KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Kaie Almere ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 15. juuni 2018, Tal

) § 92 lg 2 alusel 29. veebruaril 2016 ning mõista kostjalt

§ 100

lg 4 alusel välja hüvitis kolme kuu keskmise töötasu summas, st ÜI kasuks 1 740,45 eurot, AA kasuks 3 252,81 eurot, TD kasuks 1 781,97 eurot, OK kasuks 1 453,50 eurot, LT kasuks 1 197,99 eurot, IN kasuks 5 879,37 eurot, IN kasuks 3 976,95 eurot, AL kasuks 3 693,87 eurot, TS kasuks 2 006,67 eurot, SM kasuks 4 832,43 eurot, LK kasuks 1 699,26 eurot, IA kasuks 3 836,46 eurot, IA kasuks 1 841,43 eurot, KL kasuks 3 337,93 eurot, AM kasuks 3 224,52 eurot, NJ kasuks 2 079,69 eurot, EA kasuks 1 621,23 eurot, KT kasuks 6 733,80 eurot, HT kasuks 3 039,18 eurot, KJ kasuks 3 316,77 eurot, HU kasuks 1 469,67 eurot, IM kasuks 3 822,96 eurot, MT kasuks 5 183,19 eurot ja KM kasuks 2 347,02 eurot. 3.

1. Hagejate väitel - - - võimaldab hagi rahuldav kohtuotsus parandada hagejate kanded töötamise registris, tagab neile pensionistaaži ja töötuskindlustusstaaži õigsuse ja sellest tulenevad hüved; võlgnik on alates
2. juunist 2013 pankrotis (tsiviilasi nr 2-12-19115), kuid kostja ei väida, et ta oleks hagejate töölepingud lõpetanud või loobunud nende täitmisest; hagejate tavapärane töö jätkus pärast pankroti välja kuulutamist ja kostja ei tundnud hagejate ega nende poolt teostatava töö vastu huvi kuni
3. detsembrini 2015; hagejatele andis tööülesandeid AP, kellel oli samuti võlgnikuga kehtiv tööleping, milles mh nähti ette, et tegevjuhi ametikohale asudes on tal õigus anda alluvatele korraldusi tööülesannete täitmiseks; hagejatele maksid võlgniku nimel töötasu Madara Trükk OÜ (edaspidi „Madara Trükk“) ja Madara Trükikoda OÜ (edaspidi „Madara Trükikoda“); kostja keeldus
4. veebruaril 2016 hagejaid koondamast ega taotlenud Töötukassalt hüvitise saamist vaatamata hagejate palvele; kostja lähtus sellest, et hagejate töölepingud on üle läinud OÜ-le Ilotrükk (edaspidi „Ilotrükk“) – nii nagu see tuvastati Maksu- ja Tolliameti (edaspidi „MTA“)
5. juuni 2011 maksuotsusega nr 12.23/10287-67, aga see on tühistatud
6. novembril 2015 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega haldusasjas nr 3-11-1558; hagejate töö lõppes võlgniku ja Ilotrüki vahelise
7. septembri 2009 trükiteenuse osutamise lepingu lõppemise tõttu
8. veebruaril 2016; 3

) § 89 lg 2 alusel. Töösuhetest ei teavitanud ka väidetavad töötajad ise. Võlgnikul puudus igasugune majandustegevus juba enne pankroti väljakuulutamist. Võlgniku pangakontodelt tasuti töötajatele töötasu viimati jaanuaris

1. MTA tuvastas, et alates
2. aastast maksti töötajate palgad Madara Trüki pangakontolt. Jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-16-48 on tuvastati, et Madara Trüki ja Madara Trükikoja pangakontode kaudu töötasu saanud isikud olid tegelikult Ilotrüki töötajad. Kostja poolt töölepingute erakorralise ülesütlemise vaidlustamata jätmine ei loo töösuhet hagejate ja võlgniku vahel. Kui äriühingule esitab töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse isik, kellel puudub töösuhe äriühinguga, siis ei too ülesütlemisavaldusele reageerimata jätmine kaasa töösuhet ega anna alust hüvitiste nõudmiseks. 6.
3. Menetluskulud jaotas kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel. POOLTE SEISUKOHAD
4. Hagejad esitasid ühise dokumendina vormistatud apellatsioonkaebused, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja hagid rahuldada. Menetluskulud paluvad hagejad panna kostja kanda. Apellatsioonkaebuste väited on kokkuvõtvalt järgmised. 7.
5. Esiteks kohaldas maakohus ebaõigesti

§ 1

lg 1, tuvastades vääralt töösuhte puudumise: - - - seaduses sätestatud õigusliku aluseta ja vastuolus töötajate kaitse põhimõttega, sest kohus jättis põhjendamata, kelle, millise ja millal antud tahteavaldusega tööleping üle anti või lõpetati. Vastavat tahteavaldust ei ole ja töölepingu kehtivust tuleb eeldada; asjaolust, et töötasu maksid osaliselt kolmandad isikud, sest palga võib töötaja nõusolekuta maksta kolmas isik. Hagejate huve kahjustav oleks järeldus, et töötasu laekumine lõpetab töösuhte või viib selle üle; ebaõigel põhjusel, et pankrotihaldur ei andnud töökorraldusi, ja rohkete tõenditega vastuolus oleval põhjusel, justkui alluvussuhe oleks lõppenud juba enne pankroti välja kuulutamist. Tüüpilise töösuhte tunnuse puudumisel puudub seos töölepingu kehtivusega. 7.

1. Teiseks eiras maakohus hagejate esitatud tõendeid ja tuvastas töösuhte puudumise vastuolus tunnistaja ütlustega ja dokumentaalsete tõenditega. Samuti on maakohtu järeldus vastuolus hagejate töölepingutega, millest viimane sõlmiti
2. veebruaril 2013, võlgniku ja AP vahelise
3. veebruari 2012 töölepingu p-ga 3.1, MTA
4. märtsi 2013 korraldusega nr 13-11/19785, mille sisu selgitavad nõuete loetelu ja nõuete aluseks olevad TSD deklaratsioonide andmed, samuti kohtulahenditega nii võlgniku panrotiasjas kui ka haldusasjades nr 3-11-1558, 3-16-48, 3-15-556 ja 3-15-
5. Maakohtu järeldused, justkui töötajad ei teinud tööd juba enne pankroti välja kuulutamist ja olid töösuhtes kolmanda isikuga, põhinevad valesti kohtulahenditel asjades nr 3-11-1558, 3-16-48, 3-15-556, 2-12-19115 (maakohtu otsuse p-d 13, 14, 18, 21). Maakohus eiras tõendite hulgas kohtulahendit asjas nr 3-15-
6. Kõikides loetletud menetlustes on tuvastamata asjaolud, mille alusel järeldada, et võlgniku ettevõte või töölepingud oleksid üle läinud või lõpetatud või hagejad oleksid juba enne pankroti välja kuulutamist töötanud kolmanda isiku juhtimise ja kontrolli all. 5

§ 1lg 1 alusel, justkui töösuhe oleks puudunud.

Selline kvalifikatsioon ei olnud vaidluse asjaoludel arutluse all. 7.

1. Neljandaks jättis maakohus andmata hinnangu kostja vastuväitele keskmise töötasu tõendatuse kohta. Hagejate keskmine töötasu on tõendatud pangakontode ja keskmise töötasu arvestustega.
2. Kostja vaidleb kaebustele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada tuvastusnõuete lahendamise ja menetluskulude jaotamise osas. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega rahuldab tuvastusnõuded. Hüvitisnõuete rahuldamata jätmise osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, aga vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 2¹ on vaja muuta otsuse põhjendusi. Menetluskulud mõlemas kohtuastmes jääva iga poole enda kanda.
4. Kohtusse pöördumisel esitasid hagejad lisaks TVK-s juba lahendatud hüvitisnõuetele ka tuvastusnõuded, millega palusid tuvastada, et nende ja võlgniku vahelised töölepingud lõppesid erakorralise ülesütlemisega

§ 91lg 2 alusel arvates 29.

veebruarist

1. 10.
2. Osade hagide puhul võttis maakohus menetlusse nii TVK-s lahendatud hüvitisnõuded kui ka kohtule täiendavalt esitatud tuvastusnõuded. Osades asjades aga selgitas kohus hagejatele, et töölepingu erakorralise ülesütlemise alus ja aeg tuleb niigi tuvastada hüvitisnõude rahuldamise eeldustena, mistõttu vastavat hagi ei ole vaja menetleda. Tsiviilasja toimikust ei nähtu, et maakohus oleks pärast kõigi hagide liitmist loonud selguse, millised nõuded on menetluses. Vaidlustatud otsuse järgi menetles maakohus siiski kõigi hagejate osas nii tuvastuskui ka hüvitisnõudeid. Maakohtu põhjenduste järgi vaidlustatud otsuse p-s 24 jäid tuvastusnõuded rahuldamata seetõttu, et tuvastamist ei leidnud töösuhe hagejate ja võlgniku vahel. Põhimõtteliselt võib sellest järeldada, et vaikimisi olid kõik kohtule esitatud nõuded menetlusse võetud. 10.
3. Tuvastusnõude menetlemise eelduseks on TsMS § 368 lg 1 järgi õiguslik huvi. Kui hageja on esitanud sooritusnõude, mille rahuldamise eeldus on teatava asjaolu tuvastamine, siis üldjuhul ei ole tal enam õiguslikku huvi tuvastusnõude esitamiseks (vt nt Riigikohtu
4. detsembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12, p 14). 10.
5. Ringkonnakohus andis istungil hagejatele võimaluse oma õiguslikku huvi põhistada. Hagejad põhjendasid oma tuvastushuvi kokkuvõtvalt kahe argumendiga: - kohtul on kohustus omal algatusel märkida töölepingu ülesütlemise üle peetavas vaidluses otsuse resolutsiooni mh töölepingu lõppemise aeg; töölepingute ülesütlemise tuvastamine on hagejate sotsiaalhooldusõiguslikes huvides, sest hagejad saavad siis taotleda kannete tegemist (parandamist) töötamise registris ja tugineda tööstaažile pensionite või töötuskindlustushüvitiste määramisel. 10.
6. Ringkonnakohus nõustub hagejatega, et käesoleva juhtumi asjaoludel võib neil olla piisav õiguslik huvi tuvastusnõuete menetlemiseks.
7. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena, et aastatel 2009 – 2013 sõlmis võlgnik tööandjana hagejate kui töötajatega töölepingud (vaidlustatud otsuse p 8). Lisaks ei ole vaidlusalune võlgniku pankroti väljakuulutamine Harju Maakohtu
8. juuni 2013 määrusega ja asjaolu, et hagejad saatsid kostjale
9. veebruaril 2016 avaldused, millega ütlesid töölepingud
10. veebruarist 2016 erakorraliselt üles. Kostja on viidatud avaldused õigeaegselt kätte saanud ega ole ülesütlemist vaidlustanud (vaidlustatud otsuse p 9). Võlgnik maksis oma töötajatele oma panga kontolt viimati töötasu
11. aasta jaanuaris, edaspidi tegid seda Madara Trükk ja Madara Trükikoda. Ringkonnakohus saab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi neist asjaoludest lähtuda. 6

1. ptk
2. jagu sätestab ammendavalt töölepingu lõppemise alused. Selles osas ei anna

§ 1

lg 3 alust kohaldada võlaõigusseaduses (VÕS) käsunduslepingu kohta sätestatut, mh ei lõppenud töölepingud võlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu. Tööleping ei saa ka lõppeda kaudse tahteavalduse ega vaikimise või tegevusetusega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-d 3 ja 4, vt Riigikohtu

1. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 17). Kuna töölepingu pooled ei teinud enne
2. veebruarit 2016 avaldusi lepingute lõpetamiseks (ülesütlemine või kokkulepe) ja lepingud ei olnud tähtaegsed, siis olid need kuni hagejate poolt ülesütlemiseni kehtivad.
3. Järgmiseks tuleb kontrollida kostja väidet, et võlgniku ettevõte ja hagejate töölepingud läksid üle Ilotrükile. Selle väite tõendamise koormis oli TsMS § 230 lg 1 järgi kostja kanda. 13.
4. Ettevõtte üleminekut tuleb hinnata

§-de 112 ja 113, VÕS

1. ptk
2. jao sätete, aga ka nõukogu
3. märtsi
4. aasta direktiivi 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (edaspidi „direktiiv 2001/23“) põhjal. Direktiivi (ja sellele ajaliselt eelnenud liidu õiguse sätete) tõlgendamisel on asjakohane Euroopa Kohtu vastav praktika. 13.
5. Direktiivi 2001/23 eesmärk on selle kolmanda põhjenduse kohaselt töötajate kaitse tagamine. Käesoleva asja eripärana tuginevad töötajad väitele, et töölepingud ei ole seoses ettevõtte ülevõtmisega uuele tööandjale (Ilotrükk) üle läinud. Direktiiv 2001/23 lähtub aga mõttest, et just töötajate huvides on ettevõtte ülemineku tuvastamine. Ringkonnakohus leiab, et siiski tuleb samadel alustel ja samade reeglite järgi hinnata direktiivi ülevõtmiseks kehtivate siseriikliku õiguse normide tähenduses ettevõtte (ja töölepingute) ülevõtmist ka juhul, kui sellele tugineb endine tööandja (võlgniku nimel kostja). 13.
6. Ettevõtte ülemineku tuvastamisel tuleb arvesse võtta kõiki tehingut iseloomustavaid faktilisi asjaolusid, mille hulka kuuluvad eelkõige asjaomase ettevõtte või käitise liik; see, kas üleminek puudutab materiaalseid varasid nagu hooned ja vallasvara; immateriaalse vara väärtus ülemineku hetkel; see, kas uus tööandja võtab üle enamiku tema töötajatest, kas üleminek puudutab kliente; enne ja pärast üleminekut teostatavate tegevuste sarnasus ning nende võimaliku peatamise ajaline kestus (vt nt Euroopa Kohtu Euroopa kohtu
7. juuli 2017 otsus kohtuasjas C-416/16: Piscarreta Ricardo, ECLI:EU:C:2017:574, p 41). 13.
8. Eelnevas loetletud asjaolud on siiski vaid kohustusliku üldhinnangu üksikud aspektid ja neid ei saa hinnata eraldiseisvana (ibid, samuti seal viidatud Euroopa Kohtu
9. novembri 2015 otsus kohtuasjas C-509/14: Aira Pascual ja Algeposa Terminales Ferroviarios, ECLI:EU:C:2015:781, p 32). Teatavatele asjaoludele kaalu omistamine võib sõltuda sellest, kas ettevõtte (majandusüksuse) tegevus oli pigem seotud nt töötajate panuse või seadmetega (vt kokkuvõtvalt Euroopa Kohtu
10. oktoobri 2017 otsus kohtuasjas C-200/16: Securitas – Serviços e Tecnologia de Segurança, ECLI:EU:C:2017:780, p-d 28–31 koos sealsete viidetega varasemale kohtupraktikale). 7

§ 91

lg 2 alusel ja kostja on avaldused kätte saanud ega ole neid vaidlustanud, siis tuleb tuvastusnõuded rahuldada. 15. Hagejad nõuavad hüvitist

§ 100lg 4 alusel.

Viidatud sätte esimese lause järgi maksab tööandja töötajale hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, st

§ 91lg 2 alusel.

1. Hüvitiste nõuete osas tuleb siiski kontrollida, kas hagejad võivad VÕS § 6 lg 2 järgi olla oma nõudeõiguse kaotanud, sest kostja vastu nõude maksmapanemine oleks hea usu põhimõttest (VÕS § 6 lg 1, TsÜS § 138) lähtuvalt vastuvõetamatu. 16.
2. Viidatud põhimõte kohaldub ka töösuhtes (VÕS § 1 lg 1 ning

§ 15lg 1 ja § 28 lg 1; vt nt Riigikohtu 13.

märtsi 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-09, p 15;

1. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-13, p 12;
2. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-15, p 13). Ülesütlemisavalduse kehtivust hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta (Riigikohtu
3. märtsi 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-04, p 24), küll aga võib hea usu põhimõtte rikkumine kaasa tuua lepingu ülesütlemisest tuleneva nõude rahuldamata jätmise kohtumenetluses (Riigikohtu
4. oktoobri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p 15;
5. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11889, p 40). 16.
6. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (Riigikohtu
7. märtsi 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-09, p 15). 16.
8. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on piirata lepingust või seadusest tulenevate õiguste kuritarvitamist. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (Riigikohtu
9. detsembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 14). Seejuures on hea usu põhimõtte kohaldamine õiguse 8

§ 1

lg 1 kohaselt teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) töölepingu alusel tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu.

§ 15

lg 2 p 3 järgi täidab töötaja õigel ajal ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi, p 7 järgi teatab viivitamata tööandjale töötakistusest või selle tekkimise ohust ja p 10 teavitab tööandjat oma ajutisest töövõimetusest, kui seadusest, kollektiiv- või töölepingust ei tulene teisiti. Neist sätetest tuleneb, et töötaja ja tööandja vahel on vajalik pidev suhtlus ja dialoog. Tööandja pankroti korral peab töötaja ilmutama ka ise piisavat huvi, et selgitada välja, millised on tööandjat nüüd esindava pankrotihalduri juhised, samuti tuleb tal täita

§ 15lg 2 p-de 7 ja 10 järgset teavitamiskohustust just halduri suhtes.

Töötajad ei saa eeldada, et enne pankroti väljakuulutamist antud käsund, sh töölepingu raames antud käsund, kehtib ka pärast pankroti väljakuulutamist.

§ 1

lg 3 alusel kohaldatakse töölepingule VÕS-s käsunduslepingu kohta sätestatut, kui

-s ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt VÕS § 632 lg-le 2 lõpeb käsundusleping käsundiandja pankroti korral pankroti väljakuulutamisega, v.a juhul, kui käsunduslepingul ei ole seost pankrotivaraga. Tööülesannete andmisel ja täitmise vastuvõtmisel on seos pankrotivaraga, sest just selle vara arvelt tuleb töötajale maksta tema töö eest tasu. Seega lõppes APle varem antud käsund VÕS § 632 lg 3 järgi hiljemalt siis, kui AP pankroti väljakuulutamisest teada sai. Samuti ei olnud enam kehtivad käsundid Ilotrükile ja Madara Trükile ning pankroti tõttu ei saanud tekkida kehtivat käsundit hiljem asutatud Madara Trükikojale. Ka palga maksja isikust ja tema käsundi puudumisest pidid töötajad teadma. PankrS § 93 lg 1 kohaselt on kohustatud võlausaldajad hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast. See kohustus ei sõltu PankrS § 34 lg-s 1 ette nähtud halduri kohustusest teavitada teadaolevaid võlausaldajaid. Töölepingute puhul on ilmne, et töötajatel pidi olema pankroti väljakuulutamise aja seisuga nõudeid võlgniku vastu (vähemalt töötasu nõue

1. aasta juuni esimese 28 päeva eest). PankrS § 46 järgi peab pankrotihalduril olema võimalik otsustada, kas jätkata võlgniku sõlmitud lepingu täitmist, ka selleks on mõistlik, et võlgnikuga lepingulises suhtes olev isik pöördub ise halduri poole. Lisaks näevad PankrS § 85 lg-d 1 ja 3 ette mh võlgniku töötaja kohustuse anda haldurile teavet võlgniku kohustuste ja majandustegevuse kohta. Kuigi neist ei tulene kohustust pakkuda teavet omal algatusel, siis koosmõjus eelmises kahes lõigus käsitletud töösuhte eripäradest ja käesoleva juhtumi asjaolust, et töötajad ei saanud juba pikemat aega töötasu võlgnikult, tulenes hagejatele siiski kohustus pankrotihaldurit oma töösuhtest vähemalt teavitada. Sama järeldub nn vaikimisi töötamise pikast perioodist. Võlgniku pankrot kuulutati välja
2. aasta juunis, aga hagejad pöördusid halduri poole alles
3. aasta lõpus. 16.
4. Pankrotistunud äriühingu töötaja kuritarvitab oma õigusi, kui ta pikema aja jooksul jätkab töö tegemist ilma pankrotihalduri teadmata, eriti olukorras, kui töötasu ei laeku võlgnikult ja ka ükski muu asjaolu ei viita sellele, et haldur võiks töösuhtest teada. Töötaja selline käitumine ei vasta töösuhte olemusele, töölepingu eesmärgile ega poolte käitumisele

-st tulenevatele tingimustele. Kuna kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt eespool p-d 16.3) ja VÕS § 6 lg 2 järgi on hagejad nõudeõiguse kaotanud oma 9

§ 100lg 4 kohaldamata ja selle alusel esitatud hagejate hüvitisnõuded rahuldamata.

1. Kokkuvõtvalt tuleb hagid ja kaebused rahuldada osaliselt. Tuvastusnõuded on edukad (eespool p 14), aga hüvitisnõuded jäävad rahuldamata vastuolu tõttu hea usu põhimõttega (p 16.5). Sellisel juhul pole vaja käsitleda poolte väiteid ja tõendeid seoses hüvitise suurusega.
2. Hagide osalise rahuldamise tõttu kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 alusel igaüks ise oma menetluskulud mõlemas kohtuastmes. Arvestades nõuete ulatust ja eesmärki, aga ka seda, et rahalised nõuded jäävad rahuldamata, on kulude selline jaotus ringkonnakohtu hinnangul õiglane. Tulenevalt kulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindalaks määrata. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Kaie Almere / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 10