← Eesti

2-17-19452/25

Obsah (11)§ 98§ 659§ 238§ 69§ 104§ 717§ 423§ 171§ 173§ 174§ 427

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 15. juuni 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-19452 Tsiviilasi Osaüh

) § 423 lg 1 p 6 alusel, kuivõrd pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada. MÄÄRUSKAEBUS

  1. Hageja esitas maakohtu määruste peale määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja jätkata asja menetlemist. Määruskaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: − pankrotihaldur osaleb võlgniku asemel kohtumenetluses poolena ja ei ole seotud pankrotivõlgniku sõlmitud vahekohtukokkuleppega. Pankrotivaraga seotud kohtuasju peab saama vaielda siseriiklikult ja üldkohtus; − hagil on Harju Maakohtu kohtualluvus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu
  2. mai 2015 määruse (EL) nr 2015/848 (edaspidi „maksejõuetusmenetluse määrus“) järgi. Esitatud hagi on otseselt ja tihedalt seotud pankrotivõlgniku pankrotimenetlusega ning täidetud on maksejõuetusmenetluse määruse art 6 2

(5)lgs 1 toodud eeldus, mis võimaldab hagi menetleda Eesti kohtul kui kohtul, kes on võlgniku pankrotimenetluse algatanud. Lisaks käesolevale nõudele esitas hageja maakohtule ka kohustustest vabastamise kokkulepet puudutava tagasivõitmise hagi, mille Harju Maakohtu kohtualluvus on

§ 98¹ 4 tulenevalt väljaspool kahtlust.

Maksejõuetusmenetluse määruse art 6 lg 2 kohaselt on tagasivõitmise hagi kaudu maakohtul kui kostja asukoha maa territooriumi järgsel kohtul kohtualluvus ka käesoleva hagi menetlemisel; − vahekohtukokkulepe on tühine tüüptingimus, kuna sellega võetakse teiselt lepingupoolelt võimalus kaitsta oma õigusi kohtus või raskendatakse ebamõistlikult selle võimaluse kasutamist (võlaõigusseaduse § 42 lg 3 p 10). MENETLUSE EDASINE KÄIK

  1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja sellele vastamiseks. Kostja vaidles määruskaebusele vastu.
  2. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle
  3. mai 2018 kirjaga lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määruse resolutsioon tuleb jätta

§ 659

kaudu kohalduva § 657 lg 1 p 2¹ alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata, aga ringkonnakohus täiendab maakohtu põhjendusi.

  1. Esmalt lahendab ringkonnakohus hageja taotlused täiendavate tõendite vastuvõtmiseks. Määruskaebusele lisatud
  2. aprilli 2018 hagiavaldus ega
  3. mail 2018 esitatud nõuete nimekiri ei ole asjakohased tõendid. Pankrotimenetlusega seotud nõude esitamine üldkohtusse ega pankrotivõlgniku vastu esitatud nõuete nimekiri ei mõjuta lepingust tuleneva vaidluse kohtualluvust. Seetõttu jäävad hageja taotlused

§ 238lg 1, § 652 lg 4 ja § 659 alusel rahuldamata.

Hageja esitatud dokumente ei ole elektroonilise esitamise tõttu vaja tagastada.

  1. Vastuseks kaebusele ja täienduseks maakohtu põhjendustele tuleb märkida järgmist.
  2. Hageja leiab vääralt, et pankrotihaldur ei ole kohtumenetluse poolena seotud pankrotivõlgniku sõlmitud vahekohtu või kohtualluvuse kokkuleppega. Pankrotiseaduse § 54¹ lg 1 kohaselt osaleb pankrotihaldur pankrotimenetluses poolena võlgniku asemel ning halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on võlgnik. Seega osaleb pankrotihaldur menetluses võlgniku õiguste ja kohustustega ning nende õiguste ja kohustuste sisu ei saa muutuda vaid seetõttu, et võlgniku asemel osaleb menetluses haldur. Pankrotihalduri jaoks on siduvad nii pankrotivõlgniku poolt sõlmitud vahekohtukokkulepped kui ka kohtualluvuskokkulepped. Pelgalt asjaolu, et menetluses osaleb pankrotivõlgniku asemel pankrotihaldur, ei muuda võlgniku poolt varasemalt sõlmitud kokkuleppeid kehtetuks – võlgniku õiguste sisu pankroti väljakuulutamise tulemusena ei muutu.
  3. Põhjendamatu on hageja seisukoht, et käesolevas asjas kohalduvad

§ 98¹ või maksejõuetusmenetluse määruse art 6. Nimetatud sätted reguleerivad valikulist kohtualluvust. 3

(5)

§ 69

lg 3 kohaselt määratakse valikulise kohtualluvusega kohus, kuhu võib isiku vastu esitada hagisid ja teha isiku suhtes muid menetlustoiminguid lisaks üldisele kohtualluvusele. Seega valikulise kohtualluvuse sätteid kohaldades on võimalik kõrvale kalduda vaid üldise kohtualluvuse sätetest (

12. ptk). Kuna kohtualluvuskokkuleppe näol ei ole tegemist üldise kohtualluvusega (

§ 104

, mis reguleerib kohtualluvuse kokkulepet, ei asetse üldist kohtualluvust reguleerivas

12. ptks), siis ei ole võimalik sellest valikulise kohtualluvuse sätteid kohaldades kõrvale kalduda.

§ 69

lg 4 kohaselt määratakse erandliku kohtualluvusega kohus, kuhu ainsana võib tsiviilasja lahendamiseks pöörduda ning kohtualluvuse kokkuleppest valikulise kohtualluvuse sätetele tuginedes kõrvale kalduda ei saa. Kuivõrd käesoleval juhul on ühe võimalusena sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe (Hamburgi kohtud), siis ei ole võimalik kohtualluvust

§ 98¹ ega maksejõuetusmenetluse määruse art 6 kohaselt määrata.

Kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimisega on välistatud vaidluse allumine Harju Maakohtule ja vaidlust on võimalik lahendada vaid kokkuleppes nimetatud kohtus. Hageja nõude puhul ei ole tegemist pankrotivaraga seotud hagiga

§ 98

¹ lg 2 mõttes, kuivõrd vaidlus puudutab pankrotivõlgniku tehinguid enne pankroti väljakuulutamist. Kuigi

§ 98

¹ lg 2 eesmärgiks on koondada pankrotivaraga seonduvad vaidlused ühte kohtusse, ei saa seda tõlgendada nii laialt, et pankrotivaraga seotud hagiks saaks lugeda iga hagi, mille rahuldamine toob kaasa pankrotivara suuruse muutumise. Seda enam, et

§ 98¹ lgs 2 on eraldi nimetatud tagasivõitmise hagi.

Tagasivõitmisega saab erandkorras kujundada tagantjärele ümber võlgniku maksejõuetuse eelseid õigussuhteid. Maksejõuetusmenetluse määruse art 6 lg 1 kohaselt on pankroti väljakuulutanud kohtul õigus menetleda maksejõuetusmenetlusega tihedalt seotud hagisid. Määruse põhjendus 35 selgitab, et sellisteks hagideks ei ole hagid, mis käsitlevad võlgniku poolt enne maksejõuetusmenetluse algatamist sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste täitmist. Hagi esitamiseks Eesti kohtusse ei anna alust ka maksejõuetusmenetluse määruse art 6 lg 2, mis reguleerib olukorda, kui pankrotihaldur soovib liita maksejõuetusmenetlusega tihedalt seotud hagi teise hagiga, mis pankrotimenetlusega ei seondu, mitte vastupidi (ka seda selgitatakse põhjenduses 35). Viidatud art 6 lg 2 näeb ette, et hagi esitamine on võimalik vaid selle riigi kohtule, millel on pädevus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

  1. detsembri 2012 määruse (EL) nr 1215/2012 kohaselt. Selle määruse art 25 järgi on hageja nõude lahendamiseks pädev vaid kohus, millele on pooled vastavalt kohtualluvuskokkuleppele pädevuse andnud.
  2. Ebaõige on hageja seisukoht, et vahekohtu kokkulepe on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ja seetõttu tühine. Vahekohtu kokkuleppe pooled on lepingu sõlminud oma majandus- ja kutsetegevuses ning hageja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis võiks viidata, justkui oleks vahekohtukokkulepe hagejat mingil põhjusel ebamõistlikult kahjustav. Tegemist on lepingust tuleneva varalise nõudega, mille puhul on kokkuleppe pooltel

§ 717

lg 1 ja § 718 lg 1 kohaselt õigus sõlmida kokkulepe vaidluse lahendamiseks vahekohtus. Kui hageja ei saa pöörduda konkreetselt Harju Maakohtu poole, siis ei tähenda see hageja õiguste kaitseta jäämist ega ole teda ka ebamõistlikult kahjustav. Vahekohtukokkuleppe sõlmimisel on lepingu poolel võimalik 4

(5)oma õigusi efektiivselt kaitsta ja pöörduda vaidluse lahendamiseks pädeva ja neutraalse institutsiooni poole. Vahekohtu kokkulepe on põhilepingust eraldiseisev kokkulepe, mille tühisusele tuginemiseks tuleb hagejal esile tuua kokkulepet ja mitte ülejäänud lepingut ja selle tingimusi puudutavad asjaolud (vt nt Riigikohtu
  1. aprilli 2004 otsus tsiviilasjas nr 32-1-34-04, p 20). Asjaolu, et lepingu pooled on kokku leppinud vahekohtu asukoha Tallinnas, ei saanud pankrotivõlgniku kuidagi kahjustada, kuna tema enda asukoht oli ka Tallinnas.
  2. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei pidanud ega saanud üheselt otsustada, kas vaidlus allub Hamburgi kohtule (st välisriigi kohtule) või Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja arbitraažikohtule (vahekohtule). Siiski on hagi läbi vaatamata jätmise menetlusõiguslikud alused erinevad, mis käesolevas asjas tuleb esitada alternatiivsetena. Kui lähtuda
  3. märtsi 2017 kokkuleppest, siis puudub Eesti kohtutel pädevus rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi ja hagi jääb läbi vaatamata

§ 423lg 1 p 13 alusel (vt Riigikohtu 31.

märtsi 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-14, p 10). Kui aga prahilepingu üldtingimustest, siis on läbi vaatamata jätmise alus

§ 423lg 1 p 6, millele viitas ka maakohus.

14. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Juhindudes

§ 173lgst 1 märgib ringkonnakohus kulude jaotuse mõlemas kohtuastmes.

Maakohus ei ole vaidlustatud määruses määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Seetõttu toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine maakohtus

§ 174lgs 4 sätestatud korras, st pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.

Ringkonnakohtu hinnangul on

§-ga 2 kooskõlas see, et kulude nimekirjade esitamise võimaluse annab maakohus pärast vaidlustatud määruse jõustumist. 15.

§ 427võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

/ allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.