Obsah (6)

§ 397§ 94§ 101§ 42§ 170§ 113

Tsiviilasi 2-18-103696 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Lea Aavastik Otsuse tegemise aeg ja koht 19. juuni 2018, Tartu Kohtumaja, Kalevi 1 Tsiviilas PlusPlu

§ 397

lg 1 esimene lause sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Kostja pidi mõistlikult sellega arvestama, et panga poolt antud laenu puhul tuleb maksta ka intressi.

§ 94

lg 3 kohaselt Fikseeritud intressimääraks on lepingus võlausaldaja ja võlgniku vahel terveks lepingu kehtivuse ajaks kokkulepitud intressimäär või kindlateks ajavahemikeks kokkulepitud intressimäär, mis arvutatakse üksnes kindlaksmääratud protsendimäära alusel. Lepingu kohaselt oli kokku lepitud intressimäär 25,0 % aastas laenulepingu kogu kehtivuse ajaks. See on tasu laenuraha kasutamise eest ning sellisesse kokkuleppesse seadusandja ei sekku seni, kuni intressi ja muude kõrvalkulude summa (tarbimislaenu kulukuse määr) ei ületa seaduses sätestatud ülemmäära. Eesti Panga poolt avaldatava tarbimislaenude kulukuse määra tabeli kohaselt oli krediidikulukuse keskmine määr aastas märtsis 2015 23,53% (vt http://statistika.eestipank.ee/#/et/p/1010/r/981), kostjaga sõlmitud müügilepingus oli kokku lepitud krediidikulukuse määr aastas 39,63%. Lepingu sõlmimise ajal kehtis tarbimislaenude tühisuse/heade kommete vastasuse kindlakstegemiseks alus Tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS). TsÜS § 86 lg 3 (redaktsioon kehtis kuni 01.07.2015) teise lause kohaselt Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas vaidluses ületab lepingus kokku lepitud krediidikulukuse määr keskmist määra vastaval ajaperioodil, kuid vähem kui kaks korda. Seega on intressi suuruse ja krediidi kulukuse määra kokkulepped kehtivad. 3 Inbank AS-l oli õigus vastavalt sõlmitud annuiteetmaksete graafikule lugeda kostja poolt tasutud summadest suurem osa tasutuks intressi katteks. Seetõttu on kostja poolt tasutud laenu katteks ainult 106 eurot, mistõttu põhivõla jääk on 592.98 eurot.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Riigikohus on määruses nr 3-2-1-25-16 (p 13) leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Eesti Panga poolt avaldatava võlasuhete intressimäära kohaselt on

§-s 94 lg 1 sätestatud seadusest tulenev intressimäär alates

1. juulist 2016 8 % aastas. Hageja poolt nõutav 24 % suurune viivisemäär mahub kohtupraktika poolt tunnustatud mõistliku viivisemäära sisse. Kohus on seisukohal, et kostjalt tuleb välja mõista tasumata põhivõlg 592.98 eurot, sissenõutavaks muutunud intress kuni lepingu ülesütlemiseni summas 100.03 eurot ja sissenõutavaks muutnud viivis alates lepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni kohtusse, so
2. aprillini 2018 summas 141.54 eurot arvestusega 24 % aastas põhivõlalt 592.98 eurot. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamiseks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja taotlus põhivõlalt viivise väljamõistmiseks kuni kohustuse kohase täitmiseni on seaduslik ja põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kostja taotlus nõude loovutamise lepingu väljanõudmiseks ei ole asjakohane.

§ 170

esimese lause kohaselt kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Tl 41 on hageja esitatud nõude loovutamise teatis kostjale. Kohus on seisukohal, et ka uue võlausaldaja teatis võlgnikule võla loovutusega saamise kohta on seadusele vastav, sest teatise saatmise eesmärk on sellega saavutatud: võlgnikule on teatatud uuest võlausaldajast. Seadus ei nõua võlgnikule võlanõude loovutuslepingu sisu avaldamist. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsusega rahuldatakse hageja nõue täielikult. Kostja on vastu vaielnud hageja õigusabi kulude põhjendatuse ja suuruse üle, mis on taotluse kohaselt 300 eurot. Kohus märgib, et esindaja ei ole hageja palgaline töötaja. Hagejaks antud menetluses on PlusPlus Capital AS, lepinguline esindaja on PlusPlus Legal OÜ-s. Kohus on seisukohal, et hageja mõistlikud ja põhjendatud õigusabi kulud lihtsas võlanõudes kirjalikus menetluses asja lahendamisel on 125 eurot. Koos riigilõivuga, mis on summas 175 eurot, on hageja mõistlikud ja põhjendatud menetluskulud 300 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja taotlusel tuleb kostjalt välja mõista 4 TsMS § 177 lg 4 alusel viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 5