Obsah (6)

§ 42§ 1§ 46§ 74§ 781§ 79

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. juuni 2018 Kriminaalasja number 1-17-3457 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Ivi Kesküla ja Orvi

§ 42lg 2 alusel kainenema toimetatud XX suhtes täiendava julgeolekuabinõuna Vangistusseaduse (Vang

S) § 69 lg 2 p 5 alusel VangS § 701 lg 1 p 1 sätestatud ohjeldusmeedet – käeraudu. Selle meetme kohaldamiseks puudus YYl abipolitseinikuna pädevus tulenevalt Abipolitseiniku seaduse § 3 lg-test 1,2,3 ja § 28 lg-st

1. Samuti puudus XX-le ohjeldusmeetme kohaldamiseks tema seisundist tulenev alus ja vajadus. Abipolitseinik YY kinnitas CC korraldusel XX vasakut kätt pidi kambris nari peatsis oleva kaare külge. XX jäeti käeraudadesse kuni kella 07.21-ni, mil CC ta käeraudadest vabastas. Kuni tema vabastamiseni oli XX käitumine kambris jälgitav turvakaamerast, YY käis XX kambri ukses olevast luugist kontrollimas neljal korral ja CC kahel korral. CC, kelle kohustus oli hinnata ohjeldusmeetme kasutamise vajadust, ei lõpetanud ohjeldusmeetme kasutamist vaatamata asjaolule, et XX oli kambris rahulik (magas). Sellise tegevusega rikkus CC VangS § 41 lg 1, VangS § 41 lg 2 ning VangS § 69 lg 1 ja
2. Samuti rikkus ta arestimaja sisekorraeeskirja § 29 lg 1 sätteid, mille kohaselt kinnipeetute järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab vangistusseaduse, arestimaja sisekorraeeskirja ja arestimaja päevakava täitmise, kinnipeetute julgeoleku ja üldise julgeoleku arestimajas.
3. Pärnu Maakohus mõistis CC
4. novembril 2017 tehtud otsusega KarS § 291 järgi õigeks. Ühtlasi jättis kohus määratud kaitsjale makstud tasu riigi kanda. Maakohus luges tõendatuks selle, et CC andis abipolitseinik YY-le korralduse käeraudade kasutamiseks. Kohus leidis aga, et abipolitseinik YY-l oli erivahendite kasutamise pädevus. Abipolitseinikul on APolS § 32 lg 1 kohaselt õigus kasutada talle väljastatud käeraudu. Pädevus kasutada käeraudu isiku arestimajja paigutamisest tuleneb

§ 42lg-st 1.

Arestimaja sisekorra eeskirja § 5 lg 3 kohaselt kindlustab kinnipeetu valve kuni vastuvõtmiseni kinnipeetu toonud saatemeeskond. Seega võis abipolitseiniku abi kasutada arestimaja töös kainenema paigutamise lõpuleviimiseks ehk käeraudade vahetamisel. 2 Kohus leidis ka, et käeraudade kasutamine oli vajalik ning periood, mille vältel oli XX käeraudades, oli proportsionaalne. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist, CC süüdimõistmist KarS § 291 järgi ning tema karistamist üheaastase vangistusega. See vangistus tuleks aga apellatsiooni kohaselt jätta KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata, kui CC ei pane ühe aasta kolme kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Ühtlasi taotleb prokurör maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude riigi kanda jätmise osas ning menetluskulude väljamõistmist CC-lt. Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et abipolitseinik YY-l oli õigus panna arestikambris viibivale isikule peale käeraudu. Abipolitseinik võib abipolitseiniku seaduse § 28 lg 1 kohaselt kohaldada vahetut sundi, sh kasutada käeraudu üksnes korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. Arestimaja puhul ei olnud tegemist avaliku kohaga, kus oleks võinud kasutada käeraudu korrakaitseseadusele tuginedes.

§ 1

lg 9 kohaselt ei kohaldata korrakaitseseadust vanglateenistuse tegevusele kinnipeetava ja vahistatu suhtes vangistuse ja eelvangistuse täideviimise korraldamisel ning Politsei- ja Piirivalveameti tegevusele arestialuse suhtes aresti täideviimisel ja vahistatu viibimisel arestimajas. Prokurör märgib, et keegi peale graafikujärgselt teenistuses olnud arestikambri spetsialisti ei omanud pädev otsustama, kas arestikambrisse paigutatud isiku suhtes tuleb jätkuvalt kohaldada erivahendit – käeraudu. Vaatamata sellele, et teenistuslikult allub arestikambri korrapidaja välijuhile, ei saa välijuht, kes politseiametnikuna ei oma tema tööülesannetest tulenevalt sisuliselt vanglaametniku õigusi ja kohustusi, anda arestikambris korraldusi arestikambri spetsialistile käeraudade pealepanekuks. See tuleneb siseministri 27.09.2011 määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ §-st 2 ja § 29 lg-test 1 ja 2. Prokurör nõustub maakohtuga, et arestimaja sisekorraeeskirja § 5 lg 3 kohaselt viidi vastuvõtmine lõpule, kui abipolitseiniku ja teiste välitöödelt tulnud politseinikutega koostöös toimus käeraudade vahetus. Prokurör leiab aga, et juba arestikambrisse paigutatud isikule käeraudade pealepanemist ei või otsustada politseiametnikud ega seda faktiliselt teostada abipolitseinik.

§ 42

lg 1 kohaselt võib politsei toimetada joobeseisundis isiku arestikambrisse, kuid sellega politsei pädevus tulenevalt

§ 1

lg-st 9 ka piirdub ning arestikambris saab otsustada isiku suhtes erivahendi edasise kohaldamise arestimaja ametnik, kes saab küll kasutada selleks politsei abi. Maakohus leidis ekslikult, et käeraudade kasutamine oli pärast XX arestikambrisse paigutamist jätkuvalt põhjendatud. Maakohus ei ole otsust tehes arvestanud kõikide tõenditega, mille põhjal saab teha järeldusi XX käitumise ja tema suhtes käeraudade kasutamise vältimatu vajalikkuse üle. Selle, millal võib isikule panna käeraudu, sätestab ammendavalt VangS § 69 lg

1. Selle sätte kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Erivahendi kohaldamise õigusliku aluse seisukohalt ei oma tähtsust, kas 3 isikul on narkojoove või alkoholijoove ega see, kuidas ta mingil ajal varem oli käitunud. Seda tuleb otsustada isiku käitumise põhjal igal konkreetsel ajahetkel ja seda pidevalt. Erivahendi kohaldamine peab olema ka proportsionaalne, millest tulenevalt ei või lihtsalt sõimamise või ka joobe tõttu käeraudu isikule paigaldada. XX käitumine ei olnud selgelt tervist kahjustav ning ta ei saanud üksinda kambris olles olla ohtlik teistele isikutele ja vangla julgeolekule, samuti ei ole keegi rääkinud suitsiidi- või põgenemiskalduvustest ja need ei saa olla ka hüpoteetilised, vaid peavad põhinema konkreetsetel faktidel. Maakohus ei arvestanud põhjendamatult olulise objektiivse tõendiga – arestimaja turvakaamera salvestusega. Arestikambri turvakaamera salvestistelt on näha XX käitumine ja sellest tuleb eeskätt lähtuda selle otsustamisel, kas oli alust talle ka arestimaja käeraudu peale panna või mitte. Salvestiste sisust ega tunnistaja ütlustest ei ilmne asjaolusid, millest tulenevalt oleks olnud käeraudade kasutamine vajalik. Halduskohtu praktika ja õiguskantsleri soovituste kohaselt peab käeraudade kasutamine olema proportsionaalne ja võimalikult lühiajaline. Niisama igaks juhuks ei ole lubatud käeraudu peal hoida ja seda ka ohtu ennetava tegevusena. Seetõttu on tegemist süüdistuse kohaselt erivahendi ebaseadusliku kohaldamisega ka sel põhjusel, et rikuti Vangistusseaduse § 69 lg 3 nõudeid, mille kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeoluabinõude kohaldamine lõpetatakse. Süüdistatav kontrollis kannatanu olukorda ja oli tema seisundist teadlik, pannes kuriteo toime otsese tahtlusega, kui vaatamata sellele, et kannatanu magas, jättis talle käerauad pikaks ajaks peale. Süüdistatav tunnistas, et ta oleks põhimõtteliselt saanud kainenema paigutatud isikult, kes on 20 minutit maganud, käerauad ära võtta. CC pidi pikaajalise politseinikuna ( alates 1997.aastast) ja arestimaja töötajana (alates 2014 aastast) ka teadma ja tundma oma tööülesandeid ja neid reguleerivaid õigusakte.
2. Kaitsja on esitanud apellatsioonile kirjaliku vastuse, milles palub jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ühtlasi palub kaitsja jätta menetluskulud riigi kanda. Kaitsja märgib vastuses, et on oma seisukohtades tõendamiseseme asjaolusid põhjalikult käsitlenud oma Pärnu Maakohtus peetud kohtukõnes ja jääb esitatud seisukohtade juurde. Kaitsja leiab, et maakohus on oma seisukohti äärmiselt põhjalikult põhistanud. Kaitsja märgib, et tema hinnangul ei ilmne tõenditest, et just CC võttis vastu otsuse käeraudade paigaldamiseks, kuid muus osas nõustub ta täielikult maakohtu põhjendustega. Valdavalt põhineb süüdistus turvasalvestise vaatlusel, mida aga tuleb hinnata koos teiste tõenditega. Veel leiab kaitsja, et kriminaalmenetlus ei tohi muutuda ametniku diskretsiooni teostamise tagantjärgi hindamise menetluseks.
3. Ringkonnakohtu istungil jäi prokurör esitatud apellatsiooni juurde. Kaitsja ja süüdistatav palusid jätta maakohtu otsus muutmata. 4 Kohus esitas prokurörile küsimuse, miks peaks CC, kes ei pannud ise XX-le käeraudu, olema käsitatav täideviijana. Prokurör selgitas, et süüdistuses on käsitatud CC käsitatatud täideviijana, kuna ta vastas KarS § 291 nõutud erisubjekti tunnustele. Temal oli pädevus otsustada, kas esineb vajadus kohaldada erivahendeid XX suhtes. Kohtu küsimusele, kas ja miks on tegemist vahendliku täideviimisega, vastas prokurör, et kuna CC kasutas korraldust andes ära võimuesindaja positsiooni. Lisaks valitses ta abipolitseinikku ülekaaluka teadmisega: tal oli pikaajaline töökogemus nii politseinikuna kui ka arestimaja töötajana, ta tundis paremini kui abipolitseinik seda valdkonda reguleeritavaid õigusakte. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Kohtukolleegium leiab, et apellatsiooni väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
5. Maakohus on lugenud tõendatuks selle, et YY pani XX käeraudadega kambri lavatsi peatsis oleva kaare külge kinni CC korraldusel.
6. Kuigi ringkonnakohus ei nõustu kõigi prokuröri põhjendustega, leiab ringkonnakohus sarnaselt prokurörile, et abipolitseinik YY-l ei olnud õigust CC korraldusel käeraudu kasutada. Prokuröri apellatsiooni kohaselt võib abipolitseinik ApolS § § 3 lg-test 1, 2, 3 ja § 28 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kasutada käeraudu vaid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras, arestimaja ei ole aga avalik koht ja

§ 1lg 9 kohaselt ei laiene korrakaitseseadus seal isiku kinnipidamisele.

8.1 Kohtukolleegium leiab, et viide

§ 1

lg-le 9 ei ole asjassepuutuv ning prokurör on alusetult lähtunud vangistusseaduse regulatsioonist.

§ 1

lg 9 kohaselt ei ole korrakaitseseadus kohaldatav riigivõimu tegevusele eelvangistuses oleva või vangistust või aresti kandva kinnipeetava suhtes. See on põhjendatud sellega, et vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise korda ning korraldust reguleerib VangS § 1 kohaselt vangistusseadus. XX puhul ei olnud tegemist eelvangistuses viibiva ega aresti või vangistust kandva isikuga, vaid isikuga, kes oli toimetatud kainenema

§ 42lg 1 alusel (seda kinnitab tl.

13 asuv „Joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokoll“). Kainenema toimetamise puhul on tegemist on iseseisva vabaduse võtmise alusega, mis ei ole käsitatav eelvangistusena, vangistusena ega arestina VangS § 1 tähenduses. Kainenema toimetamist ja kainenema toimetatud isiku kinnipidamist reguleerib korrakaitseseadus. Seega ei ole alust pöörduda kainenema toimetatud isiku suhtes vahetu sunni kohaldamise küsimuses vangistusseaduse poole.

§ 42

lg 5 kohaselt võib kainenema toimetamisel kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Vaadates

§ 42

tervikuna, võib järeldada, et termin „kainenema toimetamine“ hõlmab nii isiku toimetamist arestimajja, kui ka tema viibimist arestimajas. Korrakaitseseadus ei kasuta kainenemisele toimetamise kõrval mõnda muud mõistet kainenemisele toimetatud isiku arestimajas viibimise tähistamiseks.

§ 42

, mis kannab pealkirja „Joobeseisundis isiku kainenema toimetamine“ reguleerib ka kainenema 5 toimetatud isikuga arestimajas tehtavaid toiminguid (lg 4). Samuti väärib tähelepanu, et

§ 42

lg 6 kohaselt kainenema toimetamise kohta koostatav protokoll sisaldab kandeid ka isiku vabastamise kohta. Selle kasuks, et

§ 42

lg 5 annab aluse kainenema toimetatud isiku suhtes ka tema arestimajas viibimise ajal vahetut sundi kohaldada, räägib ka korrakaitseseaduse süstemaatiline tõlgendamine. Nimelt näeb

§ 46

lg 4 ette, et muudel korrakaitseseaduses sätestatud alustel kinnipeetud isikute suhtes on võimalik vahetut sundi kohaldada. Vahetu sunni hulka kuulub

§ 74lg 1 kohaselt ka erivahendi kasutamine.

Käerauad kuuluvad

§ 781p 1 kohaselt erivahendite hulka.

Ülaltoodust lähtuvalt ei ole põhjendatud erivahendi kasutamisel abipolitseiniku pädevuse välistamine vangistusseaduse regulatsioonile tuginedes. 8.2 Abipolitseinikul on oma ülesannete täitmisel õigus kasutada erivahendit enda otsuse alusel (APolS § 28 lg 1) või politseiametniku korraldusel (APolS § 28 lg 2). Praegusel juhul on tõendatud see, et YY ei võtnud ise vastu otsust käeraudu kasutada, vaid selle korralduse andis CC (YY ütlustest nähtub, et ta suhtus sellesse kui korraldusse ega seadnud seda kahtluse alla: tl. 119). Seega on küsimus, kas CC-l oli õigus anda YY-le korraldus käeraudade kasutamiseks. Sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt. Vastavalt APolS § 28 lg-le 2 võib abipolitseinikule anda korraldust vahetu sunni kasutamiseks üksnes politseiametnik. Politseiametniku mõiste annab politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 34 lg 1, mille kohaselt on politseiametnik Politsei- ja Piirivalveametis, Kaitsepolitseiametis või sisekaitselises rakenduskõrgkoolis politseiametniku ametikohal teenistuses olev isik. Seega ei ole iga Politsei- ja Piirivalveameti ametnik tingimata politseiametnik PPVS § 34 lg 1 tähenduses. Seda, et arestimaja ametnik ei pruugi olla politseiametnik PPVS § 34 lg 1 tähenduses, kinnitab PPVS § 371 lg 2 p

1. Toimikus olevate ametijuhendi ja isikukaardi (tl. 31 – 34) kohaselt oli CC arestimaja ametnik, kuid neist tõenditest ei nähtu, et ta oleks süüdistuses toodud ajal olnud politseiametnik PPVS § 34 lg 1 tähenduses. Kohtukolleegium nendib, et sellest tulenevalt ei oleks üldse tohtinud määrata YY tegutsema koos CC-ga: APolS § 2 lg 2 kohaselt osaleb abipolitseinik politsei tegevuses koos politseiametnikuga (v.a seaduses sätestatud juhtudel, mille puhul on abipolitseinikul õigus tegutseda iseseivalt). YY ütluste kohaselt oli tema ülesanne abistada just CC, kes oli arestimajas tema otsene ülemus (tl. 118). Kuna CC ei olnud politseiametnik, ei andnud tema korraldus YY-le õigust käeraudu kasutada.
2. Käeraudade kasutamiseks käsu andmine abipolitseinikule ilma selleks õiguslikku alust omamata ei täida vahetult KarS § 291 koosseisu. KarS § 291 näeb ette ametiisiku vastutuse relva, erivahendi või füüsilise jõu ebaseadusliku kasutamise eest. Erivahendite hulka kuuluvate käeraudade kasutamine tähendab nende inimesele peale panemist. Ringkonnakohus nendib, et KarS § 21 lg 1 kohaselt võib täideviija olla ka isik, kes paneb süüteo toime teist isikut ärakasutades. Teise isiku ärakasutamine eeldab tema valitsemist teadmisega, 6 tahtega või teatud võimuaparaadi abil. Tuvastatav ei ole, et CC oleks YY mõnel loetletud viisidest valitsenud. Ringkonnakohtu istungil avaldas prokurör arvamust, et CC valitses YY ülekaaluka teadmisega või võimuaparaadi abil. Prokurör leidis ringkonnakohtu istungil, et CC kasutas ära oma pädevust otsustada käeraudade kasutamise üle. See ei ole käsitatav teise isiku valitsemisena organisatsioonilise võimuaparaadi abil. Organisatsioonilisest teovalitsemisest saab rääkida võimuaparaadi juhi puhul, kellel on võimalik organisatsiooni liikmed endale tingimusteta allutada (P. Pikamäe: § 21 komm. 4.
3. – KarS. Kommenteeritud väljaanne.
4. v.a. Tallinn
5. lk 73). Sellist võimutäiust CC-l ei olnud. Valitsemisest ülekaaluka teadmisega saab prokuröri hinnangul rääkida seetõttu, et CC pikaajalise Politsei- ja Piirivalveameti ametnikuna pidi paremini tundma vastava valdkonna õigusakte. Seega asjaolu, mille suhtes oli CC-l YY-ga võrreldes ülekaalukas teadmine, oli prokuröri hinnangul käeraudade kasutamise ebaseaduslikkus. Kohtukolleegium ei pea tõendatuks, et CC oleks – erinevalt YY-st – tundnud hästi asjassepuutuvat õiguslikku regulatsiooni. Tõendatud ei ole üldse, et CC pidas vähemalt võimalikuks, et YY ei tohi tema käsul arestikambrisse paigutatule käeraudu panna. St tuvastatud ei ole, et CC-l oleks ses osas olnud vähemalt kaudne tahtlus. Kaitsja küsimustele vastates on CC kinnitanud, et ei ole arestimaja ametnikuna täiendkoolitusi saanud. Ka mingeid muid tõendeid selle kohta, et CC on saanud koolitusi käeraudade kasutamise või, mis veelgi olulisem, abipolitseinike pädevuse kohta, kohtule esitatud ei ole. CC ütluste kohaselt arvas ta, et YY-l on õigus kasutada käeraudu. Tema selgituse kohaselt nägi ta, et abipolitseinikud toovad isikuid käeraudadega, panid käeraudu peale ja võtsid neid ära. YY varustusse kuulusid käerauad ning ta ei öelnud, et tal pole õigust käeraudu kasutada (tl. 139 pöördel). CC ütluste kohaselt oli YY määratud arestimajja appi Weekend Festivali pärast. Ta ei tea, kes YY arestimajja määras; kui tema saabus, oli YY juba seal (tl. 140 pöördel). CC väiteid kinnitavad YY ütlused. YY kinnitas, et tema varustusse kuulusid käerauad (tl. 120). Teda määras arestimajja vanemkorrakaitseametnik MM (tl. 118), varem ega hiljem ei ole ta kainestusmaja abiks olnud (tl. 119, 119 pöördel). Seega oli see, et abipolitseinik määrati appi arestimajja, erandlik. Sellega seoses CC-le abipolitseiniku pädevust või tema õigust abipolitseinikule korraldusi anda ei selgitatud ning selleteemalist koolitust ei ole CC saanud. CC viitas konkreetsetele asjaoludele, millest lähtuvalt ta arvas, et abipolitseinikul on õigus teda abistades käeraudu kasutada: abipolitseiniku varustusse kuulusid käerauad ja ta oli näinud abipolitseinikke käeraudu kasutamas, eeldas ta, et abipolitseinikul on vastav pädevus olemas. Ringkonnakohus leiab, et CC ütlused on usutavad. Kui ametnikku ei ole informeeritud teisiti, on tal igati alust eeldada, et tal on õigus anda talle appi määratud abipolitseinikule, kelle varustuses on käerauad, korraldus nende kasutamiseks. Eelnevast tulenevalt ei ole tuvastatav CC tahtlus käeraudade kasutamise ebaseaduslikkuse osas.
6. Prokurör pidas CC korraldust ebaseaduslikuks ka põhjusel, et XX-le kambris käeraudade panemiseks puudus vajadus. 7 Erinevalt prokurörist leiab ringkonnakohus, et XX-le arestikambris käeraudade panek oli põhjendatud. CC selgitas, et ta pidas käeraudade panekut põhjendatuks, kuna XX oli agressiivne ning oli ka enesevigastamise oht. Ka Lääne prefektuuri Pärnu arestimaja juht FF ja
7. augustil 2016 Pärnu jaoskonnas välijuhi ülesandeid täitnud AA väljendasid seisukohta, et kainenema toimetatud isikule võib panna käerauad, kui ta on agressiivne (tl. 113, 120). Nimetatud seisukoht on kooskõlas

§ 79

lg 1 p-ga 1, mis lubab kasutada käeraudu, kui on alust arvata, et isik võib rünnata teist isikut või osutada korrakaitseorgani ametiisikule füüsilist vastupanu. Ringkonnakohus leiab, et XX kambrisse paigutamisel oli alust arvata, et XX võib osutada korrakaitseorgani ametiisikutele füüsilist vastupanu või kambris ennast vigastada. MM, kes oli üks XX arestimajja toimetanud kiirreageerijatest, andis ütlusi selle kohta, et patrull kutsus neid appi XX-ga tegelema. XX oli agressiivne, tegi poksiliigutusi ning ei allunud korraldustele. Oli kahtlus, et XX on narkojoobes. Kui nad tahtsid ta kaasa võtta, hakkas XX neile vastu. Pärast seda, kui nad olid talle käerauad peale pannud, püüdis neile jalga taha panna ja ähvardas pekmisega (tl. 123). Info XX kohta anti edasi ka arestimajja (FF ütlused tl: 112 pöördel, CC ütlused tl. 138 pöördel). FF, AA ja YY on üldjoontes sarnaselt kirjeldanud XX käitumist tema toimetamisel vastuvõturuumi ja vastuvõturuumis: XX räuskas ja sõimas, ta ei kõndinud, vaid teda tuli lohistada (tl. 112, 112 pöördel, 118 pöördel, 120 pöördel). YY sõnul tuli ka vastuvõturuumis XX hoida, sest ta püüdis vastupanu osutada. Tema pead tuli hoida all, sest ta püüdis sülitada (tl. 118 pöördel). Ka FF on kirjeldanud seda, et vastuvõturuumis „keerati XX kaelasoontest maha“ (tl. 112 pöördel). YY ütluste kohaselt oli XX ebaadekvaatne, jäi mulje, et ta ei saa aru, kus ta on ja mida ta teeb. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole süüdistatava ja tunnistajate ütlused vastuolus asitõendi vaatlusprotokollidega, milles on kajastatud arestimaja turvakaamera salvestistel nähtav. Vaatlusprotokollile lisatud fotodelt on näha, et kainestusmaja trepil surub üks XX toimetavatest politseiametnikest ta pead alla, s.t XX lihtsalt ei talutatud ja suunatud, vaid teda hoiti sellises asendis, et ta ei saaks osutada vastupanu (tl. 53) Ka kainestusmaja koridoris hoiti XX-l nii käest kui peast (tl. 55). Ka fotolt, millelt on näha XX toomine valveruumi, jääb mulje, et XX on vaja jõuga ruumi vedada (tl. 59). See, et valveruumis vajus XX istudes korduvalt kummargile ning lõpuks vajus pingilt maha, ei näita, et vastuhakkamise oht oli möödunud. CC on oma ütlustes XX põrandale vajumist põhjendanud just sellega, et ta püüdis vastupanu osutada. Märkida tuleb seda, et XX ümber olid vaatlusprotokolli ja sellele lisatud fotode kohaselt pidevalt politseinikud, kes teda kinni hoidsid. Asitõendi vaatlusprotokolli alusel ei saa välistada seda, et XX pidevalt püüdis avaldada vastupanu. Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt kõverdas XX jalgu kogu selle aja, kui ta oli kambris voodile pandud ja tal vahetati käeraudu (tl. 69). Ringkonnakohtu hinnangul näitab see, et XX püüdis endiselt osutada vastupanu. Seega oli CC-le teada, et XX oli eeldatavalt narkojoobe tõttu käitunud agressiivselt ning hakanud kiirreageerijatele füüsiliselt vastu. Arestimajas viibides oli XX endiselt kõigi tunnistajate hinnangul, kes temaga arestimajas kokku puutusid, selgelt joobes ja agressiivne. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri hinnanguga, et kuna arestimajas väljendus XX agressiivsus eelkõige sõimus, oli oht ära langenud. Arvestada tuleb, et XX oli käeraudades ning 8 teda hoiti kinni. Seega oli tema võimalus vastupanu osutada ja teisi isikuid ohustada pärsitud just tänu vahetule sunnile. 11. Vastavalt

§ 42

lg-le 5 võib kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seega on põhjendatud küsimus, millal oleks tulnud XX-l käerauad ära võtta. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri seisukohaga, et XX-st lähtuv oht oli igal juhul lõppenud tema magama jäämisega. Nii CC kui OO on selgitanud, et käeraudade äravõtmine tähendaks magava isiku äratamist ning narkojoobes isiku äratamine on kogemuse kohaselt ohtlik: kui joobes inimene äratada, siis ta ei saa ärgates aru, kus ta on, ja võib rünnata (tl. 117 pöördel, 140). Seda arvestades võib pidada objektiivselt võttes ajaks, kui oli alust arvata, et oht on möödunud, aega, kui XX ärkas ja võttis teiselt voodilt teki ehk kell 04.06 – 04.08 (asitõendi vaatlusprotokoll, tl. 70). Asitõendi vaatlusprotokollis kirjeldatud turvakaamera salvestisest ei nähtu, et XX oleks siis käitunud kuidagi ebaadekvaatselt või agressiivselt. Tähelepanu väärib ka, et sel ajavahemikul kontrolliti XX kambrit (tl. 87). Asitõendi vaatlusprotokollis ei ole aga märgitud, et kontrollijaks oleks olnud CC. Andmeid ei ole, et CCni oleks jõudnud info, et XX on ärganud ning oleks alust kaaluda, kas ta käeraudadest vabastada. Eelnevast tulenevalt ei saa ringkonnakohtu hinnangul rääkida sellest, et CC oleks tahtlikult jätnud õigeaegselt XX-lt käerauad ära võtmata. 12. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. 13. Kaitsja on esitanud taotlused apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotleb, et kohtulahendi läbitöötamise, kaitsealuse konsulteerimise, apellatsiooniga tutvumise ja sellele vastuse koostamise eest määrataks tasu suuruseks 72 eurot ning ringkonnakohtu istungiks valmistumise ja istungil osalemise eest 90 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlustes märgitud ajakulu ei ole põhjust pidada ülemääraseks ja kaitsja taotlus tuleb rahuldada. Kuna ringkonnakohus arutas kriminaalasja prokuröri apellatsiooni alusel ning jättis apellatsiooni rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 9