← Eesti

2-18-2288/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Vahur-Peeter Liin Otsuse tegemise aeg ja koht 18. mai 2018. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasi nr 2-18-2288 Tsiviilasi Swedbank

) § 108 lg 1 mõttes, mis on muutunud sissenõutavaks. Hagi kohaselt on kostja R. V. ainupärija, st pärimisseaduse § 2 ja § 4 lg 1 kohaselt tema üldõigusjärglane, mistõttu on laenu tagastamise kohustus kostjale pärimisega üle läinud. Eelnevast tulenevalt on põhjendatud ka hageja laenulepingust tulenev intressinõue. 6.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hagi kohaselt on pooled kokku leppinud seadusejärgse viivisemäära kohaldamises.

§ 113

lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja viivisenõue on selles määras õiguslikult põhjendatud. Hageja on palunud tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise välja mõista määras 0,022% põhivõlast päevas. Kuna see ei vasta täpselt seadusjärgsele viivisemäärale ega arvesta võimaliku seadusjärgse viivisemäära muutumisega, on viivisenõue õiguslikult põhjendatud üksnes seadusjärgses määras. 7. Kohus leiab, et hageja nõue pärimismenetluse läbiviimise kulude hüvitamiseks on õiguslikult põhjendatud üksnes osaliselt. Hagist nähtub, et hageja soovib, et kostja hüvitaks talle pärimismenetluse algatamise tasu 76,68 eurot ja pärimistunnistuse tõestamise tasu 134,22 eurot. Notari tasu seaduse (NottS) § 31 p 33 ja 38 lg 3 kohaselt on pärimistunnistuse tõestamise tasu kohustatud maksma pärija. Seega on hageja täitnud notari tasu makstes kostja kohustuse ning hageja nõue pärimistunnistuse tõestamise tasu hüvitamiseks on

§ 1041järgi õiguslikult põhjendatud. Pärimismenetluse algatamise tasu on aga Nott

S § 31 p 32 ja 38 lg 3 järgi kohustatud maksma isik, kelle taotlusel notariaaltoiming tehti. Kuna hagi kohaselt esitas notarile vastava avalduse hageja, ei olnud seega tegemist kostja kohustuse täitmisega, mistõttu

§ 1041alusel hagejal nõuet ei ole.

Kohtu hinnangul on, arvestades asjaolu, et algne võlgnik oli surnud, tema pärijate väljaselgitamiseks tehtud kulutused käsitletavad võla sissenõudmiseks tehtavate kuludena.

§ 1132piirab aga tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõudmist.

Arvestades põhivõla suurust, on hagejal

§ 1132

lg 2 p 1 kohaselt õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot. Seega on hageja nõue pärimismenetluse algatamise tasu hüvitamiseks põhjendatud üksnes selles osas. Kohtu hinnangul ei ole algse võlgniku surm erandlikuks asjaoluks, mis õigustaks piirmäära ületava sissenõudmiskulu väljamõistmist

§ 1132lg 4 alusel.

Samuti ei nähtu hagiavalduses asjaolusid, millest nähtuks, et hageja saaks nimetatud kulu hüvitamist nõuda käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. Seega tuleb hageja nõue jätta 46,68 euro ulatuse rahuldamata, kuna see ei ole õiguslikult põhjendatud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Menetluskulud tuleb jaotada TsMS § 163 lg 1 jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi rahuldatakse ca 95% ulatuses. Seega tuleb menetluskuludest 95% jätta kostja kanda ja 5% jätta hageja kanda. 3 Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja menetluskulu riigilõiv 175 eurot. Muid menetluskulusid asja materjalidest ei nähtu. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 166,25 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin Kohtunik 4

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.