Obsah (5)
§ 184§ 118§ 68§ 183§ 211-16-6466 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2.aprill 2018.a Tallinn Kohtuasja number 1-16-6466 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Koik, liikmed Pavel
§ 184lg 2 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 17.
oktoobri 2017.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Ingar Henno kaitsja Sven Sillar Prokurör Raigo Aas Süüdistatav Kaitsja Ingar Henno isikukood 37308230338; Eesti kodanik; XXX; töökoht: XXX; elukoht: XXX; varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, viimati Harju Maakohtu 14.09.2011 otsusega
§ 118
p 1 - § 22 lg 3 järgi vangistusega 4 aastat (vabanes tingimisi enne tähtaega 23.10.2014); tõkend puudub (kahtlustatavana kinni peetud ning tõkendina vahistamist kohaldatud ajavahemikul 20.01.-10.02.2016) Sven Sillar RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
- oktoobri 2017.a. kohtuotsus Ingar Henno suhtes jätta muutmata. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Harju Maakohtu kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati Ingar Henno süüdi
§ 184
lg 2 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 8 aastat.
§ 68
lg 1 alusel loeti karistusest kantuks 22 päeva eelvangistuses oldud aeg ning kanda jääb vangistus 7 aastat 11 kuud 8 päeva. Karistusaja alguseks lugeda karistusele kandmisele asumise aeg või karistusest kõrvalehoidumise korral tema kinnipidamise päev. 1.1 Sama otsusega lahendati menetluskuludega ning asitõenditega seonduv. 2. Ingar Hennot süüdistatakse selles, et isikute grupis ühiselt ja kooskõlastatult koos ElvisMarko Pappeli ja Roman Laanistega tegeles alates septembrist 2015 kuni 20.01.2016, mil ta kahtlustatavana kinni peeti, Tallinnas suures koguses (s.o vähemalt 10 inimesele narkojoobe tekitamiseks mõeldud koguses) narkootilise aine amfetamiini ebaseadusliku käitlemisega (omandamise, valdamise ja edasiandmisega). Vastavalt omavahelisele eelnevale kokkuleppele Elvis- Marko Pappeli ja Roman Laanistega, omandas Ingar Henno Roman Laanistega ElvisMarko Pappelilt ebaseaduslikult vähemalt 1,646 kilogrammi narkootilist ainet amfetamiini eesmärgiga anda omandatud narkootiline aine edasi Sirli Põldojale. Narkootilise aine omandamisel ja selle edasi andmisel tegutses Ingar Henno järgmiselt: - 10.09.2015 omandas Laaniste Pappelilt eeluurimisel tuvastamata koguse narkootilist ainet amfetamiini sisaldavat pulbrit ning andis omandatud narkootilise aine samal päeval tuvastamata kohas ja viisil edasi Hennole, kes andis omakorda omandatud narkootilise aine kortermajas edasi Sirli Põldojale. - 19.09.2015 omandas Laaniste Pappelilt tuvastamata koguse narkootilist ainet amfetamiini sisaldavat pulbrit ning andis omandatud narkootilise aine samal päeval tuvastamata kohas ja viisil edasi Hennole. Henno andis vähemalt 110 grammi samal päeva edasi täpselt tuvastamata kohas Tallinna linnas mootorsõidukis Mercedes-Benz Moonika Rohesalu kaudu edasi Sirli Põldojale. - 04.10.2015 omandas Laaniste Pappelilt tuvastamata koguse, kuid mitte vähem kui 3 grammi narkootilist ainet amfetamiini sisaldavat pulbrit ning andis omandatud narkootilise aine 05.10.2015 tuvastamata kohas ja viisil edasi Hennole. Henno andis omakorda omandatud narkootilise aine samal päeval tuvastamata kohas ja viisil edasi Põldojale. - ajavahemikul 16.10.2015 kuni 18.10.2015 omandas Laaniste Pappelilt tuvastamata koguse narkootilist ainet amfetamiini sisaldavat pulbrit ning andis omandatud narkootilise aine 18.10.2015 tuvastamata kohas ja viisil edasi Hennole. - 19.10.2015 omandas Laaniste Pappelilt tuvastamata koguse, kuid mitte vähem 5 kilogrammi narkootilist ainet amfetamiini sisaldavat pulbrit ning andis omandatud narkootilise aine samal päeval tuvastamata kohas ja viisil edasi Hennole. Ingar Henno andis omakorda omandatud narkootilisest ainest vähemalt 110 grammi samal päeval tuvastamata kohas Tallinnas mootorsõidukis Mercedes.Benz kella 23.45-23.55 vahelisel ajal Rohesalu kaudu Põldojale. - 02.11.2015 omandas Laaniste Pappelilt tuvastamata koguse, kuid mitte vähem kui 228,44 grammi narkootilist ainet amfetamiini, millest 60 grammi amfetamiini sisaldava pulbri korral oli amfetamiinsulfaadi sisaldus pulbris 29-35 % ning 31,44 grammi amfetamiini sisaldava pulbri korral amfetamiinsulfaadi sisaldus pulbris 24 %. s.o 5,54 grammi amfetamiini puhtal 2
(11)kujul. Aine andis Laaniste samal päeval edasi Hennole. Ingar Henno andis omakorda omandatud narkootilise aine samal päeval kella 17.37 – 17.42 vahelisel ajal edasi Põldojale. -15.11.2015 omandas Laaniste Pappelilt tuvastamata koguse, kuid mitte vähem kui 18,61 grammi narkootilist ainet amfetamiini, millest 4,38 grammi amfetamiini sisaldava pulbri puhul oli amfetamiinsulfaadi sisaldus pulbris 27 %, s.o amfetamiini oli puhtal kujul 0,87 grammi ning 14,23 grammi amfetamiini sisaldava pulbri puhul oli amfetamiini puhtal kujul 4,288 grammi. Aine andis Laaniste samal päeval edasi Hennole. Ingar Henno andis omakorda omandatud narkootilise aine järgmisel päeval , s.o 16.11.2016 kella 17.57 – 18.02 vahelisel ajal edasi Põldojale. - 08.12.2015 omandas Laaniste Pappelilt tuvastamata koguse narkootilist ainet amfetamiini sisaldavat pulbrit ning andis omandatud narkootilise aine samal päeval edasi Hennole. - 20.01.2016 omandas Laaniste Pappelilt kokku 1,289 kilogrammi narkootilist ainet amfetamiini, mis oli pakendatud kahte erinevasse väiksemasse pakendisse, millest ühes oli 859,9 grammi narkootilist ainet amfetamiini (amfetamiinsulfaadi sisaldus pulbris 29 %, s.o puhtal kujul oli 183 grammi amfetamiini), ning teises oli 429,5 grammi narkootilist ainet amfetamiini (amfetamiinsulfaadi sisaldus pulbris 27 %, s.o puhtal kujul 85,1 grammi amfetamiini). Aine kavatses Laaniste anda vastavalt omavahelisele eelnevale kokkuleppele samal päeval edasi Hennole, kuid vahetult enne kokkulepitud kohtumist peeti ta politseitöötajate poolt kahtlustatavana kinni, kus temal seljas olnud seljakotist leiti 1,289 kilogrammi narkootilist ainet amfetamiini, mis võeti kinnipidamise käigus politseitöötajate poolt ära. Suures koguses narkootiliste ainete (amfetamiin) käitlemisega isikute grupis (omandamise, valdamise ja edasiandmisega) pani Roman Laaniste toime
§ 184lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava Ingar Henno kaitsja Sven Sillar, kes taotleb tühistada vaidlustatud Harju Maakohtu otsus ning mõista Ingar Henno õigeks. Mõistes talle välja hüvitise alusetult vangistuses viibitud aja eest. Taotlust täpsustatakse kohtuistungil. Alternatiivselt taotleb kaitsja tühistada Harju Maakohtu otsus ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus või tühistada Harju Maakohtu otsus osaliselt ning tunnistada Ingar Henno süüdi
§ 184lg 1 järgi ning vähendada mõistetud karistust. 3.1 Apellant asub seisukohale, et vastavalt Kr
MS §-le 15 lg 3 ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Viidates seejuures Riigikohtu lahenditele 3-1-1-93-15, p 66, 3-11-41-13, p 10, 3-1-1-89-12, p 20. Käesoleval juhul rajaneb süüdimõistev kohtuotsus kaassüüdistatava Roman Laaniste süüstavatele ütlustele. Ingar Hennol ja tema kaitsjal ei olnud võimalust küsitleda Roman Laanistet. Kaitsja arvates olid Laaniste eeluurimisel antud ütlused Henno süüdimõistmisel määrava või vähemalt otsustava tähendusega. Kui neid ütlusi ei oleks, puuduks võimalus tuvastada, kas Henno sai Laanistelt narkootilist ainet ning millises koguses ta seda sai. Nimetatud asjaolud ei ole tuvastatav jälitustegevusega. Maakohtu otsuses puudub aga põhjendus, miks Laaniste ütlused ei olnud selles asjas kohtu arvates Henno süüdimõistmisel otsustavateks, vaid tegemist on ainult vähetähtsate ja pigem üldpilti illustreerivate tõenditega. Jättes sellele seisukohale Riigikohtu lahendis 3-1-1-93-15 esitatud nõuetega kvaliteedis vastamata, rikkus kohus KrMS § 339 lg 1 p 7 nõuet. Seega Laaniste eeluurimisel antud ütlusi ei saa käsitleda kohtukõlbuliku tõendina, kuna Hennol ja tema kaitsjal puudus võimalus nende ütluste tõele vastavust kontrollida ristküsitluses. 3
(11)3.2 Jälitustegevuse protokollidest nähtub, et Ingar Henno suhtes on teostatud kahesuguseid toiminguid, telefoni pealtkuulamine ja faktiline jälgimine. Kohus tuvastas, et nende toimingute tegemiseks väljastatud load olid seaduslikud. Apellant kahtleb, kas jälitustegevus oli sisuliselt seaduslik, kuna keegi füüsiline isik on justkui jälginud Hennot, kuid sellest jälgimisest ei ole ühtegi objektiivset tõendit KrMS § 126
(5)lg 2 mõttes. Nimetatud jälitustoimingu käigus vajaduse korral videosalvestatakse, pildistatakse või kopeeritakse või talletatakse kogutud teave muul viisil. Kohtupraktikas on tavapärane, et varjatud jälgimine fotografeeritakse, kuid käesoleval juhu ei ole ühtegi objektiivset tõendit, et selline tegevus üldse läbi viidi. Absoluutselt kontrollimatud on ka väited selle kohta, kellega Ingar Henno kohtus, mis tal kaasas oli ning kaua kohtumine kestis. Välja kujunenud olukorras on vastava tõendi esitanud poole kohustuseks leida varjatud jälgimise fakti ja tuvastatud asjaolusid kinnitavaid tõendeid – fotod, salvestised kuni selleni välja, et jälitustegevust teostanud isik kuulatakse kohtus anonüümse tunnistajana üle. Tunnistaja võinuks oma ütlustega kinnitada jälitusprotokollis fikseeritud asjaolusid. Tegemist on aga prokuröri tõendiga, mille seadusele vastavust ning faktide tegelikkust peab tõendama prokurör, mitte kaitsja. Seega on kummastav kohtu etteheide, et kaitsja pole taotlenud jälitustegevuse läbiviija ülekuulamist. Apellandi arvates on Ingar Henno suhtes väidetavalt teostatud faktilise jälgimise protokollides tuvastatud asjaolud kontrollimatud, mistõttu ei ole tegemist kohtukõlbuliku tõendiga ning need tuleb tõendikogumist välja jätta. 3.3
§ 184koosseisuliseks tunnuseks on narkoaine suur kogus.
Seega peab süüdistus tõendama ja süüdistusaktis ka välja tooma, et käideldi narkootikumi just suures koguses. 10.09.2015, 19.09.2015, 16.10-18.10 ja 08.12 episoodides on väidetavalt käideldud narkootikumide kogus tuvastamata, siis on tuvastamata ka kuriteo objektiivse külje element, ehk siis narkootikumide suures koguses käitlemine. 04.10.2015 episood omandas Roman Laaniste Elvis Marko Pappelilt tuvastamata koguse, kuid mitte vähem kui 3 grammi narkootilist ainet amfetamiini sisaldavat pulbrit ning andis omandatud narkootilise aine 05.10.2015.a tuvastamata kohas ja viisil edasi Ingar Hennole. Ingar Henno andis omakorda omandatud narkootilise aine samal päeval tuvastamata kohas ja viisil edasi Sirli Põldojale. Kas 3 grammi amfetamiini moodustab suure koguse? Süüdistusakti episoodidest nähtuvalt oli narkootikumisegu puhtusaste 24-35%. Kui võtta 3 grammi, siis selle amfetamiini sisaldus oli 0,72 – 1,05 grammi. Järelikult ei ole selle episoodi näol tõendatud, et käideldi suures koguses narkootikumi. Kaitsja nõustub kohtu tõdemusega et vähemalt 3 grammi amfetamiini sisaldava pulbri käitlemine, ei pruugi tähendada küll aine suurt kogust (1,3 grammi puhast amfetamiini). 3.4 Kohus kvalifitseeris Hennole süüks arvatud tegevused läbi
§ 184lg 2 p 1, ehk siis grupis toimepandud teona.
Maakohus asus seisukohale, et Laaniste, Pappel ja Henno käitlesid koos narkootikume. Samas põhistab kohus pigem aga seda, et Laaniste ja Pappeli koostegutsemisel müüdi narkootikume Hennole. Nimetatud asjaolu, et müük toimus Pappelilt (müüja) Laaniste (müüja või vahendaja) kaudu Hennole (ostja) ei muuda Hennot grupiliikmeks. Ja kui Henno teadiski, et müüjateks on grupp isikuid, siis see asjaolu ei muuda ostjat kuriteliku grupi liikmeks. Seega süüdistusversioonis kirjeldatud Henno tegu ei vasta mitte
§ 184lg 2 vaid 184 lg 1 tunnustele.
4. Kaitsja jäi apellatsioonis toodu juurde ja taotles kohtuotsuse tühistamist apellatsioonis toodud motiividel. Süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 4
(11)- Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, süüdistatava kaitsja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevale seisukohale. 5.1 Kolleegium võtab kõigepealt seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-163-14 toodud uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-1414, p-d 699-700). 5.2 Kaitsja apellatsioonis osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Apellandi seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee.
- Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja Ingar Henno õigeksmõistmist. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate 5
(11)asjaolude kohta riimuvate Roman Laaniste, Moonika Rohesalu ja Elvis- Marko Pappeli ütlused usaldusväärsemateks süüdistatava poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 6.1 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt (kd 3 lk 74-77) ei ole võimalik leida veenvaid argumente Ingar Henno õigeksmõistmiseks. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele.
- Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et vastavalt KrMS §-le 15 lg 3 ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Sellist seisukohta toetavad ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid nr 3-1-1-93-15, p 66, 3-1-1-41-13, p 10, 3-1-1-89-12, p
- Kolleegium asub seisukohale, et apellant on tähelepanuta jätnud nimetatud lahendites toodud ülejäänud seisukohad, mille kohaselt kui avaldatud ütlusi (hõlmab ka kaassüüdistatava ütlusi) kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb. Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega. 7.1 Nõustuda saab apellandiga, et kaassüüdistatava Roman Laaniste kohtueelses menetluses antud ütlustel on Ingar Henno süüküsimuse lahendamisel oluline kaal, kuid nõustuda ei saa apellandiga, et maakohtulahend tugineb üksnes või valdavas osas kaassüüdistatava Roman Laaniste kohtueelses menetluses antud ütlustel. Maakohtu otsusest nähtub, et otsus rajaneb lisaks Ingar Henno ütlustele veel mitmele tõendile, mis oma kogumis toetavad Roman Laaniste ütlusi arvestataval määral. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et peale kaassüüdistatava Roman Laaniste ütluste, on ütlusi andnud ka kaassüüdistatavad Moonika Rohesalu ja Elvis- Marko Pappel, kelle ütlused kinnitavad Roman Laaniste ütlusi ning lükkavad ümber süüdistatava Ingar Henno ütlused. Moonika Rohesalu ütlusi kinnitab omakorda jälitustoimingus protokollis fikseeritud kõned ja varjatud jälgimine (kd 3 lk 75). Süüdistatav Elvis- Marko Pappel on andnud ütlusi, et kinnitab Laaniste ütlusi ja on ütlustega 6
(11)nõus ning tõepoolest sellistes kogustes ja sellisel perioodil see kõik toimus, see vastab tõele. Kaassüüdistatavaid Moonika Rohesalu ja Elvis- Marko Pappelit oli nii süüdistataval Ingar Hennol kui ka tema kaitsjal võimalik küsitleda, kuid seda võimalust ei ole süüdistatav ega kaitsja kasutanud. 7.2 Maakohus on oma otsuses analüüsinud kogutud tõendeid tervikuna koos Roman Laaniste kohtueelses menetluses antud ütlustega ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Lisaks kaassüüdistatava Moonika Rohesalu ütlustele on kogutud ka muid tõendeid, mis kinnitavad Roman Laaniste avaldatud ütlusi. Nii kinnitavad jälitustoimingu protokollis fikseeritud salaja pealt kuulatud telefonikõnede sisu suhtluste toimumist ja kokkusaamisi narkootilise aine amfetamiini käitlemisel. Seejuures telefonikõnedes kokkulepitud kohtumisi, kinnitab omakorda varjatud jälgimisel saadud andmed. Ka ei ole vähetähtis, et Roman Laaniste ütlusi narkootilise aine käitlemises kinnitab ka kinnipidamise protokollis fikseeritu ja eksperdi arvamus. Seega maakohtu järeldus, et Laaniste sai Pappeli käest narkootilist ainet amfetamiini erinevates kogustes ning mille realiseerimiseks Hennole üle andis, ei ole meelevaldne ega oletuslik, vaid põhineb tõendite kogumil. Kolleegiumil tuleb tõdeda, et mitmed Roman Laaniste ütlusi kinnitavad tõendid on kaudsed, on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt oma lahendites ( vt nt 3-1-1-8-10, p-9-10, 3-1-1-15-12, p 14) märkinud, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Samas ei kinnita Roman Laaniste ütlusi, vaid üks kaudne tõend, vaid ütlusi kinnitavad kaudsete tõendite paljusus. Asjas tuleb arvestada ka süüdistatavale inkrimineeritud kuriteoliigi eripära ja kuriteo tehiolusid, siis ei ole asjakohane menetlejale ette heita seda, et kuriteosündmuse tõendamine on osutunud teatud kuriteosündmuse asjaolude puhul võimalikuks vaid kaudsete tõendite abil, kuivõrd see, kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu alati menetleja tahtest. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-38-11 tooduga. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et arvestades Roman Laaniste ütlusi kinnitavate tõendite kaalu ja paljusust, puudub alus väita, nagu rajaneks Ingar Henno süüditunnistamine narkootilise aine amfetamiini käitlemisel KrMS § 15 lg 3 mõttes "üksnes" või "valdavas ulatuses" Roman Laaniste kohtueelses menetluses antud ütlustel. Seega ei rikkunud maakohus Roman Laaniste ütlustele tuginedes KrMS § 15 lg 3 nõudeid. 8. Apellant asub seisukohale, et kuna varjatud jälgimise käigus ei ole kogutud teavet videosalvestatud või pildistatud, siis ei ole ühtegi objektiivset tõendit, et selline tegevus üldse läbi viidi, mistõttu ei ole tegemist kohtukõlbuliku tõendiga ning see tuleb tõendikogumist välja jätta. Kolleegium sellise apellandi seisukohaga ei nõustu, kuna KrMS § 1255 lg 2 ei näe ette, et varjatud jälgimine tuleks obligatoorselt videosalvestada või pildistada. Käesolevas asjas on uurimisasutus leidnud, et on piisav kui varjatud jälgimise käigus kogutud teave on dokumenteeritud ainult jälitustoimingu protokollis, nagu see on ettenähtud KrMS § 12610 lg 1 p 1-6. Asjaolu, et uurimisasutus ei ole pidanud vajalikuks varjatud jälgimise käigus kasutada videosalvestamist või pildistamist, ei ole käsitatav rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene. 8.1 Kolleegiumil tuleb märkida, et maakohtus ei ole tõendite uurimisel ehk avaldamisel süüdistatav ega tema kaitsja tõstatanud küsimust tõendite kõlbulikkuse osas ning kaitsja ei osutanud tõendite uurimisel varjatud jälgimise tõendile kui lubamatule tõendile, st tegemist oli lubatud tõendiga. 7
(11)Asjakohatu on apellandi etteheide, et prokurör ei ole jälitustegevust ehk varjatud jälgimist teostanud isikut palunud kutsuda kohtusse tunnistajana, kuna tegemist on prokuröri tõendiga, mistõttu maakohtu etteheide kaitsjale ei olnud õige. Kolleegiumil tuleb märkida, et võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Prokuratuur on üheselt leidnud, et varjatud jälgimisega saadud teabe kajastamine jälitustoimingu protokollis on piisav ning varjatud jälgimise käigus toimunut ei olnud vajalik videosalvestada või pildistada. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-67-
- Tegemist on kaitsja oletusega, et varjatud jälgimist ei ole läbiviidud, kuid seda oletust ei kinnita mitte üksi tõend. Seejuures jätab apellant tähelepanuta asjaolu, et mitte keegi kohtumenetluse pooltest ei ole vastu vaielnud protokollis fikseeritud kohtumispaikadele, sõitudele ja muudele kajastatud asjaoludele. Nõustuda tuleb maakohtuga, et protokollis fikseeritud kohtumiste kellaaegu on võimalik seostada süüdistatavate omavaheliste kõneaegadega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis 3-1-147-08 leidnud, et menetlusdokumendi sisu tegelikkusele vastavuse ja usaldusväärsuse kontrollimiseks on lubatav vajadusel täiendav menetleja ülekuulamine tunnistajana. Seega kui süüdistatav või kaitsja soovisid nimetatud tõendit kahtluse alla seada ja sellega esitada omakorda oma väidete õigsust kinnitavaid tõendeid, oli nii süüdistataval Ingar Hennol kui ka tema kaitsjal võimalus taotleda jälitusprotokolli koostanud uurimisasutuse ametniku ülekuulamist antud menetlustoimingu täpse käigu kohta. Nii süüdistatav kui ka kaitsja seda ei taotlenud, mistõttu maakohtu etteheide kaitsjale on asjakohane, kuivõrd enda menetluslike õiguste kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele.
- Apellant asub seisukohale, et 10.09.2015, 19.09.2015, 16.10-18.10 ja 08.12 märgitud kuritegude osas on väidetavalt käideldud narkootikumide kogus tuvastamata, mistõttu on tuvastamata kuriteo objektiivse külje element, ehk siis narkootikumide suures koguses käitlemine. Kõigepealt kolleegium kordab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas väljendatud seisukohta, et tõendamise seisukohalt ei ole narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegudes obligatoorne nimetatud aine olemasolu tuvastamine eksperdiarvamusele tuginedes, vaid selleks on kasutatavad kõik kriminaalmenetluses lubatavad tõendiliigid. Seega on kuriteo tunnuste tuvastamine süüdistatava käitumises võimalik ka juhul, kui käideldud ainet ei ole õnnestunud kätte saada (vt nr 3-1-1-51-02, 3-11-82-03). Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus käsitanud absoluutsena. Kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja 3-11-68-09, p 8.5). Kuigi nendes kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud, on toodud seisukoha järgi tähtis eeskätt see, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei 8
(11)ole ka
§-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga. Öeldu tähendab, et juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p 12). Järelikult ei hälbi NPALS § 31 lg-st 3 ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata (3-1-1-95-16 p-d 22–24). 9.1 Kriminaalasjas tuleb tähelepanu pöörata sellele, et maakohus nõustus prokuratuuri seisukohaga, et tegemist on jätkuva süüteoga, kuivõrd prokuratuur ei olnud esitanud süüdistust narkootilise aine käitlemises korduvalt ehk mitmes teos ning seda asjaolu ei ole kaitsja vaidlustanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt asunud seisukohale, et õiguslikult on lubatav väikeste narkootilise ainekoguste liitmine, mille tulemusel saadakse suur kogus narkootilist ainet, kui käsitada isiku käitumist jätkuva süüteona. Karistusõiguslikult tuleb anda hinnang narkootikumide käitlejate tervikkäitumisele, mitte ainult näiliselt eraldatud üksikepisoodidele. Sisuliselt realiseerivad need isikud
§ 184
süüteokoosseisu, kui nad on pidevas puutumuses narkootiliste ainetega selle edastamisel teistele isikutele (vt 3-1-1-4-04). Seejuures jätab apellant taas tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha, et ühtlasi tähendab eelpool kirjeldatud seisukoht seda, et kui isik käitleb teatud ajaperioodi kestel jätkuvalt nii väikesi kui ka suuri koguseid narkootikume, on kokkuvõttes tegemist suure koguse narkootilise aine käitlemisega
§ 184
mõttes, mille kõrval isiku käitumist
§ 183järgi enam eraldi kvalifitseerida ei tule.
Vastasel korral oleks tulemuseks, et soodsamas olukorras on isik, kes käitleb ainult suurt kogust narkootilist ainet (vt 3-1-1-51-05). 9.2 Tulenevalt ülaltoodud Riigikohtu seisukohtadest leiab kolleegium, et kuigi apellandi poolt viidatud kuritegude osas on käideldud narkootikumide kogus tuvastamata, ei olnud vajalik isiku käitumise kvalifitseerimine nendes kuritegudes
§ 183järgi.
Maakohus olles tuvastanud Ingar Henno käitumises ühtse tahtluse suure koguse narkootiliste ainete käitlemiseks, käsiteles Ingar Henno käitumist jätkuva süüteona ja sisuliselt luges väikeses koguses süüksarvatud teod hõlmatuks narkootilise aine suures koguses süüksarvatuga. Narkootilise aine käitlemist suures koguses on tunnistanud peale kaassüüdistatava Roman Laaniste ka Elvis- Marko Pappel ning espertiisiakt. Seega tuleb nõustuda maakohtuga, et Ingar Hennole esitatud süüdistus
§ 184
järgi ja tema süüdimõistmine
§ 184järgi, on õige.
10. Nõustuda ei saa apellandiga, et maakohus on asunud pigem seisukohale, et Laaniste ja Pappeli koostegutsemisel müüdi narkootikume Hennole ja kui Henno teadiski, et müüjateks on grupp isikuid, siis see ei muuda ostjat kuriteliku grupi liikmeks. Seega süüdistusversioonis kirjeldatud Henno tegu ei vasta mitte
§ 184lg 2 vaid 184 lg 1 tunnustele.
Riigikohus on lahendites 3-1-1-43-06, 3-1-1-5-08 asunud seisukohale, et kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (
§ 21lg 2 ls 1).
Kuigi
§ 21
lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud, ei tähenda see, et kõigi teos osalejate käsitlemine täideviijana võtaks kohtult kohustuse teha selgeks nende individuaalne teopanus tagajärje saavutamisse. Seejuures ei seisne teopanuse 9
(11)olulisus automaatselt mingi objektiivsesse koosseisu kuuluva tunnuse realiseerimises. Individuaalse teopanuse kaalukus võib tuleneda ka süüteo ettevalmistavas staadiumis osutatud teopanustest. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-23-01), mis annab omakorda aluse karistuste individualiseerimiseks täideviijate grupi raames. Võimaluse korral tuleb aga kindlaks teha, mil viisil ja millise intensiivsusega keegi kaastäideviijatest teos osale. Samuti on Riigikohus oma lahendis 3-1-1-60-07 rõhutanud, et teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-97-04 p 21 ja otsus asjas nr 3-1-1-108-06, p 8). 10.1 Asjaolu, et süüdistatavalt Ingar Hennolt ei ole leitud ja äravõetud narkootilist ainet, ei tähenda seda, et tema käitumist ei saaks hinnata kaastäideviimisena. Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud asjaolusid, mis annavad alust jaatada, et tegu on toime pandud grupis ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad ning ringkonnakohus nõustub maakohtu motiividega. Nii on maakohus tuvastanud, et süüdistatava Ingar Henno roll toimuvas oli oluline, kuna Pappel ja Laaniste said narkootilist ainet segada ja pakkida vaid niipalju, kui Ingar Henno seda parasjagu realiseerida suutis. Kolleegium asub seisukohale, et antud juhul on süütegu süüdistatavate poolt pandud toime läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise. Nõustuda saab maakohtuga, et isikute kooskõlastatud tegutsemist tõendavad ilmekalt süüdistatavate omavahelised kõned, mis fikseeritud jälitusprotokollis ning tegemist oli rollide täpse jaotusega. Ingar Henno roll osavõtjate vahel kuriteo täideviimisel oli ilmselgelt narkootilise aine realiseerimine/ müümine teistele isikutele ning tema teopanus oli oluline. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Ingar Henno käitumine on õigesti kvalifitseeritud
§ 184lg 2 p 1 järgi.
11. Esmalt peab kolleegium vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus ei nõustunud Ingar Hennole inkrimineeritud kuriteo
§ 184
lg 2 p 1 ümberkvalifitseerimisega
§ 184
lg 1 järgi, siis puuduvad igasugused alused maakohtu poolt Ingar Hennole mõistetud karistuse muutmiseks. 11.1 Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Maakohus ei ole karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid (kd 3 lk 77-78). Nii 10
(11)on maakohus arvestanud karistust kergendavate asjaolude puudumist ning karistust raskendavat asjaolu, konkreetse süüdlase teopanust, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Maakohus on aluseks võtnud sanktsiooni keskmise määra, mida siis vastavalt süüdistatava süüle vähendanud ja korrigeerinud seejärel preventsioone silmas pidades. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega. 11.2 Maakohus on oma otsuses märkinud, et sanktsiooni keskmine määr on 9 aastat vangistust. Maakohus on Ingar Hennole mõistnud vangistuse 8 aastat, mis jääb veidi alla sanktsiooni keskmist määra. Karistuse mõistmisel on üks peamine kriteerium, et hinnata tuleb konkreetse teo sisemist ebaõigust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (otsuse p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Antud kvalifikatsiooni, s.o.
§ 184
puhul tuleb silmas pidada, et narkootilise aine käitlemise korral on oluline vahe, millises konkreetses koguses narkootilist ainet käideldakse, mistõttu nõustub kolleegium maakohtuga, et Ingar Henno süü on keskmisest suurem. Kolleegium asub seisukohale, et süü suuruse arvestamisel tuleb arvestada ka objektiivseid asjaolusid, s.o tegu ja tagajärge ning subjektiivseid asjaolusid, s.o motiivi ja eesmärki. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus. Maakohus on kõiki neid põhimõtteid järginud. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kriminaalasjas ei esine asjaolusid ning neid ei ole märgitud ka apellatsioonis, mis annaksid aluse mõista süüdistatavale kuriteo eest karistus alla sanktsiooni keskmist määra või sanktsiooni alammääras. Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingitele erilistele asjaoludele, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõike olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra juba arvesse võtnud ning karistusmäära veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed kuuluvad tõepoolest karistuse mõistmise temaatikasse, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuritegudega ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. 12. Kaitsja taotles apellatsioonis mõista Eesti Vabariigilt välja süüdistatava Ingar Henno õigusabikulud Tallinna Ringkonnakohtus toimunud menetluse eest ning märkis, et taotlust täpsustatakse kohtuistungil. Kohtuistungil kaitsja ringkonnakohtule ei esitanud menetluskulude taotlust, mistõttu puudub kolleegiumil võimalus apellatsioonis märgitud taotlust lahendada. Seejuures sätestab KrMS § 185 lg 2, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Ingar Henno suhtes muutmata ning lepingulise kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jääksid antud juhul menetluskulud süüdistatava kanda. 13. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 17. oktoobri 2017.a otsuse Ingar Henno suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 11
(11)