← Eesti

2-17-7969/31

Obsah (5)§ 35§ 27§ 210§ 14§ 15

Tsiviilasi nr 2-17-7969 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen (eesistuja), liikmed Gaida Kivinurm, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 8. mai 2

) § 37 lg 1¹ alusel, mille kohaselt ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga.

§ 35p 3 kohaselt varaühisuse varasuhe lõpeb, kui abielu lahutatakse.

Tulenevalt asjaolust, et abielu lahutamise kohtuotsus jõustus 17.06.2013, siis lõppesid poolte varasuhted 17.06.2013. Varasuhete lõppemise ajal ei olnud korteriomandid (Riia linna maaregistris nr OOOOOOOO ja nr UUUUUUUU) võõrandatud.

§ 27

lg 6 kohaselt, varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka.

§ 210

lg 2 sätestab, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

§ 210lg 3 kohaselt, kui abielusuhted lõppesid enne 2010.

aasta 1. juulit, moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni. Kuna korteriomandid I ja II on omandatud 16.04.2004, siis tuleb korteriomandite kuuluvuse kindlakstegemisel lähtuda enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadusest. Enne 01.07.2010, korteriomandite omandamise ajal kehtinud,

§ 14

lg 1 kohaselt, abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara.

§ 15

lg 1 kohaselt, abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et korteriomandid on omandatud poolte abielu ajal ning ei ole kostja poolt omandatud kinke või pärimise teel. Kohus ei loe tõendatuks kostja väidet, et korteriomandid on ostetud pärast abielusuhte lõppu, kuna kostja poolt esitatud ühest 30.04.2003 e-kirjast ei ole võimalik seda üheselt järeldada, arvestades, et pärast seda e-kirja olid pooled veel aastaid abielus. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et korteriomandid (Riia linna maaregistris nr OOOOOOOO ja nr UUUUUUUU) kuuluvad kostja lahusvara hulka. Kohus on tsiviilasjas nr 2-11-27306 lahendanud poolte hagisid ühisvara jagamiseks ning on ühisvara jagamise menetluse lõpetamiseks kinnitanud kompromissi muuhulgas ka Riia linnas asuvate korteriomandite osas ning korteriomandite jagamise viisiks on kokku lepitud nende müük ja raha jagamine; samuti on kokku lepitud hageja kohustus minna tehingu tegemiseks notari juurde. Kohus ei anna hinnangut sellele, miks kostja esitas tsiviilasjas nr 2-11-27306 hagejale ja kohtule valeandmeid korteriomandite kohta, kui korteriomandid tegelikult ei olnud enam poolte omandis, kuna pooled leppisid kokku, et jagavad korterite müügist saadud raha, mitte kortereid esemeliselt, seega jagati sisuliselt vara väärtust. Kõik eeltoodu annab aluse järeldada, et korteriomandid (Riia linna maaregistris nr OOOOOOOO ja nr UUUUUUUU) olid poolte ühisomandis ja et pooled ka tegelikult pidasid korteriomandeid ja vastavalt vara väärtus poolte ühisvaraks. Käesolevas menetluses ei jaga kohus poolte ühisvara, seega ei ole asjakohased kostja viited võimalusele kalduda kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest ja arvestada eraldi kostja panust korterite soetamisel ning kostja ärihuvisid. Apellatsioonkaebus 7

(11)Tsiviilasi nr 2-17-7969
  1. 17.01.2018 esitas kostja Harju Maakohtu 15.12.2017 kohtuotsusele apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus täielikult. Kostja hinnangul ei ole kohus õigesti määratlenud Kohtumääruse p-is 1.5 kokkulepitud tulu sisu. Kostja arvates kuulub selle sisse ka korteriomandite ostukulud. Kostja ei saanud korterite ostu-müügiga tulu, mistõttu ei ole ka mida hagejaga jagada. Kostja sai hoopis kahju. Samuti on kohus valesti määratlenud, et korteriomandi müügihinna sisse kuulub ka sisustus. Seega leidis kohus valesti, et korteriomandite müügist saadud summa kokku on 58 000 eurot. Õige summa on 53 000 eurot, sest sisustus oli 5 000 eurot (eraldi välja toodud ka müügilepingus). Kuna tulu puudus, mida jagada, puudus ka hagejal vajadus esitada kohtueelne nõue hagejale, mistõttu on alusetud ka õigusabile tehtud kulutused. Kuna nõuded puuduvad, puuduvad alused ka viivise väljamõistmiseks.
  2. Kostja teeb ettepaneku kompromissiks, kus pakub tasaarvestada laenulepingust nr 10011411-EV abielu lahutamise seisuga olnud kohustus summas 105 890.60 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele
  3. Hageja jääb oma maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Korterid osteti poolte ühisvaras oleva laenu arvelt, millise jääk arvestati maha korteriomandite müügihinnast. Korteriomandi müügilepingus ei ole eristatud sisustust korteri müügi hinnast, vaid see on müügihinna üks komponente, mistõttu kuulub müügihinna juurde. Hageja on seisukohal, et kuna kostja ei ole vaidlustanud maakohtu lahendis korteriomandite ühisvarasse kuulumise tuvastamist, puudub selles osas vaidlus.
  4. Kompromissi sõlmimine on välistatud, kuna laenulepingust nr 10-011411-EV tulenev kohustus on juba tsiviilasjas nr 2-11-27306 lahendatud, kus kostja kinnitas, et tegemist ei ole perekonna huvides võetud laenuga vaid tema äritegevuse raames olnud kohustusega. Menetluse edasine käik
  5. 12.02.2018 esitas hageja hagi tagamise avalduse, mille Tallinna Ringkonnakohus 13.02.2018 määrusega rahuldas ja määras seada kostjale kuuluvale kinnistule aadressil XXX, registriosa number XXXXXXXX, esimesele vabale järjekohale kohtulik hüpoteek summas 24 000 eurot hageja kasuks. Ringkonnakohtu seisukoht
  6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning see tuleb jätta muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja seetõttu neid ei korda (TsMS § 654 lg 6). YY apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium vastab apellatsioonkaebuse väidetele.
  7. Arvestades YY apellatsioonkaebuses avaldatut, ei ole vaidluse all, et pooled on endised abikaasad, kes lõpetasid tsiviilasjas nr 2-11-27306 toimunud ühisvara jagamise menetluse kompromissiga, mille Harju Maakohus 29.04.2016 määrusega (edaspidi kohtumäärus) kinnitas. Pooled vaidlevad eelnimetatud kohtuliku kompromissi p-is 1.5 sisalduva kokkuleppe tõlgendamise üle. Kohtumääruse p-is 1.5 sisaldub poolte kokkulepe järgmises sõnastuses: “Korteriomandi asukohaga YYY, Riia, Läti Vabariik, mille reaalosaks on korter nr Y üldpinnaga 33,42 ruutmeetrit, (kantud Riia linna maaregistrisse nr OOOOOOOO all, katastri nr OOO OOO OOOO) ja korteriomandi asukohaga CCC, Riia, Läti Vabariik, mille reaalosaks on korter nr CC üldpinnaga 52,25 ruutmeetrit (kantud Riia linna maaregistrisse nr UUUUUUUU all) katastri nr UUUU UUU UUUU müügiga tegeleb YY 6 kuu jooksul 8
(11)Tsiviilasi nr 2-17-7969 kompromissi kinnitava määruse jõustumisest. YY teatab XX`ile notari aja ning XX kohustub ilmuma notari juurde määratud ajal. Korteriomandite müügist saadud raha arvelt tagastatakse pangalaenu (leping nr 04-025417-PK) jääk, kaetakse korteriomanditel lasuvad kohustused korteriühistu ees ja korteriomandite müügiga seotud kulud. Korteriomandite müügist saadud tulu jagatakse YY`i ja XX`i vahel pooleks.“
  1. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-ist
  2. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Maakohtu otsuse põhjendustest järeldub, et kohus ei pidanud poolte ühist tahet võimalikuks tuvastada. Juhul, kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma.
  3. Kostja seisukohtadest võib aru saada, et kohtumääruse p-is 1.5 sisalduvas kokkuleppes on pooled avaldanud tahet jagada tuluna korterite müügist saadud tulemit, millest on maha arvatud lisaks kokkuleppes kirjalikult avaldatule ka korterite ostmiseks tehtud kulud. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kostja ei ole veenvalt selgitanud, kuidas tema poolt kirjalikult avaldatud tahe, mille järgi ta võttis kohustuse 6 kuu jooksul kompromissi kinnitava määruse jõustumisest tegeleda vaidlusaluste Riia korterite müügi ja sellega seonduvaga, vastab tema käesolevas menetluses väidetud tegelikule tahtele olukorras, kus tahteavalduse andmise ajal oli ta vaidlusalused korterid juba varasemalt ära müünud ning korterite müügist saadud tulu või selle puudumisega seonduvad asjaolud pidid talle teada olema. Kuna praegusel juhul vaidlusaluse kokkuleppe kehtivust vaidlustatud ei ole, siis kohus seda ka ei hinda. Hageja on palunud vastavalt kohtumääruse p-is 1.5 kokku lepitule jagada vaidlusaluste korteriomandite müügist saadud tuluna summat, mis jääb järgi pärast müügihinna arvelt pangalaenu tagastamist, korteriomanditel lasuvate kohustuste täitmist korteriühistu ees ning korteromandite müügiga seotud kulude mahaarvamist. Seega, kui kostja mõistis kompromissi p-is 1.5 kokkulepet selliselt, et see kohustab pooli korteriomandite müügihinnast lisaks eelnimetatud mahaarvamistele veel maha arvestama ka korteriomandite soetamiseks tehtud kulud, siis saaks seda punkti nii tõlgendada vaid juhul, kui hageja lepingu sõlmimise ajal sellest teadis või pidi teadma. See, et hageja kostja seesugusest tõlgendusest lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, ei ole tuvastatud. Seega ei ole kostja tõendanud, et hageja pidi kokkuleppes märgitud “tulu“ tähendusest aru saama nii, nagu mõistis seda kostja.
  4. Kuna poolte ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, on maakohus õigesti tõlgendanud kokkulepet lähtudes lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast (VÕS § 29 lg 1). Kohus leiab, et tulenevalt kohtuotsuse p-is 27 nimetatud asjaoludest ning poolte kirjalikult avaldatust ei saa lepingupooltega sarnane mõistlik isik tõlgendada lepingut nii, et lisaks piisavalt täpselt kirjeldatud korteriomandite müügist tehtavatele mahaarvamistele saaks teha veel mingeid määratlemata mahaarvamisi, mis võiks paljudel juhtudel viia olukorrani, kus jagatavat tulemit ei jäägi. Kohtuotsuse p-is 27 on märgitud, et pooled olid lahutatud abikaasad, 9
(11)Tsiviilasi nr 2-17-7969 kelle eesmärgiks oli jagada ühisvarana korteriomandite müümisest pärast kindlaksmääratud mahaarvamisi alles jäänud raha. Mõistlik isik ei saa eeldada, et ühisvara jagamist soovinud abikaasa võimaldab tal teha täiendavaid määratlemata mahaarvamisi selliselt, et tulu tekkimine on äärmiselt vähe tõenäoline. Seega tuleb lepingut tõlgendada nii, et kostja lepingujärgseks kohustuseks oli pärast vaidlusaluste korteriomandite müügist raha saamist, millest on maha arvatud tagastamisele kuuluv pangalaen, korteriomanditel lasunud rahalised kohustused korteriühistu ees ja korteriomandi müügiga seotud kulud, maksta hagejale allesjäänud rahast pool. Kolleegium märgib lisaks, et praegusel juhul on vaidlusaluses kokkuleppes poolte tahe selgelt väljendunud, mistõttu on alust järeldada, et see ongi poolte tegelik tahe.
  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et mööblit ja seadmeid saab pidada TsÜS § 57 lg 1 mõttes päraldisteks. Müügilepingu pooled on ka ise pidanud vajalikuks määratleda, et päraldis jagab peaasja saatust.
  2. Kolleegium leiab, et eeltoodud põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
  3. Kohus rahuldas 13.02.2018 määrusega hageja hagi tagamise taotluse ja määras seada kostjale kuuluvale kinnistule aadressil XXX, registriosa number XXXXXXXX, esimesele vabale järjekohale kohtuliku hüpoteegi summas 24 000 eurot hageja kasuks. TsMS § 445 lg 2 kohaselt juhul kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Ringkonnakohus leiab, et hagi tagamise abinõu jõusse jätmine on vajalik kohtulahendi täitmiseks.
  4. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja on esitanud ringkonnakohtule taotluse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt on hageja menetluskuludeks apellatsiooniastmes õigusabikulud 1 020 eurot, millele lisandub kohtuistungil osalemise tasu vastavalt kohtuistungi kestvusele, ning hagi tagamise avalduse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 50 eurot. Hageja lepinguline esindaja on apellatsiooniastmes teinud järgmisi toiminguid: tutvunud maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega, sh täiendava materjali analüüs, konsultatsioon kliendiga ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamine, 6 h; tõendite kogumine ja uurimine, hagi tagamise taotluse koostamine, kliendiga kooskõlastamine ja kohtule esitamine, 1 h; kohtu kirjaga tutvumine, võimaliku kompromissi arutamine kliendiga ja apellandile ettepaneku koostamine, 0,5 h; kohtuistungiks ettevalmistamine 1 h. Tasumääraga 120 eurot (koos käibemaksuga) tunnis. Hageja kinnitab, et ei ole käibemaksukohuslane. Kõik toimingud on seotud käesoleva tsiviilasja menetlemisega ringkonnakohtus. 13.04.2018 toimunud kohtuistungi pikkuseks oli vastavalt kohtuistungi protokollile 1 h ja 4 minutit, seega kohtuistungist osavõtmise tasuks on 128.04 eurot (120 eurot/h x 1 h ja 4 minutit). Kokku on hageja menetluskuludeks 9 h ja 34 minuti eest 1 148.04 eurot, millele lisandub riigilõiv 50 eurot, seega kokku 1 198.04 eurot. Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja poolt apellatsiooniastmes tehtud toiminguid ajalises ulatuses põhjendatud ja muuhulgas vajalikud TsMS § 175 lg 1 mõttes. Samuti on põhjendatud hagi tagamise avalduse esitamise eest tasumisele kuulunud riigilõiv 50 eurot. Hageja esindaja tasumäär 120 eurot tunnis vastab kohtu hinnangul kehtivale turuhinnale. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulud 1 198.04 eurot. Vastavalt 10
(11)Tsiviilasi nr 2-17-7969 hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg 4 alusel ringkonnakohus määrab, et menetluskuludelt tuleb kostjal hagejale tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.