Obsah (6)

§ 89§ 88§ 107§ 109§ 100§ 97

Tsiviilasi nr 2-16-9052 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Andrus Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 21.detsember 2017.a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-905

) § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel. 26. mail 2016 esitas kostja hagejale uue avalduse töölepingu ülesütlemiseks

§ 89lg 1 alusel koondamise tõttu.

Avalduses sisaldus soov võtta 10. mail 2016 esitatud avaldus tagasi. Kostja ei hoiatanud hagejat enne töölepingu

§ 88

lg 1 p-de 5 ja 6 alusel ülesütlemist, jättes sellega järgimata

§ 88lg-s 3 sätestatud kohustuse.

Kostjal ei olnud alust töölepingut üles öelda, kuna hageja ei ole oma tegevusega usalduse kaotust ega usaldamatust põhjustanud. Kostja 26. mail 2016 esitatud avaldus on tühine, kuna kostja ei saanud töölepingu ülesütlemise alust ühepoolselt muuta, koondamisolukorda polnud ja koondamine on põhjendamata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2 alusel tuleb jätta

§ 107

lg 2 kohaldamata, sest kostja kuritarvitab oma õigusi.

§ 107lg 2 on põhiseadusega vastuolus.

KOSTJA VASTUVÄITED 2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata või hagi rahuldamisel lõpetada tööleping

§ 107lg 2 alusel alates 9.

augustist

1. Kostjal oli õigus öelda
2. mail 2016 hagejale tööleping üles

§ 88lg 1 p-de 5 ja 6 alusel, kuna hageja jättis tööülesande täitmata.

Hageja tegevuse tõttu oli vaja õpilasele pandud hinnet korrigeerida, mistõttu kaotas lapsevanem kooli vastu usalduse. Asjaolusid arvestades ei saanud eeldada, et kostja hoiatab hagejat. Koondamise tõttu lõpetati tööleping seetõttu, et see oleks olnud hagejale soodsam. Kostja loobub 26. mai 2016. a ülesütlemisavaldusest. MAAKOHTU OTSUSTUS JA EDASINE MENETLUS 3. Maakohus rahuldas 15. detsembri 2016. a otsusega hagi. Maakohus tuvastas, et kostja

§ 88lg 1 p-de 5 ja 6 ning § 89 lg 1 alusel töölepingu ülesütlemised on tühised.

Maakohtu otsuse kohaselt ei täitnud hageja korrektselt oma tööülesandeid ning see võis põhjustada kostja usalduse kaotuse tema vastu ning lapsevanema usaldamatuse kostja vastu. Samas ei olnud hageja rikkumine nii tõsine, et kostja sai öelda lepingu üles ilma hagejat eelnevalt hoiatamata. Kostja ei ole viidanud sellele, et tegemist oli hageja tavapärase käitumisega. Maakohus lõpetas töölepingu

§ 107lg 2 järgi alates 10.

augustist 2016 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hageja kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise 1968 eurot 85 senti. Maakohus jättis läbi vaatamata hageja taotluse algatada põhiseaduse järelevalve menetlus

§ 107lg 2 põhiseaduspärasuse kontrollimiseks.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, kuid kuna hagejal ei olnud maakohtus menetluskulusid, jättis maakohus kostjalt menetluskulud välja mõistmata. 4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus lõpetas töölepingu

§ 107

lg 2 alusel ja mõistis kostjalt

§ 109lg 1 järgi välja hüvitise.

Hageja palus saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uue otsuse, millega hageja tööle ennistada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu ajavahemiku eest, mil hageja oli töölt kõrvaldatud. Alternatiivselt palus hageja määrata kindlaks ning mõista kostjalt

§ 109alusel välja õiglane hüvitis.

Hageja palus jaotada menetluskulud seaduse kohaselt.

1. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning hageja menetluskulud hageja enda kanda. RINGKONNAKOHTU OTSUS JA EDASINE MENETLUS 2
2. Tartu Ringkonnakohus tühistas
3. aprilli
4. a otsusega maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitise suuruse ja menetluskulude jaotuse osas ning saatis asja maakohtule selles osas uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus õigesti

§ 107lg-t 2.

Riigikohtu üldkogu on

1. mai
2. a otsuses 3-2-1-79-13 leidnud, et töölepingu õigusvastasele ülesütlemisele ei järgne rikkumisele eelnenud olukorra taastumist ehk töösuhte jätkumist. Seega tuleb jätta rahuldamata hageja tööle ennistamise taotlus. Maakohus lõpetas töölepingu kooskõlas

§ 107

lg-ga 2 ja § 97 lg-tega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel. Kui kohus lõpetab töölepingu

§ 107

lg 2 alusel, peab kohus mõistma tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitise

§ 109

lg 1 järgi.

§ 109

lg 1 alusel makstava hüvitise suurus peaks aitama ära hoida

§ 107

lg 2 kuritarvitamist ning tagama töötajale efektiivse õiguskaitsevahendi tööandjapoolse lepingurikkumise korral. Maakohus ei arvestanud hagejale hüvitise väljamõistmisel tsiviilõiguse üldpõhimõtetega. Hageja on menetluse kestel tuginenud sellele, et kostja on väga pikka aega kestnud töösuhte lõpetanud õigusi kuritarvitades ning ei käitunud heas usus võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 järgi. Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida saab kohus teha sõltumata poolte väidetest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 7 järgi. Hageja töötas Tartu XXX koolis õpetajana üle 30 aasta. Hageja ei ole varem töölepingut rikkunud ning teda ei ole varem hoiatatud. Tegemist ei ole tavapärase eraõigussuhtest tuleneva vaidlusega, kus pooled on privaatautonoomiast tulenevalt täiesti vabad õigussuhet kujundama. Vaidlusaluse õigussuhte üheks pooleks on kohalik omavalitsus ning õpetaja elukutsele on ühiskonnal kõrgendatud ootused. Põhjendatud on hageja seisukoht, et arvestades, et ta on kostja juures töötanud 30 aastat, on töökoha kaotus talle emotsionaalne šokk. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja ei ole lepingu ülesütlemisel viidanud sellele, et töölepingu ülesütlemise põhjuseks olnud asjaolu oli hageja tavapärane käitumine. Seega on väga pikaajaline töösuhe lõpetatud ebaselgete asjaoludega üksikjuhtumile tuginedes. Hageja on menetluse kestel soovinud kuulata ära lapsevanem, kelle usalduse kaotusele kostja tugines, leides, et lapsevanem ei teinud õpetajale etteheiteid. Kuigi hageja esitas menetluses nõude

§ 109

lg 1 alusel kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise saamiseks, pidanuks maakohus tsiviilasja aluseks olnud asjaolusid arvestades selgitama hagejale tema menetluslikke õigusi. Riigikohtu üldkogu on eespool viidatud otsuses leidnud, et

§ 109

lg 1 järgne kolme kuu keskmine töötasu ei pruugi olla töötajale piisav hüvitis selle eest, et tööandja ütles töölepingu üles ebaseaduslikult.

§ 109

lg 1 teine lause sätestab, et kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Seadusandja on

§ 109

lg 2 teise lausega jätnud töövaidlusorganile või kohtule kaalumisruumi töötajale tööandjalt väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Lisaks on

§ 109

lg-s 1 sätestatud hüvitise koosseisus töötajal võimalik nõuda hüvitist pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu ja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Seega hõlmab

§ 109

lg-s 1 sätestatud hüvitis erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju. Riigikohus leidis lisaks, et

§ 107

lg 2 kohaldamise eelduseks on nii tööandja taotlus kui ka

§ 109

lg 1 alusel töötajale hüvitise maksmine, välja arvatud juhul, kui töötaja on avaldanud, et ta ei soovi hüvitist. Riigikohtu üldkogu leidis ka seda, et töövaidlusorgan peab

§ 109

lg 1 teist lauset kohaldama töötaja kasuks juhul, kui töötaja esitatud asjaolud ja tõendid annavad selleks alust ning töötaja peab selle sätte kohaldamist vajalikuks. Mõlemal juhul on töövaidlusorganil kohustus töötajale selgitada, et tööandja taotleb 3

§ 107

lg 2 alusel töölepingu lõpetamist ning et töötajal on õigus taotleda

§ 109lg 1 esimeses lauses sätestatust suuremat hüvitist. Maakohus rikkus selgitamiskohustust (Ts

MS § 392 lg 1), kuna ei selgitanud hagejale võimalust taotleda suuremat hüvitist vaatamata hageja tuginemisele kostjapoolsele õiguste kuritarvitamisele. Maakohus jättis täielikult hindamata hagejale väljamõistetava hüvitise suuruse vastavuse kostjapoolse rikkumise hüvitisena. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel selgitada välja poolte seisukohad, väited ja tõendid

§ 109lg 1 järgi väljamõistetava hüvitise kohta (Ts

MS § 392 lg 1 p-d 1–4). Seejärel peab kohus andma pooltele võimaluse esitada oma taotlused ja asjaolud, mille alusel saab kohus otsustada

§ 109lg-s 1 sätestatud hüvitise suuruse.

Hageja leidis ringkonnakohtu istungil, et põhjendatud oleks kahjuhüvitis 50 000 eurot. Maakohtul tuleb arvestada hageja väitega, et tal on jäänud pensioniea saabumiseni kaheksa aastat ning võimalus leida tööd ei ole suur. Olles töösuhtes 30 aasta vältel ühes kollektiivis ning kaotades töö asjaoludel, mis ilmselgelt ei olnud õiguslikult põhjendatud, tuleks kohtul hüvitise määramisel arvestada ka võimaliku mõjuga hageja elukvaliteedi olulisele langusele, mis võib olla mittevaralise kahju väljamõistmise aluseks. 7. Asja uuel läbivaatamisel maakohtus avaldas hageja, et tal on tekkinud hagi esemena varaline kahju 67 719 eurot 88 senti (sh saamata jäänud tulu 6027 eurot 68 senti ja tulevikus saamata jääv tulu 61 692 eurot 20 senti) ja mittevaraline kahju 20 000 euro ulatuses, kuid ta jätab hüvitise lõplikku suuruse kohtu otsustada (II kd, tl 2-6). Eelistungil avaldas hageja, et soovib hüvitist kokku 50 000 eurot (II kd, tl 81-82). Pärast eelistungit tegi hageja kostjale kompromissiettepaneku, mille järgi maksab kostja hagejale

§ 109lg 1 alusel ja menetluskulude hüvitiseks kokku 30 000 eurot.

Hageja esitas kohtule temale antud tänukirjad ja tunnustused, mis tõendavad, et ta oli väärtuslik töötaja ja võis olla kindel, et saab kostja juures samal ametikohal töötada kuni pensioniea saabumiseni, tõendi veebruaris 2017 XXX konverentsil osalemise kohta ning mittevaralise kahju tekkimist tõendava haigusloo väljavõtte (II kd, tl 84-89). Kohtuistungil jäi hageja 30 000 euro suuruse nõude (sh menetluskulud) juurde. Hageja selgituse kohaselt on tema tervis halb, ta on osalenud konkurssidel ja käinud töövestlustel, kuid ei ole osutunud valituks (II kd, tl 155-156). Hageja esitas 5. novembril 2017 kohtule oma lõplikud seisukohad ning menetluskulude nimekirja ja nende kindlaksmääramise avalduse. Hageja jäi oma varasemate seisukohtade juurde ning märkis, et tema varaline kahju (sh saamata jäänud tulu töölepingu lõpetamisest augustis 2016 kuni septembrini 2017 ja tulevikus saamata jääv tulu alates oktoobrist 2017 kuni pensioniea saabumiseni) on kokku 67 026 eurot ning mittevaralise kahju (s.o hageja füüsiline ja hingeline valu ja kannatused) suurus on 20 000 eurot. Hageja mittevaraliseks kahjuks on tema emotsionaalsed läbielamised, mille tõttu on tal diagnoositud XXX ja ta saab ravi ning tema elukvaliteet on langenud. Töölepingu ebaseaduslik lõpetamine pärast 30-aastast töötamist ja saadud tunnustusi oli hagejale suur šokk. Hageja on nördinud, et kostja suhtub temasse halvasti ja alandavalt ning on menetluses asunud seisukohale, et hageja töös oli kogu aeg probleeme. Hageja palus kohtul otsustada

§ 109lg-s 1 sätestatud hüvitise suuruse ja see kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja menetluskulu 2200 eurot (II kd, tl 163-169).

1. Kostja teatas maakohtu menetluses, et on valmis sõlmima hagejaga kompromissi, millega kostja maksab hagejale hüvitiseks 3938 eurot 70 senti, s.o hageja kuue kuu keskmise töötasu. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada, et töölepingu erakorralisel ülesütlemisel järgis kostja etteteatamistähtaega. Hagejal oli etteteatamistähtajal piisavalt aega leida endale uus töö. Seda, et hageja ei olnud erialase töö või ümberõppe võimaluste otsimisel piisavalt aktiivne, kinnitab asjaolu, et ta võttis ennast töötuna arvele alles viis kuud pärast töölepingu lõppemist. Hageja ei ole osalenud Tartu ja Tartu lähiümbruse koolides väljakuulutatud XXX konkurssidel (I kd, tl 176-177). Eelistungil pakkus kostja kompromissina hagejale hüvitiseks 6000 eurot (II kd, tl 814 82), kohtuistungil 9000 eurot (II kd, tl 156). Kostja esitas
2. novembril 2017 kohtule oma lõplikud seisukohad ning menetluskulude nimekirja ja nende kindlaksmääramise avalduse. Hagi rahuldamisel kostja pakutud kompromissi ulatuses palub kostja jätta kõik menetluskulud hageja kanda ning mõista temalt välja kostja menetluskulu 1375 eurot kohustusega maksta selle tasumiseni viivist (II kd, tl 157-159). MAAKOHTU OTSUS JA SELLE PÕHJENDUSED
3. Kohus leiab, et hageja hüvitisnõue tuleb rahuldada osaliselt.
4. Pooled ei vaidle enam töölepingu
5. mai
6. a ülesütlemise tühisuse ega töölepingu lõppemise üle. Maakohus tuvastas
7. detsembri
8. a otsusega, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine ning lõpetas

§ 107lg 2 alusel kostja taotlusel töölepingu alates 10.

augustist

1. Ringkonnakohus jättis selles osas
2. aprilli
3. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Kuna pooled ei esitanud otsuse peale kassatsioonkaebust Riigikohtule, jõustus ringkonnakohtu otsus
4. mail 2017 (TsMS § 655 lg 2 p 1, § 670 lg 1; I kd, tl 168). Pooled vaidlevad kostjalt hageja kasuks

§ 109lg 1 alusel väljamõistetava hüvitise suuruse üle.

Maakohus mõistis

1. detsembri
2. a otsusega kostjalt hageja kasuks välja tema kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise. Ringkonnakohus leidis maakohtu otsust selles osas tühistades, et maakohus ei arvestanud hagejale hüvitise väljamõistmisel hea usu põhimõttega ja jättis hagejale selgitamata õiguse nõuda kolme kuu töötasust suuremat hüvitist. 11.

§ 109

lg 1 järgi, kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu

§ 107

lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Töövaidlusorgan võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Ringkonnakohus selgitas Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 tuginedes, et

§ 109

lg 1 alusel väljamõistetav hüvitis ei pruugi olla töötajale piisav hüvitis töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest ning töövaidlusorgan peab

§ 109

lg 1 teist lauset kohaldama töötaja kasuks juhul, kui töötaja esitatud asjaolud ja tõendid annavad selleks alust. Ringkonnakohus viitas hageja õigusele nõuda

§ 109

lg-s 1 sätestatud hüvitisena töötasu, mis töötajal jäi saamata töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni, samuti töötasu, mis töötajal jääb saamata pärast töölepingu lõppemist, ning tekitatud mittevaralise kahju hüvitist. TsMS § 658 lg 2 kohaselt on maakohtu otsust tühistavas ringkonnakohtu otsuses esitatud sisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel maakohtule sama asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. 12. Kohus leiab, et asja uuel läbivaatamisel hageja esitatud asjaolud ja tõendid annavad aluse mõista kostjalt välja

§ 109lg 1 esimeses lauses sätestatust suurema hüvitise.

Samas tuleb seaduses sätestatust suurema hüvitise väljamõistmisel arvestada ka kostja huvidega ning võlaõigusseaduse kahju hüvitamise sätetega (VÕS

1. ptk, mh VÕS § 127, § 128, § 134 lg 1 ning §-d 139 ja 140). Olukorras, kus kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha või see on seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, on kohtul õigus otsustada hüvitise suurus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 alusel oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (vt ka eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.3 ja 32.4). Kohus lähtub hagejale õiglase hüvitise määramisel järgmistest asjaoludest ja seisukohtadest.
2. Kohus leiab, et hagejal on

§ 109lg 1 alusel õigus nõuda kostjalt saamata jäänud tulu ajavahemiku eest 10.

august 2016 kuni 18. mai 2017, s.o töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni ajani, mil jõustus kohtuotsus, millega lõpetati tööleping samast kuupäevast. 5 Hiljemalt alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest ei saanud hageja enam arvata, et kohus ei lõpeta töölepingut

§ 107lg 2 järgi või lõpetab selle ülesütlemisavalduses märgitust hilisemast ajast.

Seetõttu ei ole kohtu arvates alust lugeda saamata jäänud tulu arvutamise ajavahemiku hulka edasise vaidluse aega, mil pooled vaidlevad üksnes hüvitise suuruse üle. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et kuni töölepingut lõpetava kohtuotsuse jõustumiseni saamata jäänud töötasu väljamõistmine on vastuolus

§ 109

lg-ga 3 ja § 100 lg-ga 3.

§ 109

lg 3 välistab töötasu nõude esitamise, kui töötajale on määratud

§ 109lg-s 1 ettenähtud hüvitis.

Seega on selle sätte järgi välistatud sama aja eest hüvitise kahekordne maksmine.

§ 109

lg-st 3 ei tulene, et

§ 109

lg-s 1 sätestatud hüvitis ei hõlma töötasu nõuet töölepingu ülesütlemisest kuni töölepingut lõpetava kohtuotsuse jõustumiseni. Vastupidi,

§ 109

lg 3 kinnitab, et

§ 109

lg-s 1 ettenähtud hüvitisena võib töötaja nõuda kuni otsuse jõustumiseni saamata jäänud töötasu. Ka

§ 100

lg 3 ei välista töölepingut lõpetava kohtuotsuse jõustumiseni saamata jäänud töötasu nõudmist

§ 109lg-s 1 sätestatud hüvitisena tähtajatu töölepingu kohtus lõpetamise korral.

Hageja ei nõua kostjalt saamata jäänud töötasu kahekordset hüvitamist. Kostja ei ole väitnud, et ta on maksnud hagejale kuni töölepingut lõpetava kohtuotsuse jõustumiseni töötasu. Töötaja õigust nõuda kuni töövaidlusorgani jõustumiseni saamata jäänud töötasu

§ 109lg 1 hüvitise hulgas, on tunnustanud ka Riigikohus.

Samuti viitas hageja sellisele õigusele praeguse asja läbivaatamisel ringkonnakohus (vt otsuse p 11). 14. Kohus ei nõustu hagejaga, et kostjal on kohustus maksta hagejale varalise kahju hüvitisena töötasu kuni tema pensioniea saabumiseni.

§ 109

lg 1 alusel hüvitise väljamõistmine hageja pensioniea saabumiseni ei ole kooskõlas selle sätte ega ka kahju hüvitamist reguleerivate normide mõtte ja eesmärgiga. Kuigi hageja kaotas kostja tegevuse tõttu kostjalt saadud töötasu, ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et tal ei ole kostja käitumisest tingitud tervise halvenemise vms töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest tingitud asjaolu tõttu enne pensioniea saabumist võimalik tööle asuda.

§ 109

lg-s 1 ettenähtud hüvitise hulgas tulevikus saamata jäänud tulu väljamõistmisel arvestab kohus VÕS § 139 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Hagejal oli nendest sätetest tulenevalt kohustus kahju vähendada, st vajadusel otsida omale uus töö. Hageja arvamus, et tal ei ole võimalik erialast tööd leida, ei anna alust jätta see säte kohaldamata. Samuti on ekslik hageja arusaam, et ta peaks leidma samaväärse töö. VÕS § 139 lg 2 ei piira kahju vähendamiseks uue töö otsimist üksnes erialase või samaväärse tööga. Kuna

§ 109

lg 1 ega ükski teine säte ei kohusta tööandjat kindlustama töötajat pärast töösuhte lõppemist tööga, ei saa hagejal olla õigustatud ootust, et kostja tagab talle uue töö. Ka asjaolu, et hagejal on pensioniea saabumiseni jäänud seitse aastat, ei anna alust jätta VÕS § 139 lg 2 kohaldamata. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et hageja vanus võib takistada töö saamist. Seitse aastat pensioniea saabumiseni on piisavalt pikk aeg, et töö leida, sh läbida vajadusel täiend- või ümberõpe. Hageja arvamus, et tal ei ole võimalik tööd leida nt seetõttu, et kostja annab tema kohta negatiivse hinnangu, on oletuslik ja eluliselt ebausutav. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt teatas kostja hagejale töölepingu ülesütlemisest

§ 97lg 2 p-s 4 sätestatu kohaselt ette vähemalt 90 kalendripäeva.

Töölepingu ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg on ülesütlemist pehmendav meede, mille eesmärgiks on anda töötajale teada töösuhte lõppemisest ning võimaldada talle aega uue töö otsimiseks (töölepingu seadus 299 SE seletuskiri, lk 95). Nimetatud eesmärk on etteteatamisel ka juhul, kui töötaja vaidlustab töölepingu ülesütlemise. Lisaks pidi hageja saama kostja 10. juunil 2016 kohtumenetluses esitatud vastusest aru, et kuna kostja palub töölepingu

§ 107lg 2 alusel lõpetada, töösuhe 6 ei jätku (I kd, tl 22-24).

Hiljemalt

1. maist 2017, mil jõustus ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a otsus, ei saanud hageja arvata, et töösuhe jätkub. Kohtu hinnangul oli hagejal piisavalt aega uue töö leidmiseks. Selle tegemata jätmine on alates eelviidatud kohtuotsuse jõustumisest saamata jääva töötasu eest väljamõistetava hüvitise vähendamise aluseks VÕS § 139 lg 2 järgi.
4. Riigikohus on tunnustanud töötaja õigust nõuda tööandjalt töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.3). Kohus leiab, et töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega tekitatud mittevaraline kahju on vähemalt üldjuhul võimalik hüvitada muul viisil kui rahalise hüvitisega, nt kahjutekitaja vabandusega (vt ka Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, lk 710). Rahalise hüvitise väljamõistmisel

§ 109

lg 1 järgi tuleb töötajale mõista mittevaralise kahju hüvitiseks välja mõistlik rahasumma VÕS § 134 lg 2 järgi. Hageja väitel tekkis tal töölepingu ootamatu ülesütlemisega šokk, mis tõi kaasa XXX ja selle raviga kaasnenud emotsionaalsed läbielamised ja elukvaliteedi languse. Kohus möönab, et pikaajalise töösuhte lõppemine võis hagejat oluliselt häirida ja kurvastada ning mõjutada tema tervislikku seisundit. See omakorda võib olla halvendanud hageja elukvaliteeti. Küll aga leiab kohus, et hageja nõutav 20 000 eurot ei ole mõistlik, õiglane ega ühiskonna üldise heaolu tasemele vastav rahasumma (vt ka Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 20). Hagejale mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel arvestab kohus kooskõlas VÕS § 127 lgs 6, § 134 lg-s 5,

§ 109lg-s 1 ja Ts

MS §-s 233 sätestatuga kostja rikkumise raskust ja ulatust ning kostja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist, poolte majanduslikku olukorda, hageja enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. 16. Hageja haigusloo väljavõttest nähtub, et ta pöördus XX.XX.XXXX XXX, kus viibis kokku XX päeva, ning tal on diagnoositud korduv XXX. Muu hulgas nähtub hageja haigusloost, et hagejal oli XXX seisund juba XXX a-l, s.o neli aastat enne töölepingu ülesütlemist (II kd, tl 70, 108-109, 118 jj). Lisaks avaldas hageja kohtuistungil, et talle on 4-5 aastat tagasi määratud XXX töövõime kaotus, ta on alates XXX. a-st töötanud osalise töökoormusega, kuigi ta ei ole kostjale oma osalisest töövõimest rääkinud, on tal diagnoositud XXX ja pärast töölepingu ülesütlemist seljavalud ägenesid (II kd, tl 155-156). Hageja väited ja tõendid ei kinnita, et ta haigestus töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise tõttu. Kohtu arvates saab lähtuda eeldusest, et hagejal diagnoositud haigused võisid töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise ja sellega kaasnenud vaidluse tõttu mingil määral süveneda. Kohus mõistab hageja inimlikku pettumust, kui talle öeldi tööleping pärast väga pikaajalist töötamist ja saadud tunnustusi eelneva hoiatuseta üles. Samas on koolidirektori tunnistajana vande all antud ütlustega tõendatud, et ta vestles korduvalt hagejaga tema töö kvaliteedist jm hageja tööd puudutavatest asjaoludest (II kd, tl 155-156). Seega ei saanud olla hagejale ootamatu ja üllatav, et kostja ei ole tema tööga rahul. Kohus nõustub hagejaga, et tunnistajana vande all ära kuulatud koolidirektori hageja töö kohta antud ütlused ei mõjuta töölepingu ülesütlemise tühisust. Siiski saab tunnistaja ütlustega arvestada hagejale väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel

§ 109lg 1 teise lause järgi.

Hageja menetluses avaldatust järeldab kohus, et kohtuvaidlus võinuks olla välditav, kui kostja oleks suhtunud hagejasse lugupidavamalt. Kohus arvestab hüvitise väljamõistmisel ka sellega, et kuigi ekslikult, püüdis kostja pärast töölepingu ülesütlemist muuta ülesütlemise alust hageja jaoks soodsamaks, ning vaatamata sellele, et kostja ei ole menetluses hagejale otsest kahetsust või vabandust väljendanud, on ta korduvalt pakkunud hagejale rahalist hüvitist (VÕS § 127 lg 6, § 134 lg 5,

§ 109lg 1, Ts

MS § 233). 7

1. Lisaks eelnevale arvestab kohus hüvitise määramisel VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud kohustusega arvata hüvitisest maha igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud, va kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kostja ei ole väitnud, et hageja on saanud töötasu asemel muud sissetulekut vms kahju tekitamise tagajärjel saadud kasu, mis tuleks VÕS § 127 lg 5 alusel hüvitisest maha arvata. Küll aga on hageja avaldanud, et Eesti Töötukassa on maksnud talle hüvitist ja/või toetust 1884 eurot (II kd, tl 155-156, 163-164).
2. Riigikohus on avaldanud seisukohta, et kohtute kaalutlusotsusel väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 26). VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 võimaldavad kohtul kasutada diskretsiooniõigust ka varalise kahju hüvitise määramisel, kui kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha. Sellest tulenevalt leiab kohus, et ka

§ 109

lg 1 teise lause alusel seaduses sätestatust suurema hüvitise väljamõistmisel tuleb mh arvestada ühiskonna üldise heaolu taseme ja sarnastes vaidlustes väljamõistetud hüvitiste suurustega. Kohtule teadaolevalt ei ole tähtajatu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja kohtus lõpetamise korral

§ 109

lg 1 esimeses lauses sätestatust suurema hüvitise väljamõistmise kohta laiaulatuslikku kohtupraktikat. Seetõttu ei ole mh kujunenud välja ühtset arusaama tähtajatu töölepingu

§ 107lg 2 alusel lõpetamise korral väljamõistetava õiglase hüvitise suuruse kohta.

Eeltoodut kinnitab Riigikohtu

1. a-l läbiviidud kordusanalüüs
2. a-l maakohtutes lahendatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuetest tsiviil- ja kriminaalasjades ning aastatel 2014-2016 maa- ja ringkonnakohtutes välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitiste ülevaade (https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2017/Mittevaralise%20kahju %20h%C3%BCvitamine%20tsiviil-%20ja%20kriminaalasjades%202016.pdf, lk 6-7; https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2017/Tabel_Mittevaralise%20 kahju%20h%C3%BCvitised%20esimese%20ja%20teise%20astme%20kohtutes%20aastatel% 202014-2016.pdf). Viimasest nähtuvalt mõistetakse kohtutes mittevaralise kahju hüvitisi välja väga erinevas ulatuses, sh nt kutsehaiguste ja tööõnnetuste korral jäävad need vahemikku 50010 000 eurot, tervishoiuteenuse osutamise ja kehavigastuse tekitamise korral 400-12 000 eurot ja isiklike õiguste rikkumise korral 100-10 000 eurot. Kohus on seisukohal, et

§ 109

lg 1 alusel väljamõistetava hüvitise hulgas väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitisena ei ole vähemalt üldjuhul põhjendatud mõista eeltoodutega võrreldes välja suuremat hüvitist. Kohus märgib, et eespool viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 mõistis maakohus asja uuel läbivaatamisel töötaja kasuks

§ 109

lg 1 alusel kokku välja tema kuue kuu keskmise töötasu suuruse hüvitisena 1067 eurot (tsiviilasi nr 2-12-4873).

1. Arvestades praeguse vaidluse asjaolusid, mh seda, et hageja esitas mh mittevaralise kahju hüvitamise aluseks olevad asjaolud ja tõendid, leiab kohus, et põhjendatud on mõista kostjalt hageja kasuks välja tema kaheteistkümne kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. Kohtu arvates on selline hüvitise suurus kooskõlas mõlema poole huvidega, sh arvestab kohus asjaoluga, et kostja ei ole kasumit saav äriühing, hagejale väljamõistetav hüvitis ei koorma kostjat liigselt ega rikasta hagejat alusetult, kuid tagab töölepingu lõpetamisega hagejale tekitatud kahju hüvitamise. Kohus leiab, et hagejale väljamõistetav hüvitis vastab ka ühiskonna üldise heaolu tasemele ja ei riiva mõistliku isiku õiglustunnet. Pooled ei vaidle hageja töötasu suuruse üle. Kostja arvutuse kohaselt oli hageja töötasu ühes kuus keskmiselt 656 eurot 28 senti (I kd, tl 130). Hageja on kostja arvutusega nõustunud (I kd, tl 132). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 7875 eurot 36 senti. 8 MENETLUSKULUDE JAOTUS JA KINDLAKSMÄÄRAMINE
2. TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus TsMS § 163 lg 2 alusel jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kohus leiab, et kuigi praegusel juhul rahuldatakse hagi sellesarnases ulatuses, nagu kohtumenetluses pakkus kostja, on vaidluse asjaolusid arvestades põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. TsMS ei näe ette võimalust jätta kõik menetluskulud poole kanda, kelle pakutud kompromissiga sarnases ulatuses hagi rahuldatakse. Kohus selgitab, et hageja peab kohtule rahalist nõuet esitades vastutama selle eest, et ta esitab oma nõude realistlikus ja põhjendatud suuruses. Samuti pidi hageja arvestama võimalusega, et kohus ei mõista hüvitist alati välja tema taotletud summas (vt ka Riigikohtu
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641, p 23.2). Seega ei ole alust jätta hageja menetluskulusid kostja kanda. Samas ei ole kostja menetluskulude tema enda kanda jätmine kostja viimast kompromissipakkumist arvestades kohtu arvates tema suhtes ebaõiglane. Menetluskulude poolte endi kanda jätmise tõttu ei pea kohus vajalikuks määrata kindlaks poolte menetluskulude rahalist suurust. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrus Miilaste Kohtunik 9