KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 28.02.2018, Tallinn Haldusasja number 3-17-153

) alusel. Jõelähtme vald esitas 04.09.2012 taotlused reformimata riigimaa (Põlluoja, Nurgavälja, Põlluraja, Pikaoja, Nurgapõllu, Jüripõllu, Metsapearna ja Alt-Liiakse maaüksused) otsustuskorras tasuta võõrandamiseks

§ 33lg 1 p 1 alusel Jõelähtme vallale.

Vald vajab maaüksusi vallale seadusega pandud ülesannete täitmiseks. Keskkonnaministeerium jättis 22.12.2016 kirjaga nr 13-2/16/11071-2 Jõelähtme valla 04.09.2012 taotlused rahuldamata, sest taotlustes märgitud maaüksused ei ole vajalikud Jõelähtme vallale seadusega pandud ülesannete täitmiseks ning riigivara munitsipaalomandisse andmine riigivara edasivõõrandamise eesmärgil ei ole kooskõlas kehtivate õigusaktidega. 2. Jõelähtme vald esitas 23.01.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse, paludes Keskkonnaministeeriumi 22.12.2016 kirja nr 13-2/16/11071-2 tühisuse tuvastamist või tühistamist või õigusvastasuse tuvastamist ning Keskkonnaministeeriumi kohustamist Jõelähtme Vallavalitsuse 04.09.2012 taotluste edasiseks menetlemiseks ja Keskkonnaministeeriumi tegevuse (kaebaja eksitamine, viivitus taotluste lahendamisel) õigusvastasuse tuvastamist. Kiri on tühine haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 3 alusel, sest kaebaja taotlused oleks pidanud lahendama Vabariigi Valitsus (

§ 37lg 2, § 38 lg 2). Kui kiri on siiski kehtiv, tuleb see tühistada õigusvastasuse tõttu. Kiri ei vasta HMS § 54 nõuetele. Kaebaja 2

§ 33lg 1 p 1 alusel lubatav.

Ümberkruntimiskavad on kinnitatud kehtivate haldusaktidega ning kaebajal on kohustus neid täita. MaaKS § 3 lg 1 kohaselt kuulub maakorralduse läbiviimine kohaliku omavalitsuse pädevusse. Tuvastamisnõue on vajalik kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Kaebaja taotluste väga pika menetlemise aja tõttu on kaebaja pidanud tegema kulutusi õigusnõustamisele. Samuti on kaebaja teinud kulutusi maaüksuste hindamiseks. 3. Keskkonnaministeerium palus jätta kaebus läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu. Kaebeõiguse jaatamise korral palus vastustaja jätta kaebus rahuldamata.

§ 37

lg 1 sätestab, et riigivara võõrandamise otsustab riigivara valitseja.

§ 38

lg-s 2 sõnastatud Vabariigi Valitsuse otsuse all peetakse silmas Vabariigi Valitsuse nõusolekut. Kui riigivara valitseja jõuab menetlust läbi viies selgusele, et võõrandamine ei ole võimalik, pole Vabariigi Valitsuse nõusolek keeldumiseks vajalik. Kaebaja on kehtestanud maakorralduskavad, mille elluviimine on vastuolus MaaRS-ga, sest lahustükke ei ole võimalik ostueesõigusega erastada. Ümberkruntimiskava koostamine maareformi käigus on tagastatava ja erastatava maa piiride ja suuruse kindlaks määramise üheks võimalikuks viisiks, mille puhul tuli järgida MaaRS-s sätestatud põhimõtteid ja reegleid. Vastustaja on alates sellest, kui 2002. aastal ilmnes lahustükkide erastamise ebaõige praktika, abistanud ja teinud ettepanekuid kavade muutmiseks ja tekkinud olukorra lahendamiseks. Maa ostueesõigusega erastamise subjektid ja vald ei ole vaidlustanud vaidlusaluste maaüksuste maakatastris registreerimisest keeldumist. Kaebaja ei ole kavasid kehtetuks tunnistanud ja on oma käitumisega tekitanud kavade osalistele ebaõigeid ootusi, et kavadega ette nähtud lahustükid antakse nende omandisse.

§ 29

lg 1 p 2 kohaselt võib riigivara võõrandada, kui vara on vajalik

§ 33lg-s 1 nimetatud juhtudel.

Riigivara valitsejal on lai kaalutlusõigus otsustamaks, kas riigivara võõrandada või mitte.

§ 33

lg 3 puhul ei ole seadusandja eesmärk olnud luua seaduslikku alust riigilt tasuta munitsipaalomandisse saadud maade võõrandamiseks, vaid et juba maad taotledes oleks konkreetse maa vajadus seotud seaduses sätestatud konkreetse omavalitsusüksuse avaliku ülesande täitmisega. 4. Tallinna Halduskohus jättis 22.06.2017 otsusega kaebuse rahuldamata. Keskkonnaministeeriumi 22.12.2016 kirja näol on tegemist haldusaktiga. Sellega on jäetud rahuldamata kaebaja taotlused talle riigivara võõrandamiseks.

§ 38järgi otsustatakse riigivara võõrandamine otsusega.

HMS § 43 lg 2 kohaselt antakse ka taotletud haldusakti andmata jätmisel haldusakt. Kaebajal on kaebeõigus.

§ 37

lg 1 kohaselt teeb võõrandamise otsuse riigivara valitseja, s.o antud juhul vastustaja.

§ 37lg 2 p 1 järgi võib minister otsustada kinnisasja otsustuskorras 3

§ 33

lg 1 p 1 alusel, et ta saaks need kaheksa maaüksust edasi võõrandada ostueesõigusega erastamist taotlenud kuuele isikule. Ostueesõigusega erastatavad lahustükid on ette nähtud 1996.-1999. aastatel kinnitatud ümberkruntimiskavades. Tegemist on lahustükkidega suuruses 0,4-3,12 ha, kokku 13,85 ha ulatuses. Katastripidaja keeldus ostueesõigusega erastamiseks kavandatavaid maaüksusi maakatastris registreerimast. Vastavaid keeldumisi ei ole vaidlustatud. Ümberkruntimiskavad on kehtivad haldusaktid. Kaebaja ei soovi neid kehtetuks tunnistada, sest see looks täiendavat ebaselgust. Vastustaja leiab õigesti, et maa ostueesõigusega erastamine on eripärane ning reformile omane soodustingimustel maa omandamise viis ning seda ei ole võimalik läbi viia maa osas, mille saatus on reformi käigus juba otsustatud. Seadusega vastuolus olevate ümberkruntimiskavade realiseerimine ei saa olla kohaliku omavalitsuse üksuse seadusest tulenev ülesanne

§ 33lg 1 p 1 kontekstis.

Maakorralduse läbiviimine on küll kohaliku omavalitsuse pädevuses, kuid lahustükkide erastamise võimatus pole kaebajale tekitanud maakorralduslikke raskusi. Kaebaja põhiline vajadus näib olevat täita kehtivaid haldusakte ja vältida võimalike kahjunõuete esitamist huvitatud isikute poolt. Kaebaja ei ole vaidlustanud maa riigi omandisse jätmise otsuseid ega vastustaja keeldumist kõnealuste maatükkide munitsipaalomandisse andmisest. Maaüksuste puhul on tegemist riigimaaga, millega ei saa enam teha maareformi toiminguid. Vastustaja leiab õigesti, et riigivara valitseja ei saa tasuta võõrandada riigivara selle edasivõõrandamise eesmärgil. Omandaja võib võõrandada riigilt omandatud kinnisasja üksnes juhul, kui see ei ole enam vajalik või on muutunud kõlbmatuks avalike ülesannete täitmiseks. Maa ostueesõigusega erastamise menetluse käigus tekkinud usaldus maa omandamise suhtes ei saa üle kanduda riigivara võõrandamise taotluse lahendamise menetlusse. Riik ei saa anda juba reformitud riigimaad

sätteid eirates erastamise otstarbel tasuta kohalikule omavalitsusele. Kaebaja tugineb veel ebamõistlikule menetlustähtajale ning enda eksitamisele. Eksitamine seisnes kaebaja väitel selles, et vastustaja ei ole vaidlustanud ümberkruntimiskavasid ning on nendega nõustunud. Samuti selles, et vastustaja tegi 15.09.2011 kirjas kaebajale ettepaneku taotluste esitamiseks

alusel. Vastustaja andis kaebajale korduvalt mõista, et taotlusi menetletakse. Vastustaja tegevus olukorra kujunemisel oli tõesti vastuoluline. Maakorraldustööde eksperimentaalse teostamise idee ja lepingu sõlmimise initsiatiiv pärinevad riigilt. Vastustaja on aktsepteerinud lahustükkide erastamist võimaldavate maakorralduskavade kinnitamist, asudes hiljem seisukohale, et sellisel kujul ei ole erastamine võimalik. Ka ei realiseerunud vastustaja soovitus lahendada olukord

abil. Samas ei olnud tegemist kaebajat eksitava tegevusega. Kaebaja on ise haldusorgan, kes peab hoolitsema, et tema enda kehtestatud haldusaktid saaksid realiseeritud või selle võimatuse korral muudetud või kehtetuks tunnistatud. Kaebaja ei ole kasutanud võimalust vaidlustada maa riigi omandisse jätmist või maa munitsipaalomandisse jätmise taotluste tagastamist. Eksitavad ei ole vastustaja lubadused esitada Vabariigi Valitsusele korralduse eelnõu. 4

-s puudub norm, mis keelaks kohalikul omavalitsusel vara edasi võõrandada. Halduskohus jättis ebaõigesti käsitlemata

§ 33lg-ga 3 seonduva. Arvestada tuleb ka 5

§ 37

lg 2 p-st 1 nähtub, et asja otsustamiseks on vajalik Vabariigi Valitsuse nõusolek. Vastustaja rikkus kaalutlusõigust. Vastustaja märkis kaebajale saadetud kirjas, et otsuse eelnõu kooskõlastatakse Vabariigi Valitsusega. See tekitas kaebajale õigustatud ootuse, et tema taotlusi arutatakse Vabariigi Valitsuses. Pole võimalik hinnata, mis seisukohale oleks jõudnud Vabariigi Valitsus. Vastustaja sõnamurdlikkus nähtub ka sellest, et ta soovitas taotleda riigivara võõrandamist. Halduskohus ei ole käsitlenud, millised õiguslikud tagajärjed on vastustaja eeltoodud käitumisel. Vastustaja oli koostanud otsuse eelnõu, kuid saatis selle Rahandusministeeriumisse, mitte Vabariigi Valitsusele. Eeltoodud käitumine jääb arusaamatuks. Tuleb välja selgitada, mis olid need asjaolud, mis panid vastustaja oma seisukohta oluliselt muutma. Vastustaja jättis oma keeldumises veel analüüsimata, milline on ümberkruntimise mõte ja eesmärk ning kuidas saavutada ümberkruntimise eesmärki, kui kaalukas on kaebaja huvi ja kolmandate isikute huvi taotluste rahuldamise vastu ning vastustaja huvi jätta taotlused rahuldamata.

1. Keskkonnaministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
3. Halduskohus leidis õigesti, et lahustükkide ostueesõigusega erastamine ei ole võimalik. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja käsitlusega, mille järgi on MaaKS eriseaduseks MaaRS suhtes ning ümberkruntimiskava olemasolul võib kõrvale kalduda MaaRS § 221 lg-s 2 sätestatud maa erastamise ulatusest. Kaebaja viitab MaaKS § 341 lg-le 1 ja maa ostueesõigusega erastamise korra § 132 p-le 8, mille kohaselt lähtutakse maa erastamisel kinnitatud ümberkruntimiskavast. Nimetatud normid lähtuvad aga eeldusest, et ümberkruntimiskava on kooskõlas MaaRS-s sätestatuga. Ühestki sättest ei nähtu, et ümberkruntimiskavaga võib erastamisele kuuluva maa ulatust laiendada. Vastupidist ei saa järeldada ka Riigikohtu 14.05.2007 otsusest nr 3-3-1-18-
4. Kaebaja poolt kinnitatud ümberkruntimiskavad kehtivad, kuid need ei ole kooskõlas MaaRSga. Halduskohus leidis õigesti, et seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks

§ 33lg 1 p 1 mõttes ei saa pidada kehtivate õigusvastaste haldusaktide täitmist.

Omandireform on vaidlusaluste maaüksuste osas lõppenud, need on jäetud riigi omandisse. Kolmandatele isikutele on nende hoonete juurde kuuluv maa erastatud. Selles valguses on küsitav kaebaja soov ümberkruntimiskavasid jätkuvalt ellu viia ning ootus, et riik peaks selleks andma oma vara tasuta kaebaja omandisse. 6

§ 33

lg 1 p 1 on kaalutlusnorm, kuid selleks, et hakata kaaluma vara võõrandamist, peab esmalt olema täidetud normi koosseis, s.t et võõrandatav vara peab olema kohalikule omavalitsusele vajalik tema seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks. Halduskohus on piisavalt analüüsinud seda, miks ei saa kehtivate, kuid õigusvastaste ümberkruntimiskavade elluviimise soovi pidada seadusest tuleneva ülesande täitmiseks. Siinkohal ei saa oluliseks pidada seda, et riigi esindaja oli ümberkruntimiskavade koostamise juures ning pärast ümberkruntimiskavade kinnitamist muutus maa ostueesõigusega erastamise praktika. Olukorras, kus omandireform on lõpule viidud ning kõik vaidlusalused maaüksused on kantud kinnistusraamatusse, on ümberkruntimiskavad kaotanud oma regulatiivsuse. Kuigi

§ 33

lg 3 võimaldab tasuta üle antud vara edasi võõrandada, ei saa sellest järeldada, et

§ 33

lg 1 p 1 alusel on võimalik taotleda riigivara tasuta võõrandamist eesmärgiga anda see üle kolmandatele isikutele. Selleks peaks vastav kohaliku omavalitsuse ülesanne tulenema seadusest, kuid antud juhul see nii ei ole. Kui riik või kohalik omavalitsus on käitunud kolmandate isikute suhtes sõnamurdlikult, võib see kaasa tuua võimaliku kahju hüvitamise kohustuse, kuid sellega ei saa kaasneda riigi kohustus anda nendele kolmandatele isikutele oma vara kohaliku omavalitsuse vahendusel. Tehtud eksimusi ümberkruntimiskavade kinnitamisel ei saa kõrvaldada

ebaõige kohaldamise teel.

1. Halduskohus leidis õigesti, et vara võõrandamisest keeldumise otsust ei tulnud esitada kooskõlastamiseks Vabariigi Valitsusele.
2. Halduskohus jättis ka tuvastamisnõude õigesti rahuldamata. Menetlus kestis pikalt ning vastustaja möönab, et see ei olnud piisavalt efektiivne. Õige on ka see, et vastustaja jättis kaebajale mulje, et võimalik on vara võõrandamine

alusel. Samas ei saa väita, et tegemist oli õigusvastase eksitamisega. Vastustaja oli ka ise pikalt veendumusel, et vara võib võõrandada, koostades muu hulgas sellekohase eelnõu. Asjaolu, et vastustaja pöördus mitteformaalse järelepärimisega Rahandusministeeriumi poole, ei muuda menetlust õigusvastaseks. Kuigi vara võõrandamise üle otsustab vastustaja, on lõppastmes vajalik Vabariigi Valitsuse nõusolek. Seeläbi töötab mingis menetlusetapis eelnõu läbi ka Rahandusministeerium. Ühestki haldusmenetluse põhimõttest ei tulene, et vastustaja peab menetlusosalise usaldusele tuginedes välja andma õigusvastase haldusakti. Kaebajal kui avaliku võimu kandjal on samuti õigus nõuetekohasele haldusmenetlusele. Samas ei saa kaebajale menetlusnõuete eiramise tõttu tekkida mittevaralist kahju. Tekitatud kahju saab olla üksnes varaline. Antud juhul on kaebaja väitnud, et kahju seisneb õigusnõustamise kuludes ja maaüksuste hindamisele tehtud kuludes. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline kahjunõue perspektiivikas. Kaebaja ei ole haldusmenetluses esindajat kasutanud. Samuti peab tal endal avaliku võimu kandjana olema piisav võimekus teha õigustoiminguid. Maaüksuste hindamisele tehtud kulutused ei ole seotud menetluse kestusega, mistõttu pole alust rääkida hindamistulemuste vananemisest. Hindamine oli vajalik seoses riigivara võõrandamise menetlusega ning taotluse rahuldamata jätmisel jäävad need kulud taotleja kanda. Tuvastamiskaebus jääb rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu (HKMS v.r § 45 lg 2 ls 3). Seetõttu puudub vajadus hakata lähemalt analüüsima, millest oli viivitus tingitud. 12. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt) 7