KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus 28. mai 2018, Tallinn Otsuse tegemise aeg ja koht kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-17-727 Kohtukoosseis Sten Lind, Meelika Aa

§ 113

lg 1 järgi süüditunnistamise, talle kümneaastase vangistuse mõistmise ja tsiviilhagi rahuldamise osas. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.

1. Tunnistada Martin Lepp süüdi KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi ja mõista talle karistuseks seitse aastat vangistust.
2. Kannatanu XX tsiviilhagi jätta rahuldamata.
3. Apellatsioonid rahuldada osaliselt. 1
4. Määrata Advokaadibüroole Vares & Mõistlik makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Martin Lepale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 240 eurot. Apellatsioonimenetluse kulud jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Tulenevalt KrMS § 344 lg-st 2 on kannatanul õigus esitada kassatsioon ainult tsiviilhagi puudutavas osas. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Martin Lepale esitati KarS § 113 lg 1 järgi süüdistus XX tapmises. Süüdistuse kohaselt ründas M. Lepp 03.10.2016 kella 20.00 ja 21.00 vahelisel ajal Tallinnas XXX mahajäetud maja teisel korrusel XX. Ta peksis XX rusikate ja jalgadega keha ja pea piirkonda ning lõi lamavale XX-le vähemalt ühel korral telliskiviga vastu pead kukla piirkonda. Löök telliskiviga tekitas XX-le põrutushaava kuklal paremal pool, koljuluude murrud põrutushaava piirkonnas ja kõvakelmepealse verevalumi. Peksmise tagajärjena sai XX pea tömptrauma peaajupõrutuse, aju pehmekelmealuste verevalumite ja koljuluude murdudega, mis tüsistus peaajutursega, mis põhjustas XX surma (XX suri sündmuskohal hiljemalt 03.10.2016 kl 23:00). Veel sai XX järgmisi tervisekahjustusi: nahamarrastused ja verevalumid otsmikul ja ninal, nahamarrastus kõhul ja verevalumid vasakut neeru ümbritsevas rasvkoes .
6. Harju Maakohus tunnistas
7. augusti 2017 otsusega M.

§ 113lg 1 järgi süüdi ja mõistis talle karistuseks 10 aastat vangistust.

Ühtlasi mõistis kohus M. Lepalt kannatanu XX kasuks välja 359 eurot 17 senti. Riigi kasuks mõistis kohus M. Lepalt välja menetluskulud 3429 eurot ja 50 senti. Kohus määras, et menetluskulud tuleb tasuda ositi kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul. 3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja. 3.1 Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja M.

§ 113lg 1 järgi õigeksmõistmist.

Kaitsja leiab, et maakohus ei ole veenvalt kõrvaldanud kahtlust, et XX võis surma põhjustanud peavigastuse saada muul moel kui peksmise tagajärjel. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt on surnukeha pea kohal oleval ukseliistul ja voodil näha verejälgi, kusjuures ukseliistul olevate verejälgede sees on näha ka juuksekarvu. DNA2 ekspertiisi akti kohaselt oli tegemis XX verega. Surnu ekspertiisiaktis nr 16E-PõS0046/518 kohaselt ei ole välistatud, et mõni XX peapiirkonnas olnud vigastus võis olla tekitatud löömisest vastu ust või ukseliistu. Kaitsja leiab, et see kukkumine pidi aset leidma enne peksmist, sest tunnistaja TT ütluste kohaselt oli XX peksmise ajal lamavas asendis. Maas lamava kannatanu peksmise tulemusena ei saanud verejäljed koos juuksekarvadega kuidagi kanduda ligi pool meetrit kõrgemale ukseliistule. Surnu ekspertiisiakti kohaselt ei olnud kannatanu tõenäoliselt pärast kõikide vigastuste tekitamist võimeline iseseisvalt liikuma või tegutsema. Viidatud järeldus välistab võimaluse, et vastav jälg oleks saanud tekkida ka pärast peksmist. Surnu ekspertiisiaktist nähtuvalt ei saa välistada, et just peaga vastu uksepiita kukkumisest saadud peavigastus võis põhjustada XX surma. Maakohus on alusetult väitnud, et just löök tellisega põhjustas XX surma. Surnu täiendava ekspertiisi aktis on ekspert märkinud, et piiratud pinnaga (tõenäoliselt kolmnurkse pinnaga) esemega löögi eluohtlikkus ei ole määratav. Arvamuse põhjendustest ilmneb, et XX surma võis põhjustada ükskõik, milline tal esinenud peavigastus (sh. peavigastus, mis võis tekkida kukkumisest vastu uksepiita). Piisavalt ei ole tõendatud, et just süüdistatav lõi XX telliskiviga vastu pead. Maakohus ei ole kõrvaldanud kahtlusi, kuidas sündmuskoha täiendaval vaatlusel leitud tellis sai kohta, kust ta leiti. Kohus luges MÕ ütlustele tuginedes tõendatuks, et tellise viskas teise tuppa MÕ. Kaitsja leiab, et tellise viskamise korral oleks pidanud mööbliplaadil, millelt tellis leiti, olema põrutusjäljed, kuid selliseid ei ole tuvastatud. Küll olid mööbliplaadil jalatsijäljed. Veel märgib kaitsja, et tellisel ei ole tuvastatud MÕ DNA-d. Neist asjaoludest tulenevalt peab kaitsja tõenäoliseks, et telliskivi viidi leidmiskohta teistsugusel viisil (ja võimalik ka, et teistsugusel motiivil), kui seda väitis MÕ. See omakorda seab kaitsja arvates kahtluse alla selle, et tegemist oli tapmisvahendiga. Selle, kas tegemist oli tapmisvahendiga, seab kahtluse alla ka asjaolu, et telliselt leiti jäljeread, mida võib pidada järjestikuste sõrmede jälgedest. Neist jälgedest vaid kahest leiti M. Lepa DNA-d. Lisaks leiti neist jälgedest ka XX DNA-d. Seega tuleks teha absurdne järeldus, et XX ise lõi end tellisega pähe. Süüdistatava DNA sattumine ühe jälje segaproovi võis tuleneda süüdistatava mõnest varasemast kokkupuutest telliskiviga, arvestades, et süüdistatav sündmuskohta oma eluruumina ning kivi pärines enne elutuba paiknenud ruumis asuva pliidi seinast, millest elutuppa sisenedes ka alati mööduti. Selle vastu, et M. Lepp XX tellisega lõi, räägib ka asjaolu, et M. Lepal seljas olnud pikkade varrukatega pluusi varrukatel ja kätel puudusid täielikult XX verepritsmed. Kaitsja leiab, et tunnistajate TT, MÕ ja MN ütlused ei ole piisavalt usaldusväärsed. TT ja MÕ on andnud kohtus ja kohtueelses menetluses vastuolulisi ütlusi. Maakohus leidis, et vastuolud on põhjendatavad sellega, et tunnistajad olid sündmuse toimumise ajal joobes. Kaitsja leiab, et kui tunnistajad olid sündmuse toimumise ajal joobes, siis tekib põhjendatult küsimus, et kas isikud üldse tajusid sündmusi piisavalt täpselt. Veel olulisemaks peab kaitsja seda, et tunnistajad muutsid oma ütlusi küsimuses, kas kannatanu kukkus peaga vastu ust. Tunnistaja MN ütlusi peab kaitsja ebausaldusväärseks põhjusel, et MN tunnistas kohtus, et prokurör rääkis talle, et M. Lepp tappis XX. Lõpuks märgib kaitsja, et kohtueelne menetlus on olnud ühekülgne, mis on takistanud kaitsmist. Selle üheks ilmekamaks näiteks on asjaolu, et juba menetluse algetapil ei vaadeldud tunnistaja TT ega tema riideid, tehes sel viisil sisuliselt võimatuks alternatiivsete uurimisversioonide 3 kontrollimise (süüdistust püütakse ju tõendada just läbi kätelt ja riietelt leitud jälgede). Kohtuliku uurimisel märkis TT kaitsjale, et kuriteosündmuse ajal seljas olnud riideid tal kindlasti enam säilinud ei ole. Kaitsja leiab, et hoolimata sellekohasest ekspertiisist ei ole nõuetekohaselt välja selgitatud, kas M. Lepp oli süüdiv. Kaitsja leiab, et ekspert on alusetult lähtunud ka psüühikahäire raskuse tuvastamisel sellest, kas süüdistatav oli võimeline toimuvast aru saama ning oma käitumist vastavalt sellele juhtima või mitte. Kaitsja leiab, et raske psüühikahäire ning võime toimuvast aru saada/oma käitumist juhtida on iseseisvad asjaolud, mis tuleb ekspertiisi käigus eraldi välja selgitada. Veel leiab kaitsja, et M. Lepp võib põdeda XXX ning see seab kahtluse alla tema võime karistust kanda. 3.2 M. Lepp kinnitab, et teda on karistatud teo eest, mida ta ei ole toime pannud. S.t sisuliselt taotleb ta maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist. M. Lepp leiab, et ta on mõistetud süüdi ilma piisavate tõenditeta. Tuginetud on ainult kaudsetele tõenditele. Isegi ekspert ei osanud öelda, kas XX tapeti või kukkus surnuks. Tellisel olid küll tema sõrmejäljed, aga kahe erineva käe jäljed. Seal oli ka teiste sõrmejälgi, mida üldse ei kontrollitud. Ka ei kontrollitud seda, kelle jalajäljed olid seal, kust tellis leiti. Kaks tunnistajat olid kohtus alkoholijoobes ja kolmas tunnistaja ütles, et prokurör rääkis talle, et M. Lepp tappis XX. Kuriteo toimepanemise ööl lasti tunnistajad minema, ilma et oleks kontrollitud nende riideid. Nende riietele ega jalanõudele ei ole tehtud ekspertiisi. Veel märgib M. Lepp apellatsioonis, et ta ei ole saanud arestimajas arstiabi. Talle ei ole tehtud statsionaarset ekspertiisi. Ka ei ole uurijad arestimajas oldud ajal tema juures käinud. Prokurör ähvardas teda, et kui ta kaebab edasi, siis teeb prokurör nii, et tema karistust suurendatakse veel 2 kuni 5 aastat. Lõpuks märgib M. Lepp, et viimasel ajal on jäetud süüdistus esitamata või on mõistetud kaks inimese tapnud politseiametnikku. Talle on arusaamatu, miks politseinikud vabastatakse, aga tema, kes ei ole tegelikult inimest tapnud, peab 10 aastat vangis olema. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonide argumendid on osaliselt põhjendatud. Sellest tulenevalt ei ole tõendatud, et M. Lepp peksis XX käte ja jalgadega. Küll peab ringkonnakohus tõendatuks seda, et M. Lepp lõi XX tellisega pähe. Kuna tuvastatav ei ole see, et XX suri just tellisega löömise, mitte aga muu peksmise tulemusel saadud vigastustesse, ei ole põhjendatud M. Lepa süüdimõistmine lõpule viidud tapmises. Kuna ringkonnakohus peab tõendatuks seda, et tellisega R. Lepale pähe lüües oli M. Lepal tahtlus XX surma põhjustamise suhtes, on tema tegu kvalifitseeritav tapmiskatsena. I
2. Ringkonnakohus ei pea seda, et M. Lepp XX käte ja jalgadega peksis, tõendatuks järgmistel põhjustel. See, et M. Lepp XX käte ja jalgadega peksis, tuleneb ainult väidetavalt peksmist pealt näinud tunnistaja TT ütlustest. Paraku on TT ütlused suures ulatuses vastuolulised ning vastuolud 4 puudutavad ka sündmuse keskseid asjaolusid. Vastuolud on nii selged ja ulatuslikud, et nende ütluste alusel ei ole võimalik kohtul kujundada arusaama sellest, mida tunnistaja üldse tajus. Vastuolude iseloom on selline, mis tekitab kahtluse, et tunnistaja ei tea asjaolusid, mille kohta teda küsitleti, või püüab tegelikke asjaolusid varjata. Siinkohal ei saa mööda vaadata TT tunnistusest, et vastavalt omavahel kokkulepitule väitis ta esmalt, et XX peksis keegi võõras (nn tõendite köide, edaspidi tkd; tl. 79 pöördel). Seda, et TT kohtus antud ütlused erinesid mitmetes punktides kohtueelses menetluses antud ütlustest, on oma otsuses tõdenud ka maakohus. Maakohtu otsuses on toodud välja järgmised vastuolud: kohtus andis TT ütlusi, et XX ei löönud põrandale kukkudes pead millegi vastu ära, kohtueelses menetluses andis ta ütlusi, et XX kukkus peaga vastu kinnist ust; kohtus antud ütlustes väitis TT, et nägi, kuidas XX ühel korral kiviga löödi, kohtueelses menetluses andis ta ütlusi, mille kohaselt lõi M. Lepp XX kiviga kahel korral; kohtus antud ütluste kohaselt oli kivi, millega M. Lepp XX lõi, tume, kohtueelses menetluses rääkis TT aga heledast kivist; kohtus väitis TT, et ta ei vaadanud, kas kivil on mingeid jälgi peal, kohtueelses menetluses rääkis TT sellest, et kivi oli verine. Maakohus ei pidanud neid vastuolusid siiski sellisteks, mis oleks andnud põhjust tunnistaja ütluste kõrvalejätmiseks. Kaitsja märgib apellatsioonis, et maakohus on õigustanud vastuolusid sellega, et tunnistaja oli sündmuse toimumise ajal joobes. Kaitsja leiab, et see asjaolu ei anna alust tunnistajate ütluste usaldusväärseks lugemiseks. Maakohus on tõesti vastuolusid selgitanud sellega, et tunnistaja olid sündmuse ajal joobes. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu seisukoht võimaldab küll selgitada, miks on TT erinevaid ütlusi andnud, kuid ei anna vastust küsimusele, miks on sellisel juhul põhjust arvata, et kohtus antud ütlused on usaldusväärsed. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et kui tunnistaja on andnud erinevatel aegadel vastuolulisi ütlusi põhjusel, et ta oli sündmuse ajal, mille kohta ta ütlusi annab, joobes, seab see kahtluse alla, kas isik mäletab sündmusi adekvaatselt või kas ta üldse oli võimeline asjaolusid adekvaatselt tajuma. See kahtlus vajab eraldi kõrvaldamist. Kohtumenetluse poolel, kes soovib tunnistaja ütlusi tõendamisel kasutada, on võimalik seda teha nt ristküsitlusel täpsustavate küsimuste esitamisega. Maakohus ei ole viidanud ühelegi asjaolule, millele tuginedes kohus leidis, et kuigi tunnistaja olid joobes, on nende ütlustele võimalik tugineda. Sellist asjaolu ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Ristküsitluse raames on lepitud tunnistaja selgitusega, et tema erinevatel aegadel antud ütluste vastuolud tulenesid sündmuse ajal joobes olemisest, ega ole püütud välja selgitada, kuidas joove tingis kord ühe-, kord teistsuguste ütluse andmise. Maakohus leidis, et joove selgitab seda, miks TT ei mäletanud, mitu korda täpselt M. Lepp XX kiviga pea piirkonda lõi. Kohtukolleegium leiab, et ses küsimuses seisukohta võttes oleks maakohus pidanud hindama sedagi, kuivõrd loogilised ja vastuoludeta on TT kohtus antud ütlused peksmise ja kiviga löömise kohta. Kohtukolleegiumi hinnangul on TT ütlused küsimuses, millises ulatuses ta üldse peksmist ja kiviga löömist nägi, vasturääkivad ja ebaselged. Harju Maakohtu
3. mai 2017 istungi protokolli kohaselt on TT vastanud prokuröri küsimustele peksmise ja kiviga löömise kohta järgmiselt: 5 „Kirjeldage palun nii palju, kui nägite, kuidas see peksmine toimus? Algus käte ja jalgadega vehkis. /---/ - Kuidas peksmine jätkus? Mina täpselt ei näinud, keerasin seina poole, ei tahtnud seda näha. M magas, ta ei kuulnud üldse midagi. /---/ - Käte ja jalgadega vehkis, kas te olete ka aru saanud, kas need vehkimise liigutused tabasid X? Olin näoga seina poole. - Pole kogu aeg vaadanud? Ei. Kui kivi võttis, panin pea teki alla. - Mitu korda nägite löömist? Üks kord. - Mis kivi see oli? See ei olnud kivi, telliskivi, ma ei tea. Natuke suurem kui telliskivi. - Kust ta selle võttis? Ei näinud, olin näoga seina poole. /---/ - Mida nägite, kuhu ta selle kiviga lõi? Vastu pead. - Teil oli näha, et vastu pead? Seda nägin, rohkem ei näinud. /---/ - Kas nägite, kuidas lõppes? Ei näinud. - Mis on selle põhjuseks? Lamasin näoga seina poole. Pea teki all, kartsin.“ (kohtu köide, edaspidi kd I; tl. 78 pöördel, 79). Seega väitis TT esiteks, et ta keeras end seina poole ega näinud juba seda, kas M. Lepa käe- ja jalalöögid XX tabasid. Seejärel ütles ta, et pani pea teki alla, kui M. Lepp kivi võttis. Samas väitis TT, et ei näinud sedagi, kust M. Lepp kivi võttis, sest ta oli näoga seina poole. Lõpuks väitis TT, et nägi, kuidas M. Lepp ühe korra kiviga XX-le vastu pead lõi ja pärast seda enam ei näinud, kuna lamas näoga seina poole, pea teki all. Eelnevale lisandub tõsiasi, et ka TT kirjeldus, millise kiviga M. Lepp XX lõi, on vastuoluline. Kohtus kaitsja küsimustele vastates rääkis TT tumedast kivist, usaldusväärsuse kontrolliks avaldatud kohtueelses menetluses antud ütlustes on tunnistaja rääkinud heledast kivist. Maakohus pidas ses osas vastuolu TT ütlustes üksnes näiliseks. Kohus viitas otsuses asitõendi vaatlusprotokollile, mille kohaselt oli telliskivi osaliselt tahmunud, osaliselt aga kaetud halli tsemendiseguga või määrdunud. Kohtukolleegium leiab, et seda küsimust käsitledes on kohus ignoreerinud tõika, et TT väitis kohtus ütlusi andes, et kivi, millega M. Lepp XX lõi, ei olnud üldse tellis, vaid oli tellisest suurem ja ümar. TT kinnitas kaitsja küsimustele vastates mitu korda, et tegemist ei olnud tellisega, öeldes lõpuks resoluutselt: „Ei olnud telliskivi, kivi oli ümmargune. Telliskivi ei olnud kindlasti.“ (kd I; tl. 80). Ka eelnevalt prokuröri küsimustele vastates rääkis TT sellest, et kivi oli veidi suurem kui tellis (kd I; tl. 79). Seega ei pea paika maakohtu seisukoht, et TT ütlused selle kohta, kuidas kivi välja nägi, sobivad sündmuskohalt leitud tellise kirjeldusega asitõendi vaatlusprotokollis. TT ütlused, mille kohaselt lõi M. Lepp XX ümara kiviga, ei sobi kokku kohtuarst-eksperdi järeldusega, et XX kuklas olnud haava kuju viitab sellele, et see on tekitatud tõenäoliselt kolmnurkse pinnaga esemega (nt telliskivi nurgaga). Eelnevat kokkuvõttes tuleb nentida, et ütluste vahelisi vastuolusid leidub nii TT kohtus antud ütluste siseselt, kui ka kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel. Lisaks on TT ütlused vastuolus teiste tõenditega. Vastuolud puudutavad ka XXX hoones
4. oktoobril 2016 toimunu kõige olulisemaid asjaolusid – seda, kuidas XX peksti, ning seda, millise kiviga ja - 6 kuidas teda löödi. Sellest tulenevalt ei näe ringkonnakohus muud võimalust, kui jätta TT ütlused selle kohta, mis
5. oktoobril 2016 XXX hoones toimus, ebausaldusväärsetena kõrvale.
6. Ringkonnakohtu hinnangul ei näita ükski muu tõend seda, et M. Lepp käte ja jalgadega XX peksis. M. Lepp on oma ütlustes ise tunnistanud, et tal oli XX-ga
7. oktoobril 2016 konflikt, kuid kohtus antud ütluste kohaselt lõi ta XX vaid paaril korral lahtise käega. M. Lepa ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldati maakohtus tema kohtueelses menetluses antud ütlused ja kirjalik puhtsüdamlik ülestunnistus, milles on ta tunnistanud XX peksmist. Süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis on avaldatud KrMS § 289 lg 1 alusel, ega KrMS § 289 lg 3 alusel avaldatud dokumenti ei saa kasutada tõendina tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks. Kui süüdistatav annab kohtus ütlusi, ei näe kriminaalmenetluse seadustik ette võimalust tugineda tema kohtueelses menetluses antud ütlustele (erandiks on deponeeritud ütlused). KrMS § 289 lg 1 alusel avaldatud ütluste või sama paragrahvi kolmanda lõike alusel avaldatud dokumendi abil on võimalik üksnes seada isiku kohtus antud ütluste usaldusväärsus kahtluse alla. Kui kohtus antud ütlused on avaldatuga vastuolus ning vastuolule puudub mõistlik selgitus, tuleb kohtus antud ütlused jätta ebausaldusväärsetena kõrvale (vt nt Riigikohtu
8. detsembri 2015 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-101-15). Maakohus ongi jätnud M. Lepa ütlused põhjendatult ebausaldusväärsetena kõrvale.
9. Sellest, et M. Lepp lõi XX tellisega, ei saa teha järeldust, et ka muud vigastused peale põrutushaava kuklal tekitas XX-le just M. Lepp. M. Lepp ei olnud ainus isik, kes
10. oktoobril 2016 koos XX-ga XXX hoones viibis. Sündmuskohal käinud kiirabitöötaja TU sõnul olid sündmuskohal vanem meesterahvas (M. Lepp), vanem naisterahvas (TT) ja noorem meesterahvas (MÕ). See, et tema lõi XX tellisega, ei tähenda, et tema pidi olema ainus isik, kes XX vastu vägivalda kasutas. Kohtu käsutuses ei ole tõendeid, mis võimaldaks välistada, et need vigastused võis põhjustada keegi teine majas viibinutest. II
11. Nagu eespool märgitud, peab ringkonnakohus aga tõendatuks seda, et põrutushaava kuklal põhjustas XX-le M. Lepp, lüües XX tellisega. 8.1 Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et XX võis saada eluohtliku vigastuse peaga vastu uksepiita kukkumisest. Tõsiasi on see, et toa ukse juures seisva kušeti otsa kohal on uksepiit ja selle juures olev sein verega määrdunud. Verejäljest jooksevad verenired mööda seina alla põrandani ning verega määrdunud ala juures on verepritsmed suunaga alt üles. Uksepiidal olevas verejäljes on juuksekarvad. Neid asjaolusid on kirjeldatud esimese sündmuskoha vaatluse protokollis (tkd, tl. 1 – 3). Kirjeldatud asjaolud on nähtavad ka vaatlusprotokollile lisatud fotodel (tkd; tl. 4 – 31). Uksepiidal olevas verejäljes olevad juuksekarvad on näha fotol 27, pritsmed fotodel nr 34 – 37 ning põrandani ulatuvad verenired fotol
12. Veremäärdumise asukohast annavad ülevaate fotod 18, 20, 21, 22 ja
13. 7 Vaatlusprotokolli kohaselt võeti verega määrdunud kohast puuteproov. DNA ekspertiisi aktis oleva eksperdiarvamuse p 2 kohaselt saadi sellest proovist DNA täisprofiil, mis langeb kokku XX DNA-profiiliga (tkd; tl. 94). Kohtukolleegium leiab aga, et need veremäärdumised ei saanud tekkida sellest, et XX kukkus peaga vastu uksepiita. Nimelt nähtub surnu ekspertiisiaktist, et XX-l oli ainult üks – kuklapiirkonnas asuv – peahaav. Selle piirkonnas olid juuksed määrdunud verekahtlase ainega. Lisaks sellele oli XX-l peapiirkonnas marrastusi ja verevalumeid. Tegemist ei ole seega vigastustega, millest saanuks tulla rohkelt verd. Kuklapiirkonnas olev haav ei saa olla tekkinud peaga vastu uksepiita kukkumisest. Uksepiidal ei ole verega määrdunud piirkonnas sellist nurka, mis tekitaks sellise vigastuse, nagu kannatanul kuklas oli. Eksperdiarvamusest tuleneb, et vigastuse kolmnurkne kuju viitab sellele, et löödi kolmnurkse pinnaga esemega. Selline ese on eksperdiarvamuse kohaselt nt telliskivi nurk. Seega ekspertarvamuse kohaselt pidi vigastuse põhjustanud objekt olema kolmnurkpüramiidi kujuga (tipust lähtub kolm külge). Uksepiida serv sellistele tingimustele ei vasta. Eelnevat ei lükka ümber eksperdiarvamuses märgitu, mille kohaselt ei ole välistatud, et mõni vigastus pea piirkonnas võis olla tekkinud kukkumisest vastu ust või ukseliistu. Nimelt on ekspert öelnud, et täpsemalt ei ole selle tuvastamine võimalik, kuna kõik vigastused peale kuklal asuva põrutushaava on mittespetsiifilised (surnu ekspertiisi aktis esitatud ekspertarvamuse p 7: tkd; tl. 77). Seega on ekspert pidanud võimalikuks, et vastu uksepiita kukkumisest on kannatanu saanud mõne muudest peapiirkonnas olnud vigastustest, mitte aga kuklapiirkonnas olevat vigastust. Nagu öeldud, ükski nimetatud vigastusest ei olnud selline, millega oleks kaasnenud rohke verejooks. Seega on verejäljed seinal ringkonnakohtu hinnangul tingitud sellest, et XX löödi tellisega, kui ta lebas kušetil. Sellele viitavad nii seinal kui M. Lepa pükstel tuvastatud verepritsmed. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt oli seinal, veremäärdumise lähedal olnud verepritsmete suund alt üles (tkd; tl. 2, pritsmed on näha fotodel 34 – 37). See tähendab, et pritsmed pidid pärinema madalamalt. M. Lepa pükstel on tuvastatud verepritsmed pükste põlveja reiepiirkonnas (jäljeekspertiisi akt koos fototabeliga: tkd; tl. 121 – 130). DNA-ekspertiisi tulemused kinnitavad, et tegemist on XX vere pritsmetega (tkd; tl. 131 – 140). Nendegi pritsmete asukoht näitab, et pritsmete allikas pidi olema madalal. Kohtuarst-ekspert on pidanud võimalikuks, et XX võis olla vigastuste tekitamise ajal lamavas asendis (eksperdiarvamuse p 8: tkd; tl. 77). Veremäärdumine seinal ja uksepiidal on seletatav sellega, et XX jäi pärast seda, kui teda oli tellisega löödud, lebama kušetile, peaga vastu seina ja uksepiita. Sellele viitab asjaolu, et ka ukse juures olnud kušeti nurk oli verest läbiimbunud (see on näha sündmuskoha esimese vaatluse protokollile lisatud fotodelt 18, 20 – 24 ja 26). Eelnevat ei lükka ümber see, et sündmuskoha vaatluse protokolli kohaselt lamas XX maas ning tunnistajana üle kuulatud kiirabitöötaja TU ütluste kohaselt lebas ta seal kiirabi saabudes (kd I, tl. 77 pöördel), tunnistaja MN sõnade kohaselt aga juba
14. oktoobri 2016 õhtul enne kella üheksat, kui tema XXX majja läks (kd I; tl. 96). Kuivõrd süüdistatava ja tunnistaja TT ütlused ei ole usaldusväärsed, ei ole kriminaalasjas tõendeid, mis ammendavalt kirjeldaks
15. oktoobri 2016 õhtul XXX hoones toimunut. Seega on võimalik, et XX on liigututud veel enne MN saabumist majja või vajus ta ise kušetilt maha. Võimaluse kasuks, et XX on millalgi pärast kuklasse vigastuse saamist vajunud kušetilt maha, räägib asjaolu, et XX lebas otse kušeti kõrval 8 ja tema pea oli seina ja kušeti verega määrdunud koha lähedal (vt nt sündmuskoha vaatlusprotokolli juures oleva fototabeli foto nr 18). 8.2 Kaitsja leiab, et sündmuskoha täiendaval vaatlusel leitud tellis ei saa olla see, millega XX pähe on löödud. Kaitsja märgib, et DNA-ekspertiisi jaoks võeti proovid tellisel fikseeritud jälgedest (tkd; tl. 55), mis moodustavad kaks jäljerida. Suure tõenäosusega on need jäljeread tekkinud kivi käes hoidmisel käe järjestikkuste sõrmede puutumisel telliskivi küljega. Kaitsja leiab, et kuna osadest jälgedest võetud proovides ei tuvastatud M. Lepa bioloogilist materjali, küll aga XX oma, ei saa leitud tellis olla see, millega XX löödi. Õige on see, et tellisel fikseeritud „materjalimäärdumised“ moodustavad jäljeread, mis näevad välja järjestikuste sõrmede jälgede ridadena (vt asitõendi vaatlusprotokollile lisatud fototabeli fotod 5 – 7 ja 14: tkd; tl. 59, 60, 63). Lisaks räägivad DNA-ekspertiisi tulemused selle kasuks, et mõlemad jäljeread on jätnud XX. Kokku kaheksast proovist kahe (
16. ja
17. proovi) puhul ei olnud võimalik saadud DNA-profiilist järeldusi teha. Kõik ülejäänud proovid sisaldasid XX bioloogilist materjali. Proovide 1 ja 9 puhul oli segaprofiilis eristatav peamine DNA-profiil, mis vastas XX DNA-profiilile. Proovi nr 8 puhul ei saa välistada XX-lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist segaproovis ning proovide nr 2 ja 3 puhul ei saa seda kindlalt välistada. Kaitsja leiab, et kuna jälgedest leiti XX DNA-d, tuleks sellest teha absurdne järeldus, et XX ise lõi end tellisega pähe. Kohtukolleegiumi hinnangul oleks kaitsja seisukoht põhjendatud, kui oleks tõendatud, et tellise puutumisel oleks alati pidanud sõrmedest jääma silmaga nähtavad jäljed. Sellist tõendit kohtule esitatud ei ole. Seega ei ole alust väita, et vaatlusel fikseeritud jäljeread peaks olema jäetud just XX löömisel. See, et fikseeritud jäljeread sisaldavad XX bioloogilist materjali, näitab, et XX on tellist puutunud. See ei välista aga kuidagi seda, et sama tellist kasutati tema löömisel. Kõikidest võetud proovidest saadi segaprofiilid, Nii eksperdiarvamusest kui DNA-ekspertiisi aktile lisatud alleelitabelitest nähtub, erinevatest proovidest saadi erinevad segaprofiilid. See näitab, et tellist on puutunud mitmed erinevad isikud ning seda erinevatest kohtadest. Proovist nr 3 saadud segaprofiili puhul ei saa välistada M. Lepa sisaldumist selles ning proovist nr 8 saadud segaprofiili puhul ei saa seda kindlalt välistada (tkd; tl. 96). Sellest tulenevalt loeb ringkonnakohus tõendatuks, et tellist puutunud isikute seas on ka M. Lepp. Seega ei välista DNA-ekspertiis seda, et M. Lepp lõi XX tellisega, vaid – vastupidi – kinnitab seda võimalust. Veel annab kaitsja hinnangul alust kahelda, et just selle tellisega XX löödi, asjaolu, et küsitav on, kuidas sattus tellis tuppa, kust ta leiti. Kaitsja vaidleb apellatsioonis vastu maakohtu seisukohale, et kõnealuse telliskivi viskas sinna, kust see sündmuskoha täiendaval vaatlusel ära võeti, MÕ. Kaitsja leiab, et viskamise korral oleks pidanud mööbliplaadil, millel tellis oli, olema põrutusjäljed. Samuti rõhutab kaitsja, et telliselt ei ole leitud MÕ DNA-d ning tellise juures mööbliplaadil olid selged jalatsijäljed. Sellest järeldab kaitsja, et telliskivi viidi leidmiskohta MÕ väidetust teistsugusel viisil ja võimalik, et teistsugusel motiivil. Eeltoodu seab kaitsja arvates kahtluse alla ka selle, et XX löödi selle tellisega. Väide, et MÕ viskas tellise tuppa, kust see täiendaval sündmuskoha vaatlusel leiti, põhineb tunnistajate TT ja MÕ ütlustel. Eespool esitatud põhjendustel ei pea ringkonnakohus TT ütlusi usaldusväärseks. Kaitsja ise on apellatsioonis avaldanud seisukohta, et ka MÕ ütlused ei ole 9 usaldusväärsed, kuna ka tema on andnud kohtus ja kohtueelses menetluses erinevaid ütlusi. Kohtukolleegium peab sarnaselt kaitsjale MÕ ütlusi ebausaldusväärseks. Nentida tuleb seda, et MÕ kohtueelses ja kohtus antud ütluste vahel on tuvastatud vähem vastuolusid kui TT ütlustes. Maakohtu otsuses on toodud välja vastuolud järgmistes küsimustes: - kas selle toa uks, kus MÕ magas, oli lahti või kinni (kohtus väitis MÕ, et jättis ukse magama minnes lahti, kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt oli uks kinni); - kes läks kutsutud kiirabile vastu (kohtus väitis MÕ, et kiirabi tuli ise üles, kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt läks M. Lepp kiirabile vastu). Ringkonnakohtu jaoks seab MÕ ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla asjaolu, et neis küsimustes on just MÕ kohtus antud ütlused vastuolus ka teiste tõenditega. MÕ väidet, et ta jättis magama minnes ukse lahti, ei toeta ringkonnakohtu hinnangul sündmuskoha vaatluse protokoll koos sellele lisatud fotodega. Sündmuskoha vaatluse protokollis on märgitud, et tagumisse tuppa viiva ukse alumine äär on verega määrdunud. See, et ukse alumine osa on verine, on näha nt fotodelt 20, 23,
18. Uks avanes väikse toa (vaatlusprotokollis on seda nimetatud magamistoaks) poole ja avatud ukse korral jäi selle verine osa põrandal lamava XX peast eemale (vt foto nr 23). Seetõttu jääb selgusetuks, kuidas avatud uks verega määrdus. Seevastu on lihtne selgitada seda, kuidas uks veriseks sai, juhul, kui uks oli suletud. XX surnukeha asukoht sündmuskoha vaatluse ajal on selline, et põrandal olles pidi ta pea puutuma vastu suletud ust või lausa toetuma sellele – fotodelt on näha, et kui uks on avatud, ulatub põrandal lebava XX pea üle uksepaku (vt nt foto 23). Tunnistaja TU ütluste kohaselt kiirabitöötajad XX ei liigutanud (kd I, tl. 77 pöördel). Tema joonistatud skeemil on samuti näha, et XX lamas peaga ukseavas (tkd; tl. 53). Küsimuses, kes saabunud kiirabitöötajatele vastu läks, väärivad samuti tähelepanu tunnistaja TU ütlused. Kiirabitöötaja sõnul tuli neile vastu noorem meesterahvas; toas, kus oli surnukeha, istusid diivanil veel vanem meesterahvas ja vanem naisterahvas (kd I; tl. 77 pöördel). Kaitsja täpsustavatele küsimustele vastates kinnitas TU, et kindlasti ei olnud see, kes neile vastu tuli, M. Lepp, vaid oli noorem meesterahvas. See võis olla tunnistaja, st MÕ (kohtu köide, tl 78). Seega kinnitab kiirabitöötaja, et neile tuldi vastu ning see, kes vastu tuli, ei olnud M. Lepp, vaid noorem meesterahvas. MÕ (sünd. 1994) on M. Lepast (sünd. 1974) 20 aastat noorem. Ringkonnakohus märgib, et MÕ ütlused sündmuse käigu kohta tervikuna on teiste tõenditega vastuolus. MÕ ütluste kohaselt saabus tema XXX hoonesse kesköö paiku. Kui tema saabus, olid seal TT, M. Lepp ja XX. Nad tarvitasid koos alkoholi ja mingeid konflikte ei olnud. Ta oli teistega koos 2 – 3 tundi, siis läks magama (kd I, tl. 82). Surnu ekspertiisiakti kohaselt saabus XX surm hiljemalt kella 23.00 paiku, vigastused sai ta veel 2 – 3 tundi varem. Tunnistaja MN sõnul nägi ta juba kella 21.00 paiku XX põrandal lamamas ning tuba oli verd täis. Kaitsja on apellatsioonis taotlenud ka MN ütluste kõrvale jätmist. Taotlust põhjendas kaitsja sellega, et MN tunnistuse kohaselt rääkis prokurör talle, et M. Lepp tappis XX. See väide vastab tõele (kd I; tl. 97, 97 pöördel). Sellest hoolimata ei näe ringkonnakohus alust MN ütluste kõrvale jätmiseks. Erinevalt kaitsjast ei leia kohtukolleegium, et see muudaks MN ütlused tervikuna ebausaldusväärseks. MN ei ole ütlustes kirjeldanud seda, kes või kuidas XX tappis. Tema ütluste kohaselt oli sel ajal, kui tema
19. oktoobri 2016 õhtul XXX hoones käis, peksmine juba toimunud: XX lamas põrandal ja kõikjal oli verd. Seega on MN ütlused kasutatavad üksnes 10 selle tuvastamisel, millal võis XX tapmine aset leida, kes
20. oktoobri 2016 õhtul XXX hoones XX-ga samas toas viibisid, milline olukord toas valitses ning millises seisundis olid seal viibinud isikud. Kaitsja ei ole ära näidanud, miks ta leiab, et prokurörilt saadud info võis mõjutada MN ütlusi nende asjaolude kohta. Ühtlasi nendib ringkonnakohus, et MN kirjeldus, kus ja kuidas ta XX lamamas (ukse juures, peaga ukse poole) nägi ja kus ta nägi toas verd (XX kõrval voodi, seina ja ukse peal), langeb kokku sündmuskoha vaatlusprotokollis oleva kirjeldusega. Eeltoodust tulenevalt ei saa kuidagi pidada paika MÕ ütlused selle kohta, et ta tarvitas alates keskööst 2 – 3 tundi alkoholi koos M. Lepa, TT ja XX-ga. Eelnevast tulenevalt ei pea ringkonnakohus MÕ ütlusi tervikuna usaldusväärseks. See tähendab ühtlasi, et puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, kuidas sai täiendava sündmuskoha vaatluse käigus leitud tellis kohta, kus ta leiti. Kohtukolleegium ei nõustu aga kaitsja seisukohaga, et see, kui ei ole teada, kuidas tellis sai ruumi, kust ta leiti, seab kahtluse alla sellegi, kas tegemist on tellisega, millega XX pähe löödi. Tuvastatud on, et leitud tellis on määrdunud XX verega. Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt oli tellise otsatahul nurga juures veremäärdumine, millest võeti puuteproovid. DNA-ekspertiisi akti kohaselt langes proovidest saadud DNA-profiil kokku XX DNA-profiiliga. Vere paiknemine tellisel sobib kohtuarsti hinnanguga, et haava kujust tulenevalt on XX pead tabanud just tellise nurk. Lisaks viitab ringkonnakohtu hinnangul sellele, et veri on sattunud tellisele just XX löömisel, tõik, et tellisel on verepritsmeid: asitõendi vaatlusprotokollile lisatud fotodelt 9, 10, 12 ja 13 on näha, et suuremat verelaiku ümbritsevad kiirtena pritsmed. Seega ei ole tellis lihtsalt verega määrdunud, vaid sellel on õhku paiskunud vere pritsmed. 8.3 Kohtukolleegium peab tõendatuks ka seda, et tellisega lõi XX pähe just M. Lepp. Nagu eespool märgitud, leidus telliselt võetud puuteproovides M. Lepa bioloogilist materjali. Seevastu ei leidunud telliselt võetud proovides MÕ, TT ega MN DNA-d (tkd; tl. 90 – 102). Ringkonnakohus möönab, et seda, kas võetud proovidest saadud DNA-profiil vastab TT DNAprofiilile, on kontrollitud kõigest kahe proovi puhul. Samas oleks kaitsjal olnud soovi korral võimalik taotleda täiendavat ekspertiisi, selgitamaks välja, kas teistest telliskivilt võetud proovidest saadud DNA-profiil sisaldab TT bioloogilist materjali. Sellist täiendavat ekspertiisi taotletud ei ole. Seda, et M. Lepa DNA ei sattunud tellisele mingil muul põhjusel tellise puutumise tõttu, vaid just XX löömisel, näitavad kohtukolleegiumi hinnangul XX verepritsmed M. Lepa pükstel. See näitab, et M. Lepp oli XX vahetus läheduses, kui XX vere pritsmed laiali paiskusid. Maakohtus on kaitsja rõhutanud, et XX DNA-d leiti vaid kahest proovist. Ringkonnakohus märgib, et see ei ole täpne. Ekspertiisiakti kohaselt vastas
21. proovist saadud DNA-profiil XX omale.
22. ja
23. proovist saadud segaprofiilides oli tuvastatav peamine DNA-profiil, mis vastas XX omale. Lisaks nendele ei saanud välistada XX bioloogilise materjali sisaldumist DNA-segaprofiilides, mis saadi proovidest 9, 13 ja
24. Kindlalt ei saanud ekspert välistada XX bioloogilise materjali sisaldumist proovidest 8 ja 10 saadud segaprofiilides (tkd; tl. 133 – 135). Kaitsja arvates oleks pidanud XX tellisega löömise korral olema verepritsmed ka M. Lepa kätel ja pikkade varrukatega särgi varrukatel. Kohtukolleegium leiab, et esitatud väide on paljasõnaline. Seda, et kannatanu tellisega löömisel oleks pidanud sattuma verepritsmed ka lööja kätele ja tema särgi varrukatele, ei saa pidada üldtuntud asjaoluks KrMS § 60 lg 3 11 tähenduses. Selle kohta järelduse tegemiseks, kas lööja kätele oleks pidanud sattuma verepritsmeid, on vaja teada seda, millistesse suundadesse löögi korral pritsmed paiskuvad, ning seda, millised olid lööja ja kannatanu asendid. Tõenditele, mis näitaks, et lööja käed pidid vähemalt suure tõenäosusega jääma pritsmete teele, kaitsja viidanud ei ole.
25. Ekspertiisiaktis nr 16E-PõT0008 esitatud eksperdiarvamuse kohaselt ei ole võimalik tuvastada, et just löök kolmnurkse pinnaga esemega põhjustas XX surma (tkd; tl. 89). Seda on ekspert selgitanud asjaoluga, et kannatanu on saanud pea piirkonda mitmeid lööke ning seda, millise konkreetse löögi tagajärjel on tekkinud üks või teine peaajuvigastus, ei ole võimalik tuvastada. Eksperdiarvamuse põhjendusest ja eksperdiarvamuse punktidest 2 ja 3 tuleneb, et vigastused, mis on seostatavad tellisega löömisega, on oma olemuselt sellised, mis arstiabi mittesaamisel võivad kaasa tuua inimese surma, kuid XX-l oli veel vigastusi, mis võisid viia tema surmani. See tähendab, et XX surma ei pruukinud tingida just tema löömine tellisega, vaid muudest löökidest tingitud vigastused. Kuna tuvastatav ei ole see, et kõik vigastused, mis võisid kaasa tuua XX surma, põhjustas XXle just M. Lepp, ei ole tõendatud, et M. Lepp põhjustas XX surma. Seetõttu ei ole M. Lepa tegu käsitatav lõpuleviidud tapmisena. Ringkonnakohus on aga seisukohal, et XX tellisega lüües pidas M. Lepp seda, et saadud vigastuse tulemusel XX sureb, vähemalt võimalikuks ja aktsepteeris sellist tagajärge. St M. Lepp tegutses kaudse tahtlusega XX surma suhtes. Sellest tulenevalt on tema teo puhul tegemist KarS § 113 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava tapmiskatsega. Tapmistahtlust näitab lisaks tellise kasutamise faktile see, kuhu ja kuidas M. Lepp XX tellisega lõi, ning M. Lepa käitumine pärast XX tellisega löömist. Esiteks tuleb tõdeda, et pea, kuhu XX tellisega löödi, on elutähtis piirkond. See, kuidas kannatanut tellisega on löödud, näitab ringkonnakohtu hinnangul, et kannatanut ongi tahetud võimalikult palju kahjustada: tellis on tabanud XX nurgaga, st kõige teravama kohaga ning surnu ekspertiisiakti kohaselt pidi põrutushaava põhjustanud löök olema tugev (tkd; tl. 76). Sellest tulenevalt oli M. Lepa tegu äärmiselt ohtlik. Nagu on kohtuarst-ekspert täiendava ekspertiisiakti eksperdiarvamuse
26. punktis märkinud, olid tellisega tekitatud vigastused sellised, mis said kaasa tuua kannatanu surma. Kui ühekordset toimimisviisi iseloomustab äärmine ohtlikkus, annab see alust järelduseks, et isik pidas võimalikuks surma põhjustamist (Riigikohtu
27. aprilli 2007 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-128-06, p 7). Tapmistahtlust näitab ka M. Lepa käitumine pärast XX tellisega löömist. Sündmuskoha vaatlusprotokollist on näha, et XX haavast on tulnud rohkelt verd. Ka tunnistaja MN, kes käis XXX hoones mõni aeg pärast seda, kui XX oli tellisega löödud, andis ütlusi, et nägi toas rohkelt verd. Kohtuarst-ekspert on pidanud vähetõenäoliseks, et XX oli pärast vigastuste saamist võimeline iseseisvalt liikuma või tegutsema. Kiirabi kutsuti aga alles tunde hiljem ning kiirabi saabumise ajaks oli XX surnud. III
28. Kaitsja on seadnud kahtluse alla eksperdi seisukoha, mille kohaselt oli M. Lepp teo toimepanemise ajal süüdiv. Kaitsja hinnangul ei ole ekspert eristanud küsimusi, kas M. Lepal oli raske psüühikahäire, ja küsimust, kas M. Lepp sai teo toimepanemise ajal aru teo keelatusest ja oli võimeline oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtima. 12 Ringkonnakohtu hinnangul nähtub eksperdi maakohtus kaitsjale antud vastustest, et ekspert on lähtunud M. Lepa psüühikahäire raskuse tuvastamisel õigest kriteeriumist ning eksperdi seisukoht ei tähenda süüdimatuse meditsiiniliste ja juriidiliste tunnuste samastamist. Nagu ekspert on selgitanud, ei eristata meditsiinis rasket ja mitterasket haigust (kd I, tl. 118). Ka erialakirjanduses on varem selgitatud, et „ajutise raske psüühikahäire“ või „muu raske psüühikahäire“ mõistet ei kasutata psühhiaatrias üldse mujal kui vaid kohtupsühhiaatrias karistusseadustiku § 34, s.t süüdivuse/süüdimatuse kontekstis (A. Aadamsoo. Süüdimatuse meditsiinilised kriteeriumid. Juridica II/2002; lk. 101). Sellest järeldub, et KarS §-s 34 kasutatud terminid „ajutine raske psüühikahäire“ ja „muu raske psüühikahäire“ on õigusmõisted. See tähendab ühtlasi, et nende mõistete sisustamisel tuleb lähtuda KarS § 34 eesmärgist ja kontekstist, milles neid kasutatud on. Ajutise või muu raske psüühikahäire kõrval nimetab KarS § 34 süüdimatuse meditsiiniliste tunnustena vaimuhaigust ehk psühhoosi, nõrgamõistuslikkust ja nõdrameelsust. Nagu näha, on tegemist psüühikahäiretega, mis olemuslikult on sellised, et võivad tingida isiku võimetuse oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Seega tuleb ajutise raske psüühikahäire või muu raske psüühikahäire puhul tuvastada psüühikahäire olemasolu ning – andmaks hinnangut, kas see on KarS § 34 tähenduses raske – selgitada välja, kas tuvastatud psüühikahäire oli selline, mis võib olulises ulatuses mõjutada isiku võimet oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtida. Süüdimatuse meditsiiniliste kriteeriumidena toodud psüühikahäired võivad avalduda erineva intensiivsusega ning psüühikahäirete sügavus ühe ja sama haiguse käigus võib eri ajaperioodidel olla erinev. Samuti sõltub isiku võime teo keelatusest aru saada või oma käitumist juhtida konkreetsest teost (vt A. Aadamsoo. Süüdimatuse meditsiinilised kriteeriumid. Juridica II/2002; lk. 102). Seetõttu ei saa ainuüksi süüdimatuse meditsiinilise kriteeriumi esinemise alusel teha järeldust, et isik on süüdimatu. Süüdimatuse juriidilise kriteeriumina tulebki tuvastada, kas isik oli ka teo toimepanemise ajal võimetu selle teo keelatusest aru saama või oma käitumist vastavalt sellele juhtima. Praegusel juhul ongi ekspert tuvastanud, et M. Lepal küll esineb psüühikahäire (orgaaniline isiksushäire), kuid see ei ole käsitatav süüdimatuse meditsiinilise tunnusena KarS § 34 tähenduses. Samuti on ekspert asunud seisukohale, et ei esine süüdimatuse juriidilist tunnust. Ekspert on ka tuvastanud selle, et M. Lepa intellekti tase on suhteliselt madal ning impulsikontroll puudulik. Siiski on ekspert asunud seisukohale, et M. Lepp oli võimeline oma teo keelatusest aru saama ja käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtima. Seega ole eksperdiarvamuse kohaselt nimetatud asjaolud isegi piiranud isiku võimet aru saada oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtida, st rääkida ei saa isegi piiratud süüdivusest KarS § 35 tähenduses. Seda, miks ekspert leiab, et tegemist ei ole asjaoludega, mis võinuksid oluliselt piirata isiku võimet oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtida, on ekspert selgitanud maakohtus küsimustele vastates (kd I, tl. 119) IV
29. Vastavalt KrMS § 340 lg 2 p-le 3 võib ringkonnakohus juhul, kui mõistab süüdistatava süüdi kergemas kuriteos, jätta maakohtu mõistetud karistuse muutmata või mõista kergema karistuse. Kohtukolleegium leiab, et praegusel juhul tuleb mõista kergem karistus, kuna 13 süüdistusega võrreldes leidis M. Lepa süü tõendamist tunduvalt vähemas ulatuses: tõendamist ei leidnud see, et M. Lepp peksis XX käte ja jalgadega, samuti ei ole tuvastatav, et just tema tegu tõi kaasa XX surma. Ringkonnakohus leiab, et XX tuleb KarS § 113 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi karistada 7-aastase vangistusega. Kuna M. Lepa tegu on käsitatav tapmiskatsena, peab ringkonnakohus põhjendatuks KarS § 113 lg 1 sanktsiooni alammäära lähedast karistust. Samas ei pea kohtukolleegium põhjendatuks KarS § 113 lg 1 alammäärale vastava karistuse mõistmist. Selle välistab M. Lepa toimepandud teo iseloom. Viimast iseloomustab hästi surnu ekspertiisiaktis nr 16E-PõT0008 märgitu. Kohtuarst ekspert on eksperdiarvamuse põhjenduses märkinud: „Kõikidest pea piirkonnas esinevatest vigastustest löök piiratud pinnaga (tõenäoliselt kolmnurkse pinnaga) esemega oli kõige raskem…“ (tkd; tl. 89). Sarnaselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et KarS §-s 57 nimetatud karistust kergendavaid ega KarS §-s 58 nimetatud raskendavaid asjaolusid ei esine.
30. Kaitsja apellatsiooni kohaselt on alust arvata, et M. Lepp põeb XXX ning see seab kahtluse alla, kas M. Lepp on võimeline karistust kandma. Seega sisuliselt taotleb kaitsja M. Lepa karistusest vabastamist KarS § 79 lg 1 alusel. Sellest tulenevalt taotles kaitsja M. Lepale kohtuarstliku ekspertiisi määramist. Selle taotluse jättis ringkonnakohus
31. aprilli 2018 määrusega rahuldamata. See, et M. Lepal on diagnoositud XXX, on tõendatud tema ravidokumentidega, nimelt EEG raportiga (kd I, tl. 30) ja Tallinna Vangla haiguslooga (kd I; tl. 126 – 128). Tõendamata on aga see, et XXX M. Lepa põetaval kujul oleks selline raske ja parandamatu haigus, mis annaks KarS § 79 lg 1 alusel põhjust M. Lepp karistusest vabastada. Kohtukolleegium leiab, et haiguseks, mis annaks alust isik karistusest vabastada, saab olla haigus, mis mõjutab igapäevaeluga toimetulekut nii, et haiguse tõttu tähendaks vangistuse kandmine süüdimõistetule põhjendamatult suuri kannatusi. Tallina Vangla väljastatud haigusloost ei nähtu, et XXX vahistatud M. Lepale sellist mõju omaks. Haigusloost nähtuvalt saab M. Lepp pidevalt XXXvastast ravi (talle on välja kirjutatud YYY) ning XXXhooge tal olnud ei ole. Haigusloost nähtuvalt on M. Lepp korduvalt kaevanud XXX, kuid valuraviga on need kontrolli all (kd I; tl. 128). Eelnevast tulenevalt ei esine ringkonnakohtu hinnangul asjaolusid, mis seaks kahtluse alla M. Lepa võime karistust kanda. V
32. Kannatanu XX on esitanud tsiviilhagi, milles taotleb matusekulude 359,17 euro hüvitamist. Tegemist on kahjuga, mille hüvitamist on alust nõuda isikult, kes põhjustas XX surma. Kuna see, et XX surma põhjustas just Martin Lepa tegu, ei leidnud tõendamist, ei ole ta kahju tekitanud isik VÕS § 1043 tähenduses. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus sunnitud maakohtu otsuse tühistama ka tsiviilhagi rahuldamise osas ning jätma tsiviilhagi rahuldamata. VI
33. M. Lepa kaitsja S. Mõistlik on esitanud taotluse määrata Advokaadibüroole Vares & Mõistlik makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Martin Lepale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 240 eurot. Taotluse kohaselt oli apellatsioonimenetlusega seoses tehtud toimingute maht kokku 5 tundi, mis hõlmas nii apellatsiooni koostamist kui 14 konsultatsioone kaitsealusega. Ringkonnakohus peab taotluses märgitud ajakulu usutavaks ja mõistlikuks ning leiab, et taotlus tuleb rahuldada. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud otsuse, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 riigi kanda. VII
34. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus KrMS § 338 p-le 3 tuginedes maakohtu otsuse M.

§ 113

lg 1 järgi süüditunnistamise, talle mõistetud karistuse ning talt välja mõistetud tsiviilhagi osas. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses sellega, et kohtuotsuse põhjendustes ei ole piisavalt analüüsitud tunnistajate ütlustes leiduvaid vastuolusid ega põhjendatud seda, miks kohus jõudis järeldusele, et ütlused on usaldusväärsed. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kõiki vastuolusid hinnanud ning on seetõttu alusetult pidanud tõendeid usaldusväärseks. KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 340 lg 1 ja 2 p-de 3 ja 5 alusel teeb ringkonnakohus nimetatud küsimustes uue otsuse, mõistes M. Lepa süüdi KarS § 113 lg 1 p 1 - § 25 lg 2 järgi, karistades teda 7-aastase vangistusega ning jättes tsiviilhagi rahuldamata. Seega rahuldab ringkonnakohus apellatsioonid osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) 15