Obsah (5)

§ 326§ 245§ 339§ 315§ 337

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 3. aprill 2018, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-10163 Kohtukoosseis Andres Parmas, Orvi Koik ja Sten Lind Kriminaalasi Valentin

§ 326lg 2 p 1 kohaselt apellatsioonitähtaja möödumise tõttu.

1 EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Valentin Uzlovile esitati süüdistus KarS § 184 lg 2 p 1 järgi selles, et ta käitles ühiselt ja kooskõlastatult koos David Maisurjantsiga suures koguses narkootilist ainet marihuaanat (461,6 grammi, puhta tetrahüdrokannabinooli sisaldusega 24%). Nimetatud narkootiline aine omandati uurimisega tuvastamata ajal, kohas ja isikult ning seda püüti edasi anda
2. veebruaril
3. Käideldud marihuaanast piisanuks narkootilise joobe põhjustamiseks enam kui 650 inimesele. Veel süüdistati V. Uzlovi KarS § 121 lg 1 ja § 136 lg 1 järgi selles, et tegutsedes koos ST ja VS-ga, võttis ta
4. märtsil 2017 seadusliku aluseta ja vägivalda kasutades vabaduse GK-lt.
6. jaanuaril 2018 sõlmisid prokurör, kaitsja ja süüdistatav V. Uzlov kokkuleppe, mille kohaselt taotleb prokurör maakohtult V. Uzlovi süüditunnistamist KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüdi ja tema karistamist kolme aasta nelja kuu pikkuse vangistusega. Samuti taotleb prokurör kokkuleppe kohaselt V. Uzlovi süüditunnistamist KarS § 121 lg 1 ning § 136 lg 1 järgi ja tema karistamist KarS § 63 lg 1 alusel ühe aasta pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel taotleb prokurör liitkaristuseks V. Uzlovile neli aastat vangistust, millest KarS §74 lg-te 1 ja 2 alusel määrata koheselt ärakandmisele kaheksa kuud ja kümme päeva vangistust, jättes ülejäänud karistuse kolme aasta ja kuue kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata ühes kontrollnõuete ja kohustuste kehtestamisega süüdistatavale. Karistuse kandmise algusajaks tuleb kokkuleppe kohaselt lugeda KarS § 68 lg 1 alusel
7. mai
8. Kokkuleppes nähakse ette, et V. Uzlovilt kuulub konfiskeerimisele KarS § 832 lg 1 alusel sularaha 2355 eurot ja kaks iPhone pihuarvutit. Samuti tuleb temalt ositi kaheteist kuu jooksul menetluskuludena välja mõista 2614,5 eurot, sh sundraha 1250 eurot ja ekspertiisitasud kokku 1364,5 eurot.
9. Harju Maakohtu
10. veebruari
11. a kokkuleppemenetluses tehtud otsusega mõisteti V. Uzlov KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüdi ja teda karistati kolme aasta nelja kuu pikkuse vangistusega. V. Uzlov tunnistati süüdi KarS § 121 lg 1 ning § 136 lg 1 järgi ja teda karistati KarS § 63 lg 1 alusel ühe aasta pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks neli aastat vangistust, millest KarS §74 lg-te 1 ja 2 alusel määrati koheselt ärakandmisele kaheksa kuud ja kümme päeva vangistust, jättes ülejäänud karistuse kolme aasta ja kuue kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata ühes kontrollnõuete ja kohustuste kehtestamisega süüdistatavale. Karistuse kandmise algusajaks loeti KarS § 68 lg 1 alusel
12. mai
13. V. Uzlovile tõkendina kohaldatud vahistamine jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumise või karistuse tähtaja saabumiseni. V. Uzlovilt konfiskeeriti kohtuotsusega KarS § 832 lg 1 alusel sularaha 2355 eurot ja kaks iPhone pihuarvutit. Samuti 2 mõisteti kohtuotsusega V. Uzlovilt ositi kaheteist kuu jooksul menetluskuludena välja 2614,5 eurot, sh sundraha 1250 eurot ja ekspertiisitasud kokku 1364,5 eurot.
14. Maakohus märkis, et juhindudes

§ 245sõlmisid prokurör, süüdistatav V.

Uzlov ja tema kaitsja Kristiina Lee kokkuleppe.

1. jaanuaril 2018 toimunud kohtulikul arutamisel jäi prokurör kokkuleppe juurde ning palus kohtul selle kinnitada. Süüdistatav V. Uzlov ja tema kaitsja jäid kokkuleppe juurde. Kohus asus seisukohale, et V. Uzlov väljendas kokkulepet sõlmides oma tõelist tahet. Süüdistatav tuleb talle KarS § 184 lg 2 p 1,2, § 121 lg 1, § 136 lg 1 järgi ettenähtud kuritegude toimepanemises esitatud süüdistuses süüdi tunnistada ja teda karistada sõlmitud kokkuleppe kohaselt. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
2. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni V. Uzlovi kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kes taotleb maakohtu otsuse täies ulatuses tühistamist,

§-s 226 ettenähtud kriminaalasja materjalide Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus uueks arutamiseks saatmist ning ülejäänud osas kohtutoimiku Põhja Ringkonnaprokuratuurile tagastamist. 5.1. Kaitsja leiab, et arutatavas kriminaalasjas rikuti oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 3 mõttes, sest kohtuotsuse kuulutamise juures ei viibinud V.

Uzlovi kaitsjat, ehkki kaitsja osavõtt sellest kohtuistungist oli kohustuslik. 5.2. Samuti on kaitsja arvates arutatavas kriminaalasjas oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 10 ja lg 2 mõttes, sest puudub kohtuistungi protokoll.

Nimetatud rikkumine seisnes selles, et V. Uzlovile on

§ 315

sätteid rikkudes jäänud kohtuotsus kuulutamata, selle sisu ja edasikaebe kord selgitamata. 5.

1. Arutavas asjas puuduvad ka andmed kohtuotsuse V. Uzlovile kättesaadavaks tegemise kohta. 5.
2. Samuti on apellandi hinnangul arutatavas kriminaalasjas oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 12 mõttes.

Nimetatud rikkumine seisnes kaitsja arvates selles, et V. Uzlovi süüditunnistamine rajaneb üksnes jälitustoimingutega kogutud andmetel, kuid vaatamata kaitsja sellekohastele taotlustele ei ole V. Uzlovile ega tema kaitsjale antud juurdepääsu nendele materjalidele, mis võimaldaksid jälitustegevuse seaduslikkust hinnata, s.o tutvuda ainsa isikut süüstava tõendiga. Tõenditele juurdepääsu andmise või andmata jätmine sõltub kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku järgi prokuratuuri tahtest. Juhul kui tõendeid on kaitsja eest varjatud, peab süüdistatavale õiglase kohtumenetluse tagamiseks ning kaitse õiguste piiramisega põhjustatud raskusi piisaval määral tasakaalustama kohtu poolt järgitavate menetlustega. Poolte õigusest saada juurdepääs tõenditele ja selle vastu rääkivate argumentide efektiivsest tasakaalustamisest saab rääkida juhul, kui kohus teostab kontrolli nõuetekohaselt. Arutataval juhul ei ole maakohus kaitsja hinnangul nõuetekohast kontrolli läbi viinud, millega ongi rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, mistõttu tuleb kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 3 5.5. Kaitsja osutab, et V. Uzlov ei väljendanud kokkulepet sõlmides oma tegelikku tahet. Süüdistatav ei ole kogu menetluse vältel oma süüd tunnistanud. Kuivõrd süüdistatav viibis vahi all, siis kokkuleppega nõustumine võimaldas tal vanglast vabaneda ning ühtlasi saavutada D. Maisurjantsile (kes on V. Uzlovi sugulane) KarS § 184 lg 2 sanktsiooni minimaalmäära lähedase karistuse mõistmise. Kaitsja osutab, et V. Uzlovi väitel survestas prokurör süüdistatavaid kokkuleppega nõustuma, lubades üldmenetluses taotleda väga rangeid karistusi. Apellant viitab sellele, et süüdistatav on ka kohut ja kaitsjat teavitanud sellest, et kokkulepe ei vasta tema tõelisele tahtele, leides, et kohtuotsus tuleb tühistada

1. ptk
2. jao sätete rikkumise tõttu.
3. Süüdistatav V. Uzlov esitas
4. märtsil 2018 kirjaliku seletusena apellatsiooni kohta pealkirjastatud dokumendi, millest nähtuvalt ei viibinud
5. veebruaril 2018 kohtuotsuse kuulutamise juures tema kaitsjat vandeadvokaat K. Leed. Samuti ei viibinud süüdistatava sõnutsi kohtuotsuse kuulutamise juures kohut, mistõttu otsust ei kuulutatud ning kohus seda ka ei selgitanud. Lisaks prokurörile, süüdistatavatele ja kaitsjatele K. Nammile ning A. Karajevile oli saalis vaid tõlk. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. 8.

§ 326

lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7). 9. Kriminaalkolleegium leiab, et V. Uzlovi kaitsja apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel. 10. Kaitsja taotlus saata kriminaalasi maakohtule teises kohtukoosseisus uueks arutamiseks ei vasta kriminaalmenetluse seadustikule. Nimelt sätestatakse

§-s 3411, et kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse tühistamise korral tagastab ringkonnakohus kriminaaltoimiku prokuratuurile mh siis kui rikutud on

1. ptk
2. jao sätteid või § 339 lg-t 1 ja seda rikkumist ei ole võimalik kohtumenetluses kõrvaldada. Kuigi kaitsja ongi 4 sõnaselgelt osutanud üksnes

§-s 339 sätestatud rikkumistele, nähtub apellatsiooni tekstist üheselt, et tegelikult seab kaitsja kahtluse alla

1. ptk
2. jao sätete järgimise (kohus ei ole kindlaks teinud, kas süüdistatav on kokkulepet sõlmides väljendanud oma tõelist tahet, kuid pole sellest hoolimata tagastanud kriminaaltoimikut prokuratuurile kokkuleppemenetluse aluse püüdmise tõttu). Seega pole kaitsja nimetatud taotlus õiguslikult asjakohane.
3. Asjakohatud on ka apellandi väited, nagu puuduks andmed kohtuotsuse V. Uzlovile kättesaadavaks tegemise kohta, nagu poleks kohtuotsuse kuulutamise istungil viibinud V. Uzlovi kaitsjat ja nagu oleks otsuse sisu ja kaebekord jäänud V. Uzlovile selgitamata. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on
4. veebruari
5. a istungil, kus kohtuotsus kuulutati, V. Uzlovi kaitsja vandeadvokaat K. Lee kohal viibinud. Protokollist nähtuvalt on süüdistatavad kinnitanud, et otsus ja kaebekord on neile arusaadavad ning protokollist nähtub ka otsuse sisu ja edasikaebe korra selgitamise kohustuse täitmine (vt tl 116, kd V). Kriminaalasja toimikus sisaldub
6. veebruari
7. a kuupäevaga allkirjaleht, millest nähtuvalt on V. Uzlov kohtuotsuse kätte saanud (vt tl 122, kd V). V. Uzlovil ei ole olnud menetluse kestel olnud probleeme enda õiguste kaitsmisega eesti keeles (nii nt on ta kokkuleppe sõlminud eesti keeles (vt tl 105-107, kd V) ning esitanud menetlejatele taotlusi eesti keeles (vt nt tl 234, kd II; tl 17, kd V; aga samuti tema
8. märtsi
9. a kirjalik seletus apellatsiooni kohta). Samuti nähtub kohtute infosüsteemist, et V. Uzlovile on
10. veebruaril 2018 AET-i kaudu kätte toimetatud kohtuotsuse tõlge. Kolleegium märgib, et apellatsiooni läbivaatamise aluseks ei saa olla ilmselged valeväited, mis on juba kohtuistungi protokolli ja kriminaalasja toimiku põgusagi sirvimise põhjal üheselt kummutatavad. Ka kirjaviga, mille kohaselt on protokollis ühes lauses kasutatud sõnu süüdistatav ja kaitsja ainsuses, ei muuda seda tõsiasja.
11. Apellatsioonis esitatud taotlus saata kriminaalasi uueks arutamiseks teisele kohtukoosseisule, sest väidetavalt on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, jättes kontrollimata jälitustegevuse kogutud tõendite seaduslikkuse, on ainetu esiteks juba põhjusel, et apellatsioonis toodud põhjendustest lähtuvalt tuleks kriminaaltoimik hoopis prokuratuurile tagastada, teiseks aga seetõttu, et nõustudes kriminaalasjas kokkuleppe sõlmimisega ning kinnitades kohtuistungil kokkuleppe juurde jäämist, sellest arusaamist ja seda, et kokkulepe väljendab süüdistatava tõelist tahet, loobusid nii kaitsja kui süüdistatav enda varasematest taotlustest kontrollida süüdistuse aluseks olevaid tõendeid kohtuliku arutamise käigus sisuliselt ja vahetult. Seetõttu on ka vähemalt kaitsja püstitatud konstellatsioonis viide kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele

§ 339lg 1 p 12 tähenduses õiguslikult asjakohatu.

1. Apellandi viimane argument, et V. Uzlov ei väljendanud kokkulepet sõlmides oma tõelist tahet, vaid soovis üksnes vältida raskemat karistust ja vabaneda vahistusest, on küüniline ega ole mingilgi määral tõsiselt võetav. Välja kujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole võimalik isiku tõelise tahte tuvastamise osas see, et kohtuistungil isik koos enda kaitsjaga väljendab kokkuleppe vabatahtlikkust ja süüdistatava tõelisele tahtele vastavust, kokkuleppest arusaamist ning selle juurde jäämist, kuid pärast kokkulepet kinnitava kohtuotsuse tegemist saab ta võimaluse ilma ühegi sisulise argumendita deklareerida vastupidist ning saavutada maakohtu otsuse tühistamise. Sellise käitumise aktsepteerimine muudaks kogu kokkuleppemenetluse 5 olemuslikult sisutuks. Asjaolu, et süüdistatav ja tema kaitsja on kokkuleppe sõlmimisel ja selle arutamisel maakohtus süüdistatava tõelist tahet varjanud ja kergema karistuse saamise lootuses maakohtule selle kohta valetanud, ei saa olla põhjus, mille tõttu kinnitatud kokkulepet saaks apellatsiooni korras vaidlustada. Lisaks tuleb siinkohal märkida veel sedagi, et süüdistatava tõelise tahte kontseptsioon tähendab vajadust selgitada välja see, et ta on ilma lubamatu välise surveta ning asjaoludest kohaselt teadlikuna kokkuleppe sõlminud. Millised sisemised motiivid on süüdistatava kokkulepet sõlmima ajendanud, ei ole üldjuhul relevantne.
2. Süüdistatav on
3. märtsil 2018 esitanud kirjaliku seletusena apellatsiooni kohta pealkirjastatud dokumendi. Kolleegiumi hinnangul on see dokument sisuliselt käsitatav apellatsioonina, sest selles esitatakse iseseisvad väited selle kohta, kuidas maakohus on väidetavalt kriminaalasja arutamisel rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

§ 326

lg 2 p 1 kohaselt jäetakse pärast apellatsioonitähtaja möödumist esitatud apellatsioon läbi vaatamata. Arutataval juhul on V. Uzlovile kohtuotsuse tõlge AET-i vahendusel kätte toimetatud hiljemalt

1. veebruaril 2018 ja seega möödus apellatsiooni esitamise tähtaeg
2. märtsil
3. Seega on V. Uzlovi apellatsioon esitatud pärast tähtaja möödumist ja tuleb jätta läbi vaatamata.
4. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 326

lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata. Süüdistatava 19. märtsil 2018 esitatud apellatsioon tuleb jätta läbi vaatamata

§ 326lg 2 p 1 kohaselt apellatsioonitähtaja möödumise tõttu.

16. Kaitsja on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest tasuna kindlaks 360 eurot (sh käibemaks). Kolleegiumi hinnangul on taotlus nõuetekohane ja põhjendatud ning tuleb seetõttu rahuldada. Nimelt on kaitsjal taotluse kohaselt kulunud kriminaalasja materjalidega tutvumisele neli pooltundi, oma kaitsealusega vestlemisele ning maakohtu otsuse ja menetlusdokumentidega tutvumisele kummalegi üks pooltund, apellatsiooni koostamisele kuus pooltundi. Seega on kaitsja ajakulu olnud tervikuna kaksteist pooltundi. Kolleegiumi hinnangul on selline ajakulu nimetatud kaitsetoiminguteks realistlik ja väljendab adekvaatselt kaitsja tehtud töö mahtu. Kõik nimetatud kaitsetoimingud on kolleegiumi hinnangul sisuliselt põhjendatud.

§-d 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb

§ 337

lg 1 p 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab esitatud apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata, mis tähendab, et maakohtu otsus jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Seega jääb süüdistusasjas määratud kaitsja tasu süüdistatava enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 6