Obsah (11)

§ 563§ 663§ 654§ 657§ 659§ 477§ 442§ 667§ 662§ 550§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-16-18867 Määruse tegemise aeg ja koht 14.08.2018, Tallinn Kohtukoosseis Ele Liiv, Margo Klaar, Ulvi Loonurm Tsiviilasi XX avaldus lepitus

§-le

1. Kohus kuulas lapse ära 04.04.
2. Laps oli väga elav, rõõmus, viisakas ja silmatorkavalt intelligentne. Rääkis ühtviisi rõõmsalt ja elavalt oma emast ja isast ning sellest, kuidas ta ei taha isaga koos olla. Rääkis, et armastab ema ja isa ka, aga isa on paha. Isa pärast pidid nad emaga oma kodust ära kolima. Isa kodus ei meeldi olla, sest seal on isa. Kui isa tahab lapsega kokku saada, siis lapse kodus. Emaga on natuke huvitavam kui isaga, isaga ei meeldi midagi teha. Maakohtu 08.04.2016 määrusega nr 2-15-8862 kinnitati vanemate vaheline kompromiss, mis määras mh isa ja lapse suhtlemiskorra. Koheselt suhtluskorra kinnitamise järel isa lapsega suhelda ei üritanud. Isa asus kooskõlastama emaga lapsega suhtlemise aegu septembris
3. Kohtu määratud kohtumine toimus vaid 28.11.2016, ülejäänud kohtumised on toimunud lapse lasteaias. Kohus menetles käesolevat asja 10 kuud, lapse ja isa suhtlemise korraldamisel ei ole paranemist toimunud. Ema on jätnud ära kohtu poolt määratud kohtumised ja isa on lapsega kohtunud vaid lasteaias. 09.02.2017 määrusega reguleeris kohus menetluse ajaks isa ja lapse suhtlemiskorda. Ema vastuseisu tõttu ühtegi määratud kohtumist lapse ja isa vahel ei toimunud. Ema ei lubanud lapsel ja isal suhelda ka tema enda poolt alternatiivselt väljapakutud suhtluskorra kohaselt, kus laps oleks pidanud isaga viibima üle nädala laupäeval ja pühapäeval. 12.04.2017 määrusega reguleeris kohus veelkord isa ja lapse suhtlemist menetluse ajal. Isa ja laps ei ole ka nimetatud määruse alusel kohtunud, kohtumiste ärajäämine oli osaliselt õigustatud, kuna lapsel olid tuulerõuged. 09.02.2017 määrusega suunas kohus vanemad Tallinna Perekeskusesse perelepituse teenusele. Tallinna Perekeskuse sõnul on perioodil 30.0326.09.2017 vanemate vahel toimunud 4 kohtumist. Suveperioodil kohtumisi ei toimunud ning 2 kohtumist on ära jäänud, üks ema ja teine isa algatusel. Vaatamata perelepitusele ei ole ema lapsele suhtlust isaga taganud. Septembri 2017 kohta teatas isa kohtule, et on saanud lapsega suhelda telefoni teel. Eeltoodu põhjal tunnistab kohus lepitusmenetluse ebaõnnestunuks. Ema esitas kohtule lastepsühholoogi 05.02.2017 e-kirja, et laps käis korduvalt psühholoogilistel konsultatsioonidel perioodil 15.01-05.02.2017, kuna emale tegi muret lapse emotsionaalne 6 seisund. Psühholoogi kirja kohaselt on laps väga avatud ja seltsiv, kergesti kontakteeruv, kuid jälgib hoolega, mida ja kuidas ütleb. Kasutab sõnu ja lauseid, mis ei ole tema vanuses lapsele omased. Kontrollib oma emotsioone, kurbadest ja rõõmsatest sündmustest räägib kergesti ja ühtemoodi, ilma ilmeka emotsionaalse varjundina. Töös lapsega kasutati projektiivseid metoodikaid, sh ka metoodikat „perepilt“, millel laps kujutab ennast sama täiskasvanuna kui ema ja isa. See tähendab, et laps ei tunneta ennast lapsena, vaid tunneb vastutust perekonnas toimuva eest võrselt täiskasvanutega. See on lapsele väga suur emotsionaalne koormus. Lapse sõnul ta tunneb, et isa teda ei armasta, ta arvab, et isa püüab meelitada teda enda juurde kingituste ja materiaalsete hüvedega. Samas muretseb tüdruk kogu aeg, kus on ema, kuidas ta ennast tunneb jms. Lapsel on selgelt kõrge ärevuse tase, mis on seotud hirmuga kaotada oma ema. Lapsel on emotsionaalselt koormav olla vanemate vahelise tüli keskmes ning ta võtab endale täiskasvanu rolli vanemate kõrval. Lapsel on kummagi vanemaga seotud segased tunded ning olukord on lapse jaoks ettearvamatu. Seoses lapse kooliminekuga on vajalik suhtluskorra muutmine. Senine suhtluskord vastab lapse õigusele ja vajadusele eemalviibiva isaga suhelda, kuid on sisult selline, et eeldab selle täitmiseks kummagi vanema head tahet. Suhtluskorras ei ole tulenevalt sellest, et isa elab välismaal ja sõidab Eestisse vastavalt võimalusele, märgitud konkreetseid nädalapäevi ja kellaaegu. Lapse ema ei ole ilmutanud head tahet suhtluskorra täitmiseks ning konkreetsuse puudumise tõttu on emal olnud võimalik suhtluskorda kergesti eirata. Menetluses on tuvastatud, et isa ja lapse suhe on lähedane, nimetatu nähtub isa poolt esitatud fotodest ja lapse kohtu poolt ärakuulamisest. Lapse poolt kohtule räägitu, et isaga koos ei ole midagi huvitavat teha ja isa pärast peavad nad emaga oma kodust ära kolima, on kindlasti lapse poolt ema seisukohtade kajastamine. Isa ja lapse suhte lähedus nähtub ka isa esitatud psühholoogi arvamusest, kes on vaadanud läbi videod, kus isa viibib koos lapsega ja psühholoog kirjeldab, et laps usaldab isa. Kohus määrab uue suhtluskorra, reguleerides ära täpsed päevad ja kellaajad ning määrab isa ja lapse suhtlemiseks kohtupraktikas levinud lapse ja eraldielava vanema, kellega lapsel on lähedased suhted, suhtlemise korra, millise kohaselt laps viibib eraldielava vanemaga üle nädala nädalalõppudel, pühade aegadel ja koolivaheaegadel viibib laps võrdselt kummagi vanemaga, alusel. Laps ei ole soovinud isaga välismaale reisida pärast seda, kui viibis koos isaga 7 kuud välisriigis ja ei saanud emaga suhelda. Seetõttu määrab kohus, et kumbki vanem ei või lapsega välisriigis reisida. Ka käesoleva lahendiga säilib vanematel ühine hooldusõigus lapse suhtes, mis tähendab, et lapsega seotud otsustused, sh lapse reisid välisriiki, teevad vanemad ühiselt. Isa avaldus vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks jääb rahuldamata. Eestkosteasutus ja lapse esindaja ei toeta isa nimetatud nõuet. Kohus tuvastas, et laps on väga hästi hooldatud, arendatud, rõõmus ja intelligentne. Lapse elu on korraldatud peamiselt ema poolt, tema kasvatab ja hooldab last, seega ei ole isa etteheited ema poolt hooldusõiguse puuduliku teostamise kohta põhjendatud. Samas moodustab olulise osa lapse isikuhooldusõiguse teostamisest lapsega kooselava vanema poolt eraldielava vanemaga suhtlemise korraldamine. Ema on oluliselt kahjustanud lapse õigust isaga suhelda ja sellega raskelt rikkunud lapse hooldusõigust. Juba aprillis 2016 kompromissi sõlmimisel oli isa ja lapse suhtlus kahjustatud ning seepärast isa kohtusse pöörduski. Isast võõrandumine ei ole lapse huvides. Isa esitas avalduse ema hooldusõiguse piiramiseks põhjusel, et ema ei luba lapsel isaga suhelda. Ema sellise käitumise jätkumisel on võimalik hooldusõiguses muudatuste tegemine. Ema varasema käitumise põhjal on prognoositav, et ta takistab jätkuvalt isa ja lapse suhtlemist ning seega määrab kohus isa taotlusel sunnivahendite kasutamise. Kui ema kohtulahendit vabatahtlikult ei täida, on kohtutäituril õigus tema suhtes jõudu kasutada. Alus kohtutäituri poolt jõu kasutamiseks tekib siis, kui muud täituri poolt kasutatud vahendid lapse isalt emale 7 üleandmiseks jäävad tulemusteta. Ema taotlus kuulata tema ja laps ära jääb rahuldamata, kuna nende täiendav ärakuulamine ei annaks asja lahendamisele midagi juurde. Samuti jääb ema taotlus kaasata menetlusse psühholoog rahuldamata, kuna psühholoogi ükskõik milline arvamus ei muuda asjaolu, et laps peab saama isaga suhelda. Pealegi on isa ja ema esitanud omalt poolt psühholoogi arvamuse. Avaldaja määruskaebus
4. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega määrata kindlaks isa ja lapse vahel uus suhtlemiskord, mis arvestaks lapse huvidega ning lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus ja anda isale ainuotsustusõigus lapse viibimiskoha määramisel Eesti piires ja lapse igapäevaelu puudutavate küsimuste otsustamises. Avaldaja palus kohtul kohaldada viivitamatult lapse Eestist väljasõidukeeldu ja reguleerida asja läbivaatamise ajal ajutiselt lapsega suhtlemiskorda. Lisaks palus avaldaja kohtul vaidlustatud määruse resolutsiooni selgitada ning taotles täiendava tähtaja andmist oma seisukohtade põhjendamiseks ja täiendavate tõendite esitamiseks. Avaldaja esitas täiendavate tõendina e-kirjad emale seoses ema ja lapse reisidega välismaale ning suhtluskorra rikkumisega. Maakohus rikkus lahendi tegemisel materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme ning ei arvestanud lapse huvidega. Lapse ema on pidevalt rikkunud isa õigust lapsega suhelda. Isa on eeltoodut tõendanud, sh esitanud kohtule menetlusdokumente, milles on kajastanud vahepealseid last puudutavaid olulisi sündmusi. Ema ei ole isa väiteid ja tõendeid ümber lükanud. Ka perelepituse teenus ei aidanud vanemaid lepitada, kuivõrd ema ei luba siiani isal lapsega suhelda. Vaidlustatud määrus kitsendab ja piirab isa õigusi lapsega suhelda oluliselt, võrreldes maakohtu 08.04.2016 määrusega. Pealegi ei ole teada, millal määrus jõustub. Varasema 12 päeva asemel saab isa lapsega kohtuda vaid 6 päeva kuus, välismaale reisimise kord jäi uue määrusega reguleerimata ning 2018 koolivaheaegadel on laps rohkem ema kui isaga. Asjaolu, et laps läheb kooli, ei tähenda, et isa õigusi lapsega suhelda tuleb kitsendada. Maakohus märkis ekslikult, et isa ei üritanud koheselt alates suhtluskorra kinnitamisest 2016 aprillis lapsega suhelda. Isa soovis lapsega suhelda vastavalt kompromissis kokkulepitule, kuid ema ei lubanud ning pärast korduvaid katseid, hakkas isa 2016 septembrist oma palveid esitama kirja teel. Maakohus menetles isa avaldust põhjendamatult kaua ajavahemikul 15.12.2016-18.10.2017 (

§ 563lg 9).

Isal puudusid menetluse käigus efektiivsed vahendid, et sundida ema lubama isal lapsega kohtuda, mh viis ema 2017 suvel lapse 2,5 kuuks välismaale, hoolimata isa vastuseisust. Maakohus ei selgitanud eestkosteasutuse ja lapse esindaja seisukohti 2017 oktoobri seisuga välja ning leidis ekslikult, et eestkosteasutus ja lapse esindaja ei toeta isa täiendavat avaldust seoses vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamisega. Asja materjalidest nähtub, et eestkosteasutus asus seisukohale, et juhul kui vanemad ei saavuta perelepituse teenuse käigus toimivat suhtluskorra kokkulepet, siis toetab eestkosteasutus isa avaldust ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks. Lapse esindaja arvamustest ei nähtu, et esindaja ei toeta isa nõuet. Lapse esindaja leidis, et laps vajab sagedasemat ja lähemat kontakti isaga. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et ema on oluliselt rikkunud hooldusõigust, takistades isal lapsega suhelda, tuleb isa taotlus hooldusõiguse osaliseks üleandmiseks temale rahuldada. Lapse heaolu ohustab ema pillav eluviis – ema ei tööta täiskohaga, saab kolmandatelt isikutelt raha ja reisib ringi. Puudutatud isiku II määruskaebus 7. Puudutatud isik II esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrust muuta selliselt, et isa saab lapsega suhelda vaid Eesti Vabariigi territooriumil ning rakendada isa suhtes 8 sunnivahendeid (TMS §-d 179 ja 261) juhul, kui isa last õigeaegselt ei tagasta. Menetluskulud palub puudutatud isik II jätta avaldaja kanda. Maakohus rikkus

§ 563lg-eid 7 ja 9.

Lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamisel oleks maakohus pidanud omal algatusel leidma viisi, kuidas korraldada lapse ja isa suhtlemist selliselt, et see vastaks lapse huvidele ja traumeeriks last võimalikult vähe. Üheks taoliseks võimaluseks võiks antud asjas olla lapse ja isa suhtlemise korraldamisel erieestkostja määramine (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-100-14), kuna isa ja laps on teineteisest võõrdunud ning laps ei soovi isaga suhelda. Lepitusmenetlus kestis ebamõistlikult pikka aega. Ema ja laps ei saa pidevalt sõltuda isa plaanidest. Lapse isa ei kontakteeru lapsega ja ei osale tema elus. Selline isa käitumine traumeerib last. Maakohus jättis vaidlustatud määruses suhtluskorda reguleerides ja isal lapsega koolivaheajal reisida lubades tähelepanuta asjaolu, et isa on juba ühel korral lapse emalt „varastanud“ ning emal puudus 7 kuu jooksul võimalus lapsega suhelda. Edasine menetluse käik 8. Vastuseks avaldaja määruskaebusele leiab eestkosteasutus, et maakohus on vaidlustatud määruses õigesti hinnanud lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja sellest tulenevalt määranud sunnivahendid. Eestkosteasutus jääb oma 09.05.2017 esitatud seisukoha juurde. 9. Lapse määratud korras esindaja avaldaja määruskaebust ei toeta, kuna lapse huvides oleks õigusrahu saavutamine vanemate vahel, mida maakohtu 18.10.2017 määrus võimaldab. 10. Lapse ema palub jätta isa määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud isa kanda. 11. Maakohus jättis avaldaja kaebuse 21.12.2017 määrusega rahuldamata ja saatis selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

12. Ringkonnakohus tagastas 28.12.2017 toimiku maakohtule

§-s 663 sätestatud ülesannete lahendamiseks seoses puudutatud isiku II määruskaebusega ning avaldaja poolt esitatud taotluste lahendamiseks.

1. 19.02.2018 esitas avaldaja maakohtule taotluse menetluse kiirendamiseks ning ühtlasi palus maakohtul lahendada ringkonnakohtu 28.12.2017 kirjas nimetatud taotlused.
2. Vastuseks puudutatud isiku II määruskaebusele märgib eestkosteasutus, et kuna eelnevalt on isa viibinud lapsega Venemaal last emale tagastamata, siis võiks kohus kaaluda ema ettepanekut, et isa suhtleks lapsega Eestis.
3. Lapse isa vaidleb ema määruskaebusele vastu ja selgitab, et tema viibimine 2014-2015 lapsega Venemaal oli seaduslik, kuna 15.12.2014 määrusega Ivanovo linna Oktyabrskiy rajoonikohus määras lapse elukohaks isa elukoha. Isa palub jätta ema määruskaebus rahuldamata ja isa suhtlemine lapsega Eesti territooriumiga piiramata, kuna lapsel on peale Eesti kodakondsuse ka Venemaa kodakondsus ja Venemaal elavad lapse lähedased sugulased. Seejuures reisib ema ise mitmel korral aastas lapsega välismaale. Avaldaja palub kohtul mitte piirduda kirjaliku menetlusega, kuna asi on keeruline ja selle läbivaatamisest sõltub lapse saatus. 9
4. Lapse esindaja hinnangul on ema määruskaebus põhjendamatu. Vaidlustatud määrus sätestab, et kumbki vanem võib teise vanema nõusolekuta reisida vaid Eesti-siseselt, mistõttu puudub vajadus muuta maakohtu määrust selliselt, et isa saab lapsega suhelda vaid Eesti territooriumil. Kuna ema pole esile toonud asjaolusid, et isa oleks kohtu määratud suhtluskorda rikkunud, siis puudub vajadus ja võimalus isa suhtes sunnimeetmete kohaldamiseks.
5. 25.04.2018 esitas avaldaja maakohtule taas taotluse vaidlustatud määruse selgitamiseks ning korduva esialgse õiguskaitse taotluse, milles palub määrata isa ja lapse ajutine suhtlemiskord menetluse ajaks.
6. Maakohus jättis puudutatud isiku II kaebuse 17.05.2018 määrusega rahuldamata ja saatis selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

1. Ringkonnakohus tagastas 25.05.2018 toimiku maakohtule avaldaja poolt 02.11.2017 ja 25.04.2018 esitatud taotluste lahendamiseks.
2. 07.06.2018 määrusega jättis maakohus avaldaja 02.11.2017 ja 25.04.2018 esitatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlused rahuldamata ning edastas määruskaebused

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

1. 31.07.2018 esitas avaldaja ringkonnakohtule esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, milles palus määrata isa ja lapse ajutine suhtluskord, kuna lapse ema takistab isal lapsega suhelda ja ei täida maakohtu 18.10.2017 määruses kinnitatud suhtluskorda. Avaldaja palus juhul, kui ema ei täida ajutist suhtlemiskorda, määrata sunnivahendite kasutamise võimalus. Samuti esitas avaldaja korduva taotluse selgitada maakohtu määruse resolutsiooni, st kas maakohtu 18.10.2017 määrus hakkab kehtima alates 18.10.2017 ja kuulub viivitamatult täitmisele. 31.07.2018 määrusega kohustas ringkonnakohus avaldajat tasuma taotluse esitamisel riigilõivu. Riigilõiv tasuti 05.08.
2. 06.08.2018 palus ringkonnakohus eestkosteasutusel esitada oma seisukoht avaldaja 31.07.2018 esialgse õiguskaitse taotluse osas hiljemalt 09.08.
4. 09.08.2018 vastuses andis eestkosteasutus teada, et ei toeta ajutise suhtlemiskorra määramist, kuna esialgse õiguskaitse taotlusest ei nähtu selliseid erakorralisi ja kiireloomulisi asjaolusid, mis tingiksid praegu esialgse õiguskaitse kohaldamise vajaduse. Lapse ema ja lapse määratud korras esindaja oma seisukohti 31.07.2018 taotluse osas ei esitanud.
5. 10.08.2018 määrusega rahuldas ringkonnakohus avaldaja 31.07.2018 taotluse osaliselt ja reguleeris isa ja lapse vahelise suhtluskorra kuni maakohtu 18.10.2017 määruse jõustumiseni. Ringkonnakohtu seisukoht
6. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuste ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuste väited ei anna alust määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsiooni punkti 2.10 (käesoleva määruse resolutsiooni punkt 2.2.j) tuleb täpsustada

§ 654lg 22 ja § 659 järgi.

Määruskaebused jäävad

§ 657lg 1 p 1 ja § 659 alusel rahuldamata.

25. Maakohus leidis, et lepitusmenetlus tuleb lugeda ebaõnnestunuks, kuna kohtus ega perenõustaja poole pöördumisel ei saavutatud suhtlemise korraldamises kokkulepet. Sellest tulenevalt asus maakohus seisukohale, et muuta tuleb Harju Maakohtu 08.04.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-8862 kinnitatud isa ja lapse suhtlemise korda, määrates kindlaks uue isa ja lapse suhtlemiskorra ning sunnivahendite rakendamise. Maakohus jättis lapse isa avalduse 10 vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ja otsustustega ning järgib maakohtu määruse põhjendusi ega korda neid

§ 659ja § 654 lg 6 alusel.

26. Tulenevalt

§ 477

lg-st 5 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti (Riigikohtu 14.11.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-16, p 14 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Hagita menetluses kohaldab kohus esmajoones kaalutlusõigust (vt nt hagita perekonnaasja kohta Riigikohtu 12.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik). Nii hooldusõiguse üle otsustamisel kui ka suhtluskorra määramisel (sh lepitusmenetluse läbiviimisel) on esimese astme kohtul seega ulatuslik diskretsiooniõigus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui selle teostamisel on ületatud kaalumispiire või oluliselt rikutud menetlusnorme. Lapse ja vanema suhtluskorra vaidluses saaks ringkonnakohus muuta maakohtu määratud suhtluskorda juhul, kui ilmnevad uued asjaolud, mille põhjal ei ole senine kord enam piisavalt kooskõlas lapse huvidega.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ületanud maakohus lapse isa avalduse lahendamisel kaalumispiire, sh võttis õigesti arvesse kõigi menetlusosaliste huve, aga seadis esiplaanile lapse huvid.
2. Vastuseks avaldaja määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
3. Lapse isa palub määruskaebuses muuta maakohtu määratud suhtlemiskorda selliselt, et see arvestaks lapse huvidega. Täpsemalt heidab isa kehtestatud suhtlemiskorra osas ette, et sellega kitsendatakse ja piiratakse oluliselt isa õigusi lapsega suhelda, et välismaale sõitmise kord on reguleerimata ning, et 2018 koolivaheajad veedab laps rohkem emaga kui isaga. Ringkonnakohus leiab, et kohtu ette ei ole toodud selliseid uusi asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et määratud suhtluskord ei ole enam piisavalt kooskõlas lapse huvidega. Seega ei ole suhtlemiskorra muutmine praegusel juhul põhjendatud ning ei aitaks kaasa õigusrahu saavutamisele.
4. Iseenesest ei ole kohus lepitusmenetluses suhtluskorra muutmisel seotud vanemate taotlustega, kuid sellest hoolimata saab neid arvestada. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole suhtluskorra määramisel ületanud diskretsiooni piire ning on piisavalt arvestanud käesoleva vaidluse asjaolusid (isa elab välismaal, laps käib koolis ja vanemate vahelised suhted on pingelised), isa esitatud seisukohti (menetlusdokumentides, kohtuistungil avaldatu) ning määranud isa ja lapse suhtlemise korra, milles on täpselt reguleeritud päevad ja kellaajad, millal isa ja laps saavad kohtuda. Põhjendatud ei ole kaebuse etteheide lapse ja isa välismaale sõitmise korra reguleerimata jätmise osas. Maakohus on arvestades lapse huve teinud otsustuse, et kumbki vanem ei või koos lapsega välisriigis reisida. Laps ei ole soovinud isaga välismaale reisida. Asjaolu, et 08.04.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-8862 leppisid vanemad kokku, et isa võib lapsega kohtuda veidi enam päevi kuus, kui vaidlusaluse määrusega reguleeritud juhul ning, et 2018 koolivaheajad veedab laps rohkem emaga kui isaga, ei tingi samuti määratud suhtluskorra muutmist. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimaldaks suhtluskorra muutmine või isa ja lapse kohtumiste arvu suurendamine või koolivaheajal toimuvate kohtumiste teisiti reguleerimine isa ja lapse suhtlemist reaalselt tagada. Asja materjalidest nähtub, et lapse ema on hoolimata määratud suhtluskorrast isal lapsega suhtlemist pidavalt pigem takistanud. Lapse ema ei ole oma vastupidiseid väiteid, mille kohaselt lapse isa ei osale lapse elus ja ei võta temaga ühendust, tõendanud. Lisaks selgitab ringkonnakohus, et vanemad võivad alati kokku 11 leppida kohtu määratust erinevas suhtluskorras. Üksnes muu kokkuleppe puudumisel tuleb vanematel täita kohtu määratud suhtluskorda.
5. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus küll isa kaebuse väitega, et lapse ema on rikkunud isa õigust lapsega suhelda, kuid ei nõustu isa seisukohaga, et praegusel juhul on põhjendatud suhtluskorra muutmine, kuivõrd kohus, eeskosteasutus ega lapse määratud korras esindaja ei rakenda mingeid asjakohaseid meetmeid ema suhtes. Arvestades, et poolte vahel 08.04.2016 määrusega kokkulepitud suhtlemiskord ning käesolevas vaidluses 09.02.2017 ja 12.04.2017 määrustega reguleeritud ajutine suhtlemiskord ei ole toiminud, on maakohus lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamisel põhjendatult määranud sunnivahendite kasutamise võimaluse. Seejuures on maakohus sunnivahendite kohaldamise vajadust põhjendanud, leides, et ema varasema käitumise põhjal on prognoositav, et ta takistab jätkuvalt isa ja lapse suhtlemist, mistõttu tuleb määrata sunnivahendite kasutamise võimaldamine. Olukorras, kus isa sunnivahendite kasutamist taotles ning kohus sunnivahendite kasutamise võimaluse määras, kuid isa väitel ei soovi ta määruse jõustumisel kohtutäituri poole pöörduda (19.06.2018 menetlusdokument), ei anna alust ülaltoodud etteheideteks kohtule, eeskosteasutusele ega lapse määratud korras esindajale.
6. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et arvestades käesolevas asjas selgelt mittetoimivat suhtluskorda, on vajalik võimaldada erinevate sunnivahendite rakendamist selleks, et tagada efektiivsemalt määratud suhtluskorra täitmist. Praegusel juhul on avaldaja toonud kohtu ette asjaolud, et lapse ema on keeldunud ust avamast ja telefonile vastamast suhtlemiskorras määratud kohtumiste ajal, ei ole isa kirjadele suhtlemiskorra täpsustamiseks korduvalt vastanud ning on viibinud pikaaegselt ja korduvalt lapsega välismaal ilma isa nõusolekuta ja ilma isale teatamata. Lapse ema ei ole nimetatud asjaolusid ümber lükanud. Arvestades eeltoodud asjaolusid, on ringkonnakohtu hinnangul alust leida, et sunniraha kohaldamine võib jääda tulemusteta ning sellisel juhul on põhjendatud näha ette ka jõu kasutamise võimaldamine järgmise abinõuna. Ka menetlusökonoomiliselt on põhjendatud praegusel juhul lubada erinevate sunnivahendite kasutamine, arvestades, et kohus annab üksnes võimaluse kasutada jõudu. Vahetu jõu kasutamine jääb lõppastmes alati kohtutäituri otsustada, kes peab vastavalt asjaoludele ja olukorrale otsustama, kas kasutada jõudu või piisab muudest meetmetest (Riigikohtu 29.10.2014 määrus nr 3-2-1-95-14, p 24). Seega vahetu jõu kasutamise lubamine ei tähenda, et seda kasutatakse, vaid see annab üksnes võimaluse täita lapsega suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmist kiiresti ja efektiivselt. Kohtutäitur peaks jõudu kasutama üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud korduvalt tulemusteta. Põhjendamatu oleks jätta jõu kasutamine hetkel võimaldamata, arvestades et muude vahendite rakendamise tulemusteta jäämine on selge alus, et rahuldada taotlus jõu kasutamiseks.
7. Järgmisena vastab ringkonnakohus avaldaja väidetele, et maakohus jättis vanemate ühise hooldusõiguse põhjendamatult osaliselt lõpetamata, kuna ei selgitanud välja lapse määratud korras esindaja ja eestkosteasutuse seisukohti 2017 oktoobri seisuga ning, et lapse esindaja ja eestkosteasutuse arvamustest ei nähtu, et nad ei toeta isa nõuet. Ringkonnakohus kaebaja etteheidetega ei nõustu. Laste määratud korras esindaja on menetluses asunud seisukohale, et laps vajab küll sagedasemat ja lähedasemat kontakti isaga (I kd, tl 105), kuid leidnud 05.06.2017 menetlusdokumendis, et lähtudes lapse huvidest ei pea ta esindaja ühise hooldusõiguse osalist üleandmist põhjendatuks (II kd, tl 2). Samale seisukohale on lapse esindaja asunud määruskaebemenetluses 22.11.2017 ja 19.03.2018 esitatud arvamustes (II kd, tl 74 ja 109). Eestkosteasutus on 09.05.2017 menetlusdokumendis leidnud, et juhul kui vanemad ei saavuta perelepituse teenuse käigus toimivat suhtluskorra kokkulepet, mis vastaks eelkõige lapse huvidele ja vajadustele, siis toetab eestkosteasutus isa avaldust ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks kohtu poolt vajalikuks peetud mahus (I kd, tl 160). 12 Maakohus tuvastas, et laps on väga hästi hooldatud, arendatud, rõõmus ja intelligentne. Lapse elu on korraldatud peamiselt ema poolt, tema kasvatab ja hooldab last, seega ei ole isa etteheited ema poolt hooldusõiguse puuduliku teostamise kohta põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine ning isale ainuotsustusõiguse lapse viibimiskoha määramisel Eesti piires ja lapse igapäevaelu puudutavate küsimuste otsustamises üle andmine ei oleks käesoleval hetkel lapse huvides.
8. Vaidlustatud määruse tühistamist ei tingi ka

§ 563lg-s 9 sätestatud tähtaja rikkumine.

Iseenesest peab kohus reeglina lepitusmenetluse läbi viima 60 päeva jooksul alates avalduse esitamisest, kuna vanemate erimeelsused lapsega suhtlemist korraldava kohtumääruse või kokkuleppe täitmisel tuleb lapse huvide ja heaolu tagamiseks lahendada võimalikult kiiresti. Siiski ei saa välistada, et teatud asjaoludel võib lepitusmenetlus tulemuse saavutamiseks kesta ka kauem. Eelkõige tuleb saavutada lepitusmenetluse eesmärk ning seaduses sätestatud tähtaega saab pidada orienteeruvaks ajaks, mis võiks lepitusmenetlusele tavapäraselt kuluda (Tsiviilkohtumenetluse seadustik III, Kommenteeritud väljaanne, Juura 2018,

§ 563komm.

3.6). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus praeguses asjas lepitusmenetluse läbi viinud piisavalt kiiresti, arvestades muuhulgas, et lapse ema kaebas maakohtu 09.02.2017 määruse, millega kohus reguleeris menetluse ajaks isa ja lapse suhtlemiskorda ringkonnakohtusse edasi ning, et vanemad hakkasid Tallinna Perekeskusesse perelepituse teenusel osalema. 35. Avaldaja on määruskaebuses taotlenud kohaldada lapse Eestist väljasõidukeeldu ning puudutatud isik II on oma määruskaebuses taotlenud muuta maakohtu määrust selliselt, et isa saab suhelda lapsega vaid Eesti Vabariigi territooriumil. Kuivõrd maakohus ongi mõlema vanema suhtlemist lapsega piiranud Eesti territooriumiga (resolutsiooni p 2.10), siis kaebajate taotluste rahuldamiseks alus puudub. Samas leiab ringkonnakohus, et maakohtu resolutsiooni tuleks selguse mõttes selle punkti 2.10 osas täpsustada ja sõnastada see käesoleva määruse resolutsiooni punktis 2.2.j selliselt, et kumbki vanem ei või teise vanema kirjaliku nõusolekuta reisida lapsega välismaale (Eestist väljapoole) ning, et kumbki vanem võib teise vanema nõusolekuta reisida lapsega Eesti-siseselt. Selleks, et uus suhtluskord oleks jälgitav ja üheti mõistetav, tuleb käesoleva määruse resolutsioonis sõnastada terviklik kehtiv suhtluskord (

§ 654lg 22 ja § 659).

1. Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta avaldaja määruskaebus rahuldamata.
2. Rahuldamata tuleb jätta ka puudutatud isiku II määruskaebus. Ringkonnakohus ei näe vajadust lapse isa suhtes sunnivahendite rakendamiseks juhuks, kui isa last õigeaegselt ei tagasta. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et lapse isa oleks lapsega tsiviilasjas nr 2-15-8862 või käesolevas asjas kokkulepitud suhtluskorrast kinni pidamata jätnud või lapse õigeaegselt tagastamata jätnud. Lapse ema ei ole vastupidiseid asjaolusid kohtu ette toonud. Suhtluskorra kohtulikul reguleerimisel ei ole vajalik ega õige määrata isa suhtes sunnivahendeid n-ö igaks juhuks ettenähtamatute juhtumite jaoks.
3. Lapse ema etteheide maakohtule, et kohus oleks pidanud omal algatusel leidma viisi, kuidas korraldada lapse ja isa suhtlemine selliselt, et see vastaks lapse huvidele ja traumeeriks last võimalikult vähe, nt määrama erieestkostja, ei ole ringkonnakohtu arvates põhjendatud. Praegusel juhul tuleks lapse ema taotluse rahuldamisel ema isikuhooldusõigust lapse heaolu tagamiseks piirata küsimustes, mis puudutavad lapse ja isa suhtlemist, võttes lapse ja isa suhtlemist puudutavas küsimuses lapse emalt otsustusõiguse ja määrates isa ja lapse suhtlemist korraldama erieestkostja PKS § 209 lg 1 alusel (vt nt Riigikohtu 19.11.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-14, p 20). Kuigi erieestkostja määramine võib olla põhjendatud sellises olukorras, 13 kus lapsega kooselav vanem järjepidevalt rikub lahuselava vanema õigust lapsega suhelda ja erinevad meetmed lapse ja lahuselava vanema suhtlemise korraldamiseks pole tulemusi andnud (vt nt Riigikohtu 06.04.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-16111/116, p 19), siis ringkonnakohtu hinnangul oleks erieestkostja määramine käesoleval hetkel ennatlik abinõu ja ei oleks lapse huvides. Maakohus on põhjendatult leidnud, et määrata tuleb uus lapse isa ja lapse suhtlemiskord ning suhtlemiskorra tagamiseks tuleb reguleerida sunnivahendite kohaldamise vajadus.
4. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et maakohtu määruse tühistamiseks puudub alus. Maakohtu määrus on põhjendatud ja lapse huvides. Kohus on käsitlenud piisavalt poolte esiletoodud asjaolusid ning teinud esitatud tõenditele ja oma siseveendumusele tuginedes lahendi. Kohtumenetluses tuvastatud asjaoludega ei ole leidnud kinnitust põhjused, mille tõttu peaks keelama isal aktiivselt suhelda oma lapsega, samuti ei ole esile toodud, et isa ei sooviks oma lapsega tegeleda. 40.

§ 442

lg 5 ja § 463 lg 2 koosmõjul lahendab kolleegium lõpplahendis seni lahendamata taotlused. 41. Avaldaja palus vaadata määruskaebuse läbi kohtuistungil.

§ 667

lg 3 järgi lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohtuistungi korraldamine praeguses asjas vajalik. 42. Avaldaja esitas määruskaebemenetluses täiendavate tõendina 25.10.2017, 01.12.2017, 17.04.2018, 04.06.2018, 18.06.2018, 10.07.2018 ja 30.07.2018 e-kirjad emale seoses ema ja lapse reisidega välismaale ning suhtluskorra rikkumisega. Puudutatud isik II esitas määruskaebemenetluses täiendava tõendina 25.07.2018 j 13.04.2018 e-kirjad lapse isale, milles teatas, et ema ja laps katkestasid puhkuse ning soovivad teada, millal avaldaja lapsega kohtuda soovib.

§ 662lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi tõendeid.

Sellest tulenevalt võtab ringkonnakohus avaldaja ja puudutatud isiku II poolt määruskaebuse menetluses esitatud tõendid asja materjalide juurde. Lapse isa esitatud tõendid kinnitavad isa soovi kohtuda lapsega ning kohtumised lapse emaga eelnevalt kooskõlastada. Lapse ema ekirjadest nähtub, et iseenesest ema ei ole välistanud lapse ja isa kohtumisi, kuid esitatud ekirjade põhjal ei saa järeldada, et isa ja lapse suhtlemise kord toimiks regulaarselt ning, et lapse ema soosiks isa ja lapse kohtumisi. Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad esitatud e-kirjad, et lapse isa ja lapse kohtumised ei toimu korrapäraselt ja kokkuleppel, mis kinnitab suhtluskorra kohtuliku reguleerimise põhjendatust. 43. Seoses avaldaja taotlusega selgitada, kas maakohtu 18.10.2017 määrus hakkab kehtima alates 18.10.2017 ja kuulub viivitamatult täitmisele, viitab ringkonnakohus

§ 550

lg-le 3, mille kohaselt hagita perekonnaasjas tehtud määrused kuuluvad täitmisele alates jõustumisest, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega kuna lapsega suhtlemise korra asjades kehtib reegel, et vastavad lahendid kuuluvad täitmisele alates jõustumisest, ei kuulu praegusel juhul maakohtu 18.10.2017 lahend enne jõustumist viivitamatule täitmisele. 44.

§ 172

lg-te 1 ja 3 alusel jätab ringkonnakohus menetlusosaliste kantud menetluskulud nende endi kanda, v.a puudutatud I isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm 14