada. Seega maakohus on andnud objektiivse hinnangu jälitustoimingutega kogutud informatsioonile.
82. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohus on alusetult tõendina arvestanud tunnistajate T.L. , O.K. , E.K. i ja A.K. i poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi (vt MK otsuse lk 14 ülalt esimene lause).
83. Ringkonnakohus märgib, et kuna nende poolt kohtus antud ütlused maakohus luges mitteusaldusväärseteks ja jättis tõendite hulgast välja, siis ei olnud alust eelistada nende kohtueelses menetluses antud ütlusi ning nende ütlused tuli tõendikogumist tervikuna välja jätta (RKKKo nr 3-1-1-101-15).
84. Samas kaitsja selle taotluse rahuldamine ei too kaasa õigeksmõistmist, sest suures koguses narkootilise aine käitlemine V. Manjaki poolt on tõendatud ka teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Nendeks tõenditeks on tunnistajate I.F. ja V.K. kohtueelses menetluses antud ütlused, jälitustoimingute protokollid, läbiotsimisprotokoll ja kohtutoksikoloogia ekspertiisiakt nr 16E-LÕX
86. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et alusetult avaldati ja arvestati tunnistajate I.F. ja V.K. ütlusi. Kuna I.F. on surnud ja V.K. ei olnud võimeline ütlusi andma oma terviseseisundi tõttu, siis KrMS § 291 lg 1 p 1 ja 3 ning lg 3 alusel sai nende varem antud ütlusi avaldada.
87. Maakohus käsitles nimetatud tunnistajate ütlusi ja leidis, et need kinnitavad esitatud süüdistust (vt MK otsuse lk 10, 12, 14, 16). Kaitsja leiab, et tunnistajate I.F. ja V.K. ütlused on vastuolulised ja ebausaldusväärsed ning kuna neid tunnistajaid ei olnud võimalik küsitleda, siis nende ütlustele ei saa V. Manjaki süüdi mõistmine valdavas ulatuses tugineda.
88. Ringkonnakohus, hinnates nimetatud tunnistajate ütlusi (IX kd lk 38-44 ja 73-77), leiab, et need on usaldusväärsed. I.F. ütlustest nähtuvalt ta 2015 aastal ühe kuu jooksul ostis V. Manjakilt tema elukohas 5 korda amfetamiini. Ta jäi võlgu ja peale seda enam seal ostmas ei käinud. V.K. ütlustest nähtuvalt ta alates 2000 aastast ostab V. Manjaki käest amfetamiini. Ta käib reeglina ostmas kuu alguses peale pensionipäeva. Viimati käis ta 2016 veebruaris.
89. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole rikkunud KrMS § 15 lg 3 nõudeid, sest süüdimõistev otsus ei tugine üksnes ega valdavas ulatuses ainult tunnistajate I.F. ja V.K. ütlustele. Lisaks nende ütlustele on süüd kinnitavateks tõenditeks ka ekspertiisiaktid, läbiotsimisprotokoll ja jälitusprotokollid.
90. Kaitsja leiab, et tõendatud ei ole narkootilise aine suur kogus ja selle käitlemine isiku poolt, kes on seda ka varem toime pannud ehk koosseis KarS § 184 lg 2 p 2 järgi.
91. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Maakohus on näidanud tõendid, mis kinnitavad, et tegemist on suure koguse ja isikuga, kes on ka varem narkokuriteo toime pannud. Kuriteo kvalifikatsiooni osas on viidatud sellekohasele kohtupraktikale (vt MK otsuse lk 16-17). Samuti on näidatud, miks kuritegu pandi toime otsese tahtlusega (vt MK otsuse lk 19). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Kaitsja väited ei lükka maakohtu järeldusi ümber.
92. Kuna kuriteo toimepanemine KarS § 184 lg 2 p 2 järgi on tõendatud, siis KarS § 184 lg 5 p 2 13 alusel maakohus võis kohaldada kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist. Läbiotsimisel ära võetud sularaha summas 1194,46 eurot maakohus luges kuriteoga saadud varaks (vt MK otsuse lk 15, 20 ja 22). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et kaitsja väited, et tegemist oli legaalse sissetulekuga, ei lükka maakohtu järeldusi ümber.
93. Kaitsja leiab, et maakohus määras V. Manjakile põhjendamatult range karistuse, sest narkootikumidega kauplemise pikk periood ja omakasu motiiv ei ole tõendatud. Mõistetud karistust tuleb vähendada. Samuti ei saa karistuse mõistmisel arvestada varasemaid karistusi, mis on kustunud ja kantud arhiivi. Maakohus on aga varasemaid karistusi karistuse mõistmisel arvestanud süüdistatavat iseloomustava materjalina.
94. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohtul ei olnud alust karistuse mõistmisel arvestada varasemaid karistusi, mis on kustunud ja kantud arhiivi (RKKKm nr 1-14-10087 p 29-35). Samas aga ringkonnakohus leiab, et V. Manjakile ei ole määratud põhjendamatult range karistus. Vastupidiselt kaitsjale ringkonnakohus leiab, et narkootikumidega kauplemise pikk periood ja omakasu motiiv on tõendatud ning sellest tuleneb ka süü suurus. Kuna sanktsioon on 3-15 aastat vangistust ja keskmine seega 9 aastat vangistust, siis arvestades karistust kergendavate asjaolude puudumist ja ühe raskendava asjaolu esinemist ei ole V. Manjakile mõistetud 6 aastat vangistust alust lugeda põhjendamatult rangeks. Selle vähendamiseks ei anna alust ka maakohtu minetus, kus ta iseloomustava materjalina arvestas kustunud karistusi.
95. Maakohus otsustas asitõendiks olevad V. Manjakile kuuluvad esemed KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada kohtuotsuse jõustumisel. Seejuures kohus aga põhjendusi, miks kõik asitõendid tuleb hävitada, ei esitanud (vt MK otsuse lk 22), kuigi kohtupraktika kohaselt materiaalse väärtusega asitõendi hävitamist tuleb kohtul igakordselt põhistada (vt RKKK 09.02.2006 otsus nr 3-1-1-108-05 p 20).
96. Ringkonnakohus märgib, et ainult KrMS § 126 lg 3 p 4 näeb ette asitõendite hävitamise ning see puudutab väärtusetuid asju, piraatkaupa ja võltsitud kaupa. KrMS § 126 lg 3 p 2 kohaselt asitõendid, mille kuuluvust ei ole vaidlustatud, tagastatakse omanikule või seaduslikule valdajale.
97. Kaitsja taotleb asitõendiks olevate kolme märkmiku, mobiiltelefoni „LG“, kahe mobiiltelefoni „Nokia“, sülearvuti „Dell Inspiron 5423“ ja sülearvuti „Asus N53S“ V. Manjakile tagastamist.
98. Ringkonnakohus leiab, et see taotlus kuulub KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel rahuldamisele, sest pole tuvastatud, et need oleks väärtusetud asjad, mis tuleb hävitada. Seega tuleb otsuse jõustumisel eelmises punktis nimetatud asjad V. Manjakile tagastada. Nende täpne asukoht ja pakendamisviis on toodud prokuröri kõnes (vt X kd lk 52-52 pöördel).
99. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 4 kuulub Viru Maakohtu 02.02.2018 otsus osaliselt tühistamisele mõnedele asitõenditele rakendatud meetmete osas, kuid muus osas jääb otsus muutmata. Apellatsioon tuleb osaliselt rahuldada.
100. Kaitsja adv R. Sprengk esitas 25.04.2018 seoses apellatsioonimenetlusega taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks kokku 6 tunni ulatuses summas 360 eurot, sh käibemaks 60 eurot.
101. Ringkonnakohus jätab selle taotluse kui mittetähtaegse läbi vaatamata. Ringkonnakohtu 22.03.2018 määruse kohaselt oli käesolevas apellatsioonimenetluses antud tähtaeg taotluste, sh menetluskulude hüvitamise nõue, esitamiseks kuni 02.04.
102. Kaitsja selleks ajaks vastavat taotlust ei esitanud ja tegi seda alles 25.04.2018, s.o tähtaega rikkudes. Tähtaja ennistamist pole taotletud.
103. RÕS § 22 lg 5 kohaselt taotlus jäetakse läbi vaatamata, kui seda ei esitata kehtestatud korras. 14
104. RÕS § 23 lg 1 sätestab, et kohtumenetluse käigus riigi õigusabi andmisel määrab asja menetlev kohus riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks asjas tehtud kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Viidatud normist nähtub, et kriminaalmenetluses peab kohus määrama riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks koos kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemisega. Seda järeldust kinnitab ka kriminaalmenetluse seadustikus sätestatu. Vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 14 tuleb küsimus, millised on kriminaalmenetluse kulud, - mille hulka KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt kuulub ka määratud kaitsjale makstud tasu - ja kelle kanda need jäävad, lahendada kohtuotsuse tegemisel. Seega saab kohus langetada otsustuse riigi õigusabi tasu maksmise ja riigi õigusabi kulude hüvitamise taotluse põhjendatuse kohta üksnes põhimenetluse raames koos kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemisega. Selline võimalus on kohtul vaid juhul, kui kohtuotsuse või menetluse lõpetamise määruse tegemise ajal on kohtu käsutuses kaitsja taotlus riigi õigusabi tasu maksmiseks ja riigi õigusabi kulude hüvitamiseks. Järelikult peab määratud kaitsja esitama taotluse riigi õigusabi tasu maksmiseks ja riigi õigusabi kulude hüvitamiseks enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Kui taotlus esitatakse elektrooniliselt või posti teel, peab see kohtusse jõudma hiljemalt kriminaalasja läbivaatamise alguseks. Kohtul puudub menetluslik alus lahendada kaitsja taotlust, mis on esitatud pärast kohtulahendi tegemist (RKKKm asjas nr 3-1-1-20-07, p-d 4 ja 6).
105. Kirjaliku menetluse puhul tähendab eeltoodu, et taotlus tuleb esitada hiljemalt kirjaliku menetluse sisulise läbivaatamise alguseks, milleks käesolevas asjas oli 02.04.
106. /allkirjastatud digitaalselt Mati Kartau Aarne Sarjas 15 Tiit Lõhmus