← Eesti

2-18-5837/20

Obsah (10)§ 662§ 475§ 477§ 533§ 538§ 541§ 463§ 542§ 172§ 543

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Liis Arrak ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 31. juuli 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-5837 Tsiviilasi Tallinna l

) § 657 lg 1 p 2, § 659 ja § 667 lg 2 kohaselt tühistada avalduse rahuldamata jätmise osas. Ringkonnakohus saab teha ise uue määruse, millega määrab paigutada puudutatud isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta tähtajaga üks aasta. Menetluskulude jaotuse osas jääb vaidlustatud määrus muutmata ja määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Avaldaja esitas

  1. juunil 2018 koos määruskaebusega taotlused tõendite vastuvõtmiseks. Ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 178 ega vaidlustatud määrust ei ole vaja võtta toimikusse, sest need on juba varasemalt olemas (tl 14–17 ja 54–55). Viidatud dokumente ei ole nende elektroonilise esitamise tõttu vaja tagastada. Ringkonnakohus võtab täiendavate tõenditena vastu Harju Maakohtu
  2. aprilli 2018 e-kirja, vandeadvokaadi Annemarie Kunila
  3. aprilli 2018 arvamuse tsiviilasjas nr 2-18-4245 ja korteri fotod.

§ 662

lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, mistõttu puudub ringkonnakohtul alus keelduda nende vastuvõtmisest. Avaldaja märkis kaebuse lisana ka 29. märtsi 2018 kohtupsühhiaatriaekspertiisi, kuid kohtute infosüsteemist nähtuvalt ei ole seda tegelikult esitatud. Seetõttu ei ole taotlust vaja lahendada. Avaldaja taotleb täisealise puudutatud isiku paigutamist kinnisesse asutusse (erihooldekodu) ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihoolekandeteenusele.

§ 475

lg 1 p 6 ja ptk 54 järgi vaatab kohus avalduse läbi hagita asjana.

§ 477

lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 533

lg 1 p 1 näeb ette, et kohus otsustab isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel psüühiliselt haige isiku paigutamise tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamise. Seaduses on sätestatud sarnased alused isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks nii hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele SHS § 105 alusel kui tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile psühhiaatrilise abi seaduse § 11 alusel. Kuna SHS näeb ette hoolekandeasutusse paigutamise tingimused ja avaldaja taotleb puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamist sel alusel, siis tuleb avaldust käsitleda taotlusena paigutada puudutatud isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta. Tingimused, mille esinemisel paigutatakse täisealine isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta, on sätestatud SHS § 105 lg-s 1 järgmistena: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama; 3) varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik. Maakohus tuvastas õigesti, et praegusel juhul esineb SHS § 105 lg 1 p-s 1 toodud tingimus. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Nimelt põeb puudutatud isik rasket kroonilise kuluga psüühikahäiret püsikululist paranoidset skisofreeniat, millele on iseloomulik paranoidsete- ja suurusmõtete 4

(7)esinemine, mõttekäiguhäired, perioodilised meelepetted ning aastatega süvenenud defekt tunde- ja tahteelus. Samuti kuritarvitab puudutatud isik alkoholi, mille tõttu on haigus korduvalt ägenenud. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samas leidis maakohus ebaõigesti, et puudutatud isik ei ole endale ega teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama ja tema suhtes on võimalik muude abimeetmete kasutamine (SHS § 105 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud eeldus). See tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isik võib osutuda käesoleval ajal ja lähemas tulevikus ohtlikuks eelkõige endale. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt
  1. veebruari 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1). Eksperdi arvamuse (tl 14–17) kohaselt pole puudutatud isikul vaatamata ravile kujunenud haigustaju ning ta pole suuteline adekvaatselt olukorda hindama ja igapäevaselt toime tulema. Ta ei mõista oma toimetulematuse raskust ning keerukaid sotsiaalseid suhteid. Oma psühhootilistest elamustest tulenevalt on puudutatud isik keeldunud talle osutatavast nii meditsiinilisest kui sotsiaalsest abist. Ekspertiisiaktist järeldub, et puudutatud isikul puudub täielikult haiguskriitika, st ta ei saa ravivajadusest aru. Ekspertiisiaktist nähtuvalt on puudutatud isik statsionaarsel ravil psühhiaatriakliinikus viibinud kokku 20 korda. Viimase viie aasta vältel on ta haiglaravil viibinud korduvalt:
  2. märts –
  3. mai 2013,
  4. september –
  5. oktoober 2013,
  6. –
  7. märts 2014,
  8. november –
  9. detsember 2014,
  10. september –
  11. oktoober 2015,
  12. –
  13. aprill 2016,
  14. –
  15. juuni 2016,
  16. oktoober –
  17. november 2016,
  18. november –
  19. detsember 2016,
  20. –
  21. oktoober
  22. Haiglajärgse toetusravi on ta enamasti katkestanud, väljakirjutatud ravimeid retseptikeskuse andmetel välja ei ostnud, küll aga jätkas alkoholi kuritarvitamist, mille tõttu haigus on korduvalt ägenenud. Puudutatud isik on alkoholi kuritarvitamise tagajärjel sattunud korduvalt EMO-sse. Viimasel hospitaliseerimisel (
  23. jaanuaril 2018) käitus puudutatud isik ebaadekvaatselt ja agressiivselt. Ta karjus, räuskas, kõndis mööda osakonda alasti ringi, sõimas personali idiootideks, esitas röökivalt ebakohaseid ja vastuolulisi nõudmisi ümbritsevatele. Enda arstlikust läbivaatusest puudutatud isik keeldus, tõmbas veenikanüüli välja, talle õnnestus teha vaid baasanalüüsid. Samuti oli puudutatud isik osakonnas konfliktne, keeldus vererõhu mõõtmisest, kuigi vastavad väärtused olid eluohtlikult kõrged. Ringkonnakohtu hinnangul väljendub puudutatud isiku ohtlikkus iseendale täielikus haiguskriitika puudumises ja sellest tulenevalt ravimite võtmata jätmises, mille tõttu on tema seisund pärast haiglast lahkumist alati kiiresti halvenenud. Arvestades asjaolusid, et puudutatud isik on iga kord pärast ravilt vabanemist loobunud ravimite võtmisest ja hakanud taas tarvitama alkoholi, tuleb asuda seisukohale, et ta tegelikult ei mõista oma ravivajadust. Seda ei kummuta puudutatud isiku enda kinnitused maakohtu ärakuulamisel. Tervikuna on senise käitumismustri tulevikus kordumine väga tõenäoline. Lisaks viitab puudutatud isiku ohtlikkusele iseenda suhtes tema sotsiaalne toimetulematus. Puudutatud isik võib ennast nälga jätta, kuna toidu ostmise asemel kulutab ta raha alkoholi ja suitsude peale. Ka see tingib maakohtu hinnangust erinevale seisukohale asumise, kuigi selleks on juba piisav eelnevas tuvastatud ohtlikkus. Nähtuvalt puudutatud isiku esindaja arvamusest (tl 8891) suhtles esindaja sotsiaalametnikuga, kes tegeleb puudutatud isiku probleemidega juba 13 aastat. Sotsiaalametniku hinnangul puudutatud isik iseseisvalt rohtusid ei võta, sest tal puudub selleks tahtmine, raha raiskab ta alkoholi, suitsude ja muule, mida peab hetkel olulisemaks. Ekspertiisiaktist nähtub, et puudutatud isik on küll pöördunud kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajate poole, kuid on keeldunud igasugusest abist, sh isegi toidust, kuigi kurtis nälga ja toimetulematust. 5
(7)Maakohtule esitatud avalduse ja ekspertiisiakti kohaselt toimus puudutatud isiku eluruumis
  1. jaanuaril 2018 põleng ja pärast seda on puudutatud isik viibinud ravil psühhiaatriakliinikus. Ekspertiisiaktis on välja toodud, et oma kodus tekkinud tulekahjusse suhtus puudutatud isik emotsionaalselt tuimenenult ebaadekvaatselt, rääkis sellest ükskõikselt, kuid oletas, et jättis soojakoti magama jäädes sisse. Puudutatud isiku esindaja arvamusest nähtub, et tuletõrje ütluste kohaselt sai põleng puudutatud isiku elukohas alguse suitsukonist. Koos määruskaebusega esitatud fotodelt (tl 76–77) nähtub, et puudutatud isiku elukoht on peale tulekahju niivõrd halvas seisus, et seal ei ole võimalik elada. Puudutatud isik sellest aga aru ei saa, ja leiab, et tal on võimalik korteris edasi elada. Ekspertiisiakti kohaselt ei saa puudutatud isik aru oma toimetulekuraskusest, on muretu ja ükskõikne edasise suhtes. Kuivõrd puudutatud isiku käitumine on raske psüühilise haiguse tagajärjel ebaadekvaatne ning ta suhtub enda ja ümbritsevate varasse ükskõikselt, võib pigem kindlalt kui tõenäoliselt väita, et ta ei järgi ka edaspidi ohutusnõudeid ning seab sellega ohtu ümbritsevate isikute elu ja vara. Ka selles osas hindab ringkonnakohus ärakuulamisel antud ütlusi maakohtust erinevalt. Pelgalt orienteerumine ajas, kohas ja isikus ning loogilised seletused ja isiku enda kinnitused ei ole piisavad, et jätta kõrvale muud tõendid isiku ohtlikkuse kohta endale ja ümbruskonnale. Esindaja arvamusest nähtub, et esindaja külastas puudutatud isikut haiglas
  2. mail
  3. Isik on sama päeva hommikul toodud osakonna II korruse palatist I korruse palatisse. Põhjuseks oli palatikaaslase suhtes norivaks muutumine. Puudutatud isik tunnistas, et ta soovis rohkem privaatsust ja talle ei meeldinud palatikaaslase tegevus (teki ära kiskumine). Esindaja vestles osakonna õega, kelle väitel on puudutatud isiku haiglas viibimise ajal olnud juhtumeid, kus temaga samasse palatisse paigutatud teine patsient on tulnud viia kehavigastustega haiglasse, sest puudutatud isik tarvitas tema suhtes kehalist vägivalda. Arvestades puudutatud isiku raske psüühilise haiguse senist kulgu ja et ta ei pea ravimite tarvitamist vajalikuks, võib pigem kindlalt kui tõenäoliselt väita, et kaasinimeste suhtes agressiivne käitumine kordub. Seega tuleb kokkuvõtvalt asuda seisukohale, et haiguse ägenemise tõttu on puudutatud isik ohtlik ka ümbritsevatele isikutele, kuna võib kahjustada nende tervist ja vara. Eksperdi arvamuse kohaselt ei ole alust prognoosida isiku tervisliku seisundi ega sotsiaalse toimetuleku paranemist lähiajal. Ka teised tõendid ei viita peatse paranemise võimalikkusele. Ringkonnakohus leiab, et arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ja hoiakuid ravi vajalikkuse suhtes, on talle vajalik ööpäevaringne erihooldus. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja ta on hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata jätmise korral nii käesoleval ajal kui lähemas tulevikus ohtlik eelkõige endale, kuid ka teistele. Puudutatud isik on ravimite mittevõtmisel ebaadekvaatne, agressiivne, ettearvamatu ning ennasthävitav (liigtarvitab alkoholi), mida tõendab mh tema senine haiguslugu: vabanedes psühhiaatriakliinikust satub ta sinna peagi tagasi, seejuures aina tihedamini, kuna tal tekivad vabanemisel paranoidsed- ja suurusmõtted, mõttekäiguhäired ja perioodilised meelepetted. Maakohtule esitatud avalduses ning puudutatud isiku esindaja, hoolekandeasutuse ja Sotsiaalkindlustusameti seisukohtades ja ka ekspertiisiaktis on puudutatud isiku hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise vajadust piisavalt põhjendatud. Ka tsiviilasjas nr 2-18-4245 puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et senised meetmed (eelkõige korduv ravi korraldamine) pole andnud tulemusi ning puudutatud isik peaks viibima kontrollitud keskkonnas, kus oleks tagatud talle ettenähtud ravimite manustamine, mis tagaks nii tema kui teiste ohutuse (tl 78). Seega katkematu ravi saamiseks vajab puudutatud isik ööpäevaringset erihooldusteenuste, kuna varasemad abinõud (mh lühiajaline ravi) ei ole osutunud küllaldaseks ja muude abinõude kasutamine ei ole võimalik. 6
(7)Kõikide sotsiaalteenuste saamiseks, v.a kohtu poolt ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamine, on vajalik isiku nõusolek (taotlus). Isikule on võimalik pakkuda ravi väljaspool kinnist asutust juhul, kui isik oma ravivajadusest aru saab, kuna sellisel juhul toimub ravi vabatahtlikkuse alusel (rohtude võtmine, arsti külastamine). Samuti on toetatud elamise teenuse ja kogukonnas elamise teenuse eeldusena sätestatud see, et isik suudab ise enda eest hoolitseda (SHS § 95 p 2 ja § 98 p 2). Käesoleval juhul ei saa puudutatud isik enda ravivajadusest aru. Samuti nähtub puudutatud isiku käitumisest, et tal puudub tahe sotsiaalteenuste saamiseks. Puudutatud isik on keeldunud talle osutatavast nii meditsiinilisest kui ka sotsiaalsest abist. Kuna puudutatud isik ei saa aru enda ravivajadusest, sh ei soovi ka sotsiaalteenuste osutamist ega suuda enda eest ise hoolitseda, ei ole võimalik alternatiivseid meetmeid rakendada. Eelnevast tuleneb, et puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on täidetud. Seega rahuldab ringkonnakohus avalduse SHS§ 105 lg-s 1 toodud sõnastuses (vt eespool p 13). SHS § 105 lg 5 järgi võib kohus paigutada isiku tema nõusolekuta hoolekandeasutusse hooldamisele kuni üheks aastaks kohtumääruse tegemisest arvates. Kui nimetatud tähtaja möödumisel ei ole ära langenud SHS § 105 lg-s 1 loetletud asjaolud, võib kohus valla- või linnavalitsuse või isiku seadusliku esindaja taotluse alusel pikendada isiku hoolekandeasutuses nõusolekuta hooldamise tähtaega kuni ühe aasta kaupa. Ka

§ 538

lg 2 järgi ei või isikut kinnisesse asutusse paigutada kauemaks kui üheks aastaks määruse tegemisest arvates, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega määrab ringkonnakohus paigutada puudutatud isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta üheks aastaks. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine asjaolusid, mis tingiksid lühema tähtaja määramise.

§ 541

lg 4 alusel võib kohus tunnistada isiku kinnisesesse asutusse paigutamise määruse täitmisele kuuluvaks määruse kättetoimetamisega isiku eestkostjale. Ringkonnakohtu hinnangul on puudutatud isikule erihooldusteenuse kohene osutamine eelkõige isiku enda huvides. Harju Maakohtu 19. aprilli 2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-4245 määrati puudutatud isiku eestkostjaks Tallinna Linnavalitsus (Kristiine Linnaosa Valitsuse kaudu). Neil kaalutlustel tuleb määrus tunnistada viidatud sätte ja

§ 463

lg 2 kaudu kohalduva § 467 lg 1 alusel viivitamata täidetavaks alates selle avaldajale kättetoimetamisest.

§ 542

lg 1 alusel tuleb määrus saata täitmiseks hoolekandeasutusele, keda maakohus pidas sobivaks teenuse osutajaks ja kes andis ka arvamuse puudutatud isiku kohta.

§ 172

lg 3 esimese lause järgi kannab isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud riik, kui kohus ei jäta neid täielikult või osaliselt isiku enda või tema eestkostja kanda, kuna see on kohtu arvates õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti kanda. Menetlusosaliste kohtuvälised kulud võib

§ 172

lg 8 järgi jätta riigi kanda üksnes juhul, kui kohtuväliste kulude kandmiseks anti isikule menetlusabi (Riigikohtu 14. veebruari 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 16 teine lõik). Seega tuleb vaatamata avaldusel rahuldamisele jaotada menetluskulud nii nagu seda tegi maakohus. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Puudutatud isiku esindaja tasutaotluse lahendab kohus täna eraldi määrusega.

§ 543võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

Lisaks menetlusosalistele on kaebeõigus ka selle kinnise asutuse juhil, kuhu puudutatud isik paigutatakse. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Liis Arrak / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.