lg 1 alusel mõista Eesti Vabariigilt Toomas Salmi kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud õigusabi osutamisega seotud kulude katteks 1050.00( üks tuhat viiskümmend eurot). 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:
lg 3 alusel võimaldas Toomas Salmil menetluskulude tasumise ositi 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. APELLATSIOON:
Maakohus on eksinud tõendite hindamise põhimõtete vastu. Maakohtu istungiprotokolli ja kohtuotsuse sisu võrreldes ilmneb, et kohus on jätnud seisukohata kaitsja poolt kohtule esitatud XX kirjad, mis olid kriminaalmenetluse ajal prokuratuurile edastatud. Kohus võttis ekslikult vastu XX ütlused ning seejärel hindas neid ühekülgselt. XX kohtueelses menetluses antud ütluste vastuvõtmine ei toimunud seaduslikel alustel.
lg 3 p 1 kohaselt võetakse asja juurde kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütluseid üksnes juhul, kui ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses. Maakohus ei ole tõendi lubatavuse hindamisel võtnud arvesse kohtule esitatud kirju, milles XX esitab enda kohtueelses menetluses antud ütlustega võrreldes lahknevaid väiteid. See annab aluse XX kohtueelses menetluses antud ütluste usaldusväärsuses vähemasti kahtlemiseks. Tõstatatud kahtlus XX usaldusväärsusest ei ole pelgalt absurdne või paljasõnaline väide. Kui kohus hindakski XX ütluseid iseenesest usaldusväärseteks, oleks siiski tegemist olukorraga, kus kahtlemine on olnud võimalik – st alus kahtlemiseks on. Seega välistas XX ütluste tõendina vastuvõtmise
Selle menetlusnormi õigel kohaldamisel ei oleks XX ütluseid vastu võetud ja tõendikogum Toomas Salmi 3 süüdimõistmiseks KarS § 200 lg 1 järgi oleks olnud ilmselgelt täielikult kuuldustel põhinev (sündmust ennast vahetult pealt keegi ei näinud). Kuuldustel põhinev isiku süüdimõistmine pole aga teatavasti võimalik. Menetlusnormi rikkumise tulemusena on kohus teinud põhjendamatu kohtuotsuse, sest lubamatu tõendi arvesse võtmata jätmisel oleks tehtud vastupidine kohtuotsus. Seega moodustab antud rikkumine (XX kohtueelses menetluses antud ütluste vastuvõtmine) menetlusõiguse olulise rikkumise
Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel ei ole arvesse võetud maakohtus uuritud XX kirju, mis ta oli edastanud prokuratuurile. Sellest materjalist nähtub, et XX eitab enda suhtes röövimise toimepanemist. Samuti nähtub, et XX ise ei pidanud Toomas Salmile etteheidetavaid sündmuseid kuigivõrd tõsiselt enda õiguseid kahjustavateks, mis on ennekõike oluline isiku teo KarS § 121 tunnustele vastavuse hindamisel. Neist kirjadest nähtuvat oleks maakohus pidanud XX ütluste usaldusväärsuse hindamisel siiski arvesse võtma ning andma neile omapoolse hinnangu. Maakohtu otsuses ei ole neid kirju seevastu aga üldse käsitletud. See moodustab tõendi usaldusväärsusele antud hinnangu ühekülgsuse, mis on antud juhul käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
Lisaks tulnuks kohtul arvesse võtta ka seda, et nt 23.03.2017 kiirabikaardis meditsiinitöötaja poolt tehtud märkmeid, milledest teeb kaitsja järelduse, et kiirabi on 23.03.2017 külastuse tulemusena kahtlustanud XX-l luulusid. Taolises olukorras on ainus võimalik järeldus, et XX kohtueelses menetluses antud ütlustele on maakohus andnud ühekülgse hinnangu, mis pole arvesse võtnud mitmeid tõendeid ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Maakohtu tegevus on vastuolus
lõikest 2 tuleneva tõendite kogumis hindamise põhimõttega ning moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise
3.2. Kohus eksis kriminaalasja vahetu arutamise põhimõtte vastu. Maakohtu otsusest nähtuvalt tugineb süüdimõistev kohtuotsus peaasjalikult kannatanu XX poolt kohtueelses menetluses politseile ning tema poolt tunnistajatele avaldatud väidetele. Samas XX ennast vahetult kohtuistungil küsitleda ei olnud võimalik seoses tema surmaga. Muud asjas kogutud tõendid ei anna selgust küsimuses, millise sündmuse tulemusena XX-le vigastused tekkisid. Viidates Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-89-12 kaitsja märgib, et asjaolu, et XX on mitmetele isikutele (sh politseile) rääkinud enda suhtes väidetavalt Toomas Salmi poolt rakendatud vägivallast, ei saa üksinda põhistada Toomas Salmi süüdiolekut talle etteheidetavates kuritegudes. Sellisel juhul kaotaks reaalse ja sisulise mõtte
Kuuldustele saab viidatud normi kohaselt erandina tugineda vaid juhul, kui asjas on vaidluse peamise eseme suhtes olemas ka muud süüdistust toetavat kaalukat tõendikogumit. Käesolevas asjas on kogu taoline tõendusteave oma kvaliteedilt kuuldustel põhinev – s.o tegemist on
Toomas Salmi kuriteo tunnustele vastava väidetava tegevuse osas ei ole asjas mitte ühtegi muud tõendit. Ilma
lõikes 3 nimetatud tõenditeta (st
lõikes 21 nimetatud isikute ütluste ja XX kohtueelses menetluses antud ütlusteta) oleks Toomas Salm mõistetud talle esitatud süüdistuses õigeks. Seega tugineb maakohtu lahend otsustavas osas (decisive, déterminante) just
lõikes 21 nimetatud isikute ütlustele ning sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ja tema kaitsjal küsitleda võimalik ei olnud. See on vastuolus
4 Küsimust millal tugineb otsus määravas ulatuses
Lahendis sedastatud nõuetele vastavat analüüsi
Asjas olemasolevad muud tõendid ei lükka ümber ega anna informatsiooni süüdistatava kaitseversiooni põhiväite osas. Süüdistatava ütlustest võib järeldada, et enda versiooni kohaselt pani ta raha osas toime sisuliselt varguse, kuivõrd tema ja XX füüsiline kontakt oli rahaga seonduvast ajaliselt lahutatud ning nende käitumisaktide vahel ei esinenud nn finalistlikku seost (lisaks ka väide, et tema tegevuse tulemusena ei saanud XX-l tekkida kuigivõrd tõsiseid vigastusi). Selliseid väiteid ei lükka ümber ükski selline tõend, mis ise
Kaitsja on seisukohal, et maakohus on kohtuotsuse tegemisel eksinud
§-s 15 kehtestatud kohtuliku arutamise suulisuse ja vahetuse põhimõtte vastu, kuivõrd Toomas Salmi süü tuvastamisel on tuginetud üksnes tõenditele, mis on loetletud
Sellega on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust
lõike 2 tähenduses, sest kõnealune rikkumine on kaasa toonud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse. 3.
lg 4 kehtestab, et apellandil ega teistel kohtumenetluse pooltel ei ole õigus väljuda apellatsiooni piiridest. Kriminaalasjas on apellatsiooni esitanud kaitsja. Süüdistataval puudub õigus väljuda apellatsioonis esitatud põhjenduste piiridest. 5
lg 11 kohaselt on menetluspooltel õigus esitada kirjalikke seisukohti, kuid kirjalikud seisukohad
lg 11 tõlgenduses on kirjalik arvamus esitatud apellatsiooni ja selle piires kohtuotsuse kohta. Toomas Salmi selgitused väljuvad nii apellatsiooni, kui ka süüdistuses äranäidatud ajalistest piiridest, mistõttu kolleegium jätab eelnimetatud osas selgitused tähelepanuta. Samuti ei arvesta kolleegium lisatud kirjaga. Nimetatud kirja vastuvõtmist ei ole apellatsioonis taotletud. Samuti pole Toomas Salmi selgitustes mõjuvat põhjendust tõendi vastuvõtmiseks ja tõendi esitamisel pole järgitud
Kolleegium jätab
PROKURATUURI SEISUKOHT: 5. Apellatsioonis märgitud asjaolud ei eraldi ega koos ei anna alust seadusliku ning põhjendatud otsuse tühistamiseks, Toomas Salmi õigeksmõistmiseks ega ka talle esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimiseks. Nõustuda ei saa kaitsja väidetega, mille kohaselt ei võimaldatud piisavalt Toomas Salmil oma kaitsepositsiooni tõendada. XX ütlused on kohus menetlusnormidele vastavalt vastu võtnud,
Kaitsja on küll kahtluse alla seadnud XX ütluste usaldusväärsuse ja seda tulenevalt XX kirjadest, mis ajaliselt hiljem on esitatud prokuratuurile, kuid mis olemuselt ei muuda XX suhtes toimunut. Esmalt on XX üle kuulatud kõikidel kordadel vastavalt menetlusnormidele, kannatanu on enda ütlustes olnud ühetaoline, andes vahetult pärast toiminut sündmustest adekvaatse ülevaate väljakutsele reageerinud politseiametnikele, kui ka hiljem, andnud kattuvaid ütlusi menetlejale. Kannatanu on enda ütlustes teinud viite ka varasematele kordadele, mil Toomas Salm on tema suhtes olnud agressiivne ja teda löönud ning ühtlasi märkinud sedagi, et Toomas Salm süüdistas ema tema peale kaebamises (XX’i 08.08.2017 ütlused). Maakohus on küll mitte otsese viitega kirjadele, kuid siiski neid kogumis arvesse võtnud, hinnates XX ütluste usaldusväärsust ende andmise aja hetkega. Süüdistuse poole pealt on esitatud kõik võimalikud tõendid, mida sai esitada (arvestades asjaolu, et kannatanu oli kohtuistungite ajaks surnud) ja kohtusse on kutsutud kõik isikud, kellega kannatanu vahetult pärast toimunud episoode kokku puutus, s.o tunnistajad ST, TV, AT, YY. Nimetatud tunnistajatele on XX avaldanud toimunut vahetult selle järgselt ja teinud seda ühetaoliselt. Neid asjaolusid arvesse võttes on ka Toomas Salmile võimaldatud piisavalt teostada kaitseõigust ning maakohtu otsusest nähtub jälgitavalt, millistel motiividel maakohtu siseveendumus ütluste usaldusväärsuses kujunes. Nagu sai märgitud kohtuistungil, siis ei saa tegelikult kannatanu hilisemad kirjalikud avaldused, milliste kirjade koostamise asjaolud on teadmata, kuidagi väärata kannatanuna antud ütlusi nende andmise hetkel. Puutuvalt materiaalõiguse ebaõigesse kohaldamisse, siis ei saa apellandiga nõustuda. Toomas Salm on enda ema XX suhtes olnud vägivaldne eelkõige põhjusel, et soovis raha saada, kas seda siis vägivallaga või juba hirm vägivalla ees on see, mis põhjusel XX andis pojale raha. Toomas Salm on olnud sündmuste ajal alkoholijoobes ning nagu tunnistajad kinnitasid, muutub ta alkoholijoobe seisundis agressiivseks. Nii kannatanu kui ka tunnistajate ütlused toetavad teineteist selles, et kuriteosündmused leidsid aset. Vastuolusid kuriteosündmuse kesksetes asjaoludes ei ilmne, nii on kannatanul esinenud kas valu või tervisekahjustus või mõlemad. Tegemist ei olnud olukordadega, mis liigituks väljapoole karistusõigust jäävateks käitumisaktideks. 6 Kokkuvõtvalt aluseid, mis tingiks Pärnu Maakohtu 13.04.2018 otsuste tühistamise, Toomas Salmi õigeksmõistmise või kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule saatmise, ei esine ning apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, otsusega, esitatud apellatsiooniga ja prokuratuuri väidetega, asub apellatsiooni väiteid aluseks võttes alljärgnevale seisukohale. 7. Kaitsja leiab, et kannatanu XX poolt kohtueelses menetluses antud ütluste vastuvõtmine
Seejuures viitab kaitsja
lg 3 p-le 1 ning leiab, et XX usaldusväärsuses oli alust kahelda arvestades tema kirjades esitatud väiteid. Kolleegium osutab, et kaitseaktis on kohtule esitatud tõendite kogumise taotlus selliselt, et kohustada prokuratuuri väljastama kaitsjale kõik kannatanu XX poolt prokuratuurile esitatud avaldused ( 1 kd.- t.lk. 11-12). Eelistungil on prokurör nimetatud taotlusele vastu vaielnud põhjendusega, et tegemist on kannatanu hilisemate pöördumistega prokuratuuri poole ning kannatanu saab süüdistuse kohta oma ütlused anda kohtuistungil ja kaitsja teda ristküsitleda. Maakohus on oma määrusega rahuldanud taotluse ja kohustanud prokuratuuri võimaldama kaitsjal tutvuda kannatanu XX pöördumistega, kus on mainitud süüdistatavat ( 1 kd. t.lk. 2122). 05. märtsil 2018 aasta kohtuistungil on avaldatud, et kannatanu XX on surnud ning prokurör on kohtule esitanud materjalide juurde lisamiseks ka vastava tõendi( 2 kd. t.lk. 7, 24). Kohtuliku uurimise alguses on prokurör ka märkinud, et seonduvalt kannatanu XX surmaga esitab ta pärast kohale ilmunud isikute ülekuulamist taotluse kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamiseks ( 2 kd. t.lk. 7 pöördel). Samal istungil ongi prokurör taotlenud
lg 1 p 1, kooskõlas lõikega 3 vastu võtta kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste protokollid koos lisadega. Kohtuistungi protokollist nähtub kaitsja märkus, et kuna ütlused on deponeerimata, peavad esinema avaldamiseks seaduslikud alused. Leiab, et on kahtlus XX ütluste usaldusväärsuses tema tegevusest tulenevalt ja teeb ka viite kohtumäärusele, millega lubati kaitsjal pöördumistega tutvuda( 2 kd. t.lk. 17-17 pöördel). Kohus rahuldas prokuratuuri taotluse ja võttis kohtule esitatud kannatanu XX poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused toimiku materjalide juurde. Järgmisel, 07. juunil 2018 aastal toimunud kohtuistungil kaitsja esitas taotluse vastu võtta kannatanu kirjalikud prokuratuuri pöördumised, millised on kaitsja arvates olulised kannatanu ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel. Kohus kaitsja taotluse rahuldas( 2 kd. t.lk. 51 pöördel-52). Eeltoodust nähtub, et prokuratuuri poolt kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlusi kajastavate protokollide vastuvõtmise taotluse esitamisel, puudus kohtul alus nende usaldusväärsust kahtluse alla seada kannatanu poolt kirjalike pöördumiste sisu alusel, kuivõrd kohtule ei olnud kaitsja poolt selliseid pöördumisi selleks ajaks esitatud. Seetõttu on ainetud kaitsja apellatsioonis tehtud vastavasisused etteheited ja viited kannatanu kirjade sisule. Eelmärgitust järeldub, et kohtul puudus seaduslik alus prokuröri taotluse rahuldamata jätmiseks kuna see oli kooskõlas KarS § 291 lg 1 p 1 ja lg 3 sätestatuga ning kaitsja poolt taotlusele esitatud vastuväited ja viited vaid kannatanu käitumisele ja kohtumäärusele jäid paljasõnalisteks ega andnud aluse prokuröri taotluse rahuldamata jätmiseks. Siinkohal kolleegium osundab Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-89-12 selgitatule, et
lg 3 p 1 tekstist tuleneb otsesõnu, et siin ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üksnes üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse 7 positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses. Samuti kolleegium osutab, et Riigikohus on oma lahendites( vt nt 3-1-1-86-12) muuhulgas esitanud põhimõtte, et kannatanu surm on kahtlusteta objektiivne asjaolu, mil isikult teabe saamine ristküsitluse käigus on võimatu. Arvestades seda, et inimese surm võib aset leida ootamatult, ei pruugi sellel juhul olla põhjust ka etteheiteks, miks on olulise isiku ütlused jäänud aegsasti deponeerimata. Ülaltoodust lähtuvalt kolleegium leiab, et maakohus on seaduslikult rahuldanud prokuröri taotluse võtta tõendina kriminaaltoimiku juurde kannatanu XX kohtueelsel uurimisel antud ütlused ja lugenud need lubatavaks tõendiks. Seetõttu pole apellatsioonis märgitud menetlusõigusnormi oluline rikkumine
8. Kaitsja on leidnud, et kannatanu XX ütluste usaldusväärsusele on antud ühekülgne hinnang. Kohus mitte ainult ei arvestanud prokuratuurile saadetud kirju, milledest nähtuvad ütlustega diametraalselt lahknevad asjaolud vaid kaitsja leiab, et vaidlustatavas otsuses ei ole nende kirjade olemasolu isegi mainitud. Esmalt kolleegium osutab, et viimase etteheitega ringkonnakohus ei saa nõustuda. Nimelt on kohtuotsuse lk 4-6, kust algavad kohtuotsuse põhjendused, käsitatud kannatanu XX poolseid kirjalikke pöördumisi prokuratuuri poole ja kohus on andnud ka hinnangu nii pöördumistele kui ka nende valguses ütluste seaduslikkusele ja seda lähtuvalt ka TV ütlustest. Samuti on kohus analüüsinud ka kaitseväidet kannatanu XX ebaadekvaatsusest kui ka võimalikust alkoholi tarbimisest ning põhistanud selliste väidete ekslikkust. Seetõttu on asjakohatud kaitsja viited Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale ja kaitsja võrdsele võimalusele tõendeid esitada. Kaitsja on saanud tõendeid esitada ja maakohus ei ole neid ka tähelepanuta jätnud, mistõttu võrdsete võimaluste eiramine või kaitseõiguse rikkumine pole tuvastatav. Kohtuotsuse lk. 6-10 on kohus eraldi süüdistuses inkrimineeritud kuritegude osas esitanud tõendite analüüsi ja arvestades juba eelnevat seisukohta kannatanu poolt antud ütluste arvestamise osas, on neid käsitanud usaldusväärsetena. Seejuures on kohus kõrvutanud neid nii tunnistajate ütlustega kui ka kirjalike tõenditega nagu asitõendi vaatlusprotokollist kajastatud häirekeskusele tehtud kõne salvestise väljavõtetega, kui ka patsiendikaartidel märgituga ning arvestanud ka Toomas Salmi enda poolt osaliselt vägivallategude tunnistamisega. Kannatanu on kohtueelse uurimise käigus kolmel korral andnud üksikasjalikke ütlusi Toomas Salmi poolt tema suhtes toimepandud tegude kohta ja maakohus on tema ütlused kõrvutanud teiste kogutud tõenditega ning lugenud need teiste tõenditega haakuvateks. Apellant on kogu apellatsiooni läbivalt leidnud, et prokuratuurile adresseeritud kirjade sisu seab kahtluse alla kannatanu ütluste usaldusväärsuse. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Kolleegium leiab, et kaitsja poolt esitatud pöördumised pole käsitatavad kannatanu ütlusena
lg 1 loetellu kuuluva range tõendi mõttes kuna need ei ole vormistatud
ja § 146 sätetele vastavalt ega ole ka kogutud seaduses,
§-s 68, ettenähtud korras. Kriminaalasja materjalidega on tuvastatav, et kannatanut ei ole pärast pöördumist üle kuulatud ja seoses kannatanu surmaga enne tema kohtuistungil küsitlemist, ei olnud võimalik kannatanu poolt koostatud pöördumiste asjaolusid välja selgitada. Seega ei ole tegemist kannatanu ütlustega, millised seaks kahtluse alla tema kolmel korral kohtueelsel uurimisel antud ütluste usaldusväärsuse. Siinkohal kolleegium peab siiski vajalikuks ka nõustuda maakohtuga sellest, et nende pöördumiste ajendi osas on võimalik lähtuda tunnistaja, kannatanu XX tütre TV ütlustest selle 8 kohta, et tema ema XX ei ole kunagi soovinud pöörduda politsei poole, kuigi kannatas Toomas Salmi vägivallatsemise all aastaid. Ta vaatamata kõigele väga hoolis oma pojast. Samuti ei sisalda kumbki kannatanu pöördumine viidet sellele, et tema poolt varem korduvalt antud ütlused ei vasta tegelikkusele, on moonutatud või lausa ebaõiged ( 2kd. t.lk. 20-23). Võttes arvesse pöördumiste sisu ja kandvat palvet, et Toomas Salm tuleb koju lubada, kuna eaka inimesena vajab poja abi, ei anna nimetatud pöördumised alust hinnata teiste tõenditega kooskõlas olevaid kannatanu üksikasjalikke ütlusi ebausaldusväärseteks ja neid tõendikogumist välja jätta. Samuti kolleegium märgib, et maakohus on otsuses ( lk 6-7) kajastanud ja andnud hinnangu kaitsja poolt viidatud patsiendikaardil arsti poolt tuvastatule, mistõttu kaitsja seisukoht sellest, et kohus oleks pidanud kaardil märgituga arvestama, kohtu järeldusi ei kummuta. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt kannatanu XX ütluste hindamisel kriminaalmenetlusõiguslikke minetusi. Kohus on andnud tõenditele, sealhulgas kannatanu ütlustele hinnangu kooskõlas
lg-s 2 sätestatuga, mistõttu apellatsioonis väidetud
9. Kaitsja on leidnud, et maakohus on eksinud vahetu arutamise põhimõtte vastu. Teeb viite
sätestatule ning esitab seisukoha, et kohtuotsus tugineb peaasjalikult kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Tema ütlusi kinnitav tõendikogum seisneb vaid
Kolleegium tõdeb, et ka olukorras, kus
lg 1 p 1 ja lg 3 tingimused on täidetud, võib kannatanu avaldatud ütluste kasutamist otsuse tegemisel välistada
Selle sätte kohaselt ei või kohtuotsus tugineda üksnes või valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda ega § 66 lg-s 21 nimetatud isiku ütlustele. Kolleegium osutab, et avaldatud kannatanu ütluste näol ei ole tegemist olukorraga, kus kannatanu ütlused ongi ainsaks tõendiks ja vaid nendele viidates on maakohus teinud süüdimõistva otsuse. Kaitsja on apellatsioonis teinud viiteid Riigikohtu erinevates lahendites ( 3-1-1-93-15, 3-1-1189-12) märgitule sellest, et kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, siis otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on kannatanu ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb kannatanu ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb. Maakohtu otsuse kohaselt on
lg 1 nimetatud tõendite alusel, tõendamist leidnud ning
Röövimise toimepanemise osas on kohus kannatanu XX ütlustele lisaks tõendina käsitanud kiirabikaarti, kust nähtuvad kannatanule tekitatud vigastused. Arsti poolt tuvastatuteks tervisekahjustusteks olid, pea pindmised hulgivigastused, nina turse ja hematoom ninal, hematoom vasaku silma ümbruses( 1 kd. 88-90). Ka kannatanu ülekuulamise protokollile lisatud fotodest nähtuvalt on kannatanu nina turses ja sinine ning vasak silm sinine ja hematoomid peas( 1 kd. t.lk 67-69). Tunnistaja AT, kohale tulnud patrullpolitseiniku, ütluste kohaselt sündmuskohal viibinud vanemal naisterahval olid näos hematoomid. Naine ei julgenud rääkida enne kui poeg viidi kainenema. Naine selgitas, et poeg peksis ja võttis pensioniraha ära( 2 kd. t.lk. 31 pöördel-33). XX poolt
lg 1 loetellu kuuluvad ranged tõendid, pole alust tõdemuseks, et Toomas Salmi süüdi tunnistamine oma ema, XX suhtes vägivalla kasutamises ning röövimise toimepanemises, rajaneb valdavas ulatuses
Süüdistatav on andnud ütlusi ja selgitusi sellest, et ema sooviks oli, et ta elab temaga ning ema oli etteheidete tegijaks ja tülide alustajaks. Tema oli hooliv. Kolleegium märgib, et kannatanu ütluste kohaselt oligi Toomas Salm agressiivne ja kasutas vägivalda alkoholijoobes olles ning joobes poega ema kartis. Ka tunnistajate, politseitöötajate ütluste kohaselt oli väljakutsete ajal Toomas Salmi kinnipidamisel ta alati alkoholijoobes ning agressiivne. Kolleegium ei välista, et Toomas Salm, olles kaine, aitas ema, hoolitses tema heaolu eest, ning nende läbisaamine oli siis hea, kuid nimetatu ei kummuta maakohtu poolt tõendikogumile tuginevat järeldust inkrimineeritud kuritegude toimepanemistest ja tema süüst. Kokkuvõtvalt, apellatsiooni piire ja põhjendusi aluseks võttes, ei nõustu kolleegium kaitsja apellatsioonis esitatud väitega ning leiab, et maakohus ei ole eksinud
kehtestatud kohtuliku arutamise suulisuse ja vahetuse põhimõtte vastu, mistõttu pole ka kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine
ettenähtud aluseid apellatsioon ei sisalda ja ringkonnakohus neid ka ei tuvastanud, mistõttu taotlus rahuldamisele ei kuulu.
S § 65 lg 2 kohaldamise osas alljärgneva põhjendusega. Riigikohtu lahendites 3-1-1-100-16, 3-1-2-3-09 sedastatu kohaselt tuleb
järgi otsuse kuulutamisena mõista kohtuotsuse suulist teatavakstegemist, mis seisneb eeskätt kriminaalasja arutamise tulemina tehtud otsustuste ettelugemises ja vajadusel ka olulisemate põhjenduste selgitamises.
lg-te 4 ja 8 järgi on võimalik olukord, kus kohtuotsuse kuulutamisel tehakse teatavaks üksnes selle resolutiivosa ning põhjendusi sisaldav tervikotsus koostatakse ja tehakse kättesaadavaks hiljem.
lg 5 sätestab, et pärast kohtuotsuse kuulutamist ja allkirjastamist võib kohus omal algatusel või kohtumenetluse poole taotlusel parandada kohtuotsuses kirja- ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisu. Süüdistatavale KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmine mõjutab vaieldamatult kohtuotsuse sisu ning KarS § 65 lg 2 kohaldamata jätmine pole käsitatav kirja- või arvutusveana
Seega ei anna
lg 5 kohtule õigust täiendada kohtuotsust pärast selle kuulutamist ja allkirjastamist määrusega süüdistatavale raskema liitkaristuse mõistmise kohta
lg 2 alusel ja seda isegi juhul, kui liitkaristuse kohaldamine oleks seadusekohane ja kui maakohus jätab kandmisele kuuluva karistuse samaks. Kolleegium leiab, et selliselt toimides on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust
Kuna maakohus on põhjendusi sisaldavasse tervikotsusesse juba määrusega tehtud parandused sisse viinud, siis kuulub KarS § 65 lg 2 kohaldamise osas tühistamisele maakohtu otsus. Muus osas kohtuotsuse tühistamiseks alused puuduvad. Kuna ringkonnakohus arutab kriminaalasja vaid kaitsja apellatsiooni alusel ja prokuratuur ei ole otsust vaidlustanud, puudub ringkonnakohtul seaduslik alus uue otsusega Toomas Salmile KarS § 65 lg 2 alusel karistuse mõistmiseks. 14. Eeltoodu alusel ja juhindudes
S § 65 kohaldamise osas. Muus osas jätab otsuse muutmata. 15. Lepinguline kaitsja on esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks kogusummas koos käibemaksuga 2250.00 eurot. Esmalt kolleegium osutab, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis 3-1-1-14-14 p 1067 märkinud üheselt, et selleks, et hinnata valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust
lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (vt ka Riigikohtu otsust nr 3-1-1-99-11, p 11.2). Kaitsja on taotlusele lisanud arve, kus on selgituseks märgitud vaid kaitse apellatsioonimenetluses. Küll on aga kaitsja esitatud taotluses andnud ülevaate toimingutest ja nende tegemiseks kulutatud ajast. Nimelt nähtub taotlusest, et toiminguteks on olnud süüdistatavaga nõupidamine 2 tundi, kohtuasja materjalidega ja otsusega tutvumine 2 tundi, kohtueelse menetluse toimikuga tutvumine 1,5 tundi ja apellatsiooni koostamine 9,5 tundi. Kokku on kaitsja märkinud ajakuluks 15 tundi. Riigikohus on selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (Vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-108-12, p 29.) Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-11, p-d 9-12). 13 Riigikohtu halduskolleegium on samuti sarnaselt selgitanud, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks tuleb analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajava materjali mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja aeganõudvust (vt Riigikohtu määrus nr 3-3-1-28-09, p 11). Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates, tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte. Kolleegium hindab mõistlikuks õigusabiteenuse tunnihinnaks 125.00 eurot. Samas ei saa taotluses nimetatud osa toiminguid ja ka osa toimingutele kulunud aega pidada
Vajalikuks toiminguks saab hinnata süüdistatavaga nõu pidamise, mis kolleegiumi seisukohalt on kestnud mõistliku aja, 2 tundi. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et alles apellatsioonimenetluseks valitud kaitsjal on õigusteenuse osutamiseks vajalik tutvuda kogu maakohtu poolt vastuvõetud kriminaalasja materjalidega. Samas pole antud juhul eristatavad kohtutoimikud ja kohtueelsel menetluses kogutud kriminaalasja materjalid. Kohtueelse menetluse materjalid, mis on kohtule prokuratuuri poolt antud, on kohtutoimikutes ning nendega tutvumise aega, 2 tundi peab kolleegium mõistlikuks ajakuluks, arvestades, et tegemist on 2 toimikuga. Kaitsjal puudus põhjendatud vajadus tutvuda materjalidega, millised ei olnud maakohtus uuritud ning sellise vajaduse olemasolu ei kajasta ka apellatsioon. Seetõttu puudub alus 1,5 tunni ulatuses menetlustoiminguks kulutatud aja osas tasu hüvitamiseks. Samuti ei saa mõistlikuks ajakuluks hinnata taotluses nimetatud apellatsiooni koostamise ajakulu 9,5 tundi. Kolleegium arvestab, et kuigi apellatsioon on 12 lehekülge, siis kaebuses tõstatud küsimused ei ole keerukad ning sellise mahu on kaitsja saanud vaid väidete ja järelduste mitmekordse kordamise teel. Samas on esitatud taotlusi silmas pidades jäänud need osaliselt ilma igasuguse põhjenduseta. Samuti arvestab, et esitatud apellatsioon jääb täies mahus rahuldamata. Kolleegium leiab, et apellatsiooni koostamise mõistlikuks ajakuluks saab lugeda 3 tundi. Eeltoodust tulenevalt hindab kolleegium
lg 1 p 1 kooskõlas olevaks mõistlikuks ajakuluks kokku 7 tundi ja hüvitamisele kuuluvaks summaks 875.00 eurot, koos 175,00 eurose käibemaksuga 1050.00 eurot, milline summa kuulub
(allkirjastatud digitaalselt) 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.