lg 3 alusel rahuldada kannatanu Eesti Haigekassa (reg.kood 74000091) nõudeavaldus ning kohustada Aleksandr Jefimovit tagastama temale alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitis summas 2495 (kaks tuhat nelisada üheksakümmend viis) eurot ja 83 senti. Nimetatud summa tuleb tasuda Eesti Haigekassa arvelduskontole XXX AS SEB Pank või XXX AS Swedbank. Asitõendid: - XXX poolt 17.05.2016 Kaitsepolitseiametile edastatud dokumendid, mis on 01.06.2016 lepinguga antud vastutavale hoiule XXX kantselei juhatajale – tagastada XXX kantseleile kohtuotsuse jõustumisel; - Toimikus olev CD plaat (pakend kaitsepolitsei turvakleebisega nr 5L13473) - jätta kriminaalasja materjalide juurde; - sülearvuti MSI MS-16F1 kõvaketta Seagate 500GB sn 5VJ7FE0T tõmmis 5L063549_5L063550_5L063551; sülearvuti DELL Latitude E5540 kõvaketta WD5000LPVX 500GB sn WXD1AA3J1862 tõmmis 5L059654_5L059655 ja mobiiltelefoni Samsung Galaxy Note 4 (IMEI 355025060374178/01; koos SIM kaardiga Elisa ja mälukaardiga) sisu koopiafail nimega ’kontaktid.xry’ ning eksportfail ’ExporterFolder.xlsx’ (asuvad hoiul Kaitsepolitseiameti andmehoidlas) - jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel hoiule Kaitsepolitseiameti andmehoidlasse. Mõista Aleksandr Jefimovilt riigituludesse välja menetluskulud: sundraha 705 (seitsesada viis) eurot ja määratud kaitsja Andrei Matvejevi poolt kohtumenetluses osutatud õigusabi kulud 2664 (kaks tuhat kuussada kuuskümmend neli) eurot. Aleksandr Jefimovi lepingulise kaitsja kulud (500 eurot) jätta Aleksandr Jefimovi kanda. Määrata, et Aleksandr Jefimovil on õigus tasuda väljamõistetud menetluskulud (summas 3369 eurot) osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust 1 (ühe) aasta jooksul. Menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB pangas, arveldusarvele nr EE502200221014193355 SWEDBANK pangas, arveldusarvele nr EE401700017002872300 NORDEA PANK pangas, arveldusarvele nr EE873300333499990003 DANSKE BANK pangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99917700050315 ning selgitus „Aleksandr Jefimov, 1-16-9497, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse pool, kes soovib kohtuotsust vaidlustada apellatsiooni korras on kohustatud sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsiooniteate esitamise korral koostab kohus motiveeritud otsuse, mis on kättesaadav Viru 2 1-16-9497 Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis hiljemalt 16.08.2017.a kell 16.
Sellest tulenevalt ei tohi isik ajutise töövõimetuse aja eest saada XXX palka ja muid tasusid (SMS § 2 lg 3). Ametnik sotsiaalmaksuseaduse tähenduses on ka ATS § 2 lõikes 3 nimetatud isikud, s.h XXX. Samuti ei ole isikul õigus saada ajutise töövõimetuse hüvitist juhul, kui ta täidab ajutise töövõimetuse ajal töö- või teenistuskohustusi või tegeleb ettevõtlusega (
Viimasel juhul kaotab isik õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist töö- või teenistuskohustuste täitmise või ettevõtlusega tegelemise päevast alates. 1.1 KarS § 209 lg 2 p 1 näeb ette vastutuse korduvalt teisele isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Enne 01.01.2015 kehtinud sõnastuses nägi KarS § 209 lg 2 p 1 ette vastutuse korduvalt varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Vastava etteheite tegemiseks peab seega olema tuvastatud, et kannatanu on teinud varakäsutuse olles viidud eksitusse tegelikest asjaoludest. Kannatanu eksitamine peab olema sooritatud teadvalt ning eesmärgiga saada varalist kasu. Süüdistuse tekstis toodud asjaolud vastavad formaalselt KarS § 209 lg 2 p 1 tunnustele – st haigekassa on teinud korduvalt varakäsutusi, makstes süüdistatavale haigushüvitist, kuigi tegelikkuses puudus selleks alus. 3 1-16-9497 Hüvitise saamiseks vajaliku aluse olemasolu osas oli haigekassa viidud eksimusse. Süüdistuse etteheide alusetult haigushüvitise saamise kohta tugineb kahel eeldusel. Esiteks, isikul ei ole õigus saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui ta saab ajutise töövõimetuse aja eest SMS § 2 lg 1 p 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (
Teiseks, isikul ei ole õigus saada ajutise töövõimetuse hüvitist juhul, kui ta täidab ajutise töövõimetuse ajal töö- või teenistuskohustusi või tegeleb ettevõtlusega (
Alljärgnevalt analüüsib kohus nimetatud eelduste faktilist ja õiguslikku põhjendatust. 1.2 Antud juhul ei ole poolte vahel sisulist vaidlust süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude osas. Põhiline vaidlus on selles, kas haiguslehe kehtivuse ajal XXX ülesannete täitmine on käsitletav ülesannete täitmisena ravikindlustuse seaduse § 50 lg 3 p 1 tähenduses ja kas süüdistatav pidanuks informeerima XXX kantseleid temale väljastatud haiguslehtedest. Samuti on süüdistatava kaitsja leidnud, et süüdistuses loetletud FIE-na teostatud toimingud ei ole käsitletavad majandus- või kutsetegevusena
Lisaks on kaitseargumendina toodud välja asjaolu, et süüdistatav ja teised XXX ei olnud teadlikud, et nendele maksatavalt tasult tasutakse sotsiaalmaksu ning ajutise töövõimetuslehe väljastamise korral tuleks sellest XXX kantseleid informeerida, et viimane saaks peatada XXX tasude maksmise. 1.3 Süüdistatav ei eita, et süüdistuses nimetatud perioodidel olid väljastatud töövõimetuslehed (haiguslehed) süüdistatava ajutise töövõimetuse kohta ning haigekassa tegi nende alusel süüdistatavale väljamakseid kokku 4995,83 euro ulatuses. Neid asjaolusid kinnitavad ka haigekassa andmed (1 kd, tl 2-14; 16-25; 27-28; 30-48), haiguslehed väljastanud arstid (R O, D G, S S, V T, T N ning A Š ütlused, 02.05.2017 ja 03.05.2017 kohtuistungi protokollid) ning süüdistatav ise (23.05.2017 kohtuistungi protokoll). Ajavahemikul 01.01.2014 – 31.12.2015 oli süüdistataval ravikindlustuskaitse nii füüsilisest isikust ettevõtjana kui ka XXX. (1 kd, tl 1-11) 1.4 Perioodil 09.10.2014 kuni 31.12.2015 oli süüdistatavale väljastatud seitse haiguslehte:
lg 2 p-st 2 tuleneb üheselt, et XXX üksuse XXX on
tähenduses kindlustatud isik. Nimetatud säte näeb ette, et kindlustatud isik, kelle eest sotsiaalmaksu maksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu, on muu hulgas ka kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu liige, linna- ja vallavalitsuse liige, osavalla- või linnaosavanem, kelle eest on kohustatud maksma oma asutuste kaudu sotsiaalmaksu riik või kohalik omavalitsus. Seega oli süüdistatav XXX liikmena
tähenduses kindlustatud isik, kellele makstud tasudelt tasus kohalik omavalitsus sotsiaalmaksu ja kellel oli seeläbi ravikindlustus. Haigekassa andmetel oli süüdistataval ravikindlustus ka FIE-na. Nimelt tuleneb
lgst 3, et kindlustatud on ka isik, kes on füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrisse kantud ja maksab sotsiaalmaksu ettevõtlusest saadavalt tulult vastavalt sotsiaalmaksuseadusele. Kindlustatud isikule ettenähtud ravikindlustushüvitise mõiste ja liigid on sätestatud
§-s 25, mille lõike 1 kohaselt on ravikindlustushüvitis kvaliteetne ja õigeaegne tervishoiuteenus, vajalik ravim ja meditsiiniseade, mida kindlustatud isikule võimaldavad käesolevas seaduses sätestatud tingimustel haigekassa ja temaga vastava lepingu sõlminud isikud (mitterahaline hüvitis), ning rahasumma, mida haigekassa on kohustatud käesolevas seaduses sätestatud tingimustel maksma kindlustatud isikule tema tervishoiuks tehtud kulutuste eest ja ajutise töövõimetuse korral (rahaline hüvitis). Sama paragrahvi lg 4 p-st 1 tulenevalt on rahaliseks ravikindlustushüvitiseks muu hulgas ka kindlustatud isikule haigekassa poolt makstav ajutise töövõimetuse hüvitis. Vastavalt
lg-le 1 on ajutise töövõimetuse hüvitis rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on töövõimetuse hüvitise liikideks – haigushüvitis, sünnitushüvitis, lapsendamishüvitis ja hooldushüvitis. Sealjuures ei maksta haigushüvitist mitte iga haiguse korral, vaid üksnes selliste kindlustatud isiku haiguste või vigastuste esinemisel, mille puhul raviv arst või hambaarst on määranud, et kindlustatud isik ei ole haiguse või vigastuse tõttu ajutiselt võimeline töötama oma töö- või ametikohal või jätkama oma ülesannete täitmist või majandus- või kutsetegevust (
Nimetatust järeldub, et kindlustatu on õigustataud saama haigushüvitist üksnes juhul, kui tegemist on haigusega või vigastusega, mis takistab kindlustatul tema tööülesannete täitmist või majandus- või kutsetegevuse (edaspidi ka tööülesannete) jätkamist. Otsustuse, kas konkreetne haigus või vigastus põhjustab ajutise töövõimetuse, teeb arst lähtuvalt objektiivsest leiust ning patsiendilt saadud teabest viimase tööülesannete iseloomu 6 1-16-9497 kohta. Seega on kindlustatul vastavas otsustusprotsessis oluline roll. Seda kinnitasid kohtus antud ütlustes ka kõik raviarstid, kes süüdistatavale haiguslehed väljastasid. Nende sõnul küsivad nad igakordselt haigusnähtude tuvastamisel, kas patsient vajab tõendit ajutise töövõimetuse kohta.
lg 1 ja 3 kohaselt on haigusleht eelkõige ajutist töövõimetust ning töö- või teenistuskohuste täitmisest vabastust tõendav dokument. St et tõend väljastatakse vaid juhul, kui kindlustatul on tuvastatud haigus või vigastus, mis takistab tal tööülesannete täitmist. 1.12 Kui lähtuda süüdistatava kaitseversioonist, mille kohaselt ei vabasta ajutise töövõimetuse leht teda XXX ülesannete täitmisest (XXX ajaks tuleb kohale minna kasvõi haiglavoodist) ega anna XXX taotleda kohtult menetlusdokumentide esitamise tähtaja pikendamist, siis jääb arusaamatuks, miks tal üldse oli vaja lasta haiguslehte vormistada, kui selle olemasolu tema enda hinnangul nagu nii ei vabasta teda tööülesannete täitmisest. 1.13 Nii nagu eelnevalt viidatud -
lg 1 annab kindlustatud isikule õiguse saada ajutise töövõimetuse tõttu kompensatsioon, kui tal jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu.
lg-s 1 sätestatud hüvitise saamise õigust ei ole aga juhul, kui kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p-s 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (
lg 1 p 5) – s.o töötajale rahas makstud tasu ning ametnikule makstud palka või muud tasu. Kusjuures ametnikuks loetakse ka ATS § 2 lgs 3 nimetatud XXX. Tõlgendades
lg 1 p 5 koostoimes SMS § 2 lg-ga 1 järeldub, et mitte igasugune sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamine ei piira õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist. Nt SMS § 2 lg 1 p-s 5 sätestatud FIE ettevõtlusest tuleneva tulu saamine ei tingi
Seega on seadusandja tahe väga selgelt välistada haigushüvitise maksmine isikule, kes saab samal ajal palka või muud tasu töötaja või ametnikuna (sh ATS § 2 lg-s 3 loetletud isikuna). Samuti on seadusandja
lg-s 1 selgelt ja üheselt mõistetavalt sõnastanud haigushüvitise maksmise eesmärgi – tegemist on kompensatsiooniga, mida makstakse saamata jäänud tulu hüvitamiseks. Kui tulu ei jäänud saamata, ei ole ka alust kompensatsiooni saamiseks. 1.14 Antud juhul on tuvastatud (p 1.5 ja 1.9), et süüdistatav sai aastatel 2014 ja 2015 igakuiselt XXX ja XXX SMS § 2 lg 1 p 3 alusel sotsiaalmaksuga maksustatavat tasu ning ajutise töövõimetuse ega ka muul põhjusel selle tasu maksmist ei peatatud. Nimetatut on kinnitanud nii süüdistatav ise, kui ka tunnistajatena ütlusi andud XXX kantselei juhataja ning XXX (I.S, V. T, A. V ja L. O ütlused, 25.04.2017 ja 22.05.2017 protokollid). Samuti nähtub igakuine tasu maksmine süüdistatava pangakonto vaatlusest ning Maksu- ja Tolliameti andmetest. Kuivõrd sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamine jätkus ka haigusperioodidel, siis eelöeldust järelduvalt puudus süüdistataval
lg 1 p-st 5 tulenevalt igal juhul õigus saada samal ajal (s.o perioodil 2014-2015.a) haigushüvitist, sõltumata sellest kas ta jätkas ajutise töövõimetuse ajal oma tegevust XXX ja FIEna või mitte. Seega on üheselt leidnud tuvastamist süüdistuses kirjeldatud üks eeldustest – süüdistuses loetletud kuue ajutise töövõimetuslehe alusel haigushüvitise saamine oli põhjendamatu, kuivõrd süüdistatav sai samal ajal
1.15
lg 1 kohaselt toimub ajutise töövõimetuse hüvitise maksmine § 52 kohase töövõimetuslehe alusel. Kindlustatud isik peab ise esimesel võimalusel teavitama tööandjat töövõimetuslehe lõpetamisest ning tööandajal või füüsilisest isikust ettevõtjal lasub omakorda 7 1-16-9497 kohustus teha töövõimetuslehele omapoolsed kanded seitsme kalendripäeva jooksul alates kindlustatud isikult töövõimetuslehe lõpetamisest teadasaamisest. Hüvitist ei määrata ega maksta, kui töövõimetuslehele ei ole tehtud kandeid 90-päevase tähtaja jooksul. (
Nimetatud sätetest tulenevalt eeldab haigushüvitise saamine kindlustatud isiku aktiivset tegevust – esmalt raviarsti juures tuvastamist, kas põetav haigus tingib ajutise töövõimetuse; kui jah, siis kas kindlustatud isikul on selle tõendamiseks vaja tõendit ehk haiguslehte; kui haigusleht on väljastatud, peab kindlustatud isik ise teavitama tööandjat haiguslehe lõppemisest. Alles vastava teate saamisel tekib tööandjal kohustus teha haiguslehele omapoolsed kanded, mis on vajalikud hüvitise väljamaksmiseks. Kui kindlustatud isik ei esita tööandjale teavet haiguslehe olemasolu ja selle lõpetamise kohta, jätkab tööandja tavapärases korras palga või muude tasude maksmist ning haigushüvitise maksmist ei toimu.
ei erista olukorda, kus kindlustatud isikul on mitu tööandjat või ta saab tulu mitmel SMS § 2 lg-s 1 sätestatud alusel. Samas tunnistaja L R ütlustest (18.04.2017 protokoll) nähtuvalt saab
Kuid see ei väära kindlustatud isiku kohustust teavitada kõiki SMS § 2 lg 1 p-des 1 ja 3 nimetatud tulu maksjaid. Vastasel juhul jätkab teavitamata jäetud tööandja tasu maksmist ning kindlustatud isikul puudub
Teavitamiskohustuse täitmine on eelkõige kindlustatud isiku enda huvides vältimaks haigushüvitise saamise õiguse kaotamist. Seega olukorras, kus süüdistatav tegi FIEna ise
lg-s 1 sätestatud toimingud, mis on eelduseks haigushüvitise väljamaksmisel, pidanuks ta haiguslehe olemasolust ja lõpetamisest teavitama ka XXX kantseleid, mis tulenevalt XXX 18.12.2007 määruse nr 46 „XXX kantselei põhimäärus“ § 2 lg 1 p-st 8 korraldab XXX osavõtu eest makstava tasu arvestamist ja väljamaksmist. Kuivõrd XXX kantseleid antud juhul ei teavitatud, jätkas viimane süüdistatavale XXX ülesannete täitmise eest tasu maksmist ning süüdistataval puudus seega
1.16 Sellest hoolimata esitas aga süüdistatav FIEna haiguslehed haigekassale täitmiseks. Tunnistaja L R sõnul ei laeku haigekassale jooksvalt andmeid isikule tehtavate sotsiaalmaksuga maksustatavate tulude kohta. Hüvitise maksmisel lähtutakse isiku ja tööandja esitatud andmetest ning samaaegset tulu saamist kontrollitakse üksnes pisteliselt või juhul, kui on ilmnenud alus arvata, et esitatud andmed ei ole õiged. Seetõttu puudus ka antud juhul haigekassal teave samaaegse SMS § 2 lg 1 p-s 3 sätestatud tulu saamise jätkumise kohta ning haigekassa maksis haiguslehtede alusel süüdistatavale haigushüvitist. Taoline asjade käik moodustab kelmuse põhikoosseisu objektiivsed tunnused – haigekassa tegi haigushüvitise väljamaksmisega varakäsutuse, olles viidud eksimusse tegelikest asjaoludest, st haigushüvitise maksmise aluse olemasolust. 1.17 Tuvastatud asjaolusid arvestades ei ole kohtu hinnangul võimalik väita, et süüdistatav viis haigekassa eksimusse tahtmatult või keelueksimuses (KarS § 39) olles. Isegi kui jaatada võimalust, et esmakordselt FIEna haiguslehte esitades ning XXX kantseleid teavitamata jättes, ei pruukinud süüdistatav olla teadlik, et taolises olukorras jätkab XXX kantselei talle tasu maksmist, siis pärast esmakordset samaaegse XXX tasu ja haigushüvitise saamist, pidi süüdistatav igal juhul mõistma, et tegemist on lubamatu olukorraga ning seaduse kohaselt puudub tal õigus haigushüvitise saamiseks, kui XXX jätkab talle samal ajal tasu maksmist. Isegi ilma konkreetset õigusnormi teadmata, on igale keskmisele inimesele üheselt mõistetav, et haigushüvitise eesmärk ei saa olla töövõimetuse korral kindlustatud isiku tavapärase sissetuleku kahekordistamine, vaid üksnes tavapärase sissetuleku äralangemise kompenseerimine. Seisukoht, et ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise eesmärgiks on just haiguse tõttu saamata jääva töötasu asendamine, on sõnaselgelt väljendatud ka Riigikohtu 8 1-16-9497 kohtulahendi nr 3-2-1-143-15 p-s 13. Haigekassa väljamaksete suurust (nt esimene 02.12.2014 väljamakse summas 1905 eurot) arvestades ei saanud süüdistatavale jääda märkamatuks, et ajutise töövõimetuse perioodi eest on temale tehtud nö topelt väljamakseid – st nii XXX kantselei poolt tasu maksmine tavapärases suuruses ja lisaks ka haigekassa poolt makstud haigushüvitist. 1.18 Asja materjalidest nähtuvalt ei võtnud süüdistatav ette mingeid samme (nt pöördumine XXX kantselei või haigekassa poole), et tekkinud olukorra põhjuseid välja selgitada ja likvideerida. Vastupidi – pärast esimest topelt maksete saamist esitas süüdistatav lühikese ajavahemiku (ühe aasta) jooksul veel viiel korral samal viisil uusi töövõimetuslehti haigekassale väljamaksmiseks. Nimetatu kinnitab üheselt, et neil kordadel oli tegemist teadliku ja sihipärase tegevusega saada paralleelselt nii XXX tasu kui ka haigushüvitist, kuigi
Kusjuures tähelepanuväärne on siinkohal ka tõik, et sellele eelneval perioodil 01.01.2014 – 08.10.2014 ei olnud süüdistatava poolt haigekassale täitmiseks saadetud ühtki haiguslehte. Kuid alates 09.10.2014 kuni 31.12.2015 on esitatud seitse haiguslehte. 1.19 Süüdistuses on haigushüvitise maksmise alusetuse teise eeldusena nimetatud asjaolu, et süüdistataval puudus õigus haigushüvitise saamiseks ka seetõttu, et ta jätkas ajutise töövõimetuslehe kehtivuse ajal oma ülesannete täitmist XXXs ning FIEna õigusteenuse osutamist. 1.20 Nimetatud faktiliste asjaolude osas ei ole vaidlust selles, et süüdistatav XXX jätkas oma kohustuste täitmist ka ajutise töövõimetuse ajal (vt p 1.8). Kaitseargumendi kohaselt ei saa aga XXX tegevust pidada töösuhteks ning nende ülesannete täitmist ei saa käsitleda haigushüvitise maksmist välistavate kohustuste täitmisena. 1.21 Hinnates kõnealusel perioodil süüdistatava poolt XXX teostatud tegevusi, tuleb tõdeda, et tegemist on olnud üsna intensiivse tegevusega, mistõttu on alust kahelda, et süüdistataval esinenud tervisehäired olid niivõrd tõsised, et annaks alust ajutise töövõimetuslehe väljastamiseks. Punktis 1.8 toodud loetelust nähtuvalt osales süüdistatav ajutiste töövõimetuste ajal kokku vähemalt XXX. Paljudel juhtudel oli ta nende XXX. 03.12.2015 ja 17.12.2015 on ta ühtlasi allkirjastanud XXX otsuseid (2kd, tl 44-62). XXX istungite või XXX ning nendel osalemist ei saa kindlasti pidada üksnes formaalseks ülesandeks, mis ei nõua teatavat ettevalmistust või võimekust. Näiteks XXX 21.01.2015 XXX protokollist nähtuvalt oli süüdistatav XXX ning istung kestis 3,5 tundi, s.o kl 16-19.30 (2 kd, tl 121-125). Samal ajal oli süüdistatavale väljastatud haigusleht XXX tõttu. Kui süüdistatav oli võimeline XXX, tuleb järeldada, et isiku tervisehäired ei saanud olla niivõrd olulised, mis takistanuks tööülesannete täitmist. Analoogne olukord oli näiteks 25.03.2015, kus süüdistatav XXX kaks tundi kestnud XXX (2 kd, tl 135-136) ning 17.12.2015, kus süüdistatav XXX 3,5 tundi kestnud XXX istungit ning allkirjastas otsuseid (2 kd, tl 45-49). Nähtuvalt süüdistatava kasutuses olnud arvutite vaatlustest tegeles süüdistatav haiguslehel olles ka komisjoni istungite ettevalmistamisega. Nii on ta 08.12.2014 edastanud e-kirja XXX, teavitades neid järgmise istungi ajast – 10.12.2014, ning edastas ka eelnõud (3 kd, tl 33, 4 kd, tl 83-84). 28.09.2015 edastas süüdistatav e-kirja XXX teavitusega järgmise istungi toimumise ajast ja päevakorrast (3 kd, tl 32; 4 kd, tl 73-74). Seega on süüdistatav haiguslehel olles teadlikult planeerinud komisjonide istungeid ning määranud istungeid ajale, mil ta ise oli väidetavalt töövõimetu. 9 1-16-9497 1.22 FIEna õigusteenuse osutamise osas on kaitsja leidnud, et kõiki süüdistuses loetletud tegevusi ei saa pidada õigusteenuse osutamiseks, tegemist oli üksnes tuttavate abistamisega. Kaitsekõnes on loetletud hulgaliselt toiminguid, mida kaitsja sõnul saab küll pidada õigusteenuse osutamiseks, kuid nende maht on haiguslehtede kogupikkusega (5 kuud) võrreldes niivõrd väike, mistõttu ei saa väita, et süüdistatav tegeles ettevõtlusega. Tegemist oli üksiktoimingutega, mida ei saa pidada ettevõtluseks. Samuti ei pea kaitsja ettevõtluseks arvete koostamist. 1.23 Kuivõrd osaliselt on väidetavate õigusteenuste osutamise küsimuses poolte vahel vaidlus, peab kohus vajalikuks järgnevalt hinnata toiminguid, mida on kajastatud süüdistuses ning mille teostamise kohta on kohtule tõendeid esitatud. 1.24 Kohtu hinnangul ei saa
lg 2 tähenduses tegevusena käsitleda kohtuvaidlustes loetletud toiminguid, mis seisnesid klientide poolt saadetud e-kirjade vastuvõtmises. Kirja saamist ei saa pidada aktiivseks sisuliseks toiminguks, mistõttu ei pea kohus vajalikuks neid alljärgnevalt ükshaaval kajastada ja sisuliselt hinnata. Ühegi toimingu teostamist ei loe kohus tõendatuks ka süüdistatava telefonis oleva kalendrirakenduse kirjete vaatluse pinnalt. (4 kd, tl 185 – 200) Kohtu hinnangul ei tõenda kõnealune vaatlus eraldiseisvalt, et süüdistatav on kõiki kalendris märgitud toiminguid ka teostanud. Vaatlusest ei nähtu millal kõnealused kirjed on sisestatud – kas enne väidetavaid haigestumisi või haiguslehel viibimise ajal. Üksnes viimasel juhul võiks tulla kõne alla väide, et süüdistatav on planeerinud erinevaid tegevusi sõltumata haiguslehel viibimisest. 1.25 Süüdistatava kasutuses olnud arvutite vaatluste ja tunnistajate ütluste pinnalt on tuvastatud alljärgnevate isikutega suhtlemine, e-kirjavahetuste aset leidmine ning dokumentide koostamine süüdistatava poolt: 1.25.1 Aleksandr Jefremov. 13.10.2014 e-kirjas andis süüdistatav talle detailsed juhised kohtule vastamise osas ning kirjast nähtuvalt on sellele lisatud manus kohtule edastamiseks. Hiljem, 20.10.2014 edastas süüdistatav Jefremovile A S nimelt vormistatud avalduse Viru Maakohtule pärandvara pankrotistumise kohta ning vastuse kohtumäärusele. Lisatud oli ka süüdistatava haridust tõendavad dokumendid ning S volikiri süüdistatava volitamiseks esindama teda kohtus tsiviilasjas nr XXX. Lisaks oli kirjas antud põhjalik selgitus, mil viisil võiks manuses olevad dokumendid kohtule esitada. (3 kd, tl 24, 47-61,186-200, 4 kd, tl 1-5). Kirjeldatud kirjavahetuse toimumist ning süüdistatavalt XXX saamist kinnitas Jefremov ka kohtus antud ütlustes (22.05.2017 protokoll). Süüdistatava poolt 13.10 ja 20.10.2014 saadetud kirjade ning nende manustest nähtuvalt oli ilmselgelt tegemist sisulise õigusnõu andmisega. Süüdistatav tegi seda ajal, mil talle oli väljastatud haigusleht (09.10.2014 – 21.11.2014). 1.25.2 V N, MTÜ XXX. 09.10.2014 saatis N süüdistatavale loengute ajakava, mis pidid toimuma 20-24.10.
lg 2 sätestab, et juhul, kui kindlustatud isik täidab ajutise töövõimetuse ajal töö- või teenistuskohustusi või tegeleb ettevõtlusega, kaotab isik õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist töö- või teenistuskohustuste täitmise või ettevõtlusega tegelemise päevast alates. Kohtu hinnangul tuleb seda käsitleda absoluutse piiranguna. Kõnealust sätet tuleb tõlgendada koostoimes
§-ga 61 ja § 62 lg-ga 4, mis paneb tööandjale kohustuse mitte lubada
lg 2 p-s 1,2 nimetatud kindlustatud isikut töövõimetuslehel märgitud vabastuse ajal töövõi teenistuskohustusi täitma ning annab selle kohustuse rikkumise korral haigekassale aluse nõuda alusetult makstud haigushüvitist tagasi ka tööandjalt.
lg 1 sõnastusest lähtuvalt on piirangu toimealas ka kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu liikmed. Sätestades piirangu kindlustatud isiku jaoks (
lg 2) ning sama piirangu järgimiseks kohustuse ka tööandjale (
lg 1), on seadusandja väljendanud selgelt tahet, et haigushüvitist makstakse vaid juhul, kui isik ajutise töövõimetuse tõttu ei täida töö- või teenistuskohustusi ega tegele ettevõtlusega. Sealjuures ei ole ettenähtud kaalutlusruumi hindamaks, kas rikkumine oli oluline või mitte, kas tehtud toimingud/tegevused oli ressursimahukad ja pikaajalised või oli see pigem juhuslikku laadi ühekordne ja lühiajaline ülesande täitmine. Mõlemaid käsitletakse ühtviisi rikkumisena ning igasugune rikkumine katkestab haigushüvitise maksmise. 17 1-16-9497 1.35 Riigikohtu kohtulahendist nr 3-1-1-74-14 nähtuvalt tõlgendavad nimetatud sätteid analoogselt ka kohtumenetlustes professionaalsete kaitsjate ja esindajatena osalevad advokaadid, lugedes mh kohtule kaitsjatasu taotluse esitamist tööülesande täitmiseks, mis katkestab haigushüvitise maksmise. Sealjuures ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegium oma seisukohtades taolist tõlgendust kummutanud. Kohtu hinnangul ei saa pidada ebamõistlikuks või mitmeti tõlgendatavaks
lg 2 p-s 2 loetletud isikute (lisaks kohaliku omavalitsuse volikogu liikmetele ka nt Riigikogu liikme, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, linna- ja vallavalitsuse liikme jt) hõlmamist § 61 lg 1 toimealasse. Tegemist on ametikohtadega, mille täitjatel lasub äärmiselt kõrge vastutus nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil inimeste ühiselu korraldamisel läbi õigusloome jm tegevuste. Seetõttu on oluline, et isikud ei asuks neid ülesandeid täitma olukorras, kus nende tervislik seisund ei võimalda oma ülesandeid nõutava kvaliteediga täita. Sama kehtib vaieldamatult ka kohtumenetluses professionaalsete esindajate ja kaitsjate osas. Nende isikute ja esindatavate vahelist suhet tuleb pidada n-ö usaldussuhteks, mille raames volitatakse esindajat tegema toiminguid, mille teostamise kvaliteedist sõltub olulisel määral esindatavate huvide ja hüvede kaitstus. Seetõttu on oluline, et professionaalsete esindajatena tegutsevad isikud ei asuks esindatava huve esindama või kaitsma olukorras, kus nende tervislik seisund ei võimalda vastavat tööd nõutava kvaliteediga teostada. Eeltoodu tõttu ei pea kohus asjakohaseks kaitseargumenti, mille kohaselt pidi süüdistatav töövõimetuslehe kehtivuse ajal koostama klientide jaoks kohtusse esitatavaid menetlusdokumente, kuivõrd kohus on andnud konkreetse tähtaja ning selle pikendamine ei ole võimalik. Menetlusseadustikud loevad haigestumist mõjuvaks põhjuseks kohtuistungilt puudumiseks või muu menetlustoimingu teostamata jätmiseks (TsMS § 422, KrMS § 170). Lisaks tuleb taolist kaitseargumenti pidada äärmiselt vastuoluliseks. Olukorras, kus süüdistatav on ajutise töövõimetuslehe kehtivuse ajal juristina (süüdistatava enda sõnul oli FIEna juriidiliste teenuste osutamine 2014 ja 2015.a tema põhitegevuseks) koostanud klientide jaoks kohtusse saadetavaid menetlusdokumente, saab sellest teha kaks alternatiivset järeldust – esiteks, et süüdistatava tervislik seisund oli siiski selline, mis võimaldas tal oma põhitegevusega jätkata; või – teiseks, süüdistatava tervislik seisund takistas tal FIEna juriidiliste teenuste osutamist, kuid hoolimata sellest on ta kliente nõustanud ja teinud seda teadliku riskiga, et tema tervislik seisund ei võimalda tal oma kohustusi nõutava hoolega täita. Analoogne dilemma tõusetub ka XXX liikme kohustuste täitmise jätkamisel ajutise töövõimetuse ajal. Kuivõrd kohtule ei ole teada, et süüdistatava tervisliku seisundi tõttu oleks süüdistatava poolt osutatud teenused või XXX ülesanded täidetud ebaprofessionaalselt ja nõutavast halvema kvaliteediga, järeldub eelöeldust, et süüdistatav oli tegelikkuses võimeline oma ülesandeid täitma. Sellest hoolimata esitas süüdistatav haiguslehed haigekassale haigushüvitise väljamaksmiseks. Kuna haiguslehe haigekassale esitamine toimub pärast haiguslehe lõpetamist, oli süüdistatav haiguslehti esitades teadlik asjaolust, et ta on haiguslehe ajal jätkanud tegutsemist FIEna ning osalenud ka XXX töös, samuti saanud nende perioodide eest sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Seega lõi süüdistatav teadvalt haigekassale ettekujutuse endast kui ajutiselt töövõimetust isikust, kellel on õigus saada haigushüvitist, kuigi tegelikkuses tal vastav õigus puudus. 1.36 Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et tegemist oli tahtliku rikkumisega. Isegi, kui mõnel juhul võis haiguslehe välja andmise hetkel olla tõepoolest tegu olulise tervisehäirega, mis takistas tööülesannete täitmist, siis järgnenud intensiivne toimingute teostamine näitab, et ajutine töövõimetuse leht tulnuks lõpetada varem, kui seda tehti, sest süüdistatav asus taas oma ülesandeid täitma. Et seda ei tehtud ning süüdistatav on taolisel viisil jätkanud iga haiguslehe ajal tööülesannete täitmist, leiab kohus, et süüdistatav lõi teadlikult haigekassale ebaõige mulje endast kui ajutiselt töövõimetust isikust ning lasi haigekassal teha endale 18 1-16-9497 väljamakseid, kuigi tegelikkuses puudusid selleks seaduslikud alused. Samal ajal väljastas ta FIEna arveid juriidilise nõustamise eest ning sai tasu ka XXX ülesandeid täites. Seega tegemist oli teadliku tegevusega, mille eesmärgiks oli saada lisaks FIEna juriidilise nõustamise eest teenitavale tulule ning XXX tasule makseid ka haigekassalt, kuigi selleks puudus seaduslik alus. Taolist veendumust kinnistab ka eelnevalt ( p 1.17 ja 1.18) tuvastatud asjaolu, et süüdistatav jättis teadlikult haiguslehtede olemasolust ja lõpetamisest teavitamata XXX kantselei ning seda eesmärgiga tekitada olukord, kus talle makstakse paralleelselt tasu nii XXX töös osalemise eest, kui ka haigushüvitist. Kohtu hinnangul ei ole keelueksimuses tegutsemisega õigustatav ei haigushüvitise saamise ajal tööülesannete täitmine ega ka samal ajal sotsiaalmaksuga maksustatava tasu saamine. Ei ole alust väita, et süüdistatav ei olnud teadlik või ei pidanud olema teadlik taolistest seadusest tulenevatest piirangutest. Kaitse väite keelueksimuses tegutsemise kohta seab esmalt kahtluse alla asjaolu, et süüdistatav on ise pidanud juristina loenguid tööõiguse valdkonnas ning ajutise töövõimetusega seonduv temaatika on vaieldamatult tööõiguse üks oluline osa. Lisaks on kliendid pöördunud süüdistatava poole just seetõttu, et tegemist on tööõigust tundva juristiga. Seetõttu on alust arvata, et süüdistatav pidi olema ja ka oli kõnealuse valdkonnaga väga hästi kursis. Vastasel juhul ei oleks teda loenguid pidama kutsutud. Teine oluline tegur on fakt, et FIEna tegutsedes oli süüdistatav ise endale tööandjaks ning pidi seega olema kursis tööandja kohustustega, mh kohustusega mitte lubada isikut tööülesandeid täitma, kui talle on samal ajal väljastatud ajutine töövõimetuse leht. Samuti pidi süüdistatav XXX ja XXX ning ühtlasi XXX olema kursis XXX ülesannete ja kohustustega. 1.37 Ülaltoodut kokkuvõttes on kohus seisukohal, et Aleksandr Jefimovile esitatud süüdistus on põhjendatud ning tema tegevuses on tuvastatud KarS § 209 lg 2 p 1 objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste esinemine. Haigushüvitise saamise eesmärgil eksitas ta kuuel korral teadlikult haigekassat luues viimasele eksliku ettekujutuse süüdistatavast kui ajutiselt töövõimetust isikust, kellel jääb ajutise töövõimetuse tõttu saamata igakuine sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Selle tulemusel tegi haigekassa varakäsutusi, tehes süüdistatavale haigushüvitise makseid kokku summas 4995,83 eurot. Karistus 2. Karistusseadustik näeb § 209 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest ette ühe- kuni viieaastase vangistuse. 2.1 Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuritegude raskust ja laadi ning süüdistatava isikut. Karistust raskendavad asjaolud antud asjas puuduvad. Karistust kergendava asjaoluna võtab kohus arvesse asjaolu, et süüdistatav on kannatanule vabatahtlikult hüvitanud pool kuriteoga tekitatud kahjust, s.o 2500 eurot. 2.2 Isikut iseloomustavate andmetena võtab kohus arvesse, et süüdistatavat ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud. Samuti ei ole kohtule teada, et ta oleks pärast süüdistuse esemeks olevate tegude toimepanemist sooritanud uusi õigusrikkumisi. 2.3 Kuivõrd KarS § 209 lg 2 p 1 näeb sanktsioonina ette üksnes vangistuse, ei ole kohtul antud juhul kaalutlusruumi karistuse liigi valikul. Võttes arvesse toimepandud kelmuse raskust etteheidetava kuriteokoosseisu teokirjelduse kontekstis, on kohtu hinnangul tegemist rikkumisega, mille raskus on alla keskmise. Ühest küljest arvestab kohus siinkohal episoodide paljusust, kuid teisalt ei olnud tekitatud kahju 19 1-16-9497 KarS § 121 p 2 tähenduses suur. Karistuse määra üle otsustades tuleb arvestada ka süü suurust, mille hindamisel ei saa antud juhul jätta tähelepanuta, et süüteo objektiks oli avalik raha, kuid samal ajal oli süüdistatav ise kohaliku omavalitsuse volikogu liikmena ja aseesimehena tegev avaliku raha kasutamise üle otsustamisel ning maksumaksjate raha sihipärase ja otstarbeka kasutuse tagamisel. Ülaltoodut kogumis arvestades peab kohus põhjendatuks ning karistuse eesmärke täitvaks karistusteks 1 aasta ja 9 kuud vangistust. 2.4 KarS § 68 lg 1 alusel tuleb sellest maha arvata eelvangistuses viibitud aeg - 16.05.2016, s.o 1 päev ning lõplikuks karistuseks on 1 aasta, 8 kuud ja 29 päeva vangistust. Kuigi tegemist on episoodide paljususega leiab kohus, et varasemate kriminaalkaristuste puudumine ning kahju osaline hüvitamine annab aluse jätta mõistetud karistus KarS § 73 lg-s 1 ja 3 sätestatud tingimustel täitmisele pööramata. Kohus määrab katseajaks 2 aastat ning see hakkab kulgema otsuse tegemisest. Aleksandr Jefimovile valitud tõkend, elukohast lahkumise keeld, tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Kahjunõue 3. Kannatanu esitas kohtueelses menetluses tsiviilhagi summas 4995,83 eurot. Avalduses palutakse Aleksandr Jefimovilt Eesti Haigekassa kasuks välja mõista alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitis summas 4995,83 eurot. Faktiliste asjaolude ning tõendite osas on kannatanu nõue täielikult kattuv süüdistuses oleva teokirjelduse ning tõenditega. Nõude põhjendusena on märgitud, et süüdistatavale ajavahemikul 09.10.2014–31.12.2015 väljastatud töövõimetuslehtede alusel maksti temale hüvitist kokku 4995,83 eurot. Sealjuures on loetletud konkreetsed töövõimetuslehtede perioodid, mis kattuvad süüdistuse esemeks olevate haiguslehtedega. Nõudeavalduse kohaselt on selgunud, et samaaegselt hüvitise saamisega on süüdistatavale makstud sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. Üheaegselt sama perioodi eest ei olnud süüdistataval õigust saada nii palgatulu kui ka hüvitist. Lisaks on kannatanu märkinud, et süüdistusaktis kajastatud tõenditega on tuvastatud, et süüdistatav jätkas FIEna juriidiliste teenuste osutamist. 3.1 Kohtumenetluses vähendas kannatanu nõude summat 2500 euro võrra, kuna süüdistatav tasus selle vabatahtlikult. Seega kannatanu nõue on 2495,83 eurot. 3.2 Nõude õiguslike alustena on kannatanu viidanud
Samuti on viidatud VÕS § 127 lg-le 1,4; § 128 lg 2,§ 1043, §1045 lg 1 p-le 7,8. 3.3 Riigikohus on kohtulahendis nr 3-1-1-101-09 asunud seisukohale, et alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise tagastamist ei ole võimalik nõuda tsiviilhagi esitamise teel, sest ravikindlustuse seaduse § 62 lg-te 3 ja 6 kohaselt tuleb sellised nõuded lahendada haldusmenetluses ettekirjutusega. Kuna Eesti Haigekassa tsiviilhagis esitatud nõue ei ole kvalifitseeritav õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena, vaid alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise tagastamise nõudena, ei saa seda hagimenetluses läbi vaadata. Antud juhul vaidles ka kaitsja kannatanu nõudele vastu väites, et kannatanu nõuet ei saa hagimenetluses läbi vaadata. Nimetatud seisukohaga nõustub ka kohus. Kuid see ei tingi kannatanu nõude läbivaatamata jätmist. 20 1-16-9497 3.4 01.01.2017 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku § 38 lg 1 p 2 ja § 381 lg 1 p 1 ja 2 muudatused annavad kannatanule võimaluse esitada kriminaalmenetluse raames ka avalikõiguslik nõudeavaldus. Hoolimata asjaolust, et 14.02.2017 kohtu alla andmise määruses selgitas kohus, et antud juhul võib tulla kõne alla vajadus muuta nõudeavalduse alust ning küsis kannatanult ka 18.04.2017 toimunud kohtuistungil arvamust nõude aluse kohta, jäi kannatanu seisukohale, et tegemist on tsiviilõigusliku nõudega. Eelnevalt käsitletud põhjustel ei saa kohus kannatanu seisukohaga nõustuda ning leiab, et kannatanu nõudeavaldus on oma sisult avalik-õiguslik nõudeavaldus. Kannatanu esitas kohtueelses menetluses nõude ajal, mil kriminaalmenetluse seadustik ei võimaldanud avalik-õigusliku nõude esitamist (vastav võimalus tekkis 01.01.2017), kuid lähtudes nõude tegelikust sisust, KrMS § 3 lg-s 2 sätestatust ning menetlusökonoomika põhimõttest, ei ole kohtu hinnangul välistatud esitatud nõude ümberkvalifitseerimine avalikõigusliku nõudena ning selle läbivaatamine kriminaalmenetluse raames. Ning seda hoolimata asjaolust, et kannatanu ise on avaldanud, et tema nõue on tsiviilõiguslik. Kohus on pädev omaalgatuslikult muutma nõude materiaal- ja menetlusõiguslikku alust olukorras, kus nõudes kirjeldatud faktilised asjaolud kvalifitseeruvad nõudes nimetamata või ebaõigesti viidatud materiaal- või menetlusõiguslikule normile. Seda enam, et süüdistataval ja kaitsjal on olnud võimalus esitada nõudele vastuväiteid ning kaitsja on ise viidanud, et tegemist on avalikõigusliku nõudega. Siinkohal lähtub kohus ka Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-57-14 toodud seisukohast, mille kohaselt Juhtudel, mil teo kriminaalkorras karistatavus sõltub hinnangust haldusõiguslikule või mis tahes muule õigussuhtele, antakse see hinnang kriminaalmenetluse raames ja kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Nimetatust järelduvalt on kohus pädev andma kriminaalmenetluse raames hinnangut ka kahjunõude põhjendatusele ning otsustama nõude kvalifitseerimise ja rahuldamise üle. 3.5 Nõude läbi vaatamata jätmine põhjustaks paratamatult olukorra, kus menetlusosalistel tuleks haldusmenetluses veelkord tegeleda nõude aluseks olevate faktiliste asjaolude tuvastamisega, kuigi need on täielikult kattuvad kriminaalmenetluses süüdistuse esemeks olevate faktiliste asjaoludega. 01.01.2017 jõustunud KrMS § 38 lg 1 p 2 ja § 381 lg 1 p 1 ja 2 muudatuste eesmärgiks oli aga just taoliste olukordade vältimine. Eelnõu nr 80SE seletuskirjas on muu hulgas öeldud, et „See võimaldab – ehkki ei kohusta – avaliku võimu kandjat hoiduma paralleelsest haldus(kohtu)menetlusest, mis koormaks nii avaliku võimu kandjat kui ka menetlusosalisi, samuti tekitaks ohu, et eri menetlustes jõutakse vastukäivate järeldusteni“. 3.6
lg 3 sätestab, et haigekassa võib alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise kohta teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise tagasi või pidada see kinni järgmiste perioodide väljamaksetest. Sama paragrahvi lõige 4 näeb ette, et juhul, kui ajutise töövõimetuse hüvitise alusetu maksmine toimus ebaõigete andmete esitamise tõttu kindlustatud isiku tööandja poolt või käesoleva seaduse § 61 lõikes 1 nimetatud keelu rikkumise korral, võib haigekassa teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda alusetult makstud hüvitise tagasi kindlustatud isiku tööandjalt. Antud juhul on välistatud nõude esitamine
lg 4 alusel tööandja vastu, kuivõrd sotsiaalmaksuga maksustatud tulu maksmist jätkanud XXX kantselei ei olnud teadlik süüdistatavale väljastatud haiguslehtedest ning asjaolust, et süüdistatav jätkab oma ülesannete täitmist haiguslehe ajal. Seega puudus tal ka võimalus täita
§-s 61 sätestatud kohustust mitte lubada kindlustatud isikut täitma tööülesandeid. Haiguslehed esitati haigekassale FIE 21 1-16-9497 nimelt ning vahetuks esitajaks oli süüdistatav ise. Seega on tegemist olukorraga, kus süüdistatav on ise teinud
Neil asjaoludel on põhjendatud nõude esitamine üksnes süüdistatava vastu
3.7
lg 3 annab aluse nõude esitamiseks juhul, kui on tuvastatud, et kindlustatud isikule on alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitist. Antud juhul on otsuse p 1-1.37 tuvastatud, et süüdistatavale maksti ajutise töövõimetuse hüvitist, kuigi tulenevalt
Sealjuures oli haigekassale loodud teadvalt ebaõige ettekujutus, et hüvitise maksmiseks on olemas seaduslik alus. Seega esineb antud juhul
lg-st 3 tulenev alus mõista süüdistatavalt välja temale alusetult makstud haigushüvitis, kokku summas 4995,83 eurot. Kuivõrd süüdistatav on sellest 2500 eurot juba kannatanule tagastanud, on põhjendatud nõue summas 2495,83 eurot. Eelnevast tulenevalt ning juhindudes
MS § 306 lg 1 p 11 rahuldab kohus kannatanu nõude summas 2495,83 eurot ning kohustab süüdistatavat tagastama nimetatud summa haigekassale. Asitõendid
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.