KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 4. juuli 2018, Tallinn Haldusasja number 3-18-42

§ 1361lg 4).

Määruse resolutsiooni punkti 2 peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) esitas 28.02.2018 Tallinna Halduskohtule taotluse anda maksukorralduse seaduse (

) § 1361 lg 1 alusel luba seada Eesti Vabariigi kasuks (MTA kaudu) arest summas 50 322,14 eurot X OÜ (registrikood XXXXXXX) arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS-s ja kõigile tulevikus avatavatele arvelduskontodele. Maksuhaldur kontrollib X OÜ käibemaksu ja tulumaksu arvestamise, 3-18-428 deklareerimise ja tasumise õigsust perioodil

1. a oktoober kuni
2. a märts ning menetluse käigus on selgunud, et X OÜ ei soetanud A OÜ-lt teenuseid kogusummas 102 779,50 eurot (sh käibemaks 20 555,89 eurot) ega N OÜ-lt, G AS-lt ja N OÜ-lt kaupu, mida müüa edasi Bulgaaria ettevõttele G Ltd summas 38 912,72 eurot. Nimetatud äriühingute arvete raamatupidamises kajastamine võimaldas sisendkäibemaksu suurendamise kaudu vähendada äriühingu tasumisele kuuluvat käibemaksu ja viia ettevõttest raha välja, esitades maksuhaldurile valeandmetega käibedeklaratsioone (KMD) ning tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustusmaksete deklaratsioone (TSD). Äriühingute tolleaegsed juhatuse liikmed AD ja VI ei ole kinnitanud G AS-ga ja N OÜ-ga sõlmitud lepingutel olevate allkirjade ehtsust ega kodumasinate ja köögitarvete müüki X OÜle. G AS ja N OÜ on praeguseks tegevuse lõpetanud ega ole maksuhaldurile kättesaadavad. X OÜ juhatuse liikme MV selgitused on ebamäärased ja annavad alust arvata, et äriühing deklareeris teadlikult valeandmetega arveid. X OÜ deklareeris näilist kuivainete ostu N OÜ-lt ja A OÜ-lt. X OÜ oli seotud N OÜ-ga ja oli DR (N OÜ juhatuse liige perioodil 10.06.2016– 02.12.2016) mõju all – X OÜ liisis kontrollitaval perioodil sõidukit Subaru Legacy (reg. nr XXX XXX), mille tegelikeks kasutajateks olid AR ja DR ning alates 05.02.2018 on sõiduki omanikuks AR. X OÜ juhatuse liikme MV selgitused kuivainete ostu kohta pole usutavad ning N OÜ ei deklareerinud pärast
3. a juunit ostu- ega müügikäivet (sh müüki X OÜ-le). N OÜ ja A OÜ ühise esindaja AF ütlused ei ole usaldusväärsed ega kinnita kaupade ja teenuste müüki X OÜ-le (mh ei ole tõendatud kuivainete väidetav soetamine Leedust). Kaupade müük G Ltdle ei ole tõendatud, sest G Ltd juhatuse liige OG ei ole teadlik tehingute sisust, ta ei juhi tegelikult äriühingut ning tal puudub ligipääs ettevõtte dokumentidele ja pangakontole. MV ei tea G Ltd asukohta ja veose mahalaadimiskohana toodud aadressidel ei nähtu suuremate laohoonete olemasolu. Bulgaaria maksuametnikud ei kinnita tehingute toimumist X OÜ ja G Ltd vahel. Eeltoodust tulenevalt on maksuhalduril põhjendatud kahtlus, et tehinguid äriühingutega G AS, N OÜ, N OÜ ja A OÜ ei ole toimunud ning kontrolli tõenäolise tulemusena vähendatakse X OÜ sisendkäibemaksu 20 555,89 euro võrra ja deklareeritud 0% määraga maksustatavat käivet 38 912,72 euro võrra. X OÜ tegi G AS, N OÜ, N OÜ ja A OÜ arvetele viidates pangakontolt väljamakseid kokku 119 065 eurot, mis on ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed ja millelt kuulub tasumisele tulumaks 29 766,25 eurot. Kontrolli tulemusena on X OÜ-le
4. a oktoobri kuni
5. a märtsi eest määratava võimaliku rahalise nõude suurus kokku 50 322,14 eurot (käibemaks 20 555,89 eurot + tulumaks 29 766,25 eurot). Maksuhalduril on kahtlus, et X OÜ on pannud toime maksupettuse. Kui äriühingu kasutatud skeemi tulemusel on isiku käibemaksukohustus vähenenud 20 555,89 euro võrra ja ettevõttest on viidud alusetult välja 119 065 eurot, on alust arvata, et isik võib ka tulevikus asuda maksukohustust vältima ja toimida seadusega vastuolus. X OÜ osa müük 14.02.2018 on märk võimalikust kavatsusest jätta võlgades äriühing pärast maksuotsuse saamist maha. X OÜ on menetluse käigus korduvalt palunud pikendada korralduste täitmise tähtaegu ja andnud küsimustele ebamääraseid vastuseid. X OÜ-le ei kuulu 12.02.2018 seisuga registervara ega väärtpabereid. Äriühingu arvelduskontole Swedbank AS-s laekus 01.10.2016–31.03.2017 kokku 160 212,69 eurot. Kuigi X OÜ-le laekub korrapäraselt raha, kantakse see süstemaatiliselt edasi äriühinguga seotud olnud isikutele ja probleemsetele äriühingutele, mitte ei kasutata seda üksnes tegevuskulude kandmiseks. Võimaliku maksukohustuse kindlaksmääramise järgselt ei pruugi X OÜ pangakontol enam olla rahalisi vahendeid ja maksukohustuse sundtäitmine võib osutuda maksukohustuslase tegevuse tõttu oluliselt raskemaks või koguni võimatuks.

§ 130

lg 1 p 3 alusel X OÜ arvelduskontode arestimine 50 322,14 euro ulatuses aitab tagada võimaliku maksukohustuse sissenõudmist. Maksuhaldur lõpetab isiku vastu suunatud 2

§ 120

lg 1 p 3, § 121 ja § 122 kohase tagatise summas 50 322,14 eurot või kannab deposiiti sama suurusega tagatissumma. 2. Tallinna Halduskohus andis 02.03.2018 määrusega MTA-le loa seada Eesti Vabariigi kasuks (MTA kaudu) arest X OÜ arvelduskontole Swedbank AS-s ja kõikidele tulevikus avatavatele arvelduskontodele kokku summas 50 322,14 eurot. Taotlus vastab

§ 1361lgtes 1 ja 2 sätestatud nõuetele ja on vajalikul määral põhistatud.

Maksuhaldur viib X OÜ suhtes läbi kontrollmenetlust äriühingu

1. a oktoobri kuni
2. a märtsi käibemaksu ja tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse osas. Kontrollimenetluse käigus on selgunud, et X OÜ on kajastanud sellel perioodil reaalselt mittetoimunud tehinguid, mille eesmärgiks oli sisendkäibemaksu alusetu suurendamise kaudu vähendada tasumisele kuuluvat käibemaksu ja viia ettevõttest raha välja. Kontrolli tõenäoliseks tulemuseks on maksuotsuse tegemine, millega X OÜ maksukohustus suureneb kokku 50 322,14 eurot. Maksuotsuse tegemine ei ole välistatud või ilmselgelt võimatu. Äriühingul ei pruugi maksu määramise hetkeks olla piisavalt rahalisi vahendeid, et maksukohustust tasuda, ning kogutud tõendid viitavad maksupettusele, mistõttu on põhjendatud anda maksuhaldurile luba võimaliku tulevase maksuotsuse täitmist tagavate toimingute sooritamiseks enne kohustuse kindlaksmääramist maksuotsusega. Pangakontode arest summas 50 322,14 eurot on ettevõtlust tugevalt takistav meede, kuid arvestades äriühingu käitumist, võimalikku rikkumist ja maksuotsusega eeldatavalt sisse nõutava summa suurust, on usutav maksuhalduri kahtlus, et pärast kontrollakti kättesaamist hakkab X OÜ hoidma maksude tasumisest kõrvale ja viib äriühingust koheselt välja kõik pangakontodele laekuvad rahalised vahendid, millest oleks võimalik tasuda määratavat maksukohustust.

§ 131

lg 4 kohaselt võib arestitud pangakontolt teha maksuhalduri loal väljamakseid, mistõttu on vajadusel tagatud ka äriühingu kohustuste täitmine. Taotluses on märgitud, et maksuhaldur lõpetab täitetoimingud isiku suhtes, kui X OÜ on esitanud

§ 120lg 1 p 3, § 121 ja § 122 kohase tagatise summas 50 322,14 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 3. X OÜ palub 16.03.2018 määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja jätta MTA taotlus rahuldamata. Maksuhaldur ei ole viinud läbi menetlust, mille käigus saanuks hinnata, kas maksukohustuse määramine on tõenäoline ning kas tulevase maksuotsuse sundtäitmine võib osutuda maksukohustuslase tegevuse tõttu oluliselt raskemaks või võimatuks. Vastupidine käsitlus looks olukorra, kus maksuhaldur saaks iga maksumenetlust alustada täitmist tagavate toimingute sooritamisega, kui maksukohustuslase suhtes on mõnda teist maksustamisperioodi või -objekti puudutav menetlus juba toimunud või pooleli, mis aga ei oleks kooskõlas

§s 1361 sätestatud meetme erandliku olemusega. Maksukohustust saab üldjuhul hakata sundtäitma alles pärast seda, kui maksukohustus on siduvalt kindlaks määratud ning maksukohustuslane seda vabatahtlikult ei täida.

§ 1361

lg 1 kohaldamist saab põhjendada üksnes konkreetsest maksustamisperioodi ja -objekti puudutavate asjaoludega, mida on võimalik tuvastada ja analüüsida üksnes maksumenetluses (vt ka Riigikohtu 05.04.2017 määrus nr 3-3-1-68-16, p 13). Seega on halduskohus rahuldanud MTA taotluse ilma piisavate tõendite ja põhjendusteta, lähtudes pelgalt maksuhalduri paljasõnalistest väidetest. Taotluse rahuldamiseks ei piisa ainuüksi MTA kinnitusest käimasoleva maksumenetluse kohta. Maksuhaldur ei ole esitanud kohtule ainsatki konkreetset tõendit või dokumenti, mille alusel saaks öelda, et X OÜ-le tehakse tulevikus maksuotsus, millega mõistetakse temalt välja 50 322,14 eurot. Maksumenetluse praegust seisu arvestades on MTA taotlus ja äriühingu pangakontode arestimine ilmselgelt ennatlik. Maksuhaldur ei ole veel kogunud kõiki vajalikke tõendeid ja määruskaebuse esitaja ei ole saanud esitada kõiki omapoolseid selgitusi. 3

§ 1361lg 1 mõttega on vastuolus loa taotlemine n-ö igaks juhuks.

X OÜ ei ole rikkunud enda seadusest tulenevaid kohustusi, mistõttu on maksuhalduri taotlus põhjendamatu. Halduskohus viitas määruses muu hulgas võimalusele teha

§ 131

lg 4 alusel arestitud pangakontolt maksuhalduri loal väljamakseid, et tagada äriühingu kohustuste täitmine. X OÜ esitas 06.03.2018 MTA-le avalduse, milles soovis teada, kuidas oleks võimalik teha ettevõtte tegevuse jätkamiseks vajalikke makseid (nt maksta töötasusid ja ruumide renti ning kommunaalmakseid, samuti täita jooksvaid maksukohustusi). Maksuaudiitor vastas 08.03.2018, et maksukohustuslasel tuleb teha parandused oma maksudeklaratsioonides ja asuda tasuma oletatavat (prognoositavat) maksuvõlga juba enne selle MTA poolt kindlaksmääramist. Seega koormab X OÜ pangakontode arestimine äriühingut ülemääraselt, arvestades lisaks, et objektiivselt ei ole tõendatud, et äriühingu tegevuse või tegevusetuse tõttu on tekkinud maksuvõlg (seda saaks öelda alles pärast maksumenetluse lõppemist). Taotluses ei ole ka selgitatud ega põhjendatud, millised on need erandlikud asjaolud, mis tingisid aresti seadmise X OÜ pangakontole (vt lahend nr 3-3-1-68-16, p 13).

1. Maksu- ja Tolliamet vaidleb 02.04.2018 kirjalikus vastuses määruskaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata. MTA 28.02.2018 taotluses on piisavalt põhjendatud rahalise kohustuse tõenäolist määramist ja kahtlust maksusumma tulevase sundtäitmise raskendatuse kohta. Maksuhaldur on toonud iga tehingupartneri osas välja peamised seisukohad, mis tema hinnangul kinnitavad, et tehinguid ei ole tegelikkuses toimunud. X OÜ suhtes läbiviidavat maksumenetlust ei ole alustatud MTA 28.02.2018 taotluse esitamisega, vaid juba MTA 27.03.2017 ja 15.05.2017 korraldustega ning praeguseks on maksuhaldur saatnud X OÜ-le ka 14.03.2018 kontrollakti nr 12.2-3/039837-
2. Kuna kontrollakt saadeti maksukohustuslasele vaid kaks nädalat pärast

§ 1361

alusel taotluse esitamist, ei olnud see ennatlik ja äriühingule maksu määramine on tõenäoline. Maksuhaldur on kohaldatava meetme valikut kaalunud ja põhjendanud, võttes muu hulgas arvesse 14.02.2018 toimunud äriühingu osa võõrandamist, mille alusel võis eeldada kavatsust jätta äriühing pärast maksuotsuse saamist koos võlgadega maha. Äriregistri andmetel on 21.03.2018 vahetunud kogu X OÜ juhatuse koosseis, mis kinnitab täiendavalt MTA kahtluse põhjendatust. X OÜ väitel ei ole talle selge, kuidas oleks tal võimalik teha äriühingu tegevuse jätkamiseks vajalikke kulutusi, kuid samas ei ole äriühing määruskaebuses ega maksuhalduriga peetud kirjavahetuses selgitanud ega tõendanud, et tal eksisteerib jätkuvalt vajadus vastavate kulutuste tegemiseks ja milline on nende suurus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5. Määruskaebuse esitaja on asjakohasele kohtupraktikale tuginedes iseenesest õigesti rõhutanud, et

§ 1361

lg 1 alusel taotluse esitamine eeldab esmalt sellise menetluse olemasolu, mille käigus saab maksuhalduril olla tekkinud kahtlus maksukohustuslase tulevase võimaliku käitumise suhtes ning sätet ei saa tõlgendada viisil, et selles nõutav maksumenetlus algab haldusmenetluse seaduse § 35 lg 1 p 3 järgi halduskohtule taotluse esitamise kui esimese menetlustoiminguga (nt Riigikohtu 05.04.2017 määrus nr 3-3-1-68-16, p-d 11–13). Erandina on peetud võimalikuks alustada

§ 1361

lg 1 alusel taotluse esitamisega vastutusotsuse koostamisele suunatud maksumenetlust (nt Riigikohtu 02.06.2017 määrus nr 3-3-1-17-17, p 12; 14.05.2013 määrus nr 3-3-1-7-13, p 12) või üksikjuhtumi kontrollimenetlust, mille läbiviimise vajadus tekkis tagastusnõude tuvastamise käigus (vt Riigikohtu 18.06.2013 määrus nr 3-3-14

§ 1361

lg 1 alusel taotluse esitamisega tõepoolest aktsepteeritud üksnes väga piiratud juhtudel, kui maksustamise aluseks olevad asjaolud on juba välja selgitatud mõnes eelnevas maksumenetluses, milles on tuvastatud ja analüüsitud sama maksustamisperioodi või -objekti puudutavaid asjaolusid (vt lahend nr 33-1-68-16, p 13). 6. Eeltoodud seisukohast ei saa siiski järeldada, et

§ 1361

kohaldamine eeldaks seda, et maksuhaldur peab olema käimasolevas maksumenetluses juba välja selgitanud kõik maksustamisel tähtsust omavad asjaolud ja kogunud kõik asjassepuutuvad tõendid. Selline nõue tähendaks sisuliselt, et

§ 1361

lg 1 alusel taotluse esitamine oleks võimalik alles pärast maksuotsuse tegemist, kuid taoline kitsendav tõlgendus, mille järgi oleks nn eeltäitetoimingute tegemine võimalik üksnes määratud maksusumma vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja kestel (kuna pärast selle tähtaja möödumist ei vaja maksuhaldur maksuvõla sundtäitmiseks

§-de 128–131 kohaselt enam halduskohtu luba), ei oleks kooskõlas sätte eesmärgiga ega ka selle pikaajalise kohaldamispraktikaga. Seejuures võib maksuvõla vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja pikkuseks

§ 129

lg-st 2 tulenevalt olla ka üksnes 48 tundi, kui maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et võla sissenõudmisega viivitamise korral muutub võla sissenõudmine võimatuks.

§ 1361

eesmärk on siiski põhjendatud juhtudel ennetavalt tagada maksuvõla sissenõudmise võimalus pärast maksukohustuslasele rahalise nõude või kohustuse määramist ning vältida olukorda, kus isik hakkab tõenäoliselt tekkiva maksuvõla tasumise kohustuse vältimiseks oma vara võõrandama või vähendab muul viisil enda võimet maksuvõlga tasuda. Taotlus esitatakse enne maksude tasumise õigsuse kontrolli lõppemist ja rahalise nõude või kohustuse määramist, mistõttu ei saa ega pea maksuhalduril olema välja kujunenud lõplikku seisukohta maksukohustuse määramisel tähtsust omavate faktiliste asjaolude tõendatuse ja kontrollitavate tehingute või toimingute õigusliku kvalifikatsiooni suhtes ning seda ei pea taotluse lahendamisel hindama ka kohus. Kohtu ülesandeks

§ 1361

alusel esitatud taotluse läbivaatamisel ei ole kontrollida, kas maksuhaldur on kogunud piisavalt tõendeid maksusumma määramiseks (nt Riigikohtu 18.06.2013 määrus nr 3-3-1-28-13, p 10). 7. Praeguses asjas ei ole X OÜ suhtes maksumenetlust alustatud mitte MTA 28.02.2018 taotluse esitamisega, vaid MTA 27.03.2017 korraldusega nr 12.2-3/039837-1 (maksustamisperioodide oktoober 2016 kuni jaanuar 2017 osas) ja 15.05.2017 korraldusega nr 12.2-3/039837-3 (maksustamisperioodide veebruar–märts 2017 osas). Kuigi maksuhaldur ei olnud

§ 1361

lg 1 alusel halduskohtule taotluse esitamise ajaks veel väljastanud äriühingule MTA 14.03.2018 kontrollakti nr 12.2-3/039837-52, ei ole taotluse põhjendusi ja taotlusele lisatud tõendeid arvestades mingit alust väita, et maksuhaldur ei oleks taotluse esitamisele eelnenud menetluses selgitanud piisaval määral välja asjaolusid, mille põhjal saab äriühingule täiendava rahalise kohustuse määramist pidada tõenäoliseks ja mis on aluseks ka põhjendatud kahtlusele, et maksuvõla sundtäitmine võib osutuda maksukohustuslase tegevuse tõttu oluliselt raskemaks või võimatuks. Määruskaebuses ei ole viidatud ühelegi konkreetsele tõendile, mis oleks maksuhalduril kogumata, või maksustamisel tähtsust omavale asjaolule, mida poleks veel tuvastatud. Pidades silmas, et kontrollakt koostati üksnes ca kaks nädalat pärast taotluse esitamist, on ilmne, et maksuhalduril oli juba taotluse esitamise ajaks kujunenud selge seisukoht X OÜ väidetavate tehingute kohta äriühingutega A OÜ, N OÜ, G AS (varasem ärinimi K AS), N OÜ (varasem ärinimi H OÜ) ja G Ltd ning X OÜ pangakontolt tehtud väljamaksete kohta, mistõttu ei ole alust pidada taotlust ennatlikuks. MTA 28.02.2018 taotluses ei ole lisaks väljutud käimasoleva maksumenetluse piiridest, sest taotlus seondub üksnes maksustamisperioodidega 2016. a oktoober kuni 2017. a märts ning X OÜ käibe- ja tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsusega. Ainetu on etteheide, et MTA taotlusele ei ole lisatud dokumenti, millest nähtuks, et X OÜ-le määratakse tulevikus maksuotsusega tasumiseks 50 322,14 eurot, sest sellekohased põhjendused ja tõendite analüüs sisalduvadki 5

§ 1361

alusel loa andmine on prognoosotsus olukorras, kus puudub kindel teadmine isiku võimaliku käitumise kohta tulevikus (nt Riigikohtu 18.06.2013 määrus nr 3-3-1-28-13, p 11.3.1; 30.04.2013 määrus nr 3-3-1-4-13, p 22). Kahtlus täitmise hilisemast raskendatusest ei eelda, et maksukohustuslane oleks juba teinud konkreetseid toiminguid selleks, et takistada võimaliku rahalise kohustuse hilisemat sissenõudmist, vaid

§ 1361

alusel täitmist tagavate toimingute ennetav rakendamine ongi nähtud ette selliste võimaluste ärahoidmiseks. Seetõttu ei ole nõutav, et maksuhaldur tõendaks ja halduskohus tuvastaks maksukohustuslase mõne konkreetse tegevuse, mis takistab hilisema sundtäitmise tulemuslikkust (reeglina ei oleks see etteulatuvalt ka võimalik), vaid esile peab tooma üksnes asjaolud, mis viitavad sellise võimaluse tõenäosusele. Kuna põhjendatud kahtluse hindamine on prognoos, siis antakse luba täitetoiminguks, kui kohus peab täitmise raskendatust või võimatust asjaoludest ja kogutud tõenditest lähtudes tõenäoliseks (nt Riigikohtu 27.11.2012 määrus nr 3-3-1-15-12, p 50 alap c; 28.01.2013 määrus nr 3-3-1-16-12, p 10.4). Selline kahtlus võib tugineda näiteks maksumenetluses kogutud tõenditele, mis viitavad ebausaldusväärsele käitumisele maksuõigussuhetes või maksupettusele (nt Riigikohtu 30.04.2013 määrus nr 3-31-4-13, p 22). Maksupettuse kahtluse korral esineb suur oht, et maksu määramise korral ei ole maksuvõla hilisem sissenõudmine võimalik või oleks see oluliselt raskem (nt Tallinna Ringkonnakohtu 10.11.2017 määrus nr 3-17-2003, p 10; 24.04.2014 määrus nr 3-13-70046, p 9; 07.04.2015 määrus nr 3-15-537, p 12).

1. MTA 28.02.2018 taotluse kohaselt viitavad tuvastatud asjaolud X OÜ poolt süstemaatilise ja teadliku maksupettuse toimepanekule. Samuti on äriühing maksuhalduri hinnangul hoidnud maksumenetluses kõrvale kaasaaitamiskohustuse sisulisest täitmisest ning äriühinguga seotud isikud on asunud võlgades äriühingut maha jätma (MV võõrandas X OÜ osa 14.02.2018 Ukraina kodanikule). Need asjaolud põhjendavad piisavalt maksuhalduri kahtlust, et äriühing võib asuda vältima määratava maksukohustuse täitmist. MTA kahtlust kinnitavad täiendavalt asjaolud, et MV ei ole alates 21.03.2018 enam X OÜ juhatuse liige ja esitas MTA-le 21.03.2018 taotluse kustutada äriühing käibemaksukohustuslaste registrist alates 27.03.
3. Rakendatava täitmist tagava toimingu valiku otsustab maksuhaldur kaalutlusõiguse alusel (vt ka Riigikohtu 18.06.2013 määrus nr 3-3-1-28-13, p 14; 09.04.2013 otsus nr 3-3-1-82-12, p 52; 30.04.2013 määrus nr 3-3-1-4-13, p 21). Kuigi pangakontode arestimine on äriühingu majandustegevust tugevalt riivav abinõu, puudub X OÜ-l igasugune muu vara, mille arvel oleks võimalik tulevikus tehtavat maksuotsust täita. Kuigi määruskaebuses heidetakse halduskohtule ette äriühingu majandusliku seisu üksnes oletuslikku kirjeldamist, ei ole määruskaebuse esitaja ka ise väitnud, et X OÜ-l oleks mingit vara, millele maksuhaldur saaks sissenõuet pöörata või mis tagaks tema võimaliku maksusumma hilisema täitmise. Seega oli määratava maksukohustuse täitmise tagamiseks äriühingu pangakontodele aresti seadmine ainuvõimalik. Pangakontode arestimine ei ole ebaproportsionaalselt koormav, sest

§ 131

lg 4 võimaldab vajadusel tagada äriühingu majandustegevuse jätkamiseks vältimatult vajalike kohustuste täitmise. Vastupidist järeldust ei kinnita ka maksuhalduri 08.03.2018 vastus X 06.03.2018 avaldusele, sest tegemist ei olnud taotlusega ühegi konkreetse ülekande või väljamakse tegemiseks, vaid pelgalt hüpoteetilise küsimusega. Seega ei ole alust väita, et

§ 131lg-s 6