← Eesti

3-16-1802/14

Obsah (6)§ 8§ 40§ 96§ 98§ 83§ 150

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kaupo Kruusvee Otsuse tegemise aeg ja koht 28.02.2017, Tallinn Haldusasja number 3-16-1802 Haldusasi U.R.I.e kaebus Maksu- ja Tolli

) § 8 lg-s 1 sätestatud deklareerimis- ja tasumiskohustust. pildimees OÜ ei ole U. R. I.e juhatuse liikmeks oleku ajal kasutanud tööjõurendi teenust, vaid tegemist oli pildimees OÜ enda töötajatega, seega töötasude deklareerimise ning tasumise kohutus oli äriühingul 3

(12)3-16-1802 endal. Samuti maksti U. R. I.e juhatuse liikmeks oleku ajal pildimees OÜ töötajatele töötasu sularahas ning kasutati äriühingu käibemaksuarvestuses võltsarveid, millega deklareeriti alusetult sisendkäibemaksu, samuti tehti ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid, mida äriühingu maksudeklaratsioonil ei kajastatud. U. R. I. korraldas äriühingu majandustegevust selliselt, et esitas ebatõeste andmetega maksudeklaratsioonid, mille tulemusel pildimees OÜ-le 10.06.2015 ning 21.09.2015 maksuotsusega täiendavalt tasumisele määratud maksusummad on tänaseni tasumata. Seega on U. R. I. pildimees OÜ juhatuse liikmena rikkunud ka kohustust tagada rahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine. 6) U. R. I. on pildimees OÜ juhatuse liikmena tahtlikult rikkunud juhatuse liikme kohustusi. Tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega – teadlikkus õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine ehk isik mõistab, et rikub oma kohustusi. U. R. I. oli teadlik, et pildimees OÜ töötajad vormistati tööle kui renditööjõud ning deklareeriti teise äriühingu poolt; U. R. I.e teadmisel maksti kontrollitaval perioodil pildimees OÜ ametlikele töötajatele töötasusid ka sularahas, mida ei deklareeritud; U. R. I.e teadmisel kajastas pildimees OÜ sisendkäibemaksu arvestus arveid tehingute kohta, mida reaalselt ei toimunud, mistõttu oli ta ka teadlik, et nende arvete alusel tehtud väljamaksed on ettevõtlusega mitteseotud kulu. Asjaolud kogumis iseloomustavad U. R. I.e tahtlikku tegevust. U. R. I.e tahtliku tegevuse ning pildimees OÜ-le maksuotsustega määratud maksuvõla vahel on otsene põhjuslik seos. Kui U. R. I. oleks pildimees OÜ seadusliku esindaja ja äriühingus toimuva üle kontrolli omanud isikuna korrektselt deklareerinud ja täitnud maksukohustusi, ei oleks tekkinud pildimees OÜ-le maksuvõlgnevust. U. R. I.e juhatuse liikmeks oleku ajal kajastati maksuarvestuses valeandmeid, mille tulemusel ei deklareerinud pildimees OÜ korrektselt tasumisele kuuluvaid maksukohustusi. Maksuvõla tekkimisega otseses põhjuslikus seoses on ka tasumiskohustuse rikkumine, mis sai võimalikuks deklareerimiskohustuse rikkumisest tulenevalt. U. R. I.e teadmisel ning osavõtul esitati pildimees OÜ nimel valeandmetega maksudeklaratsioone, varjates seeläbi tegelikkuses tasumisele kuuluvaid maksusummasid ja jättes maksukohustuse tähtpäevaks täitmata. 5. MTA jättis 07.06.2016 vaideotsusega nr 6-1/3370-2 rahuldamata U. R. I.e vaide 25.04.2016 vastutusotsusele. 1) Asja ei ole vaidlust, et pildimees OÜ-l on maksuvõlg ja vastutusotsusega sissenõutav maksuvõlg tekkis ajal, mil äriühingu juhatuse liikmeks oli U. R. I., samuti selles, et maksu määramisel ei ole aegumistähtaeg möödunud ning sissenõudmine äriühingult on nurjunud. 2) U. R. I. ei ole esitanud ühtegi sisulist vastuväidet maksu määramist tinginud faktilistele asjaoludele. Sisulise vastuväitena ei ole käsitletav U. R. I.e kinnitus, et tal puudus teadmine, millistel tingimustel töötajatega töölepingud sõlmiti. U. R. I. on ise kinnitanud, et tema ülesandeks oli lisaks sobivate töötajate otsimisele ja tööintervjuude läbiviimisele töölepingute väljaprintimine ja töötajatele allkirjastamiseks esitamine ning ei ole usutav, et ta lepingute tekstiga ei tutvunud. Seega tuleb eeldada, et U. R. I. oli teadlik, millistel tingimustel ja milliste lepingutega töötajad tööle vormistati ning seda teadmist ei väära isegi asjaolu, et U. R. I. neid lepinguid ei allkirjastanud. Samuti loeb vaide lahendaja tõendatuks maksuhalduri järelduse, et pildimees OÜ ei kasutanud kontrollitud perioodidel tööjõurendi teenust, vaid töölepingust tulenev töösuhe oli töötajatel pildimees OÜ-ga. 3) Kohtud on korduvalt käsitlenud juhatuse liikmete vastutust olukorras, kus juhatuse liikmed on omavahel tööülesanded ära jaganud (nt Tartu Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-13-2092).

§ 8

lg-s 1 sätestatud kohustuste täitmise tagamise kohustus on igal juhatuse liikmel, sõltumata nendevahelisest tööülesannete jaotusest ning juhatuse liige on tagamiskohustuse süüliselt jätnud täitmata ka juhul, kui maksuseadusest tulenevate kohustuste täitmine ei olnud 4

(12)3-16-1802 tema tööjaotuse järgseks ülesandeks, kuid ta pidi olema teadlik kohustuse mittetäitmisest äriühingu poolt ega võtnud tarvitusele meetmeid selle vältimiseks. 4)

§ 8lg-st 1 tulenevalt oli U.

R. I. pildimees OÜ seadusliku esindajana kohustatud tagama maksukohustuse tähtaegse ja täieliku täitmise, kuid ta ei ole seda kohustust täitnud, kuna äriühingul tekkis maksuvõlg. V.V. on maksuhaldurile seletust andes kinnitanud, et seisuga 10.11.2014 oli äriühingul piisavalt rahalisi vahendeid maksuvõla tasumiseks ja U. R. I. ei ole seda ümber lükanud. Samas on kohtupraktikas asutud seisukohale, et

§ 8

lg-s 1 sätestatud kohustuse mittetäitmist ei saa vabandada isegi juhul, et esindataval puudus maksukohustuste täitmiseks vajalik vara (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-10-3125). 5) Vaidlus puudub selle üle, et U. R. I.el oli juurdepääs pildimees OÜ pangakontole ja seega võimalus täita äriühingu maksukohustusi ning puuduvad tõendid selle kohta, et U. R. I.el oleksid esinenud objektiivsed takistused pildimees OÜ juhtimises osalemiseks. Seega oli U. R. I.el juhatuse liikmena võimalik omapoolse aktiivsuse korral vältida maksuvõla tekkimist või korraldada maksusummade viivitamatu tasumine, kuid ta jäi oma juhatuse liikme kohustuste täitmisel selles küsimuses tegevusetuks. Juhatuse liikmete omavaheline tööjaotus ei vabasta maksuseadusest tulenevate kohustuste täitmisest. 6) Arvestades maksuhalduri poolt maksumenetluses tuvastatud asjaolusid, on alust arvata, et U. R. I. oli teadlik skeemist, kus nn tööjõurendi lepingud sõlmiti ühe äriühinguga, töötasu väljamaksed deklareeris teine äriühing ning töötasu maksis hoopis kolmas äriühing. Ei saa välistada, et sellise skeemi pakkus pildimees OÜ-le välja raamatupidamisteenuse osutaja. See aga ei tähenda, et U. R. I. pildimees OÜ juhatuse liikmena saaks seda kasutada tema vastutust vabastava argumendina, kuna juhatuse liikme seadusest tulenevaid kohustusi ja vastutust ei saa edasi delegeerida ega üle anda kolmandale isikule. 7) U. R. I.e süü vormina on käsitletav tahtlus, mis väljendub deklareerimiskohustuse ja tasumiskohustuse tahtlikus rikkumises olukorras, kus U. R. I. oli teadlik töötajatega sõlmitud lepingute fiktiivsusest, mille eesmärgiks oli maksueelise saamine. Tuvastatud asjaoludest nähtuvalt on ilmne ka põhjuslik seos U. R. I.e käitumise ja äriühingul tekkinud maksuvõla vahel, st kui U. R. I. ei oleks ebaõigete andmetega käibedeklaratsioone esitanud ning deklareerinud ja tasunud seaduses sätestatud tähtpäeval tööjõumaksud, ei oleks pildimees OÜl maksuvõlga tekkinud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 6. U. R. I. esitas 09.09.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 01.02.2017 kohtuistungil) MTA 25.04.2016 vastutusotsuse tühistamiseks. 1) Maksuhaldur ei ole piisavalt analüüsinud, kas tegemist oli pildimees OÜ töötajatega või teise äriühingu töötajatega. Teisisõnu ei ole maksuhaldur analüüsinud töötajate tööõiguslikku käsitlust ehk jääb selgusetuks, milliste faktide põhjal on leitud, et tegemist on pildimees OÜ töötajatega. See, kellega töötajad suhtlesid või kes viis läbi tööintervjuud, ei ole määrav. Asjaolu, kui töötajaid said U. R. I.elt sularahas makseid, ei tähenda automaatselt juhatuse liikme kohustuse rikkumist ega välista, et selle pealt makstakse makse. Töötasu maksja ei pea olema tööandja. 2) Maksuhaldur on asjas tuvastanud kaebaja süü ebaõigesti. pildimees OÜ juhatuse liikmete ülesanded olid poolte vahel ära jaotatud. Kaebaja ei olnud see isik, kes tegeles raamatupidamislike küsimustega, ta ei esitanud maksudeklaratsioone ega tegelenud deklaratsioonide pinnalt tekkinud maksukohustustega. Seega ei saa samastada kaebaja süüd teise juhatuse liikme süüga, kes tegeles maksuküsimustega. Kui juhatuse liikmete vahel on tööülesanded ära jagatud, 5

(12)3-16-1802 siis eelduslikult on raamatupidamise eest vastutava juhatuse liikme süü maksukohustuse täitmise tagamise kohustuse rikkumisel suurem kui turunduse või müügiga tegelenud juhatuse liikmel. Järelikult ei saa rääkida sellest, et kaebaja ja teise juhatuse liikme vastutuse eeldus – subjektiivne pool on samastatavad. Maksuhaldur pidi individualiseerima isikute tahtega seotud asjaolud ning nende pinnalt määratlema, kas kausaalsus on ikka seotud sama summaga. MTA on ebaõigesti jõudnud järeldusele, et kuna kaebajal oli juurdepääs ettevõtte arveldusarvele, siis järelikult tegeles ka tema raamatupidamise korraldamisega. Äripartnerite arvete tasumine ja maksude maksmine on kaks täiesti erinevat tegevust. 3) Kaebaja ei ole rikkunud

§ 8lg-st 1 tulenevat kohustust tahtlikult või raskest hooletusest.

Juhul, kui kohus leiab, et kaebajal siiski lasus kohustus vastutada ka raamatupidamise ja maksukohustuste eest (hoolimata asjaolust, et nimetatud kohustused olid delegeeritud V.V.ile), siis oli kaebaja käitumine pigem hooletu. Kaebajal ei olnud eesmärki maksude tasumisest kõrvale hoida ning seadusest tulenevaid kohustusi rikkuda (kaebaja tegutses teadmises, et tööjõurendi teenuse kasutamine on igati seaduslik). Kaebaja eesmärk juhatuse liikmena oli vaid see, et ettevõtte tehniline pool toimiks. Muud kohustused usaldas ta heausklikult teisele juhatuse liikmele. Olukorras, kus juhatuse liikmeid on rohkem kui üks, on põhjendatud, et ettevõtte efektiivsema töötamise ja toimimise nimel on ülesanded juhatuse liikmete vahel ära jaotatud. Kaebaja ei osanud ega saanudki juhatuse liikmena eeldada, et pildimees OÜ teine juhatuse liige enda kohustusi rikub ning seetõttu ei pidanud kaebaja vajalikuks teostada pidevat järelevalvet V.V.i tegevuse üle. 4) Asjas ei saa olla mõistlikku vaidlust selle üle, et renditööjõu kasutamine ning sellise tööjõu kasutamise lugemine fiktiivseks ehk asjaolude ümber hindamine on väga keerukas õiguslik toiming. Seega ei saa ka väita, et kaebaja oleks olnud subjektiivselt võimeline olema sellistest asjaoludest ja õiguslikest võimalustest teadlik ning tahtma vastavate asjaolude saabumist. Isegi juhul kui U. R. I. oleks kontrollinud mõistliku aja jooksul maksuõiguslike ülesannete täitmist ja korrektsust, siis kas tal ikkagi oleks olnud aega, et viga tuvastada ja teiseks, kas tal siis oleks võimalik olnud see maksuvõlg ära tasuda. 5) Olukorras, kus isik on varatu ja maksuvõla sissenõudmine ja täitmine on põhimõtteliselt välistatud, ei ole mõistlik läbi viia niivõrd mahukat vastutusmenetlust ja teha vastutusotsust. See viib maksuhalduri enda ressursside raiskamiseni. 7. Maksu- ja Tolliamet palub 04.01.2017 vastuses (täiendatud 01.02.2017 kohtuistungil) jätta kaebus rahuldamata. 1) Kaebaja väited seoses maksuvõla õigusvastasusega on üldsõnalised ehk kaebaja ei ole selgitanud, miks need asjaolud, mida maksuhaldur on tuvastanud, ei tõenda seda, et tööjõurendi teenust ei osutatud ja tegemist oli kaebaja enda töötajatega. Maksuhaldur on nimetatud küsimust piisavalt analüüsinud. 2) Maksuhaldur on kaebaja süü küsimust analüüsinud 07.06.2016 vaideotsuses ning menetlusökonoomikast tulenevalt ei korda neid seisukohti käesolevas vastuses. Vastutusotsuses on piisava põhjalikkusega analüüsitud asjaolusid, mis kinnitavad, et kaebaja oli teadlik, et osales näilikus skeemis, mille eesmärgiks oli ebaseaduslikult vähendada pildimees OÜ tasumisele kuuluvaid maksukohustusi. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et olukorras, kus kaebaja ei tegele raamatupidamislike küsimustega, on tema vastutus valesti deklareerimise ja tasumise kohustuse täitmata jätmise osas välistatud. Seadusest tulenevaid kohustusi ei saa ära jagada. Olenemata sellest, kas juhatuse liikmete vahel on ülesanded äriühingus ära jaotatud või mitte, on mõlemad juhatuse liikmed kohustatud tagama esindatava rahaliste ja mitterahalitse kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Oluline ei ole see, kes vastavad deklaratsioonid esitas, vaid see, kas kaebaja oli teadlik sellest, et deklaratsioonidel esitatakse valeandmeid. Kaebaja teadlikkus 6

(12)3-16-1802 tehingute näilikkusest on vastutusotsuses ära tõendatud ja sellest tulenevalt oli kaebaja teadlik ka sellest, et deklaratsioonidel deklareeritud andmed olid ebaõiged. Seega on kaebaja tahtlikult rikkunud

§ 8

lg 1 sätestatud seadusliku esindaja kohustusi ehk on jätnud äriühingu kohustused tähtaegselt ja täielikult täitmata. Kui tahtlus ei ole kohane, siis raske hooletus on igal juhul kohane. 3) Eelnevat ja vastutusotsuses esitatud asjaolusid ja tõendeid arvestades, on võimalik täpselt aru saada, milles seisis kaebaja süü. Kaebaja, kes tegeles töötajate värbamisega oli ka ise selles skeemis osaline (kui töötaja), s.o osutas pildimees OÜ-le renditööjõu korras teenust. 4) Vastutusotsuse õiguspärasuse hindamisel ei oma tähtsust asjaolu, kas pildimees OÜ-l oli reaalselt maksuvõla tasumiseks ressursse, kui kaebaja maksukohustusest teada sai. Ka see, kas isikud olid maksevõimelised või mitte, ei oma tähtsust. KOHTU PÕHJENDUSED 8. Kohus leiab, et U. R. I.e kaebus ei anna alust MTA 25.04.2016 vastutusotsuse tühistamiseks. 9. Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas kaebaja vastutab pildimees OÜ maksuvõla eest.

§ 8

lg 1 kohaselt on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava

-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise.

§ 40

lg 1 sätestab, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või raskest hooletusest

§ 8

nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega.

§ 96

lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, vastutusotsuse. Riigikohtu praktika kohaselt (otsus nr 3-3-1-37-13, p 12) on

§ 8

lg-st 1, § 40 lg-st 1 ja § 96 lg-st 1 tulenevalt vastutuskohustuse eeldused järgmised:

  1. a)juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi (süü küsimus);
  2. b)rikutud on kohustust tagada

-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; c) sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg (põhjusliku seose küsimus).

§ 96

lg-st 6 tulenevalt peab maksuvõlg esinema ka vastutusotsuse tegemise aja seisuga ning maksuvõla sissenõudmine ei tohi olla aegunud. Ka ei tohi maksusumma määramise aegumistähtaeg (

§ 98

) olla möödunud.

§ 96

lg 5 kohaselt võib

§-des 38-40 nimetatud isikutele teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või on maksumaksjale või maksu kinnipidajale välja kuulutatud pankrot. Ühtlasi peab vastutusotsus olema tehtud enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist, kelle maksuvõla suhtes soovitakse vastutusotsust teha (Riigikohtu 28.01.2013 määrus nr 3-3-1-16-12; 27.11.2012 üldkogu määrus nr 3-3-1-15-12). 10. Vaidlustatud vastutusotsusega nõuab MTA U. R. I.elt (kaebaja) ja V.V.ilt solidaarselt sisse pildimees OÜ maksuvõlga, mille tasumiseks kohustati pildimees OÜ-d 10.06.2015 maksuotsusega ja 21.09.2015 maksuotsusega. pildimees OÜ maksuvõla tekkimise aluseks on asjaolu, et äriühing on tahtlikult jätnud deklareerimata ja tasumata tööjõumaksud, püüdes seejuures maksude deklareerimis- ja tasumiskohustust varjata fiktiivse tööjõurendi suhtega. Samuti on pildimees OÜ fiktiivse tööjõurenditeenuse ostu kajastamisega oma 7

(12)3-16-1802 käibedeklaratsioonil arvanud alusetult maha sisendkäibemaksu ning fiktiivse tööjõurenditeenuse eest esitatud arvete tasumist tuleb seetõttu lugeda ettevõtlusega mitteseotud kuluks, mis kuulub maksustamisele tulumaksuga.
  1. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et pildimees OÜ maksuvõlg tekkis perioodil, mil juhatuse liikmeteks olid U. R. I. ja V.V., maksu määramisel ei ole aegumistähtaeg möödunud, maksuhalduril ei ole õnnestunud maksuvõlga äriühingult sisse nõuda ning äriühing on äriregistri andmetel kustutatud pärast vastutusotsuse tegemist (s.o 31.10.2016). Käesolevas asjas on kaebaja esitanud väite, et tema hinnangul oli tegemist siiski tööjõurendi suhtega ning maksuhaldur ei ole piisavalt analüüsinud seda, kas tegemist oli pildimees OÜ töötajatega. Lisaks on kaebaja ette heitnud, et maksuhaldur on kaebaja süü tuvastanud ebaõigesti ning vastutusmenetluse läbiviimist olukorras, kus põhimõtteliselt on välistatud maksuvõla sissenõudmine. Eeltoodud asjaolusid arvestades on vaidlus poolte vahel maksuvõla olemasolu üle, samuti selles, kas maksuhaldur on õigesti tuvastanud kaebaja süü, mis oli põhjuslikus seoses maksuvõla tekkimisega.
  2. Kohtu eelpool viidatud sätetest (vt otsuse p 9) tuleneb, et vastutusotsuse tegemise esmaseks eelduseks on esindatava maksuvõla olemasuolu. Vaidluses vastutusotsuse üle on vastutusotsuse adressaadil õigus vaidlustada ka juriidilisele isikule tehtud maksuotsuses tuvastatud asjaolusid, sõltumata sellest, et juriidiline isik maksuotsust vaidlustanud ei ole (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-23-12, p 25). Seega on kaebaja poolt vastuväidete esitamine maksuvõla suurusele lubatav. Erinevalt kaebajast on kohus samas seisukohal, et maksuhaldur on vastutusotsuses piisavalt põhjendanud maksuvõla tekkimise asjaolusid, s.o millistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes jõuti järeldusele, et pildimees OÜ ei ole kasutanud kontrollitud perioodil tööjõurendi teenust, nagu nähtub vormistatud dokumentidelt, vaid pildimees OÜ heaks töötanud isikute puhul oli tegemist pildimees OÜ enda töötajatega. Dokumentidelt nähtuvate tehingute majandusliku sisu ümberhindamise võimaluse annab maksuhaldurile

§ 83lg 4.

Kohus nõustub maksuhalduri põhjenduste ja järeldustega ega pea vajalikuks neid käesolevas otsuses täies mahus korrata (HKMS § 165 lg 2). Täiendavalt peab kohus oluliseks siiski märkida järgmist. 12.1. Maksuhaldur on vastutusotsuses mõlemal juhul (nii 10.06.2015 kui ka 21.09.2015 maksuotsusega seotud asjaolusid analüüsides) viidanud TLS § 6 lg-le 5, mille kohaselt kui tööandja ja töötaja lepivad kokku, et töötaja teeb tööd, alludes ajutiselt kolmanda isiku (kasutajaettevõtja) juhtimisele ja kontrollile (renditöö), peab tööandja lisaks TLS §-s 5 nimetatule teatama töötajale, et tööülesandeid täidetakse renditööna kasutajaettevõttes. Eelviidatud sättest tulenevalt peavad tööandja ja töötaja renditööga seotud asjaoludes selgelt kokku leppima. Käesoleval juhul ei ole töötajad olnud teadlikud, et nad tegelevad renditöö osutamisega. Töötajate selgituste kohaselt toimus kogu suhtlus pildimees OÜ juhatuse liikmetega (seejuures tööle kandideeriti pildimees OÜ-sse, töövestlused viis läbi pildimees OÜ juhatuse liige U. R. I., töölepingu lõpetamise soovist teavitati pildimees OÜ-d, töölepingud saadi pildimees OÜ juhatuse liikmetelt) ning nad ei teadnud teistest äriühingutest midagi. Samuti tulenes töötajate selgitustest see, et kuigi töötasu pangakontole laekus teiselt äriühingult, said nad aru, et tegemist on pildimees OÜ-s töötamise eest saadud töötasuga ning lisaks on osad töötajad kinnitanud ka sularahas töötasu saamist pildimees OÜ juhatuse liikmetelt. Seega ei olnud töötajad teadlikud sellest, et nad tegelevad renditöö osutamisega ning sellisele järeldusele on jõudnud põhjendatult ka maksuhaldur. 8

(12)3-16-1802 Ainuüksi asjaolu, et töölepingud olid pildimees OÜ heaks tööd teinud isikutel sõlmitud kolmandate äriühingutega, samuti asjaolu, et töötasuväljamakseid tegid kolmandad isikud, ei välista töötajate lugemist pildimees OÜ töötajateks (

§ 83lg 4).

Määravat tähtsust ei oma see, kellega olid töölepingud sõlmitud, kui muud asjaolud kogumis annavad põhjust järelduseks, et töösuhe oli töötajatel just pildimees OÜ-ga. Töösuhte olemasolu tuvastamisel ei oma määravat tähtsust ka see, kellelt töötasu on töötajale laekunud ning seejuures ei ole nõutav, et tööandja peaks töötasu töötajale maksma isiklikult. Maksuhaldur on tuvastanud, et pildimees OÜ maksis töötajatele töötasu nii äriühingute RWT ja CTE kaudu, kui ka sularahas. Vaidlust ei ole ühtlasi selles, et kõnealused töötajad tegid tööd pildimees OÜ heaks ning allusid viimase juhatuse liikmete (sh kaebaja) juhtimisele ja kontrollile. Seega vastavad töösuhte tunnused kokkuvõtvalt pildimees OÜ ja töötajate vahelisele töölepingulisele suhtele (TLS § 1 lg 1). 12.2. Kaebaja on esitanud seisukoha, et vaatamata tuvastatud asjaoludele (s.o kellega töötajad suhtlesid ja kes tööintervjuud läbi viis, sularahas väljamaksete tegemine kaebaja poolt jms) ei ole tööjõurendi toimumine käesoleval juhul siiski välistatud. Kohtu hinnangul ei ole sellise hüpoteetilise vastuväite esitamine piisav kaebaja maksuvõla olemasolu kahtluse alla seadmiseks. Isegi, kui teatud hüpoteetilistel juhtudel ei pruugi maksuhalduri poolt esile toodud asjaolud eraldivõetuna välistada tööjõurenditeenuse reaalset toimumist, siis käesoleval juhul toetavad tuvastatud asjaolud koostoimes maksuhalduri positsiooni, s.o loovad põhjendatud kahtluse tööjõurenditeenuste näilikkusest. Kaebaja ei ole seejuures seadnud selgelt kahtluse alla ühtegi konkreetset maksumenetlustes tuvastatud faktilist asjaolu.

§ 150

lg 1 kohaselt lasub maksukohustuslasel maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad kahtlust maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses ning oli võimalik määrata tasumisele kuuluv maksusumma, siis peab maksukohustuslane tõendama maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel (vt Riigikohtu otsus 3-3-1-34-07, p 13). Kaebaja ei ole esitanud tõsiseltvõetavaid seletusi ega täiendavaid tõendeid, millest võiks teha teistsuguse järelduse või mis kinnitaksid, et pildimees OÜ-le tööjõurendi teenust reaalselt osutati.

§ 150

lg 1 ei anna maksukohustuslasele alust vaidlustada maksu- ja vastutusotsust üksnes üldsõnaliste väidetega, et maksuhalduri poolt kogutud tõendid või tuvastatud asjaolud ei tõenda piisavalt tööjõurendi teenuse puudumist või seda, et tegemist oli pildimees OÜ enda töötajatega. 12.

  1. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et pildimees OÜ-l on tekkinud maksuvõlg ulatuses, mida kaebajat vastutusotsusega tasuma kohustatakse.
  2. Lisaks maksuvõla olemasolu küsimusele on kaebaja leidnud, et maksuhaldur on tuvastanud kaebaja süü ebaõigesti. Kaebaja hinnangul ei ole maksuhaldur arvestanud asjaoluga, et pildimees OÜ-s olid tööülesanded ära jaotatud ning kuna kaebaja ülesandeks ei olnud raamatupidamislike küsimustega tegelemine, siis ei saa tema süüd samastada V.V.i süüga. Vaidlust ei ole selle üle, et maksuvõla tekkimise perioodil juhtis äriühingu tegevust ka V.V.. 13.
  3. Riigikohtu praktika kohaselt on iga juhatuse liikme süü individuaalne ja tuleb tuvastada eraldi. Võimalik on, et mõni juhatuse liige erinevalt teistest pole süüdi või et juhatuse liikmete süü vorm on erinev (otsus nr 3-3-1-41-05, p 13). Riigikohus on rõhutanud, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega – teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja selle tagajärje soovimine, kuid hooletus on seotud valdavalt objektiivsete tunnustega – kohaste nõuete mittejärgimisega. Riigikohus on nõustunud ka seisukohaga, et vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel tuleb sageli lähtuda tõendite kogumist ja elulise usutavuse kriteeriumist (Riigikohtu 12.12.2012 otsus nr 3-3-1-23-12, p-d 10-11; 31.10.2005 otsus nr 3-3-1-41-05, p-d 12-15). 9

(12)3-16-1802 Tallinna Ringkonnakohus on järjepidevalt leidnud, et äriühingu juhatuse liikmete vahelised kokkulepped tööülesannete jaotuse kohta ei saa üheltki juhatuse liikmelt võtta

§ 8

lg-s 1 sätestatud maksuseadusest tulenevate kohustuste täitmise tagamise kohustust. Seaduses sätestatud äriühingu kohustuste (nt äriühingu raamatupidamise korraldamine, maksudeklaratsioonide esitamine) puhul ei ole määravaks see, kes juhtorgani liikmetest neid täidab, vaid oluline on, et kõik kohustused oleksid nõuetekohaselt täidetud. Juhatuse liige on selle tagamiskohustuse jätnud süüliselt täitmata ka juhul, kui maksuseadusest tulenevate kohustuste täitmine ei olnud küll tööjaotuse järgi tema ülesandeks, kuid ta pidi olema teadlik maksuseaduste rikkumisest äriühingu poolt ega ole võtnud meetmeid selle vältimiseks. Teisisõnu, kui üks juhtorgani liige lähtub üksnes organisisesest kohustuste jagamise kokkuleppest ega huvitu üldse teiste liikmete tegevusest, jättes neile piiramatu tegutsemisvabaduse, siis ei ole ka see üks liige täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, kui teised liikmed tegutsevad ebaseaduslikult. Juhatuse liikme kohustus on organiseerida äriühingu töö selliselt, et ettevõtja tegevus vastaks õigusaktides sätestatud nõuetele, ning mõistlik juhatuse liige peab pidevalt täitma teiste juhatuse liikmete ning alluvate töötajate juhendamise ja kontrollimise kohustust, et oleks välditud kolmandate isikute kahjustamine. Selliste meetmete rakendamine on hõlmatud

§ 8

lg-s 1 sätestatud tagamiskohustuse täitmisega ja kujutab endast ühtlasi käibes vajaliku hoole järgimist võlaõigusseaduse § 104 lg 4 mõttes. Juhatuse liikmete tööjaotus ei oma nende suhtes

§ 8

lg 1 ja § 40 lg 1 järgi vastutuse tekkimise seisukohalt iseenesest tähtsust, kuigi see võib olla oluline juhatuse liikmete individuaalse süü vormi määratlemisel. Põhjendamatu on siduda äriühingu maksuvõla tekkimist kitsalt vaid ühe või mõne juhatuse liikme tegevusega, sest maksuvõla tekkimise muutis võimalikuks asjaolu, et teised juhatuse liikmed olid samal ajal tegevusetud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.05.2014 otsus nr 3-12-2511, p 13; 24.10.2013 otsus nr 3-11-2445, p 13; 04.04.2013 otsuse nr 3-10-1284 p-d 11 ja 18; 26.03.2013 otsus nr 3-11-2679, p-d 13 ja 17; 21.03.2013 otsus nr 3-11-2581, p-d 14 ja 17; 30.11.2012 otsus nr 3-11-2645, p 15; 16.08.2012 otsus nr 3-09-2605, p-d 25-26; 28.02.2011 otsus nr 3-08-7). Äriühingu juhatuse liikmed peavad täitma oma kohustusi kõrgendatud hoolsusega ning ka omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve (vt Riigikohtu 04.05.2010 otsus nr 3-2-1-33-10, p 11). Olukorda, kus juhatuse liikmel puudusid objektiivsed takistused äriühingu majandustegevuse juhtimises sisuliseks osalemiseks või vajaduse korral juhtorganist lahkumiseks, vaid tema passiivsus tulenes üksnes kokkuleppest teise juhatuse liikmega, ei ole peetud vastutusotsuse tegemist välistavaks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2013 otsus nr 3-11-2679, p-d 16-17). 13.2. Vaidlusaluses vastutusotsuses on maksuhaldur kummagi juhatuse liikme tegevust eraldi kajastanud ja tuvastatud asjaolude pinnalt määratlenud ka nende individuaalse süü vormi. Vastutusotsuses (p-s 5.2.2) on maksuhaldur asunud seisukohale, et U. R. I. on pildimees OÜ juhatuse liikmena rikkunud tahtlikult

§ 8lg-s 1 sätestatud kohustusi.

U. R. I.e tahtliku tegevuse tulemusel sai võimalikuks näilik renditööjõu kasutamine, ümbrikupalkade maksmine ja töötasude deklareerimata jätmine, RWT, TREK ja VS võltsarvete kajastamine pildimees OÜ raamatupidamises ning ettevõtlusega mitteseotud kulutuste tegemine nimetatud arvete alusel. Seda kinnitavad nii U. R. I.e selgitused, millest mh tuleneb, et tema tegeles töötajate värbamisega (sh tema printis välja töölepingud, lasi need töötajatel allkirjastada ja saatis seejärel need raamatupidajale), kui ka töötajate poolt maksumenetluses antud selgitused. Kohus leiab, et vastutusotsuses esile toodud asjaolud annavad piisava aluse lugeda U. R. I. teadlikuks pildimees OÜ ja viimase heaks tööülesandeid täitva füüsiliste isikute omavaheliste õigussuhete tegelikust sisust. Isegi kui juhatuse liikmete vahel oli kokku lepitud teatav tööjaotus, siis U. R. I.e poolt töövestluste läbiviimine, töötajatele töölepingute allkirjastamiseks andmine ning sularahas töötasu maksmine kinnitab tema poolt personaliküsimustega tegelemist 10

(12)3-16-1802 ja faktilist teadmist sellega seotud asjaoludest. Samuti kinnitab kaebaja teadlikkust tema enda töötamine pildimees OÜ-s tööjõurendi vormis, samuti selliste töötajate vormistamine pildimees OÜ-sse tööjõurendi kaudu, kes olid varasemalt pildimees OÜ töötajad (vastutusotsuse p-d 4.1.1 ja 4.1.2) Kaebaja ei ole esitanud usutavat põhjendust ega seda kinnitavaid tõendeid, mis eeltoodud asjaolusid selgitaksid. Isegi kui kirjeldatud viisil tegutsemine võib teatud juhtudel olla juriidiliselt lubatav ja põhjendatud, siis kõnealusel juhul viitavad asjaolud teadlikule maksupettuses osalemisele, mille sisuks ja eesmärgiks on olnud tööjõu kasutamine reaalset majandustegevust omava äriühingu (pildimees OÜ) poolt, kuid sellega seotud maksukohustuse vormistamine tööjõurendilepingu kaudu teise juriidilisse kehasse, kellelt maksukohustuse sissenõudmine on perspektiivitu. Lugedes U. R. I.e teadlikuks tööjõu värbamisega seotud õigussuhete tegelikust sisust, siis sai ka võltsarvete kajastamine sisendkäibemaksu hulgas ning nende alusel ettevõtlusega mitteseotud kulutuste tegemine (väljamaksed suuremas summas, kui tasuti töötajatele) toimuda vaid tema teadmisel ja osavõtul. Lugedes tuvastatuks U. R. I.e poolt teadlik ja tahtlik juhatuse liikmete ülesannete rikkumine, ei saa ühtlasi tõusetuda küsimust, kas U. R. I.el oli piisavalt aega reageerida teise juhatuse liikme rikkumisele. 13.
  1. Eeltoodust tulenevalt on oluline rõhutada, et maksuhalduri etteheide pildimees OÜ-le ja selle juhatuse liikmetele (sh kaebajale) ei seisne kitsalt töötasude deklareerimise kohustuse täitmata jätmises, vaid tehingute tegeliku olemuse varjamises, jätmaks muljet töötasude deklareerimise kohustuse puudumisest (samuti õigusest kajastada tööjõurendi arveid sisendkäibemaksu hulgas ja teha nende alusel maksuvabalt väljamakseid). Kaebaja ei ole väitnud, et tööjõu hankimine tööjõurendi kaudu oleks toimunud tema teadmata, tema tahte vastaselt ja ebaõigesti. Kaebaja on olnud ja on jätkuvalt seisukohal, et tööjõurent on reaalselt toimunud selliselt, nagu dokumentidel kajastatud. Seejuures on tuvastatud, et tööjõu värbamine on toimunud kaebaja osavõtul. Seega ei ole kokkuvõttes määravat tähtsust sellel, kelle ülesandeks oli deklaratsioonide esitamine ja deklaratsioonide alusel pangkontolt maksukohustuste täitmine, kuivõrd mõlema juhatuse liikme osavõtul/heakskiidul vormistati tehinguid viisil, millega varjati tegelikku maksukohustust ja seega ka sellele vastavat deklareerimise kohustust. 13.
  2. Isegi juhul, kui U. R. I.ele ei saaks heita ette tahtlust, vastutaks ta siiski raske hooletuse kaudu. U. R. I. ei ole väitnud ning ka vastutusmenetluse materjalidest ei tulene, et tal oli juhatuse liikmete kohustuste täitmiseks mingeid objektiivseid takistusi (kaebajal oli mh juurdepääs pildimees OÜ pangakontole ja seega võimalus täita äriühingu maksukohustusi), ega isegi seda, et tal puudusid vastavad teadmised. U. R. I. väidab vaid seda, et ta usaldas raamatupidamislike küsimustega tegelemise teise äriühingu juhatuse liikme hoolde. See ei ole aga vastutuskohustusest vabanemise aluseks (vt otsuse p 13.1). Seega isegi juhul, kui eeldada, et U. R. I.ele ei saa süüks panna tahtlust, on ta igal juhul süüdi raskes hooletuses, sest jättis teise äriühingu juhatuse liikme tegevuse üle vajaliku kontrolli teostamata.
  3. Asjas on ka tuvastatud, et U. R. I.e poolse rikkumise ja pildimees OÜ maksuvõla tekkimise vahel on põhjuslik seos, sest ilma U. R. I.e etteheidetava tegevuseta ei oleks äriühing esitanud ebaõigete andmetega maksudeklaratsioone ja jätnud makse tasumata.
  4. Kaebaja on esitanud väite ka selle kohta, et on varatu, mistõttu pole vastutusotsuse tegemine tema suhtes põhjendatud. Kohus kaebajaga ei nõustu. See, milline on kaebaja varaline seis vastutusotsuse tegemise aja seisuga, ei oma vastutusotsuse tegemisel tähtust. Seaduses ei ole sätestatud eeldust, et isiku majanduslikku seisundit või olukorda tuleks vastutusotsuse tegemise puhul hinnata ja arvesse võtta. Küsimus sellest, kas maksuhaldur on kaebaja suhtes 11
(12)3-16-1802 vastutusmenetlust läbi viies kasutanud enda ressursse mõistlikult, ei haaku samuti vastutusotsuse õiguspärasusega. Seega ei analüüsi kohus vastavat asjaolu.
  1. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebuse väited ei anna alust 25.04.2016 vastutusotsuse tühistamiseks kaebaja osas ja seega jääb U. R. I.e kaebus rahuldamata.
  2. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, samas ei ole vastustaja tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). Kaebajale määrati Tallinna Ringkonnakohtu 26.08.2016 määrusega haldusasjas nr 3-16-1270 riigi õigusabi selle hüvitamise kohustuseta. HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad kaebajale määratud riigi õigusabikulud riigi kanda. Kaebaja ülejäänud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Kruusvee Kohtunik 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.